31.5.10

Isad ja tütred ja aken


Tom juba kirjutas meie akna ettesaamise saagast. Nüüd veel minu poolt mõned pildid ja mõtted. Kõigepealt muidugi isade-poegade ning isade-tütarde küsimus... Kui palju on neid isasid, kes hinges just poega ei taha. Sest just pojaga saab "meeste asju" teha. Meie ainuke poeg ei elanud päevagi, kuid Marist ja Kirkest on Tomile kindlasti mitme poja eest seltsi ja abi olnud. Mari on meil muidugi pisut tom-boy, kes juba pisikesest peale isa tegemiste juures ninapidi ligi ning juba ammu haamrit käes hoidnud. Nii ka seekord, kui me suure toa akna välja vahetasime. Tom jagas aga õpetusi, kuid ei öelnud ära ka naissoo poolsetest soovitustest.

Vahepeal on vaja töö paremaks kulgemiseks ka töötegijatel õlitamist, ehk siis kangemat märjukest maitsta. Mari jätkab aga rahulikult plankudest naelte väljasikutamist.

Kogu selline sebimine ajas meie loomapere täiesti segadusse. Koko kippus pidevalt jalgu, kuni panime ta maja ette pika rihma külge asja väljastpoolt uudistama. Kassid olid aga seitsmendas taevas, eriti Puma, kes ei taha sugugi meie tahtmistele alluda ning kenasti kodukass olla. Tema kipub ikka välja. Nüüd, mil terve aken äkki ära kadus, oli ju lausa lust välja lipsata. Mõlemad kassid olid keskkööni väljas, kuni naabriproua tuli teatama, et üks kass tema ukse taga näub. Kui viimaks neljajalgsed toas, panin kassid keldrisse kinni, sest terveks ööks jäi meie maja aknata. Õnneks ei olnud ka vargaid liikumas. Kuigi Koko oleks vist kõik ära hirmutanud.


Viimaks sai kõige suurem vaev nähtud, ning aken, mis pea aasta oma õiget kohta garaazhis ootas, oligi ees! Nüüd on ees veel viimistlustööd!

30.5.10

Raamaturiiul

Lincoln Child "Terminal Freeze"

See raamat on nüüd küll mu vanema lapse soovitus mulle. Ta valib hetkel teoseid, mis ulmekate riiulitel ning see kuulub muidugi just sinna valdkonda.

Paleontoloogide grupp töötab Alaskal ning avastab mäekoopas külmunud eluka, mida esialgu peetakse mõõkhambuliseks tiigriks. Lähedal elavad tunitid hoiatavad, et uurijad peaksid sealt lahkuma, sest mägedest ei ole kunagi midagi head oodata. Elukas ei olevat surnud, vaid elus. Muidugi ei arva sama ekspeditsiooni rahastanud korporatsioon, ning nad tahavad otseülekandes näidata vaatajatele selle väljasulamist.

Kellel oli õigus? Vanadel elanikel või ainult korraks sinna sattunud teadlastel?

Eurovisioon 2010

Arvestades, kui palju kordi on Youtube'is juba Lena Meyer Landruti kuulatud võrreldest teistega (üle 15 miljoni - 5m eurovisiooni kanalil), siis oleks olnud ime, kui ta poleks esimeseks tulnud. Igaljuhul oldi meie peres päris rõõmsad, kui see vallatu Saksa laul võitis (nii palju, kui meil kuulajaid on :). Isegi kingad Lena jalas proovi ajal on ju vallatud :D Muide, ühes Oslos antud intervjuus loetleb ta laule, mis talle endale meeldivad. Üks oli 'Balti poiss'... Huvitav, kas ta mõtles meie esindajat või leedulasi? Kui meie oma, eks sellest haara mõni ajakirjanik kinni ja ei jäta kindlasti märkimata, lisaks muidugi see Eestis sündinud vanaisa jutt.

Sain jälgida ETV otseülekannet ja mõtlesin taas kord, et Belgia mulle meeldib, kuigi mul oli hea meel Saksa võidu üle! Nende laulud olid üsna erinevad. Eestlastest kommentaatoritel oli minu meelest hea mõte, teha hoopis hääletust nii, et keegi ei tea, kust laul tegelikult pärit on. Kas poleks kõige ausam?! Aga ilmselt oleks see väga raske läbi viia!

29.5.10

Fotojaht - karvane

Selline kummaline pilt seekord :) Just nii karvane ja pisut turris nägi välja minu kallis kaasa, kui me võtsime ette koera pügamise. Ei tea, kas peaks nüüd karvadest lõnga hakkama ketrama?!

28.5.10

Kooliprojekt

Nüüd siis jõudis Kirke nii kaugele oma koolitöös, mil õpitakse ja räägitakse kliimasoojenemisest ja muudest sellega seotud probleemidest. Lapsed pidid ettekande valmistama ja Kirke (kindlasti Mari eeskujul) tegi oma sõpradega (ja minu abil ;) 'talkshow' moodi video.


