Kättemaksukontor

See saade on meil kindlalt Kirke lemmikute hulgas. Oleme seda vaadanud üsna algusest peale ning minul ei jää muud üle kui rõõmustada, sest laps on nõus eestikeelseid asju vaatama :) Tegelikult pidin juba mõnda aega tagasi kirjutama, kuidas reageeris Kirke osale, milles Marioni tegelaskuju maha lasti. "Kas ta sai mingis teises filmis tööd?" uuris ta täiesti rahuliku ilmega. Ei mingit kurvastamist, vaid väga pragmaatiline tähelepanek.

Pildi laenasin Õhtulehest. Sellel on veel Maango ja Tuvi osatäitjad peal. Eks Kirke natuke kurvastas, kui nad ära läksid. Mehed andsid mõnusat huumorit juurde, kuid samas ei röövinud uued tegelased tüdruku huvi sarja vastu. Suvel olime juhtumisi Eestis, kui toimus näitlejatega kohtumine, kuid õnneks me kohale ei läinud, sest rahvast oli murdu olnud. 

Aktsent...

"Emme, kas mul on eesti keele aktsent, kui ma inglise keelt räägin," küsis mu noorem võsu mõnda aega tagasi, endal lootusrikas ilme näos.
Olin üsna üllatunud sellisest küsimusest, sest isegi kui mu mõlemad tüdrukud siin sündides ja üles kasvades esimesed neli aastat ainult eesti keelt rääkisid, ning kooli minnes tõesti inglise keelt eestlasena rääkisid, siis praeguseks ei ütleks keegi, et nad "päris kanadalased" poleks.
"Ei, sa räägid väga hästi inglise keelt! Ainult eesti keelel on aktsent küljes," pidin talle ütlema.
Neiu oli ünsa pettunud näoaga. Ja üldsegi mitte selle üle, et eesti keel kõige puhtam pole. Hoopis selle üle, et ta inglise keel liiga perfektne on. Sain ka kohe seletuse.
"Minu sõbrannale meeldib väga, kuidas sa inglise keelt räägid, see on nii kena (it's really nice)!"
Ma poleks kunagi midagi sellist oodanud :) Paistab, et see multi-kulti riigis elamine mõjub väga huvitavalt, võõra keele aktsent tekitab põnevust ning üldise massi hulka kuulumine polegi midagi, mida taga igatseda :D Nii et rääkige aga rahumeeli võõraid keeli nii kuis räägite, peaasi et teised ikka sinust aru saavad.

Mul tuli see kahekõne meelde, kui lugesin Eva & Co Londonis viimast postitust.

Secret place...

"Minu "secret place" on Eesti... Tead, kui on tuju paha või tahan häid mõtteid mõelda, siis mõtlen ennast Eestisse," teatab väiksem võsu õhtusel jalutuskäigul koeraga.

Olen üllatusest tumm! Me pole sel teemal kunagi varem rääkinud, lugesin küll hiljuti sirtsutirtsu blogist tema tillukese peidukoha-laeka kohta, kuid Kirke justkui selgest taevast alla sadanud ootamatu avaldus toob peaaegu pisarad silma. Kas tõesti on Eesti talle nii palju tähendama hakanud!?

"Tead, mulle meeldib Eestis, kui kõik räägivad eesti keeles ja kõik saavad minust aru, kui ma eesti keeles räägin," heietab ta edasi. "Ma mõtlen end Eestis meie majja, või randa, või metsa. Ma olen kas sinu või issiga. Te ei ole kunagi seal samal ajal meiega," lisab ta kerge naeratusega. Proovin leida etteheitvat tooni ja seda märkamata küsin: "Kas sulle meeldiks, et me oleks kõik koos Eestis?"

"Noh, meeldiks, aga siis ma ei saa nii kaua seal olla!"

"Kui sulle eesti keel meeldib, kas sa õpetaksid oma lastele eesti keelt?" uurin Kirkelt eelneva keeleküsimuse jätkuks.

