Halloween...

Kirkele sai siis kahepeale õmmeldud Jokeri kostüüm valmis. Kirke lõikas lõiked ja tükid riidest välja ning õmbles enam-vähem tükid kokku. Mina siis võtsin peenema töö ette. Tegelikult osutus muidugi jaki kallal pusimine isegi minule kohati pähkliks, st just kraerevääri osas. Ma pole kunagi varem midagi sellist välja võlunud. Lõppkokkuvõttes võisin siiski rahule jääda. Tüdrukud vaatasid küll valmis asja väga imetlevalt, isegi Tom mõmises paar tunnustavat sõna :-) Kuidas küll see nii professionaalne välja nägevat! Mul oli ju vooder ka sisse pandud. Lõhiku osas jäin ka pisut jänni. Aga siis lõin käega. Väljastpool paistis kena ja seest ka enam-vähem. Alles pärast sain aru, mida täpselt pidanuks tegema. Juuksed muidugi said jälle roheliseks värvitud. Kostüüm äratas nii palju tähelepanu, et nii mõnigi palus luba fotot teha!

Mari mehaanikainsenerina valmistas paar "väikest tagasihoidlikku" tööriista. Ketassaag käis igal juhul isegi mootori abil ringi. Oli siiski pehmest materjalist valmistatud :-) Nõnda läks ta hommikul tööle, sest neil oli seal ka mingi väike võistlus kostüümide osas ning minu meelest isegi kõrvitsanägude lõikamises. Mul oli mingi teine plaan riietuse osas, kuid jakiga läks nii palju aega, et mul polnud enam mahti midagi muud teha, kui mustad riided selga toppida, ämblikuvõrguline keep üle õlgade visata ja hiljuti muretsetud väike nõiakübar pähe panna. Kilinaid-kulinaid-plastikust pealuud ka veel kaela. Kirkel jagus rohelist värvi rohkemgi, ta värvis eelmisel päeval mul ühe tuka roheliseks. Hommikul sai juuksed veel natuke segamini aetud, et ikka nõiamoorilikum välja näha. Metroos ma küll kübarat ei kandnud, kuid juuksed tõmbasid küll tähelepanu endale :-D Polegi varem nii väga üles end löönudki. Siiski... kord olin sõduri riietuses. Isegi vana nõukaaegne sõjaväepilet oli taskus :D

Need pildid pole nüüd küll kõik Halloweeni õhtust, ainult ülemine vasak, kus kõik need töötajad reas, kes vaevusid kostüüme kandma. Ülejäänud on laupäevast, kui gaidid-skaudid külla tulid. Eriti vahva oli mu töökaaslase jänesekostüüm. Ta oli nii tore, et võttis isegi porknaid kaasa. Aga millegipärast ei olnud neil eriti minekut :-D

Siin veel kaunistatud maju ja Halloweeni atmosfääri. Meil oli külas üks tore pere, kes elab Prantsusmaal. Nende väike kuuene tütar oli tõeline hurmur. Kahju, et nad siiski ei saanud seda õhtut siin veeta, vaid pidid hoopis lennuki peale minema. 

Ja lõpuks traditsioonilised pildid, ainult seekord muidugi palju suurematest lastest. Laenasin neid oma sõbra FB lehelt, sest mul polnud enam peale nii paljut sahmimist energiat peole minna. Jagasin siin kodus komme ühele lapsele, kes julges ukse taha helistama tulla :D Pärast koertega väljas jalutades sain veel paarile kommi anda. Siia lõppu veel meie külaliste poolt tehtud fotod, kui nad Eesti Majas käisid.

Halloween...

Kirkele sai siis kahepeale õmmeldud Jokeri kostüüm valmis. Kirke lõikas lõiked ja tükid riidest välja ning õmbles enam-vähem tükid kokku. Mina siis võtsin peenema töö ette. Tegelikult osutus muidugi jaki kallal pusimine isegi minule kohati pähkliks, st just kraerevääri osas. Ma pole kunagi varem midagi sellist välja võlunud. Lõppkokkuvõttes võisin siiski rahule jääda. Tüdrukud vaatasid küll valmis asja väga imetlevalt, isegi Tom mõmises paar tunnustavat sõna :-) Kuidas küll see nii professionaalne välja nägevat! Mul oli ju vooder ka sisse pandud. Lõhiku osas jäin ka pisut jänni. Aga siis lõin käega. Väljastpool paistis kena ja seest ka enam-vähem. Alles pärast sain aru, mida täpselt pidanuks tegema. Juuksed muidugi said jälle roheliseks värvitud. Kostüüm äratas nii palju tähelepanu, et nii mõnigi palus luba fotot teha!

