31.5.09

Meessopranid


Greg Pritchard Briti talendiotsingu sarjast avas mulle endalegi ootamatult uue maailma meestest, kelle hääl ulatub sama kõrgele kui naistel. Muidugi mõtlesin kohe nende vaeste laste peale, kes barokiajal kastreeriti (ja kes selle operatsiooni ka üle elasid), et siis teistele oma ingelliku häälega laule esitada. Omal ajal oli nimelt keelatud naistel kirikus laulmine, sellepärast siis olid vajalikud mehed, kes olid ära "fiksatud". Väga põhjalik seletus ajaloost ning tänapäeva kontratenoritest on siin.


Kahjuks ei läinud Greg Pritchardil semifinaalis hästi, sain aru, et ta oli peaaegu kaalumas osalemisest loobumist, kuna polnud saanud haige kurgu pärast üldse harjutada. Lisaks oli ta laval mures, et suur keep, mis tervet põrandat kattis ning üles lennutati ning peale puhuv tuul, veab temagi tagurpidi pikali. Laulu valik oli ootamatu ja kõik ei tule nii välja nagu peab. Kindlasti häiris teda Simoni nupu peale vajutamine, nõudes esituse lõpetamist (minu meelest võiks sellise vahelesegamise semifinaalis keelata, kas ei jõuta siis kaks minutit rahulikult ära istuda; ning eriti kohatu oli ka hilisem märkus riietuse kohta, sest produtsendid on selle taga). Veel saan aru, et mina olen erinevate lauljate suhtes võhik, aga kuulge, kas kohtunikud ei peaks natuke paremini valgustatud olema... Samas mõtlesin, ega Pritchard poleks tulnud esitama midagi, milles ta kindel pole ja mille suhtes teab, et ta suudab viimse kui ühe noodi välja võtta. Kuid mitmed asjaolud kokku, kindlasti ka närvilisus vedasid alt. Ja talle ei antud teist võimalust nagu kümnesele tüdrukule, kes krokodillipisaraid valas. Pritchard on nagu lõplikult väljatahumata kalliskivi. Loodan, et keegi aitab tal edasi õppida ning treenida ja mõne aasta pärast võime teda juba laval staarina näha. Mina olen aga tänu temale leidnud endale täiesti uued lemmikud meeslauljate hulgas, kelle kõrged noodid kõlavad hoopis teise tämbriga kui naistel :)

Leidsin oma otsingute käigus ühe huvitava esineja - Vitas, kes on Lätis sündinud venelane. Temagi võtab väga kõrgeid noote välja. Laulab peamiselt Aasias, kus ta väga populaarne on. Siin on tema esituses Lucia di Lammermoor, kuid võiks kuulata ka Opera 2. (Enamus laule, mis leidsin on venekeelsed ja mulle ei istu väga see venelik viis, aga ikkagi huvitavad just ta hääle tõttu.
)


29.5.09

Fotojaht - suur/avar

Toronto Eesti Majja sattudes võiks jalutada kõrvaltänava otsa ning heita pilk Doni jõe orule, kus kunagi iidsetel aegadel võimas jõgi voolas. Nüüd on voolav vesi palju tagasihoidlikumad mõõtmed võtnud. Oru põhjas on suur maantee, paremale poole jääb vana telliskivitehas, kus valminud punastest tellistest väga palju maju Torontos ehitatud. Vasakult paistab kesklinn, kahjuks ei ole CN-torn peale jäänud, kuigi seegi paistab kätte.


Kuigi elame suurlinnas, siis võimalusel võtame seljakotid selga ning kaome metsade ja järvede vahele. Esimene pilt matkarajalt Killarney rahvuspargist, mis Torontost umbes kuue-tunnitee kaugusel. Imeline on see koht...


Teine pilt samast pargist. Oleme just nendest saarekestest kanuuga mööda tulnud, end telkimisplatsil sisse seadnud ning roninud kõrgemale metsade laia ulatust imetlema.

Võtsin "suurest" otse kinni ning siin on üks näide, mida suur võib tähendada... suur arbuus... suured unistused...

27.5.09

Vesikringel


Siin on lõpptulemus vesikringli ehk bagel'i küpsetamisest. Kirke tahtis poest neid osta, kuid ma ütlesin, et teen ise. Ta vaatas väga kahtlustavalt mulle otsa, sest oli päris kindel, et neid on võimatu kodus teha!



