Fabulous Fabula ehk lugemisvõimalused

Mingi aeg tagasi sattusin uue rakenduse - Fabula - peale. Õieti küll jagas keegi kena eestlane promokoodi, millega sai kuu aega Fabulat tasuta kasutada. Põhimõte on selles, et kindla igakuise maksu eest võid lugeda raamatuid täpselt nii palju kui jõuad (võid ka ette maksta kolme või kuue kuu eest, odavamalt muidgugi). 

Mis mind kõige rohkem köitis, oli võimalus lisaks eesti keelele ka soomekeelseid teoseid valida. Olen ammu mõelnud, et võiks natuke oma soome keele teadmisi raamatute lugemisega lihvida. Rootsi keelega ma ju seda teen juba. Fabula pakub tegelikult ka läti-, inglise- ja venekeelseid teoseid. Kuigi viimase puhul polnud minu meelest valik eriti suur. Peaaegu olin juba valmis ka mõne selle ette võtma :D Kuigi kirillitsa puhul läheb mul see lugemine kuidagi aeglasemalt. Harjutamine teeks loodetavasti meistriks. Tegelikult olen kõige rohkem üllatunud, et suudan rootsi keeles lugeda üsna sama kiiresti kui eesti- või inglise keeles. Soome ei valmista ka probleeme. Suur SoomeTV vaatamine juba väiksest peale pole niisama mööda külgi jooksnud :D

Veel Fabulast. Rakendust saab muidugi kasutada nii õunatoodetega kui Androidi seadmetega. Mina laadisin maha oma tahvlile. Kus ma aga enam eriti raamatuid ei loe, sest eelistan pigem lugerit. Aga kui muud võimalust pole, siis tahvel käib kah. Rakendust ise on kerge kasutada, raamatuid hea otsida teemade kaupa. Kuna neid veel tuhandeid pole, siis on lihtne midagi sobivat leida. Uued teosed tuuakse eraldi välja. Igast raamatust saab 10% enne maksmist lugeda (kui pole veel muidugi liitunud).

Nii et jäin rahule oma kuuga. Ma ei tea, kas Fabula just sama rõõmus oli, sest lugesin kuu ajaga umbes-täpselt kolmteist raamatut läbi :D Kuna mul on järjekorras mitu raamatut lugeris, siis ei kiirustanud kohe uue kuu eest raha välja käima. Leian aga, et aastas paar korda võiks ikka seda teha! Kusagil oli promokood "paabel", mis lubaks kaks nädalat kasutada. Ma pole kindel, kas see töötab. Võib ju proovida ;)

Avastasin veel ühe lugemise võimaluse, kui siin Fabula kohta googeldasin. Elisa Raamat on samasugune rakendus, aga ainult eestikeelsete raamatute jaoks. Proovida võib tasuta kahe nädala jagu. Valik on väga suur! Tundub, et suurem kui Fabulal. Aga Fabula oma kasvab pidevalt, suur pluss minu jaoks on muidugi soome keele olemasolu. Eestikeelseid saab ka Keskraamatukogu kaudu laenutada, kuigi seal pole see valik ka alagi kõige viimase peal.

Maksmine tundub Fabulaga lihtsam. Elisa puhul peaks olema vist Eesti pangakonto. Nii palju siis lugemisest. Suurepärased lahendused, eriti kui elada kaugel Eestist ;)

Fabulous Fabula ehk lugemisvõimalused

Mingi aeg tagasi sattusin uue rakenduse - Fabula - peale. Õieti küll jagas keegi kena eestlane promokoodi, millega sai kuu aega Fabulat tasuta kasutada. Põhimõte on selles, et kindla igakuise maksu eest võid lugeda raamatuid täpselt nii palju kui jõuad (võid ka ette maksta kolme või kuue kuu eest, odavamalt muidgugi). 

Mis mind kõige rohkem köitis, oli võimalus lisaks eesti keelele ka soomekeelseid teoseid valida. Olen ammu mõelnud, et võiks natuke oma soome keele teadmisi raamatute lugemisega lihvida. Rootsi keelega ma ju seda teen juba. Fabula pakub tegelikult ka läti-, inglise- ja venekeelseid teoseid. Kuigi viimase puhul polnud minu meelest valik eriti suur. Peaaegu olin juba valmis ka mõne selle ette võtma :D Kuigi kirillitsa puhul läheb mul see lugemine kuidagi aeglasemalt. Harjutamine teeks loodetavasti meistriks. Tegelikult olen kõige rohkem üllatunud, et suudan rootsi keeles lugeda üsna sama kiiresti kui eesti- või inglise keeles. Soome ei valmista ka probleeme. Suur SoomeTV vaatamine juba väiksest peale pole niisama mööda külgi jooksnud :D

Veel Fabulast. Rakendust saab muidugi kasutada nii õunatoodetega kui Androidi seadmetega. Mina laadisin maha oma tahvlile. Kus ma aga enam eriti raamatuid ei loe, sest eelistan pigem lugerit. Aga kui muud võimalust pole, siis tahvel käib kah. Rakendust ise on kerge kasutada, raamatuid hea otsida teemade kaupa. Kuna neid veel tuhandeid pole, siis on lihtne midagi sobivat leida. Uued teosed tuuakse eraldi välja. Igast raamatust saab 10% enne maksmist lugeda (kui pole veel muidugi liitunud).

Nii et jäin rahule oma kuuga. Ma ei tea, kas Fabula just sama rõõmus oli, sest lugesin kuu ajaga umbes-täpselt kolmteist raamatut läbi :D Kuna mul on järjekorras mitu raamatut lugeris, siis ei kiirustanud kohe uue kuu eest raha välja käima. Leian aga, et aastas paar korda võiks ikka seda teha! Kusagil oli promokood "paabel", mis lubaks kaks nädalat kasutada. Ma pole kindel, kas see töötab. Võib ju proovida ;)

Avastasin veel ühe lugemise võimaluse, kui siin Fabula kohta googeldasin. Elisa Raamat on samasugune rakendus, aga ainult eestikeelsete raamatute jaoks. Proovida võib tasuta kahe nädala jagu. Valik on väga suur! Tundub, et suurem kui Fabulal. Aga Fabula oma kasvab pidevalt, suur pluss minu jaoks on muidugi soome keele olemasolu. Eestikeelseid saab ka Keskraamatukogu kaudu laenutada, kuigi seal pole see valik ka alagi kõige viimase peal.

Maksmine tundub Fabulaga lihtsam. Elisa puhul peaks olema vist Eesti pangakonto. Nii palju siis lugemisest. Suurepärased lahendused, eriti kui elada kaugel Eestist ;)

Parima pagari otsingutel

Eesti parima pagari saade jõudis kenasti lõpuni. Minulgi õnnestus see ära vaadata :) Mulle meeldis. Ma ei saa aru nendest, kel jätkus kriitikat kogu saate ülesehituse, saatejuhtide, muusika, osalejate ja ma ei tea mille kohta veel. Minu meelest oli kõik just nii nagu pidi. Kui võrrelda originaaliga The Great British Bake Off, siis mina ei saa küll mitte midagi negatiivset välja tuua. Sest brittide saade ja kogu saate formaat meeldib mulle kõigist erinevatest kokandusvõistlustest kõige rohkem (eriti kui mõtlen nende peale, kus kurikuulus Ramsey oma sõnu ei vali). Ja eestlased jälgisid ülesehitust päris hästi. See on rahulik ja mõnus. Kohtunikud ei ole oma kriitikaga liiga õelad, ei kardeta nõuandeid jagada. Tekib hea sõbraliku koostegutsemise tunne. Eriti tänu saatejuhtide toredatele vahekommentaaridele. Kuigi pean ütlema, et brittide omad on vast kõige vahvamad selles osas. Aga ma ei oska midagi halba ühegi teise kohta ka öelda. Muusikaga jäin ka väga rahule, just selline sobiv. Ei mingit põnevuse üleskruttimist helidega.

