31.12.12

Uuel aastal uue hooga :)

Suvine meenutus kõigist meie pere karvastest ja sulelistest :) 
Õnnelikku uut aastat!

27.12.12

Tali tuli peale pikka ootust


Viimaks on Torontossegi tali kätte jõudnud. Eile õhtul hakkas sadama ning alles keskpäevaks sai pidama. Küll mitte laia tihedat lund, pigem sellist õhkõrna, mida tuul ringi tiirutas. Kokku umbes 10-15 cm, kuigi mul oli kohati tunne, et palju rohkem :)  Ajalehest lugesin, et aastast 2010 pole niipalju kokkugi lund sadanud. Tõsi on, et viimased aastad oleme üsna lumevaeselt elanud. Mis mõnele väga sobib, kui ei peal lund kühveldama ja libedatel teedel sõitma. Mina jälle igatsen väga seda külma valget ollust :) Aga ma ei pea ka õnneks iga päev autosse istuma ja tööle sõitma. Ainult läbi lume olen sunnitud metroopeatuseni sumpama (mis meile lähemale tuli, sest sissepääs avati ka teisele poole). Eile õhtul ruttasin välja, et pisut mütata, kuid pimedas ei leidnud garaazhist lumelabidat üles. Tom oli vist arvanud, et Torontos on kliimasoojenemine täie hooga sisse seadnud ;) Kirke lubas lahkelt hommikul kõik lume sissesõiduteelt ära lükata.

Õhtusel pildil peegelduvad meie kuuse tuled aknasse, eemal on vastasmajade jõulukaunistused. Hommikul klõpsisin ka mõne pildi. Tüdrukutel on koolivaheaeg, aga Mari astus koos minuga välja. Käib neljapäevasel autokooli kursusel. Siis veel 10 tundi õppesõitu ning eksamile. Peale seda saab ta juba päris omapäi rooli istuda. Kuigi teatud piirangutega, enne kui ta pole kiirtee sõidueksamit ära teinud (nüüd on küll veel mingid vanuselised piirangud vist ka kehtivad, et noored üheskoos lollusi ei teeks).

26.12.12

Kingitus


Me pole kunagi kingitustega üle pingutanud, ja mida aasta edasi, seda väheolulisem see on. Midagi väikest ikka ostan tüdrukutele, Tomile ka. Aga ei mingit poodide kammimist ning rabelemist. Mul on vahel tunne, et oleme vist üks väheseid peresid, kes ei lähe selle suure rahmeldamisega kaasa. Teisalt on tore, kui keegi meid meeles peab :)  Olen aastaid küpsetanud jõululaupäeval keeksi, mille viime meie kanadalastest naabritele, õieti suri küll eelmisel aastal majaperemees vähki. Kuid jätkame sellest hoolimata oma traditsiooni. Nad ootasid juba alati meie head kooki :) Ning viimastel aastatel on neil ka meie jaoks midagi valmis pandud. Sel aastal siis see tore teekannu soojendaja! Tegelikult panin hiirekese minu vana soojendaja peale, sest see on parim, mida kunagi kasutanud olen. Nimelt minu vana musta värvi fliisist talvemüts peab sooja isegi mitu tundi kinni! Aga olen juba ammu mõelnud, et musta mütsi võiks kuidagi rõõmsamaks muuta. Nüüd siis ongi seda palju toredam kasutada :)

Lihtsa keeksi retsept, mida olen umbes 24 aastat teinud ja mis on pärit ühest Rootsi ajakirjast.

Vahusta omavahel:
2 muna
2 dl suhkrut
125 g võid (sulatatud ja jahutatud)
3 dl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vanillisuhkrut
1/2 dl rõõska koort või piima

Sulata ja jahuta või. Vahusta omavahel munad ja suhkur. Sega rasvaine muna-suhkruseguga ning rõõsa koorega. Sega küpsetuspulber ja vanillisuhkur jahuga. Sega kõik kokku. Juurde võib panna kuivatatud puuvilju, pähkleid jne. Mis iganes meeldib, olen ka värskeid jõhvikaid pannud.

Küpseta 175 kraadises ahjus umbes 40-45 minutit

25.12.12

Jõuluheategu tehtud :)


Jõulupäeval sai käidud noorte eestlaste kodus nende kasse toitmas. Noored ise on hetkel Eestis kodustega jõulurõõmu nautimas. Kuna jõulupäevaks sureb vist terve Kanada välja, siis oli väga mõnus autoga kesklinna sõita. Ise proovin muul ajal sealt suure kaarega autoga eemale hoida. Tom meenutas, kuidas paljude Ameerika suurlinnade keskus peale tööpäeva sama tühi on kui siin jõulupäeval :) Torontos on minu meelest pidevalt rahvast liikumas, olen isegi hilistundidel seda kogenud.


