Lasteaia moenäitused

Eelmisel laupäeval oli Eesti Lasteaia järjekordne monäitus. Vaatasin Eesti Elus üles pandud fotosid ja meenutasin, kuidas minu lapsed sellest osa võtsid. Panin kokku väikese kollaazhi aastatest 1999-2004. Kõik kleidid ja kostüümid on minu tehtud. Välja arvatud alumine punane kampsun. Selle kudus minu ema mu õetütrele 80ndatel lõpul. Kes oleks võinud siis arvata, et kampsun ühel päeval Toronto Eesti Majas moenäitusel kõigile imetlemiseks hoopistükkis teise lapselapse seljas on :-) Mul oli hea meel, et laps sai vanaema kätetööd teistele näidata. Siis kui minu tüdrukud lavalaudadel kõndisid, oli rohkem vanaemasid, kelle rõivaid lapsed kandsid. Emmesid aga mitte enam nõnda palju. Juba siis oli päris palju riideid lihtsalt poest ostetud. Nüüd, kujuan ette, on tõeline haruldus, kui mõni emme tõesti lapsele ise midagi valmistab... Natuke kurb, aga eks see elu ole nõnda aina mugavamaks läinud. 

Ma võiks ju ka rohkem õmmelda, aga kuidagi lihtsam on poest osta, või lausa internetist tellida. Tegelikult olen ma siiski Kirke jaoks natuke pingutanud. Kui ta oma kostüüme on soovinud saada. Mis tähendab, et mul on mõned kangad tekkinud, millest võiks veel midagi valmis võluda. Ka Kirke jaoks. Kes on huvi üles näidanud õmblemine selgeks saada. Ise tahaks kangesti nii mitmeid erinevaid asju teha, kududa, heegeldada, süstikpitsi teha, õmmelda, aga töö võtab nõnda palju aega, et õhtuks on lihtsalt võhm väljas. Siis on vardad ja süstik kõike kergemad korraks kätte võtta. Ei tea, kas mul lööb vanusega välja selline vanaemalik joon :D

Lastest saab vast asja

Väike ülevaade, kuidas neil läheb. Mari on Toronto Ülikoolis, õppimas mehaanikainseneriks. Käimas on kolmas aasta. Viimase semestri eksamitulemused viisid ta umbes 150 õppuri seas kusagile 14-15 kohale. Tubli tüdruk olnud seekord. Tänu sellele, et pühendus rohkem õppimisele muidugi. Loobus Aerospace klubis osalusest, kuigi astus hoopis robootika klubisse. Seal ei ole õnneks nii pingeline, st ei pea nii usinalt kohal käima. Suvest või sügisest peaks algama ta tööaasta enne viimast õppeaastat. Praegu käib õppetöö kõrvalt tööpakkumistele reageerimine. Kõik on organiseeritud läbi ülikooli.

Kirke on oma ekstra-aastal gümnaasiumis. Minu meelest ideaalne, kui ei tea täpselt, mis tulevikult oodata. Oleks võinud ju ka tööle minna, aga kui võimalus, siis miks mitte õppida. Tal oli vaja niikuinii üks kursus võtta, et edasi saaks õppida. Üks õppeainetest co-op programmi raames on viinud ta ühte mööbli disaini- ja tootmisfirmasse. Nad valmistavad seal näiteks restoranide mööblit. Tal on nimelt üks mõte minna edasi õppima tööstusdisaineriks. Ja töökoht sobis imehästi, et praktikat omandada, või õieti näha, mis see endast kujutab. Töö meeldis talle väga. Mis sest et vahel muud pole vaja teha, kui lihvida :) Muidugi ei saanud ta makstud, aga väike mõtteiva tekkis, äkki saakski sealt osaajalist tööd. Kirke mul ainult selline tagasihoidlik, et oli mures, kuidas täpselt küsida. Arutasime siis, et ta võiks lihtsalt nimetada, kui väga rahul ta oli ning kui neil midagi tulevikus on pakkuda... Juhtus aga nõnda, et eelviimasel päeval kutsus ülemus tüdruku enda juurde ja uuris, kas ta tahaks tööga jätkata, muidugi palgal (mis sest et miinimumpalgaga)! Laps oli muidugi super-super õnnelik :)

Kahjuks pole ta veel mingit vastust saanud disainerikoolist. Küll aga on jah-sõna tulnud kahest kolledzhist kolme õppeala peale, kõik seotud arvutitega. Programmeerimine ja arvutisüsteemide haldus või midagi sarnast. Ta teine valik oleks küll hoopis hambatehnik. Nii et väga mitmekülgne. Kui aasta tagasi ei suutnud ta peaaegu midagi välja pakkuda (suure hädaga hakkas politseiniku elukutsest rääkima näiteks), siis nüüd on asjalood palju paremad. Eks näe, mis suve alguseks sõelale jääb.

