27.9.13

Shokolaaditruhvleid tegemas


Mul oli neidudele sünnipäevaks veel üks kingitus varutud. Poole hinnaga oli pakkumine Chocolate Tales lühikursusele shokolaadisaladustega tutvumiseks ja ma ei saanud ju sellest ära öelda :)


Ega ma ise eriline shokolaadisööja ei ole. Ainult vahel harva on tunne, et võiks seda nagu leiba sisse ajada. Tüdrukud on aga maiad, eriti Kirke. Kursusele oli hästi põnev alguses erinevate maitseainetega shokolaade degusteerida. Mina ei tundnud ühtegi ära :D


Saime dekoreerida lavacake ehk shokolaadikook ja nii kuis isu, kas kohapeal ära süüa või koju tuua.


Ja muidugi tegime hulgaliselt trühvleid, mis kenasti koju toomiseks ära pakkisime. Egas nüüd midagi, peame aga usinalt koduski neid tegema hakkama ;)

18.9.13

Veel Niagara pilte

Mõned fotod veel Niagara linnast. Üks osa on näiteks pühendatud dinosaurustele, õieti küll vaatavad nad, kuidas pisikesed inimesed golfi mängivad :) Kui ainult lapsed väiksemad oleks, tundnuks nad elukatest palju rõõmu!


Ning siin veel väike ülevaade linnapiltidest. Seal leidub igat sorti veidraid muuseume, kaasa arvatud õudustoad ja vahakujude kogud. Niagara on nii kanadalaste kui ameeriklaste jaoks ka teada-tuntud pulmareiside sihiks. Õhtul sihitakse värvilised tuled jugade peale.


Viimaks pilt ühest õudustoast, mille lapsed sihiks seadsid. Ise ma sinna ei kippunud, juba ammu hoidun igasugustest õudkatest :) Tüdrukutel oli aga hästi lõbus olnud, sest "tondid" olid neid muudkui tagant utsitanud, et nad kiirustaksid. Üks väike külastaja võttis asja väga tõsiselt, suurest hirmust tegi poiss peaaegu püksi isegi minu tüdrukuid nähes :) Vaeseke oli uksest välja tulles näost täiesti valge. Vaevalt, et ema-isa ootasid lapse sellist reaktsiooni.


16.9.13

Maja kummuli


Üks Niagara uuematest hoonetest on kuidagi imelikul kombel tagurpidi püsti saanud :) Kui juhtumisi tee Niagara joa poole viib, siis tasub ka see hoone üle vaadata. Siin on nende koduleht.


Iseenesest on maja tore väljastki imetleda, kuid omamoodi huvitava kogemuse saab sisse astudes. Kõik majja kuuluvad esemed on muidugi tagurpidi üles kinnitatud. Põrand (ehk siis lagi) on viltune. Ja kuigi viltuse põranda peal on ennegi saadud käia, siis millegipärast seal hoones tekib tunne, nagu oleksid kõikuva laeva peal. Peaaegu kahtlustasin, et nad on selle mingite tugevate vedrude peale pannud :D Hea, et mõnel pool on käsitoed paigutatud, et vajadusel neist kinni haarata :)  Väga huvitav psühholoogiline effekt.


Pärast on muidugi tore pilte "õiget" pidi keerata. Ülemistel võib peeglist näha uudistavaid nägusid ning alumine sai eriti tõetruu, sest Kirke hüppas üles, nii et juuksed on ka kenasti loomutruult, nagu kõnnikski ta lae peal ja proovib altpoolt midagi kätte saada.


Muide, maja kõrval on suht soodsalt parkimine olemas. Päevapilet $15, joa enda juures on suur parkimine, kus hinnaks $20. Kes viitsib pisut jalutada, siis veelgi kaugemal on hoopis odavam parkimine (viimati vist isegi $5, kuigi kahtlustan, et seegi on ehk ajapikku tõusnud). Samas on Niagarale minekuks hea kasutada turismiteenust (Torontost $70 pluss 13% käibemaks, hinna sisse kuulub ka joa ja veinitalu külastamine ja palju muud: vaata siia). Muidugi on veel olemas kasiinobussid, mis hästi odavalt su kohale veavad, lootuses, et kulutad kõvasti kasiinos raha. Keegi minu meelest küll täpselt ei jälgi, mida sa seal teed :) Nii et aega oleks ka linnas ringi käia ;)

