31.12.08

Piparkoogirullid

Millegipärast jäi meil piparkookide küpsetamine kuidagi hilja peale. Kasutasin Toronto Star'i ajalehes avaldatud eesti vanaema piparkoogi retsepti ning jäin väga rahule (kuigi panin siiski rohkem maitseaineid, muskaati, vürtsi ning lisasin siirupit „molasses” asemel). Valmistasin kohe topelt koguse ning veerandi sellest tegime Kirkega koos just enne jõule valmis, ülejäänud jäi meie haiguste tõttu paremaid päevi ootama.

Olime seekord hästi mugavad ning kasutasime krumkake-masinat. Nii käis asi väga kiiresti ning piparkoogid said sellised mõnusad krõbedad! Äkki otsustasin nalja pärast ühe suure lapiku piparkoogivahvli rulli keerata ning peale seda teistsuguseid tüdrukuid ename ei tahtnudki. Aga eks neile meeldib ikka „päris” piparkookide tegemine ka, kuigi seekord jäi küll rullimine ära :).


Eile kaunistasime kenasti kõik rullid ära ning kaks järelejäänud lapikut piparkooki said kenasti emme jaoks tehtud. (Tuletas mulle meelde Kirke kunagise arvamise, et emme ongi minu nimi, eks nad ju kõla üsna sarnaselt :).


30.12.08

Tavaline Toronto elanik...

Vaatates Jõulutunneli esimest saadet meenus üks tore blogiseeria tavalistest inimestest, kes mööda Toronto tänavaid liiguvad. Eriti muidugi sissekanne noorest neiust, Adriannest, kes kolm aastat tagasi peale autoõnnetust jätkab elu ratastoolis. Tundub, et taoline muudatus ei ole mitte tema elurõõmu vähendanud. Kõik on ümberringi väga abivalmid, vahel tema enda jaoks liigagi.

Kõige vähem meeldivad talle ühistranspordi raames invaliididele pakutav transport, sest autojuhid ei ole alati just väga sõbralikud. Samas võin pisut nendestki aru saada. Ilmselt on nad piiratud mitmete-sadade eeskirjadega ja riskivad oma töökoha kaotamisega või kohtuprotsessidega (lemmiktegevus ameeriklastele :), kui midagi nende hoolealustega juhtub. Teisalt võiks natuke sõbralikum ikkagi olla!

Ma arvan, et Torontos on päris hästi igal pool mõeldud inimestele, kes ratastoolis on. Vaevalt on olemas kõnniteed, kus ei puuduks lauge serv (mitte liiga järsu nurga all, täites mingit ettekirjutatud kohustust), või asutused ja meelelahutuskohad, kuhu ei oleks pandud sissesaamise võimalust nendele. Muidugi pole ma ise kunagi samas olukorras olnud ning ehk oleks isegi põhjust pahandamiseks, kuid nii palju kui ma märganud olen, siis peaks kõik päris hästi korraldatud olema. Ilmselt oleks avalikku kurjustamist lehest või telerist kohe kuulda, kui rahulolematuid rohkem oleks (taas kord siinse kombe kohaselt :).

Jõulutunneli saates läks süamesse ühe noormehe kommentaar mõnede lapsevanemate kohta, kellele ei meeldi, kui nende laps puuetega sõbra leiab... Õnneks on siiski küllalt neid, kellele taoline asi korda ei lähe. Tundub ka, et vähemalt saates esinenud noored olid päris positiivsed. Loodan, et see optimism jääb nendega edaspidisekski ning kui nad iseseisvat elu elavad, siis ei pea nad põrkama probleemide otsa, mis nendele mõeldes lahendamata...

Kui mina kasvasin üles, siis ega ratastoolis inimest naljalt ei näinud. Üks mu sugulastest oli üle keha halvatud ning lamas ainult voodis oma naise hoole all. Ülikooli ajal oli meil sama aastakäigu filoloog, kelle kasv oli pidama jäänud (siin kasutatakse väljendit „little people”, kindlasti ei tohi öelda kääbused). Olime temaga nii harjunud, et ei pannud seda tähelegi, kuigi vahel nägid viltuseid (või uudishimulikke) pilke, kui tema kõrval loengusse kiirustasid. Mida see päriselt temale aga tähendas...

