31.3.10

Lilled


Ma ei jõua ära imestada, kui kenad võivad ikka inimesed olla! Mõtlen muidugi oma raamatut ja neid, kes sellest teada saanud ning ei väsi õnne soovimast. Isegi need, kellega ma eriti palju ei suhtle! Täna on mul Tartu College’is kohtumis/autoriõhtu ning minu üllatuseks astus eile pangast läbi kena noor naine, kes tõi mulle kimbu imeilusaid lõhnavaid roose! Ta ei saavat kolmapäeval kohale tulla, kuid tahaks ikka näidata, et ta hoolib ja on õnnelik minu saavutuse üle! Lihtsalt imeline!

27.3.10

Fotojaht - sõlm

Eile mõtlesin äkki fotojahi peale ning kui ma külla sõites märkasin seda puud, siis avastasin, et seal see fotojahi pilt ongi. Kui kink ja lilled olid üle antud, siis jalutasin kenasti uksest jälle välja ning läksingi puud otsima ja pildistama :)



Natuke suuremana sama puu, mille kohta ma muud ei oska öelda, et ta väga sõlmes on! Ma ei ole nii hea 'puuteadlane', kes koore ja kuju järgi nime võib kohe pikemalt ära öelda :)


Kodus leidsin veel ühe kokku sõlmitud kimbu ehetest, mis kaunsitasid meie kuusepuud õues ja mis siiani pole veel õiget panipaika leidnud.


Siin on minu poolt kenasti sõlmedest kokku pandud 'riputi' lillepoti jaoks.

Lennukisõlm...

Maosõlm

24.3.10

Hüppavad konnad

Jutu järgi pidid pisikesed teise klassi hiinlased selle kahe minutiga lehendama! Proovi, mitu minutit sul kulub, et pruunid konnad rohelistega kohad vahetavad :D
Kliki punasele noolekesele vasakus nurgas, kui pead otsast alustama.


Play the Games



Ja kui väga hätta jääd, siis piilu siia.

23.3.10

Kanada ja keskkond

Eelmises postituses oli huvitav link, mis andis tõsise ülevaate Kanada keskkonnaprobleemidest. Puudutasin seda teemat oma raamatus, sest sellest ei saa kuidagi ei üle ega ümber, ning lisasin katkendi lõppu. Kuigi keskendusin viimaks raamatu peatükis lõpuks Torontole ja mis selles Ameerika ühes suurimas linnas on näiteks ära tehtud. Piiratud on prügi "tootmist" ja nüüdseks on plaanis viia aastaks 2050 õhu puhtuse tase 80 protsendini 1990.aasta tasemest (hetkel on jõutud nii kaugele, et see on 90ndate eelsel tasemel!). Plaanis on toetada geokütte, tuule- ja päikeseenergia kasutamise sisseseadmist. Toronto ja Ontario võiks tõesti eeskujuks tervele Kanadale olla! Arvestades, et siin elab umbes viie miljoni ringis inimesi (on isegi ettepanek tehtud anda Torontole provintsi staatus, kuid see pole läbi läinud), siis on see minu meelest suur saavutus (Kanada rahvaarv on 30 miljoni ringis).

Juuresolevad pildid (ülemist pakkusin ka raamatusse, kuid see ei jõudnud sinna) on meie prügimajandusest, kus igal majal on oma kolm prügikasti - sinine (valida on kolme erineva suuruse vahel - meil on keskmine) ringlusesse mineva kraami jaoks (ei ole vaja eraldi sorteerida ja sinna võib ka koguda puhtaid kilekotte, lisaks tavalisele paberile, klaasile ja plastikule). Must on tavalise prügi jaoks ja neid on neljas eri suuruses - meie oma on kõige väiksem. Tegelikult on põhi poole peal, kast peab kõrgem olema, muidu ei saa prügiauto kergesti seda tühjendada. Me pole veel kordagi seda kahe nädalagagi täis saanud. Musta ja sinist kasti tühjendatakse üle nädala. Viimaks roheline biolagunevate jäätmete jaoks - viiakse ära kord nädalas - (mille alla kuulub muide ka toiduga määrdunud paber, mähkmed, sanitaarsidemed, lemmikloomade väljaheide, kassiliiv jne). See ei saa meil ka kunagi täis, sest kõik taimne jääk läheb meil aeda komposti. Kõik see korjatakse linna poolt ära, ei ole mingeid eraldi lepinguid prügiveofirmadega (tegelikult maksame oma linnamaksudega selle kinni ;). Kastid on meile tasuta kätte antud ja kui need juhtumisi katki lähevad, võib neid vahetamas käia. Ainuke uuendus on eraldi musta kasti ehk tavalise prügi maks vastavalt sellele kui suur sinu kast on. Kõige väiksema eest maksab linn aga lausa $10 krediiti :D Kes tahab täpsemalt kõike uurida, võib minna linna leheküljele.