Taignast pallikesed ja auk sisse, siis kerkima umbes pooleks tunniks.


Keema 20 sekundiks suhkruvette.



Värskele vesikringlile toorjuustu peale. It tastes like heaven! ütles Kirke ning arvas, et ma võiks teinekordki neid küpsetada. Kanadalastele meeldivad vesikringlid, neil on lausa oma suur kaupluste kett Great Canadian Bagel, mis pakub hulgaliselt erinevaid saiu. Meie neid eriti ei osta, kuigi reisidel oleme hakanud Tim Horton'ist just vesikringli saia küsima donut'ide ehk sõõrikute (mis ei maitse muide sugugi nii head kui Eestis) asemel.

Minu kasutatud retsept, loomulikult leivamasinas valmis segatud :)
1,25 kl vett
1 tl soola
0.25 kl pruuni suhkrut
1 kl nisujahu
0.5 kl mitmeteraviljajahu
1 kl täisterajahu (whole wheat)
0.25 kl petipiima pulbrit
2 tl kuivpärmi
Pooleks tunniks valmis vormitud saiad kerkima, siis keema ning viimaks 200 ahjus umbes 15 minutiks küpsema. Tegelikult paneks siiski natuke rohkem jahu, sest tainas sai liiga kleepuv, samas olid muidugi saiad selle eest õhulisemad, kuigi välimuselt vast mitte nõnda ilusad.
1 klaas = 2.4dl

26.5.09

Poes... ega ometi Hiinas?

Mariga ebaõnnestunud vanglakülastus sundis meid tagasi kodu poole sõitma ja me sattusime huvitavale poele, mille sildil midagi hiinakeelset. Nädalavahetusele omaselt, eriti suvisele, oli suur Gardineri maantee osaliselt kinni ja kui ma tahtsin Lakeshore'i peale keerata oli paremale pööre autodele suletud... Sõitsin siis otse üle tee järve ja sadamate poole, et ots ringi pöörata, kuid siis otsustasime, lähme uurime, kuhu tee viib. Tegelikult teadsin vanast ajast, et seal oli omal ajal üks suur pood Knob Hill, mis küll mõned aastad tagasi uksed kinni pani. Nüüd on siis hiinlased selle üle võtnud.


Väga puhas ja kena oli see koht! Sugugi mitte selline nagu ma Hiina linnaosast tean. Eriti meeldisid meile need väikesed korvid, mida sai enda sabas sikutada.


Suur oli kommide valik! Uurisime-puurisime tükk aega, mida nad pakuvad, kuigi olime üsna teadlikud, kui erinevad meie maitsed aasia omast võivad olla.


Mõned asjad paistsid väga põnevad ja isegi söödavad, nagu küpsised ja vahvlid ja shokolaad :)



Siin on kahte sorti karamellkomme, mõlemad head, eriti muidugi mango omad. Mangost olen viimase aasta jooksul erilisse vaimustusse sattunud ning ostan neid päris palju, et siis jogurti või kodujuustuga lõuna ajal süüa. Alumised kommid on tegelikult Kirkega toodud vahtrasiirupikaramellikommid.


Juhtumisi pakuti hulgaliselt müüdavata kaupa. Mõnda proovisin, kuigi paljud on siiski liiga võõrad minu maitsele. Kena hiina naine kutsus mind ja Mari enda laua juurde ning pakkus angerjat, endal kaval ilme ees, mis nägu me selle peale teeme. Mari on muidugi alati väga ettevaatlik, kuid mina loomulikult proovisin hea meelega, mis kindlasti müüjat pisut üllatas. Päris hea suitsuangerjas, kuigi kerge hapuka maitsega. Kalaletis müüdi muuhulgas külmutatud konnajalgu ja elus kalu, mis kohapeal ostja jaoks ära puhastati. Kuidagi kurb oli nõnda neid vaadata, aga eks aasia toidu juures on eriti oluline, et kala värske on (sushit müüdi ka).

Ostsime hoopis maisi ja aasia pirini ja apelsini. Ma ei tea, kas ma just uuesti samasse kohta tagasi kiirustaksin nagu ma poolakate poes järjepidevalt käin, aga väga huvitav koht oli see kindlasti, sest tõenäoliselt oli seal väljas pea kõik, mida üks aasia köök nõuab ja mida Torontosse üldse sisse veetakse.