9.9.13

Liblikate kodu


Niagarast umbes kümne kilomeetri kaugusel asub ilus park-aed, kus üks hoone pühendatud täielikult liblikatele - Butterfly Conservatory. Me pole sinna veel kordagi jõudnud, aga seekord võtsime eesmärgiks. Oleme varem käinud Cambridge Butterfly Conservatory's, mis oli jätnud väga hea mulje. Arvasin, et Niagara oma on veelgi uhkem, samas tuli välja, et olin ootused liiga kõrgele seadnud. Muidugi oli see armas väike ja roheline ja hulga liblikatega, kuid Cambridge oli jällegi avar ja täis valgust ja veelgi suurema hulga liblikatega ;) Niagaras võib ka olla palju rohkem inimesi, mis külastuse eriti meeldivaks ei tee. Ma ei soovita ka jala sinna linnast kõndida. Mida meie mingis meeltesegaduses tegime (kusagil 10km nagu hiljem kindlaks tegime). Võib vabalt autoga siiski kohale sõita ning vahepeal ka teelt kõrvale tõmmata, et imetleda Niagara jõge.


Tore on, kui liblikad end "vabalt tunnevad" ja ka inimeste otsa maanduvad.



Mõnikord leiavad nad peatuspaiga väga huvitavas kohas, nii et tasub ettevaatlik olla, kui soovid korraks oma jalgu puhata ;)  Üks külaline naeris laginal, kui jälgis teisi fotokaid ühe härra taguotsale suunamas: "Kindel on, et keegi pole varem sinu pepust nii palju pilte teinud!" Ühel hetkel oli tal neid lausa kaks tükki sisse seadnud, mina püüdsin oma fotole lendava liblika lisaks.


Ja siin veel natuke liblikaid :)



8.9.13

Niagara


Veel üks laiema vaatega foto Niagara joale. Kaugemal Kanada-poolne ja vasakul Ameeriklaste vesi. Jõel on ka "Maid of the Mist" laevuke, millega saab altpoolt juga imetlema minna.

6.9.13

Niagara joal


Viimasel koolivabal nädalal käisime muuhulgas Niagaral, eks põhjuseks ka külaline Eestist.  Ei saa ju nii tähtsas kohas käimata jätta ;) Mari oli kohe kaasa tulemas, sest arvasin, et võiksime seekord hoopis laevaga joale läheneda. Ta olevat alati soovinud seda järele proovida. Ülemisel fotol on vasakul pool näha (seal kus justkui krokodillihambad paistavad, aga hoopistükkis laevuke ujub) kui lähedale joale minnakse.


Meil sattus olema pisut pilvine ja udune ilm, samas väga soe. Aga eks joa ääres võib igal ajal märjaks saada, sest pritsib ikka päris võimsalt! Fotol on ka inimesed, kes ronivad mööda "mägiteed" ülespoole. On ikka võimas see joake, isegi Ameerika-poolne ;)



Ise olin vaimustuses joale lähenedes vikerkaarest, mis meid saatis. Aga tegelikult on päris raske eriti vaateid imetleda, sest vett on õhus ja tuul keerutab õhukest vihmakeepi, nii et viimaks on kõik kohad märjad, mis kaetud ei ole. Tasub kindlasti ikka soe ilm jõe peale minemiseks.


Viimaks veel mõned vaated Niagaralt. Ülemised on Ameerika poolelt


3.9.13

Tudeng valmis


Laps jõudis päris õigel ajal meil isegi õhtul koju. Ainult tema äratundmisega tekkis väike probleem. Tom arvas esimese hooga, miks Mari sõbranna külla on tulnud, sest hämaras tundusid ta juuksed päris tumedad. Õieti olid need hoopis lillad ning sealt, kus juuksekumm neid kinni hoidis endiselt heledad. Üks tudengitest oli imestanud, kas tõesti on tal nii heledad juuksed :)  Aga lilla oli ta sellepärast et nõnda "õnnistatakse sisse" tulevasi insenere vana traditsiooni järgi. Muide, see pole sugugi sunniviisiline, võid vabalt ära öelda, kui ei taha. Sest värv on selline, mis ei tule kergelt maha, kuid samas määrib. Ega voodisse ei taha teda puhaste linade vahele panna. Ei taha ka ühiselamud muuseas :D  Selleks ajaks on mingi teine elamine muretsetud. Oleks võinud ka võtta suurema pakendi, kus nädalane elamine sees, aga Mari arvas, et ei taha ikka kõigist asjadest ka osa võtta (nagu õhtune ameerika jalgpalli vaatamine). Nii tuleb ta õhtul ikka koju. Kuigi vajadusel oleks ka kesklinnas elamine sõprade juures olemas. Metroos on muidugi väga naljakas, kui selline lilla olend rongi sisse astub, aga Mari polnud asjast välja teinud ja oli rahulikult oma raamatut lugenud.

