1.7.17

Kanada 150


1.juulil tähistatakse Kanada päeva. Justkui nende sünnipäev. 150nes. Sel puhul toimusid mitmel pool uhked ilutulestikud. Ühte läksime Mariga kesklinna vaatama. Õieti küll järve äärde, et CN torni tulevärki imetleda. Olime rohkem kui kaks tundi varem kohal. Jalutasime niisama ringi. Või tegelikult mängis Mari Pokemoni mängu. Mingil hetkel saime kokku tema töökaaslasega, kes õpib kompuutriteadust ja on samamoodi vaid aastaks tööl. India päritolu noormees oli seal oma isa-ema-vanaemaga. Viimane istus ratastoolis. Pidime siis tutvustamistseremoonia läbi tegema. Pereisa sundis kohe ühispilti tegema. Ja uuris, kus ma töötan :-) Nagu oleks pihtide vahele võetud, kas ikka minu tütar sobiks nende perre :-D Ainuke häda oli, et Mari pole selles suhtes asjast huvitatud. Nii et noorhärra sai osavalt maha raputatud. Kuna aega oli maa ja ilm, siis seisime üle poole tunni churro'de järjekorras (nagu sõõrikud, aga piklikud küpsetised, kui keegi imestab). Aga siin siis mõned pildid...


Päris lahe ja uhke oli kõik. Tundus küll kuidagi liiiiga lühike. Paratamatu, sest palju sa seda plahvatusainet sinna üles saad viia. Kui hakkasime ära minema, siis kuulsime uusi pauke. Järve ääres algas veel üks tulepidu. Jäime siis eemalt vaatama. Palju valikut polnud, kuid samas oli päris huvitav pilt, kui kahe kõrghoone vahel kõik särama lõi.




Kuninglikust hotellist sai ka läbi põigatud. Olin kusagil näinud, et neil on midagi püst pandud pidupäeva puhul. Mari arvas minu üllatuseks, et peaks ikka minust pilti tegema. Eks ma siis poseerisin seal natuke :-)


Palju õnne, Kanadale, kui riigile! Sest ega see ei tähenda, et selline koht varem olemas polnud. Lihtsalt 150 aastat tagasi moodustasid erinevad provintsid kokku ühe riigi. Näiteks Montreal tähistab samas 375 aastapäeva :-) Ja kohalik põlisrahvas ei vaata mitte alati rõõmuga mingeid suuri tähistamisi maal, mis kunagi ainult nendele kuulus. Nende puhul samas mõtlen vahel, et palun minge eluga edasi. Nutta seda, mis juhtus, kaasa arvatud ka nende esivanemate valed otsused, ei aita neil kuhugi jõuda. Need, kes suudavad sellest välja tulla, löövad väga kenasti läbi. Need, kes ainult "palgapäevast palgapäevani" elavad, st saavad oma toetust riigi käest, lihtsalt manduvad... Inimene ei ole loodud mitte midagi tegema. Nõnda siis lõpuk natuke tõsisemalt pidupäeva puhul...

2.6.17

Jagage taevapilte eestlaste fotojahil


Pole ammu siin fotojahti üllitanud. Aga see teema peaks eriti hea ja lihtne olema ;-) Postitage Facebookis Estofotojaht lehel või hoopis Instagramis. Need mõlemad fotod on Eestis võetud. Esimene Marimetsa rabas ja teine Eesti-kodu magamistoa aknast. Ilus on ju Eestimaa!



31.5.17

Lahtiste uste päevad Torontos


Olin laupäeval taas kord kesklinnas, ja otustasin peale kohustuslikku käiku pisut osa saada iga-aastasest üritusest, mil paljud Toronto hooned maikuu viimasel nädalavahetusel avavad oma uksed linnaelanikele. Hoiatus, nüüd järgneb üle tüki aja ebatavaliselt pikk postitus koos hulga piltidega ;-)

Doors Open Toronto sai alguse sajandivahetusel. Osalejateks umbes 150 hoonet, millel mingi kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne tähtsus ja kuhu naljalt niisama ei pääse sisse kolama. Või kui pääsedki, siis ei ole sul lahkeid vabatahtlikke, kes hoone kohta infot jagavad. Olen sellest ühe korra kirjutanud siin, kui külastasime indialaste pühakoda. See hoone küll ei osale enam lahtiste uste päevadel. Arvan, et nad kaotasid kontrolli, kuidas inimesed seal sees käitusid :-) Nägin seda oma silmaga.


Sattusin nüüd väga lähedal olema vanale raekojale, kus tänapäeval on muuhulgas veel ikka kohtusaalid. Olen alati mõelnud, et võiks sinna sisse piiluda, aga päriselt pole ju põhjust olnud. Nüüd siis sain seda ilusat hoonet ka seestpoolt imetleda. Päris uhked olid värvilised klaasmosaiigiga aknad. Ja muidugi kulunud trepiastmetega trepp. Võisin ette kujutada, kuidas omal ajal tähtsad ametiiskud mööda neid sammusid ja vähemtähtsad linnaelanikud aukartusest rohkem küüru tõmbusid :-) Trepi ees olid kaks metallist lõvimoodi kujutist, mis mingil hetkel olevat vanarauaks tahetud anda. Õnneks tulid need kusagilt (vanaraua alt?) välja. Ning on nüüd kenasti klaasvitriinides endisel kohal.

Kaalusin natuke, kas lähen sealt veel kuhugi või sean sammud kodu poole. Tegin natuke pilte raekoja platsil (Nathan Philips Square kannab endise väga populaarse linnapea nime, tema ajal ehitatigi soomlasest arhitekti võidutöö järgi uus raekoda). Ma polnud kunagi varem saanud üles vaateplatvormile, mis ümbritseb tervet platsi. Nii et nüüd ma siis võtsin aega, et igast nurgast ümbrusest fotosid klõpsida :)

Olles siiski nii väga lähedal, siis astusin ka uude raekotta sisse. Seal oleks muuhulgas võinud käia linnaisa tähtsas töötoas, aga mul polnud jaksu järjekorras oodata. Piilusin niisama läbi klaasseina vastuvõtulauda ja seda osa, mis lahtisest uksest välja paistis. Fuajees oli tore Kanada lipp konservpurkidest kokku laotud.
Ikka Kanada 150ndada sünnipäeva puhul. Konservpurkideks täiesti Kanada toode - Aylmers Canners asutati juba aastal 1879, on küll edasi müüdud Del Montele (tegutses kuni 1959). Kuigi samanimelisi tomatikonserve võib siiani osta.


