Kunst

Mari on mul väikesest peale väga tähelepanelik detailide suhtes olnud. Kui me esimest korda nelja-aastaselt kooli õpetajaga kokku saama läksime, siis ei jõudnud ta ära imestada, kui hästi tüdruk pilti värvis, ikka täpselt joontest üle minemata. Tol ajal meeldis talle kodus meie poolt pliiatsiga suvaliselt ette sirgeldatud joonte vahele tekkivaid tühje kohti erinevate värvidega täita. Eks see arendas tal kindlasti kätt, kuigi mul on vahel arvamine, et väga palju oleneb sellest, mis inimene on oma esivanematelt kaasa saanud.

See pilt on eelmisest kooliaastast ning kuigi ta siin on raami sees, siis päriselt pole me seda veel teinud. Aga ehk tasuks...

Pannkoogid

Kirke seletab oma sõbrannale: „Emme koogid ei tule kunagi nii head välja, kui ta pole secret ingredient (salajast lisandit) pannkookidesse pannud! No offence, emme!” See viimane muidugi mulle, et ma end kehvasti ei tunneks :). Ja nii ma siis panen taigna sisse kord riivitud porgandit, kord õuna või pirni, isegi lillkapsapüreed olen kasutanud, muskaatpähkel annab hea maitse ning kaerahelbed proovin ka alati käepärast hoida! Kui siis päris söömiseks läheb, valab Kirke vahtrasiirupit peale, Marile meeldib moos. Vahel panevad nad suhkru-kaneeli segu kookidele. Ja praadimiseks kasutan head rasket malmpanni, millele hästi vähe oliivõli pihustan. Nii näevad koogid ilusamad ka välja :).

Väike juuksur

Niisiis kui midagi muud meie tüdrukust ei saa, siis juuksur vasti ikka :)! Olen alati Tomil ise juukseid lõiganud, sest õnneks tahab ta lihtsalt, et need hästi lühikesed oleksid (mina pole mingi väljaõppinud ametimees, olen ainult ühe erinevate lõikuste õpetuse raamatu läbi lugenud - kahjuks keeldusid kõik minu teoreetilisi oskusi nende peal katsetamast).

Minuga on muidugi see häda, et pole kunagi õieti aega, millal maha istuda ja liiga pikaks veninud salkusid kärpida. Seekord tegutsesin mõnusalt soojal sügispäeval meie aias, kui Kirke tuli küsima, kas ta tohiks ka lõigata. Aga muidugi! Kuigi Tomi näole ilmus päris ehmunud ilme! Tegelikult saigi nii, et Kirke lõikas rõõmuga lõpuni! Viimaks vaatasin veel üle, kuid järgmine kord teame, kes issi soenguga tegelema hakkab!

Fotojaht - klaas

Millegipärast on vahel nii igapäevast asja nagu klaas raske enda ümbert leida... vaatasin siiski ringi ning tegin mõned võtted just selle teema peale mõeldes. Pisut vanades fotodes sorides, leidsin mõne sealtki!

Tänapäeval on enamasti prillid juba plastikust, kuid sahtlipõhjas on mul peidus ühed vanada raamid, milles päris klaas sees on.


Uus ja vana saavad kokku. Selle asemel, et vana hoone maha tõmmata, kavandati selle allesjätmine suure uue hoone sees. Mäletamistmööda on selle üks projekteerijatest Toronto-eestlasest arhitekt Tõnu Altosaar. (Siin on temast veel üks artikkel Kroonikast.)


Kui Torontosse tulla, siis tasub linna uudistama minna maailma kõrgeimast tornist, mille üks osa põrandast on tehtud klaasist. Julgemad võivad selle peale kõndimagi minna. Pilt on otse läbi klaasi alla tehtud.

Hokey Hall of Fame majas ilustab lage kena klaasmosaiik
Teadjatele: samas ruumis on välja pandud ka Stanley Cup.

Kodust leitud klaasid, suuremas on meil enamasti maiustusi, kuid seekord peidab endas pragunenud klaasist küünlajalga.