Ma loodan väga, et ühiskonna suhtumine on palju positiivsem. Ning taolised saated, mis esitavad neid just sellistena nagu nad on, tavaliste inimestena, samade mõtete ja soovidega, kuid raskustega kõike seda enda jaoks reaalseks muuta. Ja nagu Doris Kareva lausus, olge head üksteise vastu igal ajal, mitte ainult heategevuse nimel!


(Minu teine pilt on jõulurongkäigult Torontos - ratastool ei sega sugugi sellestki rõõmsalt osa saamast).

Tshingis-khaan



Conn Iggulden „Wolf of the Plains”, „Lords of the Bow”, „Bones of the Hills”
Ajalooli
ne triloogia, mis räägib Tshingis-khaani kujunemisaastatest kuni vallutusretkedeni. Ma ei ole just väga kindel, kui palju on autor enda poolt juurde lisanud, sest ei ole kunagi eriti huvitatud olnud selle kuulsa mehe tegemistest :), kuigi ajalugu on mind alati köitnud. Väidetavalt on autor suhteliselt hästi jälginud ajaloolisi fakte vallutuste ning Tshingis-khaani elu suhtes - nii palju kui meieni on seda jõudnud.

Kindlasti peab ära märkima, et vaatan tema vallutuste peale hoopis teise pilguga mõnede teiste kirjutiste taustal. Sellise ühtse suure riigi loomine tema all, oli tähtis, et tagada rahulik kaubavahetus. Ning oma vallutustega püüdis ta hoida tavarahva rahul, sest mis kasu oleks nende tapmisest olnud. Ma pole uurinud Mongoolia ajalugu, kuid paistab, et tema oli see, kes uhkelt nimetas oma rahvast mongoollasteks, kui siiani oldi elatud hõimude kaupa, kellest paljud vihavaenlased.

29.12.08

Kasside küüned


Vaatasime lastega multifilmi „Bolt”, mis oli omamoodi armas. Oma üllatuseks avastasin end filmi lõpupoole pisaraid põskedelt pühkimas. Siis kui kass viimaks tunnistas, kuidas ta ühe pere poolt maha jäeti, küüned juurtega lõigatuna pidi ta kuidagi ise hakkama saama.

See kassiküünte eemaldamine on üks ameeriklaste komme, millest ma pole siiani aru saanud! Muidugi on mugav, kui kiisuke ei kraabi sinu diivanit või vaipa katki. Aga kui sa siis lubad sellel kiisul mööda ilma ringi joosta või jätad ta hoopis maha, siis on see otsesõnu loomapiinamine! Ja mis tunne oleks sellel perenaisel endal, kui tal küüned juurtega ära lõigatakse?

Iseenesestmõista on nii Liisul kui Pumal küüned alles. Aegajalt me lõikame neid lühemaks, kuid pean ütlema, et oleme õnnega koos. Nad teritavad oma küüsi just seal, kus me nende jaoks posti üles panime. Liisu oli lausa imekass, leplik ja rahulik. Puma puhul olin valmis ei tea milleks, kuid paistab, et samast talust on tulnud üsna sarnased kassid :). Peale vaibaga kaetud posti ei ole midagi muud meie majas kannatada saanud. Kuigi eks nad vahel siruta end pikalt vaibal välja, et oma küüned üle vaadata. Muidugi teavad nad väga hästi, mis mina sellest asjast arvan, ning kaovad kiiresti, kui ma silmapiirile ilmun.

Silmad

Simon Ings „The Eye, a Natural History”
Kokkuvõtlik teos erinevate silmade arengust, uurimistöödest ning võimalikust tulevikust. Leidsin sealt palju huvitavaid fakte, miks inimese silmad just sellised on nagu nad on. Miks on ainult inimesel selgelt valge silmamuna... kuidas me üldse näeme...

Kõige ootamatum oli minu jaoks fakt, et tegelikult me näeme ainult liikuvaid objekte. Selleks et ümbrust näha, liiguvad (värisevad) meie silmad pidevalt! Raamatus oli kirjeldus ühest neiust, kelle silmalihased hoidsid silmi ühe koha peal, aga ta nägi ikkagi... kuidas? Kui teadlased teda jälgisid, märkasid nad, et selle neiu pea liikus pidevat ning kehagi ei püsinud paigal. Mida väiksem keha, seda lihtsam on seda liikumises hoida, et näha, nagu näiteks kärbsed.

