29.4.07

Pulma-aastapäev


Täna, 20 aastat tagasi, laulatati meid selles majas. Nägime just sellised välja ja ei osanud muidugi ettegi kujutada, et kaks sellist pisikest tüdrukutirtsu ühel päeval sama maja ees uudistamas on.

Tüdrukud joonistasid meile kaarte heade soovidega ja käisime kohalikus hiina restoranis „Mandarin” söömas. Seal saab oma kõhu nii palju täis pugida kui jõuab, aga kahjuks ei jõua eriti palju. Tüdrukud tavaliselt on veelgi väiksema isuga, kuigi tahavad kangesti selles restoranis käia!

Tahtsime osta selle päeva tähiseks ühe pirnipuu aeda, kuid kahjuks ei leidnud seda sorti, mis meile kõige rohkem meeldib. Aga ega see päris suur soe pole ka veel kätte jõudnud. Eks teeme seda järgmisel või ülejärgmisel nädalal.

28.4.07

Rahutused


Oleme jälginud Eesti raadio ja interneti kaudu Eestis toimuvat. Töö juures panime peale Kuku raadio, mida me tavaliselt ei tee (kuulame näiteks Elmarit või midagi muud, kust tuleb peamiselt muusikat), sest pidev rääkimine kipub segama meie tegevust, kuid sellised erakordsed sündmused sundisid meidki rohkem tähelepanu pööama sellele, mis toimumas on.

Pean tunnistama, et ma pole viimasel ajal püüdnud palju uudiseid jälgida ei Eestist ega mujalt. Nüüd muidugi huvitas, mis Kanada võiks kogu selle asja kohta öelda ning mu töökaaslane teataski, et hommikusaates oli rahutusi nimetatud, kuid kahjuks väga ühekülgselt. Oleme lugenud muude uudistetoimetuste (BBC, CNN) artikleid ja huvitav on märkida, kuidas päevaga on teatud arvamused muutunud. Lõpuks ometi on keegi neid pisut rohkem valgustanud.

Vaatasin täna ka etv24.ee kaudu uudistesaateid ja pean tunnistama, et Eesti politseinikud olid täiesti tasemel. Ainult kummaline oli kõike seda Tallinna tänavatel näha, eriti kui oled harjunud taoliste sündmustega kusagil mujal ja ei kujuta ette, kuidas nii rahulikus Eestis midagi sellist võiks üldse ette tulla. Isegi Kirke tuli piiluma, mida ma vaatan ja pidin siis talle seletama ning rahustama, Eestisse võib ikka minna! Lugesin kiiruga Andrus Kivirähki artiklit (ja mitte sotsioloog Juhan Kivirähki ), mis mulle väga meeldis.
„Andrus Ansip lubas tagada Tõnismäele maetud luudele korraliku hauarahu. Ja tõepoolest, luudel ongi nüüd hea. Valge telgi all valitseb vaikus ja rahu, seal ei tallata, ei jooda viina ega oodata trolli,” ütleb ta muuseas. Siin on link tema artiklile.


Ma pean ütlema, olen olnud suhtelisetl sinisilme ja uskunud venelaste kohanemisse praeguses Eestis. Ma poleks kunagi arvanud, et midagi sellist oleks võinud ette tulla. Mida nad päriselt tahavad? Nad on Euroopa Liidus, kõik võimalused on käe-jala juures. Kuidas nad ei saa aru, kui hästi neil kõik käes on? Kummaline mõelda, et olen siin kokku puutunud Eestist välja tulnud venelastega, kes nostalgiliselt meenutavad Eestit ning arvavad, nad lähevad ühel päeval tagasi. Samuti venelasi, kes on tulnud Venemaalt ning kiidavad Tallinnat, kui kaunis linn ja kui kenad eestlased olid.

Kõik need venelased siin on pidanud leppima kohalike tavade, kohaliku keelega. Siiani pole ma küll kedagi pahandamas kuulnud, miks neid ei austata ja kummardata. Mis poolest Eesti nende jaoks teine on - samasugune välisriik! Ja kui tuled välja elama, siis esimene asi - õpid keele selgeks!

Vaatame kõike kaugelt ja samas puudutas see pisut lähedalt. Nagu aru sain on kohalikku Eesti konsulaati, saatkonda Ottawas ja mujale saatkondadesse vene e-maili aadressiga saadetud mõnitusi ja ähvardusi. Eesti Maja direktor sai tundmatult numbrilt lausa telefonikõne ähvardustega. Kas keegi tark on ajanud segamini, et me ei asu mitte Eestis või tehakse seda meelega.

Ehatares olid vanad eestlased samuti asjaga kursis, kuid õhtul oli olnud raskusi neid magama panna, sest paljud olid mures, peab kohe põgenema....

Igal juhul loodame, et nii seal kui siin kõik maha rahunevad.

26.4.07

Raamaturiiul

Judy Blume „Wifey”

Lapsed loevad tema kirjutatud lasteraamatuid (nagu pildil, mida Kirke aitas kaunistada) ja mina leidsin raamatud, mis on kirjutatud täiskasvanutele. Huvitav, ma ei tea palju kirjanikke, kes seda teeksid. Mitmed tema raamatud lastele on hästi lõbusad, noorteraamatud puudutavad tõsiseid teemasid, millega teismelised kokku puutuvad. See raamat pani sügavalt järele mõtlema, kuidas me oma elu elame ja kui kergesti võime iseennast kaotada, kui proovime kõigi ümbritsevate soovide ja tahete järgi oma elu seada. Nagu üks tegelastest ütles, ära unista oma teisest elust, see elu on ainuke, mis sul kunagi saab olema, ja väga lühike!

Olen alati mõelnud selle peale, mis juhtub peale filmi, kus suur armastus võidab või peale seda, kui panen kinni raamatu, milles peategelased teineteist lõpuks leidnud on. Kui kenasti nende elu läheb, kui kiiresti hakkab argipäev tüütuks ja igavaks muutuma. Kas kusagil mujal on keegi, kellega oleks kuidagi teisiti võinud minna? Ja lõpuks järeldus, suure tõenäosusega mitte (aga kunagi ei tea, kindlasti on üksikuid erandeid)! Miks mitte proovida leida lahendus tavaelu probleemidele ja katsuda oma elu seada üheskoos samale lainele. Millise garantii saad sa kaasa, et keegi uus ei too kaasa oma probleeme, mis võivad palju suuremad olla, kui kunagi oleks suutnud ette kujutada.


Fred Vargas „Have Mercy on Us All”

Minu jaoks teine raamat selle Prantsuse kirjaniku sulest. Lugu mehest, kes maksab kätte neile, kes teda kunagi halvasti kohtlesid ja kelle pärast ta sõbranna enesetapu sooritas. Kuna tema esivanemad on kunagi olnud mõjutatud katkust, siis oma vanaema abiga toimetab ta rottidelt korjatud kirbud nende elukohta, arvates, et nii levitab ta nende hulgas seda igivana haigust. Nad surevad, aga kas just katkust, sest tuleb välja, et nad on kägistatud.

Jälle kord huvitav lugu, milles ainult sündmustik pole oluline vaid inimesed ning nendevahelised suhted; ja mida on raske käest ära panna.

Vihmasajud ja külmetused

Vihmane päev täna ja Kirke oli mul kodus (ilusti meie voodis, vahepeal koos kiisuga, vahepeal koos minuga ja enamasti muidugi üksi). Eile helistati koolist, et Kirke kurtis peavalu ning Tom tõi ta koju. Ma ei ole kindel, kus ta külmetas, kuid haigeks ta oli igaljuhul jäänud. Kirke ütles mulle: emme, kas sa ei kuulnud hommikul, kui ma ütlesin, et my head pounds (mu pea lõhub valutada). Mina muidugi ei pannud midagi tähele, sest olime pisut liiga kauaks magama jäänud ning kiirustasin Kirket kooli, sest ta saab lisatunde enne kooli kaks korda nädalas.

Täna käisin Mariga koos ortodonti juures, kes kiitis, kui tublisti Mari oma ülemise lõualuu laiendajat keeranud on. Ilmselt järgmisest nädalast ei pea me iga nädal kohale minema, kuni ta päris breketid suhu saab. Vihma muidugi sadas ja mu teksad olid päris märjad sellest pikast kõndimisest.