Olen nüüd näinud lisaks veel Iiri, Austraalia, Rootsi, Lõuna Aafrika ja USA saateid. Soome oma magasin kahjuks maha. Osadel küll pisut erinevad saate nimed, kuid kogu ülesehitus enam-vähem sama. Välja arvatud Uus Meremaa, mille torkasin ka siia vahele, aga seal otsiti samuti parimat pagarit. Kõige vähem tegelikult meeldiski viimane ja USA oma. Liiga palju oli seda nii tüüpilist põnevuse ülesajamist. Mis tundub liiga kunstlik. Nii palju siis minu arvamisest. Teleriekraani taga istudes olen pea alati kohtunikega sama meelt olnud. Eesti võitja teenis täiega oma tiitli ära. Kiitus kohtunikele. Koduküpsetajad Eestis võivad kõik uhked oma oskuste üle olla, sest arvan, et paljud võivad temaga samastuda :) Isegi kui polegi kusagil kursustel käinud ja uhkeid prantsuskeelseid termineid ei tea ;) Mis ei ole üldse kivi loopime ühe võistleja kapsaaeda, sest tema küpsetised nägid superkenad välja ja kindlasti maitsesid sama hästi. Ma ise olen lihtsalt alati proovinud Eestis väga hoolikas olla, et ei kasutaks võõrkeelseid väljendeid :P

Kõigile, kel küpsetamise vastu huvi, soovitan neid saateid vaadata :) Siit leiab nimekirja teiste programmide kohta.

Tööpäev töölt eemal...

Eelmisel nädalal oli mul rõõm osaleda töökursusel, mis pühendatud sellele, kuidas oma meeskonda kenasti ja sõbralikult koostööd tegema panna. Ütlen kohe, et kuigi ma lähen alati kohale, siis pole ma kordagi väga selliseid seminare väga pikisilmi oodanud. Ei oodanud nüüdki, kuigi pean tunnistama, et asi osutus palju-palju paremaks, kui üldse ette oskasin kujutada! Võin lausa öelda, et parimaks, kus kunagi käinud olen! 

Aga enne, kui mõne lausega jagan kogutud tarkust, pean hoopis jutustama, miks sellised imelikud pildid postituse juures on. Nimelt toimus kursus minu kodust suht lähedal asuvas hotellis (ainult pisut alla 10km). Bussidega polnud aga sugugi mõnus kohale sõita, sest hotell paikneb Torontoga kõrvuti asuvas linnas. Nii et ühistransport teeb imelikke trikke. Autoga oleks muidugi asi palju lihtsam olnud. Kuid Toomas ei saa ilma selleta tööle, sest metroo hakkab tema jaoks liiga hilja sõitma. Olen ta vahel hommikul tööle viinud ja siis tagasi tulnud. Mis oli ka seekordne plaan. Aga siis tekkis probleem, et ta peab kiiresti-kiiresti hambaarsti juurde pärast jõudma jne...

Ma siis mõtlesin natuke selle asja üle ning otsutasin, mis see mul ikka ära ole. Ma jalutan kohale!!! Kuna Toomase viimine oleks niikunii tunnikese röövinud, ja ma selle tunnikese hommikuti tavaliselt koeraga kepikõnni peale kulutan, siis mis seals ikka. Kepikõnni jätan ära ning koeraga teen vaid ühe väikese tiiru. Ning võin siis rahumeeli jalutama minna, natuke pikemalt muidugi. Mõtlesin ka, et ega seminaril istumine samuti just mulle kasulik pole. Parem ongi, kui saan kõndida.

Hommik oli soe ja väga udune! Ülemised fotod ongi sellepärast pisut hallid. Ainult viimase rea pildid näitavad suurt maanteed hommikul ja õhtul. Sest ma ju loomulikult jalutasn ka koju :D Mida ma küll esialgu ei plaaninud, kuid kuna ilm oli mõnusalt päikseline ja soe, ning sees hea energia, siis miks mitte. Toomas saatis küll teksti, kas tuleb mulle vastu, kuid ma ignoreerisin seda :) Mõtlesin küll, kui ära väsin, siis eks ta võib mu kusagilt mujalt tee pealt peale võtta.

Siin veel väike video liiklusvoolust. Alguses kahest tänavast ja lõpus suurest maanteest, mis viib lennujaamani nii hommikul kui õhtul.

Siia mõned fotod sügisesest loodusest ja lilledest.

Mõned elavad suurtes korterimajades, mõned alles ehitavad endale midagi ja mõni on selline maja, millises ise tahaks elada :)

Ja nõnda nägid välja kõrgepingeliinid hommikul ja õhtul...

Nüüd siis jõuan kõige esimese foto juurde. Hakkasin silla pealt pilti tegema, kui märkasin ämblikuvõrku äärepulkade vahel. Proovisin siis seda fotole saada. Kodus muidugi avastasin, et tänu udule, oli ämblikuvõrk kenade veepärlitega kaetud :)

Viimaks veel mõned fotod juba kodule lähemalt. Esimesel on keskpaigast pisut vasakul näha CN-torni. Ma vahel ikka imestan, kui kaugele see ikka ära paistab!

Aga seminarilt tulin kõige tähtsamana ära mõne hästi kasuliku nõuandega. Märgata töötajaid ning igal võimalusel, kui nad seda väärivad, neid ka kiita. Ning olla võimalikult positiivne! Muidugi saad ju olla morn ja pahane ning ärrituda väiksemat ja suuremat sorti asjade peale, kuid kui tahad et su meeskond endast rohkem kui parema annab, siis proovi säilitada positiivne suhtumine ja hea tuju. Ma tahaks tegelikult neid mõtteid veel lahti seedida ning kirja panna. Sest nii mõnedki praktilised ülesanded, mis tegime, olid tõesti silmiavavad! Ja muide, mis mulle kõige-kõige rohkem meeldis, ei mingeid rollimänge :P Nagu mõne teisega vahepeal rääkisin, siis ega need ei meeldi mitte kellelegi õieti! Ja kuigi me tegelikult mängisime paarides teatud situatsioone läbi, siis ei pidanud neid minema teiste ette esitama. Meilt küsiti hoopis, mis me neist õppisime! Rollimängude kohta arvas meie õpetaja, et neid võib ju teha, kuid ainult nii, et ülemus ise on teiseks osapooleks! Mitte, et alamad peavad end "lolliks tegema" :) Olen väga nõus!  

Oh, ja veel midagi, mis tasub kõigil meeles pidada. Unustage ära sõna "aga"!!! Kujutage ette, kuidas keegi ütleb näiteks kiidusõnu ning siis äkki lipsab vahele: AGA... Milline on kaasvestleja reaktsioon?! Oleme programmeeritud midagi negatiivset ootama!