Raamaturiiul

Andrus Kivirähk „Rehepapp”
Mis ma siin ikka oskan öelda :). Kena oli üle pika aja midagi eesti keeles lugeda, mis nõnda hästi inimloomust edasi annab... Vahel on selline tunne, et autor on kõik oma teadmised rahvausunditest teadmiseks võtnud ning siis oma fantaasial ülivabalt lasknud lendama. Just nii nagu ma mõnikord oma lastele jutukesi välja mõtlesin, kus mõnikord liikus jutulõng sinna, kuhu ise ette ei näinudki! Lapsed loevad mul huviga tema teist teost: „Sirli, Siim ja saladused”.



Melissa Nathan „Waitress”
Lugu noorest naisest, kes peale koolide lõpetamist ei suuda kuidagi enda kohta elus leida. Sõber on tema jaoks kirjutanud sadu erinevaid CV'isid, iga uue huvitava idee puhul, samal ajal töötab neiu ikka lihtsa ettekandjana. Mis paneb meid lõpuks otsustama, mida me oma eluga tahame peale hakata. Kui paljud töötavad just sellel alal, mis nende unistustes olnud (kui leiad endale töö, mis sulle meeldib, siis ei pea sa elus ühtegi päeva tööl käima). Kunagi lugesin nendest, kes on loobunud oma eriti hästi tasuvatest töökohtadest, et minna püüdma oma unistusi ning õnne. See viimane tuleb, kui tegeled millegagi, mis pakub rahuldust ning rõõmu! (Mina otsin vist ikka samuti enda teed olles kindlalt viimased seitseteist ühes kohas töötanud...).

Toetused koolile

Hiljuti jooksis uudistest läbi Inglise Kolledži poolt lastevanematelt nõutav toetus. Tegelikult milline ülev mõtlemine, et kooli edukaks tegutsemiseks korjata raha! Ainult... kas just sellisel teel? Pean tunnistama, et poleks hakanud sellel teemal sõna võtma, kui just minu enda laps oma kooli toetuseks usinalt terve nädala ettevalmistusi poleks teinud.

Muidugi on siingi koolid ikka riigi armul ja raha ei jätku alati kõigeks, milleks vaja on. Ja nii toimub terve aasta jooksul üritusi, millega proovitakse „viisakalt” lapsevanemate ja muude lahkete toetajate rahakotte kergendada (samuti ei pane see üleliigset pressi nende peale, kellel ei ole võimalik küsitavat summat kergelt välja anda). Küll müüakse raamatuid või ajakirjade tellimusi, mille müügist teatud protsent läheb koolile. Tehakse päevi, kus paljud löövad kaasa, et müüa karamelliõunu, väikekooke, ja muud sellist, mis kõik õpetajate ja lapsevanemate poolt vabatahtlikult valmistatud. Või toimuvad kontserdid, etendused, päevased festivalid, viimaste korraldajaks alati lõpuklassi õpilased (kus Mari sel aastal on). Festivalil on toredaid ettevõtmisi, millest osasaamiseks peab ostma 25 senti maksvaid pileteid (tulu läheb osaliselt lõpureisi kulude katteks).

Minu pilt ongi Mari ettevalmistusest. Ta trükkis välja erinevaid tätoveeringuid, lõikas ettevaatlikult mitu õhtut järjest neist šabloone ning täna läksidki kõik kasutusele! Tema kommentaar: tore oli! Lastele meeldis!

Loomulikult võiks paluda emmedelt-issidelt otse raha, kuid taolised üritused täidavad ka teist osa, õpetavad lastele organiseerimise oskust ning vabatahtliku töö tähtsust!

Kook

Mida teha, kui koogitaldrikul ainult puru järel... Ega muud, kui otsida välja Eestist kaasa toodud kolmas koogiraamat seeriast „100 kooki”. Esimene kook oli tehtud õunte asemel koduaia pirnidega ning nüüd proovisin martsipani-õunakooki. Väga hea raamat, soovitan soojalt!

