Talv koduhoovis

Sel talvehooajal ei ole selline talvine pilt väga tavapärane olnud. Aga sain ikka ühe ära napsatud. Järgmisel nädalal peaks veel natuke lund tulema. Aga hoolimata viimase aja külmadest päevadest on juba tunda kevadehõngu. Päike särab eriliselt soojalt.

Natuke ärevust pühapäeva õhtusse

Nõnda nägi meie tänav välja pühapäeva õhtul. Politseiauto pani ühelt poolt tee kinni. Teisel pool oli tuletõrje. Keskel gaasimeeste auto. Naabri juures käib lõhkenud veetorude parandamine. Kuidagi oskasid töömehed aga hoopis gaasitoru lõhkuda, nii et sealt gaas hakkas välja vusisema. Igaks juhuks lasid nad kiiresti jalga, sest kes teab, äkki lendavad veel õhku... Või oli probleem selles, et nad kartsid tööloa mitteolemasolu pärast vahele jääda :)  Meie väga armas vanem naabriproua tuli ukse taha hoiatama, et me igaks juhuks autot ei käivitaks. No seda meil plaanis polnud, aga Toomas põletas aias kuivanud vaarikaoksi :D  Õnneks oli meil küll hästi tuuline, nii et oht vast väga suur polnud. Pealegi said nad ju kiiresti jaole. Lihtsalt pisut põnevust meie tänavale. Hetkel jälle kõik rahulik, vaatame hoopis "Meie aasta Hiinas!"

Piparkoogiloss

Kui oma piparkoogipostitusi üle vaatasin, siis pidin tunnistama, et meie majas jääb sedasorti küpsetamine küll väga hilja peale :) Seekord siiski täiesti teadlikult, sest Kirke sõbranna Chen-Chen pidi esmaspäeval külla tulema. Siis on tore koos maja ehitada. Maril oli disainitud mingi eriline ehitis, mille sees on toestus jne. Ikka inseneride suguvõsast ;) Või vähemalt isa ja vanaisa on insenerid olnud. Ja tema jätkab siis uhkelt sama traditsiooni, kuigi elektri- ja ehitusinseneri kõrvale on üks mehaanikainsener sirgumas. 

Konstruktsiooni jaoks läks vaja päris palju väikeseid ja suuremaid tükke. Kirke oli see tubli, kes pühapäeval neid taignast välja lõikas ja mina olin veel tublim, kes need siis ahju torkas :) Mõned tükid tuli küll hiljem uuesti küpsetada, sest läksid katki või sai Koko nad kätte. Hea, et nad mu nõu kuulda võtsid ja üejäänud taigna tagavaraks panid. Ei tasu ehmatada Mari käes olevast liimipurgist. Kõik osad said siiski tuhksuhkru-munavalgekreemiga kokku pandud. Ma ei saanudki aru, millist osa liimipurk täpselt täitis. Igaks juhuks võiks vist valge glasuuri enne suhu pistmist üle limpsida, mis sest et nad vastupidist väitsid :D

Teisipäeva õhtuks olid viimasedki detailid lisatud. Kiisu ronis mingil hetkel lauale, kuigi mitte sööma, nagu Koko vist arvas, sest hakkas kurjalt kassi peale urisema. Mida ta teeb ainult siis, kui arvab, et teine tema toidu kallale läheb. Kass Pumal ei luba me laua peale nii kergelt. Ta teab seda päris hästi, sest iga kord, kui ta meilt midagi tahab (näiteks süüa), siis ronib ta meelega lauale! Tal on juba selge, et me kohe reageerime. Siis on hea tal oma erilist nurru nurruda, mis võib kord tähendada vee- või toidusoovi ja teinekord hoopis tahtmist kohe õue saada.

Viimaks veel stiilinäiteid lossi erinevatest külgedest!  Sellega võib siis aastale kriipsu alla tõmmata! Ilusat aastavahetust! Kirjutamiseni uuel aastal!

Esimene kirss

Sipelgate poolt on heaks kiidetud meie eelmisel aastal istutatud kirsipuu ainuke vili. Õnneks sain enne jaole, kui nad selle täielikult nahka oleks pistnud :)  Maitses imeline!

Perepilt

Kui vanaema Eestis meid ei pinniks, et talle uut ühist pilti vaja oleks, siis vist me ei võtaks vaevaks kõik koos fotoaparaadi ette sättida (kuidas me muidu aru saame, et lapsed suuremaks sirgunud ja meie vanemaks jäänud :D Seekord siis selline eriline foto, mis võetud katuse ääre peale asetatud kaameraga perest, kes end keset lillepeenart sisse seadnud. Hea, et Tom redelti mööda alla kiirustades, ninali ei käinud :) Ja ega muidu ei oleks vist pilt ka õnnestunud, kui fotokas ajavõtte peale pannes lausa kolm pilti järjest ei teeks. Tom ja Mari on praeguseks kenasti Eestis, Mari lausa pea terveks suveks. Nii et kui keegi teab mõnda huvitavat ettevõtmist, kus ta saaks näiteks oma keeleoskusega käed külge panna, siis iga vihje on teretulnud :)

Viimne kui üks telliskivi kuulub nüüd meile :)

Täpselt 16 aastat ja kolm päeva tagasi saime kaela piraka majalaenu, millest täna vaid $56.77 veel võlgu olime ja mille ma kenasti kinni maksin! Kui ma nüüd laenu pirakaks nimetasin, siis ei anna seda võrrelda praeguste hindadega. Ausalt öeldes ei taha ma mõeldagi, et peaks praegu maja ostma, sest Toronto on ikka kõvasti kallimaks läinud. Nii oleme rahul oma pisikese majaga, mis meile kõigile hästi armsaks saanud, ja ei kavatse kuhugi mujale kolida. Mis sest et kodul lossi suurust pole. 
Fotol meie esimene pilt majast, kui läksime oma kõige esimesele jalutuskäigule, et ümbruskonnaga tutvuda.