27.5.10

Krimilood Prantsusmaalt

"Detective stories are like legends and fairy tales. Big stories, animal stories, not intellectual stories, never. They are about the danger of life. I want to tell a story that identifies and deals with the dangers we face. It's no longer wild animals, but the fears are just as real, so I make a journey with the reader, confront the horror of humanity, and deliver them safely home. Instinctively we feel better and can sleep soundly. Then, in the morning when the sun comes up, we can again face the world and move forward." Fred Vargas

Fred Vargas "Seeking Whom He May Devour"

Väikese Prantsuse küla elanikud on mures. Päev päeva järel leiavad nad oma lambaid lõhki kistud kaelga. Itaalia mägedest küla lähedale sisse seadnud hundid viivad elanike mõtte libahundi peale. Kas äkki see pole süüdi. Kui aga tapetakse sõnakas Suzanne, siis kahtlus langeb Massarti peale, kes ilma karvadeta, suure koeraga ning alati teistest eemale hoiab. Kui siis mees veel jäljetult kaob, asuvad Suzanne lapsendatud poeg ja tema lammaste järelvaataja vana Le Veilleur meest jälitama. Kuna neil aga puudub autojuht, meelitatakse kaasa külas suhteliselt uuem elanik Camille, kes kirjutab muusikat ning parandab torusid.

Muidugi pole kerge meest jälitada, kui oled kogu aeg samm taga ning see sinust eespool jätkab lammaste tapmist ning vahelduseks kaotavad elu veel kolm meest. Camille palub appi komissar Adamsbergi, keda ta pole pea kümme aastat näinud, kuid kelle puhul on ta kindel, et neid usutaks. Adamsberg lahendab muidugi mõistatuse.

Mis mulle aga kõige rohkem meeldis, oli nende kolme jälitaja omavaheline suhtlemine. Ma tõeliselt nautisin nendevahelist kõnet, kuidas autor oli osanud igale anda niivõrd omanäolise keelemaneeri ning selle kaudu edasi andnud igaühe loomust.

Fred Vargas "This Night's Foul Work"
Kui kaks varem karistatud narkodiilerit leitakse katkilõigatud kõridega, siis pole komissar Adamsberg sugugi kindel, et see on äririvaalide töö. Küünte alt leitud muld viib ta mõtted teistele radadele. Mõrvatud mehed vaatab üle patoloog, keda ta pole aastaid näinud, ja kes on saanud kuulsaks oma töödega isiku kahestumisest. Kas ta on aga unustanud kunagise Adamsbergi vahelesegamise, mille tõttu naise karjääriredel seiskus mõneks aastaks.

Adamsbergi uurimistöö viib ta Pariisist välja külla, kus on tapetud mitu hirve ning jäetud vedelema. Adamsberg ühendab mitme noore naise-neitsi tapmise sarimõrvariga, kelle eesmärgiks on elueliksiiri valmis teha. Kes on aga süüdi... Taas kord ootamatute keerdkäikudega lugu ning veelgi ootamatum lahendus
.

Koeraga

Nüüd, kus meil kodus koer ja ma tihtipeale ise temaga jalutan, märkan tihedamalt teistegi koeri. Veel märkan ma, kui palju prahti inimesed maha viskavad. Eriti nutsakuks käkerdatud paberist taskurätte, mis Kokole hirmsasti meelidvad. Siis pean neid tema suust välja sikutama ja ma ei tea, mis mulle vähem meeldib, kas must paber või käe toppimine koera hammaste vahele :)

26.5.10

Hommikune tööleminek

Pikk nädalavahetus, kui tähistatakse kuninganna Victoria sünnipäeva (ikka selle kuninganna, kes juba ammu maamullas), on nüüd läbi. Mina astun endiselt peatus hiljem maha, et siis rahulikke kõrvaltänavaid mööda töö poole kõndida. Aga eks neid tööle ruttajaid ole teisigi, kes autoga, kes jalgrattaga. Minul on vahel kõndides nina raamatus, kui lugu eriti hea ja põnev, ning pean ettevaatlik olema, et kellelegi ette ei astu :)

25.5.10

Raamaturiiul

Anthony Capella "The Various Flavours of Coffee"

Aasta 1895... Robert Wallis, boheemlane ja tulevane 'kuulus' luuletaja, avaldab kord ühes kohvikus valjult arvamist pakutava kuuma kohvi kohta. Juhtumis kuuleb seda pealt kohviärimees Samuel Pinker, kes pakub noormehele tööd. Ja sugugi mitte meelitavate reklaamide kirjutamiseks, vaid tal on hoopis teine plaan. Nimelt on Samueli vanemal tütrel tekkinud geniaalne idee kokku panna käsiraamat kohvi erinevate maitseteomaduste kohta.

Raamat algab väga kergetes toonides, mis jätkub Roberti ja Emily koostöös, kui nad erinevatest maadest kohaletoodud kohvi klassifitseerivad. Nende vahel puhkeb 'kerge' armastus ning ime-ime tüdruku isa lubab isegi abielule oma 'jah'-sõna öelda, kui Robert on nõus mõneks aastaks Abessiiniasse minema, kus ta on kohviistanduse jaoks tüki maad ostnud. Reisilt saadetud kijad koju saabuvad esialgu tihedalt, kuni Robert kohtub araablase ja tema mustanahalse orjatari Fikrega. Armastus Londonisse jäänud neiu vastu sulab silmapilkselt... Kui Robert viimaks kasutab temale usaldatud raha orja endale ostmiseks, siis ei too see head ei temale ega koju jäänud mõrsjale. Kuigi Robert ise vaatab kindlasti ümbritsevat hoopis uuema pilguga ja mitte ainult läbi luulemaailma.

