Kanada 150

1.juulil tähistatakse Kanada päeva. Justkui nende sünnipäev. 150nes. Sel puhul toimusid mitmel pool uhked ilutulestikud. Ühte läksime Mariga kesklinna vaatama. Õieti küll järve äärde, et CN torni tulevärki imetleda. Olime rohkem kui kaks tundi varem kohal. Jalutasime niisama ringi. Või tegelikult mängis Mari Pokemoni mängu. Mingil hetkel saime kokku tema töökaaslasega, kes õpib kompuutriteadust ja on samamoodi vaid aastaks tööl. India päritolu noormees oli seal oma isa-ema-vanaemaga. Viimane istus ratastoolis. Pidime siis tutvustamistseremoonia läbi tegema. Pereisa sundis kohe ühispilti tegema. Ja uuris, kus ma töötan :-) Nagu oleks pihtide vahele võetud, kas ikka minu tütar sobiks nende perre :-D Ainuke häda oli, et Mari pole selles suhtes asjast huvitatud. Nii et noorhärra sai osavalt maha raputatud. Kuna aega oli maa ja ilm, siis seisime üle poole tunni churro'de järjekorras (nagu sõõrikud, aga piklikud küpsetised, kui keegi imestab). Aga siin siis mõned pildid...

Päris lahe ja uhke oli kõik. Tundus küll kuidagi liiiiga lühike. Paratamatu, sest palju sa seda plahvatusainet sinna üles saad viia. Kui hakkasime ära minema, siis kuulsime uusi pauke. Järve ääres algas veel üks tulepidu. Jäime siis eemalt vaatama. Palju valikut polnud, kuid samas oli päris huvitav pilt, kui kahe kõrghoone vahel kõik särama lõi.

Kuninglikust hotellist sai ka läbi põigatud. Olin kusagil näinud, et neil on midagi püst pandud pidupäeva puhul. Mari arvas minu üllatuseks, et peaks ikka minust pilti tegema. Eks ma siis poseerisin seal natuke :-)

Palju õnne, Kanadale, kui riigile! Sest ega see ei tähenda, et selline koht varem olemas polnud. Lihtsalt 150 aastat tagasi moodustasid erinevad provintsid kokku ühe riigi. Näiteks Montreal tähistab samas 375 aastapäeva :-) Ja kohalik põlisrahvas ei vaata mitte alati rõõmuga mingeid suuri tähistamisi maal, mis kunagi ainult nendele kuulus. Nende puhul samas mõtlen vahel, et palun minge eluga edasi. Nutta seda, mis juhtus, kaasa arvatud ka nende esivanemate valed otsused, ei aita neil kuhugi jõuda. Need, kes suudavad sellest välja tulla, löövad väga kenasti läbi. Need, kes ainult "palgapäevast palgapäevani" elavad, st saavad oma toetust riigi käest, lihtsalt manduvad... Inimene ei ole loodud mitte midagi tegema. Nõnda siis lõpuk natuke tõsisemalt pidupäeva puhul...

Stuart McLean Vinyl Cafe

Hästi kurb uudis. Kanada kaotas ühe mehe, kes on naerutanud ja muutnud (loodetavasti) paremaks paljusid-paljusid siin riigis. Stuart McLeani avastasime mitu head aastat tagasi. Sai tema Vinyl Cafe lugusid autos pikkadel reisidel kuulatud. Oli kohe palju lõbusam. Nii meil, emmel-issil, kui lastel. Selline hea lihtne nali tavalistest inimestest endist ja nende tegemistest, mille üle võib südamest naerda, nii et pisar silmas. Ei mingit musta huumorit või satiiri või peent nalja, millest tuhkagi aru ei saa :) Palju äratundmist ja enda sisse vaatamist, aga ka vahel südamekeeltel mängimist. Tema esitusviis oli selline mõnus, justkui eemaloleva vaatleja oma, mis juba iseenesest omaette elamus. Mul on enamus ta raamatuid olemas. Neid lugedes kuulen taustaks ta häält... Kahju ja kurb meel ta surma üle... Ta ei olnud ju tänapäeva mõistes eriti vanagi, alles 68. Aga nahavähk viis ta suht kiiresti meie hulgast. Kahju, sest nii palju lugusid jääb nõnda kirjutamata. Vinyl Cafe koduleht on siin.