25.5.09

Don'i vangla


Toronto lahtiste uste päevadel oodati külalisi ka Doni vangla vanasse hoonesse (Don Jail), mis ehitatud aastatel 1862-65 ja seisnud tühjalt aastast 1977. Nüüd plaanitakse viimaks alustada ümberehitustega ning ühendada see haiglakompleksiga.


Sõitsime Mariga kohale, otsisime tükk aega parkimist ja kui viimaks vangla juurde jõudsime, tuli üks noorem mees meile vastu: "Seal on kuuetunnine ootamiseaeg!" Ilmselt oleks pidanud juba enne kümmet kohal olema. Loomulikult ei tahtnud me pühapäeval kuut tundi järjekorras veeta. Tegin mõned pildid läbi aia ja jalutasime tagasi auto juurde.


Doni vangla nimi tuleb muidugi Doni jõe järgi, mis jääb vanglale üsna lähedale. Pildil suure puu taga (poolkaares maja on haigla). Mari vaatab silla pealt jõele, mis väga rahulikult suvisel päeval järve poole jookseb. Aga ega ta nõnda rahulik alati pole olnud, suure sulaga kevadel võib vesi päris kõrgele tõusta.


Eesti Maja asub edasi põhja pool. Kusagil seal üleval keskel kõrghoonete juures.

24.5.09

Linnaäärses Indias...


Torontos toimus nädalavahetusel juba kümnendat korda lahtiste uste päevad, kui 175 hoonet lubas igalühel sisse piiluda, mis täpselt nende majaseinte vahel toimub. See annab võimaluse linnaelanikel justkui turistina end tunda. Mina külastasin Indiat Põhja-Torontos! Kava oli küll laupäeval Kanada televisioonijaama CBC, uut ning vana raekojahoonet ja Doni vanglat vaatama minna, kuid lastega tuleb alati planeerimata asju ette. Maril oli kokku lepitud lõbustuspargi külastamine, kuid siis tuli välja, et sõbranna ema ei saa neid viia... ja milleks me mammad-papad siis laste jaoks ikka olemas oleme. Noored kõik autosse ning panin Mari Lydiaga Canada Wonderlandi ukse ees maha! Kirkega põikasime tagasi sõites läbi Indiast ehk Shri Swaminarayan Mandirist, mis kujutab endast nii pühakoda kui kanada-indialaste kokkukäimiskohta.



Uskumatult kaunis oli see ehitis! Ma pole kunagi Indias käinud, kuid piltide järgi sarnaneb see väga originaalsete hoonetega. Isegi Kirke oli vaimustuses, kuigi esialgu ei avaldanud mingit huvi kaasatulemise suhtes. Eriti põnev oli see, et pidime paljajalu hoones ringi käima. Kui juhtumisi seelikud või püksid liiga lühikesed või õlad paljad, siis laenati lahkelt saronge, mis võis endale ümber siduda. Pildistada ei tohtinud, kuid väljas sai palju pilte võetud :)


Sees jalutades jäi kael kangeks, sest pidime imetlema laekaunistusi. Väga palju vabatahtlikke indialasi oli kohal, kaasa arvatud lapsi ja noori. Meil oli võimalus kõrvalt vaadata palvust ning võisime ühes palvekambris hea õnne nimel pesta jumalannat veega, samal ajal lugesid kaks väikest poissi imearmaslt mantrat.


Hoone valmis 18 kuuga vabatahtlike abiga. Avati kaks aastat tagasi. Rohkem kui 6000 tonni itaalia marmori, türgi pae- ning india liivakivi ja Burma tiikpuu kallal on töötanud üle 1800 kunstniku Indias, kaunistades kõik pinnad nikerdustega. Ainsatki naela või metalli pole konstruktsioonis kasutatud! Siin on üsna põhjalik ülevaade.