Minu pirnikook koogiraamatu alusel
3,5 dl nisujahu
1 tl kaneeli
2 tl küpsetuspulbrit
1 dl suhkrut
1,25 dl õli
2 muna
1,25 dl piima (retseptis õunamahl)
3 pirni kuubikuteks lõigatud
Nagu ikka kuivained ja vedelad eraldi kokku segada. Kõik siis kenasti kokku ja viimaks ettevaatlikult pirnid. Koogivormi ning 160 kraadises ahjus umbes 40-50 minutit hoida. Head isu!

Martsipanikook
100 g martsipanimassi (riivi)
3 muna
1.5 dl suhkrut
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
2 tl vanillsuhkrut
1 dl piima
50 g sulatatud võid (kasutasin õli, sest või oli otsas)
4-5 õuna
Mina lõikusin õunad väikeseks ning tegin samamoodi nagu eelmises retseptis. Ahjukuumus 200 kraadi, 40-45 minutit.

Ilu nimel!

Sattusin hiljuti peale Tyra Bank's Show'le naha valgendamisest. Vaatasin ja kuulasin ning ei uskunud ei oma silmi ega kõrvu! Loomulikult ei tegele sellega minusugused põhjamaalased, kes pigem otsivad päikest, et pisutki jumet peale saada. Saates olid külalisteks noored mustanahalised naised, kellest osa olid juba lapsest peale oma nahka valgendanud ning üks nendest kasutab igal hommikul valgendajat lisaks oma kolme väikese poja peal, kusjuures ühele teeb ta kaks kuuri, sest see on tumedama nahaga!

Reporter käis ühes mustanahaliste elurajoonis, kus leidis poodides suures valikus erinevaid nahavalgendajaid, mida teistes kohtades naljalt ei saa. Kasutajateks pole samas mitte ainult aafrika päritolu naised vaid ka Aasia elanikud. Huvitav on näiteks see, kuidas ma näen hiinlasi või jaapanlasi Toronto tänavatel suure päikesega vihmavarjudega käimas, sest neile on ikka veel väga tähtis, et nahk hästi valge oleks!

Muidugi ei ole taoline valgendamine sugugi riskivaba, sest paljud kreemid sisaldavad aineid, mis eluohtlikud. Täpselt nii nagu hiljutine statistika Ameerikast teatas, kui palju on viimasel ajal suurenenud noorte hulgas rinnavähi juhud! Miks??? Sest meie hulgas on teine äärmus, kes iga hinna eest tahab tumedama nahaga olla, see tähendab päevitunud! Selleks kasutatakse solaariume, mille tagajärjed väga kurvaks võivad osutuda.

Pean tunnistama, et omal ajal sai mitte just solaariume külastatud (kust neid tol ajal võtta oli ;), aga rannailmaga seadsime sammud alati kuhugi päiksevanne võtma! Ühel aastal põletasin oma jalad nii ära, et sääred läksid villi, (siis kui Ukraninas tuumaelektrijaama õnnetus, kas see oli kuidagi sellega seotud?). Pidin terve suve lõpuni pikki pükse kandma - siis ka kui olin pioneerilaagri praktikal Elvas ning spordiinstruktorina pidin lastega sporti tegema :).

Praeguseks on kadunud igasugune huvi selle vastu, kui pruuniks ma suve jooksul läheksin. Elades sellise kirju seltskonna hulgas, tundub see kuidagi täiesti tähtsusetu probleemina. Isegi kui kusagile suure järve äärde läheme, on meil päikesevarjud kaasas ning kõik on kenasti ära kreemitatud, et päike liiga ei teeks! Loomulikult on kohalik päike meiesuguste õrnade valgete nahkade jaoks nii tugev, et parem karta kui kahetseda.

Aga ikkagi, mida kõike ei võeta ette ainult selleks, et pisut teistmoodi välja paista! Jah, see tõstab enesetunnet, kuid äkki leiaks midagi muud, mis seda teeks...

Raamaturiiul

Greg Mortenson & David Oliver Relin „Three Cups of Tea”
"The first time you share tea with a Balti, you are a stranger." "The second time you take tea, you are an honored guest." "The third time you share tea, you are family, and for our family, we are prepared to do anything, even die."