Kuna külalisi oli igas vanuses, siis lapsed võisid oma käteosavuse proovile panna. Nad ehitasid papist uusi maju linnale. Mulle meeldib, kuidas selliste ürituste juures mõeldakse tervele perele. Kuigi ma pean ütlema, et nii mõnedki lapsevanemad olid pisut väsinud olemisega. Aga see on ju loomulik, kui sul väikesed lapsed kodus on :D

Kui juba kaks maja läbi käidud, siis põikasin ka ühte kirikusse Church of the Holy Trinity, mille algust tähistab aasta 1847. Linn on kõvasti kasvanud, mis tähendab, et kirik on kadunud suurte majade varju. Nende põhitegevus on nüüd vaeste ja kodutute aitamine (neid jätkub kesklinna päris palju) ning kirik on ka geide ja lesbide abistaja. Mulle jäi seal silma kaks asja. Esiteks lumivalge pika, lokkis habeme ja juustega mustas kuues preester, kellega üks härra juttu ajas (proovis tõestada, et geid ja lesbid on saatanas, nii palju kui ma kuulsin; preester jäi kogu asja juures stoiliselt rahulikuks) ning üles riputatud "vabanduskiri põliselanikele" kõige selle halva eest, mis sissetulijad teinud on. Panin natuke suuremalt ta vasakusse pildi nurka. Alumine foto on internetist.
https://media-cdn.tripadvisor.com/media/photo-s/0a/cf/17/ce/the-hotel-partially-surrounds.jpg

Minu jaoks kippus päev juba pikaks minema, mis tähendas, et kõht hakkas märku andma. Ostsin tänavakaupmehelt vorstijupi ning nosisin keset raekoja platsi ära. Sai oli muidugi vorstil ümber. Ja erinevate kastmetega võib kogu kraamis üle valada. Minu lemmikuks on sweet relish (eestikeelne tõlge oleks magus maik, aga tegelikult on see valmistatud peeneks hakitud hapukurgist, sibulast, suhkrust-soolast ja äädikast, võib veel mõningaid lisandeid olla). Samal ajal kui mina oma kõhtu täitsin, kogunesid inimesed mu läheduses ekskursioonile. Põhimõtteliselt oleks pidanud end varem kirja panema, et koos giidiga erinevaid kohti külastada. Seekord jäi see küll tegemata. Aga kes teab, ehk kunagi tulevikus teen sellegi kaasa.

Mina läksin hoopis järgmise maja juurde, mida ümbritseb must raudaed. Hooneks oli Osgoode Hall, mida omavad Ontario juristid. Sealgi on mitu kohtusaali, kus küll arutatakse peamiselt edasi kaevatud kohtuotsuseid. Hoone on ehitatud juba aastal 1829! Seda võib ka muul ajal külastada, nad korraldavad giidiga ringkäike. Kui maa-ala kunagi osteti, siis jäi see tolleaegsest Yorki linnast väljapoole (York on Toronto eelkäija, ehk siis peamiselt kesklinn). 50ndatel sai maja aia ümber ja jalgväravad, mis ei avane tavapäraselt. Hoopis nii, et pead sealt justkui läbi pugema :-) Selliseid oli vaja, et karjamaal ringi tatsavaid lehmi eemal hoida! Majas asuvad praegu The Court of Appeal for Ontario, the Superior Court Of Justice and the Law Society of Upper Canada.


Tõelise elamuse sain nende raamatukogust, kus riiulid ulatusid läbi kahe korruse ja olid tihedalt raamatuid täis. Igat sorti seadusandlust ja vanu juhtumeid jne. Ühes kohtusaalis oli võimalus kohtunikku "mängida". St istuda nende toolile ja pilte klõpsata. Mina vaatasin niisama seda nalja pealt. Huvitav, kuidas saalis olid pealtvaatajate ja muude tegelaste jaoks oma kindlad kohad. Viimastes ridades istusid juuratudengid. Siiani on näha kohad, kus nende tindipotid seisid :-) Järgmisesse saali oli juba natuke raskem pääseda, sest rahvast oli rohkem. Ja kohtunikupingil ei istunud mitte enekaid tegev rahvas, vaid hoopis päris ehtne kohtunik. Sain end viimaks sisse seada teise ritta ning juba teatas valge kraegu tähtis härra, et me võime nüüd talle küsimusi esitada. Kuna keegi mingit huvi sellise tegevuse vastu üles ei näidanud, ja hoolimata sellest, et ma pole sugugi kangesti tegelane, kes tahab nõnda rahva ees endale täehelpanu, siis esitasin talle lõpuks kolm küsimust. Millele ka vastused sain :-)

Kõigepealt uurisin, kui palju rahvast nad tavaliselt siin saalis näevad, kui mõni juhtum arutlusel. Eks see vastus oli natuke ette arvata. Sest kõik oleneb lõpuks, mille ja kellega tehu. Kui aga uurisin, mis ta oma ametist arvab. Kui raske on otsuseid teha. Siis seletas ta üsna pikalt, kuidas ta on siiski samasugune inimene, kes saab aru vastutusest nii süüdistatava kui ka ühiskonna ees. Samas toimub palju tööd kulisside taga. Mitte nagu võib vahel arvata, et ainult kohtusaalis pannakse kõik paika. 

Vahepeal oli mu selja taha veel rahvast kogunenud. Üks neist teatas kõva slaavi aktsendiga, et ta on saanud hiljuti Kanada kodanikuks. Ja talle tuli juba ka vandekohtunikuks kandideerimise nõue. Ta tahtis teada, kuidas sellest eemale hoida :/ Kohtunik muidugi ütles, mis ta ütlema pidi. Kuidas vandekohus on siiski suur ausa ühiskonna põhisammas jne. Muidugi võib see mõnele tähendada rahalisi raskusi. Sa ei saa enamus töökohtades palka, kui oled kohtuistungiga seotud. See päevaraha, mis makstakse on naeruväärselt väike. Aga ta ütles, et nad proovivad valiku juures seda arvestada. Ma ise nägin, kuidas vabastuse said nii mõnedki need, kes töötasid enda jaoks, näiteks üksiküritajad remondimehed.