Vabandus rebenenud raamatu lehekülje eest

Vahelduseks kõigile uudistele, mis tihtipeale panevad ainult soovima, et neist midagi ei tea ega kuule, üks hästi armas lugu. Torontos on üks kaheksa aastane poiss Jackson, kes oli väga mures, kuidas ema võib ta peale pahaseks saada, kui peab raamatukogus trahvi maksma. Ema ei olnud just pahane, aga oli nõus, et poiss kirjutab vabanduskirja.

Ta jättis raamatu vahele järgmise kirjakese: Mul on väga kahju, et üks raamatu lehekülg rebenes, kui magama jäädes raamat voodist maha kukkus. Luban, et see ei juhtu enam kunagi! Palun vabandust! 

Raamatukogutöötaja, kes selle leidis, arvas, kui armas! Nagu minagi :) Aga sealt edasi liikus see sotsiaalmeediasse ning peale paaripäevast sihinat ja sahinat, mille jooksul nii Kanada kui USA meedia loost kinni haarasid, leitigi poiss üles. Õieti nende naaber tuli uurima, kas pere on näinud, milline lugu meedias keerleb :)

Jackson tunnistas, et ei tema ega ema oodanud sellist suurt tähelepanu. Poisile kingiti lausa kinkekorv raamatute ja muu hea paremaga. Ikka aususe eest ja selleks, et ta lugemist jätkaks. Ning kõigile teistele lastele kuulutamiseks, et lugemine on tore, ja ei pea mitte kartma, kui mõne raamatuga õnnetus juhtub. Kuigi see ei tähenda, et kõik võiks nüüd sama teha :D

Toronto Staris pikem lugu.

Blue Moon... sinine kuu

Ottawa lugude vahele tänaõhtune pilt sinisest kuust. Õieti küll väike laiguke taevast, sest kurjad äikesepilved liikusid üle Toronto. Samas oli sel sinisel eriline sinine toon küljes. Mitte, et sinine kuu sinine oleks (kui just atmosfääris pole teatud osakesed ehk tuhk tantsu pidamas). Sinine kuu tähendab hoopis seda, tavalise 12 täiskuu asemel kalendriaasta jooksul on neid 13. Järgmine kord juhtub see alles kolme aasta pärast!

Aprilliõhtused mõtisklused

Lubasin justkui endale mõni kuu tagasi, et proovin natuke usinam kirjutaja olla, aga siis juhtus midagi... Avastasin enda jaoks Facebooki! - !?!? - Just nimelt! Õieti küll on mul konto nendega olnud juba aastast 2008, aga kui ma kunagi algusaastatel sattusin lehti sirvima vast mõni kord aastas ja eelmise aasta lõpuks mõni kord nädalas (hommikul, kui uni ära läks ja polnud veel aeg end üles ajada), siis nüüd, oh häda! külastan neid mitu korda päevas! Mis ei tähenda, et ma kangesti oma jutuveergu loeksin, vaid torman otse "Olen eestlane välismaal" grupi postitusi lugema ning oma arvamust avaldama :)  Toomas juba kirjutas sellest "needusest" siin.

Jaanuari lõpupoole pani Illimar Lepik von Wiren sellele grupile aluse, kutsudes ühinema kõiki neid eestlasi, kes elavad väljaspool Eestit. Esimesed postitused olid sellised tagasihoidlikud enda tutvustused, kuni mingil hetkel hakati esitama küsimusi erinevatel teemadel, alates eesti keele õppimisest või fotodest oma kodu aknast välja kuni lemmiktoitude või ilmajuttudeni välja. Kõige rohkem üllatab üleüldine lahe suhtlemine. Isegi kui asjad natuke teravamaks lähevad, suudetakse jääda viisakaks ning ei hakata pilduma inetuid märkusi. On olnud paar postitust, milles autor millegipärast kogu gruppi väga negatiivsena nägi, kuid peale suurt heatahtlikku vastustetulva, milles pöörati tähelepanu grupi positiivsusele, kustutati need kiiresti :D On ette tulnud ka virisevaid tegelasi, kuid needki on kenasti suudetud maha rahustada või siis palutud grupist lahkuda. 

Kahjuks olen märganud, et tihtipeale - aga kindlasti mitte alati! - on need virisejad olnud need, kes õieti seal grupis olema ei peaks, sest elukoht hoopis Eestis. Ausalt öeldes ei saa ma eriti sellest aru, miks trügida seltskonda, mis loodud hoopis eesmärgil näha, kui palju siis neid eestlasi õieti igal pool mujal elab :) Mina ei taha olla osaline näiteks "Eestlased, kes lähevad Marsile elama" grupis. Või kui ma oleks, siis hoiaksin oma suu kinni, ning oleksin hästi vagur vaatleja, ning ei kuulutaks oma seiskohta, kuidas teil eestlastel seal Marsi peal on loomulikult palju etem, kui minul õnnetukesel siin galaktika kõige koledama ja halvema mutihunniku otsas - seda tüüpi inimesed ei oleks vist küll ka lõpuks Marsilgi rahul, sest uues kohas mutihunniku otsa sattudes, peab äkki end ka liigutama hakkama :P ("Olen eestlane välismaal" grupi vestlusi saab ilma ühinematagi lugeda, sest see on avalik). 

Pean endale seljale patsutama, et õnneks on kõik need sõbrad ja tuttavad, kes mul Eestis elavad hoopis teisest puust kui need, keda nüüd aegajalt seal FB leheküljel kohtan (midagi Delfi kommentaatorite sarnast). Muidugi saab sellised virisejad tegelased FBs ära blokeerida, kui enne välja ei visata, nõnda ei pea ma nende negatiivsusest oma head tuju rikkuma ja saan osa võtta toredatest vestlustest teiste positiivsete eestlastega (sest negatiivset jätkub niisamagi igapäevasesse ellu! ei tähenda, kus "imemaal" siis elada). Sain nüüd ühe hingetõmbega selle südamelt ära öelda :D  Ja samal ajal tekkis mõte, kas ei peaks looma mingi grupi kõigile rõõmsameelsetele eestlastele ;) Sest hinges närib mure, et ega ma siin midagi nüüd ära ei sõnunud :D

Viimaks väljavõte Illimar Lepiku postitusest:

Elagu eestlased, elagu Eesti! :)
Tänu teile kõigile on mul tõesti hea meel, et mitmed siinsed inimesed on selle grupi kohta ütelnud järgnevat:

•  “Lahe kamp “
•  “Pole midagi parata, pean tõdema, et ka mina käin FB-s nüüd iga päev just selle grupi pärast. Enne külastasin FB paar korda nädalas. Sõltuvus on ilmne.”
•  “Mul juba üks tuttav ütles, et miks ma enam ta pilte ei "laigi" ja siis ma seletasin, et see uus grupp FB-s ja pole enam aega kõiki postitusi iga päev lugeda…"
• “Ega see enam normaalne ole jah. Kell on 5.15 hommikul ja ma juba vaatan mis siin öösel toimunud on. Õnneks peab nüüd tööle minema”
•  “Mul on tunne, et varsti on vaja mingi võõrutusgrupp luua, vähemalt minu jaoks küll, mu teismeline laps ei jõua silmi ära pööritada emme-issi sõltuvuse üle.”
•  “Ma ei saa õppidagi, pidevalt käib siin nii huvitav jutt."
•  "ainukene eestlastest koosnev " kamp " kus teineteisest yle ei söideta ja ollakse solidaarne ka nendega kellel pole ehk samad vaated mis enamusel ....Kui terve eesti suudaks selline olla, siis koliks kyll kohe tagasi :)
•  Eestlane on yks imelik inimene Kui Eestimaal me yksteisest eriti välja ei tee ja pealtnäha ei hooli, siis kaugused lähendavad meid sedavörd, et nyydseks on meil köigil pea igas ilma otsas keegi tundmatu söber...... Ja siin suheldes on tunne, et me oleme maailma köige möistlikum ja kokkuhoidvam rahavas! Ja see on pagana mönus tunne
• Minu jaoks on olnud meeldiv todeda, et eestlases on selle sarkastilise pealispinna all tegelikult olemas positiivne ja toetav loomus. Vaike keskonna vahetus on enamusele meist vaga ilusti mojunud. Ja vaga motiveeriv on lugeda mida agarad, tookad, jarjekindlad ja andekad eestlased jouavad nii kodus kui maailmarindel korda saata:)
•  Lisaks....Eestis elasin ma suhteliselt nn mulli sees - ymbritsetud inimestega kellega olid samad huvid, sama taust jne. Seega oli mul kujunenud oma arusaam nn "eestlasest". See grupp on minu silmaringi laiendanud ja arusaam eestlasest on palju laiem. Meie rahva muster on palju kirjum vaadates valjaspoolt siise kui seest valja. Elamine nn mullist eemal on ka andnud isikliku kogemuse proovida, avastada ja katsetade erinevaid elamisviise/filosoofiaid ja motteviise. Eestis elades tundus et oled natuke piiratud sellest mis sinu pere/ keskkond sinust eeldab. Kuid nyyd tagasi vaadates on tegelikult Eestis koik samad voimalused enese piiride/motteviisiga eksperimenteerimiseks, kui me ainult natuke avatumad nn "teistmoodi" elu- ja motteviisidele oleksime. Seega koigile kes veel Eesti pinnal elavad ja arvavad, et nende elu onn peitub kuskil teiselpool Eesti piiri - ole avatum ymbritseva suhes ja see voib avada sinu jaoks sealsamas kodus hoopis uue maailma:)
•  Võõrutusgruppi oleks jah vaja Aga tegelikult olen väga tänulik. Ma tõesti ei uskunud, et selline grupp kaua kesta võiks, stiilis teemad ammenduvad. Aga ei. Main stream meediast ei saa ju lugeda, kuidas keegi elab ja või mida tunneb. Kõigiga sõber olla ka ei jõua, hallata oleks raske. Minu jaoks ideaalne varjant, tänan asutajat !!!! Ja veel meeldib,et virisejaid ja torkijaid on ikka väga vähe. Tundub, et täitsa mõnus on olla eestlane !
•  Lahe kamp tõepoolest, mõni ime sest mölakad visatakse kiiresti välja Aga üks suur ajaröövel on küll, tööl veel akspteeritav netis istuda aga kodus aja kulutamine on lausa kurjast On tekkinud sihuke huvitav ühtsuse tunne, mida ei sega ka eriarvamused erinevate teemade puhul.
•  Ma ei ole ka vist kunagi nii palju eesti keeles kirjutanud ja FBs aega viitnud/veetnud, kui nyyd tanu sellele grupile siin. Toesti palju tublisid, toredaid ja huvitavaid eestlasi koos. Tasapisi olen mone tegelase puhul peaaegu et hingesugulustki tundma hakanud 
• Teate, minu jaoks olid need pühad seekord täielik horror, sest mu laps kukkus ja oli esimest korda haiglas. Tänu siinsetele eestlastele ja põnevatele teemadele pidasin kindlasti paremini vastu ja mõtlesin vahepeal ka muule, kui ainult hädale ja haletsusele. Aitäh teile selle eest! Laps on ka jälle kodus ja terve!
•  Tösi, töesti mönus seltskond siin koos! 

Raama-tu-te-ta on kurrrb maa-ilm...

Kui nüüd kõik otsast peale ära rääkida, siis pean tagasi sügisesse minema, kui üks tüütu email mu tööpäeva mitu nädalat järjest segas. Õieti oli tegemist justkui siiski tööasjaga, milles keskus palus tagasisidet nende süsteemi kasutajatelt. Kui teade umbes miljon viiesaja viiendat korda üles hüppas, siis täitsin tüdimusega ära küsitluse, mis enam-vähem kilomeeter pikk. Ja unustasin. Kuni millalgi eelmisel kuul sain ülikahtlase emaili, mis kuulutas, et olen võitnud tervelt $250 uhket dollarit (kahjuks Kanada oma; arvestades US dollari praegust kurssi, oleks need võinud pigem lõunanaabrite omad olla :) Esimene reaktsioon oli muidugi, kes see pahalane nüüd mu emaili kätte saanud on ja mis infi või raha ta hakkab nõudma, et võit kenasti kätte saaks toimetatud. Natuke veel kahtlevat uurimist ja igaks juhuks üheksa korda kirja läbilugemist, jõudsin otsusele, et äkki on siiski lootust ilma kolme tilga vereta ja suure varanduse loovutamiseta ka seda raha mingil imekombel näha. Sest olin loosiõnne tahtel tulnud uhkeks ja ainukeseks võitjaks nende hulgas, kes viitsisid meie keskuse küsimustele vastata. Ma ei või pead anda, et ma mitte ainuke usin polnud :P

Veetsin peale seda mitu unetut ööd iseendaga vaieldes, mida küll nii suure summaga peale hakata :)  Kusagil Eestile lähemal elades, oleks ehk saanud selle eest isegi odava lennu- või laevapileti hankida. Aga üle suure lombi oleks mind selle raha eest kindlasti kusagil Gröönimaal lennuki pealt maha tõstetud. Isegi soojaks kasukaks poleks raha enam üle jäänud :D

Viimaks otsustasin, et kuigi mul on olemas tahvelarvuti, mida kõige rohkem raamatute lugemiseks olen kasutanud, siis tahan hoopis ühte e-lugerit. Eriti seda, mis kõige uuem ja kõige kallim ja mida saab isegi basseini kaasa võtta, või vanni... või ühesõnaga vette, sest peab natuke aega vastu enne kui vesi talle liiga tegema hakkab. Mitte et ma kangesti kusagil vees sulistades, peale vanni, just loeksin. Ja viimasega on ka kehvad lood, sest vann, mis meie majja usinate meistrimeeste poolt paigaldatud, on parasjagu nii suur, et pead kordamööda kord ülakeha ja siis alakeha vette kastma, kui üldse märjaks soovid saada. Keegi on siin kunagi väga keskkonnasõbralik olnud, sest vett kulub nõnda ikka uskumatult vähe. Kõik need, kellele valmistab muret meie planeedi saatus, võivad meie majja selles suhtes mõõtu võtma tulla :)

Ja nõnda jõuan ma siis raamatupoe juurde, mis kenasti fotol jäädvustatud. Leppisin oma vanema võsukesega kokku, et saame tema lemmikpoes kokku, st muidugi tõesti lemmikpoodi, sest kõikidesse muudesse kauplustesse pean teda kas erinevate jõumeetodite või keelituste abil kohale saama. Ok... jäätisepood jääb sellest nimekirjast siiski välja ;)  Meelitasin ta kaasa, ilma et ma täpsemalt oleks seletanud, miks mul äkki nii suur vajadus raamatupoodi minna tekkis. Nimelt kui temal on see lemmikkoht, siis kuigi mulle meeldib ka raamatute vahel aega veeta, olen endale keelanud uute raamatute ostmise. Isegi kokaraamatute, mis mu suureks nõrkuseks. Kui ma peaks kõigi nende raamatute eest ka raha välja käima, mis ma läbi lugenud olen, siis hoolimata oma vägevast lugemisoskusest, ei suudaks ma laenunumbreid kokku lugeda, ning ma võiks lisaks oma isikliku elamise näiteks õue peale telki viia, sest ma lihtsalt ei mahuks majja enam ära ja muidugi sellepärast ka, et mul enam polegi raha, mille eest maja omada :)  Kui aus olla, siis ega Marigi ostmise pärast seal käi. Ikka peamiselt sellepärast, et piiluda uusimaid teoseid, mida siis hiljem laenutada saab. Tema telefon ei olegi mitte enekaid täis, vaid hoopis pikki nimekirju huvitavatest autoritest ja nende loomingust, mis ootavad pikas järjekorras lugemist.