Vihmasajust veel üks jutt. Mõni päev tagasi käis üle Toronto korralik äikesevihm. Ootasime lõunast peale, et kohe-kohe hakkab sadama, kuid peale suurte pilved ei paistnud midagi muud ähvardavat sealt alla tulevat. Sõitsin metrooga koju ning loomulikult just siis kui kaitsva katuseserva alt välja astusin, tundsin esimesi piiskasid. Otsisin vihmavarju üles ning olin kindel, jõuan kindlasti enne suuremat sadu koju. Puha vale! Just seal, kus mul puudus igasugune võimalus kusagilt varju leida, muutus sadu nii tihedaks, et hoolimata oma vihmavarjust olid viie sekundiga esiteks mu pikad püksid läbimärjad ja järgmise minuti jooksul hakkasid mu juuksed veest tilkuma. Vihmavarjust oli täpselt nii palju kasu, et ma oma prillidest korralikult läbi nägin. Muidu keerutas tuul vihma täpselt sinna, kuhu aga meeldis. Lisaks hakkas välku lööma ja müristama, mis pani mind tõsiselt mõtlema, kui arukas mul keset tänavat vihmavari püsti kõndida on.

Kodu juures nägin lapsi akna peal. Nad jooksid uksele vastu ja küsisid, miks ma ei helistanud – isa oleks mind jaamast autoga ära toonud. Küll oli armas, et nad minu pärast nii muretsesid. Seisin ukse peal ja ei olnud kindel, kui tark tegu on tuppa tulla ning kõik kohad märjaks teha. Kui siis lõpuks peale vihmavarju ja enda põhjalikku läbi raputamist tuppa sain, siis käisin sooja dushi all ning pugesin veel soojema teki alla, kus ma mitu korda järjest ainult aevastasin. Tom tõi mulle isegi sooja teed. Kuigi ilm ei olnud väga külm, siis selline taeva poolt kaela valatud vihmaladin võttis igasuguse soojatunde.

Mõtlesin, et nii pahasti pole mul küll kunagi läinud, aga see tundus kuidagi väga ebatõenäoline. Tuli meelde, kuidas kord tööle minnes, mu seelik vihmast läbi ligunes, nii et üks töökaaslane, kes pidi kodus käima, tõi mulle enda seeliku tööpäevaks selga. Ja muidugi eelmisel aastal Pääskülas seikluspargist koju kõndides saime samuti ägeda vihmahoo kaela. Siis polnud mul isegi varju, lastele sai vihmakile üle tõmmata, aga mina ja Jaanika olime nagu kaks märga kassi. Õnn oli, et suveilmad Eestis on palju soojemaks läinud!

25.4.07

Toit & kunst

Ikka veel kohvist, seekord hetkedest, kui piim kuuma joogi sisse valatakse!

Pean muidugi ütlema, et ma ei ole kohvijooja. Pole õieti kunagi olnud. Tavaliselt seletan, kuidas minu aastane norm on kolm tassi kohvi ja ma pean hoolega valima, millal täpselt ma need klaasikesed ära rüüpan. Kuigi pean tunnistama, ma ei ütle ära piimajoogist, kuhu on sisse segatud lahustuvat kohvi. Eriti hea on, kui veel vahukoort peale panna... mm-mmmm.

Kliki siia, et näha ülejäänud pilte.

Autori koduleht


Kõik, kes armastavad kohvi, silmad lahti! Ja proovige, kas oskate järgi teha! Siin on link leheküljele, kus osavad käed on lisaks kohvinautimisele midagi hingele pakkunud.

24.4.07

Pizza ja muud toidud


Pikk väsitav tööpäev. Tuleme siia kella üheksaks ja läheme koju alles üksteist ja pool tundi hiljem. Vahepeal on küll väike vahe söömiseks, kuid tegelikult on terve päev möödunud justkui töötähe all. See paus ei anna täielikult seda lõõgastust, mis vaja. Tunnen, et tahan kõigest ja kõigist eemale, kuid isegi omaette väljas jalutades, kipuvad mõtted tihtipeale tööasjade peale minema. Õnneks on meil selline „mammutpäev” ainult üks kord nädalas.

Täna on mul ajud veel eriliselt pehmed, ilmselt sellest kuumusest, sest millegipärast ei tööta ventilatsioon korralikult. Ajud muidugi võivad pehmed olla ka lihtsalt sellepärast, et nad ka muul ajal pehmed on või muidugi võib ajada kõik selle süüks, et pikalt töötamine ei mõju eriliselt hästi. Olen kindlasti tuhandeid kordi kurtnud pikkade päevade üle ja võin kinnitada, et ma seda enam kunagi ei tee, vabandust... ma võin päris kindel olla, et jõuan veel palju-palju kordi nutta oma kurva saatuse üle. Teisalt ei tohi ma liiga palju nutulaulu pidada, sest tänu usinale töötamisele kord nädalas, saan ma mõnedel teistel päevadel varem oma kalli pere juurde rutata.

Heal vanal ajal olin juba nelja ajal kodus ning sain kenasti sooja toitu vaaritada, nüüd on Toomas alati enne mind platsis ning proovib midagi lastele ette anda. Püüan midagi külmkapis valmis hoida, kuid see ei õnnestu sugugi mitte alati; aga samas on hea, kui nad enne karatesse minekut on kõhud täis saanud. Meie kiirtoit on üks mikrolaineahjus küpsetatud kartul, millele panen tavaliselt natuke singitükke juurde ning riivjuustu peale. Neljapäeviti teevad tüdrukud ise makaronitoitu – makaronid juustuga – macaroni and cheese – Kraft Dinner (need on need inglisekeelsed nimed). See tuleb väikeses pakis, mis makarone täis, juures kotike juustu ja salajaste lisanditega, mis mind alati panevad muretsema, mis täpselt sinna sisse on topitud.

Siis proovin nädalas vähemalt korra suppi keeta, millest jätkub päris mitmeks päevaks ja samuti teha mingit kalatoitu. Viimasega on küll häda, et igat sorti jutud hoiatavad igat sorti kalade eest, mis pidid mürki täis olema, kuna me oleme nii kenad olnud ning kõik veed ära saastanud. Mõni ütleb, ära osta kala, mis on farmis üles kasvatatud, mõni ütleb, ära osta kala, mis on loodusest püütud. Palun mine võta kinni, keda uskuda. Nii me siis kuulame neid tarku inimesi, kes räägivad, kui kasulik kala on, aga samas manitsevad mitte sellega liiale minna.

Kõige selle toidumure pärast saigi ka see minu uhke pott ostetud, mis nüüd vahel podistab kojutulekuks supi või ühepajatoidu valmis.

Sel kolmapäeval, peale laste esinemist, lubasin neile pizza teha (pildil), sest ei tahtnud pizzakohast läbi minna, kuigi nad väga nurusid. Tüdrukud said ise valida, mis sinna peale panna, aga tegelikult ei taha nad peale juustu tavaliselt midagi muud taignal näha. Eks nad siis sõid seda ja teatasid: pizza ei maitse nagu päris pizza. Mina ütlesin, kahju küll, aga järgmine kord peame siis ikkagi tomatipastat juustu alla peitma.

Nii ma sel nädalavahetusel küpsetasingi pizzat väga tervisliku taigna peal (täistera nisujahu ja mitmeviljaterajahu). Määrisin aga usinalt tomatipastat peale ning lõikusin viineritükke lisaks. Juust kõige otsa ning kui see siis ahjust välja tuli söödi kõik väga kiiresti ära! Muidugi oli meil ka natuke rohkem sööjaid: Hanna oli siin ja Katariina Mihkliga. Enam ei öelnud keegi, et maitse pole õige!

Toitumisest on siin viimasel ajal väga palju räägitud, sest ülekaalu inimesi tekib nagu seeni pidevalt juurde. Tänu sellele, et mõni aasta tagasi kogu ajakirjandus karjus suure häälega hüdrogeenitud taimsest rasvast ja transrasvahpetest, siis inimesed ehmatasid väga sellest kõigest ära, kaasa arvatud enamus toitu tootvad ettevõtted. Kohe-kohe peale seda teatasid ribu-rada kompaniisid (hästi suure lärmiga), et nemad ei kasuta neid halbu asju! Toodete peale ilmusid kirjad, kuidas nende toidus pole raasukestki koledaid lisandeid. Pean tunnistama, et olen ise ka palju hoolsamaks läinud pakendite peal olevate kirjade lugemisega ega kipu toidukorvi panema asju, milles need sees on. Nüüd juba räägitakse paljudest kiirtoidukohtadest, kes on otsustanud pakkuda lisaaineteta toitu. Meie sellepärast väga ei muretse, sest meie pärast võivad need kohad ka olemata olla (välja arvatud, kui me reisime – tunnistan!)