Seoses vandekohtuga, meenus mul midagi, mille üle olen varem juurelnud. Sest mõnikord juhtub, et saad kutse kindla istungi vandekohtuniks kandideerimise kohta (nagu mina) ja mõnikord kutsutakse sind välja ja hoitakse nädal aega "varus". Nimelt on neil mõnede tõsisemate juhtumite puhul vaja suuremat hulka rahvast, kelle seast valida need kõige õigemad. Ja nõnda oli seegi mõistatus minu jaoks lahendatud. Mu üks töökaaslane sattus hiljuti just samamoodi kutsutuks ja ka valituks. Nad mõistsid süüdistatava süüdi. Kuigi mingil hetkel oli peaaegu et raske öelda, kas ikka saavad ühehäälse otsuse. Nimelt peavad kõik ühtemoodi  hääletama.


Mina jätkasin majaga tutvumist. Ning ühes ruumis, kus oli suur ja pikk koosolekulaud, uurisin vabatahtlikult abiliselt, kes küll on kõik need inimesed seintele riputatud maalidel. Ta ütles, et need on peakohtunikud ja Ontario justiitskoja pealaekurid või midagi sarnast. Et täpselt nii nagu tema oli kunagi, ning osutas ühele maalile, millel oligi tema isiklikult täies hiilguses :D Ma siis uurisin, kuidas ka seda tööd teha oli (ma tean, pole sugugi originaalne, sest küsisin ju kohtunikult ka sama). Ta ütles, et oli huvitav, aga kaks aastat oli täielikult piisav selleks ;) Ma ei saanud küsimata jätta, kuhu lähevad maalid, kui seintel ruum otsa lõppeb. Aga need pidid olema maja peal laiali. Fotol seisab ta paremal pool ja ta maal on ka imekombel peale jäänud, kõige vasakpoolsem.

 Vahepeal imetlesin aknast ka ühte pruutpaari oma seltskonnaga. Neil oli vist ka lahtiste uste päev, sest paljud võõrad klõpsisid neist pilte :D Mina ka. Peale seda seadsin juba sammud metroo poole. Oleks läinud veel ühest majakesest läbi, aga liiga pikk järjekord hirmutas ära. Ka Canadian Life kindlustushoonest hüppasin korraks sisse. Aga ei jäänud ootama lifti kõigi teise saja inimesega, et pääseda kõrgemale.  Tegin hoopis põrandast pilti :-)

Nõnda siis sel korral lahtised uksed ja muud ;-) Minu meelest võiks Eestiski midagi sellist korraldada. Näiteks 100nda vabariigi aastapäevaga seoses. Väga vahva üritus. Sest sellised kohad on ju tegelikult omamoodi meie kõigi omad, ajaloost ja kultuurist läbi imbunud. Miks ainult üksikud inimesed sellest osa peavad saama ;-)

25.5.17

Kunagi ammu


Ma pean ütlema, et mul pole just palju nukke olnud. Kindlasti mitte nii palju kui tänapäeva lastel. Ja Barbie nukkudest ei osanud me ju unistadagi. Ma ei mäleta, mis nuku nimi oli. Hoidsin seda küll hoolega, aga mingil hetkel läks nuku katki. Millegipärast on meeles, et väiksem õde viskas selle maha. Kandsin seda okast tükk aega endas. Kindlasti mitte enam :D Äkki talle ei meeldinud, et mängisin rohkem nukuga kui temaga :-) Naljakas, et mul on meeles see kleit, mida kannan. Ja nuku sussid. Hiljem sain ju uue nuku, mis mul on lausa siiani alles! Peaks teda ka tutvustama.

15.5.17

Nädalavahetus


Laupäeva hommikul tööl, millele tuleb küll suvel vahe, sest Eesti Maja on siis veelgi vaiksem kui muidu. Tom on nüüd aga alati laupäeviti tööl. Nii ei saanud me kohe lastega karatevõistlustele minna. Jõudsime siiski parasjagu selleks hetkeks kohale, kui naiste võistlus algamas oli. Ma pole siiani suutnud neid kuidagi rahulikult vaadata. Elan oma tütardele nii väga kaasa. Muretsen, kuidas läheb... Palju lihtsam on, kui nad peale võistlusi koju tulevad ja mulle teatavad, mis juhtus :-) Aga teisalt ei saa ma siis seal nende jaoks olla. Ning see on on tähtis, nagu nad kinnitanud on.

Kokkuvõttes läks hästi. Kirke küll medaleid seekord ei teeninud. Sai aga parima naissportlase karika. Mul on tunne, et tähelepanelikud silmad märkasid, et talle tehti vist natuke liiga kata hindamises (ilmselgelt ei jäänud mõned kohtunikud erapoolikuks, aga mis seals ikka). Mari võitis vabavõitluse ja sai kolmanda koha katas. Ja sai sportlaslikkuse karika. Mis iganes see siis tähendab. Kui vaadata tema võistlusi, siis kallistab ta kõiki oma vastaseid ;-)

Mu tüdrukud on ainult üks kord varem kolmeteist aasta jooksul vastamisi võistlemas olnud, mõned aastad tagasi kuldmedalile. Seekord juhtus see veerandfinaalis (vaata 16.30 alates). Vahekohtunik pidi nad korraks enda juurde kutsuma ja paluma, et nad pisut oma taktikat muudaks. Ikka õed ja üsna sarnased oma võistlusmaneerilt :-D Hiljem seletasid, et nad on õppinud rohkem ründajapositsiooni võtma, kuna paljud eelistavad kaitset, st ootavad, kuni teine ründab, et siis oma kombinatsioonidega välja tulla.




