30.11.10

Kanada post

Nüüd on minu kallis kaasa pool aastat Kanada Posti leival olnud. Ma ei tea, kuidas see Eestis on, kuid siin on postitöö päris hea soe koht :) Isegi kui väljas lund sajab ja külm on ja peab suure kirjakotiga jõuluvana saadetisi ringi tassima. Tegelikult pole Tom just kirjakandja, kuigi ta oli valmis ka sellise lihtsa tööga "leppima" (tunnistan, kui keegi mulle seda pakuks, siis jookseksin tulistjalu seda vastu võtma, aga ega seda siin kerge pole saada, sest postitöö on ju soe koht :) 

Tom on hoopis mingi tehniline asjapulk, vaatab, et sorteerimismasinad kenasti töötaksid ja tõrkuma ei hakkaks. Vahepeal käib veel kursustel ning saab aina tarkust juurde. Paar korda on ta öösel pidanud kohale minema, kuid siis tegi ta ületunde. Kõige rohkem oleme mures, kui ta peabki äkki öövahetusse jääma. Aga see selgub alles järgmise aasta alguses.

Eestlasi pidi olema veelgi posti leiva peal, kuigi mitte nii palju kui omal ajal. Nad on sealt juba pensionile läinud. Ega nii kergelt niisama ära ei minda, sest riik on hea leivaisa ning post kuulub riigi alla. Tom paistab ka päris rahul olevat! Mille üle mul on hea meel. Ta väidab, et esimest korda teeb ta tööd, mis kõige lähemal õpitud erialale.

Meie vaatame nüüd lastega möödasõitvaid postimasinaid ja mõtleme, kuidas Tom oma tööd teeb. Kui varem kippusin vahel posti kiruma, et kirjad ikka kaovad ja post aeglane jne, siis nüüd tunnen tahtmist hoopis Kanada Posti kaitseks välja astuda :)  

Muide, minu esimene ametlik töö oli Eestis ka posti juures Tallinnas (nimeks ilmselt mingi nõukogude asi... CCCP почта näiteks), aasta aega kohe peale kooli lõpetamist! LAPis, ehk Linna Ametpostis. Meie ei viinud käsitsi saadetisi laiali, vaid sõitsime taksoga ringi ning jagasime ametiasutustele, koolidele jne posti laiali. Linn oli kümneks ringiks jagatud. Õppisin päris kiiresti tegelikult kõik need ringid selgeks ja võisin vajadusel ükskõik millise läbi sõita. Paaril töötajal olid load ning nad sõitsid oma autodega. Hiljem istusin hoopis omaette ja saatsin registreeritud kirju välja, vana arvelaud kõrval, et pidada arvet, kui palju kirju teele läheb :) Ega selgi tööl viga ei olnud, aga mulle meeldis seal ringide peal isegi rohkem, sest mõned asutused said väljamaa ajakirju (eriti Soomest), mida me võisime siis kiiresti läbi sirvida! Nii et kui keegi sai pisut räsitud olemisega ajakirja, siis olid kellegi teise silmad selle juba üle vaadanud. Oh, neid aegu :D

Kõige lõbusam on, et minu praegune kolleeg Torontos on samuti oma "karjääri" LAPis alustanud, kuigi mõni aasta varem kui mina.

28.11.10

Jõulud tulemas...

Täna panime aknale IKEAst kunagi hangitud aluse seitsme küünlaga. Lapsed küsivad pidevalt, miks meil hanukah küünlajalg aknal on. Isegi mõned sõbrannad on uurinud, kas oleme juudid :D Proovisin siis seletada, et küünlad tähistavad nelja adventi ja siis kolme jõulupüha. See sai küll väga imelik seletus, sest jõuludel on ikka vist kaks püha, aga arvasin siis ka 24. sisse, mis niikunii eestlastel alati palju olulisem olnud :)

Käisime eelmisel nädalal Mariga jõulumessil (rootsi jõululaadale ei jõudnudki...), kust ostsime uksele uue kena pühadeteemalise kaunistuse. Tom imestas, miks nad küll roostes asju seal müüvad :) Aga meile meeldis. Mõned pildid on klõpsitud just sealt.


