26.11.16

Blogi sünnipäev - 10

Kümme aastat tagasi tegin oma esimese postituse. Ega ma siis teadnud, kuhu see kõik mind viia-tuua võib :-) Kümme aastat hiljem oskan öelda, et üks lapsepõlve mõte sai küll tänu kirjutamisele täidetud. Ilmus üks raamat minu nime all - Minu Kanada. Kas just selline, mida vaimusilmas nägin, kuid ikkagi raamat :D Lapsed on vahepeal päris suureks kasvanud. Uskumatu on vaadata nende pilte aastast 2006. Nad olid ju ikka päris lapsed siis veel.

Praegu on Mari 21 ja töötab ülikooliaastate vahepeal, kokku aasta, siis jääb veel üks aastake kuni lõpetamiseni. Arvestades, milline rahmeldis ja uudishimulik hing tal on olnud, siis pole ime, et ta liigub insenerikutse suunas. Et just mehaanika eriala, oli natuke minu tegemine ka. Igal juhul naisena äratab ta tähelepanu. Tom meenutab ikka, kuidas ta pisikese 2sena üksi jäädes (st Tom piilus üle ukse), vaatas õliahju punast nuppu, mida issi keelas puudutada, ja muudkui kordas: Mari ei tohi katsuda! Sealt see huvi kindlasti alguse saigi :) Vabal ajal loeb väga palju, ja joonistab endiselt. Pani ka oma arvuti kokku. Heegeldab, kui väga igav on, või kui tahab sõpradele kinke teha.


Kirke, 19, on väga pühendunud hambatehnikuks õppimisele. Ta pole kunagi nii usin olnud ja endast pea kõik andnud, et tal hästi läheks. Mõtles välja lausa oma süsteemi, kuidas paremini õppida. Loeb õppetükke ja tähtsamaid teadmisi linti ning kuulab siis neid. Ise tuli sellele mõttele. Sest tal on ju alati olnud raskusi lugemisega. Ta tunnistab, et see võitlus koolis korralike tulemuste nimel, on teinud temast tugevama inimese. Eks Tom oli vahel liiga range ka temaga, mis just kogu asja kergemaks alati ei teinud. Kuigi ta ju proovis oma aruga aidata last... Igal juhul lõpp hea, kõik hea... Arvan. Arvestades, et tüdruk sai gümnasiumi lõpetamisel sisse kõigisse kolledzhitesse ja ülikoolidesse, kuhu taotles, näitab, et ega ta kõige totum ka polnud :) Toronto "Kunstiakadeemiasse" - OCAD - tööstudisaini eriala pani isegi korraks kahtlema, kas ta ikka tahab hambaasjaga edasi minna, kuid lõpuks otsustas ta viimase kasuks. Mis on väga praktiline valik. Ja ta on tõeliselt rahul praegu. Kuigi näpud on lugematu kord juba kõrvetada saanud ja traatide painutamisega rakus. Vabal ajal vaatab satiirilisi saateid või minuga mõnda seeriat. Ja heegeldab ja koob natuke. Kui ta ainult suudaks oma tuba ka paremini korras hoida, oleks veelgi toredam. Vähemalt emmele ;) Oma arvuti tahab ka kokku panna. Vast jõulude ajal jõuab.

Mõlemad lapsed on Eestist ikka sisse võetud. Mari on ju kaks suve seal töötanud. Ja Kirke unistab väikeselt/vaikselt, et saaks sama teha. Nüüd oleks vaja ainult leida mõni koht, kus ta kasvõi mingi abilisena mõnes hambatehnika kabinetis töötada saaks. See oleks tal ideaalis. Kui mitte, siis peab midagi muud välja mõtlema.