Hoones oli väike muuseum, mis valgustas India kultuuri ja hinduismi. Oma üllatuseks avastasin, et USAs on pea poolteist miljonit selle järgijat, Kanadas vaid kolmandik samast arvust. Ma olen küll India kohta lugenud ja õppinud, kuid kuidagi kahe silma vahele on jäänud näiteks fakt, et neil oli juba üle tuhande aasta tagasi oma ülikool kahetuhande professori ning kümnekonna tuhande üliõpilasega nii Indiast kui ka kõrvalasuvatest maadest. Suur vahe on kristlusel ja hinduismil, sest viimane toetab teaduse arengut ja progressi. Nad kasutasid muide juba iidsel ajal plastilist kirurgiat :)





Ma tunnistan, et see käik tekitas rohkem huvi uurida India ajalugu ning saavutusi. Isegi Kirke arvas, küll on tore, kui ei pea kaugele reisima, et kogeda teise rahva kultuuri! Kõik indialastest abilised olid eriliselt sõbralikud ja abivalmid, kuid siiani on mul olnudki ainult meeldivad kohtumised nendega.


Lahkudes jalutas mulle väga tuttava olemisega neiu vastu, kaks noormeest kõrval. Tervitasin eesti keeles ning üks poistest ütles kõlava häälega: "Tere!" Nüüd alles tundsin temagi päikeseprillide tagant ära. Seal nad olid, minu endised õpilased. Taas kord tunnistus, kuidas eestlast võid igal pool kohata :)


Paratamatult mõtlesin Toronto Eesti Maja peale, mille saatus on praegu arutusel. Kas siinsetel eestlastel jätkuks sarnast koostööd ja indu, et midagi samasugust läbi viia...


Eesti Elu artikkel:
Maikuu eelviimasel nädalavahetusel toimusid Torontos juba kümnendat korda järjest lahtiste uste päevad. Selle aasta nimekirjas oli 175 hoonet, mis linnas ajalooliselt tähtsad või muul viisil märkimisväärsed. Näiteks võis minna uudistama nii uut kui vana raekoda, CBC telejaama või balletikooli. Külalisi oodati mitmesse teatrisse, raamatukokku, pühakodadesse. Nimekiri on väga pikk ja erinevad kohad terve linna peale laiali pillutatud. Igal pool oli abiks hulgaliselt vabatahtlikke, kes lasksid piiluda ruumidesse, mis argipäeval tavainimese silme eest peidus on.

Pidasin plaani külastada mitut põnevat kohta, kuid olude sunnil, kus laste tegemised kõige tähtsama koha elus võtavad, jõudsin käia ainult ühes toredas paigas Toronto loodeosas – india kultuuri ja pühakojas Shri Swaminarayan Mandir. Olin kaardi pealt täpselt kindlaks teinud, kuidas kohale sõita. Ühel hetkel polnud ma aga enam sugugi kindel, kas ikka õiges suunas liigun. Kuid õnneks hakkavad majade vahelt kutsuvalt paistma valged marmorist tornid, mille peale mu noorem tütar rõõmuhõiske kuuldavale laseb, et emme pole mitte ära eksinud.
Sõidame läbi raudväravate, kus sõbralikud hindud meid parkimisplatsile juhatavad. Silmad kisuvad juba kangesti uhke templi poole, mille iga torni otsas väike lipuke lehvib. Kui viimaks hoonet lähedalt oma silmaga üle vaatame, ei jõua ma ära imestada, milline töö ja vaev on selle ehitamise sisse pandud. Iga sein ja väiksemgi pind on kaetud pitsiliste nikerduste ja pühakute kujudega. Tempel on ühendatud suurema valge majaga, mille uksed ja aknad on ehitud tumepruuni birma tiikpuust kaunistustega. Siia tulevad Kanadas elavad hindud koos aega veetma ja tegutsema.

Peaukse juures juhatavad noored hindu tüdrukud laia naeratusega meid riidehoidu, õieti küll kingahoidu, sest sisenemisel tuleb jalatsid ära võtta. Marmorist peegelsile põrand tundub mõnusalt jahe varvaste all. Vajadusel pakutakse saronge, et katta paljad õlad või põlved. Näengi ühte kõhukamat härrat oma lühikeste suvepükste peale sidumas helehalli riiet.