"Jah, ma proovin!" vastab ta kindlalt. "Ma tahaks, et nad oskaks eesti keelt. Ja ma õpetan võib-olla natuke prantsuse keelt ka. Siis ei ole nii raske, kui nad kooli lähevad. Nii nagu minul praegu!"

Naeratan mõttes ning oskan ainult head meelt tunda selle üle, mida oleme suutnud oma lastele pakkuda, ilma et oleks eestlust neisse sunniviisiliselt süstinud. Toronto Eesti Koolgi jäi pooleli, kuigi nad olid hea meelega nõus õppetööga kodus jätkama. Kohalik eestlaste gaidlus jõudis Kirkeni hiljem, kui ta ise hakkas uurima, kas võiks osaleda. Võin ainult rahul olla, et minu lapsed ei tee mulle kunagi etteheiteid, miks me neile eesti keelt ei õpetanud. Nii nagu mul ei lähe kunagi meelest ära noor naine, kes minu silma all süüdistavalt oma isale otsa vaatas, ning ilmselt varemgi kõne alla tulnud pahameelt väljendas. Eks ma ole hiljemgi seda kuulnud, kuigi mitte nii teravalt.

Mille üle oskab üks võõrsil elav ema-isa veel rõõmustada, kui oma laste üle, kes Eestit nii tähtsaks ja südamelähedaseks peavad, et just sealt endale oma salajase peidukoha leiavad!

Mood...

"Ema, kas sa tead, et see Aero minu t-särgi peal polegi küpsiste reklaam!" teatas noorem võsu mulle hommikul kooli poole jalutades! "See on hoopis mingi riiete pood! Aeropostale!"
"?!" vaatasin talle nõutult otsa.
"Noh, ega mina ka ei tea kõiki neid poode," kiirustas ta seletusi jagama, enne kui ma jõuaks juba arvama hakata, et tema teadmised igat sorti moeasjadest äkitselt kannapöörde on teinud. "Minu sõbrannad koolis seletasid, et Aerol pole maiustustega midagi tegemist!"
"Mina oleks ikka pidanud Aerot shokolaadiks!" tunnistasin oma võhiklikkust! "Kuidas nad nii hästi kõiki neid poode teavad?"
"Nad käivad ju shoppamas!" seletas neiu rahulikult, kadedusenootigi polnud tema hääles. "Tead nad rääkisid poest, mis oli nagu sardiin! Ma imestasin, kas nad käivad kalapoes ka! Aga tegelikult oli see mingi Ardene!"
"Kas sa tahaksid ka nii shoppamas käia ja kõiki neid nimesid teada?"
"Mina!?" ei jõudnud tüdruk ära imestada. "Ma parem õpin prantsuse keelt, kui neid poodide nimesid. Pealegi on mul muudki teha, kui poodides tolgendada!"
Arvestades, et prantsuse keelega on tal kõige suuremad raskused, siis võrdlusel oli omajagu kaalu :D Ja kõige uhkemaks moeks on omaloominguline seelik tualettpaberist, ainuke viga, et see kipub pudenema, niimoodi tükkhaaval :)

Õnnelik

"Emme, kas sa oled õnnelik?" küsis mu väiksem järelkasv hommikul kooli-tööle jalutades.
"Kas sina oled õnnelik?" hiilis kaval emme oma pärimisega nii raskekaalulisest küsimusest kõrvale.
"Jah, ma olen!" teatas Kirke kõhklemata. "Mul on emme! Ja issi! Ja õde! Ja Koko! Ja kiisud!"

Ja nii ongi, et pere on see õnne alus! Imeline, kuidas laps selle ära tabab! Aga kas mina olen õnnelik... Olen kindlasti, just tänu oma lähedastele ja nendele, kes nii kenad oskavad olla. Olen neid päris palju enda ümber kokku kogunud :D
TFUKCUDN

Mitu protsenti armastust...