Nüüd ma hoidsin kenasti kõrvale Alberta õliväljadest, mis paljudele kanadalastele peavalu valmistab, sest sealt saadud nafta ei tule mitte kergelt kätte ning saastab sellega kõvasti loodust. Natuke selgitust, miks Kanada edasi oma toimetamisi teeb, nagu ta teeb on kirjas minu katkendis. Teisalt lugesin hiljuti raamatut, mis räägib sellest kui naftakeskne meie maailm on ja kui väheks ajaks meil veel seda maapõuevara õieti järele on jäänud... Kui midagi muud kiiresti välja ei mõelda, siis oleme korralikus plindris. See tähendab näljahäda, mis muudab inimesed kurjaks ning viivad piirini, kus nad on valmis ükskõik mis oma nälja kustutamiseks tegema... Samas tähendab see ka maailma palju väiksemaks muutumist, kui me peame kohapeal kõik oma elamiseks vajaliku tootma, mida muidugi rohelised niikunii propageerivad ja mida mina just ei propageeri, aga toetan küll! Meie kasvatame ise tomateid ja pisut muud oma aias :D

Ja see et riigijuhile näpuga näidata, on minu meelest lapsik! Kahjuks osutuvad kõik valitud riigijuhid varsti ühel või teisel määral ainult suusoojaks jutupuhujateks, sest muud faktorid takistavad tihtipeale nendele endile südamelähedasi asju läbi viimast... Poliitika on üks mäng, mis mulle sugugi enam ei meeldi!

Katkend raamatust: Kuigi Kanada ei ole maailmas oma keskkonnasäästliku käitumisega esirinnas – paljude tema elanike meelehärmiks –, püütakse vähemal või suuremal määral mitmel pool lokaalselt midagi ära teha. Näiteks on Toronto eesmärgiks võtnud 70% prügist taaskasutada aastaks 2012, ja seda 2,5-miljonilises linnas. Peaaegu uskumatu, et suurlinn Toronto on nii Kanadas kui Põhja-Ameerikas üks liidreid oma roheliste ettevõtmiste ja eesmärkidega. Mõned asjatundjad kiidavad ka Ontario provintsi ning soovitavad Kanada valitsusel tulla meie juurde õppetunde saama, kuidas riik saaks anda oma panuse puhtama keskkonna heaks.

Kanada oli üks esimesi maid, kes kirjutas 1998. aastal alla Kyoto lepingule. Kuid võimuvahetusega lükati see kuhugi tagaplaanile ning lubati välja mõelda odavam riiklik plaan kasvuhoonegaaside hulga vähendamiseks. Põhiline probleem oli muidugi majanduslik, näiteks Ameerika Ühendriigid loobusid algusest peale sellest üritusest osa võtmast. Suure lõunanaabri kõrval pole Kanadal kerge keskkonnasõbralikku poliitikat ajada – see tähendaks majandusliku konkurentsivõime langust. (Kui kaua kanadalasedki (või ükskõik kes teine) õnnelikud ja rahul on, kui nende elatustase langeb, sest kõik ressursid on suunatud keskkonna taastamisele/hoidmisele?! Ja kahjuks on väga raske teha selgeks kehvalt elavale inimesele, et tähtsam on ikka loodust hoida... muidugi nii kaua, kuni asi on täiesti käest läinud, aga selleks ajaks ei ole meid enam ehk just palju järele jäänud... See ei olnud raamatus :D )

Praegu on Kanada äraootaval seisukohal ning vaatab, millise suuna võtab USA uus valitsus Barack Obama juhtimise all. Ainukese nähtava sammuna viidi Kanadas sisse puhta õhu programm, mis sunnib autoomanikke iga kahe aasta tagant käima oma sõiduriistaga kontrollis. Enne seda võis ükskõik milline käru mööda tänavaid ringi kolistada, peaasi, et maksud makstud. Lisaks võivad kanadalased nüüd raske trahvi kaela saada, kui lasevad automootoril üle kahe minuti tühjalt joosta. Talvel armastasid kaaslinlased end niimoodi soojas ja suvel jahedas hoida.