Külalised juhatatakse vaibaga kaetud saali, kus valgustatakse meid hoone saamisloost. Lausa uskumatu, et ainult vabatahtlike abiga kulus ehitamiseks poolteist aastat ja praegu on see olnud kohalike hindude kasutuses pea kaks aastat. Tähelepanuväärne on, et valges marmortemplis pole traditsiooniliselt kasutatud ainsatki naela või metalli. Arvestades, kuidas Lõuna-Ontario kliima kõigub ülikuumast suvest talvise pakaseni, pidi leidma kõige paremad ehitusmaterjalid, mis taolisele ilmamuutusele vastu panevad. Peale põhjalikke uurimisi jõuti itaalia marmori, türgi paekivi ja india liivakivini. Peamine kunstitöö on tehtud Indias, kus ligi 1800 taidurit oma oskused käiku panid.
Jalutame järgmisena läbi „suure saali“, mis on seinast seinani mustrilise vaibaga kaetud. Panen tähele, et toolid puuduvad. Ega selles polegi midagi imelikku, sest siin tavatsetakse lihtsalt põrandal istuda. Mõtlen, kui palju lihtsam on nõnda saali korras hoida või üritusteks valmis seada.

Pikk koridor viib meid viimaks templisse, mille välisseinu olime ennist lähemalt uurinud. Oleme lausa sõnatud sellest ilust, mis meid vastu võtab. Nikerdatud marmorsambad, orvades värvilised pühakute kujud, laepaneelid – üks kaunim kui teine. Kaelad jäävad lausa kangeks nende imetlemisest. Juhtumisi on algamas palvetund, õieti küll minutid, sest see ei kesta väga kaua. Kedagi ei aeta ära, palutakse hoopis vaikselt maha istuda.

Templihoones on ka väike muuseum Indiast, kus saan teada mitmeid põnevaid fakte, mis kutsuvad uurima selle iidse maa ajalugu. Paratamatult tõmban võrdlusi Eestiga, kui uhked meiegi oleme oma ülikooli, hariduse ja muude saavutuste üle. Ainult neil oli see juba olemas, kui meie alles viikingitega võidu sõjaretkedel käisime. Veel mõtisklen praeguse Eesti Maja üle, mille saatus hetkel vaekausil. Kas meie suudaksime kasvõi palju väiksema hoone sarnaselt 400 vabatahtliku abiga täna üles ehitada, kõik koos ühise eesmärgi nimel...

„Toronto-India“ on külastajatele muulgi ajal lahti. Kui ühel päeval tekib tunne, et linnas pole enam ainsatki huvitavat kohta, kuhu külalisi viia, siis võib mõelda sellele väikesele pärlile.

23.5.09

Fotojaht - t/ärkamine

Mõnikord võib ärkamine toimuda väga huvitavas kohas...

Kask on siin võõral maal eriti kodune...


Viinamarjad (üleval ja all), mis peaaegu viimastena lehte lähevad...





Vaarikas tunneb end igal pool hästi, ka keset muru.

Hommikune ärkamine matkal.

Teised fotojahil.

21.5.09

Restoranis

Eelmine nädal käisime töökaaslastega pensionile läinud laenuosakonna juhatajaga veel kord koos söömas. Pean ütlema, et see pensionile minek ei ole just väga hästi mulle mõjunud, olen väga kade ja ma arvan, ma ei ole üksi :) Ta ise ei tundvat just samamoodi. Kui oled ikka 33 aastat ühe koha peal töötanud, siis sellest harjumusest on väga raske äkki loobuda. Aga ma imetlen teda, et ta ei oodanud, kuni on 65. Meil oli üks vanem töötaja, kes viimastel aastatel võitles vähiga ning kui 65 täis sai, siis polnud ta tervis sugugi korras, et päriselt rõõmu tunda oma vabadusest. Tema on see, kes siiamaani kohtudes ütleb, hoia tervist ning arvesta, et raha ei saa sa hauda kaasa võtta - ela täie rinnaga!

Pildil: Kui anda kanapallidele ja kartulitele ilus prantsuskeelne nimi, siis võib hinna kümnekordseks panna :) Aga toidud olid head, puha puuküttega lahtises ahjus küpsetatud. Ahi ise jäi klaasi taha, (aga mitte pildile). Köök oli sellega meie pilkude all lahti ja ma imestasin, miks seal ei toimu hullumeelset rabelemist nagu Gordon Ramsay köögis :)

18.5.09

Vaba päev ja Kraft Dinner

Täna tähistatakse Kanadas Victoria päeva (vana kuninganna mälestuseks, kuigi keegi enam just seda nõnda võta, tavaliselt arvestatakse, et selleks ajaks on öökülmad läbi ja võib lilled maha istutada :). Meil oli külas Mari sõbranna Chen-Chen, kes enam küll samas koolis ei käi ja on kaugemale kolinud, kuid kellega ta aegajalt ikka kokku saab.