Kahest julgem andis end kohe näole ning lubas isegi sülle võtta, teine hoidis eemale. Igaks juhuks otsisime ta ikka üles, et kindlaks teha, kas kõik on korras. Voodi all ta oli ja sinna ta ka jäi :) 

24.12.12

Jõuluõhtu


Ütlen kohe, et ma ei tee mingit suurt pidulauda jõuludeks, pole seda juba ammu-ammu teinud. Proovin küll midagi erilisemat valmistada ning me istume ikka kenasti koos küünlavalguses laua taha, kuid taldrikutele võtame toidu köögist. Et ei oleks mingit arulagedat mugimist. Seekord valmistasin kolme sorti sealiha (mul oli umbes poolteist kilo kokku). Lõikasin lihatüki lahti ning rullisin ühte juustu, teise kuivatatud ploome ja kolmandasse õunu ja pohli. Keerasin peekoni ümber ning torkasin ahju. Kõrvale sai küüslaugumaitselist ahjukartulit, - porgandit- ja kaalikat. Viimase kohta imestas Kirke, et miks kartul natuke imelik maitseb :) Mari teatas, et see on ju kaalikas, kuid Kirkel läks see kuidagi kõrvust mööda, kas ta ei saanud täpselt aru, mis kaalikas on või oli põhjus milleski muus. Igal juhul kuulis ta, et kõik on tehtud "with garlic" ehk küüslaguga. Ning arvas, et küüslauk on ikka väga hea :)

Magustoiduks tegin oma versiooni Pavlovast, ehk beseekoogist vahukoore ja marjadega. Kasutasin beseeretsepti lahustuva kohviga. Päris magus suutäis.

Koko proovis peolauast ka osa saada :) Tom on meil kõige härdama südamega ning annab ikka midagi oma taldrikult, kuigi ma proovin seda keelata. Kirke on meil minu üleskutset pulkadega sööimne korralikult selgeks saada väga tõsiselt võtnud ning haarab need nüüd pea alati kätte, kui söömiseks läheb, ka jõululauas :) Loodetavasti tekib meil ikka võimalus seda oskust rohkesti kasutada, kui õnnestub järgmisel suvel Jaapanisse karatevõistlustele lennata.



Tundub selline kasin lauake, eks ju :)  Lapsed joovad IKEAst ostetud õuna-pohla mullijooki. Ja mina sain samast rootslaste Julmust jooki, mis maitseb natuke kalja moodi ja ei maitse ka. Oma lühikese Rootsis elamise perioodiga jõudis see minule meeldivate jookide nimekirja :) Küll on tore, et IKEA on seda müüma hakanud. Lipsasin jõululaupäeval töölt tulles sealt läbi. Ootasin meeletuid rahvamasse, kes veel viimaseid ostusid teevad, kuid kauplus oli ebatavaliselt tühi. Mis mulle loomulikult sobis.


Kuigi Mari on viimastel päevadel end üsna kehvalt tundnud, ei tahtnud ta jääda ilma meie traditsioonilisest jõuluõhtusest jalutuskäigust. Kuigi arvasin, et tema pärast peaks me vist koju jääma. Tegime siiski väikese tiiru. Ilm on siin viimaks miinuskraadidesse keeranud (ma ei saagi enam palju varba otsa oma sügisesi kingi torgata, pean vist ikka saapad välja otsima :)  Ennustatakse ka lund lähemaks nädalaks.


Mingil hetkel hakkas Kirke nõudma kukile. Sest ta mäletas, kuidas ta seda varem oli saanud :) Eks siis Tom võttis jõu kokku ning kandis teda pisut oma seljas.


Küsisin tüdrukute käest, kui palju nad eelnevate aastate jõulujalutuskäike mäletavad. Mari oli pisut kidakeelsem, aga Kirke meenutas, kuidas ta pisikesena alati imestas, miks jõuluvana just siis kuuse alla kingid jättis, kui meie väljas olime. Ja kui ta suuremaks sai, siis olid nad kusagilt leidnud mingi  nende poolt jõuluvanale ja päkapikkudele jäetud kirju (mis mina korralikult ära polnud peitnud) ning nad proovisid õhtul peale passida, et nemad olid viimased, kes majauksest välja astusid. Aga see ei õnnestunud neil kunagi :) Sest ikka pidin mina või Tom tagasi korraks minema :) Kirke oli siis alati lubanud endale, et JÄRGMINE aasta on see, kui asi teoks saab! Nüüd muidugi ei ole enam seda muret :) Vähemalt arvasid mõlemad, et neil pole kunagi olnud mingit rasket pettumust, kui päkapiku ja jõuluvana müüt otsa sai. Tegelikult kui need küsimused üles kerkisid, ütlesin neile alati, et ei tähenda, kas oled noor või vana, võid ikka muinasjuttudesse uskuda ;)

Veel oli huvitav, kui arutasime, et ega me pole sellised, kes kramplikult peavad õhtusöögiks ühe laua taha istuma. Nende karate ja minu töö ja kõik see muu ei tee väga kergeks, et saame just seda teha. Samas nimetas Kirke, et hoolimata sellest, et harva koos sööme, oleme me üksteisele väga lähedased! Eks kindlasti sellepärast, et teeme päris palju muid asju koos. Õnneks pole teismelise iga ka seda suutnud ära rikkuda. Sest tean küllalt neid noori, kes ema-isaga teatud east enam midagi ette ei taha võtta.