Kuulake lugusid näiteks siin (peaks saama alla laadida ja hiljem kuulata, alustuseks ehk näiteks see) või otsige neid Youtube kanalil (näiteks siin).

The Big Apple - Hiigelsuur Õun

Torontost idapoole viib maantee 401, mille ääres väike linnake Colborne (umbes poolteist tundi Torontost). Kui olla tähelepanelik, siis lõuna poole jääb see suure naeratusega punane õun. Mille sisse võib uudistama minna ja ülevalt maailma imetleda.

Kui keegi kaugemalt tuleb, siis on kõik suuremad kohad siin koos kaugustega!

Õuna omanikud kinnitavad, et see pidi olema maailma kõige suurem. Ma ei oska öelda, kui tõsi nende väide on, kuid nii suurt naeratust annab vist ilma pealt tikutulega otsida.

Big Apple poes müüakse kas just maailma parimaid, aga väga-väga häid õunakooke. Valik on tegelikult suurem, lisandunud on hulk muid asju. Kuna neil on ka loomi, siis peredele sobib koht suurepäraselt, et näiteks mõnus pealelõuna veeta. Oleme seal ikka aastate jooksul peatusi teinud, kui kusagile kaugemale sõidame. Näiteks suusatama.

Ottawa reisi pilte siit ja sealt

See hoone seisab kohe valitsuseplatsi kõrval. Leidub ka Uuel Maal uhkeid losse. Kuigi lossist on asi kaugel, või õieti ei tarvitse ju olla... Hoone ehitati siis, kui Kanadasse rajati suur raudteeühendus ja teenis/teenib hotelli funktsioone. Igas suurem linn, kust rong läbi läks, ehitati ka uhke hotell. Torontos on selleks Royal Hotel all-linnas, kuigi ta kaob nüüd oma hiilgusega pilvelõhkujate vahele. Kunagi oli aga hoopis kõige kõrgem hoone... Nõnda see ajalugu kord käib.

Rideau kanalil seisab päris huvitav veesõiduk, kanuu purjega?

Bytown turu rajoonis asub ka Eesti saatkond. Ega seda eriti ära ei tunneks, sest asub ühes väikeses büroohoones, kus muuhulgas mitme arsti kabinetid :) Aga vähemalt ukse taga saime ära käidud, mis sest et sisse ei saanud, sest õhtutunnil tahavad inimesed siingi koju puhkama minna ;)

Ottawa Notre Dame katedraal, kust korraks läbi astusime. Kuigi samal ajal oli käimas jumalateenistus. Tegelikult oligi palju huvitavam.

Terry Fox ausammas. Noormees, kes omamoodi kangelane Kanadas. 1980ndal amputeeriti tal jalg vähi pärast. Aga ta otsustas, et jookseb ühest Kanada otsast teise, et teavitada üldsust vähihaiguste kohta ning koguda raha uuringute jaoks. Ta oli enne tegelenud pikamaajooksuga ja korvpalliga. Kahjuks jäi ta jooks pooleli, sest haigus sai tast 1981sel jagu ning ta suri 22-aastasena. Nüüd peetakse üle maailma paljudes kohtades igal aastal Terry Fox jooksu, mille tulu täidab sama eesmärki.

Söömas...

Beavertails ehk kopra sabad Ottawa turult. Neist olen varem kirjutanud, aga just siin sain seda kanadalaste toitu proovida kunagi esimest korda. Olin Eesti kooliga ekskursioonil :) Seekord valisid tüdrukud küüslaugu juustu koprasabad tavalise kaneelisuhkru asemel. Valikuid on veelgi, aga need kaks on minu meelest kõige paremad.