Majalaen ise oli meil õieti küll 25 aasta peale võetud. Kuid tänu sellele, et muutsime pisut tagasimaksmise plaani, läks asi pisut kiiremini. Kuigi sel ajal, kui Tom meil siin jälle vahepeal tööta oli, vähendasime maksusid ja nõnda venis see aasta võrra edasi. Siinkohal tasub ehk pisut neid laenuasja tagamaid selgitada. Kui meie maja ostsime, siis eeldati, et ostjal on 25% ostuhinnast endal olemas, nüüd on see 20% peale toodud. Kui raha ei ole, võid muretseda panga kaudu kindlustuse, mis lubab neilt veel maksimum 15% ekstra laenata. Mäletan, kuidas töökaaslane tol ajal vangutas pead ja imestas, kuidas noored üldse jõuavad maja osta. Just nii nagu mina praegu :) Ju siis pole parata midagi, vanemale põlvkonnale tunduvad hinnad võimatult suured, ükskõik mis ajal elada :D

Meie laenu tagasimaksmine käis matemaatiliselt hästi lihtsa skeemi alusel. Laenusumma jagati võrdseteks osadeks, mida tuli siis iga kuu pangale kanda. Lisaks järelejäänud laenu pealt arvestatud intress. Mis tähendab seda, et iga kuu väheneb intressi arvelt ka makse suurus (kui intressimäär ikka sama püsib). Meie muutsime tagasimakse küll kindla summa peale, nii et peaaegu "nähtamatult" vähenes laen kiiremini (oodatud ja tegeliku makse vahe läks põhilaenu vastu). Kui veel maksud iga nädala peale panna, siis tänu sellele olid ka intressimaksed kokkuvõttes väiksemad. Kuna intressid majanduse madalseisuga pidevalt vähenesid, kuid meie maksesummat ei vähendanud (välja arvatud mõni aasta tagasi), siis lõppkokkuvõttes olimegi omadega palju kiiremini mäel.

Kuid see skeem ei sobi mitte kõigile, sest maksed võivad olenevalt laenu ja intressi suurusest päris kõrgeks osutuda. Nõnda on siinsed pangad tulnud välja oma skeemiga, mille alusel on makse suurus väiksem, kuid alguses tähendab see suuremat intressimakset kui laenu enda tagasimakset. Tean nii mõndagi, kes meie panka majalaenu üle tuua tahtnud, ning kindlalt veendunud olnud, et viie aastaga on ju laenu hulk vähemaks jäänud; ja siis teisest pangast ebameeldiva üllatuse osaliseks saanud, kuidas küll võimalik on, kui vähenemine peaaegu olematu olnud on. Poole pealt muutub küll intressiosa väiksemaks, aga sinna on parasjagu aega, mis tähendab, et panga omanike rahakotid muudkui paisuvad ;)  Meie pank kuulub nende väheste hulka, kes veel pakuvad üldse esimest varianti lisaks teisele. Meie eesmärgiks on ikka oma liikmetele võimalikult mitmekesiseid valikuid anda. Meil ju omanikud puuduvad, kes piitsaga ainult kasumit taga ajavad. Iga isik, kes konto avab, on ka omanik! Nemad õnneks piitsa ei viibuta :)

Ma ei saa öelda, et viimane laenumaks meile just suurt elumuutust põhjustas. Oleme kõik väga hästi ajastanud (kuigi kindlasti pole selle peale eriti enne mõelnud). Nüüd, kus laenumaksudega ühel pool, saame rahumeeli majasse pandud raha kõrvale panna, et laste edasiõppimise eest tasuda. Olen siin seda varem maininud, et ega see odav lõbu pole. Seletasin üsna hiljuti Marile, et eestlaste jaoks on haridus alati väga oluline olnud ja see on üks asi, mida tahaks veel oma lastele võimalusel kaasa anda. Ilma et neil mitukümmend tuhat dollarit võlga peale lõpetamist kaelas oleks. Tegelikult lugesin hiljutist statistikat, mille alusel Kanada immigrantide lapsed on protsendiliselt ülekaalukalt edasi õppimas võrreldes siin sündinud elanike lastega. Mulle pole statistikat vaja, nägin seda juba laste koolist, kus päris palju immigrante. Isegi kui lapsevanemad oma kõrgharidusega siin midagi ette ei saa võtta ning teevad tööd, mis saavad, siis proovivad nad kõik anda, et lapsed kohaliku korraliku hariduse omandavad ja uuel kodumaal edukalt läbi löövad.

Nii palju siis majajuttu ja muid heietusi. Otsutasime ka, et asi väärib tähistamist meie lemmikrestoranis "Mandarin". Eriti veel, kui täna viimaks ometi lisaks kindlustuselt raha kätte saime ;) Andis aga seda oodata peale suvist üleujutust. Vahepeal oli tunne, et asjad ei liigugi enam. Ja kui remondifirma esindaja hakkas mingit imelikku juttu ajama, et tema ei pidanudki mingit kokkuvõtet tulevastest remondikuludest esitama, siis sain kohe päris kurjaks. Ning võtsin meie agendiga ühendust. Kes omakorda helistas kindlustusfirmale. Ma ei tea mida ta täpselt tegi, kuid tulemuseks oli see, et isik, keda Tom oli tulutult proovinud kätte saada uurimaks, kuidas asjalood on, helistas lausa kaks korda tunni jooksul ise, et Tomiga rääkida! Peale seda hakkas kõik väga kiiresti jooksma. Isegi see raha, mis oleksime kahjude eest pidanud ise maksma, arvestati meie kasuks! Kogu asja pikale venimise lohutuseks peame siiski nentima, et meil on niigi hästi läinud, sest päris paljudel pole kõik siiani veel selge. Aga eks see kes kõige rohkem lärmi lööb, pääseb ka esirinnale ;)

Shokolaaditruhvleid tegemas

Mul oli neidudele sünnipäevaks veel üks kingitus varutud. Poole hinnaga oli pakkumine Chocolate Tales lühikursusele shokolaadisaladustega tutvumiseks ja ma ei saanud ju sellest ära öelda :)

Ega ma ise eriline shokolaadisööja ei ole. Ainult vahel harva on tunne, et võiks seda nagu leiba sisse ajada. Tüdrukud on aga maiad, eriti Kirke. Kursusele oli hästi põnev alguses erinevate maitseainetega shokolaade degusteerida. Mina ei tundnud ühtegi ära :D

Saime dekoreerida lavacake ehk shokolaadikook ja nii kuis isu, kas kohapeal ära süüa või koju tuua.