Ja veel midagi, mis läks südamesse ja millest oleme ka Mariga varem rääkinud. Nad mõlemad ei saa aru, kuidas nendevanuste laste hulgas on neid poisse-tüdrukuid, kes nagu muuseas teatavad, kuidas nad oma ema-isa vihkavad. Sest vanemad keelavad midagi ära, või ei osta soovitut või ükskõik siis mis muul põhjusel. Küsisin Kirkelt, kas äkki tema on liiga palju soovitut meie käest saanud? Kuid ta tõi kohe näiteid, et ei ole ikka küll :) Mari on ka pisut uhke olnud sõpradega rääkides, et me (eriti mina ;) ei lähe iga pisema  asja pärast väga kergesti endast välja või ei tõsta häält. Tunnistan, et mul oli päris ootamatu neid arvamusi kuulda ning loomulikult olin väga meelitatud :) Samas oleme kindlasti päris tavaline pere, kus on ikka omajagu nägelemist ja riidu, kuid kõige tähtsamana, saame alati lõpuks oma riiud lahti räägitud. Seda olen alati proovinud jälgida. Ning näen, kuidas Marist kujuneb meil juba omamoodi moderaator :D

23.12.12

Jõulutervitused


Pean ikka nüüd Costa Ricast Torontosse ka lõpuks jõudma :) Tegelikult oli päris kummaline seal soojal maal näha jõuluehetes kuuske (mis sest et hõbedane ja loomulikult mitte päris) ning muid jõulukaunistusi. Lisaks veel lükin siia video jõulutervitustega, mis küll täpselt sellisena ETV Terevisiooni saatesse ei jõudnud. Ei mõelnud pikalt, kas seda teha või mitte, kui toimetajalt palve sain. Kuid kui tegema hakkasime, siis avastasime, et ega suurt võimalust pole valgel ajal kuhugi filmima minna. Lippasin siis kiiresti alt-linnast läbi kohe peale tööd. Kui siis neid fotosid võtsin raagus puudest ja ehetest, siis tuli üks härra pahandama, mis majade pildistamine siin muudkui käib! Mina vaatasin talle pika pilguga otsa ja ütlesin, ega mind majad huvitagi, hoopis kaunistused. Kui kuulis, et ma elan siinsamas, siis rahunes ta maha. Pomises veel midagi, et keegi teine oli just enne mind fotoaparaadiga ringi liikunud. Väga imelik... Mis ta arvas, et käin vaatamas, millisesse järgmisena sisse murda?!

Igal juhul sai video valmis, selline kiiruga tehtud ja telerisse pisut teistmoodi jõudnuna. Mis andis mulle rahulikult aega asi uuesti üle vaadata ja lükkida sisse mõned lisakaadrid, mis näiteks pimedas võetud. Ja ka see kena pilt laevast ning eemal maanduvast lennukist. Keegi vist eriti ei mõtle, et Toronto on ka sadamalinn :) Kokkuvõttes ikkagi koduvideo, mis siis kui kvaliteet kehvem. Sain nüüd kokku poolteist minutit. Kellel aega ülearu, võib asja lõpuni vaadata, kui me umbes viie minuti jooksul korralikult ilma komistamata tervitussõnu linti proovisime saada, meil oli lõbus :) Vahepeal, käis ka naabrimees häid jõulupühi soovimas :)




Mõned fotod veel Costa Rica kõrvuti hotellidest ja erinevatest kuuskedest...



21.12.12

Pelikanid


Otse meie ranna juures eriti kedagi peale pisemate lindude silma ei hakanud, kuid kaugemale jalutades, sinna, kust sai kenale rannaribale, peesitasid pelikanid. Muidugi mitte ainult ei peesitanud, vaid võis ka jälgida, kuidas nad "kalastasid". Sain enda arust väga kena seeria ühest linnust, kes veest õhku tõusis :)


Siin need linnud kaljunukile kinnitunud puudel istuvad ning jälgivad ühe silmaga potensiaalseid kõhutäitjaid, st kalasid ning teise silmaga inimesi, et need liiga lähedale ei tuleks.


Ümber selle kaljunuki ronides, jõudsimegi omaette randa. Tõusu ajal polnud just väga kerge mööda kive koperdada, eriti kui need veest libedad olid. Siin on ka pisut näha kuiva perioodi algust, puud on juba kergelt lehti kaotanud. Pelikanid ise istuvad seal kusagil üleval pool, pildiservast väljas :)

19.12.12

Joogid


Kas pole kena koht, kus lõuna ajal keha kinnitada, eriti kui ise ei pea toitu valmistama ning kõige suuremaks mureks on, millist head toitu kõigi heade toitude vahel valida :)

Tunnistan, et hoolimata suurest valikust oma keha seestpidi alkoholiga loputada, ei suutnud ma vanast harjumusest loobuda, ning jõin pigem vett kui viina ;) Ja ei mingit pudelipäritolu, vaid ikka päris sama, mida kohalik rahvas kraanist kätte saab. Nimelt pidi olema Costa Rica vesi esiteks väga mineraalirikas ning teiseks üsna hästi kontrollitud. Tavaline on puhkusele lennates hoiatuste jagamine, et parem isegi jääkuubikutest loobuda, sest kunagi ei tea, milline kole haigus sinna sisse peitu pugenud on. Parem veel, kui lased endale veel hulga süste teha :)

Jõin küll ka hotelli külmkappi õllede ja Coca-cola kõrvale paigutatud Fantat, mitte et ma just mullijookide sõltlane olen, vaid lihtsalt sellepärast et Fantat siin Kanadas tavalistes poodides saada pole (välja arvatud saksa, poola, ukraina ja sarnastes väiksemates poodides üsna soolase hinnaga). 