Tom ja lapsed tegelevad endiselt karatega. Kuigi aegajalt tekib pereisal mingi masendus, et ta ei taha enam sellest midagi kuulda, siis on ta endiselt usin karatekas. Kirke võtab aga kindlasti kõige tõsisemalt kogu karate asja. Kinnitab, et ta ei jätaks seda mitte kunagi. Loodab, et saab Jaapanisse treenima minna. Ta on muidugi väga järjekindel ja jäärapäine. Viimane teeb minu elamise raskeks, kui ta keeldub näiteks mõnda mu toitu söömast. Samas on ta natuke rohkem hakanud uusi toite proovima. Ja ise tegema. Mari on selles suhtes palju julgem. Kuigi mõned maitsed ei istu temaga endiselt. Nagu verivorst või rosolje. Aga küll ta jõuab sinna ka ;)

Mina olen endiselt mina. Mis sest et päris mitu kortsu on näkku juurde tulnud. Mõtlesin ühe vanaproua peale, kes ütles, et näeb peeglis iseennast ja ei näe, kui kortsus ja väsinud nägu on. Vaatasin ühel päeval otse peeglisse ja mõtlesin, et ongi nii... Näen oma silmi ja ülejäänud jääb kuidagi kõrvaliseks. Kui ma just ei taha masendusse langeda, ning hakata täpsemalt laupa ja silmade ümbrust jne uurima. Töö juures saab mul kohe 25 aastat täis. Mis puhul keegi mulle kella kinkima ei hakka, nagu vanasti näiteks mu isale kingiti (ma ei kannagi seda juba sellest ajast, kui lapsed väikesed olid :-P). Vaevalt, et kellelgi see meeleski on :-) Ega ma ei nuta. Lihtsalt paneb ikka mõtlema, kuidas aeg lendab. Ma ju tahtsin seda kohta lihtsalt hüppelauana, et siis mujale tööle saada. Näed siis... Tean, et mu oskusi ei ole päriselt korralikult ära kasutatud. Kui ehk nüüd viimase ülemusega. Kes on minu pomodest kindlasti kõige parem! Välja arvatud vast LAPi - Linna Ametpost Tallinnas - ülemus (oli vist Kulla Kalle?), kellega ma ei tundnud kunagi, et ta oma ülemuseks olemisega liiale oleks läinud. Oli alati hästi kena ja sõbralik. 

Nii et nüüdseks olen siis jõudnud nii kaugele kui jõuda saab, vaadates väikese ülemusena, et teenindajad korralikult teenindavad :) Ise arvan, et saan hästi hakkama. Eriti selles osas, et suudan alati väga rahulikuks jääda ning ma loodan, et olen väga mõistev ja sõbralik. Mulle meeldiks viia läbi mingi küsitlus, kus nad julgeks öelda, mis nad mõtlevad. Tore on see, et panga juhtkond on praegu üsna üksmeelne, ei ole ka mingit tunnet, et üks oleks tähtsam kui teine. Mis teeb muidugi õhkkonna nii palju mõnusamaks. Selliseks nagu ta pole ei tea mis ajast olnud, või äkki mitte kunagi ;-)

Kõik pildid on aastast 2006. Ka esimene. Kui keegi on kunagi jäänud vaatama, mis roheline taust päises on, siis siin on saladuse lahendus. Foto on männiokastest. Jõudsin väga kaua aega saladust hoida ;-)

Nii et palju õnne minu päevaraamatule siin internetimaailmas! Ja aitäh kõigile neile, kes minuga kaasa on mõelnud. Ma poleks uskunud, et saaksin nii mitu head sõpra virtuaalmaailmast. Olen mõnega ka kokku saanud ning nad on osutunud sama toredaks nagu nad ekraani kaudu paistsid!

12.11.16

Katuse otsast... tore video



Mitu kohta ära tunnete :)

2.11.16

Hingede päev


Kena on küünlad põlema panna ja selle valguses rahulikult olla... Võtsin jälle oma kuulikese välja, kuigi seekord kasutasin küll oma uut moblat pildistamiseks.