Teine kanadalaste toit - poutin, ehk põhimõtteliselt friikartulid juustu ja soustiga. Vahel harva võib seda süüa :)

Eriti mõnus on, kui saad oma toitu süüa nii kaunis kohas jõe ääres :) Ajaloomuuseumi kõrval on terrassiga mõnus söögikoht. Seal sai Kata kenasti oma prantsuse keele proovile panna.

Mina võtsin seenesuppi, mis on parim, mida olen siin Kanadas saanud :) Tõeliselt mõnus ja hea, ei olnud tavaline valge kreemine, aga valmistatud mingitest teistest seentest, mis hästi väikeseks hakitud.

Ajaloomuuseumi park

Natuke veel pilte ajaloomuuseumi ümbrusest. Minu meelest on see omaette vaatamisväärsus. 

Kaks väljapanekut väsinud turistidest. Mõlema kõrval on ka seletused püsti :)

Pargist avaneb väga ilus vaade parlamendihoonele!

Rideau kanal Ottawas

Ottawat külastades ei sai kuidagi üle ega ümber Rideau kanali. Suvel pakub ta rõõmu paadiomanikele ja talvel muutub maailma üheks pikimaks uisurajaks. Vanust on tal juba austusväärsed 183 aastat. Kogu kanalisüsteemi pikkuseks on uhked 202 km. Ja kuigi temast pikemaid on maailmas kohe hulga rohkem, siis temast kõrgemat ei pidavat olema.

Kui see aastal 1832 avati, siis peaaegu et kohe oli selge, et esialgne põhjus, miks kanal ehitati, oli ammu kadunud. Mõte oli olla valmis võimalikule Ameerika rünnakule, et lihtsustada transporti Ontario järve ääres asuva Kingstoni ja paarsada km eemal asuva Ottawa (Bytown) vahel. Tänu kolonel Byle, kes kanalitöid juhatas, kasutati palju rohkem ära jõgesid ja järvi, nii on inimeste poolt tehtud vaid 19km veeteid.  Huvitav on fakt, et kanal ehitati palju suurem kui tol ajal tavaline. Mis tähendab, et seda on võimalik olnud kasutada tänapäevani peaaegu et samasugusena nagu ta kunagi ehitati. Väga vähe on tehtud parandusi ja muudatusi. Väravad ise peavad küll vastu 12 kuni 15 aastat, kuid avamissüsteem on endiselt sama käisitsi töötav. Tänapäeval tehakse seal ainult lõbusõite, kuid omal ajal oli see ka kaubandusteeks. Rideau kanal kuulub Unesco kultuuripärandite nimistusse. 

Veel ühe ootamatu faktina saime teada, et seitsme aasta jooksul, mil seda ehitati, oli väga vähe õnnetusjuhtumeid, küll aga surid väga paljud malaariasse! 
Seisime päris tükk aega lüüside juures ja jägisime, kuidas töötajad käsitsi lüüse avasid ja sulgesid. Uurisin ühe väga jutuka noormehe käest natuke kanali kohta. Ta ütles, et tavaliselt võtab umbes 15 minutit, kui veesõidukid järgmisesse lüüsi saavad. Üles jõudmine võtab umbes 2 tundi. Mul ei ole head pilti, aga leidsin ühe internetist, kus on selgelt näha parlamendi juures asuv lüüsisüsteem. 

Järgmisel pildil on näha Ottawa kõige vanem maja, mis ikka endiselt püsti. Kivimaja ehitati 1827 sõjaväe varude ja varade hoiuks (kasutati kuni 1951!). Nüüd on seal väike ajaloomuseum (Bytown Museum). Omal ajal oli see linna kõige suurem maja! Vasakul on hotell (see mis ehitati raudteedega koos).

Ma ütleks, et Ottawa näeb päris kena välja :)

Õhtupoole jalutasime kanali ääres oma ajutisse koju. Pisut ringiga, isegi kui olime hiiirmus väsinud. Kui lõpuks tuppa saime, vajusime kõik pikali ning ei tõusnud enne poolt kümmet, kui pidime minema Parlamendihoone valgusmängu vaatama.

