25.7.14

Linna peal


Kuidas oleks peale seda, kui oled ühe öö kaotanud ja pika lennu läbi teinud, kohe bussiga linna sõita :) Just nii ma eile tegin. Kuna jõudsime kella üheks Tallinna, siis teadsin, et kui jään niisama istuma, siis on teada, mis juhtub. Lihtsalt vajun üsna kiiresti ära ning jään tudile. Nõnda me siis kolasime Mariga linnas, otsisime mingit lõnga amigurumi heegeldamiseks :) Ja sattusime ka kaubamajja, kus meiega väga soome keeles prooviti rääkida. Vist oleme ebanormaalsed inimesed, kes oskavad ka eesti keelt kõneleda :) Samas sain ühe ostu teha, mida plaanisin, nimelt etno sokke osta. Millest on kujunenud mu absoluutsed lemmikud. Isegi Mari leidis endale sobivad! Eriti meeldib, et saan oma suht väikese jala jaoks õige suurusega sokid ja mitte sellised mis lotendavad. Torontos ostan laste osakonnast :)
Ja veel... siin on liiga soe!!!! Vabandust kõigi nende eestlaste ees, kes sooja ootasid :D

24.7.14

Eesti poole


Kirke sõbranna jõudis koos minuga kenasti Eestisse. Siin läheme kohe Amsterdamis lennuki peale. Üleüldiselt läks kõik kenasti, peaaegu. Ainult ei osanud probleemi oodata täiesti ootamatus kohas. Sõbranna, kelle korea nimest kasutan edaspidi ainut H-tähte, on juba mitu aastat huvitunud Eestist, isegi eesti keelt Kirke abil ja ise õppinud. Olen temast varem ka natuke kirjutanud, seoses sellega, kui erinevad inimesed on (tal on valikuline mutism, mis tähendab, et ta räägib ainult oma emaga, ta ei taha ka võõraste nähes süüa). Olin siiski valmis ta endaga kaasa võtma. Õnneks läks lennukis kenasti. Kuigi ta esialgu keeldus joogist, siis toidu pakkumise ajal ei andnuki talle võimalust keelduda, ütlesin, et nad pakuvad toitu ja kas soovid loomaliha (jätsin pausi pea raputuseks) või kana (peanoogutus). Ja ta sõi! Milline kergendus! Muretsesin just kõige rohkem, kui ta äkki siin Eestis olles päris kokku ei kuiva.

Aga probleemide juurde. KLM pakub toredat 11-tunnist lendu Toronto-Amsterdam-Tallinn. Ainult kui enamasti saad oma pardakaardid juba väljalennul kätte, siis seekord öeldi, et pead seda Amsterdamis tegema. Olgu siis pealegi, ega ma muud lootnudki, sest Kirke oli ju mõni nädal sama asja läbi teinud. Ma ei arvanud ainult, et mul peaaegu samamoodi läheb nagu temal, selle vahega, et minu lennuk hilines väljalennuga ainult pool tundi, mis jättis siiski rohkem aega Amsterdami lennujaamas pardakaardi hankimiseks ehk siis check-in tegemiseks. Proovisin siis kõigepalt masinas saada pardakaarti. Tuhkagi! Esimene kord ütles uhke masin teadlikult, et ei tunne reisijat ära ja teine kord ütles, et sellist lendu pole. Tolli juures küsisin ühe proua käest, kust saan check-in teha Eesti lennule. Ta suunas mind mingi laua juurde, peale tollikontrolli. Nimetades muuseas, et ah-jah KLM ei tee koostööd Estonian Airiga! Kuigi Estonian Air kuulutab, et lend on ühine KLMiga!