Lilla värvi traditsioon pärineb esimesest maailmasõjast, kui insenerid, kes sõjategevuses abiks, kandsid lillat käepaela. Laevadel töötades andsid nad endast kõik, et päästa teisi. Mõnikord kaelani vees seistes. Märjaga hakkas käepaelte värv jooksma ning määris nad lillaks. Nõnda, nende auks, aastaid hiljem õnnistataksegi insenere sisse.

Kõik tulevased insenerid saavad ka peakatte. Igaks juhuks antakse jäme kett ka kaasa, et keegi seda minema ei nihverdaks :) Kaks uut t-särki said nad ka kaasa, ühel lausa terve esimese nädala kava peale trükitud, et ikka midagi meelest ära ei läheks. Mari oli ise väga elevil ja vaimustuses kõigest, mis nad teinud olid. Marssinud lähedal asuvasse teise ülikooli, ise rõõmsalt igat sorti hüüdlauseid hõikamas. Mingil hetkel otsustasid nad neljakümnekesi ühte bussi ootepaviljoni end mahutada. Põnev ju, kui vabatahtlikult seda teha. Mitte nagu meie nõuka ajal nagu silgud bussis seisime :D Mari leidis uue sõbra, jälle Aasia päritolu, kelle huumorimeel ja ilmavaade tundus väga Mari omaga klappivat. Ühe tudengi kodu on muide Waterloos, kus asub teine väga tuntud ülikool (kuhu Mari ka vastu võeti). Kuid see tudeng otsustas peale mõlema ülikooliga tutvumist Toronto kasuks, sest talle tundus ülikooli vaim palju tugevam siin olevat. Nii palju või vähe kui ma olen nüüd Toronto ülikooliga kokku puutunud, siis on selline tunne küll :)

"Ma olen nii õnnelik, et ma läksin Frosh Weeki," teatas Mari esimese päeva lõpuks. Mul on hea meel, et ta mul ikka siin kodus pendeldab, saan ka pisut nõnda üliõpilaselust osa ;) 

2.9.13

Uus algus


Kuigi laste koos täna veel ei alga, sest esmaspäev on kõigile vaba - Labour Day, siis Mari kiirustas juba hommikul Toronto Ülikooli linnakusse, mis asub kesklinnas (ja mis arvatakse ilusamate hulka terves Kanadas ;) Sinna majade vahele tasub jalutama minna, eriti kevadel, kui puud õites. Lausa uskumatu, et suurlinna vahel on peidus nii palju rohelust! Kell on juba kaheksa, kuid neiust pole veel jäglegi! Tegelikult algavad loengud alles neljapäeval, kuid mõned päevad enne algab Frosh Week ehk vanemate kursuste poolt korraldatud tutvustusnädal rebastele. Minu noored töökaaslased, kel ülikool juba selja taga, teatasid, et insenerid on ju crazy. Mis võib muidugi tähendada, et ette võtetakse ei tea milliseid hullumeelseid asju, kuigi tundub, et asi on tänapäeval palju rohkem kontrolli all kui veel mõnda aega tagasi. 

Igal juhul on meie peres tänasest ette keeratud täiesti uus peatükk (mis ei tähenda, et meil kõik pea peale keeratud oleks ;)! Kõige rohkem loodan, et Mari ise rahule jääb ning saab hea põhja oma tulevasteks tegevusteks. Praktiline nagu ta on, rääkis ta eile jälle, kuidas sõber läheb animatsiooni õppima ja sõbra tüdruk unistab näitleja karjäärist. Mari imestas, millest nad elama hakkavad. Ikka õhust ja armastusest ju!