Järgmine kord kui loed raamatut, siis proovi silmi sujuvalt üle rea libistada. Raske... lisaks peatuvad silmad mõnel sõnal pikemalt, kuigi mis põhjusel, polegi õieti selge.

Ja miks on inimese silmad just sellised, siis peapõhjuseks on see et mida keerulisemaks on evolutsioonilsielt muutunud inimsuhted, siis oli oluline leida viis, kuidas edasi anda, millises tujus nad on, kuidas nad reageerivad erinevatele situatsioonidele. Kuhu liiguvad meie silmad esimese hooga, kui seisame vastamisi uue tuttavaga, või kuhu pöörab laps pilgu, kui ta mingi asjaga hakkama saab ning ema ta kõrval istub.

Need olid vaid paar näidet teosest. Põnev lugemine nendele, kellele silmade mõistatus huvi pakkunud!

28.12.08

Ilm & kingid

Kaks päeva on meil vihma sadanud. Tänu soojalainele Mehhiko lahelt näitas kraadiklaas vahepeal isegi 14 kraadi! Öösel tõusis tugev tuul, mis mitmel pool elektrikatkestusi tekitas. Kohati ulatuvad tuulepuhangud 100 km/h (ehk 28 m/s). Meie vahtrapuult lendas suur oks maha (õnneks oli auto natuke kaugemale pargitud). Täna hommikul võetud pildil on ainult mõned väiksemad oksad lumel alles, peale seda kui selle ära koristasime. Lund on meil ikka päris palju alles, hoolimata vihmast, tänu kõigile eelnevatele lumesadudele. Õhtuks on need kõrged soojakraadid läinud ning oleme taas miinustes ning järgmiseks nädalaks ennustatakse taas kord lund! Nii need suured hüpped siin kord käivad...



Mõned pildid jõuluõhtust. Tüdrukud said kingiks raamatuid, just neid mida tahtsid (Marile Stephanie Meyer'i kaks esimest raamatut „Twilight” seeriast ning Kirkele „Diary of a Wimpy Kid”. Ma ostan alati parema meelega selliseid kinke, kui mingeid mänguasju, mis varsti nurka seisma jäävad. Õnneks on nad mul kuidagi eriliselt vähenõudlikuks muutunud. Loomulikult oli vaja kohe ninad raamatusse torgata.


Kirke tuli haigest peast ikka meiega suurde tuppa kuuse juurde, kuigi puges kenasti teki alla.

Köögiriistad

Alton Brown „Gear For Your Kitchen”
Nüüd, kus uus aasta lausa käega katsuda, võiks oma tavaliste lubaduste asemel võtta eesmärgiks vaadata pisut ringi oma köögis ning teha otsus, kui paljud asjad seal tegelikult kasutust leiavad!

"I think cooking is a lot of fun and I hate to see people not having fun doing it just because they don't have the right tools--which is not to say they need the prettiest, best, most expensive tools. They just need the tools that are right for them."


Alton Brown on mulle tuttav mitmest kokasaatest (minu lemmik tv-jaam on loomulikult FoodChannel). Avastasin just, et tema sari „Good Eats” on nähtav Youtube'i abil. Soovitan väga mõnda vaadata (näiteks sushi tegemise kohta osa 1 & osa 2). Oma laheda ja humoorika lähenemisega toob ta tavakokani palju huvitavaid ning vajalikke fakte.

Kui nüüd tagasi tulla uueaasta lubaduste juurde, siis panen kirja Alton Browni soovituse, kuidas see läbi viia! Kõigepealt vaata oma köögiriistad üle, kõik, alates suurematest masinatest kuni kõige väiksemate abivahenditeni. Nüüd määra mõttes neile kindel koht, kuhu sa nad alati tagasi paned ning järgmised 60 päeva kokka nagu tavaliselt kokkad. Peale seda perioodi pane kõrvale kõik riistad, mida sa pole kordagi kasutanud, ning jaga need näitkes oma sõprade vahel ära. Suurematele masinatele, mida sa kasutanud pole ja ehk mõnedele asjadele, millest kuidagi loobuda ei taha, anna teine võimalus järgmise kuue kuu jooksul. Kui siis sa vähemalt kord pole ikka neid kasutanud, mõtle tõsiselt järele, kas need on tõesti vajalikud...