Greg Mortenson, mägironija Ameerikast, kes peale ebaõnnestunud katset vallutada üht kõrgemat ja raskemat mäetippu Himaalajas, otsustas midagi head teha teda aidanud Pakistani elanikele - ehitada kool nende maailmast äralõigatud külla! Kena lubadus, kuid kuidas seda täide viia... Raamat räägibki tema katsumustest raha koguda. Sadu kirju sai välja saadetud kõikvõimalikele kuulsatele isikutele (muuhulgas ka Oprah'le...), tulemuseks vaid pisike tshekike. Ja vaja oli vaid 12 tuhat dollarit, mis siin ühe kooli ehitamiseks on naeruväärselt väike summa! Raske on leida toetajaid islamiusulistele, kui ta oleks raha budistide toetuseks kogunud, oleks asi palju libedamalt läinud! Viimaks sai tema suurimaks toetajaks eksentrikust teadlane Jean Hoerni (silikoon ja arvutid).

Tänu headele aitajatele, kes nägid koolide ja teadmiste viimisel palju suuremat pilti (suurim vaenlane on harimatus...) saab koolide ehitamisest Pakistani ja hiljem Afganistani tema (elu)töö. Jean Hoerni annetab raha Kesk-Aasia Instituudi loomiseks, mille juhiks saab Greg Mortenson. Tark inimene ei lase end nii kiiresti pehmeks rääkida äärmuslikel muslemitel, kes soosivad terrorismi; haridus naiste hulgas muudab tervet ühiskonna suhtumist! Kuidas kujuneb lapse suhtumine... ikka kõige rohkem sellest, mida ema ja pere õpetab.

Palju on juttu islamiusust ning lugedes neid südamlikke kirjeldusi tavainimeste elust, avab ta hoopis teise lehekülje meie stamparvamuste muutmiseks. Muidugi pole kõik roosiline, kuid paneb palju tõsisemalt mõtlema, et nad on enamasti samasugused tavainimesed, kes proovivad siin maailmas kuidagi hakkama saada, nagu me kõik... Imetlusväärt on selle mehe pühendumus enda peale võetud eesmärkide täitmisel. Vähe on taolisi ennastohverdavaid isikuid. Enamasti kipuvad need rohkem fanaatilised usklikud olema, kes vaeseid ja nõrku aitavad (ema Teresa).

Kliki juurdelisatud pildil Journey of Hope, sinna alla on peidetud pikem kirjutis ja pilte Mortensoni tegevusest.

Huvitav...

Kus istub minu väike tütar ning räägib minuga telefonil?

so cool... here's something for mashing things... microvawe... fridge... high humidity chamber... low humidity chamber... tons of cookiedough... kas me võiks seda küpsetada? ei ole ahju? kas ei saaks panna sinna high humidity chamber'isse? siin on isegi yellow glue gun... I love issi's office!

Issi office on tegelikult üks labor suure paberitehase juures, kus nad peavad kontrollima, kui hea kvaliteediga on toodetavad pappkastid. Kuna niisama kastide testimine ei anna tegelikult mingeid õigeid tulemusi, siis tellimused tulevad firmadelt, kes neid pakendeid kasutavad. Loomulikult peab sisse jääma ka toode, mida tulevikus transporditakse. Nii võib juhtuda, et laboris on hulgaliselt midagi huvitavat nagu küpsisetainast või küpsiseid, komme, riisi, kassi- ja koera toitu, isegi õlut, ja nii aina edasi, mis enamasti tuleb peale testimist hävitada. Loomulikult on kahju toitu ära visata ning nii jagab Tom seda, mida ära ei viida, tehase peale laiali ja toob koju. Nagu korilased :).

Pardid

Eelmise postituse juures oleks pidanud olema ka pildid partidest, keda käisime söötmas vanade küpsistega, mis suvel sipelgate poolt vallutatud said ning mille kohta me arvasime, et ehk enam meile söömiseks kõlba :). Õieti oli meie selle õppekäigu sihtpunktiks just pardid jõekesel!


Tagasiteel olid pardid end kuhugi ära peitnud ja nii ei olnud järelejäänud küpsiseid kellelegi sööta. Pudistasime need siiski jõkke, kus kalakesed rõõmsalt sulpsima ning maiustama hakkasid!