Juhtisin oma tudengist neiu osavate manöövritega raamatupoe tehnikaosakonda ja kukkusin e-lugereid näppima. Ise uurides, mis laps taolistest mänguasjadest arvab. Tema ei arvanud midagi, st arvas küll, aga ikka midagi selles suunas, et tal juba telefon on ja kas mitte minul pole tahvel, millel väga hea lugemiserakendus. On küll hea, mina ise kasutan ka seda väga edukalt (kui kellelgi huvi, siis MoonReader rakendus on meie mõlema meelest kõige etem! Nii palju etem, et maksime isegi mõne niruse kanada dollari täisversiooni eest). Proovisin siis teda ja samas iseennast veenda, kuidas e-lugerit saab ka särava päiksega täiesti vabalt lugeda; ja ei tohi unustada veejuttu ning oh, seda rõõmu, isegi liiv ei pääse ligi. Peaaegu poleks püüdnudki kinni oma kalli tütrekese vaevumärgatavat heakskiitvat noogutust. Aga õnneks oli mu pilk väga lootusrikkalt tema omas kiivalt kinni. Ja loomulikult jäi veel üle mu viimane trump. 

Olin viimasel ajal end üha rohkem kodus avastamas, et raamatulugemise asemel kasutan ma tahvlit netis surfamiseks, igat sorti rakenduste näppimiseks ja ma ei tea veel milleks. Liiga suur kiusatus oli lugemisrakendus kinni lükata ning midagi muud teha. Isegi minu meeleheitlik katse wi-fi pidevalt tahvlil kinni lülitada läks vett vedama. Ma nimelt panin selle jälle lihtsalt peale :)

Niisiis kõigi nende väga kaalukate põhjendustega varustatuna käisingi lahke välimusega poemüüjale välja kinkekaardi, mis hetk hiljem palju kergemana tagasi anti koos kotikesega, milles uhiuus Kobo Aura e-luger (ma unustasin nimetamata, et Kobo peakorter asub Torontos, võin ju end ka praeguse kodukoha patrioodiks nimetada, "k-o-b-o" on anagramm sõnale "book"). 

Nüüdseks on see väike raamatusuurune vidin mul mõnda aega olnud, ja pean tunnistama, olen väääga rahul! Kobo enda lehelt saab hulga tasuta või soodsaid raamatupakkumisi. Muidugi on Toronto linna raamatukogu super! Saan sealt nii e-raamatuid kui audiofaile laenutada. Kuna siin juba igat sorti jagamiseks läks, siis minu lemmik raamatukuulamisrakendus on Smart AudioBook. Saan sellel ettelugemiskiirust suurendada, mis mõnikord, kui lasen heli läbi kõlarite, teeb mu teistele pereliikmetele väga nalja :)  Aga mõnikord on lugeja niiiiii aeglane ja mul pole sugugi tahtmist kuulamise ajal magama jääda.

Kindle e-luger on muidugi teine võimalus, neil on palju suurem valik e-raamatuid (rohkem tasuta pakkumisi). Kuid õnneks on olemas võimalused, kuidas neid ka Kobo-kõlbuliseks muuta ;)  Kes loeb inglise keeles, siis käesolev lehekülg BookBub otsib iga päev parimaid pakkumisi vastavalt lugeja maitsele.

Oh, ja peaaegu oleks unustanud. Viimaks ühinesin aasta alguses Goodread lehekülgedega, sest avastasin, seal on palju parem oma loetud raamatute üle järge pidada! Tasapisi proovin viimaste aastate lugemised ka kirja saada. Selle aasta seis on hetkel 24. Nii palju siis seekord raamatutest ja lugemisest :)

Kuidas tekivad käänulised teed

Ma arvasin alati, et omal ajal tekkisid paratamatult kõverikud teerajad ja hiljem teed, sest mingist takistusest (suur kivi, mäeküngas jne) kõnniti lihtsalt kõrvalt mööda. Siin aga hea näide, kuidas täiesti lagedal maal võivad kellegi esimesed jalajäljed jõnksu sisse teha, tundub et lihtsalt niisama, naljaviluks :-). Keegi on küll proovinud ka rada otsemaks viia (parempoolne rajake), aga kes see lumme tahab sumpama minna, kui kõrvalt saab lihtsamalt. Ja mina kõnnin ka varmalt sealt, kus lihtsam, mitte sealt kus otsem :-)

Tassiküünlad

Mulle meeldivad ilusad tassid (eriliseks lemmikuks muidugi savitassid). Kellele ei meeldiks, arvan ma! Isegi meesterahval, kes pisiilu ei märka, on päris kindlasti hea meel, et on olemas tassike, millest kohvi või muud joogikest (näiteks hõõgveini ;) lürpida. Minu jaoks on päris tavaline, kui mõnda taaskasutuspoodi sisse astun, kõigepealt just sammud nõude riiulite poole seada. Mitte, et ma just midagi kaasa ostaks, aga niisama on tore vaadata seda kirju-mirju rida üksikuks jäänud serviisidest. Enamasti on meil ju kodus täiskomplekt sama mustriga nõudest ja kui mõni katki läheb, siis oh, seda kurvastust... Tegelikult aga ei peagi kõik ühesugused olema. Mõned aastad tagasi, ühe vanaproua poole külla minnes, lõi ta oma puhvetikapi ukse lahti ning pakkus lahkelt võimalust valida, millisest tassikesest me oma kohvi või teed tahtsime juua. Aastatega oli ta kogusse päris hulk joogianumaid kogunenud. Esialgu tundus kogu asi natuke imelik, kas tõesti saab siis niimoodi, aga pärast hakkas mulle idee nii väga meeldima, et ühel päeval otsustasin mitte just tassidega jändama hakata, vaid osta koju erinevad šampuseklaasid. Need kipuvad tihtipeale kergelt purunema. Ja pidevalt uusi ei raatsi eriti ka osta. On ju palju põnevam ja praktilisem erinevatele inimestele erinevad klaasid kätte anda. Pole probleemigi, et need segamini aetakse :)  Ma ei tea, mis sai vanaproua kogust, sest praeguseks on ta juba tükk aega manalateel olnud. Võib-olla jõudis see taaskastutuspoodi, kust nutikas käsitööline nad oma koju viis ja neist pildil näha olevad küünlad valmis meisterdas! Nii tore viis, kuidas tassidele uus elu kinkida ja inimestele rõõmu valmistada. Sest kellele ei meeldiks elav tuli, eriti kui see veel kauni tassi sisse pandud ;)

Risttuules

Langevarjuhüpete ja Eesti-teemade kõrval natuke ka Toronto uudiseid. Eelmisel nädalal toimud Torontos rahvusvaheline filmifestival, kus muuseas näidati ka Martti Helde filmis "Risttuules". Lausa kolmel korral. Panin teadmise kõrva taha, kuid otsustasin, et minust jääb lugu küll vaatamata. Mitte et ma ei tahaks või arvaks, et see poleks väärt minu aega, pigem olin natuke hirmul, kuidas suudan kinosaalis rahulikuks jääda, ilma et pisarad mu vaatamist segaksid. Kujutasin end pigem kodusesse miljöösse, kus saan vahepeal pausi võtta ning siis jälle pisut rahunenuna filmielamusest osa saada. Läks aga hoopis teisiti!