Millegipärast jõin hommikul ka isegi tassi kohvi, kuigi piimaga, mis huvitaval kombel sama soe kui kohvi! Täiesti loogiline ju, külm piim jahutab ju joogi ära. Või oli neil hoopis mure, et piim soojas muidu halvaks läheb... Muidu ma kohvi ei joo, eelistan ikka teed. Tahaks öelda, et nende kohvi oli parem kui see ja see, kuid ma olen täielik võhik sel alal. Tomile igal juhul meeldis.

18.12.12

Rannas mõnulejad


Silma jäi härra oma tahvelarvutiga. Minul endal oli ju ka selline kaasas, pisut väiksem ainult ja mina härra moodi filme ei vaadanud, ainult lugesin :) Tom on kaugemal, justkui tahvelarvutist välja astununa, seadnud sammud ookeanimõnusid nautima.


Ja veel ühed tegelased rannas, õnneks mitte küll samal, kus meie :) Hoopis ühe jõe ääres. Samas oli meie ranna kaugemas otsas silt väljas, mis hoiatas võimaliku härra krokodilliga kohtumise eest. Ma eelistasin küll teda kaugemalt paadist imetleda.




Ja veel üks foto, kus seljakotiga isikut just mõnulejate hulka saa arvata. Üks kohalik, kes proovis oma kaupa müüa (ehteid). Kuna rannaalad on kõigile vabad, siis võisid nemad õigusega seal olla. Õnneks olid nad väga kenad ning mitte sugugi pealetükkivad. Kui raputasid pead ja ütlesid "ei" kõndisid nad rahumeeli edasi. Märaksin, et kui mul olid vardad käes, siis nad ei tulnud isegi lähemale. Vist kartsid, et ma torkan neid vardaga, nad ei näinud vist kaugelt, et need ainult bambusest valmistatud :) Või hoopis ei soovinud segada... olid nõnda viisakad. Kes seda teab, ma ei küsinud. 

Ühe käest siiski ostsin kaelakee, sest midagi pidi ju tüdrukutele viima (ja mingile shopingureisile ma küll ei viitsinud minna, nagu mõned tegid). Uurisin küll, kas müüjad teevad neid ehteid ise, kuid tuli välja, et ostavad. Proovisin siis pinnida, kust täpselt ja kelle toode, kuid siis tekkis meil äkki keelebarjäär :) Loodetavasti ei näe ma samasugust siinsamas mõnes odavmüügi poes, küljes silt: Hiinamaal tehtud! Ah, vähemalt on ehe käinud Costa Rica elaniku käest läbi. Marile ostsin ühest teisest kohast kõrvarõngad, mille valmistamisel oli kasutatud huvitava kujuga seemneid ja ubasid. Midagi natuke põnevamat.

17.12.12

WCkunsti ja muud


Kui me ühel päeval rannast tuppa jõudsime, avanes WCs meil selline imeline pilt. Pidin koha peal otsustama, kas löön natuke tantsu ning imetlen seda kunsti või julgen ikka potikaane üles tõsta :)  Igal juhul, siit üleskutse koduperenaistele, kuidas oma kodu kaunimaks muuta :D


Ka voodi jalutsis olnud tekike oli imeliselt kokku keeratud. Kuna me seda niikuinii ei kasutanud, siis jätsimegi selle just nõnda. Millegipärast otsusasid aga hotelliteenijad, et parem vist ikka see ollus lahti keerata, äkki me sellepärast ei julenud seda endale peale võtta :)


Siin veel üks foto hotellitoast rõdu (ja Toomase) suunas. Kuna otsustasin, et voodid on liiga kitsad kahekesi magamiseks, siis laiutasime kumbki omas :) Pean tunnistama, et imetlusväärselt mõnusad voodid ja hea uni oli mul! Seda ei juhtu just mitte väga tihti hotellides ööbides.


Vaade vannitoa poole, mis oli lahtine, st kraanikausid olid väljas ja voodi tagant on pisut näha mullivanni serva (vanni me ei kasutandki). Klaasseina taga oli suur dushiruum. Paremas seinas oli "baar", kus neli suurt pudelit alkoholi. Aga need olid kavalalt luku taga, et keegi neid niisama kaasa ei viiks vist :) Minust muidugi joojat ei olnud. Kasutasin ainult viina putukahammustusele kompressi tegemiseks. Ma ei tea, kas see tegelikult aitas, aga ma kujutasin ette, et sügelemine läks vähemaks. Tom vist ikka konjakit ikka mekkis :)

Kõige naljakam oli see, et tuppa sisse tulles ja mingil momendil telekat sisse lülitades, õieti proovides lülitada, ei juhtunud midagi! Hmm... raadiokell töötab ju. Katsetasime siis tuledega, kuid needki ei läinud peale! Mis toimub??!!! Kas hotell on tõesti nii uus, et elektrijuhtmed kusagil risti läinud. Ega me mingit lahendust välja ei nuputanudki, isegi mitte minu teoreetikust elektriinsener. Nii palju oli temast kasu, et ta läks uurima, miks meie tuba osaliselt elektrita on. Tuli välja, et peame uksekaardi torkama mingisse teise avasse, kui sisse tuleme. See paneb elektri käima. (Siis tuli küll meelde, et neiu, kelle käest võtme saime, mingit seletust andis, aga ta inglise keel sarnanes rohkem sellele, kes proovib kramplikult rääkida endal kuum kartul suus, nii et pool jutust täiesti arusaamatuks jäi. Aga ta naeratas imearmsasti vähemalt ;)  