Õppetund looduses

Niisiis, Toomakooli esimene „ametlik” õppetund väljas - jalutuskäik parki. Kõik (st. tüdrukud ehk õpilased) said kätte märkmikud ning algas usin sügiseste sõnade üleskirjutamine!

Igaüks leidis kõige mugavama asendi ja koha ning eestikeelsed sõnad said kenasti kirja! Huvitav, kuidas kõik olid pealehakkamist täis (isegi õpetaja ja direktor) ning mingit protestikisa ei tõusnud. Pigem prooviti ise vaikselt leida sõnu, mida teised ei märka. Muidugi näitas taoline hands on ehk praktiline keele kasutamine ära, kui palju me eeldame, et laste sõnavara on suurem... Tihtipeale ei osata lihtsalt eset tuntud sõnaga kokku viia (mis tähendab, et neil on hoopis kummaline arusaam mõnest sõnast).

Et asi lõbusam oleks, meisterdati laste algatusel väikesed laevukesed. Isegi õpetaja võttis sellest osa, ainult direktor leidis mõnusa koha pargipingil, et tegevust eemalt jälgida ja täiesti asjakohatuid juhtnööre jagada :).

Kaks ülemist laevukest on laste tehtud, alumine õpetaja oma. Rahakoti vahelt leidsime kohaliku poe (Canadian Tire ehk Kanada Kumm, nagu me omavahel seda kutsume) paberist viiesendise, millest sai uhke lipu.

Siin me jalutame juba tagasi mööda jõekallast. Vahel vaatan neid kenasid jõekäänakuid ning kujutan ette, kuidas siin kunagi palju metsikum oli ning kuidas indiaanlased oma kanuudega sellel ringi liikusid... Teisel pildil nagistab orav puu otsas oma toidu kallal ning ei lase laste naerust ja kilkeist end segada!

Kõigi ühine otsus oli uuesti taoline tund ette võtta! Isegi see ei häirinud neid, et olime pidevalt manitsemas neid eesti keeles rääkima. Mari seletas, kuidas nad Eesti Koolis pidevalt omavahel inglise keeles lobisesid, sest keegi ei öelnud, et peaks ikka eesti keele laine peal hoidma. Ega ma seda päriselt usu, kuigi eks vahetundide ajal on õpetajana väga raske kõigil silma peal hoida või sabas käia, kontrollides, mis keeles täpselt räägitakse! Ikkagi tore pühapäev oli! Järgmine kord leiame ehk mõne veel põnevama koha, kuhu minna!

Fotojaht - mihkel

Minu Mihkel on just selline, kes oskab igat sorti vigureid välja mõelda!

Mihklipäevaks peaks saak koristatud olema...aga just sellised näevad välja meie viinamarjad ning kiwid ikka veel rohetavate lehtede vahel! Viinamarju saame juba süüa, kuid kiwisid valmib alles natukesehaaval.

Kiisu...

Ma annaks niiiiiii hea meelega sellele kassipojale kodu, kuid siis peame vist varsti ise majast välja kolima. Lapsed muidugi võtaks ta paugupealt endale, kuid mina olen pannud nad valiku ette, kas koer või kass. Loomulikult töötame me siiski koera suunas!

Aga kiisu on minu meelest väga armas, huvitava kasukaga ja toreda pikliku laiguga laubal. Arvasin, et võiks ta varjupaika viia, kuid lapsed on mures, mis saab, kui ta kodu ei leia... ja eks nad looda teda justkui enda kassina hoida, kes meie aias ringi käib. Paistab ka, et ta pole väga metsik, sest hoiab üsna inimeste ligi! Teeb kohe päris pahaseks, kui hoolimatud inimesed võivad olla! Olen ka püüdnud leida talle oma tuttavate hulgast kodu, kuid siiani mitte väga edukalt...

Grilliõhtu koolis

Seekordne lugu pole mitte meie Toomakoolist :), vaid hoopis Kanada koolis toimunud õpetajate ja lastevanemate koosviibimisest. Igal sügisel korraldatakse justkui lahtiste uste päev, mis algab pisikese hamburgeride ja hot-dog'ide söömisega ning peale seda võib minna oma lapse klassi ja klassijuhatajat uudistama. Kunagi ei toimu Eestist tuttavad lapsevanemate koosolekuid, peamine rõhk on üks-ühele peetavatel vestlustel peale seda, kui tunnistused on kätte jagatud.