Päris palju oli rattureid, jooksjaid. Tore oleks elada selles linnakeses ja seal jõe ääres käia! Mõtlesin Tartu peale :)

Kanada Kuninglik Rahapada

Nüüd jään piltidega natuke hätta, sest Kuninglikku Rahapada külastades on pildimasinad vaja ära peita! Sest äkki võib mõni suli müüride vahele peidetud saladused endaga kaasa viia ja kusagile maha müüa. Või nõnda ma arvan :) Mõned fotod klõpsisin maja eest, kus sai "omanäolisi" münte luua. 

Internetisügavuste abiga sain siia ühe pildi, millel vasakpoolsed kaks Ottawa rahapajast (keskmine on väravatest, kust saad tegelikult sisse), ning paremal pool on Kanada teine rahapada, mis asub hoopistükkis Winnipegis, Manitobas! Nimelt ei ole juba aastaid Ottawas toodetud münte, mis Kanadas igapäevaselt ringluses. Need vormitakse hoopistükkis enam-vähem Kanada keskpaigas. Sealt on ju neid kergem mööda riiki laiali vedada :)



Kel iganes aega, kui Kanada pealinna külastamas, soovitan astuda rahapajast läbi. Võid väikese tasu eest osaleda ekskursioonil, mille käigus näed tõesti ära, kuidas mündid sünnivad. Nüüd muidugi vaid spets väljaanded, hõbedast ja kullast mündid, mida jahivad kollektsionäärid. Muide, kui paljud teavad seda, et plastkarpi pandud münt peaks sinna ka jääma, sest niipea kui karp avaneb, langeb mündi väärtus vaat et summale, mis esiküljele märgitud või ehk hõbeda hinnale. 

Meil oli au aga käes hoida ühte hõbemünti, millel kaunistuseks Swarovski kristallid ja mis oli ühe ekskursiooni käigus karbiga maha kukkunud ning purunenud, st karp läks praguliseks :) Nüüd siis oli meil tavalistel hingedel võimalus nii uhket eksemplari oma käes hoida! Ilus tõesti! Tegelikult on need erimündid tõesti kaunid! Samas poes on praegu toodetu kõigile müügiks. Kõige odavamad olid minu meelest kusagil 25 dollari ringis. Selle kristallmündi eest, mis muidu vaid nominaalselt $20 väärt, siis endale koju soetamiseks peab lisaks veel sada taala välja käima! Ise vaatasin hoopis huviga nahast rahkotte, kui nad oleks natuke väiksemad olnud, siis vast leiduks mu rahakotis nüüd uuem rahapung.

Kõige kallim praegu müügil oleva mündi saab $69 tuhande dollari eesti kätte - kullast 1kg kaaluv vahtralehega ja teine Loonie Toons tegelasega. Nende ostmiseks pead siiski tootjatele otse helistama :)  Ma ei tea küll, kes endale neid ostavad, aga ilmselt ostetakse. Mõlemat münti on tehtud kümme tükki! Järgmise hinnaks on tagasihoidlikud $32 tuhat dollarit. Ei tea, kas sellele summale tuleb ka käibemaks juurde lisada :D

Kanada tegi ka mõned aastad tagasi maailma kõige suurema mündi, mis kaalub 10kg ja mille väärtus 1 miljon. Kuna ilma peal on riike, kes tahavad ikka ise kõige-kõige olla, siis kolm aastat tagasi tuli Austraalia veel suuremaga välja. Kuigi Kanada hoiab ikka esikohta selles, et nende kuldmünt on kõige puhtamast kullast (99.999 vastu ei saa keegi, isegi mitte austraallased oma 99.99-ga). Ja kanadalased ei avalda, milliste meetoditega nad seda saavutasid! Sellepärast ei tohi ka vist pilte võtta ;) Tegelikult oli neid Kanada miljonilisi münte tervelt viis, mis kõik ka ära osteti. Üks läks Saudi-Araabiasse ja on kasutusel kohvilauana :D Praeguseks on puhtalt kulla väärtus nendes kasvanud ligi 3 miljonini! Muide rahapajas toodetakse ka tõesti investeerimismünte, aga ikka väiksemas väärtuses.

