30.4.09

Head reisi!

"See ei tähenda, et isa ei ole kodus pahandamas, kas kodutöö on tehtud ja riided ära pandud!" teatab Kirke. "Parem see, kui et ta ära läheb!"
Nõnda kurvastab meie noorem laps. Ja eks minagi olen kurb, kuigi sellest õieti enne aru ei saanud. Viisime Tomi täna hommikul lennujaama (kust tee viib läbi New Yorgi Soome ning Eestisse) ning koju tulles sain õieti pihta, et nüüd olen "üksikema" natukeseks ajaks. Kurb, aga küll me saame hakkama!

Juba pidin vastu võtma akna, mis kahjuks ei jõudnud enne Tomi minekut kohale, et vana uue vastu vahetada. Kaks tumedapealist meest tõid selle kohale. Uurisid, kust ma pärit olen ning mina pareerisin kohe sama küsimusega. Pisut muigel suuga vastas üks: "Mina olen Iraagist, aga mu kaaslane on Afganistanist!"
Teine naeris: "Sellepärast me pärisimegi, kust sina tuled, et endast rääkida!"

Kahelt maalt, mis nõnda teravalt vähemalt siin mandril kõigil suus. Meenutasin kohe meie Eesti Maja direktorit
Ülo Isbergi, kes Eesti armee reservohvitser ning hetkel NATO all teenistuses Iraagis (kus ta juba aastal 2005 kuus kuud oli) ning järgmisena läheb Afganistani. Iraagist pärit mees rääkis, kuidas 12-aastasena oli üksi riigist põgenenud, elanud Itaalias, Vancouveris ja nüüd Torontos. Mõlemad nimetasid ka, kuidas omal ajal ei teatud eriti midagi nende riikidest ja nii mõnigi oli tuhmi näoga vaatma jäänud, kui nimetanud oma kodumaid. Nüüd ei ole vaja enam sugugi seletada, kust maailmaotsast nad pärit on. Arvasin alati, et Eesti on selline umbmäärane koht paljudele, ning olin tõeliselt üllatunud nende jutust. Aga eks Eestilgi oli oma "kõrghetk" paarkümmend aastat tagasi. Praegusel ajal pean üha rohkem aru andma, kus täpselt minu riik asub... muidugi kui asi kõne alla tuleb.

Oleks nendega pikemaltki vestelnud, kuid juba pidid nad edasi ruttama. Mul on alati hea meel, kui sarnased võimalused kerkivad. Ja siin mitmete rahvaste hulgas pole see sugugi haruldane.

28.4.09

Tulevalguses

Nädalavahetusel tegime ühe planeerimata ostu - saime endale uue grilli õue. Mõtlesiem pisut ning otsustasime kohapeal, et sobiks meile aeda küll. Nõnda me istusime pühapäeva õhtul ning nautisime leekide mängu, kusjuures olime päris rõõmsad sooja üle, mis tuli meile andis. Väljas oli päris jahedaks läinud.


27.4.09

Ilmamuutus

Laupäeva õhtul hakkasime linnast lääne poole sõitma, kui siiamaani eriliselt soe ilm (26 soojakraadi) tegi äkki täispöörde ning külm õhumass kohale jõudis. Ja üldsegi mitte rahulikult, ikka suurt tähelepanu nõudes. Tolm ja praht lendas õhus ringi, moodustades ähvardavaid pööriseid. Toronto lennujaamas mõõdeti 30 aasta tuulekiiruse rekord - 115 km/h (32 m/s). Lõuna-Ontarios oli elektrikatkestusi ligi mitmekümnes tuhandes kodus. Torontos oli täna hommikul (kolmandat päeva järjest) veel 700 kodu ilma elektrita.


Väga kiiresti kattus seni pilvitult sinine taevas tumehallide pilvedega. Valgusfoorid kõiguvad tuule käes ähvardavalt.



Pilvede mäng. Kõva tuul sasis puid ning lükkas ümber elektriposte, räsis jalgratturid ja jalakäijaid. Mitmete majada katused said kannatada ning vara jäi langevate okste või puude alla. Inimesed õnneks suurt vigastada ei saanud. Ainult ühele mehele lendas kaela ligi 20-kilone reklaamsilt - haiglas poputati ta kenasti üles.


Hoolimata kõigist neist aastatest siin mandril, ei ole ma väsinud imetlemast ilmataadi väge ja võimu. Püüdsin autosõidul mõned kaadrid filmilindile. Parasjagu sattus raadiost tulema õues toimuvaga kokku minev muusikapala :). Kirke teatab vahepael, et kotrollib, kas ta on ikka turvaliselt kinni; igaks juhuks küsib sama asja Tom veel üle. Viimaks tormi hääled, enne veel kui vihm ja äike välja ilmuvad. Saame kenasti majja ning mõni hetk hiljem sajab juba kui oavarrest.