Piparkoogimaja

Nii palju kui ma tean, siis pole olemas piparkoogimajaehitamise reegleid, mille järgi peale jõule peaks piparkooke ainult sööma ja mitte enam küpsetama või veelgi enam, neist maju ehitama :)  

See maja sai erinevatel põhjustel just enne uut aastat valmis. Arvutil disainitud, kõik vajalikud tükid välja lõigatud ja küpsetatud ning siis suhkruvaabaga kokku pandud. Panin kõrvale pildi eelmise aasta omast ka. Eks vaata, kas nad viitsivad uuesti millegi sellisega vaeva näha. 

Tegelikult tekkis mul väike idee. Kui Eesti Majas toimub ikka Rahvajõulupuu, siis miks mitte korraldada ka piparkoogimajade võistlus (ja näiteks heategevuseks need välja loosida? Või midagi sarnast..). Proovin kõrva taha panna ning vajalike inimestega õigel ajal rääkida ;)

Siin meie piparkoogimaja ehitamise brigaad. Kujutan ette, et nende sõprus peab kõigele vastu. Nad sobivad kuidagi imehästi kokku. 

Koostöö

Viimasel augustikuu nädalal olime Awenda looduspargis. Kirke küll vaid ühe päeva, sest ta oli lubanud Kotkajärve Metsaülikoolis oma abi lastele meelelahutuse pakkumisega (st lapsehoiuga tegelemist :). Soovitasin tal muu seas õpetada enesekaitsevõtteid. Tundus, et see oli päris hästi läinud. Aga siin fotodel on näha, kuidas suured lapsed oskavad koos ilma kellegi abita telgi üles panna. Küll on hea seda kõrvalt vaadata, sest kunagi olin mina see, kes tavaliselt telgi üles sai. Eks laste kasvades, kasvas ka nende abistamise osakaal, kuni nüüd võin niisama jalada üles tõsta ja fotosid klõpsida :D 

Eesti keel võõral maal

"Kas see on siis tõesti nii suur asi, et ma tean eesti keelt?" küsib minu noorem võsu ootamatult. "Olin nii üllatunud... Kas see on imelik, et ma oskan?!" Ta meenutab korda, kui me olime Tallinnas ja astusime sisse Viru väravate juures asuvasse suveniiripoodi. Lahke müüjatädi ei jõudnud ära imestada, kui hästi mu tüdrukud eesti keelt räägivad, ise Kanadas sündinud ja üles kasvanud.  Muidugi said nad kõvasti kiita, kuigi neiud olid pisut kohmetud, sest neil pole vist kunagi pähegi tulnud, et nad eesti keelt ei räägiks.

"See on nii lahe, et ma oskan! Saan rääkida teiste eestlastega ja nad saavad aru! Ainult mu lugemine ja kirjutamine ei ole nii head. Kirjutamine on parem... Ma lihtsalt kuulan, mis tähed on. Mitte nagu inglise keeles."

"Ja mõtle, ma tean ühte keelt, mis on kümne raskema keele hulgas!" Talle pole üldse oluline see, kui vähe inimesi seda maailmas oskab. Pigem on ta uhke selle üle ;)

Taas kord pean ütlema, et ma pole veel ühtegi inimest kohanud, kes kurdaks või oleks lausa vihane, miks küll temaga noorest peast eesti keeles räägiti, kui maal, kus nad kasvavad, muu keel riigikeeleks. Kui järele mõelda, siis pole ma seda ka teiste rahvuste juures kohanud, see tähendab, et nad oleks pahased, miks kodus õpetati keelt, mille juured hoopis seal, kus esivanemad pärit. Pigem on neis ilmselt peidetud uhkust (nagu minu tüdruk oma keeleoskuse üle rõõmustab). Hoopistükkis olen näinud kurbust ning kohati lausa pahameelt, kui nad tunnistavad, kuidas vanemad teise riiki kolides kõik sidemed möödunuga läbi lõikasid ning lastega kohalikus keeles purssisid. Mis aga neile purssimisena ei tarvitsenud kunagi tundudagi. Kuid minu meelest, võta või jäta, ei saa ükski omandatud võõrkeel kunagi nii heaks kui oma emakeel. Puudu jäävad peened nüansid, sõnamäng, lausa õrnus ja hoolivus, eriti kui pead lastega suhtlema. (Äärmusliku näitena laps, kes tänu pursitud inglise keelele samamoodi kehvalt seda oskas ning kooli minnes teiste naerualuseks sai... seda muidugi aastakümneid tagasi, nüüd on Kanadas immigrante lademetes ja kehv keeleoskus mitte midagi erilist ;)  Mis ei tähenda, et seda peaks kodust kaasa andma. Pigem ikka kinkida head emakeele oskust! Sest see tuleb lastel nii kergelt kätte! Ning lõpuks on nad sulle selle eest tänulikudki ja mitte sugugi kurjad ;)

Nii et tõstame aga uue aasta algusel klaasid eesti keele auks! Just nii nagu need neli sõpra, kes eesti keeles ja eesti meeles võõral maal üles kasvanud ja oma juurte (ning keeleoskuse) üle uhked on.

Ajugümnastika

Vahel ikka ka sõbralikult malelaua taga :) Ega nad seda tegelikult väga tihti ei tee, kuigi Tom neile mängu juba ammu selgeks õpetas. Peaks vist kodus malenuppe rohkem väljas hoidma, et pisut rohkem ajugümnastikat teha.