Ma ei oodanud, et lugu võtab palju tõsisema pöörde... Paneb mõtlema, kuidas erinevad inimesed võivad kellegi saatuse pea peale keerata. Ja omal ajal olid sellised muutused eriti tunnetatavad naiste jaoks... Emily isa lubas oma tütrel küllaltki vabalt oma toimetusi teha ning naiste õiguste eest võidelda. Sama ei saa öelda tema hilisema abikaasa kohta, kes tüüpilise tolleagse mehena ootas naises vaid allaandmist. Ja kui need juhtumisi oma 'mina' näitasid, siis saadeti nad hüsteeria ravimiseks arsti juurde. Kusjuures selleks kasutati masinaid, millega naistele orgasmi tekitati (olen, jah kunagi lugenud nendest :). Mõned arstid väitsid küll, et mehed täidaksid isegi paremini seda rolli, kuid nende hääl oli vaid niisama hõikeks keset 'tarku' teadjaid. Tegelikult meenutas see mulle natuke tõsisemat loetud lugu, milles allaheitmatu naine vaimuhagilasse pandi. Oleme ikka palju pidanud kannatama... Aga raamat meeldis ja tekitas huvi, millest autor veel kirjutanud on.

Playdate ja Toomakool

Koko ja Saku on nüüd meil head sõbrad. Ja kui Saku külla tuleb, siis on nalja ja rõõmu küllaga! Ning miks mitte ühendada Toomakooli õhtut kutsade kokkusaamisega, nagu mõni teisipäev tagasi juhtus :)

Kutsud vallatlesid voodis, loodetavasti ei pea me varsti uutele kutsudele kodu otsima :D

Siin on meie Toomakooli õpilased samuti end mugavalt voodisse seadnud. Tom on neile hakanud kohustuslikus korras Eesti televisiooni saateid näitama. "Ohtlik lend" ja "Kelgukoerad" hoiavad küllalt huvi üleval, et keelekuulamisest kasu oleks. Kuigi avastasin, et neidudele meeldib veelgi rohkem eestikeelseid reklaame vaadata :)

23.5.10

Eurovisioon 2010

Lõpuks vaatasin siis selle aasta laulud enma-vähem üle. Päris paljude puhul kuulasin vaid esimest viisijuppi ning peale seda siit-sealt. Milleks aega viita, kui ei meeldi :) Esimese hooga jäi ainult mõni üksik meelde, kõige enam Saksa esindaja Lena Meyer-Landrut, kelle lihtne viis ja veel lihtsamad sõnad kergesti külge hakkasid. Tegelikult meeldis mulle kõige rohkem tema esinemine, millest õhkus rõõmu ja vallatust. Tal on oma huvitav tämber ja armas inglisekeelne hääldus!

Olen Lenat mitu korda kuulanud, kui äkki märkasin, et Youtube'is on tema laulule juba üle 4 miljoni korra klõpsatud! Ausõna, mina nii palju kordi ka seda teinud pole :) Uurisin siis teiste esindajate omasid ning kõik jäid vaid mõnesaja tuhande piirimaile. Nii et midagi ikka selles laulus on :) Kas ta just võitjaks tuleb... kunagi ei tea.



Eestlaste laulu puhul mõtlen hoopis Uku Suviste peale. Ma ei saanud alguses isegi pihta, et tema laul oli üks kandidaatidest, kuid ei pääsenud isegi kümne parema hulka Eestis! Millised inimesed seal küll otsuseid teevad?! Kui ta oleks nüüd Oslos olnud, siis oleks ta juba oma heledate silmadega kõik tüdrukud ära võlunud, nii et nad kiiresti-kiiresti ainult Eestile hääli andnuks ;) Kui tema video lingi mõnele mitte-eestlasele saatsin, olid nad väga üllatunud, kui hea ta on ning lubasid silma peal hoida, kuidas tal edaspidi läheb. Minu jaoks on ta tegelikult esimene meeslaulja Eestis, kes üldse kuidagi korda läheb. Pole kunagi ühestki teisest eriti vaimustuses olnud! Aga ma pole muidugi eriti vaimustuja tüüp :D

Ma ei ütle, et Malcolm Lincoln halb oleks, ta on väga omanäoline (ainult näolapi poolest meenutab mulle kangesti mu õepoega), kuid ilmselt enamusele Eurovisiooni kuulajatele liigagi isepärane. Ma loodan, et tal ikka hästi läheb. Paistab, et ta naudib seda võimalust ja see on ju tore!!!



Teistest lauljatest veel. Eriti armas on Valgevene videos need kaadrid, kus näidatakse klaverit ning sellel ilutseb suurelt 'estonia' :) Prantslaste oma võiks peatselt algavatel jalgpallivõistlustel kõigi suus olla. Taanlaste puhul arvasin, et tegu on Stingi 'Every Breath You Take' (mis mulle kunagi väga meeldis, ja tegelikult ikka meeldib :) ja ABBA sulam.

Serblaste
Milan Stanković on samuti väga populaarne Youtube'is olnud. Kuigi ma pole kindel, kas oma välimuse või laulu pärast :) Leidsin talt hoopis natuke rütmikama laulu siit. Kujutan ette, et ta on väga populaarne omal maal. Armeenial on kena viisiga laul aprikoosikivist. Huvitav, kas sellel on sügavam tähendus nende maal (lisaks sellele, et see oli kodumaalt pärit)? Albaania ja Läti jäid silma. Aga ma olen vist väga traditsioonilisest kinni hoidja :) Leedu oli põnev, eriti algus. Belgia on aga kindlasti minu lemmik - lihtne ja armas lugu.