Terve raamat on pühendatud erinevate köögiriistade tutvustamisele. Näiteks nugadest ei oleks vaja sul rohkem kui neli - suur kokanuga, väike, filee- ja leivalõikenuga. Kuna neid on nii vähe, siis võid natuke rohkem raha sinna sisse panna ning muretseda väga hea kvaliteediga noad. Ja nii aina edasi.

Mul oli hea meel tõdeda, et ise suutsin taolise ülevaate teha siis, kui me oma köögis remonti tegime. Vaatasin väga kriitiliselt üle kõik potid ja pannid, kausid ja taldrikud, lusikad ja noad jne. ning viisin vähemalt üle poole Goodwill'i, kus keegi teine sai need endale koju tassida. Siiani olen hoidnud kööki suhteliselt väheste riistadega ning kui midagi juurde ostan, siis mõtlen enne põhjalikult järele, kas ikka see uus ja uhke asi minu poolt kasutust leiab!

Juuresolevatest piltidest esimene on võetud aastal, kui me kolisime oma majja ning näitab, kui tume oli köögimööbel (külmkapp ja pliit olid rohelised !). Ei jäänud kuidagi sellega rahule! Arutasime värvimist ja uste vahetamist, kuni otsustasime siiski uued kapid muretseda. Käisime mitmes poes, kuid valisime viimaks IKEA kapid, sest see värv ja tegumood meeldisid kõige rohkem.

Teine pilt on juba uuemast köögist neli aastat tagasi. Uksed on oma õige koha praeguseks leidnud :). Kuna pliit andis viimaks otsad, siis saime sellegi uue. Külmakapp oli juba varem otsustanud keset kuuma suve ainult sügavkülma elus hoida, kuid see ruum tundus meile liialt väikesena ja nii läks seegi puhkusele. Pliidi üle oli mul eriliselt hea meel (loomulikult keraamiline plaat), kuid tal on kaks ahju! Kasutan väga palju just ülemist! Mikrolaineahjuta olime aastaid hakkama saanud, kuid nüüd tuli seegi meile kööki, teeb ära lisaks õhupuhasti töö! Ruumi on meil köögis suhteliselt vähe, nii et mida vähem asju, seda lihtsam on seal toime tulla!

27.12.08

Raamaturiiul

Yrsa Sigurdardóttir „Last Rituals”
Noore islandi kirjaniku esimene teos, mis annab huvitava ülevaate Islandi ajaloo kohta, täpsemalt ajast, mil Euroopas toimusid kohtuprotsessid nõidade üle. Ka Island oli sellesse haaratud, kuigi eripärana oli, et ainult mehed sattusid süüdistatava pinki. Tegelikult pole see küll ajalooraamat vaid hoopis kaasaegne krimilugu. Rikas saksa üliõpilane leitakse surnuks kägistatuna, kehal imelikud kujundid.

Varsti arreteeritakse mõrvas süüdistatav, kuid mõrvatu ema ei ole mitte selle lahendusega rahul ning palkab Islandil üksikema, kes töötab advokaadina. Abiks on tal endine Saksa politsei uurija, kellega nad suudavad juhtunu lahti harutada. Siin ei ole eriliselt põnevaid sündmusi või kiiret teema arendust. Hulk lehekülgi on pühendatud Islandi ajaloole ning rituaalidele ja nõiasõnadele.

Jään ootama tema järgmist lugu, milles ilmselt sama naisadvokaat peaosa mängib.

Jõulupäev = suusapäev

Jõulu esimesel pühal otsustas Tom koos Mariga suusatama minna! Meil on nii palju lund maas, et suusarõõmudest võib juba osa saada (isegi, kui vahepeal Torontot sula kimbutanud on, põhjapool on asjad paremad). Statistika ütleb, et terve Kanada sai sel korral nautida valgeid jõule - viimati umbes 30 aastat tagasi - isegi läänerannikul oli lumi maas, mis tekitas palju probleeme lennuliinidele, ning hulgaliselt pahaseid reisijaid, kes ei saanud pühadeks koju.