Elektri suhtes väga nutikas lahendus, arvasime mõlemad, kuni päev hiljem meie usekaardid enam ei töötanud. Valvelauas maintses kena lokkis peaga neiu, et ma ei tohiks kaarte elektroonika ligi panna, isegi mitte fotoka! Eks ma siis proovisin ettevaatlikum olla, kuni kaart jälle ei töötanud! No kuulge!!! Nüüd oli Tomi kord asja uurima minna. Seekord tunnistas üks pisut lahkem isend, et neil on tõesti uksekaardisüsteemiga mingid probleemid, mille kallal nad töötavad. Nimelt, kui kasutada kaarti elektri sisselülitamiseks, siis võib kaart otsustada ust enam mitte avada :) Nii et vali ise, mis tähtsam on, kas uksest sissepääsemine või valgus :D Siiski ei läinud asi nii hulluks, sest saime veel kolmanda kaardi, mis ainult elektri jaoks mõeldud. Nõnda siis lood selle elektriga ja moodsate süsteemidega!

Aga muidu oli ju kena seal ;) 

15.12.12

Riu Palace


Tom on juba vaikselt oma arvuti taga nohisenud ja päris põhjalikud kirjeldused meie reisist "paberile" pannud. Ega mul muud üle jäägi, kui pilte siia panna. Kõigepealt hotell, mis kuulub Riu hotellide ketti ning sai alles novembri alguses valmis! Mis tähendas seda, et inimeste arvamusi sealviibimise kohta üsna napilt. Arutasime, et viis tärni peaks ikka midagi tähendama, ja kui lennupileti- ning hotellihind ootamatult soodsalt kätte kukkus, siis me enam pikalt ei mõelnud. Hakkasin juba kodus unistama sellest, kuidas ei pea söögi pärast muretsema (söögid-joogid olid hinna sees), kuidas sooja päikese all raamatuid loen või kuulan ning saan ehk vardadki kätte võtta. Viimase koha pealt ei saanud Tom küll kuidagi muretsemata jätta, kuidas ma nagu vanaema teiste hulgas välja näen :) Tom ise luges Costa Rica looduse ja loodusparkide kohta ning uuris, millistest reisidest saab koha peal osaleda.


Hotell ise oli muidugi hiigelvägev :) Juba internetist nähtud pildid panid pisut kõhklema, kas nii uhkesse lossi ikka tahame minna. Meie eelmised kogemused  Kariibimere saari külastades olid palju tagasihoidlikumad. Tegelikult polnud põhjust muretsemiseks. (Kõrvalolev foto on hotelli lehelt laenatud, on hästi näha, kui eraldatud see hotell - õieti kaks hotelli - kõrgete mäeküngaste vahel on).
Kordagi ei tekkinud tunnet, et oleme sattunud mingisse suurde pikkade koridoridega hoonesse. Juba sellepärast et koridorid polnud sirged vaid kaares. Lisaks oli hotelli sisemus lahtine, selline tüüpiline soojadele maadele, kus teatud vahede järel ka trepid üles-alla liikumiseks (lisaks muidudi liftile ;). Aknad olid ainult tubadel ees, koridoris oli akende asemel tühjad augud. Mis tähendas, et igat sorti sitikad võisid kergelt sisse lennata.
 

Nägime mingit suurt rohelist ritsikalist mitu päeva järjest sama seina peal istumas. Kuni keegi vist ta ikka lõpuks ära koristas. Keegi kurtis, et tema toa olid vallutanud sipelgad. Neid me küll ei näinud, kuid paari mitmejalgset me ikka märkasime. Kuigi arvan, et nad sattusid tuppa rohkem asjadega, millega matkal sai käidud.
Üldine interjöör oli väga moodne ja valge! Mõni arvas, et liiga steriilne tunne tekkis. Minu meelest lihtsalt kena valge ja puhas. Väga meeldis suur rõdu, mis igal toal olemas oli. Seal oleks võinud näiteks hommikukohvi juua. Kuigi me kunagi seda ei teinud :) Kallimates tubades olid suured ümarad mullivannid lausa rõdul olemas (vaata all pilte, teine tulp, alt kolmas). Meie toa vaade ei olnud ookeanipoolne, nägime hoopis mäekülgi. Hommikul jälgisin linde ning mõned rääkisid, et nägid ka ahve. Me viibisime siiski rohkem väljas, kui rõdu peal, et kõike märgata :)


Umbes pool aastat tagasi oli suht lähedal päris tugev maavärin olnud, mille tagajärjel hotelli mõned praod tekkisid. Kuid need parandati kiiresti ära. Üldiselt on sellised suured hooned ehitatud arvestades võimalike loodusjõududega. Üks hotellikülaline kurtis, et pidi teise tuppa minema, sest tal hakkas vesi pähe sadama. Kuna dushivesi langeb otse kahhelkividest põrandale, siis väga võimalik, et tänu maavärinale juhtus sealgi midagi, mis poleks pidanud. 


