30.11.08

Tüdrukute kata

Siin on üks video tüdrukute katast, kus Kirke neljanda koha sai. Avastasin just, et Youtube'is on juures üks väike nupp, mis lubab videot parema kvaliteediga vaadata (watch in high quality)... millal see sinna ilmus; või pigem, nii harva ma seal siis aega käin veetmas :). Igaljuhul tasub sellele nupukesele vajutada, sest nii on pilt hoopis selgem! Klõpsa siis ülemisel pildil ning vajuta sellele imenupule!

Kuna ma olen harjunud kõike puust ette tegema :), siis siin on pilt, kuhu täpselt vajutada, kui oled Youtube'i lehele jõudnud.

Karate sügisturniir

Pean kiiresti uhke emmena uhkeldama :). Mari sai kumites (vabavõitluses) esimese koha ja Kirke jõudis katas neljandale kohale! Nägin, kui rahul Mari oli. Ta ütles, et oli end kuidagi sellele lainele seadnud ning hoidis mõttes eesmärki kohe esimest vastast võita. Pildil on ta oma klubikaaslasega.


Mulle meeldib, et nad annavad neljanda koha eest ka midagi. Innustab kindlasti noori, kui rohkemate tulemusi ära märgitakse! Lisaks saavad kõik osavõtjad uhke tunnistuse. Muidugi on see võistlus, kuid nagu Mari ütles, on nad seal justkui üks suur pere!


Kõige kaugemad külalisvõistlejad olid Iisraelist, Venemaalt ning Iirimaalt. Järgmiste päevade jooksul panen lühikese video kokku!

29.11.08

Fotojaht - kõver

Minu esimene pilt sai millegipärast ka puust tehtud. Ikka kujutad neid ette sirgete ja kõrgetena. Kui siis sellenädalane teem meeltes mõlkumas, märkasin äkki kooliteele jäävat puud, mille ladvad küll taeva poole küünitavad, kuid vahepeal uhke jõnksu teevad (ikka selleks et traatidel sirge tee lahti oleks)!

Ja teine pilt on kõvera kaelaga tuvist, mitte et tal just selline kael päriselt oleks ;), lihtsalt peab ta uudishimulikult uurima, mis ümberringi toimumas on (ja kas seda imeliku aparaadiga kahejalgset olendit, kes puu all paremat fotonurka otisb, saab ikka usaldada).

Uued tuuled...

Minu suurem laps peab järgmisel aastal uues koolis alustama, sest algkool saab läbi ning ei ole olemas koole, kus klassid kooliaja lõpuni käivad. Ja siin peavad lapsed koolis olema kuni saavad 18 (kui just varem gümnaasiumi tunnistust ei saa, ja keegi päriselt vitsaga neid taga ajama ka ei tule, kui nad välja kukuvad...).

Käisime Mariga praeguses koolis infoõhtul, mil mullegi lõpuks kohale jõudis, mis ees ootamas. Peale kaheksandat ütled hüvasti koolile, kus oled juba kümme aastat käinud ning astud sisse majja, kus kõik pea peale keeratud on. Ei ole enam ühte klassi, vaid pead valima kursused, mida võtad. Kooli lõpetamiseks on vaja koguda 30 punkti. Esimesel aastal on kuus kohustuslikku kursust ning kaks vabal valikul. Teisel samuti kaheksa kursust ja nagu meile seletati, kui suudad kahel esimesel 16 punkti kokku saada, siis 95% tõenäosusega lõpetad edukalt terve programmi.

Kohustuslike ainete hulka kuuluvad muidugi inglise keel, matemaatika, teadusained (science), geograafia, ajalugu. Neid võib võtta mitmel erineval tasemel, kas akadeemilisena või praktilisena või vabal kujul. Olenevalt sellest, millise suuna oled endale elus võtnud. Kas tahad minna edasi ülikooli, kolledzhisse, hakata „õpipoisiks", et ametit selgeks saada või on sinu eesmärgiks peale kooli otse tööle asuda.

Kümnendast klassist muutuvadki kursused vastavalt ülesloetud suundadele. Mulle meeldis väga peakõneleja esimesed sõnad: vaata enda sisse ning mõtle, mida soovid elus saavutada! Ning lapsevanemad respekteerige oma lapse soove, sest see saab olema nende elu, nemad ei pea teie unistusi täitma. Isegi kui juhtuvad apsud, siis keegi meist ei pääse nendest.

Muidugi tahaksin, et tüdrukud edasi ülikooli lähevad, kuid hetkel proovin endale sisendada, et kui laps teatab, et soovib hoopis kokaks õppida, siis pean talle vabad käed andma. Viimaks ei ole siin ebatavaline, kui juba vanemast peast alustatakse ülikoolis, kui see tahe tekib. Või on ka neid, kes lähevad ülikooli ning siis aste madalamasse kolledzhisse, sest tahavad midagi praktilist enda tagataskusse, et paremat tööd leida. Täiesti tavaline siin, nii et ei saa aru hiljutisest Eestis läbi jooksnud uudisest, et kuidas küll nii, kui noored lähevad peale ülikooli endale ametit kutsekooli õppima! Miks mitte!!! Mina näiteks olen algaastatel mitmeid kordi kahetsenud siin tööd otsides, et mul puudus konkreetne amet... mida sa filoloogina peale hakkad... hea koha jaoks pole Kanada kvalifikatsiooni ja madala koha joaks oled ülekvalifitseerunud...