Kuna sügis toob alati kaasa uue klassijuhataja, siis on kena, kui saab temaga korraks silmitsi seista ning uurida, millised on tulevase aasta nõudmised. Mõned õpetajad räägivad üldsõnaliselt kõigile programmist, kui küllalt palju lapsevanemaid on klassi kogunenud. Nii juhtus eile Kirke õpetajaga, kes rõhutas väga, et emad-isad ükskõik, millise koolimurega temaga kontakti võtaks. Kõik lapsed võivad peale tunde ta juurde tulla ning küsida üle, kui nad millestki aru ei saanud.

Rääkisime paar sõna õpetaja Mukharajee'ga (mulle meeldib väga ta nimi :). Ta ütles, et Kirke on väga sõbralik ning abivalmis. Juhtumisi seisis üks teine tagasihoidlik neiu oma emaga meie kõrval ning õpetaja seletas, kuidas Kirke on tüdruku oma hõlma alla võtnud ja talle toeks olnud. Nimelt on nende pere alles Kanadasse kolinud (Tom arvas välimuse järgi Vietnamist, aga minu meelest võis ta samamoodi Koreast olla...) ja ta inglise keel on muidugi peaaegu olematu. Kirke sai ka kiita, kui hästi ta on asjadega järele jõudnud, sest tulime ju seekord palju hiljem kooli tagasi.

Mariga pole meil kunagi muret olnud, kuid käisime ütlesime temagi õpetajale tere. Õpetaja soovitas väga, et Mari kindlasti läheks prooviks Lion King'i etendusel osalemiseks kandideerida, sest tal on eriliselt kandev ja kõlav hääl. Huvitav, kuidas tal selleks julgust jätkub! Eelmine kord esines ta Aladdin'is. Õpetajal oli riiulis väga palju raamatuid (enda kodust toodud), mida ta hea meelega lastega jagab, kui neil töö tehtud ja aega vaja täita. Ei ole mingit karistust, kui tunni ajal loetakse, pigem soodustatakse seda :).

Pilt on tehtud eile hommikul kooliteelt, meie päkapikumaailm on juba tervet teed vallutamas :). Eile oli meil 24 kraadi sooja - lisaks niiske...
TFUKCUDN

Raamaturiiul

Marian Keys „This Charming Man”
Olen Marian Keys'i karjääriga algusest peale kaasas käinud ning kõik ta teosed läbi lugenud. Teda on kerge ja lahe lugeda, kuigi see viimane teos lahkab nelja erineva naise silmade läbi väga tõsist teemat Iirimaal - naised ja vägivald nende vastu...

Loomulikult olen sellest lugenud ja kuulnud, kuid pole päriselt kunagi süvenenud. Olen alati mõelnud, kui mees kordki peaks käe mu vastu tõstma, siis ma kõnniks kõhklemata ära! Samas on raske end panna samasse olukorda, kui taoline kogemus puudub (mis ei tähenda, et seda kunagi tunda tahaks :). Olen ka arvanud, et sellisesse olukorda sattunud naine on kindlasti nõrk, tal puudub sisemine tugev mina. Huvitav, sest raamatu neli naist on väga erinevad ja kõik langevad ühe ja sama mehe ohvriks.

Ma tean ühte naist, kes tuli siia elama ning sattus mehe kõrvale, kes teda alandas, peksis... Mida teha, kui oled eemal oma lähedastest, kelle juurest tuge otsida... kuid vahel ei taheta seda isegi endale õieti tunnistada. Oli neid, kes soovitasid tal minna naiste varjupaika, sealt saaks ta abi. Viimaks lahkus ta siit riigist, kuid kahjuks ei läinud tal ka tagasiminnes eriti hästi. (Mis temast saanud on, pole mul enam aimu... loodan, et tal on viimaks kõik korras). Meenutas väga ühte tegelastest, kes langes sügavasse depressiooni, hakkas kõvasti jooma. Alles see, kui ta raputas maha mineviku varjud ning endale aru anda, kus ta seisis, suutis ta end ise aidata. Kui paljud aga seda oskavad teha...