Peale võistlusi käisime veel ühel sünnipäeval. Mis osutus palju toredamaks kui ma ootasin. Huvitav oli üks hetk, mil kõik "kodu-eestlased" ühes ruumis ja siin sündinud eestlased teises :-) Oleme sarnased ja ei ole ka... Eks meie taustad ole erinevad ja oskame üksteisest paremini oma grupis aru saada. Paratamatu. Natuke oli ka Eesti Majast juttu, aga õnneks mitte liiga palju. See on teema, millest võiks muidugi pikemalt jutustada ;-)

Eurovisioon on minust seekord väga mööda läinud. Eesti laulu jälgisin ja vaatasin. Ei oleks Veronat saatnud. Ariadne ja Elina Born olid mu lemmikud. Tee, mis tahad. Aga ikka oli kurb, kui Koit ja Laura edasi ei saanud (isegi kui Laura mu lemmikute hulka kunagi kuulunud pole). Teiste maade laule polnud ma kuulanud. Siiani ei ole. Välja arvatud nüüd võitja Portugali oma ja Belgia, mida kiideti. Vabandust, aga mulle ei meeldinud Portugali originaalesitus. Ja mul on kahju, et seda võrreldakse Valgrega. Sest Valgre on minu kõrva jaoks palju parem. Ja ma ei hooli, kui mõned muusikatargad võiks väita, et minu kõrvadel võib mingi kiiks küljes olla :-P Nüüdseks kuulasin ka Birgiti versiooni ja Norrat esindanud Alexander Rybaki oma ära. Ning need istusid kohe palju paremini. Aga võitjaks poleks kumbagi pannud. Õieti ei tohiks ma siin palju arvamust avaldada, sest ma pole ju teisi kuulanud :D Aga, vähemalt Belgia oma oleks võinud vabalt eespool olla.

Emadepäev möödus rahulikult. Hoolimata sellest, et ma hilja magama sain, olin juba tavapäraselt kuue ajal üleval. Lugesin natuke. Ja jäin siis uuesti tuttu. Nii sügavalt, et ei märganud, millal Tom poes käis, et piima ja jahu tuua. Mari küpsetas siis pannkooke ja Tom tegi mango-maasika-mustika toormoosi. Mis osutus erakordselt heaks! Mari mikserdas veel smuuti ka valmis. Kirkele jäi köögitoimkond. Hiljem valmistas Mari internetist leitud retsepti järgi lihale marinaadi ning ülejäänud pere tegeles siis õhtusöögi valmistamisega. Kui mina rahulikult niisama olelesin. Nii on ka vahel tore olla ;-)

12.5.17

Raamaturiiul

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Ma tahaks öelda, et mulle meeldis raamat väga, aga... minu jaoks oli see eht-eestilikult melanhoolne ja kuidagi ebamaine (nagu meeleolu muusika :). Mõte hüppas ühest äärest teise, ilma et õieti millestki oleks kinni haaranud. Olles just lugenud Oskar Lutsu mälestusi (ja kindlasti pole need võrreldavad), on kuidagi hale laskuda peaaegu justkui unenägude tasemele. Hoolimata sellest et Lutsu minevikuheietustes kaikub läbi omamoodi kurbus ja nukrus, jäi mulle meelde nii mõnigi huvitav karakter ja sündmus ja olustikupilt. Paradiisi puhul, isegi kui ma kangesti püüaks, ei saa ma õieti mingit pilti Hiiumaa väiksest nurgakesest. Ehk siis ainult halli ja masendava... mis aga pole ilmselt autori eesmärk. Ja minu Hiiumaa on isegi ähvardavate vihmapilvede vahel alati väga helge olnud.

Hoolimata sellest et raamat on saanud uhke autasu ja kriitikud on kindlasti väga kiitnud, olen ma seda tüüpi raamatutest eemale hoidnud. Ma ei loe enam ka eriti luuletusi, panekski Paradiisi pigem luulemaailma. Jah, kunagi lugesin sarnaseid teoseid, kuid maitsed muutuvad, ja ma ei tea, kas just alati paremuse poole, võib-olla olen endast mingi osa kaotanud. Kuid mis tollest, peaasi et ise õnnelik olla :) Nii nagu ma ei taha enam vaadata ei tragöödiat täis filme (ega õudukaid). Mu elus on olnud kaotusi, mis mind väga õrnaks teinud ja ma ei taha üleliigset nukrust või pinget, mis keeravad lahti mu pisaratekraanid.

Tegelikult olen tihtipeale rõõmsalt üllatunud, kuidas väga tuntud ja kuulsad kirjanikud oskavad kirjutada nii lihtsalt ja mõnusalt. Vahel ei taha kohe uskudagi, et nad ilmaaegu sõnu tuulde ei loobi või neid hirmus kunstiliselt ritta ei sea. Meenub Hugo Raudseppa näidendis kirjanik Johannes, kes "suurt kunsti" teeb, millest lihtsurelik aru ei saa, kuid mis kriitikute poolt kirjanduajalukku pannakse :) Ja mina olen muidugi see lihtsurelik, kes luges küll Paradiisi läbi, kuid kes paneb väga tihti sarnase raamatu pigem kiiresti kõrvale. Ehk jõuan kunagi tagasi nende lugudeni, kes teab...

10.5.17

Kevad Torontos


Imeline kevad seekord Torontos. Just selline nagu ma mäletan Eestist. Ei tea, kas pean kliimasoojenemist tänama :-) Tavaliselt saame kevadet nautida umbes nädal aega. Selle aja jooksul saab talvest suvi. Nüüd on aga on kõik veninud. Pungadest on aeglaselt lehed saanud. Nartsissid ja tulbid on täies hiilguses rõõmu pakkumas. Jah, eks ta ole nautuke jahedam kui muidu. Ja vihma oleme ka parasjagu saanud. Nädalaga näiteks terve kuu jagu. Aga mulle meeldib. Minu pärast võib see veel natuke aega rahumeeli edasi kesta ;-)

29.4.17

Nii umbes täpselt 30 aastat tagasi...


Saku mõisa trepil. Usun, et trepp näeb palju parem praegu välja. Eriti meie kortsukeste ja hallide karvade kõrval. Nagu pöödvõrdeline tehe :-D Aga me ei nuta. Oleme õnnelikult ikka koos.

23.4.17

Emme rõõm...


Ma olen aegajalt ikka Kirke väiksest õpiraskusest kirjutanud. Õnneks pole ta vaeglugemine ehk düsleksia väga raskel kujul, aga just parasjagu, et peavalu valmistada. Meile kõigile. Ja ega me neiul kerge pole olnud. Tom ei ole ka alati teda just matemaatikas abistades alati viimane kannatlikkuse kants olnud. Raske on ühel praktilise meele ja üliterava loogikaga inimesel vahel aru saada, et asjad võivad teisiti olla... Aga koolist ta meil läbi sai, ning mitte just nii, et ta klassis viimaste hulgas oleks olnud. Isegi kõik ülikooliks vajalikud kursused said ära tehtud. Nüüd on ta hambatehniku õpingutes ühe semestri lõpetanud. Eelmisel nädalal olid tal viimased eksamid ja nüüd on ta juba suveks vaba. Plaaniga minna Eestisse ja seal oma oskused proovile panna. Hetkel on isegi üks koht olemas. Loodetavasti läheb ka kõik lõpuks plaanipäraselt. Ta sammub mul Mari jälgedes, et otsib suveks tegutsemisvõimalusi just Eestisse. Eesti on endiselt temalgi väga südame küljes.