Juhtus nii, et Tom rääkis kolmapäeval sõbraga, kes küsis, kas oleme järgmisel päeval kinno minemas. Muidugi ei olnud, otsisin samas üles treileri ja lasin Tomile meeldetuletuseks suurele teleekraanile. Samal ajal tuli Kirke tuppa ja teatas täiesti selgest taevast: "Ma tahan seda näha!" Ah! Mis! Laps tahab minna?!?! Loomulikult ei kõhelnud ma pikalt ja uurisin juba, kas üldse pileteid on saada. Kaks piletit ostetud, tuli välja, et Kirke oli küll minemas, kuid kaaslast talle polnud. Sest minu kavatsus Tom kinno saata, läks vett vedama. Tema ajas kindlalt sõrad vastu. Ega mul muud üle ei jäänud, kui alla anda, sest sellist võimalust, kus laps tahab Eesti ajaloolist filmi vaatama, ei saa niisama kergelt käest lasta. Varusin juba õhtul taskurätikupaki valmis, et hommikul maha ei unuks ning proovisin end vaimselt järgmiseks päevaks ette valmistada.

Töö juures rääkisin ühe noorega (Torontos sündinud üles kasvanud eestlane), kes oli esilinastusel olnud (muide see oli esimene kord, kui filmi rahvusvaheliselt esitleti). Tema algusreaktsioon oli, kas tõesti peab ta poolteist tundi vastu pidama - ta tunnistas, et polnud eriti ette teadnud, mida oodata. Kuid mõni hetk hiljem oli ta juba nii kaasa haaratud kogu meeleoluga, muusikaga, terve looga, et ei mõelnud sugugi raisatud ajale. Samas tunnistas ta, et nii mõnigi lahkus juba üsana alguses ning keegi teatas talle hiljem, kui mõttetu kogu lugu oli olnud. Niisiis teiste kogemuste võrra rikkamana, ruttasin peale tööd Kirkega linnas kokku saama. Pidime veel piletitele järele minema ja siis lootma, et kinouste taga liiga pikka saba poleks. Saba oli küll, kuid hoopis teisele filmile. Õnneks olime metroos juhtumisi kokku saanud eelpool nimetatud sõbraga, kes meile saalis kohad kinni pani. Jõudsime veel Kirkega kärmelt Tim Horton'si kiirtoidukohast läbi põigata, sest mina tulin otse töölt ja Kirke koolist. Mõlemil oleks vist keset filmi tühi kõht väga kõvasti märku andma hakanud. Arvestades, kui vaikne oli saal terve filmi vaatamise ajal, tuli tunnistada kiire näks päris ettenägelikuks. Ainult üks koht kogu filmi ajal pani saali korraks lõbusalt kahisema (küsimus on: kumb on parem kas uus mees või oma lehm).

Muidugi ei saanud ma ilma pisarateta. Peale laste sündi on mu kraanid selles suhtes väga loksuma hakanud. Isegi südamlikult armsad ja lõbusad lood võivad silmad kirvendama panna. Filmi puhul teadsin, et küüditamine puudutab aga eriti. Igal eestlasel on oma lood selles suhtes... Minu lugu võiks hoopis olemata olla, sest 1941.aasta juunis tuldi ka minu ema väikesesse Hiiumaa tallu, kust nad terve perega minema viidi. Mu ema oli 8. Tädi natuke vanem, ja ta mäeltab, kuidas mehi praami pealt maha kamandati - põlvili. Nad viidi Tallinna, minu vanaisa pandi rongile, vanaema ja lapsed sattusid aga hoopis Harku vanglasse (kas polnud enam kuhugi vagunisse neid toppida või kes seda teab, mis toimus). Vangis olid nad, kuni sakslased umbes kuu hiljem Eestisse tulid. Kui viimaks Hiiumaale tagasi jõuti, avastasid nad, et olid nii mõnestki asjast ilma jäänud. Mitte et need oleks haihtunud, lihtsalt ilustasid naabritalude tubasid... Vanaisa aga ei jõudnud kunagi kodumaale. Juba järgmisel aastal lasti ta maha. Mille eest? Nende talu oli väike ja mitte sugugi rikas. Ise oli ta aga tavaline laevapuusepp.

Ma pean ütlema, et mul oli viimaks väga hea meel, et ikka kohale läksin. Suure ekraani pealt oli veelgi parem võimalus kogu looga kaasa minna. Muidugi läks minu jaoks eriti hinge mahalaskmisstseen, sest just nõnda võis ka vanaisa elu aastaid tagasi katkeda. Muidugi oli minu jaoks palju pisaraid, ja kuigi Kirke noris mind paberist taskurätikute pärast, siis silmanurgast märkasin keset filmi, et nüüd oleks vist paras aeg ühte neist temaga jagada. Järgmisel päeval ütles ta mulle: "Ma mõtlen ikka filmi peale!"

Tore, et Martti Helde oli isiklikult kohal ning nõus küsimustele vastama. Ta rääkis natuke filmi tegemisest, kuidas nad valmistasid kaks kuni kuus kuud ühte filmimise päeva ette. Kuidas nad otsisid näitlejaid, vahel lausa tänaval inimeste poole pöördudes, sest silmavaade või midagi muud tundus sobilik. Must-valge ja "piltide formaat" aga näitasid justkui seda, kuidas küüditatute jaoks elu seisma jäi või justkui oleks see paha unenägu. Sai ka nõnda rohkem suunata vaataja pilku. Muusika valik oli suurepärane. Huvitav on ka üks koht, kus kuuled inimesi taustal sosistamas. Nii palju mõistsin, et on eesti keeles, aga alles hiljem sain teada, et nad sosistavad küüditatue nimesid... Küsimusele, kas on mingit lootust filmi ka Venemaal näidata, saime teada, et keegi olevat nendega küll kontakti võtnud, kuid nad olevad olnud nii ebameeldivad, et otsustasid asjaga mitte kaugemale minna. Küll aga linastub film Prantsusmaal!

Nii nagu iga filmiga, see kas meeldib või mitte. Ei saa kellelegi peale suruda teiste arvamist või hoiakut, et sulle PEAB see meeldima, sest tegemist on nii tõsise teemaga. Ma loodan,et inimestele läheb see ühte või teistpidi pisutki hinge. Sest jah, seal ei ole mingit põnevat lugu, millel on algus ja lõpp või mingi joon, mida mööda lõpuni käid. See on vaid üks väike pilk meie oma inimeste kannatusteteele. Millest ilmselt ise kunagi õieti aru ei saa, kui pole ise kogenud. Ja ma loodan, et sellised filmid aitavad just sarnaseid asju tulevikus ära hoida. Kui on vaatajaid, kes ei otsi vaid põnevust vaid lasevad filmil end puudutada.