Ülal on hulk pilte hotellist ja ümbrusest. Nagu Tom kirjutas, oli liiv tume, kuigi mitte nii tume, nagu me St.Lucial nägime. Fotol ei paistagi asi sugugi hull (esimene tulp ülevalt teine). Samas need, kes viitsisid ranna lõppu jalutada ning mõõna ajal ümber kaljunuki ronida, sattusid valge korallliivaga rannale. Kuna neid viitsijaid oli päris vähe, siis oli see justkui privaatne rannake soojas vees mõnulemiseks. Paremal ääres on kaks keskmist fotot just sealt võetud. Ronisin fotokaga vette, et kauguses paistvast hotellikompleksist pilte teha :) Hea, et haikale mind napsama ei tulnud :D Tegelikult ütles üks giid meile, kui me haikala hammaste vahele satume, siis sooviba ta meie autogrammi. Pea olematu on selline asi. Tähtis on aga meeles pidada, et ookean on teistmoodi ohtlik, kuna tugevad voolud võivad sind kaasa haarata. Igal aastal upub mitukümmend inimest just sel põhjusel.

Lisaks suurtele basseinidele oli olemas basseinibaar. Ühel pool oli istumiskoht veega piiratud (kolmas tulp, alt teine), teises pooles võis vees sulpsida ja samas tellida jooke ning veest välja tulemata joogi lauale toetada (kolmas tulp esimene).

Fuajee oli suur ja kõrge. Natuke liiga suur ja kõrge :) Aga jälle puhas ning hulga istumiskohtadega. Pidi aga ettevaatlik olema, kui usinad hotellitöötajad oma lappidega ringi liikusid. Märjad kivipõrandad muutusid libedaks. Vaata all vasakus nurgas ja paremal üleval nurgas fotosid.


Basseine jätkus igale huvilisele, rand oli päris lähedal. Bassenide ümber oli hulgaliselt lamamistoole, mille kohale sai tõmmata päikese kaitseks katte. Toole jätkus ka randagi. Ei pidanud sõbranna soovitusel hommikul vara toole kinni panema tormama :) Kogu aeg oli neid saadaval (kolmas tulp alumine foto). Tegelikult oleme toolide põuda oma eelmistel reisidel samamoodi kogenud. Nii et hea üllatus.

Samas oli hotellis kindlasti hulgaliselt tubasid vaba, st see polnud täis, kuid nädalavahetusel ilmus kohale costarikalasi, kellele pakuti mingit soodsat olemist. Eks meid hoiatati selles suhtes, soovitati lausa lapäevaks kuhugi pikale matkale või reisile minna. Käisime laupäeval poolepäevasel jõesõidul, tagasitulles oli küll rohkem rahvast, kuid meil polnud põhjust kurtmiseks! Oligi toredam neid näha! Kuigi eks neid virisejaid jätkus. Sest basseinides oli pisut rohkem sagimist, söögiajal pidi natuke sabas seisma, jne. Teisalt ma ütleks, et ameeriklased võivad minu meelest palju lärmakamad ja eabameeldivamad olla. Kanadalased on selles suhtes palju viisakamad (nägime ka mitmeid venelasi ja sakslasi, kuigi viimased tulevad rohkem suvel, saksa keel figureeris hispaania ja inglise keele kõrval päris paljudes kirjutistes, nagu näiteks menüüd).


Mulle ei tähendanud see üldsegi, et "pärismaalased" meiega hotelli jagasid. Olin küll hulgaliselt raamatuid kaasa võtnud oma tahvelarvutiga, ning nutikal oli mitu raamatut kuulamiseks. Lõpuks jõudsin ehk kaks raamatut lõpuni lugeda, kuulasin ühte natuke ning peamiselt kudusin ja jälgisn ümbrust :) Pole kunagi enne haapsalu salli kudunud, ja hakkasin selle kallal pusima (alustuseks üks lihtsam ja väiksem). Millegipärast kaotasin pidevalt ühte või kahte silma ning igaks juhuks lugesin ikka silmi üle. Aga tore oli! Eriti tore, et teenindajad käisid pidevalt küsimas, mida ma juua soovin. Nii basseini ääres kui ookeanirannas. Mis nõnda viga elada. Isegi kui peamiselt ainult mangomahla jääga tellisin ;)


Leidsin toreda ülevaate Costa Ricast, ameeriklane, kes on seal pikemat aega elanud ning väga rahul. Kellel on juhtumisi tekkinud suurem huvi selle riigi vastu :)

10.12.12

Ameerika Shveits


Minu eelmise nädala postitused ei kajastanud väga hästi seda, mida tegelikult tegime ja kus olime. Umbes kuu aega tagasi käis Tom mõtte välja, et võiksime tema sünnipäeva ajal kodust ära minna :) Tegelikult oli sooviks ühendada meie 25.pulmaaastapäev, tema 50nes sünnipäev ja eks takkaotsa võib ka minu oma sinna sisse lükkida (mis sest et sinna veel mõni kuu minna on). Olin esialgu ünsa skepitiline, sest eks me ole ennegi neid plaane kusagile soojale maale minna mõlgutanud. Aga mõlgutusteks need jäänud ongi. 