22.5.10

Norra krimiautor

Jo Nesbø "The Devil's Star" & "The Redeemer"

Jo Nesbø on Norra kirjanik, muusik ja majandusteadlane. Tema esimene raamat ilmus aastal 1997 ning sai kohe väga populaarseks. Minuni jõuavad muidugi tõlgitud raamatud väga aeglaselt, sest ega neid ju inlise keelde just palju ei tõlgita :) Tegelikult nägi Tom raamatukogus riiulil Jo Nesbø ühte teost ja teades, kuidas mulle meeldivad Skandinaavia krimilood, ulatas ta lahkelt selle minu kätte. Ise vaatas kahtlustavalt üha kõrgemaks kasvavat raamatukuhja minu kaenla all. Tal on nimelt mure, et me jääme vist teel hätta liiga suure raamatukoormaga ning unistab ehk kaamelist, kes meile appi võiks tulla, sest talle ei meeldi sugugi ise sellise looma rolli mängida :)

Aga mul on hea meel, et ikkagi Jo Nesb
ø teose kaasa võtsin ning nüüdseks on neid lausa kaks mul läbi loetud. Kindlasti proovin teised ka kätte saada. Hädaga tulen isegi norra keele lugemisega toime. Raamtute peategelaseks on Oslo politseis töötav Harry Hole. Ta ei ole kindlasti tavapärane tubli uurija, kes viksilt ja viisakalt kurjategijad kohtu ette toimetab. "The Devil's Star", mida ma esimesena lugesin, on ta hädas alkoholismiga. Mitte teiste vaid enda omaga. Ta on pikalt töölt ära olnud, peale ta partneri surma, ning pidevalt viinauimas. Viimane hoiatus toob ta uuesti tööle, kus ta pannakse uurima noore naise mõrva, kellelt on ära lõigatud üks sõrm ning silmas on viisnurkne teemanttäht. Viis päeva hiljem teatab üks mees, et tema naine on kadunud. Kui siis leitakse veel üks laip, ilma sõrme ja viisnurkse tähega, kahtlustatakse, et ka naise kadumine on seotud sama mõrvariga. Lisaks korrupteerunud politseinikud ning relvaäri.

Väga peenelt ülesehitatud lugu oma üllatuslahendusega lõpus. Lisaks Harry Hole'i isikliku elu probleemid. Kas ta suudab pudelile ei öelda ning hoida oma kõrval naist, kes talle väga lähedane.

"The Redeemer" on järgmine lugu. Harry Hole on suutnud alkoholist eemal hoida, käib AA kohtumistel, kuid naine, keda ta armastab, on otustanud siiski temast loobuda, sest soovib suuremat kindlust, kui Harry suudab pakkuda. Tema järgmine mõrvalugu on seotud Päästearmee ühe töötaja mõrvaga, mis on täiesti arusaamatu ning ilma ühegi niidiotsata.

Paralleelselt aga hoiab autor lugejat kursis mõrvatöö tegijaga, kes on saabunud kohale Horvaatiast. Kõrvalpõiked viivad meid Jugoslaavias toimunud relvakonfliktide juurde ning valgustavad palgamõrvari tausta. Tema ülesandeks oli kiiresti Oslos ära käia ning sama kiiresti kaduda. Kui aga ilma tõttu jäävad lennud ära, peab ta ühe öö veetma hotellis. Hommikul avastab ta uudiste kaudu, et mõrvatud isik polnud sugugi see, keda ta oli palgatud maha koksama. Ohvriks oli langenud hoopis vend. Korraliku 'töötajana' tahab mees oma töö kenasti ikka lõpule viia... Ilma rahata, relvas ainult kuus kuuli ning külmal detsembrikuul pole see aga sugugi niisama lihtne. Kes aga teda palkas ja miks...?

Silver Creek

Tom kirjutas juba meie pisimatkast siin. Mina jõudsin viimaks nii kaugele, et pildid fotokalt maha laadida. Seekordnegi käik oli osa Bruce Trailist, ikka sellest, mis mitusada kilomeetrit pikk on. Ilm oli hea, päike paistis, kuid polnud liiga kuum, mis tihtipeale suvel kõige rohkem kimbutab ja väsitab. Alustuseks oli väike mäkketõus rohelise samblaga kaetud kivirhanude vahel, rada on kenasti valge pintslitõmbega puul ära märgitud.

Suured lõhed raja kõrval kutsusid muidugi asja lähemalt uurima. Hoidsime igaks juhuks Kokot rihma otsas, et ta suures entusiasmis mõnest praost alla ei sajaks.

Lapsed ja Tom ronisid kaljupragudes, kust leidsid suure koopa ja ühe ämbliku, mille nad hästi suureks ette kujutasid. Just selliseks, kes koob koopa ette hiiglasliku võrgu ning püüab äraeksinud matkajaid.



Meil oli seekord kaasas Kirke sõbranna Chen-Chen, kes aga viimaks pisut ära väsis. Ta tunnistas, et eelistab pigem igale poole autoga sõita :)

Üldiselt oli rada enamvähem hea, kohati väga kivine ja kohati porine. Viimasest polnud meie Kokol ei sooja ega külma ning kõige sopasematest kohtadest sai rõõmsalt läbi lipatud. Pärast oli tegemist, et teda eemale hoida, kui ta kangesti meie toele üles tahtis hüpata. Ehmatasime tagasitulles kahe väikese lapse ja imevalge karvase kutsaga pere ära, kui nad uurisid, kuidas ka see käik oli. Näitasin porise Koko ja enda pisut vähem poriste jalgade peale (ühes kohas libisesin ületades mudase tee tõkkerada) ning hoiatasin, et nad lõpupoole võiks pisut ettevaatlikumad olla.