Mõni sõna ka Toronto filmifestivali kohta, ei ole niisama kolkaküla tegemine ;) (laenatud siit):
4.–14. septembrini toimuv 39. Toronto rahvusvaheline filmifestival (TIFF) kuulub A-klassi filmifestivalide hulka ning on Põhja-Ameerika kõige olulisem festival. Ühtlasi sillutab see sügisene suurfestival teed uutele Oscari-nominentidele. Läinud nädalal avalikustati kogu tänavune võistlusprogramm, kus teiste hulgas jõuab sealse publiku ette ka Martti Helde mängufilm „Risttuules”, mis linastub koos 55 teise filmiga festivali kaasaegse maailmakino (Contemporary World Cinema) alaprogrammis.

Siin üks arvustus inglise keeles.

Nutikad noored Eestist Torontos

Pildile on jäänud küll seitsmest viis, kuid kõik olid hästi toredad! Ma ei jõua ikka vahel ära imestada, kui väga avali eestlased võivad olla, eriti noorem põlvkond. See grupp Gustav Adolfi Gümnaasiumist osaleb Toronto Ülikooli ja Kanada Robootikaklubi korraldatud rahvusvahelisel võistlusel Torontos. Siin on nende fännileht. Lipsasin korraks peale tööd sealt läbi ja tegin oma eesti keelse tervitusega üllatuse :D Kahju, et neil just palju aega ei jää, aga mõnele poole ikka jõuab. Eks siis järgmine kord tuleb rohkem aega võtta.  Kõik tundusid vaimustuses olevat Torontost ja inimeste sõbralikkusest :)

Ootamatud avastused

Selle asemel, et vastata paar postitust tagasi jäetud kommentaarile, teen eraldi postituse, sest plaanis oli seda niikuinii teha. Olen Geni teenust, kus saad oma sugupuu jälgi ajada, mitu aastat kasutanud. Esimesed kaks aastat isegi maksulise teenusena (sest siis oli hind palju odavam). Kaugemalt sugulane Hiiumaal juhatas mind sinna, sest tema ema on väga kaua juba minu emapoolset sugupuud uurinud (esimesed nimed on 17.sajandist). Meil oli ka üks lähem sugulane, kes 80ndatel asja väga tõsiselt võttis ning kõigile ema vanavanemate sugulastele isegi piltidega albumid valmis tegi. Käisime mitu aastat Kassaril suviti kokku saamas. Nüüd on muidugi Geni abil kõik palju lihtsamaks tehtud. Aastatega on kasutajaid Eestist juurde tulnud, mis laiendab muidugi veelgi sugulaste ja hõimlaste arvu.
 

Kõige vähem oli mul infot emapoolse vanaisa sugulaste kohta (Julius Toffer, pärit Hiiumaalt Nurstest, kuigi Toffrid on ilmselgelt ikka Tohvri külast alguse saanud :D), olin ise nii palju kirja pannud, kui meil endil olemas oli, kuigi nüüd avastasin, et minu ja teiste omad on kenasti kokku sulanud ja viinud sellegi puu päris kaugele välja. Minu isapoolne suguvõsa oli ka alguses üsna hõre. Loomulikult tean oma tädi ja onusid ning nende lapsi, aga sellega kõik piirduski. 

Tunnistan, et pole ammu Genit uurimas käinud, kuigi saan pidevalt emaile. Mõne jaoks on see tüütu, kui need tulevad, aga tänu just ühele sellistest läksin jälle kohale. Sest üles kerkis minu neiupõlvenimi - Reinberg, kuna keegi on olnud nii kena ja seda liini uurinud. Ning mis ma avastasin...! Kõigepealt seda, et minu vanaisa ja kõik enne teda pole mitte Valgamaalt pärit (kus mu isa sündinud on), vaid hoopis Põltsamaa lähedalt Kamari külast (umbes 10km linnast lõuna pool). Lisaks tuleb välja, et millalgi 19.sajandil, kui eestlased kippusid oma nimesid saksastama (jah, tuleb välja, et selline aeg on ka olnud, kui äkki bergid ja mannid eestlaste hulgas rohkem ringi hakkasid käima), siis minu esiisa (täpsemalt vanaisa vanaisa) Rein muutis oma nime Reinbergiks. Kena ehteestilik Rein Mänd oli ta nimi ning temast sai (pisut fantaasiavaeselt) Rein Reinberg.

Aga huvitavaid kokkusattumisi on veelgi. Nimelt sellesama Reinu tütar Kai (ehk minu isa vanatädi) abiellus kellegi Juhan Jürman(n)iga, kelle järeltulijatest mõned elavad suurel Ameerikamaal (naise foto on Kai tütrest Elisabeth Ellinor Kangrost, kes suri Chicagos). See fakt polegi just eriti oluline (peale selle, et mul ikka ka kaugeid sugulasi siin mandril on), palju põnevam on hoopis see, et Tomi vanaema neiupõlvenimi on Jürman(n)! Tomi isa on ju pärit Põltsamaa kandist! Ma ei ole veel suutnud välja selgitada, kuidas need "minu" Jürmannid Tomi omadega seotud on, aga eks nad kuidagi kindlasti ole :)

Kui ma kõike seda põnevusega oma lastele rääkisin, vaatasid nad mulle otsa, nagu oleks mul väike kiiks külge karanud :D  Aga saan väga hästi aru. Olen avastanud, et mida vanemaks saan, seda huvitavam on teada, kust ma täpselt pärit olen! Nooremana ei tundu need asjad üldsegi olulised.

Ülemine foto on minu hõimupuu piltide hulgast, millel puudub täpsem info, kust need pärit on, alumine on kirikuraamatu väljavõte. Ja tegelikult on mul päris lähedalt sugulane veel Ameerikamaal Floridas, minu onupoeg perega, kes sinna umbes 10 aastat tagasi kolisid (nimeks ikka Reinberg). Meil ei ole palju kontakti olnud temaga, aga eelmisel aastal hakkasime tihedamalt helistama. Ta on minust kümme aastat vanem ja mäletab hulga lugusid, kui ma väiksem olin. Nii tore!

Kirke...?

Sõbranna saatis Vogue ajakirjast leitud pildi, kus reklaamitakse rootslaste lasteriiete poodi. Esimesel pilgul paneb imestama küll, kui sarnane see tütarlaps noorema Kirkega on. Aga eks meis eestlastes ole kindlasti ka rootsi verd sees ;)

Tähelepanek Toronto metroos

Andsime sügisel öömaja ühele noorpaarile, kes tegelikult küll hoopis USAs külas ja põikasid paariks päevaks Torontosse. Uurisin, kuidas Toronto tundus võrreldes USA linnadega. "Puhas!" oli üks kommentaar. Aga kõige huvitavam oli see, et nad olid metroos märganud, kuidas enamus lugejaid hoidsid käes raamatut ja mitte mingit elektroonilist vidinat! Võrdluseks New Yorgi metroo. See oli jätnud kuidagi väga intelligentse mulje :)  Järgmisel päeval vaatasin huviga ringi ja avastasin, et tõepoolest oli väga paljudel päris tõeline paberraamat käes! Mina ei kuulunud nende hulka ;)  Samas vahel ikka võtan need kätte, kui raamatukogus elektroonilist versiooni ei ole või on need välja laenutatud.

