26.8.13

Mida teha vanade seinakalendritega...


Kuidagi kurb on ära vistata kalendreid, kus imeilusad pildid sees on... Olen neist varem teinud piklikke ümbrikke, kui veel kirju rohkem saadeti ;) Nüüd vaatasin kaunist kassikalendrit, mis suure majapuhastusega välja tuli ning kohe kuidagi ei tõusnud käsi seda taaskasutuse kasti viskama. Kui aga pilk langes paarile "kestata" DVDle, siis polnudki vaja pikemalt nuputada, mis kalendriga peale hakata. Nüüd on tüdrukute mõned anime-filmid, mis plaadile salvestatud, ilusad "kaaned" saanud, mis sest et filmides just kassidest tõenäoliselt palju juttu pole :D

Siin on näiteks õpetus, kuidas paberist DVD-ümbrist voltida (kui pildid segased, vaata videot). Olen seda palju kasutanud, kuigi siis võtsin appi tavalise paberi (trükkisin isegi teksti printeriga peale). Palju lõbusam on aga toredamat paberit voltida ;) Ning muud oskust peale voltimise vaja pole.

18.8.13

Rahu-palmlehik ehk jaapani sago palmipuu


Hiljuti toas istudes märkasin silmanurgast imelikku rohelist moodustist. Lähemal uurimisel selgus, et minu pikka aega ainult viit pikka teravate otstega vart omav toataim on ajanud välja mitu uut varrekest, mille küljes rulli keerdunud pikad lehed. Huvitav on see, et muidu on taime lehed päris tugevad ning teravad, kuid uued võrsed olid hoopis leebemad :)  Praeguseks on uued lehed palju suuremad ja pikemad kui varasemad, vanemad tõmbuvadki pisut kollakaks. Pidin natuke sirvima interentilehti, et leida nii inglise- kui eestikeelset vastet taimele, mille olin ostnud ainult suure reklaami peale, et see lilleke talub vähest kastmist ja hoolitsust. Just täpselt see, mis mulle meeldib, sest hoolimata sellest, et mul on hulgaliselt toataimi, ei kipu ma nendega just väga sõbralikus vahekorras olema, st kastmine ununeb pidevalt ära. Samas kinnitab mu bioloogist sõbranna, et ega taimedele ei meeldigi liialt vee sees ligunenda. Igaks juhuks olen kriitilised taimed, st need, mis siiski minu kastmistihedusele vastu ei peaks, tõstnud köögis aknalauale. Seal saan kasvõi nõusid pestes neile pisut juua anda :)

See palmipuu pidi aga päris tavaline Lõuna-Jaapanis olema ning võib umbes poole- kuni sajandi jooksul lausa 6 kuni 7 meetri kõrguseks sirguda. Rahu-palmlehik on ka Eestis saadaval (vaata näiteks siia). Aeglase kasvuga taim on üks vanemaid maailmas, ning headel tingimustel saab ta uue leheringi kord aastas või igal teisel aastal, kehvematel igal neljandal. Tundub, et teen midagi õieti, st jätan ta rahule, sest taim on mul olnud kodus vaevalt aasta ;) Lemmikuks on hommiku- või õhtupäike. Sellegagi olen täppi pannud, sest igal hommikul paitab päike teda. Tasub aga ettevaatlik olla, sest taim on nii inimestele kui koduloomadele mürgine. Lausa soovitatakse käed ära pesta, kui oled seda katsunud. 


14.8.13

Vähenõudlik sünnipäevalaps


Kuna Kirke ei ole meil sugugi väga koogilembene laps, siis valmistasin talle sünnipäevaks kaks küüslaugu-juustusaia ;) Mille ta rõõmsa üllatusega vastu võttis. Täna sai täis kuusteist aastat päevast, kui juurde tuli uus eesti juurtega ilmakodanik Kanadas. Päeval olid tal külas kaks korea sõbrannat, kellega käidi pisut väljas ning siis istuti natuke kodus. Kirke valmistas söögiks mikros valmis "keedetud" kartuli koos vorstiga. Kui mina koju jõudsin, seadsime sammud (auto) IKEA poole, et midagi kerget selle tähtsa päeva puhul süüa. Minu raske kõhutõbi eile ning muu pere peale Jaapanit koju saabunud pisut rahutud kõhukesed tegid otsuse kergeks, kuhu täpselt sööma minna :) Õhtul oli ju ees veel karate, kuhu küll lõpuks sünnipäevalaps ainukesena jõudis. Ta teatas, et tunneb end karates imehästi, nagu oleks kodus! Küll on tore, et füüsiline tegevus nii palju rõõmu pakub (aga eks seal ole peale füüsilise ka vaimne väga oluline).