Juhtus aga nii, et Tom võttis asja päris tõsiselt ette ning hakkas uurima, kuhu minna. Sõelale jäid Bermuda (mis mind juba ammusest ajast võlunud), Antigua ja viimaks Costa Rica. Veel pisut uurimist ja kaalumist ning valitud sai Ladina-Ameerika väike riik, kus ühelt poolt Atlandi ja teiselt poolt Vaikse ookeani lained laksuvad, ning pindalalt pisut suurem kui Eesti. Costa Rica on juba aastast 1821 iseseisev riik olnud. Ning miks mitte minna riiki, mis mõnede uurimuste järgi maailma kõige õnnelikum riik! Peale nädalast Costa Ricas olekut ei imesta ma üldse selle üle! Rahvast on neil pisut üle nelja miljoni, ning pea pooled pealinnas San Joses ja selle ümbruses. Keskmine eluiga pidi neil ka üsna kõrge olema!

Nii vähe või palju kui me kohalikega kokku puutusime, pean ütlema, et nad on tõesti hästi lahked ja mõnusad. Ning väga uhked oma riigi üle! Tõmbasime pidevalt pralleele Eestiga muide. Nad hindavad väga haridust! Nad on uhked, et naabri Nikaraaguaga ja teiste Lõuna-Ameerika riikidega võrreldes, nende riik nõnda hästi toime tuleb. Peale seda kui 40ndate lõpus otsustas rahvas (tolleagse presidendi eestvõtmisel) laiali saata sõjaväe, on põhitähelepanu suunatud koolidele ning tervishoiule. Koolid on tasuta, ka ülikool, kuigi viimase puhul sain teada, et teatud hinnete piirist  hakkavad nad tasu nõudma. Mis tähendab, et parem ikka kõvasti tööd teha, kui tahad korraliku hariduse soodsalt kätte saada.

Neil on kolm põhiharu, millega tegeletakse. Kuni 60ndateni oli peamiseks alaks põllumajandus. Praeguseks on aga selle kõrval väga oluline arvutiosade tootmine (!) - kiibid - ning turism. Üle kahe miljoni külalise tuleb aastas Costa Ricasse. Peamiseks sihiks nende loodus. Viimane on veel üks asi, mille üle uhkust tuntakse, eriti selle liigirikkuse poolest. Pea veerand kogu maaalast on looduskaitse all. Meie üks giididest rääkis küll, kuidas nad on läbi aastate mitmeid apse teinud, kuid kiiresti ka lahenduse leidnud ning proovinud heaks teha kõik halva (nagu metsade mahavõtmise). Muide president vaitaksegi mingil määral samal põhjusel vaid neljaks aastaks (kui soovid uuesti kandideerida, pead neli aastat vahet pidama, kui teine "troonil" istub). Kui pukki juhtub inimene, kelle otsused on ainult asja halvemaks viinud, siis järgmine saab asjad jälle heaks teha. Kui aga lubada keegi kaheksaks aastaks riiki juhtima ja mitte kuhugi ei kõlba, siis võib kõik uperkuuti lennata. Praegu on neil esmakordselt riigijuhiks naine.

Uurisin ka kuritegevuse kohta. Vastus oli suht ebamäärane, kuid samasugune nagu me isegi näiteks Eestis annaksime. Alati on kriminaalset elementi, peab sellega arvestama. Samas aga on väiksemates kohtades tavaline, et näiteks autousekd on lahti ja võtmedki ees, kuni poes ära käiakse. Seal pidi olema rohkem justkui naabervalvet, kus kõik kõiki teavad.

Costa Ricas ringi sõites tasub hoida pass käepärast. Oleneb passisst, aga mõni on eriti hinnas (nagu Kanada oma) kurikaelade silmis. Meil soovitati passid hotelliseifi jätta ning kaasas kanda koopiat pildiga ja sissesõidutempliga lehekülgedest. Tomil läks seda muide üks kord vaja ka. 

Oleme just oma reisilt tagasi jõudnud. Väga rahul ja puhanud. Eks ma hakka oma pilte sorteerima ja muljetama :)

8.12.12

Minu leib


Nüüdseks olen aastajagu ise oma leiba küpsetanud ja enam-vähem selgeks saanud, kui palju ja mida. Maitseb ikka väga hea see värskelt ahjust tulnud leib, lisaks veel täiesti oma maitsemeele järgi küpsetatud. Pildil on leib ilma lisanditeta, kuid vahel lisan päevalille-, seesami-, kõrvitsaseemneid. Kreeka pähkel on minu meelest ka väga hea, aga Tomile väga ei meeldi. Mari lepib ainult seesamiseemnetega. Igal ikka oma maitse :) Olen juuretist lahkelt jaganud, kes huvitatud on. Annan kaasa ka oma juhendeid, kuid ilmselge on, et igaühel tuleb leib välja erinev. Ning alguses ei tarvitse õnnestuda (juba ahjud on erinevad). Aga põhiline on mitte alla anda ja leida see oma käe järgi küpsetatu. Kokkuvõttes on leiva tegemine palju lihtsam, kui ma kunagi arvasin!