Siin on pilt juba rohetavatest puudest. Eelmine kord olid need ju täiesti paljad. Olime küll pisut teises kohas, kuid mets on enam-vähem sama. Meile tuli päris mitmeid matkajaid vastu, koerte ja koerteta. Üks vanem hiina abielupaar vaatas huviga meie gruppi, kus neli blondi ja üks mustajuukseline. Ei tea, mis nad arvasid, kust me 'oma' hiina tüdruku saime :)

Viimaks veel pilt ühest kullist, mis meie liikumist tähelepanelikult jälgis. Tegelikult oli neid seal rohkem. Ilmselt tegid kusagile paekaldale oma pesa!

21.5.10

Fotojaht - pungad

Tegelikult on Toronto juba täiesti roheline, hetkel on sirelid õitsehoos, viljapuud on juba ammu oma õitemere maha poetanud. Siin siis mõned fotod, mis umbes kuu aja eest võetud (esimesel kahel jaapani kirss, teisel küll on pungad juba enamuses lahti).




Ja veel üks pilt põõsapungadest, mis just praegu lahti lähevad...


Teised fotojahil.

Palju õnne, Youtube!

Uskumatu, et Youtube on ainult 5 aastane! Selline tunne, nagu oleks see juba hiigelkaua meiega olnud. Mina laadisin oma esimese video üles kolm ja pool aastat tagasi, aga tol korral ei tundunud ka, et Youtube vaid nii nooruke oli!



Samas mäletan meie esimest arvutit - 286 arvuti numbrina oli kõva sõna! Dos-i tundmine käpas, Lotus ja WordPerfect parimad programmid! Mõni ehk mäletab veel neid 5.25 tolliseid diske? (Marile näidati neid arvutiklassis kui haruldusi :) 1995. saime aga juba palju uhkema arvuti - 486, mis lubas mängida sellist põnevat mängu nagu Wolfenstein ja Brain Age. Need on ka kaks ainukest mängu, millega ma oma elu jooksul oma jõududega kenasti lõpufinishini jõudsin. King's Quest ja Myst said ka läbi mängitud, kuid spikrite abiga :) Ilmselt piisas mulle nendest, nüüd võin rahulikult kõigist mängudest mööda vaadata.

Huvitav on mõelda, kuidas arvutid on edasi arenenud ja võimalused, mis nendega teha saab. Interneti tulek oli suur asi. Toronto pakkus tasuta teenust, millele me kohe alla kirjutasime. Nüüdseks võib sellest ainult und näha ;) Tegelikult on see ikka olemas, kuigi annab ainult teksti edasi. Kui ikka pilte ja videot tahad ka näha, muusikat kuulata, siis tasub pisut rahkotti kergendada.

Siiani olen suutnud ka üks samm lastest ees olla kompuutrite vallas. Lihtsalt sellepärast, et olen ise väga uudishimulik ja tahan asju läbi proovida ning lahendusi otsida. Aga Mari võtab nüüd arvutiteadust ning tegeles sel aastal pisut ka programmeerimisega. Nii et ta jõuab mulle järele :)

20.5.10

Islandi krimilood

Yrsa Sigurdardóttir "My Soul to Take"

Teine raamat Islandi kirjaniku sulest, mis inglise keelde tõlgitud ja kus peategelaseks üksikema advokaat Thóra Gudmundsdóttir, kes püüab laste kasvatamise kõrvalt oma tööd teha. Lugu on pisut sünge ja kurva taustaga... algab sellega, kuidas üks mees väikese tüdruku keldrisse kinni paneb. Mõnikümmend aastat edasi ning samas kohas pannakse toime mõrv. Leitakse naise laip, mille taldade alla on torgatud nööpnõelad. Kohe on olemas ka süüdlane, kuid kas ikka õige... Tema hea sõber
Thóra tuleb appi asja uurima. Samuti lendab kohale juba esimesest loost tuttav sakslane, kes ilmselt hea meelega Thóraga koos elakski :)

Muistsed lood, ebausk ja hirm, mis toimumas on saavad muidugi lõpuks kõik kenasti lahenduse. Taas kord mängivad rolli inimeste ahnus ja rahahimu...

Kirjaniku kohta veel, et tema põhitööks on inseneriamet! Nagu ta ise nimetab, on Islandil vaid kolmsada tuhat inimest ja kõik peavad kuidagi hakkama seal saama ning õla alla panema. Ma kujutan ka ette, et kirjanikuamet ei pane just toitu lauale. Ta on kaaskirjutajaks ühele toredale blogile: Murder is Everywhere, kus krimiautorid Prantsusmaalt, Lõuna-Aafrikast, Taimaalt, Brasiiliast ja Inglismaalt oma mõtteid avaldavad. Lisaks veel üks Youtube'i link, milles Yrsa Islandist ja selle raamatu taustast räägib. Mis mulle seekord eriti raamatust silma jäi, oli islandlaste omavaheline eesnimede kasutamine, isegi kui võõraga rääkisid. Kuidagi mõnus ja vahetu.


Müstiline müsteerium

Kate Mosse "Sepulchre"

Sattusi
n hiljuti raamatupakkumise peale: paranormal romance ja mõtlesin, et selle loetud raamatu võiks siis paranormal mystery alla panna. Lugu toimub paralleelselt tänapäeval ja umbes saja aastase vahega Prantsusmaal. Noor naine Meredith Martin, kelle juured viivad Prantsusmaale, tegeleb helilooja Claude Debussy kohta raamatu kirjutamisega, ning samal ajal proovib ta rohkem teada saada oma ema esivanemate kohta.