"Emme, mitu protsenti sa sajast armastad mind?" esitab Kirke järjekordse küsimuse tudile minnes.
"Ma armastan teid võrdselt."
"Mind, Mari ja issit..." loetleb Kirke. "Kõiki võrdselt?"
"Tegelikult teid ikka rohkem kui issit." Kes emale ikka kõige tähtsamad on, mõtlen... looduseseadus :)
"Hmm... mind 48% ja Mari 48%... see tähendab, et 4% jääb issile..." arvutab Kirke.
"Just nii," haigutan, sest uni kipub juba kangesti peale.
"Ei 4% on liiga vähe!" jõuab tüdruk järeldusele. "Issit ikka 20%, mind ja Mari 40%!"

Kui küsisin hiljem Kirke käest, mitu protsenti ta mind armastab, siis oli tema vastuseks: "Miljon!"

Eesti keele nupp

"Kas emme armastab mind?" küsib Kirke õhtul voodisse minnes.
"Vad säger du..."
"Kus on sul see eesti keele nupp..." hakkab ta mu nina ja põski pisikese näpuga toksima.

Kiire hommik...

"Ma ei jõudnud su matemaatika kodutööd üle vaadata... eks ma hommikul siis teen..."
"Hmm... Ma tõusen kell 7.30. Ma söön. Räägin isaga Skype's. Panen riidesse. Kell 8 panen teleri peale. Reklaami ajal pesen hambad. Kammin juuksed. Siis vaatan, kas kõik asjad on kaasas ja sokid kuivad. Sorry, emme, I'm all booked!"

Kumb on imelikum...

"Emme, think how weird people are..."
"Miks sa nii arvad?"
"Our shape... look at cats and look at us!"

Unustamine

"But, emme... homme... You thought I'd forget! I'd never forget..."
“Millest sa räägid? Mis on homme? Esmaspäev ja perepäev...”

“Mmm...” tekib kahtlusvarjund Kirke häälde. “Sinu sünnipäev? Vähemalt issi ütles, et homme on sinu sünnipäev... I forget...”

Külm & soe

„Emme! Nii tore, kui tuulehoog tuleb! Siis mu juuksed tantsivad!” Nii teatas minu pisem tarkpea täna hommikul, kui tuul meid kooliteelt kõrvale proovis puksida. Kohati ulatusid tuuleiilid kuni 90 km/h (25 m/s).

Ilm on meil lausa eriline olnud. Eelmine nädal -20 ja sel nädalal +10 ning vihm! Tegelikult mitte just palju vihma, kuid probleemiks on külmunud maa, mis ei suuda sulanud lund ning taevast sadanud vett vastu võtta. Tulemuseks on loomulikult üleujutused. Nii Humberi kui Doni jõgi näitasid kohati täna öösel oma võimu, võttes enda alla madalamad alad. Hommikul vaatasin telerist, kuidas üht jalgratturit päästeti koos rattaga üle põlve ulatuvast veest. Ei saanudki aru, kas ta ratta suutis ka kuivale tõmmata.

Kekslinnas oli kõige lõunapoolsemas tipus asuv metroojaam saanud kõvasti vett sisse. Üks reisija oli rongis, kui märkas treppidest ja eskalaatorist alla vuhisevat minikoske. Uksed olid juba kinni, kuid korraks läksid millegipärast jälle lahti ning ta hüppas kohe välja, et vaatepilti videolindile jäädvustada. Ega ise ei oleks tahtnud küll seal vee sees sulistada. Muidugi pandi osaliselt metroo kinni, kuni kõik jälle ohutu oli.

Nädalavahetuseks ennustatakse jälle lund ja külma! Igav meil siin ei hakka :)


Laenasin Tomi hommikul tehtud pildi vahutavast jõest. Esimene foto on mõne aasta eest Pärnu rannas võetud.