26.4.09

Fotojaht - sport/liikumine

Ja milliseid pilte minu käest ikka oodata taolise teema all... ikka karatest :)
Pildil on Mari küll päris kurja näoga, kuid vastaseks on tal hea sõbranna (hea sõbranna ka peale võistlust).



Kuigi löök on uhke, ei too sellised alati punkti koju.


Vahel näeb karate välja nagu tants...


Huvitav oli hiljuti kuuldud tähelepanek, miks võistlust pidevalt katkestatakse ja miks see nii lühike on. Pidin seletama, et karates just nii käibki. Kui lööki ei jõuta pareerida, saad punkti ning proovid edasi kuni 6 punkti käes on. See pole poksimine, kus teisel nina lömmi lüüakse ja vaadatakse, kes kauem vastu peab. Sisse ei tohi lüüa, st ei tohi teist puudutada täie jõuga (kuigi vahel harva, eriti madalamate vööde puhul seda ette tuleb).



Juba pisikesest peale võib asja kallale asuda. Kirke oli 7 ja Mari 9 (praeguseks kokku käidud viis aastat ja mõlemal juunioride mustad vööd välja teenitud).
Pildil on veelgi noorem neiu. Vaidlen ka kõigile vastu, kes arvavad, et taoline sport ei sobi tüdrukutele. Sobib küll! Ja väga hästi! Kui enamus alasid teatud eas enam ei tehta (või ainult väike osa teeb edasi), siis karatega võid surmatunnini tegeleda.



Siin klubis ei tähenda, et ainult musta vööga senseid õpetusi jagavad. Kirke näitab ette soojendusharjutusi. Vahel aitab ta noorematele katasid õpetada. Lapsed on kaasa saanud respekti, distsipliini ja enesekontrolli!



24.4.09

Lõvikuningas

Mõned pildid ja lühike video tantsudest-lauludest laste koolis toimunud etendustelt - Lõvikuningas. Mulle meeldib, kuidas taolistel puhkudel haaratakse pea kõik õpilased kaasa. Üks osa on kandideerimine peaosatäitjateks, kuid lisaks on koorid ja tantsud, milles osalevad terved klassid alates esimestest kuni viimasteni. Loomulikult on oskusi laias laastus, kuid ega sellepärast kedagi välja praagita! Massitseenidest osaleijaid ei sunnita otseselt etendusepäeval kohale tulema, kuid mul on tunne, et enamus on platsis. Vahvalt on viidud tantsud vaatajate vahele.

Eelmine aasta olid kooli 175.aasta pidustused, aasta enne seda Aladdini etendus, kus Mari jutustaja rolli täitis. Uue direktoriga on tõeliselt värsked tuuled kooli tulnud.





Tegin mitu pilti väiksematest, kelle näomaaling eriti vahva oli.


Kas tunned ära Lydia, kelle talk-show's dr.Mari kliimasoojenemisest rääkis. Ta on üks kõige andekamaid „näitlejaid” laste koolis ja jätkab sügisel õpinguid kunstikoolis, kus ka näitlemiskursuseid pakutakse.


Kirke laulis kooris (näha video lõpus) ja tema aitas teha laste maskid. Oli mitu päeva pikemalt koolis. Mari tantsis. Videos meeldib mulle eriti antiloopide tants kohe alguses ja trummarite osa.


23.4.09

Küsimus laiale ringile...

Kus asub kaardil näidatud koht? Suuremaks tehes tulevad esile tänavanimed nagu Männiku, Pirita, Vambola jne!


Vastus: Põja-Ameerikas, Torontost umbes 70 km kaugusel asub eesti laste suvekodu Jõekääru, kus ka eestlaste suvilaid hulgaliselt on. Mõnes elatakse lausa aasta läbi. Nii et polegi vaja minna isade maale eesti hõngu nautima ;). Google maps näitab ära ka Kotkajärve - skautide ja gaidide maa-alad ja Seedrioru - teine suvelaager. Kõigi ümbruses on samuti suvilad.

22.4.09

Kuidas kurki lõigata

Kodus ei ole küll sellisel viisil kurgilõikamine soovitatav, nagu karate demonstratsioonide ajal näidati. Võttis pisut kõhedaks ja pean ütlema, et imetlen sensei Peter'i julgust... Kurgilõikamine on kohe video alguses. Ning minu poolt kinnitus: Peter on palja kõhuga, midagi ei ole sinna peale kleebitud. Ka kurgiga pole midagi tehtud! Peter'i kehal pole jälgegi toimunust!