Rasvadest veel nii palju, et olen aastaid-aastaid kasutanud ainult oliiviõli oma toidu valmistamisel – ka praadimisel. Tundub pisut laristamisena, kuid ma ei kasuta seda liiga palju! Võid ei määri peale Toomase keegi oma võileiva peale, kummaline, et mul see harjumus on juba pisikeset peale sees. Või läheb lisaks ainult mu küpsetuste sisse.

Tüdrukud armastavad juurviljadest ainult toorest porgandit (seda müüakse siin valmis koorituna ja väikeseks lõigatuna), kuid on sunnitud muid asju nahka pistma supi või ühepajatoidu sees (viimast Kirke puhul eriliste raskustega).

Piima kulistavad lapsed toidu alla ja toidu peale. Pahandan aegajalt, et nad seda tassi ei vala, vaid otse kotist või karbist joovad. Samas ei tohi ma kurta, sest tean, kui kasulik piim neile on!

Nii palju meie toidulauast Eestis olnud südamenädala taustal!

Arvan, et me oleme suhteliselt tublid, aga alati võiks veel paremad olla, eks ju!

Raamaturiiul


Stuart M. Kaminsky „To Catch a Spy"

Peale tema esimest lugu tänapäeva Venemaast, tahtsime näha, mis tal veel varuks on eelmistes raamatutes. See jutt viib meid aga hoopis Ameerikasse teise maailmasõja aega. Natuke meenutab kõik Raymond Chandleri omaaegseid raamatuid, ja kuigi see on hästi kirjutatud, ei ole see siiski Chandler.

21.4.07

Nädalavahetus


Ilus soe nädalavahetus. Meil on olnud järjest pea talviselt külmad ilmad ja äkki näitas kraadiklaas 20 soojakraadi!

Minul oli reedel vaba päev! Neljapäeva õhtul hakkasid tüdrukud peale käima, et nad tahavad üksi kooli minna. Tom tegi Kirkega matemaatikat ning mina harjutasin temaga sõnade tööks. Lõpuks saime siiski magama ning hommikul oli Kirke krapsti üleval, ainult Mari vedeles pikemalt, mis on tema puhul väga ebatavaline. Olin peaaegu valmis neile võileibu hakkama tegema, kui läksin Mari üles ajama. „You are pranked” (vedasime sind ninapidi) teatas ta rõõmsalt! Ta seletas, et neil on täna PA-day ning kooli pole. Olin tõeliselt üllatunud, sest olen siiani üsna hästi järge pidanud, millal need päevad on (viimane kord proovisid nad ebaõnnestunult sama asja teha).

Nii me siis olime kodus. Muidugi, oleks ma paremini saanud päeva sisustada, kui oleks ette teadnud - jätnud auto enda kätte. Lõpuks otsustasime isa juurde jalutada, mis võttis meil üle tunni, sest pidime natuke aeglasemalt käima kui tavaliselt - päris soe oli. Istusime seal autosse ning sõitsime Hanna juurde. Hanna juurest, nüüd ühe lapse võrra rikkam, läksime IKEAsse lihapalle sööma. Õieti ei võtnudki mina lihapalle, sest tee peal astusime läbi ukrainlaste poest „Vatra”, kust ostsime ühe suure lihapiruka, mis meenutas pisut kunagi söödud õlis praetud pirukaid. Olin sunnitud viimase osa ise ära sööma, kuigi olin üllatunud, kui hea isuga Mari-Kirke seda sõid.

Ülejäänud päev läks mängimise tähe all. Mina küpsetasin leiba ja jogurti-virsiku-punasesõstra koogi, tegin rosoljet. Lõpuks vaatasime veel ühte Lõuna-Aafrika filmi väikesest poisist, kes aitas üles kasvatada emata jäänud gepardi. Küll on hea vahel saada selliseid filmielamusi ja mitte äraleierdatud Hollywood'i linateoseid! Lastele meeldis see lugu, kuigi vahepeal olid nad üsna põnevil ja mures poisi saatuse pärast!

Täna sai rattaga ringi sõidetud ja väljas toimetatud. Hanna on meil ikka laste suureks rõõmuks külas!

20.4.07

Aladdin



Mari ja Kirke kool esitas kolmapäeval ja neljapäeval muusikalise etenduse „Aladin”, milleks pidi Disney käest loa ostma. Kuna muretsetud luba keelas ära igasuguse filmimise, siis pidime kahjuks oma kaamera maha jätma. Minu meelest on see lausa naeruväärne, sest mis üliuhket etendust suudavad noored välja panna, et Disney nii kangesti kardaks oma kassa tühjaks jäämist... Aga nagu keegi mulle ütles, kipuvad need suured firmad just nimelt näpuga järge ajama, kes, millal ja kuidas.

Tegelikult imestasin väga, kui tublid lapsed olid. Nad laulsid ja mängisid oma osad imekenasti välja. Ma ei mäleta oma kooliajast, et kunagi midagi nii uhket sai tehtud - isegi Toomas oli üllatunud (arvan, et nüüdki Eestis on sama lugu). Väga kena taust oli laste poolt joonistatud. Valgustus oli pea profesionaalsel tasemel (muidugi nii palju kui koolis seda teha saab), mikrofonid vahepeal pisut jupsisid, kuid mitte liiga hullusti, et segama oleks hakanud.

Mari oli üks neljast jutustajast ning ilmus aegajalt terve etenduse vältel lavale. Muretsesin väga, kuidas tal läheb, just selle rauast monstrumi pärast suus, aga minu mure oli ilmaaegne. Ta oli väga julge, selge kõlava häälega ning ühtegi lauset ei ajanud segamini või ei unustanud ära. Kõige naljakam oli see, et tal oli tehtud väga uhke näomaaling ning ta kandis seljas ilusat punast kleiti. Huuled olid pea sama värvi, mis kleitki ning jätsid ootamatu kontrasti. Ta oli justkui kellegi teise laps...

Kirke laulis kooris kaasa. Tegelikult oli enamus koolilapsi kaasa tõmmatud. Kel polnud mõnd tähtsamat rolli, see laulis. Muidugi tõi selline korraldus kokku hästi palju vanemaid ja vanavanemaid, onusid-tädisid ning kõiki muid sugulasi. Pilet oli imeodav - kaks dollarit! Kahetsesin, et olime oma vaatamise jaganud kahe päeva peale. Ühele mina, kui Tom karate trennis ja teisele Tom, kui mina pikemalt tööl pidin olema. Oleks tulnud uuesti seda vaatama, sest mõned peategelased olid järgmisel päeval teised ning kokkuvõttes oli see tõeliselt tore elamus!

Ega siin ei kipu kergesti teatrisse või ooperisse. Piletid normaalsetele kohtadele on hirmkallid ning ebanormaalsetel kohtadel istumine võrdub pigem kodus tugitoolis TV ees istumisega - sel pole mingit mõtet. Olin hiljuti valmis lapsed Jaapani trummareid vaatama viima, aga piletid oleks kolme peale maksnud üle kahesaja dollari ja nii me otsustasime parem CD pealt neid kuulata. Kahju! Kahju, et kultuur on siin enamasti ainult varakamatele suunatud. Ja nii on üldine suur hall mass ainult filmide ja TV-saadete peal üles kasvanud! Muidugi, kui ei ole lapsena juba harjunud millegi enamaga, siis on raske vanemas eas hakata uuega tutvuma.

Mari sai küll sel nädalal käia ooperis - Elektrat vaatamas, kuid need odavad piletid olid saadud läbi ühe kooli, millel vist muusikaline kallak. Ta paistis enam-vähem rahule jäävat, kuigi esialgu keeldus minemast. Nii me siis killukeste haaval saame seda kultuuri oma majja. Muidugi võiks teha valikut, kas minna suusatama või teatrisaali, ja loomulikult võidab meie peres pigem see esimene. Ning tänapäeval ei saa selle üle sugugi nutta, sest tervis on siiski kõige olulisem (mis sest et lugsin hiljuti kellegi tarkust: söö korralikult, hoia oma tervist, surm tuleb niikunii - arutasime selle peale tüdrukutega, kuidas liikumine annab hea enesetunde ja energia erinevate asjade kättevõtmiseks, ning kui tähtis see on)!

Siin on mõned pildid Marist peale etendust!

17.4.07

Raamaturiiul

Huvitav mõte - mis oleks saanud, kui dinosaurused poleks maa pealt hävinud. Olen ühes populaarteaduslikus filmis näinud seda küsimust üles tõstetavat. Selles raamtus („Far-seer”) arendab Kanada kirjanik Robert J. Sawyer teemat edasi.

