Aardejaht - pudel

Pani lausa mõtlema, mis pudelid mul kodus on... ja siin on mõned, mis üles leidsin :) Selle peene daami kingapudeli tõin üle viie aasta tagasi Luxembourgi käigult, kui õde seal pool aastat elas. Kangesti meeldis taoline kuju ning siin polnud selliseid huvitavaid viinalähkreid veel saada. Sees oli midagi hästi magusat - banaaniliköör. Et seda ikka veel järgi on, näitab, kui palju me alkoholi kodus tarbime... või et see meile lihtsalt ei maitse - vabalt võib valida :)


Kaks pudelit vannitoast. Üks minu ainuke kallis lõhnaõli, mis tähistab sel aastal oma 15 aastat minu kodus! Lausa juubel ju! Väga hea piibelehe lõhn, kuid ma ei ole suurt lõhnaõli sõber... mida aastad edasi, seda vähem sellest hoolin (muidugi ei aita kaasa ka see, et teatud lõhnad võivad mul migreeni esile kutsuda). Teine on saadud sõbrannalt kingiks, ning on täis vanniõli, mille sisse on torgatud taimi. Ma ei tea, mitmendat sünnipäeva see pudel tähistab ;). Lihtsalt kuidagi kahju on seda tühjaks kallata, kui ta niiiiiii... ilus on!

Kukupai ja teiste pudeleid võid leida siit.

Aardejaht - jõuluehted

Jõulupühad läbi, aga kuusk on meil ikka püsti ning tuledki tulevad taimeri abil õhtul peale! Ilus on, kui sellel pimedal ajal, midagi südant soojendab :). Minu kuusel ei ole väga palju ehteid, kuid kõige rohkem meeldivad need ilusad seened, mis meenutavad lapsepõlve kaunistusi. Mul ei ole kahjuks ühtegi ehet siin olemas „vanast” ajast ja nii me oleme loonud vaikselt oma aardevara, kuigi proovime ikka targalt piiiri pidada :).


Kui Kanadasse tulime ning oma korterisse kolisime, siis leidsime ühe linnuehte rõdu pealt. Sellest sai siis meie esimene kaunistus esimesele jõulupuule uuel maal. Hiljem muretsesin iga aasta uusi linnukesi juurde, ikka arvestades kui mitu aastat me oma kaasaga koos oleme üldse olnud. Praeguseks on kuidagi neid sulelisi rohkem kogunenud kui aastaid, aga ehk on see tunnuseks, et ikka veel hulga aega koos veedame :). Teisel fotol on minu töökaaslase poolt ise tehtud kaunis ingliehe, mis punase tooni lambi valguses saanud. Talle meeldib väga käsitööd teha, eriti pärlitega mängida! Uskumatult kauneid asju võivad ta käed välja võluda!

Teised aardejahtijad on siin.

Aardejaht - tekstiil & kotid

Hilinenult pilt tekstiilist kukupai alustatud aardejahi teemal. Fotol on tükike Hiiumaa rahvariiete seelikust. Ega väga tihti põhjust pole neid kanda, kuigi palju rohkem kui Eestis :). Kui Eesti Koolis õpetasin, siis ikka aktuste ajal, omaloominguõhtul. Tööle oleme rahvariietega tulnud iseseisvuspäeval veebruaris. Kaugel muutume palju rohkem eestlaseks kui kohapeal elades :).


Kotid on minu jaoks huvitav teema. Kunagi kandsin ikka käekotte, mida sai kergesti üle õla visata, siis avastasin enda jaoks seljakotid ja ega enam mind ilma sellega ei leia :). Siiani otsin küll sellist mõnusalt parajat, mis ise liiga suur ei ole, aga millesse mu raamat sisse mahuks.


Ja kohvrid... nii tähtsad meie elus! Kunagi tulime siia ainult kaks kohvrit käe otsas, nüüd imestame, kuidas küll nõnda palju kraami kogunenud on! Iga kord kui reis Eestisse ees, muutub Liisu väga rahutuks. Kõnnib ümber kohvrite ning poeks hea meelega ise mõnda sisse. Siin peesitab ta pakitud kohvri otsas, nagu hoiaks see meid kodus kinni :).

Aardejaht - nõud

Taas kord pean leppima ajalooga, mida ise kujundan... Mina pole kohvijooja, naudin rohkem teed ning ühel päeval otsustasin, aitab mulle nendest kaltsuteedest. Seda enam, et nii palju huvitavaid teesid on poelettidele tekkinud.