21.4.09

Karate kevadturniir


Nüüd olen ainult pulmadest heietanud, kuigi laupäeval toimusid lisaks peole karatevõistlused. Mari oli tubli, sai esimese koha kumites ehk vabavõitluses ja neljanda katas. Kirke jäi kumites neljandaks. Tom esines seekord paremini kui kunagi varem ning jõudis kumites kümne parema hulka.



Mõned videod võistlustelt:



Tüdrukute ja Tomi katad, lisaks veel kahe võistleja omad. Esimene Ann Chaplin ja teine on hiljuti Afganistanist siia kolinud. Panin jaapani muusikat taustaks, sest muidu oli liiga palju teiste võistlejate ja teadustajate hääli segamas. Keegi ei esita katasid viisi taktis :).


Tüdrukute kumite (asi pole sugugi nii hull, kui välja paistab, sest sisse ei tohi lüüa ja neiud on päris ettevaatlikud oma löökidega. Samas ei tahaks ma kindlasti Mari ette jääda, kui kakluseks läheb ;).



Tom'i kumite (mida kõrgem vöö, seda paremini suudetakse end kontrollida, madalamate vööde puhul võib rohkem juhtuda, et kontroll kaob ning löök saab liiga tugev, mis teise jalust võtab. Med töötajad on kohe käepärast taolistel võistlustel, kuigi seekord ei juhtunud kellegagi midagi hullu).

Viimaste auhindade jagamine, kõik mustad vööd on suures poolkaares.

20.4.09

Pulmad

Mõned pildid pruudist. Tema kimono on vaarikapunast värvi, sest ta arvas, et teisele ringile minnes ei peaks kleit enam valge olema. Minu meelest nägi ta väga kena välja.

Ühe noore karateka jaapanlasest ema oli talle öelnud, et kindlasti on vaja abi, kui kimono selga pannakse. Parem, kui abilisel palju kogemusi on! Nõnda on tal kaks naist ümber keerlemas, kes ka lastele aitasid kimonod selga. Laste omad olid laenuks Jaapani maja tagavaradest, pruut seevastu ostis läbi interneti kauni kimono.


Väga kena ja armas ja sugugi mitte liiga pikk oli pidulik tseremoonia! Kui arvasin selle vaid jaapanipärase tulevat, siis pean end parandama - pigem oli ühendatud kaasaegne läänelik jaapanliku ja karatega. Sensei Mark kandis gi'd, millele kinnitas kena lillekese. Tseremooniameistergi oli gi'sse riietatud ning kollane vöö annetatud, kuigi ta oleks parema meelega siiski valgega leppinud.


Siin on 'karatelik' osa tseremooniast:



Vasakul pool pruutpaari lapsed ja paremal kimonodes karatekad.


Tseremoonial olid kohal pea kõik võistlustel osalenud - gi'd seljas. Marki elu keerleb väga karate ümber ja paratamatult tema naisegi. Nende sõbrad ja tuttavad ongi peamiselt sealt.


Hiljem mindi iiri pubisse, kus pakuti sushit ning muud toitu, sest mitte kõik ei ole sushi peale maiad. Olin seekord palunud Ken Valvuri kaudu Bento Nouveoult toetust karateturniiri läbiviimiseks. Ning Mark tellis peaaegu sama raha eest oma pulmasushi just nende käest.

19.4.09

Neiud kimonodes

Mõned pildid tüdrukutest. Peab ütlema, et nad nägid väga kenad välja, kuigi hiljem ohkasid kergendatult, kui said ebamugavad kingad jalast ning kõvasti ümber seotud riietest lahti! Mari, Kirke ja Rachel on lastest kõige kauem karates käinud (viies aasta jookseb ja juhtumisi alustasid nad täpselt samal päeval) ning sensei, kes läbi aastate õpetanud, paluski sellepärasti just neid „lilleneiudeks”.





Fotojaht - S

S-iga meenub kohe vingerdav ja sisisev uss. Kuigi siin pildil on Mari mitte just väga rõõmsa näoga, siis praegu unistab ta endale koduloomana mao hankimisest. Lubas ise selleks raha hakata koguma ning pakub oma teenuseid lapshoidjana.


Veel üks pilt kahest ussist, kes parasjagu väikeseid usse teevad :). Vaatasime neid tükk aega, kui nad metsa all toimetasid.