Kirkel tõusis jõululaupäeval jälle palavik ning minagi ei tundnud end väga hästi. Nii et seekord oli meil kuidagi eriliselt rahulik ja vaikne jõul... Oleme paar päeva voodis
ainult pikali olnud, kuid täna paistab hoolimata hallist ilmast pisuke päiksekiir meie haiguslugudes.

Fotojaht - pidu

Pidin seekord laenama mõne vanema pildi peoteema kajastuseks. Ikka kõigepealt päris jõuluvana, kes hoolimata kohalikest kommetest tuleb kohale „õigel” päeval - eesti kommete järgi jõululaupäeval (kanadalastel ikka öösel vastu jõulupäeva). Juba pikemat aega ei ole me teda küll näinud, alati oleme parasjagu oma jõulujalutuskäiku tegemas, kui ta kingid kohale on toonud...


Ega pisikeste laste olemasolu takista neid kaasa võtmast ning peotujust osa saamast! Mõlemal pildil on vaevalt pooleaastane Mari, parempoolsel õlleklaasi taga oleme minu töö jõulupuul. Keegi ei vaadanud viltu, kui lapsega kohale tulime :). Kõige toredam oli, et ilma asja läbi rääkimata, oli lisaks platsis mõni kuud noorem beebi, kellest Marile hiljem parim sõbranna sai. Teisalt ei ole ebatavaline saada kutset isegi perepeole, kus on ära märgitud: palun ilmuda ilma lasteta!



Pidu tähendab toredat tuju. Seekord on pildile jäänud lapsed rõõmsas tantsuhoos.


Kui väsimus kõigest sellest pidutsemisest peale tuleb, siis ei vali kõige väiksemad, kus endale mõnus (?) tudikoht leida.



26.12.08

Kodu, lapsed ja töö

Debbie Travis „Not Guilty”
Debbie Travis on mulle tuttav sellest ajast, kui olin oma pisikeste beebidega kodus ning vaatasin mitmeid koka- ning kodukujundussaateid. Tema juhendusel sain teada, kuidas kasutades erineviad värve ja tehnikaid muuta kodu hubasemaks ja kenamaks. Kui siis viimaks oma majja kolisime, sain teooria praktikasse panna.

Mulle meeldis tema eriline vahetu suhtlemisoskus ning mitte kunagi ei jäänud muljet nagu ei oleks see tavaline koduperenaine, kes parasjagu tema saadet jälgimas kuidagi kehvem või mitte võimeline kõike järele tegema.
Mäletan end mõtlemas, kas tal on endal lapsed, pere...

Nüüd siis peale edukat TV sarja ning mitmeid raamatuid, ilmus see armas lugu temast endast ja kuidas tema suutis uue karjääri ja lastega toime tulla.
See ei ole mingi õpetusraamat, vaid ülevaade kogemustest ning mõtetest. Ta soovitab vähemalt paar korda palju huvitavamat kasutusmeetodit teostele, mis täis kõikvõimalikke näpunäiteid laste kasvatuse kohta. Näiteks võiks nendega pahandust teinud lapsele mööda tuharaid anda või kui lapsed juba üle pea kasvavad, raamatud üksteise otsa laduda ja selle torni otsa ronida, et lastest pikemana oma lapsevanema ranget sõna kuulutada.

Avastasin end kord naermas, kord nõustuvalt kaasa noogutamas, kord oma laste peale võrdlevalt mõtisklemas. Ükskõik milline ema-isa, kes on püüdnud anda oma parima laste kõrval, elab läbi oma häid ja halbu hetki, pettumusi, süümepiinu, kas oleks pidanud midagi teisiti tegema. Ja enamasti kasvavad su lapsed üles armastades ema-isa, ning leides oma tee elus!

Teisalt... kuidas lastest saavad need, kes nad on? Kas ema-isa kujundavad või on nad juba ette programmeeritud, milliseks nad saavad. Kui suurt osa meie tegelikult mängime... Lapse kasvatamine on mingi kummaline segu nõiakunsti, loomulikke eeldusi, hoolitsust ja rasket-rasket tööd. Ükskõik, mida ja kui paju me nende heaks teeme või ei tee, viimaks kujuneb neist oma isiksus ja me armastame neid, hoolimata sellest millised nad täpselt on.