Tegelikult aga hakkasin seda heietust siin kirjutama, sest Kirke sai kolledzhist kirja, mis teatas, et ta ära märgitud dekaani honour tudengite nimekirjas. Tema hinded on kõik olnud üle 80% (ehk siinses mõistes A'd). Tema on näide, kuidas keskpärasest õpilasest võib saada hoopis üks eriti usin tudeng. Üsna tihti kuuled pigem vastupidisest. Mina olen näiteks üks näide, mis ei tähenda, et ma oma tööelus pole suutnud end nii kõrgele töötada, kui hetkel üldse saab ;-) Omamoodi on ju hea tunne, kui tead, et sinusse on usku ja oled ka kaastöötajate poolt hinnatud. Siis ju ei tähenda, mis hindeid sa koolis said :) Kirke aga ütleb, et kõik need katsumused ja raskused kooli ajal tegid temast tugevama isiku. Lisaks õpib ta praegu ala, mis talle väga meeldib. 

Ja ma näen, kui tõsiselt ta kõike võtab. Kuidas valmistub arvestusteks, eksamiteks. Või teeb vajalikke projekte, nokitseb hammaste kallal jne. Toob oma töid uhkelt koju meile vaatamiseks :-) Ühe grupitöö juures kerkis mitteametlikuks grupijuhiks. Paistis, et neilt otseselt ei nõutud, et üks peab kindlasti juht olema. Aga seal ta on, juhib vägesid ja päästab olukorda, kui üks grupiliikmetest asju segi keerab. Viimase puhul läheb ta üsna turri. Sest see neiu suutis kogu nende töö ära rikkuda. Aga õnneks on Google Docs puhul võimalik ajalugu jälgida ning originaal taastada. Lõplik hinna tuli siiski väga hea. Ja nõnda siis sulab lapsevanemate süda, kui näed, kuidas temast on sirgunud asjalik tegelane.

Ma tean, et Internetist leitud foto kriipsutab alla, kuidas naised rohkem meestemaailma sisse saaks (st teeks rohkem neid töid, mida enamasti mehed enda käes hoiavad). Mina näen seal aga oma pesamuna, kes on suutnud silmitsi seista oma probleemidega ja kes hetkel julgelt edasi sammub.

14.4.17

Lasteaia moenäitused


Eelmisel laupäeval oli Eesti Lasteaia järjekordne monäitus. Vaatasin Eesti Elus üles pandud fotosid ja meenutasin, kuidas minu lapsed sellest osa võtsid. Panin kokku väikese kollaazhi aastatest 1999-2004. Kõik kleidid ja kostüümid on minu tehtud. Välja arvatud alumine punane kampsun. Selle kudus minu ema mu õetütrele 80ndatel lõpul. Kes oleks võinud siis arvata, et kampsun ühel päeval Toronto Eesti Majas moenäitusel kõigile imetlemiseks hoopistükkis teise lapselapse seljas on :-) Mul oli hea meel, et laps sai vanaema kätetööd teistele näidata. Siis kui minu tüdrukud lavalaudadel kõndisid, oli rohkem vanaemasid, kelle rõivaid lapsed kandsid. Emmesid aga mitte enam nõnda palju. Juba siis oli päris palju riideid lihtsalt poest ostetud. Nüüd, kujuan ette, on tõeline haruldus, kui mõni emme tõesti lapsele ise midagi valmistab... Natuke kurb, aga eks see elu ole nõnda aina mugavamaks läinud. 

Ma võiks ju ka rohkem õmmelda, aga kuidagi lihtsam on poest osta, või lausa internetist tellida. Tegelikult olen ma siiski Kirke jaoks natuke pingutanud. Kui ta oma kostüüme on soovinud saada. Mis tähendab, et mul on mõned kangad tekkinud, millest võiks veel midagi valmis võluda. Ka Kirke jaoks. Kes on huvi üles näidanud õmblemine selgeks saada. Ise tahaks kangesti nii mitmeid erinevaid asju teha, kududa, heegeldada, süstikpitsi teha, õmmelda, aga töö võtab nõnda palju aega, et õhtuks on lihtsalt võhm väljas. Siis on vardad ja süstik kõike kergemad korraks kätte võtta. Ei tea, kas mul lööb vanusega välja selline vanaemalik joon :D

17.3.17

Püha Patricku päev

Ma olen mitu aastat mõelnud, et võiks ju olla midagi rohelist, kui iirlased oma pidu peavad. Mõned meil töö juures ei unusta kunagi seda ära. Aga isegi kui mul see meeles, siis kodus pole midagi rohelist. Kui ma just oma koerajalutamisjopet ei taha tööl seljas hoida :-)  


Sel aastal sai valmis süstikpits tehnikas kõrvarõngad ja kaeluse äär. Mõlemad tulid päris kenasti välja. Kuigi kõrvarõngastega nägin ikka omajagu vaeva. Mustrit mul polnud. Oleks võinud osta, kuid nägin kohe ära, et see oli tehtud jämedama niidiga. Pluss nõelaga. Ma kasutan süstikut ja miski ei tõmba nõela poole. Nii ma siis pusisin oma peaga ühe kõrvarõnga valmis. Oli enam-vähem, aga polnud see, mis tahtsin. Esiteks ei jäänud algus ja lõpp kenasti, kui alustasin tipust. Nii alustasin hoopis ühe ringiga ja liikusin ülespoole ning uuesti alla. Pärlitega töö ei tule ka veel nii hästi välja, ku mulle meeldiks. Tunnen vahel, et peaks ikka mõne suuremate kogemustega käsitöölisega rääkima :-) Selle esimese kõrvarõnga lõikasin katki, et pärlid kätte saada. Kaelus on ka mu oma looming. Nägin juba tehes, et võiks natuke teistmoodi teha, aga muudkui jätkasin. See mul ju ainult enda peas, mis ja kuidas. Kokkuvõttes võin rahule jääda, et suudan pildi järgi midagi ära teha. Äkki nuputan veel midagi uut :-)