Meie ümber istus suur hulk hiljuti Kanadasse elama tulnuid, minu kõrval üks juudi pere, lapsevanemad Aasiast, Indiast. Kõigil sama mure/traditsioon, kuidas nende võsud ikka kõrgeima hariduse kätte saavad, et paremini uues ühiskonnas läbi lüüa. Ning siis teatas üks kõnelejatest, et siinsed ülikoolid ei vaatagi ainult sinu õpitulemusi. Nad tahavad näha tervet pakendit, et oled suviti näiteks tööl käinud, oled vabatahtlikult oma aega jaganud heategelike organisatsioonidega, tegelenud millegi muuga peale õppimise. Ma usun, see tuli päris suure üllatusena kõigile meile, kes me oleme ikka harjunud ainult oma tugevat akadeemilist tausta esile tõstma...

Tore oli alguses nähtud slaidishow noorte võimalikust tulevikust - med õde, müüja, tehnik, õpetaja, jne - kõikvõimalikud alad on ühteviisi tähtsad. Esimesel slaidil oli kanadalastest kaheksase paadi sõudjate pilt, kes Hiinast kulla koju tõid. Nende hulgas oli üks siin sündinud eestlane - Adam Kreek (pildil esireas keskel - ainuke blond :), kelle vanaisa oli eelmise vabariigi ajal tubli kuulitõukaja. Minu jaoks oli see kuidagi eriliselt imeline kokkusattumus! Mitte, et ma ei hakkaks ei tea mida ootama, kuid arusaamine, et maailm on mu neiule lahti oma kõigi võimalustega, kui ise selle nimel töötada.

28.11.08

Veel leivamasinatest

Eelmine postitus tõi ühe praktilise küsimuse ja kui ma vastust kirjutama asusin, kujunes sellest nõnda pikk jutt, et panen hoopis selle siia kirja :).


Tean juba kahte, kes ei ole mitte oma saiaga sugugi rahul, mis leivamasin valmis küpsetab. Mul oli mõni suvi tagasi suvel külas noor neiu Soomest ning talle hakkas väga meeldima meie sai. koju minnes ostis pere tema pealekäimisel leivamasina, kuid millegipärast ei tulnud saiad sugugi sama head välja... kas ei kerkinud korralikult või maitse polnud kiita. Tunnistan kohe, et uus masin, mille peale esimese katki minemist sain, ei olnud võrreldav eelmisega - küpsetab liiga kõva kooriku. Nii leidsin interneti kaudu täpselt samasuguse, milline mul varem oli, ning käisin sellel ise järel. Üks soome juurtega neiu, kellel nimeks Tiina, müüs enda oma ära, sest oli vaid korra peale pulmi kasutanud (väga suure hulga leivamasinate saatus on sarnane...).

Mäletan, et masinat ostes, uurisin päris põhjalikult, mis on nende kohta kirjutatud. Paistab, et igat sorti asjad võivad mõjutada lõpptulemust, isegi kui retsepti järgi kõiki aineid sisse paned (täpne koguste jälgimine on väga oluline!). Näiteks mängib rolli, kui kõrgel sinu maja merepinnast asub, kui suur on niiskuse hulk õhus ja jahus, kui vana pärm on jne. Ainuke viis õige tulemuseni jõuda on proovida näiteks jahu koguse suurendamist või vedelikku vähendada (või mängida teiste ainetega). Muidugi on see tüütu, kuid kindlasti on rõõm suur, kui viimaks hea sai välja tuleb.

Teisalt ei tohi unustada leivamasina teist funktsiooni (kui see ikka kaasa tuleb :) - kasutan oma masinat väga palju pärmitaigna valmistamiseks! Nii ei pea ise sõtkumise ja kergitamisega vaeva nägema! Tunnistan, et viimase puhul olin tükk aega skeptiline, arvasin, et parima tulemuse annab ikkagi ise tunnetamine, kuidas tainas käe all on (Rootsis elades küpsetasin vähemalt kaks korda nädalas ise saia, nii et päriselt enam ei pidanud retsepti järgi midagi tegema). Laupäeviti olen juba eelmisest aastast alates teinud ise pizzat, sest enamasti olen päeval tööl ja saan hommikul jahu ja muu leivamasinasse panna, et siis vastavalt kojutulekuks oleks tainas valmis!