Sixty-five million years ago, aliens transplanted Earth's dinosaurs to the moon of a gas-giant world. Now, intelligent saurians-the Quintaglios-have emerged. The Face of God is what every young saurian learns to call the immense, glowing object which fills the night sky on the far side of the world. Young Afsan is called to distant Capital City to ap-prentice with Saleed, the court astrologer. But when the time comes for Afsan to make his coming-of-age pilgrimage and gaze upon the Face of God, his world is changed forever-for Afsan is the Quintaglio counterpart of Galileo. He must convince his people of the truth about their place in the universe before tidal forces rip the dino-saurs' new home apart. So begins Robert J. Sawyer's classic trilogy, the Quintaglio Ascension, an early masterpiece by the latest winner of the Hugo Award for Best Novel.

15.4.07

Pikk kevad


Kevad on pikalt-pikalt veninud. Ei kipu väga välja ei jalutama ega muud tegema. Ainult lapsed said lõpuks vibu kätte ning proovisid tagaaias kätt. Lennutasid aga nooli heinapalli sisse. Paistis, et Kirke jaoks ei olnud see mitte väga lihtne, kuid kui ta kindad kätte sai, siis oli ta kenasti Mari ja Katariina sabas oma korda ootamas. Nad olid tublid, ei jooksnud laskjale ette (see, mille pärast ma kõige rohkem muretsesin).

Ilmad on endiselt jahedavõitu. Vahepeal tuleb isegi lund alla ning täna avastasin tööle minnes metroojaama juures olevalt parkimisplatsilt suure lumekuhja, mis siiani vastu on pidanud. Kuna täna on laupäev, siis oli minu tee rongi peale pisut teine kui tavaliselt. Muidu pean lapsed kooli saatma ja sealt edasi jaama poole kõndima.

Peale tööd olin nõus oma töökaaslasega jalutama kesk-linna (Young'i/Bloori nurgani) - umbes poole tunni tee. Sel nädalal oli mul teinegi selline pikem kõndimine. Käisin perearsti juures ülevaatusel ning avastasin, et jõuan liiga vara kohale. Nii ma siis sõitsin rõõmsalt peatuse edasi ning nautisin vihmavarju all porilompe täis tipitud tänavaid.

Kui kiiresti langed samasse rutiini nagu kõik teised siin harjunud tegema. Olen püüdnud suhteliselt korrapäraselt arsti juures käia (nagu kohalikele täiesti loomulik tundub). Kuigi seekordki sain kohe pragada, et pole juba kaks aastat teda vaatamas käinud. Tegelikult ei olnud ta pahane, teatas ainult, et paistan päris terve ning kirjutas mulle migreenirohtu välja. Ega mulle ei meeldi rohtu süüa, kuid ta lohutas, need tabletid ei ole ohtlikud. Võtku ma julgelt, kui vaja on. Minu muidugi võtan, sest ilma nendeta on migreenihood väljakannatamatud. Ainuke viga on, et pole siiani õppinud õigel ajal rohtu sisse sööma. Või õieti on probleem selles, et alati on mul kusagil peidus pisike lootus: äkki läheb niisama üle... siiani on ainult üks kord mul nii õnnestunud. Sellel talvel suusatamas, kui olime ööd hotellis (ja ma olin oma tabletid maha unustanud), tegin endale sooja vanni (milline suur ja uhke vann seal oli!!!) ja peale seda pugesin voodisse magamistoas, kus uksed kinni ja akna ees paksud kardinad. Jäin peaaegu kohe magama, sest olin lisaks veel ilmselt suusatamisest väsinud.

Minu doktor lohutas, et mõne aasta pärast olen tõenäoliselt sellest vaevast lahti ja mina ei jõua muidugi seda ära oodata. Minu üks töökaaslastest on sama kinnitanud. Ainuke, mis mind muretsema paneb, on minu küllaltki hilises elus alanud peavalu vaevad. Looetavasti ei mõjuta see minu natuke roosilisemat vaadet tulevikule.

Raamaturiiul


Stuart M. KaminskyBlood and Rubles”
Lugesin selle raamatu Toomase soovitusel läbi. Tom läks kohe uurima, kas saaks veel teisigi Kaminsky teoseid raamatukogust võtta, sest see tundus väga huvitav. Muidugi huvitav, sest ta on kirjutanud Venemaast ja sellest ajast, kui üheksakümnendate aastate alguses asjad kõik pahupidi läksid. Paistab, et autor tunneb päris hästi sealset olukorda, vahel lausa pisidetalideni (mul tuleb kohe meelde märkus hõbepaberi kohta, mis mitu korda juba võileibade ümber mähitud on olnud).

Toon siin ära ühe katkendi: „It has been like that for almost six hundred years. When the first little huts went up to form a village where the Kremlin now stands, the Russian people began to develop a society of distrust, corruption, and subservience. Then came the czars, then the Communists, and now th frightened confusion until a new authority is firmly in command. Russians are not built for capitalism. It has turned them into victims, cowards, and criminals.”

Proovisin autori kohta rohkem infot leida. Tal on küll koduleht, kuid sealt ei leidnud ma, millised ta suhted Venemaaga on, sest ta on Ameerikas üles kasvanud (vene juut?). Mitte kõik tema lood ei ole seotud Venemaaga (nagu Tom oma pahameeleks avastas - nimelt huvitab ikkagi kõik Venega seotud mingil määral meid isegi siin).

11.4.07

Raamaturiiul

Håkan Nesser „The Return” (An Inspector Van Veeteren Mystery)

A new case for Chief Inspector Van Veeteren – the complicated history of a nearly perfect murder. On a sunny August day a man is released from prison. On a rainy April day children at play find his corpse. The fact that the dead man is Leopold Verhaven only becomes clear after some time because the mutilated corpse is without its head, legs and feet. Who would be interested in killing this man, a double murderer who spent 24 years in prison?

Determined to let no case go unsolved, Chief Inspector Van Veeteren reopens the case. What he discovers is that Verhaven was a star sprinter before he went to prison for allegedly killing two of his lovers. However, he never confessed to the murders and spent a lifetime proclaiming his innocence. Was he killed because someone thought he had not been punished enough? Or was someone afraid of Verhaven’s revenge? A terrible suspicion stalks Van Veeteren: had Verhaven been telling the truth? Was he really innocent?

Jälle jääb mul ainult üle kahetseda, et ei pääse tema teiste raamatute ligi, sest Rootsist tellimine on hirmkallis ja inglise keelde on tõlgitud vaid kaks teost. Loodetavasti tehakse seda nüüd rohkem, kus ta osa aega New Yorgis elab. Rootsi keelt mõistvatele on olemas autori koduleht.

Pilt, mis kaunistab raamatu kaasi, tuletab mulle meelde minu kodu Veerenni tänavalt, kus enamus elamuid just sellised välja nägid. Hiljem küll krohviti meie maja üle, kuid mäletan ikka, kuidas pisikesena ümber maja mööda väikest äärt turnisime.


Maria V.Snyder „Magic Study”

Haarasin selle viimasel minutil raamatukogust kaasa riiulilt, kus kenad raamatukogutädid (ja -onud) panevad välja nende poolt soovitatud kirjandust. Lugu on noorest tüdrukust, kellel on võlurivõimed. Kaheksasena rööviti ta oma kodu juurest ning ta kasvas üles pidevalt oma elu pärast mures olles. Nagu aru sain, eelneb sellele teosele „Poison Study”, mis kirjeldab ta varasemat elu. „Magid Study” on lugu sellest, kuidas ta saab kokku oma perega ning kuidas teda proovitakse õpetada oma maagilisi võimeid kontrollima.

Huvitav on see, kuidas autor proovib näidata, et koht, kus oled lapsena üles sirgunud (eriti kui pahad nõiad on varasemad mälestused ära võtnud) jääb sinuga, isegi kui sellega ei kaasne just kõige kenamad mõtted ja tunded. Olulised on inimesed, kes su ümber on ja kelle peale saad loota.

Autoril on oma koduleht ja seal on ka peatükid uuest raamatust, mida ta avaldab internetis „Assassin Study”. Iga järgmine peatükk on kirjutatud enamuse lugejate arvamisest, mis edasi võiks saada.


Fred Vargas „Wash This Blood Clean from my Hand”

Kaasaegne Prantsuse kirjanik ja arheoloog, kelle õige nimi on
Frédérique Audouin-Rouzeau. Nagu pealkirjast võib välja lugeda, on tegemist kriminaallooga. Mul on alati hea meel, kui avastan inglise keelde tõlgituna muu maailma autoreid. Millegipärast ei saa siin just eriti palju kiidelda tõlgitud kirjandusega.