Mari mehaanikainsenerina valmistas paar "väikest tagasihoidlikku" tööriista. Ketassaag käis igal juhul isegi mootori abil ringi. Oli siiski pehmest materjalist valmistatud :-) Nõnda läks ta hommikul tööle, sest neil oli seal ka mingi väike võistlus kostüümide osas ning minu meelest isegi kõrvitsanägude lõikamises. Mul oli mingi teine plaan riietuse osas, kuid jakiga läks nii palju aega, et mul polnud enam mahti midagi muud teha, kui mustad riided selga toppida, ämblikuvõrguline keep üle õlgade visata ja hiljuti muretsetud väike nõiakübar pähe panna. Kilinaid-kulinaid-plastikust pealuud ka veel kaela. Kirkel jagus rohelist värvi rohkemgi, ta värvis eelmisel päeval mul ühe tuka roheliseks. Hommikul sai juuksed veel natuke segamini aetud, et ikka nõiamoorilikum välja näha. Metroos ma küll kübarat ei kandnud, kuid juuksed tõmbasid küll tähelepanu endale :-D Polegi varem nii väga üles end löönudki. Siiski... kord olin sõduri riietuses. Isegi vana nõukaaegne sõjaväepilet oli taskus :D

Need pildid pole nüüd küll kõik Halloweeni õhtust, ainult ülemine vasak, kus kõik need töötajad reas, kes vaevusid kostüüme kandma. Ülejäänud on laupäevast, kui gaidid-skaudid külla tulid. Eriti vahva oli mu töökaaslase jänesekostüüm. Ta oli nii tore, et võttis isegi porknaid kaasa. Aga millegipärast ei olnud neil eriti minekut :-D

Siin veel kaunistatud maju ja Halloweeni atmosfääri. Meil oli külas üks tore pere, kes elab Prantsusmaal. Nende väike kuuene tütar oli tõeline hurmur. Kahju, et nad siiski ei saanud seda õhtut siin veeta, vaid pidid hoopis lennuki peale minema. 

Ja lõpuks traditsioonilised pildid, ainult seekord muidugi palju suurematest lastest. Laenasin neid oma sõbra FB lehelt, sest mul polnud enam peale nii paljut sahmimist energiat peole minna. Jagasin siin kodus komme ühele lapsele, kes julges ukse taha helistama tulla :D Pärast koertega väljas jalutades sain veel paarile kommi anda. Siia lõppu veel meie külaliste poolt tehtud fotod, kui nad Eesti Majas käisid.

Pulmapäev

29.aprillikuu päeval meie 29. pulma aastapäev! Seda ei juhtu küll iga päev ;) Nõnda me siis seadsime sammud lemmikrestorani "Mandariin", kus kõik saavad oma kõhud just nii palju täis, kui kellelegi meeldib. Muidugi tõstsime ka (vee)klaasi Mari auks. Ta alustab esmaspäeval AMD firmas. Seal on ta kuni järgmise aasta augusti lõpuni. Siis vaja veel aasta ülikoolis professoreid kiusata (või vastupidi). Loodetavasti ei otsusta ta, et aitab õppimisest küll, kui näiteks avaneks võimalus edasi jääda. Aga küll me siis vitsad välja otsime :-)  Kirke puhul saame ka kergendatult ohata, sest kool saab lõpuks läbi ja neiul kindel plaan edasi õppida. Kurtis ainult, et liiga paljud programmid on ta vastu võtnud. Nüüd on raske valikut teha. Kahest ülikoolist pole ka veel vastust tulnud. Parem on, kui need eitavad on :D Aga ükskõik mis ta otsustab, kas läheb ikka hambatehnikuks õppima või langetab otsuse hoopis tööstusdisaineri või arvutivõrkude spetsi kasuks, võime tõesti rahul olla. Ega see koolitee tal just väga kerge pole olnud. Õnneks on ta ise hästi positiivne ning asjalik. Ausalt... isegi meid on ta üllatanud!