Nii et kui sai isegi peale katsetusi hästi välja ei tule, siis soovitan seda taigna valmistamiseks! Masinas valmiskergitatud saia- või leivataigna võib hiljem ise ahju panna, kui soov on. Tavaliselt teen leiva puhul nii, sest puhtalt rukkileiba ei saa masinas küpsetada. Kuigi gluteeni lisamine ehk tõesti aitaks sedagi probleemi lahendada. Ise teen enamasti pärmitaignast kaneelikukleid, mida õnneks siiski ainult Tom kõige rohkem sööb, muidu oleksin vist varsti sama ümmargune nagu kuklid :). Tegelikult meeldibki mulle rohkem midagi valmis meisterdada kui neid hiljem süüa. Vahel võtan vaid paar lusikatäit kooki Tomi taldrikult, et maitset üle kontrollida.
Viimaks üks saia retsept, kaalusin kenasti ära, kui palju mida, sest klaasimõõt võib ainult segadust tekitada. Oluline on, et pärm vedelikuga kohe kokku ei puutuks - peab just sellises järjekorras anumasse panema. (Muutsin eelmises postituses kogused ka grammide ja millimeetrite peale).

300ml vett
10g / 1¼ tl soola
12g / 1spl suhkrut
500 g valget jahu
7 g / 1½ tl kuivpärmi

(Pilt on sellest ajast, kui Tom paar aastat tagasi omaette kodus olles ise saia küpsetas ning unustas laba sisse panna. Kui aeg täis sai, ei saanud ta aru, miks mingi nätakas ilusa saia asemel talle vastu vaatab. Ega midagi, kahju ju teist ära visata... natuke sõtkumist ning tavalisse ahju küpsema!)

26.11.08

Abimehed köögis

Sel jõuludel saab mul viis aastat täis, kui ma hakkasin ise järjepidavalt saia-leiba küpsetama! Saia ei olegi sel ajal kordagi ostnud (väja arvatud Eestis :), ainult vahel leiba - ukrainlaste Borodinod või sakslaste tumedaid leibu (nende tehas on juhtumisi meile väga lähedal). Leivamasina pidin sel aastal ära vahetama, sest kahjuks ei pidanud ta mu kasutusele vastu... olin kui kätetu-jalutu, kui aru sain, et sellest enam asja ei saa.

Praeguseks olen kenasti Tomi välja koolitanud, kuidas meie lemmiksaia teha (see oli vist rohkem olude sunnil, kui ta üksi Torontos pidi olema ning isu meie saia järele nõnda suureks läks ;). Sügisel sain uue abilise Kirke näol, kes eelmisel nädalal, sel ajal kui mina pikalt tööl olin ja Tom magamistoas luges, iseseisvalt kõigega hakkama sai (enne seda oli ta vaid ühe korra issi abil kõik ained anumasse pannud). Ta oskas sättida isegi taimeri helisema, et masinast segamislaba välja võtta (nii ei jää suurt auku leiva sisse). Minul on muidugi eriliselt hea meel taolise abi üle!!!

Siin on veel kord meie mitmeviljatera saia retsept:

1¼ kl/ 300ml vett
2 spl pruuni suhkrut
2 spl / 0.3 dl õli (juurviljaõli)
1¼ tl / 10g soola
1½ kl / 200g nisujahu
2/3 kl / 155g mitmevilja jahu
1¼ kl / 100g täisteranisujahu
1/3 kl / 40g petipiima pulbrit (buttermilk powder) ei ole oluline, kuid sai tuleb palju maitsvam (vee asemel võib piima kasutada)
1 tl / 4 g kuivpärmi

(1 kl = 250 ml)

25.11.08

Rootsi jõululaat

Novembri lõpus peavad kohalikud rootslased oma jõululaata. Loomulikult on hulgaliselt väljas rootsipärast toitu ning jõuluteemalisi kaunistusi. Meie avastasime üsna pea peale Rootsist siia kolimist sellise toreda ettevõtmise ja oleme ikka püüdnud seal ära käia... suuresti imehea pohlamoosi pärast, mida siis rõõmsalt kodus süüa saab. Nimelt tegeletakse siin maal peamiselt jõhvikate kasvatusega, mis sugugi halvem pole, aga millal see inimeselaps rahule saab jääda sellega, mis käes on... teisalt sai Rootsi metsasid mööda usinalt ise pohli korjamas käidud. Nii et võime pisut nostalgitseda.




Lisaks kõigele heale-paremale (muuhulgas pakutakse kohvikus lõheleiba, rootsi lihapalle ja saiakesi) saab ka hing midagi. Esinetakse jõululauludega ning tantsitakse rahvatantsu. Kui väga tähelepanelikult nüüd pilti uurida, siis teadjamad märkavad ehk, et ühel tantsijal on kuidagi väga tuttavad rõivad seljas...
...täpselt samasugused nagu minulgi kodus :), ikka Emmastest pärit ema järgi. Tegelikult on korraldava seltsi hulgas teisigi eestlasi, kes kuidagi Rootsiga seotud on. Paljud eestlased, kes Kanadasse sattusid, jõudsid ju head mitu aastat enne Rootsis elada. See Hiiumaa rahvarõivaid kandev neiu on viimased aastad Skandinaavias õppimisega tegelenud; ning tantsis sama kenasti eesti rahvatantse, kui ta Eesti Koolis käis.