Teisalt siis saja aasta tagune Pariis, milles õde ja vend, Léonie ja Anatole Vernier, elavad samas majas kui kuulus helilooja. Léonie saab oma leseks jäänud tädi käest kutse talle maale külla tulla. Pikale reisile tuleb saatjaks ta vend, kes hea meelega natukeseks Pariisist kaoks. Esialgu jääb segaseks, miks vend linnast tahab ära minna, kuid pikapeale hargneb jutuniit lahti. Maal elav tädi ja Anatole on juba pikemat aega salaja koos olnud, kuid tädi endine armuke, väga armukade ning kättemaksuhimuline Victor, ei jäta neid rahule. Ainult natuke aega saavad noore rahulikult olla, Anatole abiellub oma aramastatuga. Kui Victore leiab põgenikud üles, toob ta kaasa ainult õnnetust ja kurbust...

Meredith satub kogemata just samasse lossi, kus kunagi need traagilised sündmused aset leidsid. Pariisist teeb ta kiire kõrvalpõike linnakesse, milles Debussy kunagine naine elas. Kuid hotell, kus ta peatub, on läbi põimitud saja-aastataguste lugudega, mis tasapisi talle selgeks saavad. Pisut põnevust ja kuritahtlikku tegevust hotelli omaniku poolt, kes ümbrusest suurt aaret otsib, kuni möödunu ja tänapäev korraks ühte sulavad ning õnneliku lõpu leiavad. See tähendab, et Meredith kirjutab oma raamatu valmis :) ja leiab muuseas enda jaoks tähtsa isiku oma ellu; ja saab teada, kes tema esivanemad olid.

Ma ei saa just öelda, et ma olen väga sarnaste pisut müstiliste lugude suur pooldaja, kuid see oli hästi kirjutatud ja mõnus lugemine. Nüüd kaalun, kas lugeda ka läbi tema teine raamat, mis vist
kirjandusmaailmas isegi tuntum ("Labyrinth").

Swagger Wagon

Kas sinu perel on juba maailma parim auto kodus :) Reklaamimaailm proovib ajaga kaasas käia! Eriti vahvad on pisikese tütre tantsuliigutused :D


19.5.10

Rattaga tööle...

Mina ei ole ammu muidugi rattaga tööle tulnud, 16 km läbi tiheda linnaliikluse pole hommikul just naljaasi! Aga mu töökaaslane tuleb küll. Ma elasin kunagi talle päris lähedal ning vahel harva tulin rattaga, eelistasin ikka jalakõndimist (umbes 6 km). Ja need 16 km jala kojutulekut olen ka korra läbi teinud :)

18.5.10

Piilumise päevikud

Hal Niedzvicki "The Peep Diaries"

Kuidas meile on üha rohkem hakanud meeldima ennast ja oma naabreid jälgida... Facebook, Twitter, MySpace, blogid, Youtube, reaalsusteleseeriad... võimalusi on mitmeid, kuidas iseendast märku anda ja kuidas teiste tegemistel silma peal hoida! Miks on aga inimesed üldse sellistest asjadest kinni haaranud. Kanadas on ühel kolmandikul elanikest oma Facebook lehekülg. Mõne aasta eest tehtud statistika alusel on USAs kümnest ühel oma blogi ja pea 40% interneti kasutajatest loeb neid. Miks... ühe huvitava teooriana väidab ta, et kuigi me elame suurtes linnades massiliselt koos, oleme me üksi. Kõik need uued väljundid annavad võimaluse justkui välja hõigata: ma olen olemas!

Veel nimetab ta inimeste iidset vajadust kõigist ja kõigest rääkida - gossip (suurel hulgal on ilmunud elulugusid ja mälestusi, mis väga populaarsed lugejate seas - 'päris' elu on palju huvitavam kui ilukirjandus). Mõned teadlased lausa väidavad, et ainult tänu keelepeksule tekkis omal ajal kõne. Gossip on see, mis reguleerib grupi olemasolu, hoiab silma peal neil, kes proovivad teiste seljas liugu lasta ning kartuses teiste põlu alla sattuda, sunnib peale enesekontrolli. Tänapäeval ei tunne me õieti enam naabreidki, ja vajadusel on imekerge kusagile mujale tundmatuna kolida. Kuid sisemas on meil ikka see vana soov sees kuuluda kuhugi.

Ja veel on meil vajadus jagada oma saladusi, mis sisemuses kripeldavad ning paljud lausa meeleheitele ajavad. Kui kellelgi on aga saladus, mida tahaks anonüümsena välja hõigata, võib minna näiteks sellisele lehele: PostSecret, mis sai alguse ühe kunstniku väikese projektina, kuid mis mitu aastat hiljem ikka endiselt saladustega üle külvatud on (Post Secret Community).

Autor puudutab ka privaatsuseküsimust, mis USAs on tegelikult kõige halvemini kontrollitud. Euroopa riigid, Kanada on sisse seadnud ranged reeglid (mina olen muide oma töö juures lisakohustusena privaatsuse eest vastutav :). Kus läheb piir, kui palju me tohime teistest internetti midagi üles riputada... Ei ole ebatavalised juhtumid, kui kogemata filmi peale saadu, on viinud filmitu täielikku depressiooni ning lausa enesetapuni.