Proovisin leida S-kuju enda ümber ning märkasin lampi, mille tugi kena S-i joonistab.


Eile olin Jaapani majas ning sellel väljapanekul moodustasid kivid kena S-i sarnase kõveruse.

18.4.09

Karate, rosolje ja pulmad

Eile esimene tõeliselt soe ilm! Istusime aias ja praadisime vorste. Hiljem valmistasin suurel hulgal rosoljet tänaseks õhtuks. Hommikul kiirustavad minu karatekad võistlustele. Peale võistlusi on jaapanlasest sensei Marki pulmad ning tema erisoovil lõikusingi peeti ja kartulit ja heeringat! Tema tõi mulle kunagi artikli rosoljest, mis ilmus Toronto Staris.

Eile käisid tüdrukud pulma eelproovil, sest kannavad homme kimonosid ja seisavad pruudi kõrval. Kingituseks kummalegi need toredad nukud. Tegelikult on küll pruutpaar juba mitu aastat koos elanud ning neil on kahepeale seitse last! Naine ei ole jaapanlane, kuid pulmad tulevad jaapanipärased. Nad tegid nalja, et varem ei saanud pidu pidada, sest pidid nõnda kaua raha koguma pulmakimono jaoks :)

17.4.09

Kuidas joonistada muusikat...

Eelmisele postitusele sain kommentaari lingiga, mis viis ülipõnevale leheküljele. Virginia Maestro Diaz (Labuat) on Hispaaniast pärit laulja, kelle laul Soy tu Aire saab imepärase lahenduse, millele võib hiirepintslit ringi liigutades ise kaasa aidata! Lapsed olid sellest tõelises vaimustuses! Aitäh lingi saatjale!



16.4.09

Kurdid tantsijad

Taas kord on minu meelelahutuse eest hoolitsetud ning saadetud imekena video Hiinas tegutsevast tantsutrupist, kus tantsijad on kurdid. Suurema publiku ette tulid nad 2004. aasta paraolümpiamängudel Ateenas.



Lisaks lühike videoreportaazh, kuidas on võimalik koos midagi nõnda kaunist luua, kui keegi ei kuule muusikat. Neil on laval treenerid, kes annavad märku, lisaks proovivad nad meelde jätta rütmi ning jälgida üksteise hingamist.


15.4.09

Loomad tööl

Olen varem kirjutanud, kuidas meil tööl kutsud on külas olnud ning kuidas mõni aasta tagasi üks kass Eesti Maja oma koduks võttis. Liisutki nägin esimest korda töö juures. Neli pisikest kassipoega ühest pesakonnast. Kõik leidsid endale perenaised.

Siin pildil on Liisu õde Nuustik, kes veetis tänase pealelõuna meiega tööl. Paistab, et parimaks kohaks sai talle koht riiulil kõigi ajakirjade vahel. Raske on teda Liisuga kokku viia, sest on eriliselt pika karvaga, isegi pikemaga kui Pumal. Puma on jälle omamoodi, sest hoolimata oma paksust kasukast ei aja ta eriti karvu, mis on tal pehmed ja siidised.

14.4.09

Köögitoimetused

Vahel on lausa kena, kui keegi teine peale minu toidu valmis küpsetab. Tom on kodus ning võttis lausa seaprae tegemise enda peale. Tahtis minu käest nõu küsida, kuid olin tööl teisel telefonil. Nõnda arutasid nad asja minu meeskolleegiga, kelle teadmised samuti väga kiita pole. Aga tänapäeval tuleb internet appi... kiiresti otsiti vajalik lehekülg üles ning kärmelt üles leitud juhtnöörid said Tomilegi edasi antud.

Praad oli imehea! Isegi kartulid, porgand ja kaalikas olid panni peal täiesti söödavad. Hästi tehtud! Loodetavast saan edaspidigi nõnda maitsvat toitu. Mulle võib lausa hakata meeldima see Tomi kodusolek ;)

13.4.09

Muuseumikäik huvitavaks

Kuidas muuta muusemikülastus huvitavaks... Pole vaja vanemate abi, lapsed oskavad ise midagi välja mõelda! Eriti kui terve saal on täis igavaid kivimeid. Tüdrukud valisid huupi kompuutriekraanilt kiviminime ning pidid siis seda pildi järgi väljapaneku hulgast üles leidma.


Nad olid nõnda hoos, et Tom sai rahulikult oma teadmisjanu rahuldada. Loodetavasti jäi neiudelegi mõne kivi või mineraali nimi meelde.


Mõned huvitavamad eksemplarid.