Debbie Travis ei kirjelda mitte ainult oma kogemusi lapsevanemana, vaid meenutab aegu, kuidas ta ise Inglismaa väikeses linnakeses üles kasvas. Nii palju on muuutnud sellest ajast, mõni asi kindlasti paremuse poole, mõni asi mitte... Talle meeldib väga, kui avatud võivad tänapäeva lapsed olla. Ta kirjutas justkui minust ja minu perest... „I love you" tuleb lastel nii kergelt üle huulte. Inglise keeles oli alguses palju lihtsam samaga vastata, aga nüüd ei tähenda, ütlen seda eesti keeles ning nemad mulle vastu. Ma pole samas kindel, kas Eestis elades oleksid nad samasugused olnud, mina kindlasti mitte...

Debbie Travis on naine, kel ilmselt nii palju energiat sees, et ainult laste eest hoolitsemine ei anna talle täielikku rahu. Nii seab ta ise enda jaoks üles karjääri, mille algus üsna tagasihoidlik, kuid millest kasvab välja ootamatult suur ettevõtmine - tavalisest maalrist telerikuulsus, kes tööandjaks hulgale inimestele. Samas rõhutab ta, kui erinevad on naised. Mõni, kel alati ainult karjääriredel silme ees ja kes on endale ja teistele lubanud kindlasti peale lapsi taas töösse sukelduda, avastab endas soovi kõik oma aeg ainult lastele pühendada. Igaüks leiab oma tee, kui neil hästi läheb, sest vahel ei ole lihtsalt valikut, kui näiteks tahad oma töökohta hoida... Väga raske on peale lastega kodus olemist taas töömaailma minna, sest CVs ei tähenda lapsekasvatamine enamasti tulevasele tööandjale mitte midagi...

Päris mitmed vanema põlvkonna esindajad on ohanud, kuidas tänapäeva noores peres nii naine kui mees peavad tööl käima, sest ühest palgast ei piisa, et normaalset elu elada (kõige suurem röövel on kinnisvaralaen... ning vähe on neid, kes suudavad ilma selleta päris oma elamist muretseda). Mina jõudsin laste perre tulemisel igat sorti plaane teha. Kui avastasin, et lasteaia koht neelaks pea terve minu palga, siis hakkasin näiteks tõsiselt kaaluma kodus lasteaia pidamise võimalust. Viimaks leidsime muud lahendused, mis tegelikult lastele kindlasti kõige paremad; ja meie ise saime oma kodu (ikka panga abiga ;).

Samas, kui peres lapsed, siis kui palju sa tegelikult nendega tegeled, kui palju annad endast teistele... Mis saab olulisemaks. Autor kirjutab emast, kes lülitas telefoni välja, ei võtnud külalisi vastu ning oli peale tööd ainult laste jaoks. Ma ei saa öelda, et ma nii äärmuslik olin, kuid telefoni ma tõesti ei vastanud (ja ega tee seda eriti nüüdki, sellepärast on mul ilma mobiilita väga hea olla ;).

Kui oledki endale karjääri loonud või isegi kui mitte, siis soovitab autor naistel avada oma pangakonto, kus ikka raha ka tagavaraks peal on. Hiljuti andsin ühele noorele naisele sama nõu, kuid ma kahtlustan, et ta ei saanud õieti aru, mis ma mõtlesin. Olen ise oma tööga nii palju kokku puutunud, kus väliselt kenasti omavahel läbisaav paar äkki lahku läheb... ja tihtipeale on kannatajaks pooleks naine! Kurb on näha, kuidas raha ajab suhted eriliselt sassi! Kuidas naise eest varjatakse tegelikke sissetulekuid, isegi kui lapsed sellepärast kannatavad. Loomulikult on raske ette kujutada, et sarnased probleemid võivad kunagi üles kerkida, kui oled just abielu sõlminud. (Kuidas meie peres asjad on? Rahakott on muidugi minu käes :D

23.12.08

Jõulud

Aitäh heade soovide eest, mis teevad meie jõulud eriliselt kauniks!
Hästi soojad kallid lähedastele, sõpradele ning lugejatele,
kellest on kujunenud omamoodi vahva ja väärt tuttavate ring!
Toredat jõuluaega teile kõigile!