Sel nädalalõpul olime One of a Kind käsitöö näitusmüügil (pilte pole, sest nad ei luba pildistada, aga nende kunsti võib osaliselt siia imetlema minna - vali kategooria ning paljudel on ka oma kodulehe link juures). Mõlemad lapsed olid varmalt kaasa tulemas! Tore, kui nendest on äkki saanud sellised, kes hea meelega teevad kaasa, mis varem igavust ja tüdimust tekitas. 

Tegime mõned ostud. Mari otsis ühte shokolaadimüüjat, keda mäletas eelmisest aastast. Pidime siis neid maiuseid ostma. Mina leidsin üles veinimoosi leti ning sammusin sealt  rõõmsalt kolme purgiga ära. Enne seda muidugi pidin kenasti ikka kõik moosid läbi proovima, kuni just need kõige magusamad üles leidsin. See maitsmine ongi vist meil põnevaim osa, sest paljud pakuvad oma söödavaid tooteid maitsta. Nende lettide ees on ka rohkelt liikumist. Müüjad, kes ei raatsi seda teha, istuvad väga mahajäetuna teiste vahel! 

Kirke sihiks oli olnud külmkapimagnetid (nagu ta hiljem mulle tunnistas), mida me eelmine kord ei ostnud. Tema lemmikuks magnet, millel kiri: Bad spelers of the world untie! Kotti sattus veel mõni kingitus, mis päkapikud sinna salaja poetasid. Kui lapsed väsinult ühele pingile vajusid, siis lubasid nad mul omapäi natukeseks toimetama minna :)

26.11.10

Fotojaht - mäng

Sel ajal, kui käisid 2000 olümpiamängud ja Erki Nool võidukalt Eesti lippu lehvitas, mängisid meie neiud samateemalist mängu, kuigi võistlejateks olid väga kummalised olevused. Dinosauruste kõrval esinesid eriti võidukalt kilpkonnad :)  Muide need minu lapsepõlvest nii tuttavad klotsid on Eesti päritolu. Ise me neid sealt ei toonud, hoopis ostsime Toronto Eesti Lasteaia toetusmüügilt.

Veel üks tore mängu pilt, kus Mari lubab leplikult nooremal õel teda kui hobust kasutada :)

25.11.10

Kaubakonteineritest majad



Jälle võivad kanadalased endale rahulolevalt õlale patsutada, sest nutikad mehed Torontos on leidnud eriti nutika lahenduse majade ehitamiseks. Kasutatakse ära vanad kaubakonteinerid, millest saavad kõigi mugavustega elamud! Peaasi, et on maatükk olemas, kuhu see püsti panna, luba ka ja vundament! Kompanii nimeks on MEKA World. Hinnad algavad neljakümnest tuhandest dollarist. Hiljuti ilmus üks näiteks New Yorgi majade vahele! Mugav ja moodne, üle 70% materjalidest on taaskasutusena uue elu leidnud. Ehitajad väidavad, et sees on soojestus ning soovi korral võib lisada ka päikeseenergiapaneelid. 95% majast on valmis, kui see kohale saabub ning lõplik viimistlus ja elamiskõlblikuks muutmine võtab umbes 2 nädalat. Kui elukoht liiga väikeseks jääb, võib seda vabalt laiendada. Kes pole oma elus vähemalt kordki klotsidest maja ehitanud :D Mina elaks täiesti rõõmuga sellises väikeses ehitises :) Kuigi pean siiski tunnistama, et palkmaja on pisut rohkem südame küljes!

24.11.10

Pulmad


Oh, milline üllatus! Tuleval aastal peavad Briti kuninglikud kõrgused just meie pulma-aastapäeval oma pulmi! Mille järgi nad küll sellise kuupäeva valisid :D Kindlasti mitte nagu meie, kellel oli vaja abiellumiseks kiiresti Õnnepalee esimene vaba aeg leida, et Tomi töö kaudu noorele spetsialistile Sakus korter saada (pidi ju tol ajal ikkagi abielurahvas olema, et üldse sellest unistadagi!) Meie pilt on muidugi aastate tagune, aga oleme seal just umbes-täpselt samavanused kui noorpaar.