Nimed

„See ei saa nii olla!” teatab ootamatult Kirke, kui me hommikul kooli jalutame. „Filmis ütleb keegi oma nime ja kõik mäletavad seda kohe. Hakkavad kohe rääkima, et see ja see! Päris elus ei jää nimed kunagi meelde! Minul võtab paar nädalat, enne kui neid mäletan.”
Ta mõtleb natuke ja jätkab:„Noh, vahel ikka jäävad küll, kui ma varem seda nime kuulnud olen. Nagu Unjee ja Maria ja Ivy ja Dimple...”

Aga õigus on tal minu meelest, sest mulle ei taha ka kunagi nimed kiiresti pähe jääda. Küll olen lugenud ja kuulnud igat sorti õpetusi, kuidas neid millegi tuntuga seostada, kuid midagi pole aidanud. Tean kedagi, kes mõtles alati kiiresti mõne tuntud filminäitleja peale. Saad tuttavaks, et see on Mari ja iga kord, kui uuesti teda näed, tuleb silme ette Mary Pickford (kes on muide sünni poolest kanadalane). Mina muidugi ei saaks seda viisi kasutada, sest minu teadmised näitlejatest kõiguvad kusagil nulli piiril :)

Kord sain tuttavaks ühe emaga, kes lapsega väljas mängis. Mõlema nimed tallele pannud, oskasin viimaks lapsele lehivtada ning talle hõigata ema nimega... Nii käib see siis minuga! Siiani otsin seda kõige paremat moodust nimede meelespidamiseks ;)

Siin on koduleht, kus jagatakse vastavaid õpetusi. Tegelikult tõi otsing neid hulgaliselt üles, kel ainult soovi ja aega sellega tegeleda on. Kuid nii mõndagi võib sealt kõrva taha panna!

Koer või kaks...

„Emme...” vaatab noorem laps mulle lootusrikkalt otsa. „Kui ma saan tunnistusele pooleks 'A'-d ja 'B'-d, ja ma korjan kokku kõik pusletükid, kas siis saan ma kaks koera?” (Miks need pusletükid tähtsad on, võib lugeda siit.)

Pildil on Mari väikese husky kutsuga Quebeci suusareisilt. Seal kasvatatakse neid kelgukoerteks, just nii milleks nad loodud on :) Kirkele meeldiks väga taoline koer endalegi koju, kuid kahjuks jääks meil tema jooksuhimu rahuldamiseks majas ja õues ruumi liiga väheks. Preaguseks on ta leppinud pea ükskõik millise koeraga.

President - läbi lapse silmade

Koolis olid lapsed samuti jälginud uue Ameerika presidendi ametivande tseremoonidat. Kirke seletas, et oli ainult ebamäärast mõminat kuulnud, sest kõrval aeti juttu. Küsisin, mis ta siis ka presidendist arvas, kas oli midagi teistmoodi või imelikku. Ta mõtles natuke ning teatas: „Ta näeb välja nagu haldjas!” -?!!??- „Tal on sellised teravad kõrvad!” Kui ma ikka pinnisin edasi, jätkas ta: „Ja lapsed on tal nagu filminäitlejad! Ja käsi on lapik, nagu paber!” Ning järgmisena tegi mulle pantomiimi, kuidas vannet anti.

Ega ma eriti oodanudki, et ta kommenteeriks nahavärvi, sest selline asi on tema jaoks siinse kooli ja kasvatuse tulemusel täiesti tühine. Kui siiski tähelepanu uue presidendi taustale viisin, hüüatas ta: „Emme! Are you racist?!”

Nii et, emme, võta õppust ja ära esita rumalaid küsimusi :).

Eesti keel

„Emme, kas sa tahad, et ma unustaksin ära, mis ma eesti keeles õppinud olen...” vaatas mu pisem laps üllatunult mulle otsa, kui pärisin, kas ta siiski Eesti Majas toimuvasse Eesti kooli ei taha minna. Oh, seda rumalat emmet küll!!! Samas pean tunnistama, et ta on hakanud palju hoolsamalt eesti keeles meiega kõnelema! Täna seletas mulle, kuidas oli koolis õpetajale hakanud ütlema: „This is nagu...”