Väga huvitav ja hariv on raamat kõigile, kes on vahel mõelnud, mis õieti meiega toimub, et me aruvti taga nii palju istume. Siin andsin edasi vaid killukese sellest, mis ta kirjuas. Autor on muide kanadalane ja elab Torontos. Siin on tema Youtube link. Vaata tema videopäeviku sissekannet piilumisest:



Jäin ka mõtlema enda peale... Olen neljandat aastat blogi pidamas. Facebook lehekülg on mul olemas, kuigi käin seal imeharva, enamasti siis kui mingi teade tuleb :) Twitteri suhtes olin uudishimulik ning pidin oma jälje jätma, kuigi sinna satun veelgi harvemini (tahan ikka asju läbi proovida :). Ainult blogiga olen kõige järjepidevam. Samas pole ma sugugi kindel, kas oleksin Eestis elades blogi omanik. Või kui, siis mitte selles formaadis. Nüüd on see parim viis oma lähedastele endast teada anda, eriti just laste vanavanemate pärast! Ja muidugi pisut enda pärast ka, kui ma loetust ja muust minu teele sattunud huvitavast teemast kirjutan. Saan aru sellest kogukonna ühtekuuluvusest, kuid siingi on mul see eestlaste näol olemas. Kirjutasin ju, et kohalik eestlaskond on justkui küla keset linna, kus gossip täiesti elujõuline :D

17.5.10

Vähe ruumi?

Kui keegi arvab, et ta korter või maja on liiga väike, võib ehk sellest videost leida ideid, kuidas elamist mõistlikult ära kasutada. Pean küll tunnistama, et ma vist tüdineks kiiresti ära, kui seinu pidevalt liigutaks. Eriti ei meeldiks mulle peidetud köök! Kuidas ma siis sealt näksi saaks kogu aeg toomas käia! Teisalt mõjuks see vist mu vöökohale palju paremini :)


16.5.10

Raamaturiiul

Bill McKibben "Eaarth - Making a Life on a Tough New Planet"
Nagu pealkiri vihjab, pole elu planeedil enam sugugi nii kerge. Planeet, mille temperatuur pidevalt tõuseb, mis põhjustab hulgaliselt kliimamuutusi, pole inimestele enam varsti sugugi sõbralik ja mõnus koht elamiseks. Autor kirjutas juba kakskümmend aastat tagasi kliimasoojenemisest ning nüüd oskab ta ainult kahetseda, et omal ajal juba tõsisemalt ei hakatud tegelema selle põhjuste analüüsiga ning ei alustatud sammudega, mis kindlustaks meie lastelastele turvalise kodu tulevikuks. Nüüd oleme tegelikult nii palju halba teinud, et kella ei saa kergesti tagasi keerata... saab vaid pisutki leevendada, mis iganes tulemas on. Kahjuks pole aga ei tuule- ega päikeseenergia kasutamine sugugi väga odav... Ta värvib päris musta pildi sellest, kuidas nälg võib kustutada riikidevahelised piirid, kui inimesed toiduotsingutel kõigeks valmis on...

Tunnistan, et raamatus ei olnud eriti palju uut minu jaoks. Ainult 70ndate Carteri Ameerika oli ootamatu, kui tolle aja naftakriis pani presidendi endale kampsunit selga ajama ning soovitama elanikel temperatuuri kodudes madalamaks keerama ning Valge Maja katusele seati sisse päikeseenergia süsteem! Tema raamatus on põige USA ajalukku, mis ei tundu kuidagi teemaga ühinevat, kuid ilmselt aitab ehk ameeriklastel paremini aru saada, kus nad seisavad praegu.

McKibben nimetab samuti maailma väiksemaks muutumise vajadust, st kõik eluks vajalik peaks toodetama lähedal. Iseenda vajadused võiks samuti üle vaadata... kas luksus on enam luksus... Tema meelest on internet suureks abiks, et inimesi üksteisele lähemale tuua. Näiteks toob ta ühe pere, kelle tütar tahtis sünnipäevaks kanuusõitu korraldada, kuid kanuude üürimine oli kallis. Kui aga internetifoorumis sai üles pandud palve laenata kanuusid, kadus nende maja varsti kanuukuhja taha :) Tegelikult mitte, aga nad ei jõudnud ära imestada, kui kenad inimesed olid ja eriliselt valmid appi tulema! Ka omavaheline abivalmis suhtlemine saab väga olulise rolli meie tulevasel elul... Näiteks nõuab orgaaniline vilja kasvatamine mitu korda rohkem kätejõudu. Loodetavasti ei tähenda see seda, et lapsi hakkab jälle hulgaliselt sündima. Tegelikult lugesin selles suhtes hoopis üllatavamat statistikat, mille alusel hakkab umbes 40 aasta pärast tervel planeedil rahvaarv loomulikul viisil vähenema, sest ka arengumaad jõuavad nii kaugele, et sündivus langeb.

15.5.10

Valgus aknas

Mis juhtub, kui täiskuu piilub otse aknast sisse... Muidugi kaob uni ning silmad lahti imetlen kuu liikumist. Valgus toas on nii ere nagu oleks lamp põlema pandud, kuigi vaevalt ma saaks just raamatut lugema hakata. Mõtted liiguvad oma rada ning uni on silmist täiesti kadunud.