Põnevatest faktidest, millest mul aimugi polnud, nimetaks seda, et Kanada riigijuht ehk siis kõigile rohkem teada-tuntud Briti kuninganna, peab kanadalasi väga südamelähedaseks, või on ta lihtsalt kaval poliitik ;) Nimelt on ta Kanadas palunud vorpida münte, mille teisel küljel on küll tema pilt, aga ilma kroonita (ta isa oli ka muide ilma)! Miks nimetan, et kaval poliitik, siis tähtis on teada, kui paljud tegelikult seda kuningakoda õieti Kanadas toetavad :) Mina olen üsna neutraalne, tundub lihtsalt nii iganenuna, et kuninganna Kanada valitseja. Aga eks see ole kõik sümboolne, traditsioonidest kinni hoidmine. Minu pärast võib ta olla või mitte, ja kas tal on kroon või mitte, et muuda mu elu üldsegi mitte! Nii palju veel, et väga asjalik naine. Kui ta krooniti, siis keeldus ta poseerimast müntide jaoks krooniga, vaid tal oli pärg peas. Aastatega kasvas aga krooni suurus ja viimaks siis ainult Kanada jaoks on ta ilma! Siin need valitsejad reas on. Kõige viimane on sel aastal brittide müntidele pandav pilt (krooniga).

Teine huvitav fakt on see, et müntidel vahetavad valitsejad, kuhu poole nad vaatavad. Ühe erandiga, nimelt oli neil juba valmis tehtud münte Edward VIII näoga. Need ei jõudnud ju kunagi ringlusesse, aga see tähendas, et järmisel mündil olev Georg vaatab samale poole kui eelmine kuningas st ta isa.

Nüüd sai pikk mündijutt kirja. Lisan veel, et meil oli võimalus näha ka Vancouveri olümpia medaleid ja valuvormi. Kanada Rahapada võtab ka teiste riikide münditellimusi vastu.

Tassike teed ehk... ja pisut ajalugu

Minu meelest üks toredamaid ausambaid on järgmine, mis pühendatud kõigile naistele, kes sajand tagasi oma õiguste eest välja astusid. Asub parlamendi külje all. Tüdrukutel oli põhjust end seal justkui kodus tunda :D

Tegelikult on nende viie kuju taga viis naist Albertast, kes küsisid aastal 1927 Kanada Ülemkohtult, kas 1867.a. Briti Põhja-Ameerika aktis kasutatud sõna "isik" laieneb ka naistele (ja sellega võiks ka naisi senatisse ehk ülemkotta valida). Vastuseks tuli EI, mis küll kaks aastat hiljem ümber lükati. Neli kuud peale seda muutmist määrati esimene naine senatisse, kelleks osutus hoopis üks Quebeci daam. 2009 anti aga neile postuumselt ausenaatori tiitlid. Samas olid nad poliitiliselt omal ajal päris aktiivsed, üks neist - Emily Murphy - oli Briti impeeriumi esimene naissoost kohtunik, teised tegevad Alberta valitsuse juures.

Täpselt sama skulptuur asub muide Calgarys - The Famous Five või The Valiant Five (ehk maakeeli Viis kuulsat või Viis vaprat).