Ta kirjutab huvitavalt ning raamatu keskpaigas teeb lugu ootamatu pöörde, kus mõrva uurija satub ise süüdistatava rolli. Minu jaoks oli eriti põnev see, et osa tegevust on toodud Kanadasse, loomulikult Quebec'i. Mina ei ole prantsuse keelt õppinud, (kuigi olen pidevalt endale lubanud seda tegema hakata), aga nagu teadjad oskavad öelda, on siinne prantsuse keel sama, mis kunagi talupojad Euroopas rääkisid. Fred Vargase kirjeldustest saan teada, et quebeclased ei suhtu mitte eriti soosivalt oma sugulastesse üle ookeani, ilmselt sellepärast et nad nii üleolevalt kohalikesse suhtuvad.

10.4.07

Rosoljest ja muust toidust


Siin on pilt sensei Markist, kellele ma viisin pisut rosoljet maitsta (tema oli see, kes meile „Toronto Star'is” oleva artikli tõi). Ta vaatas natuke imeliku pilguga seda roosat moodustist karbis ja küsis, kas Kirke sööb seda. Muidugi ei söö, rääkimata Marist, kuid lohutasin et lapsed hakkavad suuremaks saades hea meelega seda tahtma. Nii nagu nägin Eesti Koolis vanemate klasside lapsi eelistamas „päris” verivorsti ja mitte valget vorsti (ehk tanguvorsti), mida nad veel ehk aasta eest eelistasid, oma jõulupeo taldrikul. Kusagilt lugesin, et nooremana meeldib teada ja tunda neid kindlaid maitseid, millega üles on kasvatud. Midagi uut ja põnevat on „uus ja põnev” ainult lapsevanemale. Sellepärast mäletan kuidas õpilased meie ekskursioonide ajal pigem MacDonald'sit külastasid (muidugi on toit seal odav - mis on vist ka ainuke hea asi selle söögikoha juures), kui et kuhugi huvitavamasse kohta sööma minna (nii nagu õpetajad oleks tahtnud).

Täna sain tagasi oma karbikese. Ja sensei Mark teatas, kui järgmine kord Mari oma portsu ei taha ära süüa, siis võib ta selle salaja talle tuua. Sõin täna lõunaks rosoljet ja mõtlesin, et see võib tõesti tunduda imelik võõrale, sest mingid imelikud tundmatu päritoluga tükid keerlevad sul suus, maitse ka selline kummaline hapukas ning kui siis veel teada saadakse, mis kala peetide ja kartulite vahele on eksinud, püütakse viisakalt kõrvale hiilida sellise imeroa eest.

Minu töökaaslane võrdles minu tehtud rosolje värvi Eesti Maja kohviku omaga, et sealne on heledam roosa. Minule meeldib kasutada värskeid peete, mille ma pehmeks hautan. Nii saan palju tumedama värvi salatile. Lihtsam on muidugi purgist peete välja võtta ja lõikuda, aga nüüd olen õppinud tegema koduseks „tarbimiseks” väiksemaid koguseid ning see suur hakkimine ei tundu enam maailmatu suure tööna.

Loodetavasti on nüüd selle lugemise peale kõhud tühjaks läinud ning jalad jooksevad juba kiiresti-kiiresti külmkapi poole! Head isu!

9.4.07

Lihavõtte esmaspäev


Väga vaikne esmaspäev! Toomas pidi tööle minema täpselt nagu kõik teised tööinimesed, välja arvatud mina, kes oli endale kenasti pühade viimase päeva vabaks võtnud (tunnistan, juba mitmendat aastat järjest, sest koolid on kinni ja keegi peaks lastega kodus olema).

Mina nautisin hommikul linnulaulu ja lugesin raamatut. Varsti olid muidugi tüdrukud ka üleval ning pidin Mari nõudmisel talle putru tegema (olin väga üllatunud, sest ta eelistab pigem mõnda krõbinapuru sellisel vabal päeval). Hiljem kurtis ta kõhuvalu (liiga palju komme kindlasti) ja isegi peavalu - siit selgitus pudrusoovi kohta. Andsin talle esimest korda "täiskasvanu" rohtu - õieti rohupurgil ei soovitata enne 12 eluaastat lastele anda, kuid ma arvestan, et Mari on juba peaaegu kaksteist ja vähemalt peavalust sai ta võitu. Loodan väga, et tal ei hakka kunagi sellised migreenid tulema, mille käes mina aegajalt virelen.

Vaatamata pildile, mis ilustab teksti, ei küpsetanud me täna - seda tegime eile! Hoopistükkis proovisin jagu saada laste raamaturiiulist, millesse raamatud enam ära ei taha mahtuda. Väga tüütu töö, sest ei oska õieti mingit süsteemi luua. Nii palju tegin, et osa raamatuid peitsin kasti hoiule (beebiraamatud), osa kavatsen anda Kersti tüdrukule, osa lähevad Goodwill'i. Aga vähemalt näevad asjad paremad nende toas nüüd välja. Muidu oli raamatuid igal pool hunnikutes.

Lõpuks sain nautida seda imemaitsvat õuna-kohupiimakooki teega ning lubasin endale, et küpsetan kindlasti sama kooki teinekord uuesti, eriti kui mul nüüd nii palju abilisi köögis on.

7.4.07

Kevadepühad kaks aastat tagasi


Kevadepühad on siin ja meil mitu vaba päeva järjest. Lapsed lootsid, et Hanna tuleks siia, kuid kahjuks oli ta juba teise sõbrannaga läinud. Õnneks ei tulnud sellest suuremat tüli ega nutulaulu. Õhtul tuli hoopis Katariina laste heaks meeleks siia. Praegu küpsetatakse koos rõõmsalt pannkooke! Toomas arvas, et Mari pannkoogid on PALJU paremad kui minu omad ja püüdis ette ennustada, kuidas Marist saab üks väga hea kulbikeerutaja (parem kui mina - olid ta sõnad, aga minu meelest on iga kokakunst lihtsalt harjumuse asi - millised toidud just kõige rohkem maitsevad).

Pühad tõid mulle meelde kevade kaks aastat tagasi, kui Hanna oli siin ja ma mitu erinevat tegevust lastele organiseerisin. Muidugi munade koksimine. Lapsed olid natuke pahased, et nad ei saanud kohe mune värvida, sest tegime seda sibulakoortega. Tegelikult olid mul tühjaks puhutud munad valmis värvimiseks. Lisaks olin valmistanud munakoored, millel otsas suurem avaus - need said ilusti värvitud, täidetud mullaga ja oad mulla sisse peidetud. (Hiljem, kui ilmad soojemad ja oataime lehed mulla alt välja piilumas, sai need siis õue istutada.)

Peale seda tegi igaüks oma taigna ning pani kokku just sellise pizza nagu neile meeldis. Vahepeal rebiti veel värvilisi pabereid, mis siis suure munakujulise papist aluse peale kleebiti. Teisele poolele pidid nad joonistama pildi pühadest. Mari oli ainuke, kes selle tõsisemalt kätte võttis ja kui ma siis avastasin, et Delfi Tähekeses oli joonistusvõistlus, skanneerisin ma pildi ning saatsin sinna. Milline oli meie üllatus ja rõõm, kui saime teada, et Mari on võitnud Delfi sokid! Siin on link nende lehele: PILT ja muidugi on pilti näha ka siinsamas. (Olen lugenud ka kommentaare võitnud piltide suhtes ja pean ütlema, et Mari oma on tõesti tema oma käega viltpliiatsitega värvitud. Skanneerimisega tekksid pildile huvitavad varjud, mida palja silmaga õieti näha polnud.)

Muidugi mängiti vahepeal nukkudega, siis olid veel Polly Pocket nukud au sees. Käidi väljas viimaste lumeriismete sees lumesõda pidamas. Kõik ei saanud mitte filmilindile, aga osaliselt küll. Eks vaata, mis me seekord ette võtame!

6.4.07

Raamaturiiul



Jane Adams „The Angel Gateway”

Briti psühholoogiliste trillerite autor.

Lugu, kuhu on põimitud tegevus nelja sajandi tagant ning tänapäeva mõrvaloo lahendamine. Ma ei saa öleda, et see mulle väga meeldis. Olen alati pisut skeptiline, kui loosse tuuakse sisse vaimud. Samas on kogu loo arendus ja lahendus väga originaalne. Huvitav on see, et kui nõiana hukatud Kitty vaim ilmub majja, kus ta kunagi elas ja kus nüüd elab detektiiv Flowers, siis samas näeb neiu kummitusena sedasama detektiivi oma ajas! Nii on nende saatused ja elu äkki seotud. Need, kellele meeldivad sellised salapärased ja arusaamatud lood võivad edasi spekuleerida, kas nii ei juhtu pidevalt meie kõigiga...