Ja muidugi tegime hulgaliselt trühvleid, mis kenasti koju toomiseks ära pakkisime. Egas nüüd midagi, peame aga usinalt koduski neid tegema hakkama ;)

Tagasi...

Pere on nüüd nädal aega kodus jõudnud olla. Hulgaliselt toredaid mälestusi ja pilte Jaapanist kaasas. Pilte tänu digiajastule muidugi sadades ;) Tom püüab nüüd aegapidi mingit selgust oma reisijuttudega saada ning kirjutab kõigest oma blogis. Nii tema kui lapsed arvavad, et võiks uuesti sinna tagasi minna, ja miks mitte isegi pikemaks ajaks, mõtleb Mari. Eks neid karatekaid ole seal treenimas varemgi käinud. Minu jaoks oli eriti armas, et tänu karatele tuttavaks saanud jaapanlanna Mikiko ei unustanud mindki ära ning saatis kena kingituse ;) Ning enne kui Tom pahandama jõuab hakata, kas ma teda nõnda kõrvale ei jäta, siis sain oma kallilt kaasalt ilusa puust kaelaehte. Isegi instruktsioonid olid juures, kuidas seda käsitleda, et see ikka hästi kaua vastu peaks.

Muul rindel on meil üsna muutusteta. Tasapisi peame hakkama ikka üleujutatuse üle elanud keldris tegutsema, siis saab ülemisel korrusel asjad paremini paika, see tähendab saame rohkem liikuma. Kuna meil on juba nädala pärast vaja kellelegi öömaja anda (tuleb Toronto filmifestivalist osa võtma), siis pidin ikka keldri väikeses toas voodi uuesti üles tegema. Madratsi alla viima ja isegi vaiba põrandale panema. Aga seinad on natuke augulised, sest umbes vööni on seinaplaadid eemaldatud. Vannituba on sama lage. Tema rõõmuks me väga palju sinna just ei kipu ;)  Nind õnneks on ta ka vähenõudlik, sest hoiatasin meid tabanud väikese katastroofi eest. Kõige tähtsam on ikka koht, kus saab ööseks end pikali visata.

Lihtsalt reede...

Kõigepealt palju õnne meie noortele sugulastele, kelle kodu mõneks ajaks Torontos on olnud ja on ning kes täna oma pulmapidu Sangaste lossis peavad. Kahju ainult, et ise kohal ei saa olla. Aga... just täna, just praegu on minu muu pere teel Jaapani poole, kuhu kogunevad üle maailma itosu-kai karatega tegelejad, et oma oskused proovile panna ja uusi sõpru leida. Usun, et sellest saab üks tore ja meeldejääv reis. Lisaks kohtumistele teiste karatekatega näevad nad ju pisut Jaapanitki. Lapsed olid küll põnevil. Neil saab sügisele üheksa aastat trenni ja Jaapaniga seotud tegevust täis :) Loomulikult on suur asi viimaks selles riigis ringi tatsata. Mina olen nii kaua kodus pöidla- ja majahoidjaks ning muidugi kutsa jalutajaks ;) 

Hetkel on olukord maja/keldririndel pisut-pisut parem, sest täna hommikul, kõige pakkimise ja sekeldamise vahepeal, parandati meie kütte-/jahutussüsteem. Nüüd uhab konditsioneer käia. Temperatuur aga ei taha eriti alla langeda. Eks see võtab aega, sest maja on viimaste päevadega ikka korralikult ära kütetud. Kindlustusinimene jõudis eile viimaks kohale. Ja arvas, et meil on niigi hästi ja kiiresti kõigi asjadega läinud - olime vist väga varakult kohe kindlustusega ühendust võtnud. Loomulikul olime, sest agent on ju samas hoones, kus ma töötan, st Toronto Eesti Majas :)  Kui nüüd ikka meil uputusekahjud kindlustuse järgi kaetud on (peaks nagu olema), siis peale $500 on kõik kulud tasutud, et taastada olukord enne uputust. See tähendab remonti ja sisustust (kaasa arvatud riided, jalatsid, tehnika, jne). Tom pildistas kõik asjad üles ning tegi pika nimekirja, mis peame ära viskama või mis ei tööta. Samas ei olnud see siiski nii pikk, kui oleks võinud oodata. Sest me rabelesime ikka päris kõvasti, et võimalikult palju päästa, mis päästa annaks (ta palus tunnid kirja panna, et need oleks tasutud, ilmselt odavam, kui mõningate esemete (näiteks arvutite) hilisem kinnimaksmine :) Keegi nimetas nagu muuseas, et saite ikka mööbli ka üles. Naljakoht :D Nüüd takkajärgi pean ütlema, et sellises äärmuslikus olukorras töötab aju küll kiiresti, kuid kuidagi lünklikult. Lihtsalt mõned kapid ja nurgatagused ununesid täielikult. Või juhtus see, et panid küll oma arust turvaliselt kasti üles, aga terve kapp läks kõrges vees kummuli. Igal juhul saan palju paremini aru filmidest, kus tahaks tegeleastele karjuda, miks ta küll ühte või teist asja just nii teeb, kui parem moodus oleks siililegi selge.