Head kadripäeva :)

24.11.08

Lumehelbed

Nüüd, kus lumi nii siin kui sealpool ookeani end ilmutanud on, võiks meelde tuletada toredat veebilehte, mille abil saab ise lumehelbeid luua. Ikka samas tehnikas, mis paberi ja kääridega, kuid arvutiekraanil :).

23.11.08

Fotojaht - käsitöö

Alustan pildiga minu esiemesest „päris” õmblustööst - põllest, mille ma umbes kümne/üheteist-aastaselt valmis tegin (ikka kooli käsitunni raames). Mäletan selgelt, kui täpselt ja aeglaselt ma kõiki õmblusi õmblesin ning kui uhke ma oma põlle üle olin. Hiljem, kui oli vaja tikkimistöö esitada, siis tikkisin põllele selle kassi. Pidin ikka mitu korda nii mõndagi kolmnurgakest lahti harutama, kui liiga tugevalt niiti tõmbasin. Ma ei arva, et olen ühegi teise tööga niiiiii rahul olnud kui just sellega... ja ilmselt sellepärast ongi see mul ära pandud ning mitte sugugi igapäevaselt kasutusel.


Need järgmised kaks pilti on minu uuemast hobist, milleks on paberist kujundite tegemine (inglise keeles nimetatakse seda quilling - vaata videot), ja mille ajalugu ulatub tegelikult sajandite taha. Kui nüüd kasutan peenikest naasklit, mille ümber paberiribasid rulli keerata, siis omal ajal hoiti käes sulge (quill), kust muidugi tuleb inglisekeelne nimetus. Ise avastasin selle ühes suures kästitööpoes. Niipea kui seda nägin, pidin asja lähemalt uurima ja loomulikult kõik vajaliku kohe muretsema.

Kunagi tegin hästi palju sarnaseid lumehelbeid, kui Eesti Lasteaia toetuseks enne jõule piparkoogitainast müügiks valmistasin ning igale taignapakikesele sarnase helbe juurde panin. Ma ei teagi, mis ostjaid rohkem meelitas, kas taigen või lumehelves, aga paljud võtsid vaevaks valida just seda kõige ilusamat... Sama tehnikaga olen ka õnnitluskaarte teinud, tegelikult tehakse ka suuri pilte sarnaselt. Tunnistan, et see on eriliselt rahustav tegevus, vähemalt minu jaoks :).



Korgist alusele on kerge nööpnõeltega kinnitada valmis paberrullid, et need kenasti ära kuivaksid.


22.11.08

Aardejaht - nõud

Taas kord pean leppima ajalooga, mida ise kujundan... Mina pole kohvijooja, naudin rohkem teed ning ühel päeval otsustasin, aitab mulle nendest kaltsuteedest. Seda enam, et nii palju huvitavaid teesid on poelettidele tekkinud.

Kui mu klaasist teekann kuidagi õnnetult purunes, siis oli vaja muidugi uus leida. Pean tunnistama, et ega seda polnudki kerge teha! Kõmpisin päris palju poode läbi, kuid ühegi nähtud kannuga rahul polnud. Sain isegi kingiks viimaks ühe, kuid olin selleks ajaks jõudnud otusele, et tahan midagi paremat, kui kergest klaasist kannu. Tassisin siis vanakraami poest koju ühe klassikalise kujuga kannu, kuni viimaks jõudsin pildil oleva savist ümmarguse kannu juurde, mille juures suhkrutoos ja koorekann. Hiljem nägin samas stiilis teetasse, mis sugugi minust kauplusesse ei tahtnud jääda :). Lugsin internetist hulgaliselt infot erinevate teepottide kohta ning kõige „parem” pidid olema Brown Betty Teapot, mida isegi siin saada on, kuid mille hind vähemalt siin paneb natuke mõtlema, kas asi ikka seda väärt on...

Viimane ülesanne on veel korraliku teekannu soojendaja muretsemine (või valmistamine :). Siiani olen väga edukalt
kasutanud erru läinud sooja fliisist talvemütsi. Arvestades, kui hästi ta mind pea soojendamisel teenis, siis pean ütlema, et ta teeb sama hea töö teega ära!


Ja veel ühed kruusid, mis loodetavasti meie peres veel kaua aega vastu peavad ning minu lapsed võivad ühel päeval neist kirjutada :). Saime tassid kingiks eelmisel aastal jõuludeks oma väga kena naabritest vanapaari käest. Oleme nendega hästi läbi saanud ning jõulude ajal viin neile alati ühe keeksi kingituseks. Nüüd kasutame neid sooja kakao joomiseks! (Mõistatus: milline tass, kellele kuulub?)


Teised aaretejahtijad on siin.

Toronto nimeks Dublin!?