Toomakool

Oleme omavahel hakanud meie kooli Toomakooliks kutsuma :). Pildil on nad just oma kooliõhtut lõpetamas. Teise korra järel pole veel keegi alla andnud ning huvi on ikka kõrge! Hästi tehtud, Tom! Juba plaanitakse uut koolitööga seotud väljasõitu ehk field trip'i, nagu neid Kanada koolis kutsutakse. Kui ilm alt ei vea, siis võtame selle laupäeval ette.

Jõudsin teisipäeval pisut varem koju ning uksest sisse astutdes kuulsin, kuidas lapsed hõikasid: „Direktor tuleb!” ja Mari korraldust: „Peab püsti tõusma!” Väga head kombed on nad saanud Toronto Eesti Koolist või kohalikust... ma pole kindel, kas nad samamoodi peavad siin koolis direktorit tervitama. Uurin asja!

Pirnid

Aias on meil üks päris vana pirnipuu, mis täpselt üle aasta annab eriliselt suure saagi. Loomulikult ei jõua me suurt midagi sellega ette võtta. Sööme nii palju kui jõuame ja jagame teistega. Mulle meeldivad pirnid, kui nad parajalt krõmpsud on. Kahjuks muutuvad meie pirnid küpsedes liiga läägeks, ja see kipub päris kiiresti juhtuma, kui valmimisaeg käes...

Meie pirnipuu õitsemise ajal ning pirnidest lookas puu sügisel

Mõned aastad tagasi ostsin endale mahlapressi, mitte sellise, mida lõpmatult teleriekraanil püütakse pähe määrida. Hoopis sellise raskema ja uhkema. Uurisin enne ostu, millised kõige paremad on ning sain teada, et mida peenemaks suure kiirusega viljad muudetakse (just need kõige odavamad masinad), seda kiiremini ja rohkem kaob nende toiteväärtus (vitamiinid). Kõige kasulikumad on selles suhtes masinad, mis pressivad mahla välja (ja muidugi kõige kallimad). Minu oma on vahepealne, mis pigistab meie pirnidest või õuntest mõnusa mehu välja (Champion Juicer)!

Lõbustuspargis

Meie värskelt koolitööd alustanud teisipäevaõhtune kool tegi uue õppeaasta puhul ekskursiooni lõbustusparki - Canada's Wonderland'i. Tegelikult oli küll see käik juba kevadel ette lubatud, sest pargis avati üks väga uhke sõit - Behemoth, mille pikkus üle pooleteist kilomeetri ja mis pole just nõrganärvilistele mõeldud.

See suur kunstlik mägi, mille järgi lõbustuspark tihtipeale ära tuntakse, peidab endas samuti toredat sõitu!

Kui olede veel selline pisut lühemat kasvu, tuleb ära käia tähtsa posti juures, kus mõõdetakse pikkust ning käe ümber pannakse vastavat värvi pael. Iga sõidu juures on ära märgitud, mis värvi paelaga peale saab. Pildi peal tundub Kirke lilla pikkusega, kuid tegelikult on ta siiski juba järgmise värvi peal, mis lubab juba peaaegu kõigi sõitude peale. See muidugi ei tähenda, et alati ka vastavat soovi oleks :).

Mõned pildid lõbusõitudest.

Mida ilusam on ilm, seda rohkem on muidugi inimesi kohal ja järjekorrad vahel lõpmatult pikad. Eile ulatusid soojapügalad 26 kraadini! Kõige ideaalsem on ilm, mis ähvardab suurte vihmapilvedega ja on soe, kuid vihma lõpuks ei sajagi alla! Ainult raske on sellist tabada, sest kes tahab vihmaga väga riskida. Suvel on park avatud iga päev, sügisel ainult nädalavahetustel. Mina ei oska seda lõbustusparki millegagi võrrelda, sest kunagised Eesti omad ei anna ühe õige mõõtu välja. Lapsed on olnud Helsingis, kuid arvasid, et Toronto oma on palju parem.