Olen väga tänulik ka kõigile, kes on lahkelt mulle oma kodunurgakesi pakkunud, kus saaksin aega veeta, st end jahutada ning normaalselt välja magada, kui oma maja endiselt sauna funktsiooni täidab. Ja eriti armas oli töökaaslane, kes tõi mu lauale ühe loeteriipileti ning palus sellele alla kirjutada. Ma ei saanud kohe arugi miks, arvasin, et teeme töö juures jälle ühist pileti ostmist ja ma olen sel puhul ennegi neile alla kirjutanud. Aga tegelikult mõtles ta hoopis minu peale :) Sellised väikesed asjad teevad tuju palju paremaks! 

Ilm peaks ka lähipäevil pisut jahedamaks minema, kusagile sinna 20ndate ülesotsa. Loomulikult on ilmajutud pea kõigil meelel ja keelel. Mõni õnnistab seda kuumust, mõni kirub. Aga siis mõtlesin nende õnnistajate peale, et kui nad tõesti pole sellised, kes on kuumaga väga harjunud, siis niipea, kui neilt võtta ära võimalus oma jahedatesse tubadesse varjule pugeda, kas nad räägiks sama juttu. Minule pole liigne kuumus kunagi istunud (me läheme ju talvel pigem ikka suusatama kui soojale maale). Ja kui sul ikka 24 tundi pidevalt üle 30ne kraadi majas sooja on, kui sa ei saa sellepärast korralikult magadagi (sest ventilaator ajab ka ainult kuuma õhku ring), siis on see liig mis liig. Kahtlustan, et need siinsed soojalembelised loobuks samas olukorras üsna kiiresti kuumade päevade kiitmisest - ma pole veel kedagi kuulnud rõõmsalt teatamast, et oh, kui soe, ja ma ei kasuta isegi õhujahutajat :)  Ma ei kujuta samas elu ette kusagil, kus on pidevalt soe ja pole võimalust ka enda jahutamiseks. Aga eks inimesed ela ju sealgi ning eks pikapeale kohaneks kuidagi, kujutan ette...

Kogu selle ilmajutu peale panin vahepeal arvuti igaks juhuks kinni, sest taevas tõmbus kahtlaselt tumedaks ning väljas hakkas tuul puid sasima (sasis  muuseas ühe naabrimaja puu suure oksa otse meie lillepeenrasse :) Muidugi käis äike ja müristamine ühes. Põhja pool hoiatati võimalike tornaadode eest. Pisut oli ka hirmu, et mõni puudutab ka Torontot, kuid see hoiatus võeti varsti maha. Samas ähvardati taas kord vihmaga, kuigi umbes poole vähemaga, mis me poolteist nädalat tagasi saime. Mõtlesin, kas peaksin keldri pärast jälle mures olema, aga siis tuli meelde, et seal pole enam millegi pärast muretseda :) Ainult kehv lugu oleks, kui küttesüsteem taas kord otsad annaks.

Lõpuks veel üks pilt meie majaesisest teisipäeva hommikul. Õnneks jõudis viimaks meiegi juurde prügimasin, mis kõik selle kola minema viis - tundub, et terve kuhil on suurem kui meie maja ;)  Ei tea, kas iga maja ees oleva prügihunniku jaoks pidi saatma terve masina :D

Pilte meie kodust ja ümbrusest

Fotomeenutusi möödunust. Loodetavasti ei hakka sellised olukorrad korduma... Samas pole ju meil nii hull, kui mõnel pool mujal maailmas (näiteks Jaapan tuleb kohe meelde). Majad jäid ju paigale ja enamasti on vaid keldrid vee alla jäänud. Meie tänav näeb küll välja nagu prügiladu. Võiks veel hullemgi olla, aga ega siin ei jäeta tänavale pandud kraami niisama vedelema. Juba esimesel päeval olid suurte ja väiksemate autodega inimesed kohal, eesmärgiks midagi neile kasulikku kokku korjata. Tihtipeale ei tähenda, kas mööbel on märg või mitte. Eks kindlasti annab midagi nendega teha, riie vahetada, ma ei tea mis veel... Aga omanikuna ei taha kogu selle jamaga tegeleda, kui vastavad oskused puuduvad. Nii et taaskasutus vohab siin täie hooga.

Kindlustusfirma kordas pidevalt, et võtke aga pilte ja proovige teha kõik, et kahju vähendada. Eks me siis klõpsisime neid pilte. Mõned said siis võetud, kui vett veel vähe oli. Vist arvasime, et asi jääbki tagasihoidlikuks. Hiljem polnud enam aega pildistamise peale mõelda. Ega vist poleks eriti need välja tulnudki, kui valgust polnud ;) Piltidel on näha, kuidas vesi meie kappide sisu on ringi pillutanud, ka sahvris. Mõned sahtlid jäid meil ka kuidagi kahe silma vahele. Sealt tassisime pärast hulgaliselt vettinud pabereid välja. Lasteraamatutest on väga kahju. Oleks teadnud, oleks juba ammu ära andnud...

Sahvri seinalt on selgelt näha, kui kõrgele vesi tõusis. Kerge hall kord pudelitel pole mitte sellest, et asjad sügaval keldris ;) Ikka kõik puha sissetunginud vee süü.

Tugitoolide padjad ujusid paigalt ära. Vaip on porine ja märg, lahtivõetud kapp on ka meil määratud mahakandmisele... Pildil on ka näha, kuidas põrandale jäänud pappkast on läbi ligunenud... Ja lõpetuseks uputusest inspireeritud viimane moeröögatus ;)

McDonald'si asemel Ikeasse

Just nõnda ütlesid tüdrukud täna, kui läksime peale nende rasket karatetrenni Ikeasse sööma. Ma pole kunagi selle peale mõelnud, aga neil on tõesti õigus. Kirke luges kokku, et ta on Macis käinud kaks korda, ükskord eestlasest sõbrannaga, kelle juures pidzhaamapidu ja teine kord kanada sõpradega. Ma pidin küll täpsustama, et kunagi ammu Eestis olles, käisime ikka mõned korrad lisaks. Seda vist rohkem kohaliku noore poisi pärast, kellele see väga põnev elamus.