Siinsete laste lemmikuks on Kraft Dinner - makaronitoit juustuga. Pakk makarone keema ja siis juustupulber piimaga peale - nõnda oskavad lapsedki selle valmis kokata. Mina olen kuidagi kahevahel selle pulbri suhtes ning olen ise teinud "päris" makaroni-juustu toitu. Keedetud makaronid segan piimasoustiga, kus on sibulat ja küüslauku ja juustu. Seekord panin ka singitükke sisse. Kõik läheb ahjuvormi, riivitud juustu peale ning riivsaia kõige otsa. Peale seda umbes kahekümneks minutiks ahju. Lastele maitseb palju rohkem kui pakitoit :)

Video Kraft Dinner'ist. Ameeriklased söövad macaroni & cheese, aga kanadalased Kraft Dinner. Mõlemad on täpselt samad asjad :)


17.5.09

Lapsehoidja

Mari tegi eelmisel aastal läbi lapsehoidja kursused, kus minu üllatuseks päris mitu poissigi kohale olid tulnud. Nüüd võttis ta asja tõsiselt kätte ning jagas meie lähedal elavate väikeste laste emadele-isadele oma infot välja. Eile oli tal siis esimene kord, kus ta kahte tüdrukut hoidma läks. Ta oli päris põnevil ning ei jõudnud õhtut ära oodata :)

Kohale oli kutsutud kuueks, kuid Mari küsis, kas võib veerand tundi varem tulla, et täita küsimustik olulise infoga. Nagu näiteks, kus asuvad elektrikorgid, kui ootamatult on vaja elekter välja lülitada
(lapse näpud on elektrivõrgus). Hiljuti ühe sõbrannaga rääkides tuli sama asi kõna alla ning ta tunnistas, tal endal pole aimugi, kus tema majas need asuvad...

Lisaks olid küsimused kontaktide, igat sorti majareeglite (telefonikasutamine, elektroonika, millistesse tubadesse ei tohi minna, toit, magamaminemise kombed, mähkmete vahetamine, koduloomade indo) ja esmaabi kohta (kas on mingeid meditsiinilisi näidustusi, millega tuleb arvestada, majas olevad väljapääsud, taskulamp, esmaabi tarbed). Pean tunnistama, et pole ise kunagi taoliste asjade peale tulnud. Nii et kursustest on ikka kasu olnud :)

Minu laps toodi enne ühtteist kõrvaltänavast autoga lausa koju. Mari oli rahul oma õhtuga. Neil oli tore olnud ning ta ei suutnud uskuda, et saab makstud millegi eest, mis talle rõõmu pakub! Tunnihinnaks sai ta $7 (EEKides 10x). Muide maksustamine oli samuti üks teemadest kursustel. Ei tasu kunagi ise midagi välja pakkuda. Peab ootama ära, mis öeldakse ning siis vastupakkumise tegema, kui see liiga madal tundub. Muidu ütled äkki vähem, kui nad valmis maksma on.

Fotojaht - arhitektuur

Kolm erinevat stiili, keskel Toronto Eesti Maja, kus 70 aastat asus koolimaja ja mille 1960.aastal eestlased endale ostsid.


Vana ja uus on ühendatud Ontario kuninglikus muuseumis (ROM). Vana hoone külge ehitati laiendusena väga moodne juurdeehitus, mis kujutab endast kristalli.


Taas kord vana ja uus kokku ehitatud. Kui ma ei eksi on selle projekti taga eestlasest arhitekt Tõnu Altosaar. Siinsete eestlaste hulgas on muide mitmeid arhitekte, kelle projekteeritud majad Torontos ja mujal püsti seisavad.



Mõned näited elamutest... need, mis mulle eriti meeldivad, sest viivad mind justkui ajarattal aastakümneid tagasi.



Natuke uuema stiiliga elumaja.



Selline näeb välja uudne kirik. Lipu järgi võib arvata, kelle oma see siin Torontos on :) Vastus: Leedu.


Mitmete majade katuseid ehivad nüüd aiad ja muru, et pisutki kaasa aidata meie maailma paremaks muutmisel.


Uued korterimajad metroojaama lähedal. Aina rohkem on neid, kes hea meelega vahetavad autod ühistransporti vastu.