Pulmapäev

29.aprillikuu päeval meie 29. pulma aastapäev! Seda ei juhtu küll iga päev ;) Nõnda me siis seadsime sammud lemmikrestorani "Mandariin", kus kõik saavad oma kõhud just nii palju täis, kui kellelegi meeldib. Muidugi tõstsime ka (vee)klaasi Mari auks. Ta alustab esmaspäeval AMD firmas. Seal on ta kuni järgmise aasta augusti lõpuni. Siis vaja veel aasta ülikoolis professoreid kiusata (või vastupidi). Loodetavasti ei otsusta ta, et aitab õppimisest küll, kui näiteks avaneks võimalus edasi jääda. Aga küll me siis vitsad välja otsime :-)  Kirke puhul saame ka kergendatult ohata, sest kool saab lõpuks läbi ja neiul kindel plaan edasi õppida. Kurtis ainult, et liiga paljud programmid on ta vastu võtnud. Nüüd on raske valikut teha. Kahest ülikoolist pole ka veel vastust tulnud. Parem on, kui need eitavad on :D Aga ükskõik mis ta otsustab, kas läheb ikka hambatehnikuks õppima või langetab otsuse hoopis tööstusdisaineri või arvutivõrkude spetsi kasuks, võime tõesti rahul olla. Ega see koolitee tal just väga kerge pole olnud. Õnneks on ta ise hästi positiivne ning asjalik. Ausalt... isegi meid on ta üllatanud!

Teinegi laps täisealine...

Ja nõnda see aeg ongi läinud... Pesamunast on jõudnud ikka, mil võiks täiesti rahumeeli oma teed minna. Õnneks siiski veel ei lähe, st küll rohkem emme-issi rõõmuks :)  Huvitav on olnud ka näha, kuidas põhikoolist leitud sõpradest on järgi jäänud õieti vaid üks, see kellega me Eestis käisime eelmisel aastal. Tegelikult veel üks, aga temaga saavad nad harvemini kokku. Tähtsamaks on saanud gümnaasiumist leitud uued sõbrad. Kes ka tänase sünnipäeva puhul külla olid kutsutud. Tegime elamise-olemise hästi lihtsaks. Tellisime pizzat ja kuna Kirke pole meil üldsegi koogimaias, siis valmistasin talle hoopis jäätisetordi. Kiiruga leidsin soovituse, kuidas ära kasutada küpsisejäätised. Vaheldumisi nendega võib panna näiteks erinevaid jäätiseid, või hoopis vahukoort või koorekreemi. Mina panin vanilli- ja shokolaadijäätist. Peale raputasin purustatud Oreo küpsiseid. Oleks võinud veel näiteks valge jäätise või vahukoorega katta, aga jäi selline nagu oli :) Maitses ühte või teistpidi väga hästi! Arvan, et küpsisejäätise asemel võiks hoopis tavalisi küpsiseid panna! Huvitav, kuidas oleks õhukeste vahvlitega...

Õnnesoovid ka mu õele, Kirke tädile, kes samal päeval oma pidu peab :)

Sünnipäev

Kirke hea sõbranna, kes meiega eelmisel aastal Eestis käis ja kes vabal ajal iseseisvalt eesti keelt õpib, tähistas laupäeval oma sünnipäeva.

Tema ja veel üks koolisõber tulid väikeseks peoks ja koogisöömiseks meie koju. Ema kasvatab teda üksi ning on laupäeviti pikad päevad tööl. Nagu ema hiljem ütles, oli tal hea meel, et tütar sai päeva sõprade seas veeta.

Küpsetasin shokolaaditordi, sest Kirke arvas, shokolaadiga ei saa asjad kunagi viltu minna :) Ise ma ei ole nii suur shokolaadikoogi sõber, aga lastele siis ikka küpsetan. Kirke luges mulle ette, mis järjekorras talle küpsetised ei meeldi. Kõigepealt muffinid ja tassikoogid, siis koogid ja lõpuks küpsised (st viimaseid sööb ta kõige parema meelega, ülejäänud võivad tema jaoks olemata olla, kuigi väikese mööndusega shokolaadi osas). Kook sai üllatavalt hea, isegi minu jaoks :D  Vahele panin aprikoosimoosi ja peale vaarikaid. Lisaks vahukoort, mille sisse segasin sulatatud trühvleid. Avastasin, et neid on meil külmkapis seismas ja keegi neid ei söö :P 

Leidsin isegi 18 küünalt, mille ärapuhumisega neiul paras tegemine oli. Kook maitses kõigile, kuigi lõpuks vaatasin seda ja mõtlesin, kas pean nüüd kõik ise ära sööma :)  Õnneks olid mõlemad tüdrukud nõus, kui panin ette, et lõikan järelejäänud koogi pooleks ning panen kummalegi kaasa.