Muidugi ei tähenda see, et me ei käi kiirtoidukohtades. Käime küll, aga peamiselt siis, kui võtame pikema reisi ette. Kanadas eelistame kindlasti meie endi Tim Horton'sit. Kuigi kunagi tellitavad donutsitest oleme juba tükk aega tagasi loobunud. Ei maitse need sugugi. Lapsed tellivad enamasti toorjuustuga vesikringli ehk bagel, ja mina mõne supi või tšilli - hakkliha-oatoidu. Eriti meeldib tegelikult juustuscone (juustukakuke?), vaata Nami-nami retsepti.

Tänane Ikeas käimine oli selline niisama tore vaheldus, kuigi saime ka uue suure vihmavarju, mis viimase suure vihma ja tormiga katki läks. Huvitav oli, kuidas tüdrukud mul äkki väga nostalgiliseks muutusid ning meenutasid heldinult meie käimisi sinna. Tavaliselt oleme valinud lihapallid kartulite, kastme ja pohlamoosiga. Seekord tegin erandi ja võtsin lõhe juurviljadega. Pean tunnistama, et maitses väga hästi, kuigi taldrikul oli kõike natuke liiga palju. Nende küüslaugusaiad on ka imemaitsvad. Neiud nurusid, et ma kodus neid jälle teeks. Kuigi Ikea pole mingi uhke restoran, on seal süües kuidagi eriliselt rahulik ja mõnus ja kodune tunne. Mitte ainult minu meelest, tüdrukute arvates ka ;)

Lapsed saavad suureks...

Kahe silma vahele jäi üks foto, mis on kümneaastase vahega võetud minu sünnipäeval :) Lapsed on küll teistpidi pildile sattunud. Oleme nüüd nii kaugel, et vaatan oma vanemat last ja ei taha kuidagi uskuda, kui suureks ta sirgunud on. Sügisest alustab ta oma õpingutega juba Toronto Ülikoolis. Inseneriteadus jäi tal oma 92% keskmisega siiski kättesaamatuks (vaatasime, et oodati kuni 97%). Samas ei saanud ta ka elektri/kompuutriinseneri kursusele, kus nõuti hulga madalamat keskmist, ta võeti vastu mehhanikainseneriks õppima. Ei saanudki aru, mis põhimõttel, sest sinnasaamise keskmine pidi olema palju kõrgem kui elektriinseneridel. igal juhul mõtles ta pisut ning otsustas, et võtab pakkumise vastu. Sest peale esimest aastat saaks ta vahetada oma suunda, kui soovib, sest alguses õpitakse üsna sarnaseid asju. Ja eks üliõpilasi kuku välja ka (näiteks need, kes oma hindeid on ostnud, vaata seda postitust ;)

Ta oli ka vastu võetud Waterloo Ülikooli  (mida siinsed elanikud peavad ikka parimate ülikoolide hulka kuuluvaks, kuigi statistika järgi on Toronto Ülikool oma inseneriteaduskonnaga maailmatasemel Kanada kõrgkoolidest kõige paremale kohale jõudnud; aga ega vana usku saa muuta. Samas pakuvad nad programmi, mis lubab vahepeal praktilist tööd teha). Ka Ryersoni oli ta vastu võetud elektri/kompuutri alale. Selle jättis ta kohe välja, mis sest et seegi on Torontos. Waterloo asub umbes 110km linnast väljas, kuid Mari on meil selline praktiline, kes ei taha lisakulusid tekitada ning Torontos edasi õppides saab ta ju kodus elada. Ise on ta oma otsusega väga rahul. Juba on ta kutsutud Toronto Ülikooli naisinseneride grupitööst osalema, laupäeval toimub mingi üritus.

Ajugümnastika

Vahel ikka ka sõbralikult malelaua taga :) Ega nad seda tegelikult väga tihti ei tee, kuigi Tom neile mängu juba ammu selgeks õpetas. Peaks vist kodus malenuppe rohkem väljas hoidma, et pisut rohkem ajugümnastikat teha.

Juhiload 2

Umbes poolteist aastat tagasi kirjutasin, kuidas Mari käis juhilubade jaoks teooriaeksamit tegemas. Vahepeal on ta jõudnud käia autokoolis, mis siin kohustuslik ei ole, kuid soovitav, sest kindlustus tuleb hulga odavam. Ning nüüd on edukalt läbitud esimene sõidueksam. Teoreetiliselt oleks võinud ta seda juba 8 kuud peale teooriat teha, kuid kool ja muud tegemised võtavad oma aja ning eks see nõnda venis, viimaks pidime veel eksami lükkama koolivaheajale, et selleks parem aeg leida. Oleks võinud ka kohe peale autokooli ühel laupäeval teha, kuid nad nõudsid selleks lisaraha. Mis tundus natuke imelik ja altkäemaksuna :) Tom küsis Marilt, kas tahab ikka ise minna ausalt ja kenasti eksamile, ning ta on nõus selle raha hoopis siis Marile andma. Mari ei lasknud seda kahte korda öelda :) Vahepeal saigi siis hoopis rohkem sõitmist harjutada. Ning seda peamiselt Tomi juhendamisel, sest mul oli millegipärast ebamugav Mariga sõita. Mitte, et ta halvasti sõidaks, lihtsalt emana kadus ära äkki tunne, et kontroll on minu käes ja ma ei saa oma last korralikult kaitsta.