23.11.10

Kõrvitsastritsel


Kõrvitsat jäi mul muidugi järele, ning osast küpsetasin magusat saia! Kunagine retsept on oma teed jalutama läinud (või olen selle imehästi kindlasse kohta pannud), nii et pidin uue otsima. Taas kord tänud Toidutarele, kust võtsin järgmise retsepti, kuigi kohendasin seda pisut. Eriti oluline on minu meelest soola rohkem panna! Ja mina panin ka kardemoni. Küpsetan oma saiad ahjukivil! Muretsesin hiljuti sellise suurema ristkülikukujulise, millele näiteks need kaks saia kenasti kõrvuti peale mahtusid (enamvähem selline nagu lingi alt üles hüppab)!

0.25 l piim
2 tl kuivpärm
2 tl sool
800 g kõrvits
150 kuni 200 g suhkur
150 kuni 200 g rasvaine
1 tl jahvatatud kardemoni
1 kg jahu

1. Tee leigest piimast (u 37 kraadi), pärmist ja osast jahust eelkergitus.
2. Koori kõrvits, lõika tükkideks, hauta vähese veega pehmeks ja suru pudruks. (Mina olen tegelikult kõrvitsa ilma hautamata riivinud, seekord panin osa piimaga blenderisse ning kasutasin seda nõnda. Ma ei tea, mis vahe tuleks, kui hautaksin, aga see tundub liiga tülikas :)
3. Lisa eelkergitusele leige kõrvitsapuder, suhkur, maitseained, sega hästi segamini, lisa jahu ja sõtku sile tainas.
4. Sõtkumise ajal lisa juurde poolpehme rasvaine.
5. Lase tainal soojas kohas kerkida, siis vormi piklikud pätsid või palmiksaiad, lase küpsetuspaberiga kaetud plaadil veel kerkida. Lõikasin taigna pooleks kahe saia jaoks. Siis omakorda ühe kolmeks ja teise neljaks ning rullisin piklikult lahti. Määrisin sulavõiga, raputasin peale suhkrut, kaneeli ja pähkleid. Keerasin rulli ning punusin palmikuks.
6. Määri pealt munaga ja küpseta 200 kraadi juures ahju alumises osas 25-30 minutit.
7. Jahtunud sai puista üle tuhksuhkruga.

22.11.10

Kõrvitsakompott


Nagu lubatud sai Tom oma lemmik kõrvitsahoidise :) Viimaks ometi jõudsin nii kaugele, et kõrvits ukse eest väljast tuppa tõsta ning lahti lõigata! Mõned vist vaatasid juba pika pilguga, miks Halloweeni aegne kõrvits ikka meil uhkelt trepil ilutseb, eriti kui on neid usinaid, kes juba oma elamist jõuluehetesse mässivad!

Ühtegi retsepti pole ma eriti kunagi kasutanud, kuid seekord tegin pisut uurimistööd ning võtsin Toidutare ettekirjutise eeskujuks. 

1 kg kõrvitsat
300 g suhkrut
2 spl äädikat (kohalik äädikas on nii lahja, et ma pidin vett vähendama ning maitse järgi seda lisama - umbes 200 ml läks sisse, see muidugi näitab, kui lahja äädikas on! joo või niisama sisse!)
8 dl vett
nelki, kardemoni, kaneelikoor (2), 0.5 tl aniisiseemneid, vürtsi ja riivitud muskaatpähklit

Kõrvitsatükid läksid umbes pooleks tunniks äädikavette, siis valasin selle potti, kuumutasin ja lisasin suhkru ja maitseained. Keetsin umbes 40 minutit, oleneb, kuidas nad välja paistavad :)  Siis kenasti purki! 