Jõulupuu

Ei saa siia panemata jätta mõnda pilti meie IKEA kuusest. Mari tegi seekord peamise kaunistamistöö! Nagu ikka on meie okstel istumas linnukesed, lisaks punased õunad ning kärbseseened, mis rõõmsalt nööri otsas rippumas. Tippu saime sel aastal päris uue uhke sulelise. Oleme üsna napid oma kaunistustega. Kaalusin energiasäästlikumate tulede ostmist, kuid otsustasin selle ehk jõulujärgsesse ostunimekirja üles kirjutada (kui neid veel siis on). Panin hoopis taimeri vahele! Nii ei unusta me neid terveks ööks peale!



Avastasime okste vahelt paar päris ehtsat käbi. Kahjuks on üks kannatada saanud ning istub poolikult okaste vahel.

22.12.08

Parim jõulukingitus...

Siin teleris näidatakse perekanalilt lühikeste vahepaladena, mis kellelegi noorele kõige paremaks kingituseks on olnud. Küsisin kõrval istuvalt Kirkelt, mis tema arvab... Peale natukest mõtlemist teatas ta: „The gift of love...” Võib-olla saame siis tema puhul seekord hästi lihtsalt hakkma :). Tegelikult ei jõua ma vahel ära imestada, kuidas ta oskab oma väikeseid mõtteterasid, mis hinge puudutavad, nii kenasti välja öelda.

Mari vastus sarnanes rohkem nendes reklaamijuppides esinenutega, kuigi ega ta päriselt ühtegi kingitust nii väga esile ei osanud tõsta. Ütles, et teleskoobi saamine on talle kõige rohkem meelde jäänud!




Minu pildid on eelmise aasta pakikestest. Olen kasutanud sama pakkepaberit kena kaunistuse tegemiseks! Väga kerge on neid teha, kuigi paistavad midagi hästi keerulist (vähemalt minule esialgu ;). Paber ei pea olema nii uhke nagu minu piltidel, (kingid valmistasin firmapeo jaoks). Võiks kasutada ka lihtsamat paberit, mille puhul taoline kaunistus kauni punkti paneb! Sarnaseid tehnikaid on veelgi, ise olen mitut erinevat proovinud. Need kaks on minu meelest siiski kõige ilusamad ja lihtsad ka. Kunagi ehk näitan teisedki ära :).

Siin on kaks pilti, mis pisut selgust toovad, kuidas seda täpselt järele teha.

Esimese puhul on vaja 3 nelinurkset paberit (või rohkem, oleneb kui õhuke on paber), mis siis kenasti ära voltida tuleb ja viimaks kokku siduda. Minul on pildil ainult üks keskelt kokku tõmmatud.

Teise puhul on vaja kaheksa nelinurkset tükki, mis tuleb esimese nelja järgi voltida. Volditud paber nr. 5 on valmis viimaseks etapiks ning nr.6 juures on näha, kuidas need tuleb kõik kokku liimida. Võib jääda mulje, et osasid saab liia palju, kuid tegelikult tuleb see viimane ka sinna vahele toppida. Kui kõik on kuivanud, pane keskelt läbi pael (jäta küllalt suur auk keskele!), mille tõmbad näiteks pärlist läbi. Seo alt kinni ning kaunista oma jõulupakk (või muu kingitus :).

Toredat pakkimist kõigile!!!


21.12.08

Lumekühveldamine

Öösel saime veel korraliku lumekorra maa peale. Kuna Tom hoiab ikka kenasti ennast külma eest (ja minul pole midagi lume lükkamise vastu), siis astusin juba poole kümne ajal uksest välja ning muidugi ei unustanud fotoaparaati maha :). Müttasin õues peaaegu poolteist tundi! Tüdrukute sõbranna uuris, kas mitte isad ei peaks õues sellist tööd tegema. Tom seletas, et ei, isad peavad hoopis kohvi tegema :). Õnneks ei olnud külm väga hull, sain isegi mütsi maha jätta ning vahepeal isegi võtsin kindad käest!

Ma mäletan, kui kolisime perega Õismäe korterimajja (Mari on just sama vana, kui mina tol korral). Talvel lumega vaatasin vahel huviga meie majahooldajat, kes kõnniteel suure lumelabidaga tööd tegi. Ma peaaegu kadestasin teda, sest taoline askeldamine tundus nii huvitav (kui ainult ta oleks teadnud, siis kujutan ette, ta oleks hea meelega kohad vahetanud :). Nüüd siis olen mina oma tee peal ning proovin täpselt samamoodi seda teha... just nii kujundeid luues.