10.8.13

Tagasi...


Pere on nüüd nädal aega kodus jõudnud olla. Hulgaliselt toredaid mälestusi ja pilte Jaapanist kaasas. Pilte tänu digiajastule muidugi sadades ;) Tom püüab nüüd aegapidi mingit selgust oma reisijuttudega saada ning kirjutab kõigest oma blogis. Nii tema kui lapsed arvavad, et võiks uuesti sinna tagasi minna, ja miks mitte isegi pikemaks ajaks, mõtleb Mari. Eks neid karatekaid ole seal treenimas varemgi käinud. Minu jaoks oli eriti armas, et tänu karatele tuttavaks saanud jaapanlanna Mikiko ei unustanud mindki ära ning saatis kena kingituse ;) Ning enne kui Tom pahandama jõuab hakata, kas ma teda nõnda kõrvale ei jäta, siis sain oma kallilt kaasalt ilusa puust kaelaehte. Isegi instruktsioonid olid juures, kuidas seda käsitleda, et see ikka hästi kaua vastu peaks.

Muul rindel on meil üsna muutusteta. Tasapisi peame hakkama ikka üleujutatuse üle elanud keldris tegutsema, siis saab ülemisel korrusel asjad paremini paika, see tähendab saame rohkem liikuma. Kuna meil on juba nädala pärast vaja kellelegi öömaja anda (tuleb Toronto filmifestivalist osa võtma), siis pidin ikka keldri väikeses toas voodi uuesti üles tegema. Madratsi alla viima ja isegi vaiba põrandale panema. Aga seinad on natuke augulised, sest umbes vööni on seinaplaadid eemaldatud. Vannituba on sama lage. Tema rõõmuks me väga palju sinna just ei kipu ;)  Nind õnneks on ta ka vähenõudlik, sest hoiatasin meid tabanud väikese katastroofi eest. Kõige tähtsam on ikka koht, kus saab ööseks end pikali visata.

3.8.13

Palju õnne täisealiseks saamise puhul!



Panin kokku paariminutilise video Mari koolifotodest. Alguses kasutasin programmi, mis lubab näol moonduda järgmisesse pilti (koos väikese üllatusega, mis näitab Mari huvi teatud joonistamisteema vastu ja ehk ka pisut tema iseloomu, tema dark side heleda ja rõõmsa kõrval ;)  Tahan ikka kokku panna pikema ülevaate kõigist tema piltidest, aga see võtab nautke kauem aega. Vanasti olid ju olemas fotoalbumid, mida sirvida. Eks ma lähe siis pisut moodsamat teed oma digialbumiga. Tänu uuele tehnikale kipub fotosid ikka tohutult rohkem kogunema kui veel minu nooruspõlves, paberil fotokogud ei mahuks vist nõnda riiulisse äragi ;)  

Mari sünnipäev on seekord väga eriline ja meeldejääv! Tervelt poolteist päeva pikk, sest pühapäevane reis Jaapanist tagasi Torontosse toob nad küll pühapäevaks kohale, kuid annab samal ajal kolmteist tundi ajas juurde. Mis ei tähenda, et nõnda olekski võimalik aega tagasi keerata :) Kui Mari pisut murelik oma vanemaks saamise suhtes on, siis tegelikult ei ole ju põhjust möödunud aastaid taga nutta. Iga vanus on oma toredate külgedega, igale poole jätkub muidugi ka neid kehvemaid asju, ega neist pääsu pole. Kuid tähtis on näha positiivset, siis võib oma elu õnnelikult viimaste päevadeni elada. Vähemalt ma arvan praegu nõnda, kus mul poole sajandi jagu kogemusi kukil, loodetavasti ei pea ma neid sõnu kunagi sööma ;)

Neiu fotosid vaadates, mõtlesin muidugi selle peale, kuidas ühtepidi on natuke kahju, et laps suureks saab ning sinust eemaldub, teisest küljest jälle olen iga aastaga üha rohkem rõõmu tundnud tütarde olemasolust. Kuidas oleme saanud koos asju teha, kõigest rääkida ja arutada, olla nagu sõbrad. See on imeline tunne, kui elus ei valitse ainult lapse vajadused, vaid võid neid kui võrdseid võtta! Oleme vist olnud väga lähedased, isegi teismeliseea probleemid on meie peres peaaegu olematud olnud, või vähemalt minu jaoks on olnud need aastad lihtsamad, kui oskasin oodata, ja see kõik on ka põhjuseks, miks Mari ehk pisut pelgab seda ellu astumist. Aga eks seegi etapp tuleb läbi teha ning selgeks saada, et asi polegi nii hull, kui ette kujutatakse. Me kõik oleme selle läbi teinud ;) Ja ega see tähenda, et me ta uksest välja kohe ajame, nagu mõnes peres on ette tulnud...