17.2.17

Stuart McLean Vinyl Cafe

Hästi kurb uudis. Kanada kaotas ühe mehe, kes on naerutanud ja muutnud (loodetavasti) paremaks paljusid-paljusid siin riigis. Stuart McLeani avastasime mitu head aastat tagasi. Sai tema Vinyl Cafe lugusid autos pikkadel reisidel kuulatud. Oli kohe palju lõbusam. Nii meil, emmel-issil, kui lastel. Selline hea lihtne nali tavalistest inimestest endist ja nende tegemistest, mille üle võib südamest naerda, nii et pisar silmas. Ei mingit musta huumorit või satiiri või peent nalja, millest tuhkagi aru ei saa :) Palju äratundmist ja enda sisse vaatamist, aga ka vahel südamekeeltel mängimist. Tema esitusviis oli selline mõnus, justkui eemaloleva vaatleja oma, mis juba iseenesest omaette elamus. Mul on enamus ta raamatuid olemas. Neid lugedes kuulen taustaks ta häält... Kahju ja kurb meel ta surma üle... Ta ei olnud ju tänapäeva mõistes eriti vanagi, alles 68. Aga nahavähk viis ta suht kiiresti meie hulgast. Kahju, sest nii palju lugusid jääb nõnda kirjutamata. Vinyl Cafe koduleht on siin.

Kuulake lugusid näiteks siin (peaks saama alla laadida ja hiljem kuulata, alustuseks ehk näiteks see) või otsige neid Youtube kanalil (näiteks siin).

14.2.17

Sõbrapäev


Täna saab soovida siis kena sõbrapäeva. Seekord on mul ühe südamekese asemel lausa päris mitu süstikpitsist südant. Pean ütlema, et kudumine jääb mul ikka number üheks, mida mulle meeldib teha. Aga süstikpits on kohe selle kannul. Oma imestuseks oli ka heegeldamisega päris mõnus üle tüki aja tegeleda. Aga rohkem sellepärast, et nõnda saab vahvaid loomakesi luua. Kunagi tegin ka paberitööd paperquilling, mis on jäänud küll pisut unarusse. Sest süstikpitsiga saab veelgi kaunimaid asju luua :)  Oleks ainult seda ajakest kõigi põnevate asjade jaoks ;)
Sõbrapäevaks midagi tarka ka, millele võin oma kogemusest alla kirjutada: Tõeline sõprus on kui hea tervis, selle väärtust märkad alles siis, kui oled sellest ilma. -Charles Caleb Colton

5.2.17

Suss-sokid


Vahepeal ma ikka tegelen natuke käsitööga ka :-) 
Siis kui meil siin mõni nädal tagasi soojaahi üles ütles ja ma hea meelega susse oleks kandnud tavaliste paljaste varvaste asemel, ei leidnud ma muidugi ühtegi paari. Võtsin siis lõpuks ette ammu plaanis olnud suss-sokkide kudumise. Tallad olid ka ju valmis ostetud. Hästi mõnus lõng ja üldse edenes kuidagi suurepäraselt. Arvestades, et ma polnud kunagi varem sokke kudunud. Kindaid küll ja igat sorti muid imeasju, kuid sokid on kuidagi täiesti plaanist väljas olnud. 
Kui lapsed neid vaatasid, siis arvasid, et neil võiks ka sellised olla. Mitte et nad neid just kannaks, kuigi Kirke on mul siin modelliks. Ikkagi oma pere lapsed. Kõik me käime kodus paljajalu :-) Aga järgmiseks suureks külmaperioodiks oleks igaks juhuks midagi tagavaraks ;-)  

10.1.17

Vanas eas modelliks...


Mul on siinsete eestlaste hulgas üks eeskuju. Tahaksin just temamoodi vananeda. See Eesti Vabariigiga täpselt sama vana daam on lihtsalt fantastiline. Temas on nii palju soojust, tähelepanu teiste vastu, kainet mõtlemist. Võimet enda üle naerda. Mõni aasta tagasi rääkis ta naerusära silmanurgas, kuidas Eestis haiglasse sattudes, paluti tal enne mingit protseduuri, hambad välja võtta. Ta oli täielikus segaduses, miks küll Eestis sellised imelikud nõudmised on. Tal on ikka oma hambad suus :D Erikaga on alati olnud tõeliselt tore suhelda. Igal aastal tõi ta jõuludeks omaküpsetatud piparkooke ja seeneküpsiseid. Kuni veel kaks aastat tagasi. Siis otsustas ta, et läheb viimaks ikka Eestisse tagasi. Ning alustas seal modellikarjääri ;) Tegelikult naeris ta kogu selle asja üle, ütles, et noor sugulane korraldas pildistamise. See ei olnud väga temalik olnud, just meik. Aga tal oli lõbus olnud. Loodan, et kui tulen suvel Eestisse, siis vast saan ka tema juurest läbi astuda. Ta ootab ju uudiseid Kanadast või lihtsalt seda, et näeb kedagi, kes elustab siinseid mälestusi  :) Siin artikkel koos piltidega

8.1.17

Möödunud aasta...

Juhatasin eelmises postituses oma teise päevaraamatu juurde, mida olen kenasti iga päev täitnud hästi lühikeste sissekannetega. Kirjutan ikka pikemalt lahti, mis mind möödunud aastal kõige rohkem mõjutas. Mis mind muu seas pani teise blogiga alustama. Mis tähendab, et pean uuesti oma tervise juurde tulema.

Sain suure ehmatuse osaliseks pisut rohkem kui aasta tagasi. Kui üsna järjestikku kahel korral opi lauale pikali heitsin. Ei olnudki ju midagi väga erilist. Tegelikult ja õnneks. Ainult üsna varajases staadiumis kasvaja rinnas (kartsinoom in situ - duktaalne rinnavähk), mis ravimata jätmisel võinuks muutuda järgmise viie aasta jooksul invasiivseks. Nõnda minu arstide sõnul.

Algas kõik rutiinse mammograafiga. Mille järel sain telefonikõne, et peaksin uuesti kohale tulema ning lisaks uuele pildile ka ultraheli alla minema. Naine teispool toru oli väga kena, proovis minusse rahu sisendada, et see võib vahel juhtuda, kui rinnad "tihkemad". Tegelikult pidin ka paar aastat varem samuti uue pildi laskma teha, mis osutus normaalseks. Sellepärast ma just väga-väga ei muretsenud. Ainult natukene. Eriti kui pisike paha poiss mu ajus koputas, et äkki näitas juba too eelmine pilt muutusi...