Hommikul teed puhtaks ning mõni tund hiljem oli terve maailm äkki tihedat lund täis... Eks ma oota nüüd õhtuni, enne kui jälle välja kiirustan. Ilmajaam näitab homsekski lund, kuid jõululaupäevaks soojakraade ning võimalikku vihma. Kuid maa on hetkel nii paksu lumekorra all, et meile tähendab see sula ning ehk lumememmede ehitamist!


Kelgumäele!

Kui nii palju lund on tulnud, siis ei saa ju seda kasutamata jätta! Eile võtsin lapsed ja nende hiinlannast sõbranna töölt koju jõudes peale ning seadsime „rooli” pargi poole. Ega see väga kaugel ole, kuid läbi lume paar kilomeetrit kelkudega sumbata ei ole mitte just eriliselt lõbus.

Mari oli tubli ning võttis oma nooremad kaaslased kelkudel sappa. Ega seda sikutamist küll pikalt kestnud, kuid lõbu ja nalja oli laialt.


Selle väikese mäekülje peal said lapsed umbes nelja-aastaselt esimest korda mäesuusad alla. Enne seda sai ikka kelgutamisega tegeldud.



Fotojaht - vaikus

Ei suutnud kiusatusele vastu panna ning pidin veel mõned pildid juurde panema tänasest pühapäeva hommikust, kui aknast välja vaadates oli selge, et ees ootab uus lumekühveldamine... Ühel pildil ilutseb sama diivan, mis „vana ja hüljtaud” teema all esines :)






20.12.08

Lumekummid

Mis juhtub Toronto tänavatel, kui lumi hakkab sadama... Rick Mercer'i tore lugu selle kohta :)! Nimelt ei ole siin kohustuslik talvekummide kasutamine. Selle asemel on olemas midagi huvitavat nagu „all-season-tires” (rahvakeeli kummid, mis teoreetiliselt iga ilmaga sobivad). Need ajavad asja enamvähem ära, kui lund hästi vähe tuleb, (mida ikka vahel juhtub :).

Praegu ennustatakse sooja, kuid lumerohket talve. Arvestades, kui vähe me autot kasutame, siis ei ole me kunagi vaevunud talvekumme muretsema, kuigi kindlasti oleks nendega palju lihtsam ja turvalisem. Kui Ontario Quebeci eeskujul need kohustuslikuks muudab, siis peame kindlasti seda tegema. Samas aeglustub liiklus lumega märkimisväärselt (vahel ka täiesti põhjuseta, enamasti näed sel puhul roolis neid, kelle jaoks lumi on peaaegu nagu ilmaime), kuid see tähendab, et ohtlikud olukorrad vähenevad selle võrra kindlasti, muidugi kui kõik need hulljulged sõitjad asja samuti rahulikumalt võtaks.

P.S. Eile oli kella kümneks meie väike tänav
hästi suure masinaga puhtaks lükatud!

19.12.08

Tuisune ilm

Vahelduseks täpselt nii nagu ilmaennustajad ütlesid, lund hakkas täna hommikul sadama suure tuisu ja tuulega; ning siiani on seda järjepidevalt juurde tulnud. Siin ei pea mitte teatud kellaajaks sinu maja ees olevad kõnniteed puhtad olema. Peale lumesadu on sul aega 24 tundi.

Kuueks õhtul peaks viimaks sadu pisut järele andma ning siis algab suurem lumekoristus. Võtsin mõned pildid, kui koju tulin. Puhastasin juba meie sissesõiduteed, et Tom autoga saaks kenasti parkima (olin täna varem kodus), aga väsisin päris ära... Nüüd pean uuesti välja minema, sest varsti-varsti on ta kodus, kuigi kindlasti mitte sama kiiresti kui tavaliselt. Teedel käib liiklus praegu teosammul.





Täienduseks: lumekühveldamise „eeskirjad” siit . Tegelikult pole see naljaasi, sest igal talvel on nii mõnigi end surmaohtu seadnud, sest on südamele liiga teinud...