Amy Tan „The Opposite of Fate”

Hiina päritolu Ameerika kirjanik on kaante vahele kogunud kirjutisi oma elust, ettekandeid ja muud – see ei ole tavalises mõttes autobiograafia. Olen lugenud tema raamatuid ja siiani on need mulle väga meeldinud. Selles teoses kirjeldab ta, mida tähendas kasvada üles 'teistsugusena', kuna peale sõda oli Ameerikas vaid mõnikümmend tuhat hiinlast. Tema mõnus huumor, soojad sõnad loovad pildi isikust, kes on läbi ja lõhki iseendaks suutnud jääda hoolimata kuulsusest ja aust.

Üks huvitav fakt hiina keelest: neil ei ole olemas sõna "ei". Eitust väljendatakse näiteks ütlusega: mul on kõht juba täis, kui keegi pakub süüa. Lisaks ei julge ma väita, et pilt tema emast, kelles on nii palju lihtsust aga samas otsekohesust iseloomustavad iga hiinlast...

Kummaline, kuidas tihitipeale omistatakse raamatutes loetu kirjanikule (eriti kui on kasutatud mina-vormi). Tema on järjest pidanud seletama, et ta teosed põhinevad küll tema isiklikel kogemustel, kuid on väljamõeldised. Eriti meeldis mulle peatükk, milles ta andis juhiseid tulevastele kirjanikele (üks loeng tudengitele). See pani mõtlema erinevate sulemeistrite stiilile, sellele mis muudab nad omapäraseks. Olen lugenud nii mitemeid erinevaid autoreid ja alati imestanud, kuidas mõni teos haarab juba esimestest lausetest su endasse, ning lõpule jõudes on tunne nagu lahkuksid heast sõbrast ja samas on neid, kelle sõnad tunduvad tõesti sulest väljapigistatuna. Sellised jäävad mul tihi lihtsalt pooleli või siis teen erilist kiirlugemist.

4.4.07

Naeratus


„Ortodontilise ravi käigus võib muuta hammaste asendit, prandada hambakkarte kuju ja funktsiooni. Hambad muudavad oma asendit aparaatide poolt tekitatud nõrga jõu mõjul. Ravi kestus võib ulatuda kuudest kuni aastateni, sõltuvalt hamumusanomaalia raskusest ja patsiendi vanusest."

Breketid, mitteeemaldatavad hambaklambrid, on paremad ­ tulemust näeb mõne kuu pärast. Breketite hind aga ulatub tuhandetesse kroonidesse.”

Need kaks katkendit ortodontide kodulehelt kirjeldavad seda, millega me järgmised kaks ja pool kuni kolm aastat tihedalt seotud oleme. Mari sai eile endale esimesed "rauad" suhu. Tegelikult ei ole need veel päris klambrid vaid mingi aparaat, mis peaks tema ülemist lõualuud laiemaks suruma. Nüüd on vaja järgmised paar kuud pea iga nädal korraks ortodonti juures käia, et seda monstrumit rohkem pingesse keeraks.

Tegelikult on meil hea meel, et nii läks. Arst arvas umbes pool aastat tagasi, et tal peab võib-olla neli hammast välja tõmbama (kaks alt ja kaks ülevalt), sest suus pole lihtsalt ruumi hammastele (üks hammas juba kasvab põse poole, risti teistega ja all on üks jäävhammas teiste taga kinni ning ei pääse välja). Kuu aega tagasi rääkis ta hammaste võimalikust "viilmisest" (mis tõid silme ette teravate hammastega vampiirid) nii vältides hammaste eemaldamist, aga peale laboritööd, kus lõualuudest tehti kipsist vorm, jõuti lõpuks selle lahenduseni. Kõigepealt "venitatakse" lõualuud ja siis alles tulevad sisse „päris rauad” ehk breketid ehk hambaklambrid (alumisi hambaid pidi vist ikkagi viilima).

Kuna Maril on nüüd see asjapulk suus, siis muutus äkki ta rääkimine. Mõnda häälikut ei saa enam korralikult välja hääldada, eriti kui jutt liiga kiireks läheb. Kahetsen, et ei oodanud pisut-pisut veel, sest tal on kahe nädala pärast esinemine koolis. Aga Mari on suhteliselt rahulik, kuigi õhtul oli ta pisut õnnetu. Täna lubasin tal kodus olla. Nii ta siis harjutas taas korralikku sõnade väljaütlemist.

Kogu see asi läheb meil kena kopika maksma. Kui Eestis võib hind ulatuda tuhandetesse kroonidesse, siis korrutage see kümnega ning saame tuhanded dollarid. Õnneks maksab kindlustus osaliselt selle kinni, aga Toomas kirub siinseid hambaarste - on ikka ühed vereimejad. Lohutame end, et Kirke arsti prognoos Kirke suhtes on olnud lootustandev - temal pole „raudu” suhu vaja.

Veel on tegelikult huvitav see, kuidas Mari sõbrad ta koolis vastu võtsid (ta läks peale arsti juures käiku peale lõunat eile tagasi kooli). Nende jaoks oli see väga „cool” ja nad tahtsid aina vaadata, mis ta suhu oli ilmunud. Kirke arvas, et keegi ei narriks breketitega lapsi, ainult need, kes on „mean” - õelad, ja nendest ei pea hoolima!

3.4.07

Eesti toidulaud Toronto lehes


Saatsin paljudele artikli „Toronto Star'is" (see on üks neljast suuremast lehest Torontos). Küll on kena vahel näha siinsetes lehtedes Eestit kuidagi teisest küljest valgustatuna. Siin on link artiklile, kes veel pole lugenud ja link retseptidele.

Minu meelest kõige toredam oli see, kui Toomas tuli karatest ja teatas, et sensei Mark (siin üles kasvanud jaapanlane) oli lausa loo meie jaoks välja lõiganud. Siis uurinud, kas mina juhtumisi rosoljet teen, sest see olevat tema jaoks väga isuäratavana tundunud, kuna talle meeldivad peedid, hapukurgid ja soolaheeringad! Tavaliselt kirtsutatakse just viimase lisandi peale nina ning tihtipeale teevad siinsed eesti kokad rosolje ilma kalata valmis (kui on teada, et toit läheb kanadalaste ette).

Nüüd on vaja jooksuga peete minna ostma, sest retseptide lugemine ajas minulegi isu peale!

Estonian cuisine via grandma


Recipes

Basic pickled herring is available at most supermarkets. It's always refrigerated, either with the jars of Straub's pickles or in a special case by the seafood department. Gourmet stores (my dad recommends Bruno's Fine Foods on Yonge St.) usually have better brands such as Abba (Sweden) and Viking (Finland). On Roncesvalles Ave., you can buy the stuff straight from the barrel at some delis – not for the faint of heart.

Beet and Potato Salad (Rosolje)

Herring plays an important supporting role in rosolje, not unlike the anchovy in a caesar salad. It's barely detectable, but adds a certain "je ne sais quoi."

If you are a serious herring-phobe, this salad is still delicious without it.

DRESSING:

1 shallot, minced

2 tbsp lemon juice

2 tsp dijon mustard

2/3 cup each: mayonnaise, sour cream

Salt + freshly ground pepper to taste

SALAD:

2 beets (about 12 oz/350 g)

3 red or white waxy potatoes (about 1-1/4 lb/600 g), cut in 1/3-inch dice

Salt to taste

2 large eggs, at room temperature

2 dill pickles, cut into 1/4-inch dice

1 small carrot, peeled, cut into 1/4-inch dice

1 Granny Smith apple, cut into 1/4-inch dice

1/4 cup finely chopped pickled herring

Freshly ground pepper to taste

For dressing, combine shallot and lemon juice in medium bowl. Let stand 15 minutes. Whisk in rest of ingredients.

For salad, put beets in small roasting pan. Add enough water to form thin layer on bottom. Cover tightly with foil. Roast in preheated 375F oven 2 hours or until tender. When cool enough to handle, peel and cut into 1/3-inch dice.

Place potatoes in medium saucepan. Cover with water; bring to boil over high heat. Reduce heat to medium. Season with salt. Simmer 8 minutes or until tender. Drain and cool.

In small saucepan, cover eggs with water. Bring to boil over high heat. Cover and remove from heat. Let eggs stand 15 minutes. Drain; cool. Peel and cut into 1/3-inch pieces.