Kui siis uuesti haiglas mammograafia ooteruumis istusin, tuli õde ja teatas, et jätame siiski uue pildi ära ja teeme kohe ultraheli. Peale seda toimus kõik justkui unes. Terekäsi arstiga, ultraheli, allkiri nõusolekule kohe biopsia teha (ha-ha-haa, tegelikult peale tegemist, aga ma ütlesin, et ausõna, ma kirjutan alla), lohutamised, et see ei tarvitse midagi hullu olla... paar pisarat... vist rohkem ehmatusest, kui sellest et mis täpselt toimumas on. Ning peale seda ootasin... seda ootamist jätkus mul lõpuks liiga palju...

Järgmine peatus oli mul perearsti juures biopsia tulemuste suhtes. Arst teatas, et kõige õigem on see asjandus mu sees minust lahutada. Mingit prognoosi ei osanud ta esialgse tulemuse alusel öelda, ütles, et võib kahte pidi minna. Ta mul selline üsna aus,. Ma ei hooli mingist ümmargusest jutust, nii et mulle ta meeldib. Ei taha ma pea silitamist, tahan teada, mis tegelik olukord on. Kuna olime juba sügises ja üsna jõulude lähedal, mil haiglad just rutiinseid ope palju ette ei võta, siis ootasin lõikust uue aasta alguseks. Ette võeti aga mind oma üllatuseks juba mõni päev enne jõule - toomapäeval.

Muidugi käisin veel enne kirurgiga kohtumas, et asjad paika panna (ta on kena ja südamlik hiinlasest meesterahvas). Kelle kohta hiljem lugesin, et on üks parimaid haiglas, kuhu lähen. Haigla ise on maailma viie parima vähiuurimisega tegeleva asutuse hulgas. Nii et olin tõeliselt heades kätes... Nõnda paljugi positiivset vähemalt... Kui kirurg mu rinda kompis, siis tunnistas, et tükk on üsna peidus. Kuna teadis, kust otsida, siis leidis kiiresti üles. Lasi mu käe külge panna ja tundsingi tugevat tükki. Natuke nagu kivi. Kui oleks ise selle leidnud, oleksin muidugi kohe arstide juurde tormanud. Aga ma ei leidnud ju. Isegi see, et rinnanibu oli sisse tõmbunud, ja suvel pisut mingit vedelikku eritus, ei pannud murekelli helisema. Samas oleks pidanud... Oleks ma vaid osanud teada...

Ja nii ma siis astusin jõulukaunistustega Princess Margaret haigla uksest koos Mariga sisse. Ta tuli mul "kätt hoidma". Mis oli hirmus väga armas temast! Kummaline, kuidas sinu väikesest lapsest on kasvanud tugi oma vanematele... Med õde (või võiks öelda) med vend, kes minuga alguses ja pärast tegeles, oli super kena! Ta oskas lausa mu eesnime õige hääldusega välja öelda. Kahjuks ei viinud see kenadus mind külastama tulnud migreeni minema. Isegi peale opi ärkasin migreeniga üles. Rohtu pidingi lõpuks ainul migreeni vastu võtma, üldse mitte lõikusega seoses. Huvitav, kui vähe viimase suhtes valu oli.

Nüüd algas uus ootus, et teada saada, kuidas kõik läks. Viimaks jälle kirurgi juures, kes aga polnud veel labori tulemusi jõulu- ja aastavahetuseaegse segaduse pärast kätte saanud. Natuke sahmimist ja ootust ja ebakindlust. Sest kuulsin teda telefoni otsas laboriga rääkimas. Kõrvu jäi paar lauset, mis ei kõlanud just super-väga positiivselt. Kui kirurgiga maha istusin, siis seletas ta, et hetkel pole tegemist agressiivse vormiga, kuigi midagi ikka "hõljub" ringi. Sellepärast pean saama kiiritust. Nii umbes-täpselt 21 sessiooni.

Järgmine kohtumine oligi radioloogiga, kes seletas täpsemalt ja lausa joonistas, mis mu kehas toimub. Sain teada, et väljalõigatud tükk oli tegelikult natuke suurem, kui nad esialgu arvasid - 30mm suur. Ning kahjuks oli paarist kohast halvad rakud juba hakanud teed väljapoole rajama. Sellepärast ka pikem kiiritus. Samal päeval, niipea kui koju olin jõudnud, sain aga hoopis kirurgikabinetist uue kõne. Kirurg tahab mind uuesti näha! Olin täielikus segaduses. Mis toimub, sest kõik oli justkui paigas. Ja ei toimunudki muud, kui et kirurgile vist hakkas minu lõikamine väga meeldima, sest ta tahtis uuesti sama koha lahti võtta. Kuna raporti järgi polnud väljalõigatud tükil osaliselt siiski "puhtad" ääred. Arsti sõnade järgi oli kasvaja teises staadiumis. Kolmas oleks juba tähendanud keemiaravi.

Jälle ootus ja teadmine, et kiiritus lükkub veelgi kaugemale. Teine op läks selles osas paremini, et migreeni ei tekkinud. Ainult valud olid palju tugevamad. Ilmselt sellepärast et mind surgiti uuesti kohast, mis juba paranema hakkas. Seekord olin omapäi haiglas. Ikkagi tuttav koht juba ;-) Õhtul tuli Kirke mu juurde palatisse, samal ajal ootas Toomas autos. Kesklinnas pole parkimine just naljaasi.

Ega siin pikemat juttu polegi (juba niigi heietan siin pikalt). Nii palju oli, et tänu teisele operatsioonile vähendati kiiritust 16le korrale. Vahele jäid veel pühad (kiiritajad tahavad ka puhata), nii et kolm ja pool nädalat elasin haigla külastamise tähe all. Alguses oli päris hästi, kuid mingil hetkel tundsin, et olin lõpmatult väsinud. Selline tunne, et ringutamine aitaks väsimuse ära viia, kuid tegelikult ei juhtu mitte midagi. Ainult veel väsinum tunne on sees. Mul oli muidugi valik sel ajal ka tööl käia, kuid iga päev oli kiiritus erinevatel aegadel. Mõnikord keset päeva, mõnikord hommikul või õhtul. Ja ma oleks pidanud ju ikka metrooga sõitma, mis oleks üks lõputu sõitmine olnud. Nõnda siis võtsin end töölt vabaks. Arvan, et väga õieti tegin. Sest kogu selle jama jooksul tugevnes arusaam, kui tähtis ma ise endale olen, keegi teine ei saa minu järele vaadata. Ja mingit "kangelase mängimist" ma ei tahtnud hakata tegema. Niikuinii oleks ma ainuke, kes sellest aru oleks saanud.