Karatevõistlused Panameerika mängudel

Võistlused ise kestsid kolm päeva, kuid Kirke tahtis vaadata just neid, kes on enam-vähem tema kaalus, lisaks oli rohkem naiste võistlusi. Oleks võinud ju ka kõik päevad kohal käia, aga piletid ei olnud just kõige odavamad :/  Samas andis minu meelest ka see üks päev oivalise elamuse nii Kirkele kui ka üllatus-üllatus minule :)

Pealtvaatajate poolest ei saanud eriti kiita, vabu kohti jagus parasjagu. Paistis, et palju oli Toronto ja ümbruse klubide karatekaid. Kasutasime ära mängude ajal sisse viidud võimaluse sõita tasuta ühistranspordiga kohale, kui samaks päevaks olid mängudele piletid olemas. Kuna meie jaoks on metroopeatus väga lähedal, siis jalutasime sinna ning saime otse bussile, mis viis spordihalli juurde. Ma ei arva, et oleks saanud autoga kiiremini, isegi kui parkimisega probleemi poleks olnud. Maanteedel on võistluste perioodiks üks rida eraldatud mängudega seotud sõidukitele ja autodele kus rohkem kui kolm inimest. Ülejäänutel võisid rahumeeli ummikus seista.

Nii tore oli vaadata, kuidas reporterid ja kaameramehed pidid medalitseremooniaks sokkides mattidele minema :)  Huvitav oli osa saada rahvusvaheliste suurvõistluste atmosfäärist. Tavaliselt olen seda ju ainult telekast näinud. Juba sellepärst tasus kohale tulla :D

Ma tegin hirmus palju fotosid. "Väike" ülevaade parimatest hetkedest :)  Mul oli muidugi huvitav, sest Kirke oli mu kõrval väikeseks kommentaatoriks. Samas imestas ta, kuidas enamus maade esindajatel puudus "respekt". Ainult USA võistleja, kes ilmselgelt jaapanlane, oskas kummardada, kui astus võistlussaali või trespist üles "lavale". Kummardamise ajal ei olnud käedki alati "õigel" kohal. Kirkele ei meeldinud ka, kuidas mõningad võistlejad ei suutnud säilitada alandlikkust, kui punkti said, vaid näitasid oma rahulolu liialt välja :) Samuti imestas ta, kuidas mõned ei jätkanud rünnakut, kui olid oma arust punkti teeninud, vaid heitsid kiire pilgu nurgakohtunike poole. Sellised asjad pidid olema nende klubis kindlad ei-eid. Nad jälgivad väga rangelt jaapani kombeid. Ja veel midagi, mis minulegi tundus imelik. Päris palju oli teineteise vastu minnes lihtsalt teise jälgimist ilma rünnakuta. Nagu Kirke seletas, on probleem selles, kui mõlemad on oma olemuselt kaitsjad. Kirke ise pidi ka rohkem kaitsja olema, kuid kui ta vastu satuks sama, siis tavaliselt on ta esimene, kes ründaks, sest üks peab ründama! Nii on neile õpetatud. Ja kui mõtlen kõigi võistluste peale, kus mu tüdrukud on võistelnud, siis ei mäleta ma kordagi, et mõni osaleja oleks saanud hoiatust selle eest, kui pool minutit pole kumbki midagi teinud... Poleks nagu nii suurtelt võistlustelt seda nõnda mitu korda oodanud!!!

Neljapäevastel võistlustel jäi kanadalane kolmandaks koos brasiillasega, võitja tuli Dominikaanist, teine koht tshiili neiule (alla 50kg) - medalitseremoonia pildid on sealt. Alla 55kg sai kanadalane teise koha. Kolmanda ja neljanda koha võistlust ei olnud, mõlemad said kolmanda koha. Minu pere suuna karates tehakse see võistlus ka, aga medali saab ka neljanda koha saanu. Ma ei ole kindel, kust see komme täpselt tuleb. Kokkuvõttes võiksin öelda, et olles ainult kõrvaltvaataja rollis, siis võinuks minu meelest nii mõnigi meie klubi võistleja vabalt matile minna, isegi Kirke :)  Kuna aga see karate suund end Kanada Karate Liidust välja arvanud ja kuulub otse Jaapani alla, siis polegi neil võimalust teiste suundade esindajatega kumites ehk vabavõitluses rinda pista. Neile jäävad oma suuna MM-võistlused. Muide karate võib olla esindatud aasta 2020 olümpial! Väga põnev, loodan, et see läheb ikka läbi, ikkagi Tokyo ju ;)