In large bowl, combine beets, potatoes, eggs, pickles, carrot, apple and herring. Season with salt and pepper. Add dressing; mix thoroughly. Cover and refrigerate at least 2 hours, preferably overnight. Mix again and check for seasoning.

Makes 6 servings.

Cucumber Salad with Dill (Värskekurgisalat)

This light, refreshing salad is great with cold poached fish and smoked salmon. Drying the cucumbers with paper towels helps prevent the dressing from becoming too diluted. If you don't have time for the pretty presentation, all the ingredients can be simply tossed in a bowl.

1 large English cucumber

3 tbsp unseasoned rice vinegar

1 tbsp granulated sugar

Salt to taste

1 tbsp chopped dill

Using sharp knife or mandoline, thinly slice cucumber into rounds. Arrange, overlapping, in concentric circles on large plate. Pat dry with paper towels.

In small bowl, stir together vinegar and sugar until dissolved. Pour dressing over cucumbers. Season with salt. Cover and refrigerate 1 hour. Sprinkle with dill.

Makes 4 servings.

Marinated Smelts (Marineeritud Tintid)

Marinating fried fish in vinegar was a way of preserving fish in the days before refrigeration. It is a popular dish in Spain (escabeche) and Italy ("in soar" in Veneto or "a scapece" in Sicily). Sea smelts are sold whole, with the heads and guts removed, and can usually be found at Chinese fishmongers. Smelts vary in size, but you should get about 12 per pound.

MARINADE:

2 onions, thinly sliced

2 carrots, thinly sliced

4 cups water

2-1/2 cups white wine vinegar

1/2 cup granulated sugar

2 tsp salt

6 bay leaves

2/3 cup chopped dill

FISH:

2 lb (900 g) sea smelts, heads removed, gutted (about 24)

Salt + freshly ground pepper to taste

1 cup all-purpose flour

Vegetable oil for frying

For marinade, combine onions, carrots, water, vinegar, sugar, salt and bay leaves in medium saucepan. Bring to boil over high heat. Reduce heat to medium; simmer 10 minutes. Remove from heat and cool. Stir in dill.

For fish, pat smelts dry with paper towels. Season with salt and pepper. Dredge fish in flour, shaking to remove excess. Discard remaining flour.

Pour 1/4-inch oil into large skillet and heat on high. When oil is hot, fry fish in batches, 1 minute per side, until lightly golden. Drain on paper towel. Cool.

In large, rectangular, non-reactive dish, pour in some marinade. Pack in one layer of smelts. Cover with more marinade. Repeat with remaining smelts and marinade. Cover and refrigerate. Allow fish to marinate at least 24 hours.

To serve, remove smelts from marinade. Place on serving dish. Strain marinade, reserving onions and carrots, discarding liquid. Top smelts with some onions and carrots.

Makes 6 servings.

Jellied Veal (Sült)

This can be a hard sell to all but the most adventuresome of eaters. Perhaps its deliciousness would be better translated as "terrine of osso buco." If you happen to have an electric knife hiding somewhere, it is the best tool for slicing sült. Serve with dijon, prepared horseradish, rye bread and a simple green salad. Buy pig's feet from a Chinese butcher.

2 small pig's feet (each about 8 oz/225 g), rinsed

3-3/4 lb (1-3/4 kg) veal shank, cut 1-3/4 inches thick, rinsed

1 head garlic

3 bay leaves

12 black peppercorns

8 allspice berries

2 whole cloves

1 each: peeled onion, peeled carrot, celery stalk

1 leek (white and pale green parts), split lengthwise, rinsed

Salt to taste

Place pig's feet and veal shank in large pot. Add enough water to cover by 3 inches. Bring to boil over high heat. Skim fat and scum. Reduce heat to medium.

Tie garlic, bay leaves, peppercorns, allspice and cloves in cheesecloth. Add to pot with onion, carrot, celery and leek. Season lightly with salt. Simmer 2-1/2 hours or until veal is fork tender. (If meats break surface during cooking, add more water.) Remove veal to baking tray to cool.

Pour broth through fine-mesh strainer into clean pot. Discard pig's feet, vegetables and spice bag. Bring broth to boil over high heat. Skim fat and scum. Cook until reduced to 3 cups, 10 to 15 minutes. Generously season with salt. Strain. Cool on counter, about 1 hour. (If you refrigerate, it will start to gel.)

Line 9-by-5-inch loaf pan with plastic wrap. Remove meat from veal shanks, discarding bones, fat and sinew. Shred meat with fingers; add to loaf pan. Pour cooled broth over meat. Wrap tightly and refrigerate overnight.

To unmould, gently tug plastic wrap to loosen sides. Tip pan onto cutting board and shake loose. Remove plastic wrap. Using sharp knife, cut into slices.

Makes 8 servings.

Apple Cake (Õunakook)

Cardamom is a popular spice in Scandinavian baking. Grinding it fresh produces a far more fragrant cake. To get 1/2 teaspoon, pick the seeds from 15 green cardamom pods and finely crush them using a mortar and pestle.

2-1/2 cups all-purpose flour, sifted

1-1/2 tsp baking powder

1/2 tsp ground cardamom

1/4 tsp salt

1/2 cup unsalted butter, at room temperature

1 cup + 2 tbsp granulated sugar

1 tsp vanilla extract

2 large eggs, at room temperature

1 cup whole milk, at room temperature

3 Golden Delicious apples, peeled, cored, cut into thin wedges

In medium bowl, combine flour, baking powder, cardamom and salt. Set aside.

In stand mixer fitted with paddle, cream butter and 1 cup sugar on medium-high speed. Reduce speed to low and add vanilla. Add eggs, one at a time, until combined. Scrape down bowl with rubber spatula. On low speed, slowly add flour mix in three stages alternately with milk, beginning and ending with flour. Scrape down bowl. Mix on low until smooth.

Pour batter into greased, floured 12-by-8-inch baking dish. Arrange apple slices, barely overlapping, in neat rows on batter. (You may not need them all.) Sprinkle with remaining 2 tablespoons sugar.

Bake on middle rack in preheated 350F oven until toothpick inserted in centre comes out clean, 50 to 60 minutes. Remove and cool.

Makes 8 to 12 servings.

Marinated smelts, pickled herring and jellied veal are not foods the average kid craves. But at my grandmother's dinner table, they were savoured like hamburgers, hot dogs and french fries. And while she didn't influence my decision to become a chef, her traditional Estonian cooking will always hold a special place in my belly.

Grandma taught me a few culinary tricks over the years, and after she passed away, I inherited her ancient recipe books. Armed with a chef's palate and an Estonian-English dictionary, I've been busy decoding my grandmother's recipes and discovering the world of Estonian cuisine.

The foods of this tiny Baltic nation were shaped by what could be grown, caught and raised, and stored and preserved over long winters. It's hearty fare, reflecting the country's peasant roots. Straddling Scandinavia and Eastern Europe, Estonia shows influences from both these worlds.

Meat is predominantly pork. Popular vegetables include cabbage, beets and the beloved potato. Common grains are barley and rye, the latter used to make sweet-and-sour rye bread, an Estonian staple dating back to the 12th century. Spices include dill, caraway, cloves and bay leaves. Fish is also an important part of the Estonian diet, especially pickled herring.

My grandmother, who grew up on the island of Hiiumaa, was so fond of pickled herring that she made us smuggle it into her nursing home against doctor's orders. One day, she was so excited to get her shipment that she hastily ripped open the container, spraying her bedside table with fishy brine and destroying a $250 phone for the hearing-impaired. For a taste of herring, this was acceptable collateral damage.

The most distinctive Estonian dishes were served as part of a celebration, whether it was our birthday Kringel, an almond-studded brioche shaped like a giant pretzel, or Valgevorst, barley sausages served with lingonberry jam on Christmas Eve.

On holidays such as Easter and Christmas, my grandmother would put out a room-temperature smorgasbord (called külmlaud). The spread would include potato salad, cucumber salad, pickled beets, cold cuts, marinated fish, smoked salmon, devilled eggs and dark rye bread.

My two favourite dishes on her külmlaud were Sült, cooked veal in aspic, and Rosolje, a violet-coloured potato salad with beets and herring. I once asked my grandmother how she made sült and her response went like this:

"You cook-it the veal with the pig's feet."

"What cut of veal do you use, Grandma?"

"The one with the bones."

It was moments like this that made me appreciate the kindred connection between grandmothers and chefs. They both cook using instinct, memory and taste, and, if something is actually written down, it's more of a shopping list than a proper recipe.