Tegime väga erilise kingituse neiule - ostsime talle sülearvuti. Kogu lugu on pisut omamoodi keeruline, ega me igale ka nii kallist kinki ei saa teha :)  Aga eelmisel aastal, kui tüdruk meiega Eestisse tuli, andis ta ema suurema summa tema kulude ja minu vaeva katteks. Ei tahtnud ma sugugi seda vastu võtta, kuid tean, kui tundlikud on aasialased raha osas. Mõte oli peale reisi raha tagasi anda, kuid kuidagi ei tulnud sobivat momenti ja teadsin, et ta ei võtaks seda niikuinii vastu. Nõnda tuli mul mõte, et ostan tütrele arvuti, sest seda oli tal hädasti vaja (sügisel alustab Toronto Ülikoolis õpinguid). Mu ülejäänud pere kiitis mõtte heaks :)  Kink sai siis sünnipäeva ja koolilõpu puhul üle antud. Ema muidugi helistas õhtul ja oli väga tänulik, kuigi arvas, et ei saa ikka seda vastu võtta, sest see on liiiiiga suur kingitus. Ma loodan, et sain ta kenasti ikka maha rahustatud, ja ta ei tunne end mingi tänuvõlglasena. Sest mul on lihtsalt hea meel, kui sellel neiul ikka hästi hakkab minema :)

Pulmakellad

Täna jõudsime oma abieluteel 28-nda verstapostini. Tänapäeval soovitatakse kinkida sel puhul orhidee, eks näe, kas mu kollektsioon kasvab :) Paari aasta pärast peaks siis pärlid saama :P  Fotol on mu üks kahest sõrmusest, mida iga päev kannan (teine on abielusõrmus). Selle sain Toomase käest 24.sünnipäevaks. Aga samas võiks öelda, et on natuke ka kui kihlasõrmus, kuigi abiellumise otsuse tegime kevadel :)  Madu, mis sõrmust valvab on Mari kätetöö.

Viimaks video, mille võtsin nädalavahetusel. Jalutasin ilusal laupäeval koju, kui kuulsin kirikukella häält. Vist täistund mõtlesin. Aga kellad ei jäänudki vait. Kuni lähemale kõndides tuli välja, et suur pulmaseltskond oli kogunendud kirku ette :) Filmisin ja kuulsin üht vanadaami mu kõrval seletamas: Too young! Too young! (liiga noored). Eks nad tundusid noorukesed küll, aga väga õnnelikud.  Helin aga saatis mind veel pikalt koduteel ja tegi tuju eriliselt rõõmsaks :) Aga ka mõtlikuks... miks mõnede jaoks kooselu lühikeseks jääb, miks mõned teineteise kõrval surmatunnini :)  Üks sõber kirjutas, et oleme jätnud talle mulje, et meie pereelu ongi idülliline ja lihtne. Samas on meilgi ju oma tõusud ja mõõnad, täpselt nii nagu meie kõigi elus seda juhtub. Peaasi on nendest teineteise toel üle saada. Ma imesta, kui abielu võrreldakse laeva teekonnaga, mille jooksul koged nii rahu kui tormi ;)

Jõulud lähenevad jõudsalt

Mis tähendab seda, et pidu on peo otsa. Või peaaegu :)  Minu jaoks siiski õnneks vaid panga jõulupidu, millest me üle kahe aasta jälle osa võtsime. Ühel aastal olime Costa Ricas ja eelmisel olin lihtsalt põdur, söögist ei tahtnud mõeldagi. Omal ajal toimusid peod peamiselt ikka Eesti Majas. Eriti kena ja hubane oli siis, kui Enno Õunapuu kohvikut pidas. Tol ajal paluti ka endisi töötajaid ja nõukogu liikmeid kohale. Mitte et kõik just oleks tulnud, kuid ikkagi kena neid nõnda meeles pidada. Nüüd on nimekiri pisut koomale tõmmatud. Kehvad ajad mõjutavad ka pankasid ;) Paistab ka, et mõned olid ilmselt pisut solvunud või pettunud, kui enam pittu ei saanud. Mis vägagi inimloomusele omane. Ma ei arva, et võtaks ise asja nii tõsiselt. Pealegi, kui kaua eemal olla, siis uued näod jäävad võõraks. Ei ole siis pank enam päris see, mis kunagi mu enda jaoks.