Tegelikult istusin ikka eksamipäeva hommikul lapsega autosse, sest issi oli tööl. Viisin Tomi hästi vara (kella kuueks) kohale, et ise tagasi tulla (oleme endiselt ühe autoga pere), sest metroo ei hakka nii vara veel sõitma. Harjutasime siis Mariga veel edaspidi ja tagurpidi parkimist (vahepeal hüppasime veel poest läbi, et lapsele uued teksad osta), paralleelset parkimist tänava ääres seisvate autode vahele ning sõiduteel ümberpöördu. Lisaks veel mõningaid näpunäiteid, mis mul enda eksamist meeles. Näiteks peaksid silmad umbes kaheksa sekundi tagant tagavaatepeeglis käima, mõlema poole pimenurka tuleb korralikult pea keeramisega kontrollida (et ikka eksamineerija märkaks) ning käisime ka kõik nupud ja vidinad autos üle. Kui koju jõudsime, oli Kirke just sõbrannade juurde minemas, et sealt koos neljanda sõbra juurde bussiga sõita. Küsisin, kas Mari on nõus nad ära viskama :) Ega ta praktikast ära ei öelnud. Üks Kirke sõpradest arvas, et Mari sõidab väga hästi! Hoopis paremini kui mõni, kes juba paarkümmend aastat roolis on olnud!

Eks Mari pisut ikka muretses ja pabistas enne eksamit, kuigi ma lohutasin, et hullu pole, kui läbi ei saa (issi kukkus ju siin ka esimesel korral läbi ;) Saab ju uuesti proovima minna. Igal juhul jätsin Mari kiitsaka eksmineerija hoolde, kes alguses seisis auto taha ning hõikas Marile käsklusi pidurdada, suunda näidata, signaali anda jne. Ise läksin kevadpäikest nautima. Jalutasin pisut ringi ja kuulasin raamatut, kui juba helises telefon: "Emme, ma olen valmis! Ma sain läbi!" Minu meelest polnud veel viit minutitki mööda läinud. Tundus, et Mari jättis väga hea mulje, sest kui me enne nägime, kuidas ühel lasti mitmet-setmetpidi parkida ning ei tea mis veel teha, siis Marilt seda kõike nii põhjalikult ei nõutud. Tom on hea töö teinud ja Mari päris tubli õpilane olnud! Mina ka natuke ;) Sest eksami käigus pidi Mari parkima tänava ääres ühe auto taha ning seda me olime hommikul põhjalikult harjutanud (Maril oli muidugi eriliselt hea meel, et ta seda minuga lihvinud oli).

Nüüd siis on tal õigus üksi rooli istuda. Ning ka kiirteedel sõita. Alkoholi sisaldus veres peab aga 0 olema (tegelikult uute seaduste järgi ei tohi ta joonud olla kuni on 21). Muidu on lubatud kogus veres 0,08. Nii et klaas veini või õlu saad ikka peol kaasa juua. Ta ei tohi juhtida autot, kus kaasreisijate jaoks puuduvad turvavööd. Ning mõni aasta tagasi toodi sisse veel mõned ranged reeglid, sest liiga palju õnnetusi juhtus noortega. Esimesed kuus kuud peale sõidueksamit ja kuni 20. eluaastani tohib sul olla südaööst kuni kella viieni hommikul vaid üks kaasreisija, kes on alla 20. Edaspidi, kuni teed viimase eksami või saad 20, võib neid olla kuni kolm. Samas need piirangud kaasreisijate kohta ei kehti, kui ees istub üks täiskasvanud, kel juhiload juba pikemat aega olemas. Nii palju siis siinsetest reeglitest. Lisaks veel see, et Maril on aega kuni 21.eluaastani, et teha ära viimane sõidueksam (5 aastat alates teooriaeksamist). Muidu kaotab praegune kehtivuse. Aga ma arvan, et ta teeb selle aasta pärast juba ilma mingi probleemita ära :)

Pildil on mul kolmene Mari, kes juba siis autoroolis sõbrannat sõidutas. Ongi nii, et nüüd on ta ainuke oma eestlastest sõprade hulgast, kes seda ka tegelikult juba teha saab (välja arvatud öösel ;). Üldiselt ei ole noored niisama hakkajad lubasid tegema, kui minu eakaaslased kunagi. Tol ajal sai ju ka kohe sõidueksami ära teha ning siis elatigi aina roolis. Mari kanadalastest sõprade hulgas pidi vist mõned noormehed olema, kel load käes, kuid tüdrukutest ei tea ta kedagi. Minul on hea aga hea meel, et üks sõitja juures. Nüüd saab teda ju kergesti vajadusel poodi saata ;) Ja ma ei pea ka tüdrukuid edasi-tagasi karatesse sõidutama, kui Tomi pole.

Lilyhammer

Märkasin, et ETV hakkab laupäeval näitama Norra-USA sarja Lilyhammer. Mina ütlen, vaadake, kes aga saab, sest mulle sari meeldis, kohe väga :) Noh, ei pea just sellepärast teleri ette istuma, et mulle meeldis, aga piiluge pisut ning otsustage ise. Hästi mõnusa huumoriga väikelinna elu läbi ameeriklasest maffiooso silmade. Vaata siit või siit, mida peategelane Steven Van Zandt sellest ise räägib.

Oleme nüüd pea kaks aastat ilma kaabeltelevisioonita elanud, ka antenni pole üles pannud, mis õhust kanaleid püüaks, kuigi alguses plaanisime. Lihtsalt pole nagu vajadust tundnud, sest üle interneti saab oma vaatamisenormi vabalt kätte :) Ja seda etem - laste peale mõeldes - et eestikeelsed saated on meil nüüd päris tavalised. Ning vaidleks kõigiga, kes põlglikult eestlaste oma saated ära põlgavad. Nii palju toredat ja vaadatavat, hakka või muretsema, et oleme liiga palju teleri ees ;) Ja tõesti teleri ees, sest vaatame kõike just selle ekraanilt. Vahel on tunne, nagu istuks kusagil Eestis elutoas.