Eriti tore, kui purgid sellised kandilised on, sest nii võtavad nad külmikus vähem ruumi! Pean rohkem seeni hakkama sööma, sest just sellistes purkides neid müüakse. Kõrvits tundus päris magus, aga vaatame, kuidas nad peale natukest seismist on. Teen siis otsuse, kas vähendada suhkrut ning suurendada vee kogust.
Tomi kommentaarid olid ainult ülivõrdes, ainult kurtis, miks ma nii vähe seda kokku sain :D

21.11.10

Pilte laadalt

Enne, kui lumi maha tuleb (täna sadas esimest korda Torontos), riputan veel mõned pildid üles Royal Canadian Winter Fair'ilt. Kindlasti olid meie lemmikuteks kollased tibukesed! Mõnele teisele meeldisid need ka, nendele, kellel uhke kaamera käes on :)
 


Kohapeal valmistati eriti isuäratavaid kaneelikukleid. Tegelikult on need kõrvaltvaadates isuäratavad, kuid kahjuks pannakse minu meelest liiga palju suhkrut sisse ning lõpuks pigistatakse veel mingit suhkrumöginat peale... Palju toredam oli ahjuõunte valmistamine. Vahva oli jälgida õunte koorimist, taigna sisse panemist ning viimaks serveerimist. Õunakoorte kott leidis endale varjupaiga rahamasina kõrval :) Maiustusi ja muud söögikraami oli seal küllaga. Eks meiegi proovisime mõne asja ära. Eriti tore oli, et minidonut'site (kõige rohkem Eestis müüdavate sõõrikute sarnased!) müügiletis vaatas üks noormees Mari väga teraselt ning lõpuks julges kiiresti poetada Mari kooli nime - ECI? Tuli välja, et ta on isal nädalavahetusel abiks ja on Mariga samas loodusainete klassis! Pidid lausa kõrvuti istuma :)
 

Ja milline põllumajandusmess saab olla ilma uhkete köögiviljadeta! Kõige parempoolne üleval nurgas on muide peet! Erinevaid kategooriaid, mille all neid hinnati, oli päris hulgi. Seal olid kõige imelikuma kujuga, kõige suuremad, kõige andekamad ja kõige fantastilisemad (ma pole viimases kahes küll väga kindel :D

19.11.10

Fotojaht - 100

Natuke aega tagasi oleks see teema pannud kukalt kratsima ning ajurakud tööle, kust ümmargust nubrit leida. Kuid hiljuti nähtud telesaade on muutnud minu ettekujutust numbritest! Just nõnda näen ma nüüd numbrit 100 :D Mis number näiteks võiks olla luik ja uss kahelt poolt vaidlemas, kelle muna keskel on? 

Muidugi on numbrite meelespidamise tehnikaid veel teisigi. Näiteks siin on üks ja siin teine, mis natuke keerulisemad, kui minu lihtne numbri ja kuju kokkuviimine. Minu pildid on järgmised: 1 on pliiats või pähklipureja, 2 on luik, 3 on süda, 4 külakiik või vantädi rätikuga, 5 on uss, 6 on päkapikk, 7 on nool või vikat, 8 on lumemm, 9 on silm või ankur ja 0 muna. Peamine kasutus nende jaoks on mul lugemise juures. Vanasti kippusin parema puudumisel raamatulehel nurka ära keerama. Nüüd aga jätan meelde väikese loo numbritega seoses. Näiteks päkapikk kiigel või eelpool toodud näide luige ja ussi kohta (205). Proovige! Väga põnev! Minu jaoks nii põnev, et ma lausa ootan huviga, millise numbriga mu lugemine lõpeb ja mis ma siis välja võiks nuputada :) Aga  pikemate numbrite jaoks, nagu telefoninumbrid, peaksin vist neid teisi tehnikaid rohkem uurima.

18.11.10

Sügisene karate turniir

Veel mõned fotod karateturniirist. Ülemisel keskmisel on näha, kuidas haiglast kohal olev esmaabi esindaja kontrollib ühe võistleja olukorda. Võistleja pahameeleks ei lubata teda tagasi oma oskusi näitama. Muidugi teeb pahaseks, sest ta on üks tugevamatest. Aga huul oli tal natuke lõhki küll. Ühe teisega läks natuke kehvemini, ta viidi igaks juhuks haiglasse. Tegelikult pole sellised tõsised olukorrad väga tavapärased, enamasti on ainult tegu kergemate lopsudega.