6.12.12

Pallitoolid


Kõige rohkem on meil kindlasti mingeid väikeseid palle, millega Koko armastab mängida, kuid lisaks nendele on veel kaks halli üsna suurt täispuhutud palli, mida mina ja Mari armastame tooli asemel kasutada. Tegelikult on meil veel üks väiksem, mis mul võimlemiseks oli kunagi muretsetud, kuni hakkasin arvuti ette istudes seda endale istumise alla sättima. Hiljem ostsin juba teadlikult "palli-toolid". 


Samas müüakse lausa toole, millel istepadja asemel on tool (balance ball chair). Kuigi ma ei tea, kas sellega ikka kaasneb sama kasutegur, sest seal on pall suht liikumatuna. Teisalt väidavad sarnase tooli tootjad, et sellel istumine paneb ikka lihased rohkem tööle, mis istuva töö puhul ainult boonuseks on. Olen mõelnud, et päris mõnus oleks töö juurde endale taoline muretseda :) Ülemus ütleb, osta, aga ma olen ikka kõhkleval seisukohal olnud. Hinna poolest on ju need odavamad kui tavalised kirjutuslauatoolid. Õnneks kaasneb küll minu tööga päris palju püsti hüppamist, kui pean igat sorti pisiülesandeid täitma või mõnele appi ruttama.

4.12.12

Kooriksaiad


Mul hakkab jooksma kümnes aasta, kui ma olen ise küsetanud meie kodu saia - mitmevilja saia (tänu leivamasinale). Leivajuuretisega hakkasin katsetama eelmise aasta sügisel, varem tegin leiba pärmiga, ka koorikleiba. Sel kooliaastal olen lastele küpsetanud tavalise vormisaia asemel, mis masinas valmis saab, hoopis kooriksaiu. Enamvähem sama retsepti alusel, see tähendab, et jahudest on kasutusel nii peen- kui jäme nisujahu ning mitmevilja jahu. Masinat ma pensionile ei saada, sest sinna viskan kõik vajaliku sisse ning saan kerge vaevaga taigna kätte. Minu mureks on see siis umbes kahekümneks pätsikeseks vormida. Panen mõned sügavkülma, nõnda on hiljem ka justkui värske sai käepärast. Lastele meeldib sellest tehtud võileivad rohkem, sest koolikotis ei nätsuta nad neid nii kergesti ära kui tavalise saiaga valmistatuid.

1½ kl vett
3 spl pruuni suhkrut
3 spl õli (oliiviõli näiteks)
1½ tl soola
1½ kl nisujahu
1 kl mitmevilja jahu
 kl täisteranisujahu
¼ kl petipiima pulbrit (buttermilk powder) ei ole oluline, kuid sai tuleb palju maitsvam (vee asemel võib piima kasutada)
1½ tl kuivpärmi


(1 kl = 250 ml)
Vormin taignast umbes 18-20 õhukest saiakest, lasen kerkida umbes pool kuni tund aega. Küsetan 200 kraadises ahjus umbes 12 minutit kuumaks aetud küpsetuskivil. Jahtunult lõikan saiad pooleks.

2.12.12

Küünlaga kalalõhna vastu


Sibulapisarate vastu on olemas hulgalieselt soovitusi, üks parem kui teine (minu nipp on kanda kontaktläätsi ;) Hiljuti kuulsin soovitust panna köögis küünal põlema, kui teha kalarooga. Mitte, et mul kalalõhna vastu midagi just oleks, sest kala on kindlalt mu lemmiktoitude hulgas - igas vormis, aga kena on, kui väikese maja puhul see lõhn ka magamistubadesse ei tungiks. Proovisin, kuidas asi töötas. Lõhn ära ei kadunud, kuid vähemalt köögist kaugemale ei levinud. Lisaks oli ju päris kena kala küünlavalgel küpsetada.


Soovitusi on aga teisigi:
Prae kala piparmündilehtedega.
Pane õunatükk õli sisse, millega kavatsed kala pannile panna.

Hoia köögis märga rätikut, mis pidi lõhna endasse imama.
Kui keedad kala, kasuta kaneelikoort keeduvees.
Hoia kala umbes pool kuni tund aega piima sees (kui piimamaitse ei meeldi loputa kala õrnas äädikalahuses).
Äädikas aitab ka poti või panni küljest kalalõhnast lahti saada.
Ja kui su käed lõhnavad kala järgi, hõõru käsi natukese sinepipulbriga või hoopis jämeda soola ja külma veega. Mina ise kasutan ovaalset siledat metallitükki, millega hõõrun käsi, kui neid seebiga pesen.

Küünlajutt sobis kenasti esimese advendigagi kokku :)

1.12.12

Pizzarullid


Mõni postitus tagasi sai juustukoorikuga pizzast kirjutatud, nüüd pilt veel ühest variandist, mida ma kodus olen teinud. Kogu meelepäranekraam on kenasti taignale laotatud, siis rulli keeratud, paraja suurusega lõigud saadud, lühikeseks ajaks veel kerkima, pisut ekstra juustu peale ning siis ahju. Mõnusad värskelt süüa ning hiljem koolilapse lõunasöögikarpi panna. Isegi pikkadele sõitudele olen neid vahel kaasa teinud. Kindlasti on paljudel sarnane retsept ammu juba kodukokaraamatu nimekirjas :)