Lilyhammer jäi mul aga silma Netflixi kaudu. Tegelikult ongi sari Netflixi loodud. Vaatame selle kaudu aegajalt filme ning ka sarju. Eriti rõõmustan, et seal on hulgaliselt ka "välismaa" filme, kus on subtiitrid all! Ameeriklastele (ka kanadalstele) ei meeldi ju filmi alt teksti lugeda :D Mulle jälle meeldib, sest saan ometigi peale ameeriklaste toodete muud näha! Netflix küsib vaid 8 dollarit kuus, vaata aga nii palju kui lusti on. Ainult kanadalased kurdavad, et USAs on valik suurem. Mina ei kurda, sest minu meelest on pakutavat juba niigi nõnda tohtult, et ma ei jõuaks isegi neid asju ära vaadata, mida tahaksin.

Läbi laulu Eesti ajaloo juurde...

Kes oleks arvanud, et meil oli vaja Tujurikkuja laulu, et äratada mu lastes suuremat huvi Eesti ajaloo vastu ;) Vaatasime videot vana-aastaõhtul ja hiljem uuesti. Ning siis hakkas mu noorem uurima, mis õieti küll Eestis toimus. Siiani olen aegajalt mõnest asjast ikka rääkinud, kuid paistab, et see on kõik jäänud kuidagi kaugeks (välja arvatud ehk minu vanaisa Siberisse saatmine ja maha laskmine). Arvestades, et kummalgi pole ajalugu koolis lemmikainete hulgas, on selline "ärkamine" päris tähelepanuväärne. Või ehk lööb viimaks pisut läbi minu huvi ajaloo vastu ;) Ma oleks hea meelega ajalugu õppima läinudki. Viimaks otsustasin selle vastu, sest ei tahtnud hakata nõuka-aja valesid koolis õpetama (ja mina olin üks nendest, kes läks ülikooli ikka õpetajaks õppima, olin valmis pedagoogide kooli minema, kuid see on pikem lugu, miks ma ikka Tartusse sattusin :).

Igal juhul veetsime mõnusalt koos vähemalt terve tunni, kui me koos arutasime, mis siis eestlased läbi sajandite on pidanud läbi elama. Isegi isa käis imestamas, mis toimub ja kust see huvi küll tuli :D

Hiljuti ilmus kohalikus eestlaste lehes "Eesti Elu" artikkel Dr.Aigi Rahi-Tamme kohta, kes peab väga oluliseks "raskete aegade teadvustamist nooremale põlvkonnale". Nüüd olen aga selgelt aru saanud, kui ikka huvi puudub, siis midagi ei aita. Ei katse ajaloost võimalikult põnevalt rääkida või isegi lapse meelitamine: "Loe, see on  huvitav raamat ajaloo kohta!" Pluss meeleheitlik katse last ära osta: "Ma annan sulle viis dollarit, kui loed läbi raamatu, mis põhineb Eesti ajaloosündmustel!" Mille peale saan ainult külmalt vastuse: "Sa tead, et mind ei saa ära osta!"
Nii annad lõpuks alla ning lepid olukorraga. Õieti ei lepi, aga mida siis teha... 

Kirke on mul tegelikult see suurem huviline, kes tuleb ise küsima ja uurima (Maril praegu koolis kiire, sel nädalal matemaatikas eksam). Vaatasime uuesti video üle (pausidega) ning ma seletasin selle üksikasjalikumalt lahti. Nii tore oli näha, kuidas Kirke mõne fakti puhul rõõmsat äratundmist ilmutas (näiteks Taara koha pealt, võrdluseks skandinaavalste Thor, mis talle tuttavam oli). Laulusõnad Kalevipojast panid lapse silmad särama, ning ta küsis, kas ta võiks selle eepose läbi lugeda!?! Minu laps, kes eriliselt oma lugemist valib, ning pigem anime ja manga fänn on, tahab eesti keeles eepost lugeda!!! Ma otsisin siis raamatu välja (jah, meil on see siin olemas :D), kuid kõrvale leidsin siiski ka õhema tekstiversiooni). Suur raamat teda ei ehmatanud. Põnevusega lõi ta kaaned lahti ning veeris esimese salmi kõvasti ette, ning ma näitasin ka viimast salmi (mis mul endal juhtumis siiani ikka peas on). Soovitasin peale seda esialgu lihtsam raamat kätte võtta, ning ma lubasin tal kõrval olla, et vajadusel seletusi jagada. Eks vaatame, kuidas selle asjaga läheb :)

Samas raamaturiiulis eepost otsides, leidsin sügisel ostetud raamatu, mis on minuvanuse kanada-eestlase poolt kirjutatud ja käsitleb küüditamisteemat teismelisest tüdruku silmade läbi. Kirjutasin pisut sellest siin. Lootsin siis, et lapsed on nõus seda lugema, kuid nagu nimetasin, ei aidanud ka äraostmine ;) Eks nad oleks minu näägutamise peale selle ka viimaks ehk läbi lugenud, aga ilmselt sama tundetult, kui nad varem ajalugu jälginud on. Andsin raamatu Kirkele ja kui veel tuletasin meelde, et tema Eesti kooli klassikaaslaste kaksikute Sonja ja Kenni ema on selle kirjutanud, siis polnud enam juttugi, et ta raamatut ei loeks. Reedel koolist koju jõudvale lapsele ust avades, avastasin ta nina raamatus seismas. Ta oli koolist koju jalutades lugenud. "See on väga kurb lugu! Aga mulle väga meeldib!" oli tema arvamine. "Tead, mind huvitab Eesti ajalugu palju rohkem kui Kanada oma!" seletab ta veel säravil silmil ning vaatab uuesti video üle (tal on osaliselt sõnad juba peas, just need räpi omad, mis konkreetselt ajalugu puudutavad). Justkui terve uus maailm on ta silme ees avanenud :)

Väga õpetlik lugu minulegi, punnita, mis sa punnitad, kuid kunagi ei tea, kus see nupp peidus on, mis lapses mõne asja vastu huvi äratab. Äkki peaks paluma rohkem selliseid innustavaid laule ;) Hetkel võtame aga uuesti ette "Tuulepealse maa", mis eelmine kord millegipärast pooleli jäi. Nüüd vaatavad neiud seda kindlasti hoopis teise pilguga.