Tollis pidi muidugi ametnik tükk aega H reisidokumenti uurima ja kahtlustavalt mult küsima, miks me üldse Eestisse läheme ja millal me tagasi kavatseme lennata, nõudes pardakaarte!!! ja siis koopiat piletist. Hea et olin selle välja trükkinud. Mul tekkis kergelt kurjategija/inimkupeldaja tunne peaaegu. Püüdsin seletada, et laps on mu tütre sõbranna, kes soovib väga Eestit külastada ja mu tütar juba ootab seal ees. Ta vist arvas, et küll on sellel daamil huvitav lugu välja mõeldud :) Viimaks peale pikka templi käes keerutamist ja passilehtede pööramist lõi ta ikka märgi sisse, et võime edasi minna. Selline põhjalik uurimine polnud midagi järgneva kõrval. Sest jõudes vastava laua juurde, kus kõik asjad pidid korda saama, teatas aeglase olemisega vanem daam, kes kahe sõrmega, mida kaunistasid peenelt värvitud teravad küüned, meie infot sisse toksis, et "boarding pass is unavailable" ehk pardakaarti pole võimalik väljastada! Nüüd oli vaja veelgi aeglasemalt haarata telefon ja helistada mitmele isikule abi saamiseks. Lisaks veel ütles telefon vahepeal ka üles (uhke lääne tehnika ikkagi). Ning siis saatis ta mind laua juurest eemale, et ta uurib asja edasi. Ootasin kokku peaaegu pool tundi. Kuigi tema auks pean ütlema, et ta mingi hetk käis mind lohutamas, et tegeleb asjaga. Viimaks tuli ta mind kutsuma, endal kergendusest õhetav nägu ees. Hea, et tal peale minu õieti kellegagi vaja tegeleda polnud. Millegipärast hakkas ta mult nõudma aga pagasipleteid. Mis ma oma arust olin kenasti kotti pannud koos esimeste pardakaartidega, aga ilmselt ikkagi mingil tundmatul põhjusel kuidagi eelmisesse lennukisse jäid. Tuhlasin kõik võimalikud koti nurgad läbi, aga üles neid ei leidnud. Õnneks nägi ta kahte ametnikku, kes olid just vajaliku värava juurde minemas. Need kergitasid üllatusest kulme, miks üldse selline nõudmine on esitatud. Ja kutsusid hoopis meid kaasa.

Viimaks ometi... lennuni oli veel pisut üle poole tunni aega...  Kui ma Kirkele seda lugu rääkisin, siis ta noogutas muudkui kaasa. Masinad keeldusid check-ini tegemast, aga vastav laud oli hoopis kinni selleks ajaks, kui ta sinna jõudis. Sealt tormas ta väravasse, kus bussid lennuki juurde juba inimesed olid ära viinud. Talle näidati lihtsalt suund kätte, mine jookse, vaat sinna lennuki juurde, kus inimesed seisavad :)  Ta siis jooksis, ise õieti teadmata kuhu. Ning lennuki peal ei osatud esialgu kohe midagi temaga ette võtta, sest pardakaarti ju polnud ja check-in tegemata, kuigi kohver oli ju lennuki peal. Tundub, et kohvrite eest hoolitseb KLM küll paremini kui inimeste eest!

Oh, ja muide, Estonian Air saatis oma check-in emaili, aga sel ajal olin ma hoopis lennul Amsterdami, ja oma emaili kontroll oli küll viimane, mida ma Amsterdamis hakkasin tegema. Lisaks pole kindel, kas see oleks töötanud.  Natuke hilja oleks proovima hakata, kui ma juba Eestis olin.

Kokkuvõttes ütleks, et olen valmis iga kell kitsa ja ebamugava Finnairi lennukiga lendama, kui et peaksin iga kord KLMiga oma pead vavama! (Üle Londoni lennates pole ka kunagi mingit probleemi olnud.) Mis sest et istumine ehk õige pisut lahedam ja meelelahutust võid oma käe järgi ise valida ning isegi toit on täiesti söödav! Aga meelerahu kallutab kaalukausi küll teispoole. Nii paju siis lendamisest :) Ei saa lubada ka et enam kunagi KLMiga ei lenda, sest peame ju kuidagi Torontosse tagasi jõudma või siis hoopis siia jäämagi ;)

Minu telefon Eestis on ikka sama, mis varasematel aastatel :)

21.7.14

Hiirte kuningas


Isegi paksuks söödetud kodukassid suudavad hiire kinni püüda. Kuigi mõnel vist sellist instinkti pole, nagu näiteks meie Pumal, kes võib ilmselt laisalt pealt vaadata, kuidas majja tunginud hiired end keldris mõnusalt sisse seavad (ta vist arvab, et seltsis lõbusam). Mõtleme siis alati igatsusega Liisu peale, kes oli hoopis parem hiirtekütt. Pilt on küll hoopis kellestki võõrast kassist. Hakkasin just Tomile oma fotoka häid külgi demonstreerima , kui siis avastasin, et fotole jäänud kiisul midagi suust ripub :)  Kas ta just selle ka nahka paneb, pole kindel, kahtlustan, et lihtsalt viib perenaisele, kes selle eest veelgi rohkem head ja paremat ette kannab :D


19.7.14

Loomad linnas


Mustad oravad on tavaline nähtus Toronto linnapildis. Ise ei panegi neid enam õieti tähele, ainult koer satub ärevusse, kui nad liiga palju ringi silkavad :) See orav istub kirsipuu otsas ja igaüks võib ainult ühe korra arvata, mille kallal ta maiustab ;)