Praeguseks olen uuesti kirurgi näinud, mammograafis käinud, radioloog kirjutas just-just mind oma kliinikust välja ja nüüd ootab ees veel kirurgiga kohtumine suvel. Nii et iga poole aasta tagant vaadatakse ikka hetkel üle. Edasi ma ei tea. Tunnen end ju hästi. Tunnistan, et olin ikka vahepeal üsna madalas seisus, kui ma ei hoolinud õieti millestki... Positiivse poole pealt, mu eelmine mure barreti söögitoru suhtes, on hetkel kõrvale lükatud. Viimane gastroskoopia näitas, et kuigi söögitoru on tavalisest pisut rohkem põletikuline, siis seda terviseriket ta enam ei näinud. Suhkrut pean samas ikka jälgima.

Töö juures on olnud peale suve üsna pingeline. Mul on hulk kohustusi juurde tulnud. Aga ma ise olen ju ikka üks. Ja õieti pole peale haigust olnud mahti ainult enda jaoks pühenduda, st puhata. Isegi Eestis käik tähendas seekord rohkem stressi ja muret ema pärast. Mis tähendas, et kukkusin enne jõule taas kord natuke kokku. Õnneks oli mul veel puhkusepäevi alles, ja nüüd viimaks tunnen, et jõuan näiteks jälle oma kepikõndi teha (kui lund pole :) ja uuesti toitumisega korralikum olla. Kui meel must, siis millegipärast ei hooli õieti millestki. Ka endast... ükskõik kui tähtis see on.. Ma ei suutnud tükk aega isegi vardaid või süstikut kätte võtta. Sest polnud tuju. Nüüd on justkui lausa kergendus hinges, et tunnen jõudu käsitööga tegeleda. Sest see on tegelikult väga rahustav tegevus.

Kokkuvõttes kuulun ju positiivse statistika sisse. Tänu sellele, et nii vara kõik avastati. Nüüd pole muud, kui lihtsalt edasi sammuda... ja loota, et midagi muud kimbutama ei tule. Mis aga vanuse kasvades sugugi nii enesestmõista enam pole. Kahjuks. Tean nüüd ka seda tunnet, mis tähendab olla tõsisemas olukorras. Ma pole kunagi end nii üksi tundnud. Mis sest et mul kallis kaasa ja lapsed kõrval olid/on. Sa tead, et nad on seal ja tahavad aidata. Aga sina ise ei taha neile muret tekitada oma muretsemiste ja kahtlustega. Kindlasti õppisin seda, et mitte keegi teine ei saa sinu endaga tegeleda kui sina ise... Kuidas endas leida julgust ja tahtejõudu, et võtta igal ajal vastutus selle üle, kuidas me elame..., sest muidu ongi hädad meid kimbutamas. Ikka need ekstra hädad, mis just nende otsuste põhjal tekivad ;)

Üks imelik kiiks veel. Ma pidin enne lõikust sõrmused käest võtma. Ja ma pole siiani neid tagasi pannud. Kandsin ainult kahte, mõlemad Tomiga seotud, abielusõrmus ja teine tema käest sünnipäevaks saadu kahe aleksandriidiga (olime peaaegu aasta teineteist tundnud). Mul olid nad alati käes, ilma et õieti mõtleks. Aga nüüd, kui proovisin uuesti sõrme torgata, tekkis mingi kummaline ahistatuse tunne. Ei ole üldse kalli kaasaga seotud ;-) Ma ei ole eriti ehete kandja olnud. Aga nüüd olen leidnud endale hoopis erinevatest kividest valmistatud käevõrusid. Meenutamaks, et pole sugugi kena teiste suhtes liiga kriitiline olla. Ma vähemalt proovin seda teha, aga ega see polegi alati nii kerge :P

Ja Päevast päeva blogi alustasin mõttega hinnata iga uut päeva, mil me hommikul silmad avame, ja suuta igast päevast mingi hea ja positiivne killuke tallele panna. Alati see pole vast õnnestunud, vahel justkui polegi midagi, mis väärt kirja panna, kuid ma teen oma parima :) 

5.1.17

Teistmoodi päevaraamat - päevast päeva

Ei ma ole mingi aastakokkuvõtete kirjutaja. Üleüldse pole ma olnud väga usin kirjutaja, eriti viimasel aastal, vähemalt nendel lehekülgedel. Mitmel põhjusel... Sest elu teeb oma keerdkäike, mis alati pole just sellised, mida väga ootad... Muu seas alustasin uue päevaraamatuga. Natuke teistsuguses formaadis. Võib-olla keegi kirjutab samamoodi, ma ei tea. Või vähemalt ma pole seda näinud. Lugedes ei pea mitte ringiga algusesse minema, pigem lihtsalt koos minuga päevast päeva edasi ;-) Eks näe mitu ringi ma ise jõuan teha :-D Vahel võib seal tekkida tunne, et ma pole järjepidev. Aga olen. Sest mul on iga päeva jaoks mõtted, mis aegajalt ilmuvad päev-paar hiljem. Lihtsalt mul pole alati tuju olnud õhtul arvutiekraani taha istuda. 
Foto on mul siin üks vana-vana. Kui proovisime lastega modelle mängida :D

3.1.17

2016 raamatud


Seekord siis selline valik... Vaid 93 raamatut. Hulk soomekeelseid, mõned rootsikeelsed, enamus muidugi inglise keeles, kuigi eestikeelseid mahtus vahele päris mitu-mitu. Täpsem ülevaade Goodreads lehel. Siia sisse mahtus hulk üsna kerget lugemist, sest ainult nende jaoks oli mu vaim sel aastal pikalt valmis... Hästi tore oli ühe Kreeka küla seeria, milles avati uks erinevate inimeste maailma. Kindlasti proovin veel Elisa ja Fabula rakendusi. Nende abil sain ligi eesti ja soome raamatutele.