Milline huvitav uudis jooksis ajalehtedest läbi. Nimelt olevat Toronto alal olnud eurooplaste küla kandnud Dublini nime! Ja nüüd on üks siinne elanik, kel iiri juured, esitamas taotlust Briti impeeriumi kuningannale, et Toronto saaks Dublini nime tagasi! Siiani teadsin, et York oli linna endine nimi, kuid tuleb välja York'i nimi anti vaid sadamale. Hiljem laienes see siiski tervele linnale. Ontarios on olemas London ja Pariis, miks mitte siis Dublingi :).

21.11.08

Eesti keel

„Emme, kas sa tahad, et ma unustaksin ära, mis ma eesti keeles õppinud olen...” vaatas mu pisem laps üllatunult mulle otsa, kui pärisin, kas ta siiski Eesti Majas toimuvasse Eesti kooli ei taha minna. Oh, seda rumalat emmet küll!!! Samas pean tunnistama, et ta on hakanud palju hoolsamalt eesti keeles meiega kõnelema! Täna seletas mulle, kuidas oli koolis õpetajale hakanud ütlema: „This is nagu...”

World Hallo Day

Täna on World Hallo Day, mis sai alguse 1973.aastal Egiptuse ja Iisraeli konflikti ajal. Põhimõte on tervitada vähemalt kümmet inimest näidates sellega eeskuju riigijuhtidele, et mitte alati ei pea relvadega lahendama probleeme, omavaheline suhtlemine on palju olulisem! Ja miks mitte, kui tervitad ja naeratad kellelegi, siis on vist päris raske järgmisel hetkel talle vastu lõugu panna (mitte et ma kunagi sellist vajadust oleks tundnud ;).

Panen siia ühe sõjateemalise luuletuse, mille minu suur laps hiljuti kirja pani. Muuseas... eelmisel aastal saadeti Torontost jõulukingitusi eestlastest sõduritele Afganistanis, kaasas kirjad
Eesti Kooli õpilastelt (loe siit) ning nii mitmedki said sõduritelt vastuse tagasi. Mari oli tubli ning vastas omakorda. Nõnda on tal hea võimalus oma eesti keelt treenida.

An Unforgettable War
A war we never understand,
but still we will demand,
for the fighting to begin,
and our soldiers will march in,
to die for our sake
But still they leave heartaches.

You will never forget,
that they saved us from threat,
for they now lie forever,
in silent fields,
so remember,
and remember them well.

They once lived,
and wished to survive,
to be able to care,
to breath fresh winter air,
to spare a breath,
and to hope not for death.

But when all else failed,
the unwanted truth unveiled,
they knew their time was done,
and were ready for the gun,
that would seal their life,
with little strife.

He neither felt the shot nor heard it,
but he knew he was hit,
for the blossoming hole,
which leaked out his soul,
but at least he knew,
he was given a clue.

All the soldiers dead,
their blood out they bled,
both sides in devastation,
both with an expectation,
for a win nonetheless,
but all it brought was distress.

20.11.08

Raamaturiiul

Jesse Kellerman „The Genius”
Väga omapärane põnev kriminaallugu. Noor kunstigalerii omanik, kes pole õieti oma kohta elus leidnud, saab teada joonistustest, mis annavad tunnistust erilisest kunstiandest. Huvitav on see, et kõik on joonistatud tavalise paberi peal; ning tuhanded pildid on omavahel seotud. Kes on aga kunstnik... Uurimise käigus tulevad välja nelikümmend aastat tagasi sooritatud mõrvad. Kes on nende taga...

Lugu põikab korraks üheksateistkümnenda sajandi kekspaika, kui Ameerikasse tuli hulgaliselt õnneotsijad. Esialgu on raske aru saada, miks taoline meenutus üldse üles tuuakse, kuid loomulikult on sündmused omamoodi tähtsad.

Kui kirjutasin, et see on kriminaallugu, siis tegelikult pole ta sugugi seda tavatähenduses. Autor on võtnud hoopis omanäolise tee toimunu edastamiseks. Mõrvad omandavad peaagu teisejärgulise tähenduse. Olulisemaks saavad peresisesed suhted ning oma tee leidmine elus.

.

TFUKCUDN

19.11.08

Tähelepanek

„It smells like lumi!”, teatas äkki Kirke, kui me väljas jalutasime. Hiljem oligi lumi juba kohal :)!

Laste joonistused

Kas vahel ei pane mõtlema, kuidas küll lapse joonistus tegelikkuses välja võiks näha... Leidsin kogemata ühe lehekülje, kus pisikeste kunstnike piltide järgi on tehtud „päris” fotod! Korea päritolu kunstnik Yeondoo Jung on sellise äärmiselt toreda ideega välja tulnud!

Sattusin selle peale, kui proovisin leida mingit selgitust minu AGO-postituses üles pandud fotole laste poolt tehtud majaseinamaalingust. Kahjuks ei saanud selles suhtest targemaks, aga avastasin imevahva veebilehe. Nii need asjad vahel käivad ;).