Kahjuks polnud mul ühtegi lugemispilti Toronto metroost, küll aga üks siinselt tänavalt :)

Uus mänguasi

Me ei ole väga suured jõulukinkide tegijad, lihtsalt läbi aasta saab ostetud asju, mida vähem või rohkem vaja on. Vahel siis ütleme, et see on sünnipäevaks või jõuludeks või ükskõik mis muu tähistamiseks ;)  Sügisel ostsin endale uue fotoaparaadi, peamiselt lihtsuse ja objektiivi pärast. Mu vanem fotokas on ka hea, kuid ta hakkas kuidagi ära väsima. Olen mõelnud ka peegelobjektiiviga fotoka peale, kuid üldse ei meeldi mõte, et peaksin erinevaid objektiive kaasa tarima. Nii suureks proffiks ma ka ei taha saada. Nõnda langes valik Canon PowerShot SX5 HS peale, mis juhtumisi eriti soodsalt müügil oli. Kõige uhkem näitaja on kindlasti selle zoom ehk suurendamisvõime 50x opiline (24-1200mm 35mm arvestuse järgi, see arvestus on minu jaoks endiselt arusaadavam ;)  Heaks näiteks on juuresolevad fotod. Esimesel on kõrghooned läänepoolse metroo lõpp-peatuse juures ja siis suurendus samast kohast rõdudele ja aknale (kaugem torn, väike must plekk näitab kohta, mis on toodud lähemale). Nagu keegi arvas, et sellega võid rahumeeli üles leida naaberitädi kadunud võtmed kõrvalmaja laua peal ;)

Lisaks olen eriliselt rahul, et ka makropilte saab hulga lihtsamalt võtta (siin foto paar postitust tagasi, lill sellel on väikse sõrmeotsa suurune). Eelistan ka neid fotokaid, mille ekraani saab liigutada, mis teeb madalalt või kõrgelt fotode tegemise palju kergemaks, st ei pea kikivarvukil olema või kõhuli maha viskama ;) Ja need, kes tahavad RAW pilte, siis sellega saab kaamera ka hakkama.

Shokolaaditruhvleid tegemas

Mul oli neidudele sünnipäevaks veel üks kingitus varutud. Poole hinnaga oli pakkumine Chocolate Tales lühikursusele shokolaadisaladustega tutvumiseks ja ma ei saanud ju sellest ära öelda :)

Ega ma ise eriline shokolaadisööja ei ole. Ainult vahel harva on tunne, et võiks seda nagu leiba sisse ajada. Tüdrukud on aga maiad, eriti Kirke. Kursusele oli hästi põnev alguses erinevate maitseainetega shokolaade degusteerida. Mina ei tundnud ühtegi ära :D

Saime dekoreerida lavacake ehk shokolaadikook ja nii kuis isu, kas kohapeal ära süüa või koju tuua.

Ja muidugi tegime hulgaliselt trühvleid, mis kenasti koju toomiseks ära pakkisime. Egas nüüd midagi, peame aga usinalt koduski neid tegema hakkama ;)

Mida teha vanade seinakalendritega...

Kuidagi kurb on ära vistata kalendreid, kus imeilusad pildid sees on... Olen neist varem teinud piklikke ümbrikke, kui veel kirju rohkem saadeti ;) Nüüd vaatasin kaunist kassikalendrit, mis suure majapuhastusega välja tuli ning kohe kuidagi ei tõusnud käsi seda taaskasutuse kasti viskama. Kui aga pilk langes paarile "kestata" DVDle, siis polnudki vaja pikemalt nuputada, mis kalendriga peale hakata. Nüüd on tüdrukute mõned anime-filmid, mis plaadile salvestatud, ilusad "kaaned" saanud, mis sest et filmides just kassidest tõenäoliselt palju juttu pole :D

Siin on näiteks õpetus, kuidas paberist DVD-ümbrist voltida (kui pildid segased, vaata videot). Olen seda palju kasutanud, kuigi siis võtsin appi tavalise paberi (trükkisin isegi teksti printeriga peale). Palju lõbusam on aga toredamat paberit voltida ;) Ning muud oskust peale voltimise vaja pole.

Rahu-palmlehik ehk jaapani sago palmipuu

Hiljuti toas istudes märkasin silmanurgast imelikku rohelist moodustist. Lähemal uurimisel selgus, et minu pikka aega ainult viit pikka teravate otstega vart omav toataim on ajanud välja mitu uut varrekest, mille küljes rulli keerdunud pikad lehed. Huvitav on see, et muidu on taime lehed päris tugevad ning teravad, kuid uued võrsed olid hoopis leebemad :)  Praeguseks on uued lehed palju suuremad ja pikemad kui varasemad, vanemad tõmbuvadki pisut kollakaks. Pidin natuke sirvima interentilehti, et leida nii inglise- kui eestikeelset vastet taimele, mille olin ostnud ainult suure reklaami peale, et see lilleke talub vähest kastmist ja hoolitsust. Just täpselt see, mis mulle meeldib, sest hoolimata sellest, et mul on hulgaliselt toataimi, ei kipu ma nendega just väga sõbralikus vahekorras olema, st kastmine ununeb pidevalt ära. Samas kinnitab mu bioloogist sõbranna, et ega taimedele ei meeldigi liialt vee sees ligunenda. Igaks juhuks olen kriitilised taimed, st need, mis siiski minu kastmistihedusele vastu ei peaks, tõstnud köögis aknalauale. Seal saan kasvõi nõusid pestes neile pisut juua anda :)

See palmipuu pidi aga päris tavaline Lõuna-Jaapanis olema ning võib umbes poole- kuni sajandi jooksul lausa 6 kuni 7 meetri kõrguseks sirguda. Rahu-palmlehik on ka Eestis saadaval (vaata näiteks siia). Aeglase kasvuga taim on üks vanemaid maailmas, ning headel tingimustel saab ta uue leheringi kord aastas või igal teisel aastal, kehvematel igal neljandal. Tundub, et teen midagi õieti, st jätan ta rahule, sest taim on mul olnud kodus vaevalt aasta ;) Lemmikuks on hommiku- või õhtupäike. Sellegagi olen täppi pannud, sest igal hommikul paitab päike teda. Tasub aga ettevaatlik olla, sest taim on nii inimestele kui koduloomadele mürgine. Lausa soovitatakse käed ära pesta, kui oled seda katsunud. 

Pohlad aeda

Sel aastal aianduspoes käies avastasime uudisena kaks uut marjapõõsa sorti - pohlad ja mesimari (tõlgin viimast küll vabalt, mul pole aimugi, mis eestikeelne vaste võiks olla). Peaaegu et oleks ära ostnud, kuid andsime endale aru, et meil pole praegu lihtsalt aias ruumi, kui me just muru ei taha üles künda :)  Pohlad on muidugi tuttavad, kuigi ma pole neid küll kellegi aias veel kasvamas näinud. Aga miks mitte, nimelt on meie aed täis metsmaasikaid! Ei ole neid ise sinna istutanud, olid juba enne meid ja kipuvad aga järjest laiemale oma juuri ajama. Meie muidugi ei kurda. Mesimari on palju huvitavam. Kasvab Siberis (peaks meile siia hästi sobima siis) ja maitse on pisut mustikate moodi, kerge sõstra või vaarika varjundiga. Põnev ju!