Luckily, I had once made brawn (British headcheese), which is similar to sült. I took "the one with the bones" to mean veal shank, braised it with pig's feet for natural gelatin, and vegetables and spices for flavour. My grandmother formed her Sült in a bowl, but I used a loaf pan to cut slices. "It's very good," my father said of my Sült. "It's not as Jell-O-y as Grandma's, but I think the average person would like it better."

For Rosolje, her recipe needed translating from Estonian. Since I don't speak the language, it would have been faster if my father had just done it. But Grandma would be happy to know I was learning some Estonian words other than "paha poiss" (bad boy).

Everything was straightforward until the dressing: "1.5 hapukoort ehk majonees," which translates to "1.5 sour cream or mayonnaise." One and a half cups of dressing seemed right, but did she use sour cream or mayo? Guessing it was both, I made the dressing with an equal ratio and jazzed it up with lemon juice and dijon mustard. My father's verdict on the Rosolje: "Mmm ... mmm ..."

Not every dish went as smoothly. Her apple cake, a childhood favourite, turned out dense. "It's like pound cake," I said diplomatically. "More like six-pound cake," my father joked. I reduced the amount of milk and increased the baking powder, achieving a result that was "closer to the truth."

Some recipes I have yet to nail down. Skumbria is a cold dish of fish marinated in a sweet-and-sour sauce whose main ingredient is ketchup. Named after a type of mackerel that was originally used to make the dish, it was always referred to as "red fish" in our family. There were no measurements in Grandma's recipe, and after a couple of less-than-perfect tries, I put it on the back burner. There is only so much Skumbria one man can eat.

Part culinary anthropology, part mad science, learning my grandmother's recipes is an ongoing project. Next on my list is Pirukad, little savoury turnovers that are very labour-intensive. I also can't wait to make her meatballs and cabbage rolls, two recipes she had clipped from a Swedish magazine.

Family recipes may not have the monetary value of a silver tea service or antique table, but they should be equally treasured. These culinary keepsakes don't need polishing or insuring, they just need to be cooked, shared and loved. Getting future generations of Vellends to love jellied veal is another story.

2.4.07

Kevademärgid


Ime-ime! Meie maja ees, kuivanud lehtede alt ajas oma ninakese välja väike krookus. Siiani polnud mul aimu, et selline pisike lilleke oma kanna meie maja juurde kinnitanud on! Kahjuks ei ole ma eriline "rohesõrm". Minu toalilled peavad harjuma karmi kohtlemisega, sest vett ei saa nad mitte iga päev rääkimata igast nädalast. Mingil ime kombel on nad minu suhtumisega leppinud ja peavad kuidagi vastu. Olin üllatunud, kui jõulukaktus mõni nädal tagasi taas kord õide puhkes ja alpikannid on detsembrist saati õitsenud! OK! Tunnistan üles, kui õied peale tulevad, siis proovin siiski natuke tihedamalt neile juua anda ja alpikannide puhul õppisin närtsinud õied kohe ära võtma.

Aias ei ole mul palju lilli. Need, mis eelmisest omanikust jäid, istutasin ümber, roose isegi kolm korda (ja plaanin veel kord selle ette võtta, sest nad on jäänud viinamarjade varju). Aga kui püüan midagi muud istutada, siis millegipärast ei taha nad minuga vedu võtta. Ilmselt on neil tihedamalt vett vaja või ilusaid jutte jutustada. Nii ma naudin lihtsalt rohelist muru ja linnulaulu ja automürinat (paratamatus linnas).

1.4.07

Sünnipäev

Olime Lydia sünnipäeval eile. Nii armas, kuidas ta peitis neid kaarte, millel ümmargune number (100/2), teiste taha. Nüüd on riburada mitmed meie sõbrad selle verstapostini jõudnud ning see tähendab, et see pole sugugi meistki väga kaugel! Kõige kummalisem on, kuidas aeg aina oma rada käib ja meie justkui samad isikud edasi oleme. Mis oleks, kui me ennast peeglist ei näeks! Kas nutaksime ikka oma noorusliku välimuse kadumise pärast? Lugesin kunagi ühest vanast kortsus naisest mingis maailma peidetud nurgas, kus puudusid peeglid. Kui siis keegi 'kena tsivilisatsiooni' esindaja talle oma pisikese peegli kinkis, siis peale ühte pilku sinna, andis see daam kingi kohe tagasi. Kui palju lihtsam on elada teadmises, et oled lihtsalt sina ise, ükskõik kuidas välja näed, ükskõik kui teised su ümber vananevad.

Raamaturiiul


Ami McKay „the birth house”

Dora Rare on esimene tüdruk Rare suguvõsas läbi mitme põlvkonna. Ta kasvab üles kuue venna keskel eelmise sajandi alguses ühes kõrvalises külakeses Nova Scotias. Tegevustik toimub esimese maailmasõja viimasel aastal ning peamine liin jookseb kohaliku ämmaemanda (hiljem tema järglase – Dora Rare) ning linnast kohale ilmunud haritud doktori vahel. Viimane muidugi tahab sisse viia viimast teaduse sõna, kuid põrkab kokku vanade traditsioonidega.

Aga tänapäeva tagasi. On huvitav, et kui veel mõned aastad tagasi kiirustasid kõik sünnitama haiglasse, siis nüüd on antud ämmaemandatel suurem vabadus. Kui ema soovib lapse ilmale tuua oma kodus, on tal see õigus olemas (muidugi, kui rasedus läheb ilma komplikatsioonideta ja kui laps hoopis teel haiglasse ei sünni, nagu aegajalt võib uudistest lugeda). Mingil momendil ilmselt leitakse talle ämmaemand, kellega saadakse kokku raseduse ajal ja kes siis lapse kodus vastu võtab.

Amy McKay kirjeldab just seda, kuidas steriilses haiglas kaob ema kui isiksuse tähtsus. Oluline on, kui hästi ja „teaduslikult” laps sünnib. Ja nii lähevad külaelanikud pigem selle juurde, kes mitte ainult ei tunne neid hästi vaid oskab selle põhjal sünnituse nii mugavaks muuta kui võimalik.

Selle Kanada autori esimene raamat, mis pani mind nii nutma kui naerma. Huvitav on see, et teda ajendas sulge kätte võtma maja, millesse ta oli hiljuti kolinud. Nimelt oli see kunagi kuulunud ühele ämmaemandale. Jään kindlasti huviga ootama tema järgmisi teoseid.

(Mulle meeldis raamatu kujundus – sellepärast ongi see siin imetlemiseks.)


PJ-Day


Küll siin Ameerika mandril armastatakse neid lühendeid! Olin laste koolist väga tuttav PA-day või PD-day'ga, aga nüüd tulid lapsed esmaspäeval koju ning teatasid neil tuleb kolmapäeval PJ-day. Muidugi vaatasin neile pika pilguga otsa, kuigi nad väitsid, et samasugune päev oli ka eelmsiel aastal. Siis pidid nad teineteise võidu 'tuhmile' emale seletama - see on maakeeli pidžaama päev! Pidime siis nende ööriided üle vaatama ja Kirke pükstele uue kummi sisse ajama, et need mitte liiga kergelt puusale ei libiseks (isegi kui see mõnede teismeliste jaoks just väga moekas on).

Kolmapäeva hommikul olid lapsed väga kiiresti riides ja imestasid, kui vaatasid mind ikka veel oma pidžaamas ringi kõndimas, kas sul on ka täna PJ-päev! Mina arvasin, milline tore mõte! Võiksime jah pangas sama teha, ja tegelikult miks ainult pangas, palju toredam oleks, kui terves provintsis või riigis oleks üks PJ-day! Nii on meil nüüd siht peilida välja poliitikuid, kes meie ideed toetaks ning parlamendile esitaks!!! Või ei ei jää meil muud üle, kui ise poliitikas oma kätt proovida!

P.S. Seletuseks veel PD-day (professional development day); PA-day (professional activity day või vahel ma ütlen parent appreciation day. Mõlemad päevad tähandavad, et kooli ei ole ning õpetajad teevad midagi väga tarka, mida täpselt, pole mul siiani õnnestunud selgeks saada. Enamasti toimuvad need sel nädalal, kui lapsed oma tunnistused kätte saavad ning õpetajatel on kokkusaamised lapsevanematega.)

P.S.S. Hoolimata 1.aprillist ei ole ööriiete päev mitte väljamõeldis! Millegipärast meeldib neile teha igat sorti muid imelikke päevi (näiteks crazy hair-do day, orange day, pink day). Need klassid, kes kõige rohkem punkte saavad (kes vastavalt päevale riides on), võidavad midagi. Mari ei osanud täpselt öelda mida, ta arvas vahel saab klass näiteks pizza.