Pallitoolid

Kõige rohkem on meil kindlasti mingeid väikeseid palle, millega Koko armastab mängida, kuid lisaks nendele on veel kaks halli üsna suurt täispuhutud palli, mida mina ja Mari armastame tooli asemel kasutada. Tegelikult on meil veel üks väiksem, mis mul võimlemiseks oli kunagi muretsetud, kuni hakkasin arvuti ette istudes seda endale istumise alla sättima. Hiljem ostsin juba teadlikult "palli-toolid". 

Samas müüakse lausa toole, millel istepadja asemel on tool (balance ball chair). Kuigi ma ei tea, kas sellega ikka kaasneb sama kasutegur, sest seal on pall suht liikumatuna. Teisalt väidavad sarnase tooli tootjad, et sellel istumine paneb ikka lihased rohkem tööle, mis istuva töö puhul ainult boonuseks on. Olen mõelnud, et päris mõnus oleks töö juurde endale taoline muretseda :) Ülemus ütleb, osta, aga ma olen ikka kõhkleval seisukohal olnud. Hinna poolest on ju need odavamad kui tavalised kirjutuslauatoolid. Õnneks kaasneb küll minu tööga päris palju püsti hüppamist, kui pean igat sorti pisiülesandeid täitma või mõnele appi ruttama.

Sõsarad

Umbes aasta tagasi. Arvasin, et Kirkel olid pikemad juuksed ju päris kenad :)

Hommikusöök

Nii armas, kui kaasa vahel üllatab. Praetud muna peekoniga ning siis veel lisaks praeleib (minu küpsetatud leivast) kõrvale, mmmm.... kui hea vahelduseks :) Naljakas, kuidas soovid mõnikord täide lähevad. Reedel jalutasin töölt koju ja mõtlesin, kui tüütuks võib vahel see söögitegemine minna. Kas poleks tore, kui keegi teine selle eest ära teeks, vahelgi (sest tegelikult mulle ju meeldib köögis toimetada).

Puusaaga

Juunikuus sai kirjutatud maja ees kasvavast vahtrapuust, mis meie kõigi kurvastuseks maha võeti, sest ta oli seest täiesti pehme. Sügisel lubati linna poolt uus puu asemele istutada, esimese valikuna tammepuu (mis on Kanadas iidamast-aadamast kasvanud) või hoopis mingit teist sorti vaher. Sel ajal, kui me lastega Eestis olime, ilmus keset muruplatsi mingi huvitav suurte lehtedega taim. Millegipärast arvasime, et linn otsustas meile selle õnnetuse asemele anda. Uurisin, mis see täpselt olla võiks ning internetiavaruste toel tundus, et suure tõenäosusega on tegemist ühe suurelehelise üsna uue puuga siin laiuskraadil (printsessipuu, keisrinnapuu või siis paulownia tomentosa). Hiljem avastasin, et sarnane kasvab meie lähedal kõrvaltänavas. Pidi väga kiiresti sirguma ning tänu oma suurtele lehtedele on linnas suurepärane puhta õhu tootja. Ega me asjas väga kindlad olnud, kuid jätsime ikka alles. Ainult igaks juhuks tõi Tom metsast kaks väiksemat tammepuud selle kõrvale. Eks siis näe, milline nendest vastu peab :) 

Külvasin ka muruseemet ja tegin väikese lillepeenra, sest meie majaesine plats nägi päris õnnetu välja. Vaher imas viimase veetilga ning ega linnameeste tegevus vana puu mahavõtmisel ka asja paremaks teinud. Suve lõpuks läks aga muru hästi kasvama. Lillepeenrale olin istutanud igirohelisi taimi, sest kujutasin juba ette, kuidas uue puu ümbrus jälle mullast must on, sest midagi ei taha seal kasvada, kui just pidevalt ei kasta. Muru hakkas aga meeletult vohama, ka need seemned, mis linnamehed olid külvanud ja juhtumisi minu istutatud taimede vahel olid. Pidin siis mitu tundi küürutama ning oma õnnetuid taimi muru seest päästma.

Kaks tammekest olid küll väga kahtlast nägu, kas ikka vastu peavad. Ainul üks leheke, mis sügise tulekul isegi värvid külge võttis, jäi kummagi külge. Ning kui see imelik suureleheline taim äkki kollased õied külge sai, siis otsustasin, et ei ole see mingi puu ning nii jäi tema elu minu käe läbi päris lühikeseks. Meie puusaaga lõpetas aga hoopistükkis umbes 3-4 meetrine tamm, mis ühel päeval maja ette ilmus (tänu linnameeste lahkele tegutsemisele muidugi). Ühel päeval väsinult töölt koju jalutades, märkasin juba eemalt, et midagi on teistmoodi. Eriti see, et uus puu ei olnud vana kohal vaid teele lähemal. Uskumatu, kui palju head meelt üks puuke võib teha. Mari, kes alles õhtul pimedas koju jõudis, ei märganud kohe muudatust, ning hommikul hõikas ta elevil mind akna juurde. Nii et isegi lapsele võib selline asi rõõmu valmistada :)  Kevadel saab olema huvitav, kas need väikesed metsast toodud tammed ka lehed külge võtavad. Varsti on meil maja ees ju lausa mets.