Tom on mul viimaks ometi tööd leidnud (sellest
siin veel), mis muidugi suure koorma perelt veeretanud. Mis ei tähendanud, et me just kõige hullemas olukorras olime, oskame olla vajadusel väga kokkuhoidlikud :) Ja tunnistan, et mulle hakkas päris meeldima, kui Tom kodus oli :)

Lausa ime, et kõik nii hästi läks. Esialgu saime teada, et töö hakkab toimuma öösel. Istusime ja mõtlesime, milline aeg kõige parem on ning jõudsime järeldusele, et nii päeval kui öösel me ju õieti koos ei ole... päeval tööl ja koolis ning öösel muidugi unemaailmas, kui just täiskuu oma valgusega aknale ei koputa. Arutasime, et Tom saab päeval magada ning meil ei teki olukorda, kus terve nädal üksteist ei näe. Teine valik oli ju õhtune vahetus. Kuid ära öelda tööst, kus tööandjaks riik ja kust vabatahlik äraminemine aastas vaid alla 2%, ei tulnud õieti tõsiselt arutluselegi. Aga nüüd on hoopis parem olukord! Avanes kaks kohta päevases vahetuses ja ime-ime, tema soov sai täidetud ning öötööst võib ainult und näha. Kanada Post võttis tööle 10 uut masinate ja elektroonikaga sehkendajat 170 soovija hulgast! Kui mõni kergitab kulmu... posti juurde tööle, siis siin patsutatakse pigem õlale, oh, kui hästi läks. Enamus töid Kanada Posti juures liiguvad sisemiselt või tuttavate kaudu. Tean paari postiljoni, kes sellele kohale saanuna kinnitavad, et nad ei vahetaks seda millegi vastu. Ega minagi sellest ära ei ütleks :) Lisaks korralikule aastapalgale (mis kusagil viiekümne tuhande ringis) saab palju ringi käia ja oma mõtteid mõlgutada.

Kõige kummalisem on fakt, et see oli Tomi esimene ja ainuke intervjuule kutse ning kohe positiivse tulemusega. Juhtumisi oli ta intervjuule mineku ajal kolmenädalasel kursusel, mis mõeldud üle 40nestele tööotsijatele. Kuid hoolimata sellest, et kursuselt saadud teadmised resümee kirjutamise kohta tulid hilja (Tom jõudis järeldusele, et tal oli hulgaliselt valesid lähenemisi ja võtmesõnu CVs), siis sai ta ikkagi tööd omaenda ponnistuste tulemusel :) Aga ta lubas minu resümee üle vaadata ning aidata paremini kokku panna ja eks ma siis või mõelda, mis mina oma eluga peale tahan hakata :)

Kuu akna taga liigub peatumata edasi. Raputan mõtted peast ning poen tasakesi välja voodist, kuhu noorem tütar on end minu kõrvale mõnusalt sisse seadnud (ta teatas mulle öötöö juttude peale, et kui issit ei ole, siis tema tuleb mulle Kokoga seltsi) ja otsin pimesi fotokat. Selline udune sai pilt, just nii nagu ilma prillideta öösel maailma näen :)

14.5.10

Kunstinäitus koolis

Sel nädalal toimus Mari koolis näitus, kus välja olid pandud kunstikursusi võtnud noorte tööd erinevas tehnikas. Müüdi fotosid, raha läheb heategevuseks. Vaadata sai filmitehnikaga sina peale saanud õpilaste lühifilme ning lisaks kuulata noorte muusikat. Nad olid kenasti seal piltide vahel ning tinistasid kitarri :) Ühes klassis pakuti kunsti kõrval ka näksi. Seal võis kuulata klaverimuusikat. Väga vahva mõte, see elava muusika kohale toomine.

Mari kool on suur ja oleks väga külm ning kõle, kui värvitud seintele poleks maalitud hulgaliselt pilte, ikka õpilaste endi poolt! Siin on neid pisut seintel näha.

Mõned fotod väljapanekust, kus Mari tööd olid üleval. Teises reas paremal pool on tema teos teemal - valgusreostus linnas (klõpsa pildil, et seda suuremalt näha).

Siin on Mari töö alumises reas, paremalt teine. Lapsed joonistasid mängukaarte.

Veel mõned tööd, mis silma jäid. Klõpsasin niisama, ilma valikuta. Väga häid töid oli seal!




Mari töö luuletusega - luupainaja. Loe Mari luuletust siit (ta avaldab seal oma loomingut Blood-Fire-Demon nime all).

Lisaks koridori väljapanekutele oli lisaks mitmes klassis tööd väljas. Siin pildil on kunstiklass. Selle kõrval oli klassisuurune pimeruum, kus sai "päris" filmiga mängida. Mina olen samamoodi kunagi ilmutanud ja fotosid teinud. Tänapäeval on muidugi digifotokaga hulga lihtsam pilte teha.

Pidime maksma $2 pileti eest, mis kattis pisut kulusid ja läks toetuseks. Parasjagu nii palju, et keegi ei pidanud tundma, kas mul ikka raha on näitusele tulekuks. Nägime seal juhtumisi Mari ja Kirke kunagist karatekaaslast. Olivia oli õega väga lühikest aega lõpuks karates ja tükk aega tagasi. Poleks teda üldse ära tundnud, kui ema kõrval poleks olnud! Ta käib samas koolis kus Marigi, üheksandas klassis :) Kuid kool on suur ja ega kõiki ei jõuagi näha, kui sama kursust just ei võta. Mari Eesti lasteaia kaaslane Mati on ju ka samas koolis, kuid nad on ainult mõne korra näinud.