1.2.11

Mini pikkpoisid


Laupäeval sai lähedal asuvast lihapoest hulgaliselt hakkliha ostetud - veise ja sea oma.
Tegelikult varustab see kauplus paljusid linna poode ning kohapeal müüakse suurtes pakkides värsket liha. Eks siis pea nuputama, mida kõige selle kraamiga ette võtta :)  Seekord tegin hakkliha-kapsa-kartuli pannirooga. Lisaks lasin vaiksel tulel lasanjekastmel tükk aega podiseda; ning järelejäänud hakklihast otsustasin ei tea kust tulnud insipiratsiooni ajel valmistada mini-pikkpoisse. Mulle meeldib ja ei meeldi pikkpoiss, mis tegelikult ju nii tavaline meie kodus oli. Mulle meeldib muna sees, kuid mulle ei meeldi, et ahjus küpsetamisel ei teki mõnusat praekihti peale :) 

Niisiis panin keema 6 muna, mille pärast hakkisin ära ja jagasin hakkliha-sibula-küüslaugu-soola-muna-piima-riivsaia-segu vahel ära. Olin selle enne kilega kaetud lõikelauale ühtlaselt laiali lükanud. Tekitasin nendest väikesed pikkpoisid, mis said riivsaia sisse torgatud. Praadisin kergelt enne ahju panemist keskmisel kuumusel kenasti pruuniks. Ahjus istusid nad 10 minutit 200-kraadise kuumuse käes ja veel umbes 10 minutit 170-kraadi sees. Tulemus oli väga mahlane ja mõnus! Teen kindlasti teinekordki just nõnda pikkpoissi!

Koguseid on raske öelda, kipun palju tegema tunde järgi :) Ütleks, et oli umbes pool kilo kumbagi hakkliha. Klaasitäis värsket riivsaia (tegin ise oma valmistatud tahenenud saiast), mis oli umbes veerand tundi vähese piima sees. Enne hakkliha juurde panemist valasin nii palju piima välja kui tuli (lugesin sellist soovitust hiljuti ühest ajakirjast, seal soovitati välja pigistada). Ühe sibula ja 3 küüslauguküünt praadisin kergelt läbi enne lisamist. Maitse järgi soola ja pipart ning kõik segamini, kusjuures ei tohi üle segada. Inimene õpib ikka elu aeg. Selle ülesegamise pärast olid mul varem kotletid ja lihapallid pisut vintsked ja kõvad :) Lasin perel ühte poissi proovida ja kõik kiitsid! Homme on lastel ja Tomil midagi lauale panna, kui mina usinalt pikka päeva tööd vihun teha :)

1 kommentaar:

TT ütles ...

Unustasid mainida, et koer pidi toiduvalmistamise lõhnade käes vaeveldes peaaegu hulluks minema. Aga kannatlikkus kandis vilja, sest momendil kui hakkliha oli lauaäärele liiga ligi ulatas ta keelega paar pala limpsama.

Olid jah imehead, aga pisikesed - sellised ühe ampsu pikkpoisid, no vähemalt mulle:)