Viimane pidu toimus ühes prantsuse köögiga restoranis. Tom oli nii kena ja kirjutas juba oma muljetest, ega mul polegi suurt midagi lisada. Riided otsisin kiiruga selga, sest olin hommikul tööl ja peale seda kolasime Tomiga koos poes, enne kui koju kiirustasime, kus enam palju aega polnud. Tore, kui mõned asjad jälle selga mahuvad, mis kapinurgas kannatlikult oma uut ärkamist oodanud ja mis pole juba taaskasutuspoodi rännanud ;)  Lõbusad Suva sukad said ka jalga, shoti metallikunstniku käest suvel ostetud ehe kaela ja olingi valmis. Pidin siis Tomi taga utsitama, et ta kiiremini teeks! Ma ei tea, kuidas see meil alati sedapidi toimib :D  Vist on tõsi taga ühel naljaviluks tehtud testil, et mõtlen 100% nagu mees :D

Toidust: Sibulasupi võtsin rohkem uudishimust, sest olen küll kokasaadetest selle tegemist näinud, kuid ise pole ei maitsnud ega proovinud valmistada. Oli väga hea, kuigi juustu oli minu meelest hirrrrrmus palju! Sokutasin kausi kenasti Tomi ette, kes kõik veel kenamini nahka pistis. Järgmiseks toodi mu ette lõhepraad, mis lausa sulas suus. Jäin väga rahule, kuigi ära süüa ikka ei jõudnud. Võite ühe korra arvata, kelle ette see järgmisena rändas :) Magustoiduks võtsin sidrunikoogi, mis oli mõnusalt hapu. Ega ma haput väga ei tohi enam süüa, aga vahel harva ju võib :)  Õnneks otsustasime päris varakult kodu poole samme seadma hakata. Hea, kui töökaaslane nõnda lähedal. Tulime ja läksime koos ühise taksoga. Enamasti olen mina küll kaine autojuht olnud, kuid seekord pidi auto koju jääma Mari kasutada. Taksos jätkus juttu ja nalja, muuhulgas väga ebaviisakalt ka autojuhi arvel (eesti keeles), kuigi mitte midagi pahatahtlikku. Nüüd siis võib rahumeeli järgmise aasta pidu ootama jääda ;) Tegelikult muidugi järgmise nädala "päris" jõulusid.

Laulupidu kaugelt vaadates

Nädalavahetus on täielikult laulupeo tähe all möödunud. Mis sest, et ma nii kaugel Eestist olen :)  Juba seitsmest laupäeval üles, et rongkäiku jälgida. Ja siis kontsert ka veel otsa.

Meie oleme siin, tüdrukud on aga Eestis. Rongkäigul nad käisid ja pühapäevasel kontserdil. Kirke arvas: cool, I guess rongkäigust. Kuigi tundus, et nad päris lõpuni seal polnud, sest Kanada esindajad jäid nägemata. Külalised olid kõige lõppu jäetud. Kõrvalolev foto on hiljem ETV videolt napsatud. Üks isik, kellega ma igal tööpäeval kokku puutun, on sellele jäänud, seekord kandmas Roman Toi poolt Torontos asutatud segakoor Estonia silti :) Kindlasti huvitav kuulda tema muljeid, kui ta tagasi jõuab. Otse ülekande ajal ei jõudnudki kõiki märgata, ainult mõnda üksikut. Natuke imelik ja kurb on see, et ega ma peale kanada-eestalste ju kedagi õieti ei osanud ära tunda. Arutasime Tomiga, et järgmise peo ajal tahaks ikka ise kohal olla. Viimati sai käidud ei tea millal... Aga ikka läheb kogu asi südamesse! Ise mäletan seda, kuidas juba pisikesena ema käe kõrval rongkäiku vaatasin. Nii see pisik sisse süstitakse. Arvasin muide alati, et iga eestlane (mööndusena jätan mujal sündinud välja ;) on käinud vähemalt korra laulu-tantsupeol, ükskõik, kas pealtvaatajana või osalejana, aga oma üllatuseks tean nüüd ühte, kes seda pole kunagi teinud ja ei arva, et ta millestki ilma on jäänud. Aga eks enne ei tea, kas oled jäänud või mitte, kui ise ära ei proovi. Mina ei kujutaks küll oma elu ilma nendeta ette. Isegi, kui pean ainult arvuti vahendusel sellest osa saama.

Siia veel foto Kungla rahvatantsurühmast Kanadas. Nii tore, et noored on uuesti siin tantsima hakanud, vahepeal vajus kogu asi ära. Eks rahvatants ole mul rohkem südame lähedal, sest olen ise seda teinud ja tantsupeol esinenud. Eriti armas on näha nii mitmeid mu endisi õpilasi Toronto Eesti Koolist :)  Siin lehekülg, kust foto laenatud, seal on veelgi pilte.