Keskmisel pildil on hästi noor võistleja, kes väga tubli! Kui ta ikka vastu peab, siis on tal lootust eriti hästi tulevikus esineda. Kirke leidis endale ühe uue sõbra, kes oli kohale lennanud lausa Iirimaalt koos oma isaga (mõlemad võistlesid ka). Vasakus nurgas oleval pildil on ta rohelises jakis, Kirke on pandud täiskasvanute mustade vööde vabavõitluse punktijärge pidama.

Lõpuks video, mis on pandud kokku mustade vööde naiste ja meeste vabavõitlustest. Esimene lõik on muidugi Marist :)

15.11.10

Udu


Reede oli Toronto justkui tulnukate poolt udu sisse mähitud. Kuidagi ebamaine ja kõhe tunne tekkis selle paksu udu sees, kui hommikul kooli-tööle jalutasime ning tavapäraselt kaugele paistvad korrusemajadest jälgegi näha polnud. Järgmisel hommikul oli udu ikka meie kohal, kuigi mitte nii vägevalt. Taipasin alles siis paar fotot klõpsida.
 
Toronto linnast on siin mõned päris head fotod samast kohast võetud koos videoga. Siis saab aru, millest ma räägin, kui hooned "ära kaovad". CN-torn on ühel täielikult haihtunud :)

14.11.10

Karate sügisturniir

Nädalavahetusel oli järjekordne karate turniir. Kirke ei osalenud, Tom ka mitte. Esimesel on jalg pisut välja väänatud ning see ei taha paraneda, teisel oli tööpäev! Minul oli ka tööpäev, viisin lapsed kohale ning sõitsin tööle. Tagasi jõudsin just selleks ajaks, kui Mari oli lõpetanud kata esitamise... Nii et napilt jäi kaasa elamata. Tom jõudis kohale, kui Maril oli vabavõitlus käimas. Kuna osalejaid ei olnud väga palju, siis pidi meie neiu võistlema nende naistega, kes üle 16 (st täiskasvanutega) ja kel mustad vööd gii ümber. Eks ta natuke pabistas suurte vastu minnes, aga õnneks on ta küllalt palju Tomi toginud :) Esimeses ringis oli ta vastaseks naine, kes lõpuks võitjaks osutus. Aga vähemalt sai ta ühe punkti tema vastu :)  Katas sai ta kolmanda koha.

12.11.10

Fotojaht - mälestus

Eesti sussid kaugel Kanadas kaasas ja kasutusel, et kodumaa ikka meelest ei unuks (tähtis on muidugi meeles pidada, et need külla minnes ikka kotti saaks torgatud :)

Isadepäevale mõeldes... aastatetagune foto minu toimekast isast, kes nüüdseks küll juba igavesele unele suikunud.


 Teised mälestuste jahil 

Teemasid: varesele valu..., kiirtoit, ajaleht, tuba

11.11.10

Kunstnik

Käisime Mariga laupäeval peale kummagi tööd (tema aitab Toronto Eesti lasteaias vabatahtlikuna kaasa) Kuninglikul põllumajandusmessil, mis maailma suurimaid ja peetud juba varsti sada aastat (tegelikult peaks vist selle kohta küll laat ütlema :). Kõigi nende suurte silmadega lehmade ja lammaste vahelt leidsime ühe toreda kunstniku, kelle juurest ei saanud me enne tulema, kui kaks maali kaasa ostsime. Nii et minu kergelt teenitud 50 kattis kulu päris hästi ära :D

Kunstnik Alejandro Elegino on pärit Filipiinidelt, sündinud aastal 1938 ning aastast 1989 elanud Kanadas (vaata kodulehte). Ise nimetab ta oma stiili modernseks impressionismiks. Tal oli nii palju erinevaid töid, millega oleks hea meelega koju läinud. Mulle meeldis sinistes värvides mere ja purjeka pilt (jäi fotole), kuid siniseid värve on mul majja väga raske kuhugi üles panna. Nii me siis valisime ühe, millel lilled vaasis ja teisel rõõmsalt kirevad kalad! Mingil määral oli tema tehnika Neeme Lalli sarnane, sest samamoodi jäid värvid "reljeefselt" pildile (mitte kõik ei olnud nii maalitud). Mees ise oli hästi lõbus ja vahva nagu fotolt ehk pisutki läbi kumab. Lubas järgmine aasta jälle platsis olla ja eks me läheme ja otsime ta siis üles :)

10.11.10

Kergelt teenitud 50 dollarit

Istusin esmaspäeva õhtul koos Indiast pärit mehega laua taha ning vastasin pisut üle tunni tema küsimustele. Nagu näiteks, kui pikk ja paks ma olen, kui palju ma juurikaid söön, kas tänavad on küllalt valgustatud ja kas meie ümbruses käib ringi kampasid, kes proovivad mulle narkotse müüa. Vastutasuks teenisin $50! Kusjuures, keeegi ei kontrollinud, kas ma ka õieti vastasin :D

Tegelikult käib Torontos praegu St.Michael'si ja Toronto Ülikooli poolt suur küsitlus. Teemaks "Neighborhood Effects on Health and Well-being" (maakeeli: kuidas mõjutab naabruskond sinu tervist ja heaolu). Torontost on valitud teatud rajoonid ning siis omakorda huupi inimesi, kellele saadeti kiri pika seletusega ning küsimusega, kas nad oleks nõus osalema. Juhtumisi saime meiegi sarnase kirja koju. Panin selle kuhugi kenasti "hauduma" ja unustasin, kuni keegi ühel õhtul mulle helistas, kui ma parasjagu liivatainast õunakoogi jaoks plaadile laiali lükkasin. Proovisin siis kuidagi ära viilida, ning kurtsin, et ega seda aega just palju pole (isegi raha ei kaalu vahel aega üles), kuid teise telefoniotsa oli sattunud väga heade veenmisvõimetega daam (või olin ma kuidagi eriliselt kergesti mõjutatav sel õhtul). Lubas aga, et kohale tullakse just siis, kui mulle sobib. Eks ma siis andsin viimaks alla.

Minu indialane ei tahtnud Kokole alguses sugugi meeldida ning haukumine kostis kindlasti tervele tänavale kätte. Mul oli hetkeks tunne, et mees laseb kiiremas korras jalga, sest nii koletu loomaga polnud ta sugugi arvestanud. Õnneks rahunes koer kiiresti maha ning saime segamatult vestelda. Kokku intervjueeritakse umbes 3000 inimest ning põhimõtteliselt tahetakse vist tõestada, kui halvasti ikkagi vaesus ja kehvad olud inimestele mõjuvad. Mis paneb mind mõtlema, et kõik on ikkagi paljuski enda teha. Muidu ei räägiks, kui ise poleks vaese immigrandina siin alustanud ning kuidagi hakkama saama pidanud...

Sel ajal, kui mind küsimustega pommitati, proovisin ise oma küsimusi vahele susata. Sain teada, et härra on Indiast tulnud kuus aastat tagasi. Tal on poeg, kes teeb karated, on just kollase vöö kõrgema vastu vahetanud. Ta on õppinud Inglismaal ülikoolis ning omab lausa doktorikraadi geneetikas! Tema õnneks tunnustab Kanada omandatud haridust (mitte nagu minu puhul omal ajal...), kuid ega tööd pole kerge leida. Ta olevat olnud mõnda aega töötu ning võlad kasvanud pisut liiga suureks. Kui sai teada, et pangas töötan, siis uuris, kuidas meie laenutingimused ka on :) Andsin talle oma visiitkaardi. Näed siis, kus saab kliente juurde meelitada :D

Üldiselt läks jutuajamine suhteliselt kiiresti. Alguses ikka ajas ta kõvasti näpuga järge, aga tegelikult saab päris kärmesti aru, millise inimesega tegu ja poole pealt vuristas ta juba niisama küsimusi, ilma et ta õieti mu vastuseid ära oleks oodanud. Jään nüüd huviga ootama kogu selle suure projekti tulemusi!

8.11.10

Halloweeni kõrvitsa saatus...


Mis saab kõigist nendest toredatest kõrvitsatest, mis Halloweeni eel ja ajal maja ette kaunistuseks pandud... Selline pilt avanes mulle pühadele järgnenud prügipäeval (lohutuseks... vähemalt läheb see komposti). Meie kõrvits trepil jäi seekord lõikumata, teen sellest hoopis kõrvitsasalatit. Kindlasti küpsetatakse paljudes kanada peredes kõrvitsakooki ning keedetakse kõrivtsasuppi. Seemneid soovitatakse ahjus krõmpsuks muuta, et siis mõnus nende kallal nagistada. Mina olen ise ka kõrvitsakringlit teinud! Imehea! Aga nagu hüljatud jõulukuuskedega tekib pisut kurb tunne, kui näed neid tänava äärde tõstetud kaunistusi. Teisalt on nad suures koguses rõõmu toonud nii lastele kui vanadele!
 

5.11.10

Fotojaht - sügav

Sügav Atlandi ookean...

Sügav Suurjärvistu järv...

 Sügav porilomp tagaaias...

... sügavalt mõttes kõigi nende vetesügavuste üle:



Teised sügavuste jahil

3.11.10

Halloween

Nüüd on mitu päeva jõudnud Halloweeni õhtust mööda minna, kuid varem pole olnud mahti arvuti taha istuda. Kuna Mari sõbrad olid ikka valmis end kostümeerima ning tänavale minema (olime tavapäraselt Kati sünnipäeval, lisaks Halloweenile), siis ei hakanud mina ka asja keelama :) Mari oli juba laupäevasel lasteaia hommikul (ta käib seal abiks) endale renessansiaja kleidi selga ajanud (mille Eesti mõistes kaltsukast paar aastat tagasi sain, ning mida juba eelmine aasta Marile pakkusin, kuid siis oli vaja olla mingi Jaapani tegelane). Nagu öö ja päev :D

Tegin talle kenasti soengu pähe, pits varjas osaliselt juukseid. Kaunis kett kaela ning kõrvarõngad ka (nendest üks läks küll õhtu jooksul katki) ja oligi neiu valmis. Pühapäeva õhtu oli aga väga külm (päeval sadas isegi pisut lund), nii et ta pani siiski midagi veel alla, sellepärast ka selline punane pluus alt paistmas. Keep üle ja lisaks Eestist toodud kena rätik. Päris ehtne renessansiaja neiu sai temast! Tegelikult ju päris kena neiu, sest muidu on tal ikka ainult teksad jalas ning juuksed kiiruga kammitud (kui meelde tuleb :)

Kirke nõudis "Kättemaksukontori" viimaste osade ajendil valgeks vaimuks maskeerimist. Inspiratsiooni sain kõrvalolevast kleidist. Mingit lõiget mul polnud, proovisin niisama hakkama saada :) Läbipaistvast riidest hommikumantli moodi asi üle (saime jälle "kaltsukast" - Talise) ning mõlemad püüdsid nii mõnegi kommijagaja pilgu. Neil paluti mitmel pool foto jaoks poseerida :)  Meie hulgas oli ka kaks rokkarit, mis veelgi rohkem inimestele meeldisid! Muidugi teenib hea kostüüm ka rohkelt maiustusi!

Ilm oli aga külm ja lapsi tavalisest vähem. Tänava otsas seisid mõned lausa tee ääres oma kommikaussidega ning pakkusid kõigile möödujatele kommi. Sain minagi siis oma osa sealt :D  Ühes õues jagati lahkelt lausa veini! Kindlasti avaldas see sügavat muljet Eestist kohale jõudnud abielupaarile, kellel Tom enne peole tulekut oli lennujaamas järel käinud (muuseas osutus mees tema klassivennaks! Viimane oli ilmselgelt päeva pirn, sest Tom teadis ainult, et olime lubanud kaks eestlast hotelli viia :) Hotelli viimine venis, sest kes saaks maha magada sellise erilise võimaluse "ehtsast" Halloweenist osa saada!

Viimaks veel pilte, mille Smileboxi abil kokku panin. Pole varem seda vidinat kasutanud, aga päris tore sai, if I may say so myself :)

Click to play this Smilebox slideshow
Create your own slideshow - Powered by Smilebox