21.3.10

Uus sõber

Toomakooli kolmas õpilane Hanna sai endale uue sõbra - pisikese kahekuuse taksikoera, kelle nimeks Saku. Mingi mõte lipsas lapsevanematel läbi panna ka keskmine nimi - A Le Coq, aga kui nende kanadalasest sõber sellest kuulis, siis ehmatas ta väga ära, sest inglise keeles omandas terve nimi natuke imeliku tähenduse :D

Olime laupäeval kutsika katsikul. Tõime kaasa kuivatatud seakõrva, mille Saku kenasti hoiule tassis, mis sest et asi peaagu sama suur oli kui ta ise. Vaatasime seda pisikest armast koerakest ja ohkasime kergendatult, et meil see kõige raskem osa juba läbi on, kui iga natukese aja tagant pidi kutsa välja viima või tema järelt põrandat pesema.

19.3.10

Fotojaht - mööbel

Kui me uuele maale sattudes kolisime päris oma korterisse, sai meie diivaniks magamiskott põrandal, leppisime hästi vähesega, vähemalt esialgu :) Hiljem saime headelt inimestelt mööblit, sest alguses kipub rahakott päris kõhn olema. Ka need mööblitükid on meile antud ning sellel pildil ootavad juba teed uude kohta (tõstsime tänava äärde ükskõik millisele soovijale üles korjamiseks - ära need sealt igaljuhul kadusid)! Üks asi pani meid imestama - nendel oli väga kõva istuda. Olime juba harjunud siinsete pehmete tugitoolide ja diivanitega. Kõva istumine ehmatas ka kunagi hiljem Eestis ära... proovisin ühes poes kohe järjest diivaneid, aga edutult, sellist head pehmet ei leidnudki! Oh, neid ärahellitatud ameeriklasi (või peaks ütlema kanadalasi) :D

Ja nüüd terve rida pilte siinsest muuseumist. Kui nende väljapanekute vahele sattusin, meenus teema ning nõnda ma siis klõpsisin pilte. Mööblit on igas vanuses, ise võib otsustada, millises! Aga kõik on vähemalt 50 aastat vanad!






Ja siin on hoopis teistmoodi muuseumituba, kus on lõpetatud nahkhiireteemaline käsitöö tegemine.


Kui me viimaks koduteel olime, siis läks pilk korterimajadele, mille rõdudele on kevadise soojusega ilmunud mõned mõnusa istumise mööblitükid...

Align Center


Ja mis juhtub mööbliga, mida enam majja ei taheta... täpselt sama, mis esimeselgi pildil. Ainult kui keegi seda üles ei korja, läheb see prügi hulka.


Viimaks mööbli "sünnilugu" või vähemalt uue kodu leidmine. Need on meie Eesti-kodu tegemised, kus tasapisi elamine elamise nägu läheb. Seal tahaks palju rohkem olla...



18.3.10

Võltsingud

Märtsikuu on pettuste ärahoidmise kuu! Nõnda on õige aeg minna uudistama näitust, mille väljapanekute hulgas on nii võltsinguid kui ehtsaid esemeid ja rahasid ja muud väärtuslikku. Lastel oli minu üllatuseks väga põnev kõike uurida. Vastused eheduse kohta olid ära peidetud, nii käis lausa võistlus, kes kõige rohkem õieti arvab.

Üks väljapanek oli Kanada rahadest, mis mina juhtumisi oskasin kenasti kõik paika panna :D "Oleks väga imelik, kui emme poleks seda osanud!" teatas Mari enesekindlalt! "Ta ju töötab pangas!" Tunnistan, et mulle oleks meeldinud rahasid käes hoida, selle asemel et neid läbi klaasi uurida, sest tihtipeale tunnevad näpud juba raha lugedes ära, kui paber kuidagi kahtlaselt teine on! Tegelikult pole mul just palju valerahasid ette tulnud, pank pole nendega eriti palju kaotanud! Mõne puhul on kohe selge, et tegemist on valerahaga, mõne puhul võtab ikka kahtlema küll.


Võltsinguid on tehtud läbi sajandite, nõnda muutuvad isegi võltsitud esemed lausa hinnaliseks :) Kumb pudel ja kumb taldrik on "õige"? Välimus võib tihtipeale petlik olla!


Kuninganna Victoria ajal muutusid väga populaarseks antiiksed kujukesed. Kuna aga neid oli üsna vähe saada, siis hakati neid omal käel tootma. Sellel pildil on ainult parempoolne ehtne roomaaegne! Kirjad kõrval annavad seletusi, mida täpselt vaadata. Selge on, et peab päris hästi oma ala teadma! Ega muidu suurt vahet küll ei teeks!