Lisauudis: Torontos sajab täna korralikult lund!!! Koju tulles pidin ettevaatlik olema, sest äkki olid tänavad minu jalatsite jaoks liiga libedaks muutunud. Tom unistab juba suusatamisest, sest paistab, et põhja pool on nii palju lund juba tulnud, et mõned mäed avavad suusahooaja!

18.11.08

AGO

Nädalavahetusel avati peale pikka remonti uuesti Ontario Kunstimuuseum (Art Gallery of Ontario) ja uksed olid kõigile avali. Oma üllatuseks teatasid minu tüdrukud, et tahaksid minna kunsti imetlema! Ilmselt sellepärast et Mari on mul hakanud rohkem joonistama ning Kirke loomulikult ei taha sugugi halvem olla, tema on Project Runway mõjul igat sorti moode välja mõtlemas.

Nii me siis seadsime sammud linna (metrooga muidugi :). Vaatasime pisut jõuluvana paraadi ja peale seda jalutasime muuseumi poole. Selle juures avastasime pika järjekorra! Kuigi uksed olid tasuta kõigile lahti, siis loomulikult ei saanud seda suurt rahvamassi korraga sisse lasta. Tegelikult pole ma nii pikka saba siin kunagi näinud! Mari väitis, et lõbustuspargis oli samasugune, kuid siis oli suvi ja soe, nüüd külm ja tuuline!
Me seadsime end ikka saba lõppu. Õnneks liikus see suhteliselt kiiresti, kuid kahjuks kadus iga oodatud minutiga meil kõigil igasugune isu veel sisse minna ja kunsti imetleda. Huvitav oli kuulata inimesi, kes meist mööda kõndisid ja kes ei suutnud oma silmi uskuda, kui pikk saba oli. Viimaks otsustasime kunagi teine kord tagasi tulla. Astusime sisse ühest söögikohast, kus saime kenasti jälle soojaks ning ruttasime hoopis koju. Ainukeseks kunstitööks jäi muuseumi kõrval olev seinamaaling (ülemisel pildil).

17.11.08

Jõuluvana rongkäik

Santa Claus Parade on Toronto tänavatel olnud juba üle saja aasta. 1905.aastal korraldas Kanada suurima kaubamaja (Eaton) omanik jõuluhooaja alguse tähistamiseks piduliku jõuluvana kohaletoomise! Loomulikult on taoline üritus hästi kasulik kõigile neile, kes suurest jõulukinkide müügist kasu saavad. Laste jaoks on jälle selline ettevõtmine juskui imemaailma sattumine, sest muinasjuttudest ja filmidest tuttavad kujud ilmuvad tänavatele!

Huvitav on see, et 1989.aastal näidati Toronto jõuluvanaparaadi Venemaal ning 1991.aastal osales Venemaa rongkäigus oma kujude ja inimestega. Toronto paraad on maailma suurim ning seda vaadatakse mitmel pool mujalgi. Kohale tullakse üle Kanada erinevatest kohtadest. Põhja-Ameerikas korraldatakse ilmselt neid veelgi (vanim on Peorias, Illinoisis). Meie pole kunagi tahtnud nii vara jõulumeeleolu peale suruda ning pole sinna enne sattunud. Seekord püüdsime kahte asja ühendada, külastades samal ajal kunstimuuseumi.
Vaadates laste rõõmsaid nägusid ning elevust täis rahvast tänavatel, siis tahestahtmata mõtlesin meie laulupeo rongkäigu peale. Tegelikult on vahva, kui on olemas neid, kes selliseid asju valmis korraldama on, sest see toob kokku nii palju inimesi ühe eesmärgiga: to have fun! Ning eriliselt tore on näha, kuidas ratastool ei takista taolisest üritusest osalemast!
Mõned pildid lippudest. Ukraina lipp muidugi on näide meie linna erinevatest rahvastest. Ma ei arva, et eestlased on sellest kunagi osa võtnud. Seekord oli Tartu College'i fuajees akadeemiliste organisatsioonide poolt korraldatud kogunemise/soojendamise koht, kus pakuti ka kakaod (rongkäik läheb sealt mööda). Ja seda sooja paika oli kindlasti vaja, kui tahtsid kõiki paraadil osalejaid näha, sest tuul oli kõva ning külm. Isegi lund hakkas vahepeal sadama!

16.11.08

Kell

Kukupai kirjutas kelladest. Kell on minu jaoks tegelikult huvitav teema, sest üle kümne aasta olen ma saanud hakkama, ilma et mul see käe peal kaasas käiks. Loomulikult on ümberringi hulgaliselt ajanäitajaid, millele toetun, kuid samas on mu sisemine ajataju tänu sellele päris heaks läinud.

Kodus on meil pea igas toas midagi, kust saan üle kontrollida, kas olen enamvähem „õiges ajas”, enamvähem sellepärast et millegipärast on igaüks neist pisut erineva ajaga. Vannitoa kell (pildil) näitab alati aega pisut ette, et ma liiga pikaks ajaks sinna ei jääks :). Selle tegin ise ühest keraamilisest plaadist (peaaegu ise, sest kaasa puuris augu keskele). Vahel on lapsed viguriti mänginud ning osuteid täiesti suvalises suunas keeranud...