Palju õnne, kallis Mari! Saad kindlasti kõigega hakkama, mis ette võtad! 
Siin veel fotomeenutusi möödunust. Emme kõhus sai isegi Kariibimere saarel ära käidud ;)  Kirkega käisin usinalt veel mäesuusatamist tegemas, kuigi St.Lucia jäi ka teele :D Peale seda ootasime tükk aega enne kui jälle soojemale maale lendasime, st eelmise aasta detsembrini.


Esimene öö lapsega möödus meil küll väga unetult. Mäletan, kuidas palja jalu mööda koridori jalutasin, et teda maha rahustada, hea, et mul mingeid voolikuid küljes polnud, muidu oleks see väga raskeks läinud.


(Postitus on tegelikult päev varem üleval, Jaapani hommikuks ;)

2.8.13

Pere Jaapanis


Pere on mul olnud nüüd kaks nädalat Jaapanis, peaks jõudma tagasi pühapäeva õhtupoole. Hea, et esmaspäev meil ka vaba on, siis saab Tom veel hinge tõmmata. Laenasin fotosid Tomi ja Mikiko (ülemisel pildil keskel,elab Tokyos, kuid on siin Torontos olnud ka) näoraamatu albumist ja muidugi võib pisut aimu reisist saada Tomi blogist. Kuigi tal pole just palju aega olnud sinna kirjutada. Kindlasti, kui tagasi tuleb, siis saab pikki kirjutisi lugeda ;)  Seekord viis tee nii kaugele, sest nende karate stiili maailmameistrivõistlused toimusid Osakas. Ja kuna Tom oli lubanud peale viimaseid võistlusi (ei toimu igal aastal), et Jaapanisse peab kindlasti minema, siis ei saanud nüüd lubadusest taganeda. Kuigi eks ta natuke proovis ;) Mina utsitasin tagant, et ikka tasub minna ning nüüd on ta minu sõnu kinnitanud, tasus reis ära küll. 

Öömaja organiseerisime Airbnb kaudu, kus inimesed oma kodusid soodsalt välja üürivad. Paar ööd olid nad ka hostelis Fuji mäe juures. Tokyo korter on lausa ühe turismikeskuse juures, paljudesse kohtadesse saab jalutada. Kõige toredam on muidugi see, et kuna neil nii palju tegemist, siis aitasin otsida hosteli koha ning Tokyo elamise, sel ajal kui nad viimaseid päevi Osakas olid. Oleme saanud rääkida igal hommikul ja õhtul, nõnda et kui nendel on hommik, siis minul on õhtu ja vastupidi :D Ajavahe on 13 tundi. Nüüd ootame siin mina ja loomapere neid koju. Koko satub alati pöördesse, kui Skype kaudu teiste häält kuuleb.

Meil oli alguses plaanis kõigil Jaapanisse minna, kuid ma otsustasin asjast loobuda, kui vaatasime oma finantsi üle. Eks oleks ju pigistanud ära, kuid kuna minu jaoks ei ole Jaapan just koht, kuhu ma väga kippunud oleks, siis oli mul kerge ära öelda. Võtsin hoopis kaks nädalat puhkust ja olen olnud kodus ning nautinud kohustustevaba elu (isegi blogis oli pikem auk). Peaaegu kohustustest prii, sest koeraga peab ikka jalutamas käima ;) Tegelikult hea, muidu ei saaks vist majast kaugemale, poeski käisin vaid kahel korral. Eks see natuke kehv aeg oli kodus olemiseks, sest meie maja on nagu seapesa pärast üleujutust. Kuid ma otsustasin peale pisukest koristamist, sest muidu ei pääsenud elutoas liikuma, selliste asjade pärast mitte muretseda. 