Kaks täiesti sarnast klaasi... ainult et parempoolne on tehtud originaalist muuseumi tellimisel. Muuseumi nimi põhjal annab tunnistust, et tegemist on järeltehtuga! Selliseid muuseumite poolt "toodetud" esemeid pidi päris palju tõeliste pähe ringluses olema.

17.3.10

Püha Patricku päev ROMis

Iirlaste tähtis päev täna, mis oleks peaaegu meelest läinud, kui poleks tänaval näinud kenasti rohelisse riietatud pere. Pühapäeval peeti juba selleteemalisi rongkäike ja eks sellepärast unuski täna endalegi midagi rohelist selga panna. Vahel seda ikka tehakse, isegi kui Iiriga midagi ei ühenda (meiegi oleme pangas rohelises olnud)! Nõnda need kultuurid koos segamini saavad olla :) Ilm on muidugi imesoe! Kusagil näitas kraadiklaas 20 soojakraadi!!! Ja eile käis Tom lastega suusatamas!

Meie olime taas kord ROMis, mille fuajee kaunistatud nahkhiire teemaga. Nimelt on taas avatud uuenenud nahkhiire koopad. Kahjuks teatasid lapsed, et eelmine oli parem, tundus palju tõelisem, sest nüüd annab mehehääl seletusi juurde. Informatiivsem on see kindlasti... kuid vanas oli kõik hämar ja põnev. Valgustus oli vaid koobastes. Nüüdki on käik pime, kuid suuremast koopast tuleb liiga palju valgust. See ei takistanud küll lapsi uuele avastusretkele minemast.

Taas kord jälgisime jahikulli ja öökulli tutvustust! Kuulasin seekord põhjalikumalt, mis linnukasvatajal rääkida oli. Ta ütles, et öökullid on tegelikult nii linnu- kui loomariigi kõige paremad jahipidajad! Kuid eelarvamused takistasid keskaegseid jahimehi neid kasutamast!

See öökull on ühest silmast pime! Nimelt pidi päris tavaline oleme, et kulli silmad petavad mesilased üra, kui nad toiduotsingul ringi lendavad. Nõnda oli mesilane kulli silma nõelanud, kui ta üsna pisike oli. Ornitoloog oli juhtumisi linnu leidnud ning kaasa võtnud, sest teadis, et ta elu jääks väga lühikeseks. Ma ei mäleta, kui vana öökull juba oli... vist üle 10 aasta vana, kuid mees pidas teda oma karjääri kõige rahulikumaks ja leebemaks linnuks! Doctor Who on öökulli nimi ning teda on kasutatud mitmetes filmides ja saadetes!

Seekord jäid lapsed järjekorda, et öökulli paitada! Nagu meile seletati on see ainulaadne võimalus! Nägime ka ära, kuidas treeneri kolmeni lugemise peale lehvitas öökull tiibadega, ja seda nii vaikselt et keegi ei kuulnud mitte vaikset sahinatki! Nõnda see looduses pidi olemagi!

Lisaks saime osa keskaegsest tantsust, mida muuseumi töötajad meile esitasid. Nad on vaid asjaarmastajad, kes seda kord aastas ette võtavad! Ka nii võib oma tööelu põnevaks muuta :D

Ei puudunud ka keskaegne mõõgavõitlus. Huvitav oli meile seletusi jaganud mehe sõnad: rasked mõõgad võivad jääda Hollywoodi filmidesse! Võitluses peavad need olema kerged!!! Ega sõdurid saanud kõik schwarzeneggerid olla!


Muusemuis toimub sel nädalal mitmeid põnevaid üritusi, kuhu me igale poole küll ei jõudnud. Ülemisel pildil ootasime pääsu saali, kus Earth Rangers andsid lühikese ülevaate, millises olukorras meie planeet on ja kuidas me peaks juba pisikesest peast kasvõi väikeste sammukeste kaupa midagi selle heaks tegema. Kõige põnevam osa programmist oli muidugi elusate loomade ja lindude nägemine. Kullid ja öökull ja kotkas lendasid saali tagant madalalt üle inimeste peade lavale! Esimene läks otse üle minu ja ehmatas mind, samal ajal tekitas aga elevust. Lavale paluti vabatahtlik, kelle silmad kinni kaeti ning paluti käsi tõsta, kui ta kuuleb öökulli lendu. Loomulikult ei kuulnud ta midagi, nagu me olime juba varem selgeks saanud. Jah, ega hiirel pole kerge end öökullide eest peita, kes umbes 10 tuhat (või sinna kanti) närilist aastas kinni pistab.