Ma ei teagi, miks ma enam kella ei kanna. Kui lapsed pisikesed olid, siis jäi see tihtipeale ette ning kuidagi tasapisi kujunes nii, et enam ei tundnud ma selle järele vajadust. Muidugi juhtus ka see, et kaasa kingitud käekella metallist rihm läks katki ning nii seisab see siiani kusagil sahtlipõhjas. Olen peale seda siiski mingil hetketujul paar uut ostnud (viimane just enne seekordset Eesti reisi), kuid isegi kui ma mõnel päeval omaette arutan, et seekord võiks oma kell kaasas olla, siis unustan ikka selle lauale (ja mul pole siin mobiiltelefoni, mille pealt aega vaadata... kui fotokas kaasas, siis saan seda kasutada :). Ainuke probleem oli Eesti Koolis tunde andes, kui ma kella maha unustasin. Eks siis küsisin aega õpilastelt või läksid tunnid oma rada...

Samas mäletan, kui ma oma vanematelt kümnendaks sünnipäevaks kella kingiks sain! Kui suur asi see oli! Kandsin seda ikka iga päev koolis ja ülikoolis. Tol ajal pidi ju neid kenasti üles keerama. Ja tegelikult mulle meeldis see üleskeeramine, peaaegu nagu teraapia, mil võtad aja maha :)! Vahel mõtlen, et peaks kusagilt üleskeeratava äratuskella uuesti endale muretsema! Kõige kummalisem oli see, kui mõnda aega tagasi üks vanem kanada-eestlane kinkis ära oma vana pisikese reisiäratuskella, millel lähemal uurimisel leidsin pealt kirja „CCCP” ja kvaliteedimärgi!!! Kahjuks pole aimugi, kuhu see nüüdseks minu asjade hulgas kadunud on...

15.11.08

Fotojaht - varjud





Paar pilti sai tehtud otseselt varjuteemaga seoses.
Ühe leidsin arhiivist lastest isaga ning
viimane on tehtud udusel päeval järve ääres.
Teised varjupüüdjad leiad siit üles.

Kuninglik põllumajandusmess

(Mõistatus pildi kohta: millest kujud voolitud on?)

Proovisin eestikeelse variandi anda maailma suurimale siseruumides peetavale iga-aastasele Royal Agricultural Winter Fair'ile, mis avas uksed seekord 86ndat korda (algus 1922.a.)! Millegipärast pole ma ise sinna kunagi jõudnud, kuigi mitmed korrad olen plaaninud. Tean neid, kes igal aastal kohale tulevad, ning seekord sai Mari osa sellest ettevõtmisest. Need (kaasa arvatud mina :), kes asjast ainult lugenud, võivad vaadata videot siit leheküljelt - eriti alumist.

Mari kooli kaheksandad klassid tegid ühise külastuse. Mina pakkusin oma tüdrukule välja, et tuleksin kooliga kaasa, nagu nad ikka lapsevanemaid appi paluvad, kuid Mari laitis asja kiiresti maha. Nii need lapsed kasvavad! Hommikul lippas ta juba varakult kooli ning kui meie Kirkega järele jõudsime, nägin suurt gruppi metroo pool liikumas. Jõudsin nendele kergelt sappa, sest tee oli meil ju ühine. Mari näoilme mind nähes oli muidugi täpselt see, mida ette kujutasin. Millisele teismelisele eriti meeldib oma mamma-papa seltsis end teistele näidata. Samas naeratasid ta sõbrannad väga sõbralikult mulle, kui neid tervitasin :). Võtsin Marilt ta jope ära, sest ilm oli päris soe ning üsna kehv on ülearuste riietega taolistes kohtades käia.

Mess ise tutvustab loomulikult põllumajandusega seotud tooteid (kaasa arvatud või, millest ülemisel pildil kujud valmistatud), loomi, tehnika saavutusi. Sinna juurde käib hobuste ja koerte show. Kõige põnevam minu jaoks on näha pisikesi notsusid (augustis on väiksemal kujul sama asi toimumas siinsel „Näituse väljakul”) ja loomulikult kõiki teisi pojakesi. Nüüd olen igal juhul kindlalt otsustanud järgmisel aastal see käik ette võtta!

Kõik fotod on Mari tehtud! Viimane on autost, mis sõidab toiduõliga.

14.11.08

Veider

Kirke küsis mult, mis on olnud kõige veidram asi minu elus. Ja seletas kohe edasi, et tema jaoks oli väga veider, kui üks kärbes kaks korda tema ninasõõrmest sisse lendas. Mina ei osanudki kohe vastata. Kindlasti on neid kummalisi või veidraid asju juhtunud, kuid meelde ei tulnud ühtegi. Isegi Mari ei suutnud midagi välja mõelda! Sellepärast siia sügisesse selline veider suvine pilt mitte küll kärbsest vaid hoopis mesilasest. Eks nuputame edasi ning valgustame tulevikus oma veidraid asju :).

13.11.08

Pesukarud

Torontos on umbes üks pesukaru iga viiekümne elaniku kohta... Tavaliselt tulevad nad alles õhtutundidel välja, eriti kui prügipäev on järgmisel päeval ees ootamas. Meie leidsime selle pesukaru tänu Tomi teravatele silmadele. Esimesel pilgul näed ainult vana kuivanud puud ning tähelepanelikul vaatlusel märkad, kuidas keegi ettevaatlikult väljas toimuvat piilub...


Oleme juba tükk aega siin kandis elanud ja pühapäeval avastasime selle väikese jõekese, mis majade vahel peidus. Pesukarudele muidugi meeldib vee ääres olla. Lugesin hiljuti, et tänu oma ilusale nahale on neid Euroopassegi viidud ning neid võib leida Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja Belgias. Aga ilmselt mitte just linnatänavatel nagu siin suures Torontos.

11.11.08

Remembrance Day

Üheteistkümnenda kuu üheteistkümnenda päeva üheteiskümnendal tunnil peatu korraks ja meenuta neid mehi ja naisi, kes sõjakeerisesse haaratuna mitte alati koju jõudnud. Remembrance Day ehk mälestuspäev tähistab esimese maailmasõja lõppu. Praeguseks on see päev saanud laiema tähenduse, mälestades kõiki, kes erinevates sõdades oma elu ohtu pannud või kaotanud.

Ma ei ole aru saanud, kui suurelt seda mujal tähistatakse, kuid Kanadas on see päev erilise au sees. Nõukogude ajal omandas sõna „veteran” eriliselt halva tähenduse... samas ega kellelgi kerge olnud, kes sõjas osalema pidid; ainult meile tähendas sõda vabaduse kaotust... ja seda, et me ei saanud kunagi avalikult mälestada neid, kes „valel” poolel langesid... ma ise sain alles vanemana teada oma vanaisast, pere küüditamisest...

Seekord läksin laste kooli pidulikule aktusele, sest Kirke oli üks aktuse korraldajatest. Pildil on ta auvalves Kanada lipu juures. Tema kõrval on väike mälestusmärk, mille lapsed katsid mooniõitest tehtud pärgadega.

Moonid on väga oluline osa selle päeva tähistamisest. Juba novembri algul hakatakse neid jagama kõigile soovijatele (võid teha väikese annetuse) ning tänavad on täis inimesi, kel see punane lill rinnas. Mari jagas suurest paberkotist õisi neile, kel seda veel polnud.

Kanada sõjaväearst John McCrae kirjutas 1915.a., päev peale sõbra langemist lahingus, luuletuse „Flandria põldudel” („In Flanders Fields”), kus kirjeldab Flandria väljasid, mis kaetud mooniõitega, mille vahel puhkavad hukkunud sõdurid. Moonide punane värv sümboliseerib ka verd, mis valatud vabaduse eest. Loomulikult on sel luuletusel kanadalaste jaoks eriline tähtsus... isegi 10-dollarilisel on trükitud osa salmist.

Mulle meeldis väga koolis kokku pandud mälestuspäeva aktus. See oli väga rahulik, pühalik. Ei mingit plaksutamist, lapsed oli päris vaikselt, kuigi lõpu poole muutusid minu ees istuvad lasteaia klasside omad pisut rahutuks. Väga hästi oli organiseeritud õpilaste saali toomine. Valjuhääldajast anti korraldusi, millised klassid järgmisena peavad kohale tulema, kuni kõik pingid kenasti vaikselt täitusid.

Siin on kaks videot, üks on ülalpool nimetatud luuletusest ja teine on laulust, mida aktuse ajal näidati ja mida olen nüüd mitu korda üle kuulanud... („Pittance of Time” , mis on selline lüüriline iiri - tegelikult nova scotia - sugemetega laul. Huvitav on laulu loomise lugu. Kord, olles ühes poes 11.novembril, kui kõigil paluti kaheks minutiks seisatada, ei hoolinud üks mees koos lapsega sellest palvest. Taoline käitumine pahandas laululoojat ning sealt sündiski lugu, milles jutustatakse, kui tühised on need kaks minutit selle kõrval, mida sõdurid ja rahuvalvajad valmis tegema meie vabaduse ja rahu nimel).




Pean tunnistama, et mulle läks see korraldatud aktus väga hinge ning pidin vahepeal vaikselt pisaraid pühkima. Imetlusväärt on see, et ükski õpetaja ei võtnud sõna, ainult lapsed ise! Täna meenutati muuhulgas nimepidi üheksakümmet seitset kanadalast, kes Afganistanis elu kaotanud.

Ma võtsin linti mõned laulud, mida koolis esitati ja siin on video selle kohta. Huvitav on see, et aktus lõppes „God Save the Queen” laulmisega... Oleme ikka nimeliselt Briti kuninganna alamad :).