17.7.14

Kiluleivad


Ei, ma ei ole Eestis, kus mitut-setmet sorti kilulisi poest koju saab tuua. Paistab, et nüüd saab Torontoski seda teha. Sortiment on küll lahja, kuid oma üllatuseks avastasin siinses Poola poes plastkarpi peitu pandud kilud. Tegelikult pole ma kindel, kas neid juba varemgi seal kaupluseriiulil pole olnud, kuid minule jäid need alles hiljuti silma. Leib on loomulikult minu enda köögi toode :)


Karbikaant kergitades vaatasid päris ehtsad kalad välja. Ainult ehk natuke pehmemad kui harjunud olen. Sellist korralikku fileed oli raske saada. Maitse poolest täitsa kilud mis kilud. Kui just kõrvuti võrrelda ei saa, siis suurt vahet ei teeks.


Peal inglisekeelne kiri balti sprottide kohta. Muud kirjad siis siinse maa kombe kohaselt prantsuse keelsed, ning lisaks veel tootjamaa seletus (mille järgi ei teki kahtlustki, et tegemist kiludega poleks). Mis ei ole vene keel, peaks olema valgevene keel. Sest just Valgevenest see toode siia mandrile tuuakse. Ma ei tea küll, mis ajast selles riigis kilusid püütakse, aga ma ei kavatase oma pead taolise küsimusega küll vaevama hakata. Peaasi, et ma kilu süüa saan, isegi kui ma Eestis pole :)

12.7.14

Metsmaasikad aiast


Mis saab veel parem olla, kui koduaiast korjatud metsmaasikad :)  Meie ei ole neid sinna istutanud. Emb-kumb, kas maja ukrainlasest omanik tegi seda või on maasikad iidamast-aadamast seal olnud. Ega neid just väga palju pole, kuid parasjagu, et suhu pista ning hommikul mõnda aega müsli peale riputada (lisaks on mul seal mustikad, mis aias ei kasva, kuid mida saab poest sügavkülma osta, müsli ise läheb loosi vähese kreeka jogurtiga ja keefiriga, sest korralikku joogijogurtit siin ju pole).

6.7.14

Laulupidu kaugelt vaadates

Nädalavahetus on täielikult laulupeo tähe all möödunud. Mis sest, et ma nii kaugel Eestist olen :)  Juba seitsmest laupäeval üles, et rongkäiku jälgida. Ja siis kontsert ka veel otsa.

Meie oleme siin, tüdrukud on aga Eestis. Rongkäigul nad käisid ja pühapäevasel kontserdil. Kirke arvas: cool, I guess rongkäigust. Kuigi tundus, et nad päris lõpuni seal polnud, sest Kanada esindajad jäid nägemata. Külalised olid kõige lõppu jäetud. Kõrvalolev foto on hiljem ETV videolt napsatud. Üks isik, kellega ma igal tööpäeval kokku puutun, on sellele jäänud, seekord kandmas Roman Toi poolt Torontos asutatud segakoor Estonia silti :) Kindlasti huvitav kuulda tema muljeid, kui ta tagasi jõuab. Otse ülekande ajal ei jõudnudki kõiki märgata, ainult mõnda üksikut. Natuke imelik ja kurb on see, et ega ma peale kanada-eestalste ju kedagi õieti ei osanud ära tunda. Arutasime Tomiga, et järgmise peo ajal tahaks ikka ise kohal olla. Viimati sai käidud ei tea millal... Aga ikka läheb kogu asi südamesse! Ise mäletan seda, kuidas juba pisikesena ema käe kõrval rongkäiku vaatasin. Nii see pisik sisse süstitakse. Arvasin muide alati, et iga eestlane (mööndusena jätan mujal sündinud välja ;) on käinud vähemalt korra laulu-tantsupeol, ükskõik, kas pealtvaatajana või osalejana, aga oma üllatuseks tean nüüd ühte, kes seda pole kunagi teinud ja ei arva, et ta millestki ilma on jäänud. Aga eks enne ei tea, kas oled jäänud või mitte, kui ise ära ei proovi. Mina ei kujutaks küll oma elu ilma nendeta ette. Isegi, kui pean ainult arvuti vahendusel sellest osa saama.


Siia veel foto Kungla rahvatantsurühmast Kanadas. Nii tore, et noored on uuesti siin tantsima hakanud, vahepeal vajus kogu asi ära. Eks rahvatants ole mul rohkem südame lähedal, sest olen ise seda teinud ja tantsupeol esinenud. Eriti armas on näha nii mitmeid mu endisi õpilasi Toronto Eesti Koolist :)  Siin lehekülg, kust foto laenatud, seal on veelgi pilte.