Tegelikult võtsin ette veel oma paberite ja muu kraami ülevaatamise ja viskasin ikka päris palju asju ära! Lõin ka mingi normaalsema korra kõigele ning nüüd loodan, et Tom sama teeks. Kas tõesti oli vaja vett keldrisse, et panna mind selles suhtes liigutama... Ilmselt jah... kuigi ma olen päris hea enda üle kontrolli pidama, mida ma ostan ja majja toon, siis aastatega kipun ikka asjadest kinni hoidma. Ei tasu. Palju kergem on vähema kraamiga oma elu elada. Vähemalt mäletad, mis sul olemas on ;)


1.8.13

Noor Toronto eestlane Eestis aega teenimas


Eilse postituse lõpus kirjutasin, kui uhked mu tüdrukud oma Eesti tausta üle on ning täna lugesin Eesti Päevalehest noorest Toronto mehest, Veiko Parmingust, kes otsustas oma sisetunde sunnil esiisade maale kohusetundlikult armeeteenistuse läbima. Mis sest et väärikast ülikoolist transpordisüsteemide inseneri magistripaberid  käes on, millega võiks hoopis edukalt töömaailma sukelduda. Aga ei... tema tõmbab korraks hinge ning tuleb hoopis Eestisse. Mis tegelikult nii siin kui sealpool ookeani nii mõnegi nõutult õlgu kehitama paneb. Miks... kui ei pea...

Veiko on mul Toronto Eesti kooli ajaast meeles just sellise vaikse oma sihtide poole sammuva poisina. Ühelt poolt ei oleks ma kunagi arvanud, et temas midagi militaarset leiduks, kuid teisalt on Eesti talle tõesti eriliselt südamelähedane. Kindlasti ka kodust saadud toe najal. Kujutan ette, er eriti mõjutas teda isa, Tönu Parming, kelle jaoks kõik Eestiga ja eestlusega seotud tegemised Torontos ning mujal väga korda läksid. Ning ta ei kartnud ka selles suhtes kunagi sõna võtta. Ma olen nii mõnelgi korral mõelnud Tönu peale, kui väga tema kätt ja arvamisi meil siin ühiskonnas vaja olnuks. Tõeliselt kahju, et ta elu ootamatult katkes. Aga tal on tublid lapsed, kes veel tublimad eestlased ;)

Kurb oli lugeda aga negatiivseid kommentaare artikli lõpus. Ma ei tea, miks ma üldse need lahti lõin...  Pärast jälle arvasin, et tegelikult oli ju hulganisti positiivseid arvamusi, kahju, kuidas negatiivne kipub võimust võtma. Mulle meeldis samas lehes ühe teise artikli kirjutaja mõte (kuigi ma paljuga ei nõustunud, teemaks oli eestlaste rahvustunne): Mitte kunagi ei ole eesti rahvas elanud nii häid aegu kui praegu. See ei ole mõne konkreetse valitsuse teene, see on meie kõigi teene. Tõmbame siis vahel ka hinge ja naudime seda, mis meil on, muretsemata paaniliselt selle pärast, mis saab siis, kui ühel päeval seda enam ei ole. Kui seda enam ei ole, siis on midagi muud!

Jäin ka mõtlema selle peale, miks Eestist eemal olleks, see riik aina paremana tundub. Ja mitte ainult minu, vaid ka nii paljude teiste jaoks. Ka nendele noortele, kes ühel või teisel põhjusel hetkel mujal elavad. Muidugi on neid, kes keeravad täielikult selja, kuid enamasti on ikka nostalgianoot jutus sees, kui kodumaast rääkida. Aga eks see ole sama kõigi rahvastega. Nii paljud nutavad ikka oma kodu taga, kui sealt on ära tuldud. Teine küsimus on, kui palju seda armastust suudetakse edasi anda järgnevatele põlvedele. Tundub, et eestlased Kanadas on selles suhtes väga head tööd teinud. Arvan, et meie ka oma kodus ;)  Sest mõlemad tüdrukud igatsevad Eesti järele. Ning tahaks seal igal suvel olla. Mari peab ka tööplaane järgmiseks suveks. Kuigi eks paista, kuidas sellega lõpuks saab. Peab ju koha leidma, mis kaugelt asju ajades ehk niisama kerge polegi ;)  Aga küll kõik lõpuks paika loksub, loodame! Eks ta või ju ka sõjaväkke minna, sain aru, et tüdrukuid võetakse samuti vastu. Ja kui ma Veiko puhul nimetasin, et ta on päris rahumeelne, siis oma tütart sõjaväeriietuses kujutan küll ette :D