Kui mu klaasist teekann kuidagi õnnetult purunes, siis oli vaja muidugi uus leida. Pean tunnistama, et ega seda polnudki kerge teha! Kõmpisin päris palju poode läbi, kuid ühegi nähtud kannuga rahul polnud. Sain isegi kingiks viimaks ühe, kuid olin selleks ajaks jõudnud otusele, et tahan midagi paremat, kui kergest klaasist kannu. Tassisin siis vanakraami poest koju ühe klassikalise kujuga kannu, kuni viimaks jõudsin pildil oleva savist ümmarguse kannu juurde, mille juures suhkrutoos ja koorekann. Hiljem nägin samas stiilis teetasse, mis sugugi minust kauplusesse ei tahtnud jääda :). Lugsin internetist hulgaliselt infot erinevate teepottide kohta ning kõige „parem” pidid olema Brown Betty Teapot, mida isegi siin saada on, kuid mille hind vähemalt siin paneb natuke mõtlema, kas asi ikka seda väärt on...

Viimane ülesanne on veel korraliku teekannu soojendaja muretsemine (või valmistamine :). Siiani olen väga edukalt kasutanud erru läinud sooja fliisist talvemütsi. Arvestades, kui hästi ta mind pea soojendamisel teenis, siis pean ütlema, et ta teeb sama hea töö teega ära!


Ja veel ühed kruusid, mis loodetavasti meie peres veel kaua aega vastu peavad ning minu lapsed võivad ühel päeval neist kirjutada :). Saime tassid kingiks eelmisel aastal jõuludeks oma väga kena naabritest vanapaari käest. Oleme nendega hästi läbi saanud ning jõulude ajal viin neile alati ühe keeksi kingituseks. Nüüd kasutame neid sooja kakao joomiseks! (Mõistatus: milline tass, kellele kuulub?)

Teised aaretejahtijad on siin.

Kell

Kukupai kirjutas kelladest. Kell on minu jaoks tegelikult huvitav teema, sest üle kümne aasta olen ma saanud hakkama, ilma et mul see käe peal kaasas käiks. Loomulikult on ümberringi hulgaliselt ajanäitajaid, millele toetun, kuid samas on mu sisemine ajataju tänu sellele päris heaks läinud.

Kodus on meil pea igas toas midagi, kust saan üle kontrollida, kas olen enamvähem „õiges ajas”, enamvähem sellepärast et millegipärast on igaüks neist pisut erineva ajaga. Vannitoa kell (pildil) näitab alati aega pisut ette, et ma liiga pikaks ajaks sinna ei jääks :). Selle tegin ise ühest keraamilisest plaadist (peaaegu ise, sest kaasa puuris augu keskele). Vahel on lapsed viguriti mänginud ning osuteid täiesti suvalises suunas keeranud...

Ma ei teagi, miks ma enam kella ei kanna. Kui lapsed pisikesed olid, siis jäi see tihtipeale ette ning kuidagi tasapisi kujunes nii, et enam ei tundnud ma selle järele vajadust. Muidugi juhtus ka see, et kaasa kingitud käekella metallist rihm läks katki ning nii seisab see siiani kusagil sahtlipõhjas. Olen peale seda siiski mingil hetketujul paar uut ostnud (viimane just enne seekordset Eesti reisi), kuid isegi kui ma mõnel päeval omaette arutan, et seekord võiks oma kell kaasas olla, siis unustan ikka selle lauale (ja mul pole siin mobiiltelefoni, mille pealt aega vaadata... kui fotokas kaasas, siis saan seda kasutada :). Ainuke probleem oli Eesti Koolis tunde andes, kui ma kella maha unustasin. Eks siis küsisin aega õpilastelt või läksid tunnid oma rada...

Samas mäletan, kui ma oma vanematelt kümnendaks sünnipäevaks kella kingiks sain! Kui suur asi see oli! Kandsin seda ikka iga päev koolis ja ülikoolis. Tol ajal pidi ju neid kenasti üles keerama. Ja tegelikult mulle meeldis see üleskeeramine, peaaegu nagu teraapia, mil võtad aja maha :)! Vahel mõtlen, et peaks kusagilt üleskeeratava äratuskella uuesti endale muretsema! Kõige kummalisem oli see, kui mõnda aega tagasi üks vanem kanada-eestlane kinkis ära oma vana pisikese reisiäratuskella, millel lähemal uurimisel leidsin pealt kirja „CCCP” ja kvaliteedimärgi!!! Kahjuks pole aimugi, kuhu see nüüdseks minu asjade hulgas kadunud on...