Madagaskari leemur demonstreeris oma liikumisosavust ja Aafrika serval hüpete kõrgust! Saali läbis pidevalt vaimustunud häältekohin. Peale üritust võis jätta väikeseid annetusi ja oma imestuseks teatas Kirke, et ma talle tema taskurahast $5 annaksin!!! Kuidas ma keelduda saanuks! Muidugi oli mul hea meel, et laps kommide asemel tahtis oma väikese panuse anda.



Olime veel siin-seal, taas kord mineraalide juures ja mujal. Täna oli meil samuti kaks ekstra last kaasas. Kirke hea sõbranna Chen-Chen, keda ta tihti küll ei näe, kuid seekord on lausa ööseks lubatud jääda, ja Kata.

Laupäeval oli meiega Hanna ja Kati. Noored veetsid päris palju aega suure akvaariumi juures, kus meil Tomiga lõpuks igav hakkas ja kuhu me nad siis ka jätsime, et omapäi ringi vaadata.

15.3.10

Tali läinud?

Sel ajal, kui Eesti veel hulga lund kaela sai, puhus meil kõva tuul, mis tõi kaasa korraliku vihmaste päevade jada. Tuul oli nõnda kõva, et vihmavari soovitati isegi ilmakanali poolt koju jätta! Muidugi viis vihm viimased lumeriismed, mida niikuinii sel aastal lausa luubiga pidi otsimas käima. Tegelikult ikka midagi maha tuli, et Kirke sai koos issiga ühe lumekoera valmis meisterdada. Pidime kutsa selle peale panema, et ikka aru saada, kui hea töö nad ära tegid :)

Kuid lumevaene soe talv, mille sarnast pole viimase 63 aasta jooksul enne nähtud, ei tõota midagi head suveks. Praegu ennustatakse suurt põuda ning putukate rohkust. Tavaliselt tapab suur külm hulgaliselt sitikaid ja putukaid ja muid närilisi. Nüüd elavad nad rõõmsalt soojas talve üle! Veetase on kindlasti palju madalam kui muidu. Kalastajad saavad ehk seda kõige enam tundma. Sellised on praegused ennustused suveks, kuigi ilmaennustajad oma pead ei anna, mis tulemas on.


Meie tagaaed näeb nüüd peale vihma just selline välja... isegi suur loik on juba sinna tekkinud!

14.3.10

Keskaeg muuseumis

Sel nädalal on lastel koolivaheag! Ja alustuseks võtsime sappa kaks ekstra last ning läksime kõik koos Ontario Kuninglikku Muuseumi (ehk ROMi), kuhu meil taas kord olemas aastane perepilet. Nõnda on mõnus väikestes kogustes muusemist osa saada.

Sattusime kohale, kui suures fuajees oli kohale tulnud 20 aastat oma erialal tegutsenud linnukasvataja. Tema keskaegne riietus, soeng ja lühike habe tekitasid lausa tunde nagu olekski ta muistsest ajast pärit. Mees tutvustas rahuliku selge häälega tema ümber põrandal istuvatele uudishimulikele (= enamasti lapsed) jahikulle ja öökulle. Jõudsime just aru saada, mis toimumas oli, kui uhke jahikull sai kuidagi lahti (ta oli nööriga kinni) ning lendas vuhinal kõrge lae alla. Mehe ja tema abilise meelitamine eriti maitsva surnud hiirega ei andnud mingeid tulemusi. Lind otsutas, et aitab küll ja ta lendas üle fuajee ühe suure klaasist eksponaadikasti otsa, kus polnud vist muuseumi algusest peale kunagi tolmu võetud (õhus ringi lendlevad tolukübemed on jäänud Tomi võetud pildile). Ma imestan, et vaene kull tolmupilve sees aevastama ei hakanud. Kuulasime siis hoopis juttu öökullidest ning kõik lapsed, kes tahtsid, võisid lindu selja pealt paitamas käia!



Vahepeal otsustas jahikull siiski oma peremehe juurde tagasi tulla (ülemine pilt tolmuga, mehe näol on pisut võidurõõmu, näed, tuli ikka minu juurde!). Ilmselt sai talle selgeks, et peab leppima surnud hiirega, sest kõik elus on juba muuseumieksponaatideks muudetud :)



Keskaegse teema lõpetuseks üks laul minu kauaaegsetelt lemmikutelt - Mediaeval Baebes Come My Sweet: