Mandariinid

Tahan ikka oma blogiski ära märkida erakordse sündmuse, mil Eesti-Gruusia film "Mandariinid" Oskaritel kandideerib (filmipealinnast kuulutati küll kenasti, et on eestlaste film). Suur saavutus! Kuigi, nagu aru sain, on edu tulemuse taga palju promotööd. Mis ei tähenda, et film ise tunnustust väärt poleks. Ja seda ta kindlasti on. Vaatasin täna viimaks asja ise üle. Kuigi mõtlesin, kas tahan sünge teemaga filmiga enda tuju rikkuda. Töökaaslased, kes juba seda näinud, kinnitasid hoopis, et mulle kindlasti meeldiks. Neil oli õigus. Meeldis küll, kuigi mõtlesin ka hoopis Vene-Soome filmi peale "Kukushka" / "Kägu", milles ka mingil määral sama teema. Vastaspoolte sõdurite arusaamisele jõudmine, et tegelikult on nad ju üsnagi ühesugused inimesed. See on film sõjast tavaliste inimeste, inimlikkuse taustal... Pean küll tunnistama, et "Mandariine" ma tõenäoliselt uuesti ei vaataks. Aga "Kukushka" on mul kolm korda üle vaadatud. Ja ei nutaks aja üle, kui veel ühe korra selle ette istuksin :)  Ma ei tea ühtegi teist filmi, mida ma nii mitu korda näinud oleks (õieti üks jõuluteemaline film vist võidab ära - National Lampoon's Christmas Holiday, mis oma lihtsa huumoriga võlunud ja mõnusalt jõululainele alati viinud).

Paremat fotot jutu illustreerimiseks ei saanud :)  Ei tahtnud ka internetist midagi otsida, nii sai jäädvustatud kodus olev mandariini karp; kuigi siin neid millegipärast klementiinideks kutsutakse. Mandariini nime all leidub ka vahel midagi. Filmi pealkiri inglise keeles on aga hoopis Tangerines. Minu meelest maitsevad kõik need kolme erineva nimega viljad ühtemoodi. Või nagu eestlastel kombeks kinnitada: heal lapsel mitu nime. Ja eks olegi nii, mandariinid on mu lemmikud tsitrusviljad (mida kahjuks enam ei tohiks just süüa) ja filmgi pole sugugi kehv! Pigem ikka väga hea!

Risttuules

Langevarjuhüpete ja Eesti-teemade kõrval natuke ka Toronto uudiseid. Eelmisel nädalal toimud Torontos rahvusvaheline filmifestival, kus muuseas näidati ka Martti Helde filmis "Risttuules". Lausa kolmel korral. Panin teadmise kõrva taha, kuid otsustasin, et minust jääb lugu küll vaatamata. Mitte et ma ei tahaks või arvaks, et see poleks väärt minu aega, pigem olin natuke hirmul, kuidas suudan kinosaalis rahulikuks jääda, ilma et pisarad mu vaatamist segaksid. Kujutasin end pigem kodusesse miljöösse, kus saan vahepeal pausi võtta ning siis jälle pisut rahunenuna filmielamusest osa saada. Läks aga hoopis teisiti!

Juhtus nii, et Tom rääkis kolmapäeval sõbraga, kes küsis, kas oleme järgmisel päeval kinno minemas. Muidugi ei olnud, otsisin samas üles treileri ja lasin Tomile meeldetuletuseks suurele teleekraanile. Samal ajal tuli Kirke tuppa ja teatas täiesti selgest taevast: "Ma tahan seda näha!" Ah! Mis! Laps tahab minna?!?! Loomulikult ei kõhelnud ma pikalt ja uurisin juba, kas üldse pileteid on saada. Kaks piletit ostetud, tuli välja, et Kirke oli küll minemas, kuid kaaslast talle polnud. Sest minu kavatsus Tom kinno saata, läks vett vedama. Tema ajas kindlalt sõrad vastu. Ega mul muud üle ei jäänud, kui alla anda, sest sellist võimalust, kus laps tahab Eesti ajaloolist filmi vaatama, ei saa niisama kergelt käest lasta. Varusin juba õhtul taskurätikupaki valmis, et hommikul maha ei unuks ning proovisin end vaimselt järgmiseks päevaks ette valmistada.

Töö juures rääkisin ühe noorega (Torontos sündinud üles kasvanud eestlane), kes oli esilinastusel olnud (muide see oli esimene kord, kui filmi rahvusvaheliselt esitleti). Tema algusreaktsioon oli, kas tõesti peab ta poolteist tundi vastu pidama - ta tunnistas, et polnud eriti ette teadnud, mida oodata. Kuid mõni hetk hiljem oli ta juba nii kaasa haaratud kogu meeleoluga, muusikaga, terve looga, et ei mõelnud sugugi raisatud ajale. Samas tunnistas ta, et nii mõnigi lahkus juba üsana alguses ning keegi teatas talle hiljem, kui mõttetu kogu lugu oli olnud. Niisiis teiste kogemuste võrra rikkamana, ruttasin peale tööd Kirkega linnas kokku saama. Pidime veel piletitele järele minema ja siis lootma, et kinouste taga liiga pikka saba poleks. Saba oli küll, kuid hoopis teisele filmile. Õnneks olime metroos juhtumisi kokku saanud eelpool nimetatud sõbraga, kes meile saalis kohad kinni pani. Jõudsime veel Kirkega kärmelt Tim Horton'si kiirtoidukohast läbi põigata, sest mina tulin otse töölt ja Kirke koolist. Mõlemil oleks vist keset filmi tühi kõht väga kõvasti märku andma hakanud. Arvestades, kui vaikne oli saal terve filmi vaatamise ajal, tuli tunnistada kiire näks päris ettenägelikuks. Ainult üks koht kogu filmi ajal pani saali korraks lõbusalt kahisema (küsimus on: kumb on parem kas uus mees või oma lehm).

Muidugi ei saanud ma ilma pisarateta. Peale laste sündi on mu kraanid selles suhtes väga loksuma hakanud. Isegi südamlikult armsad ja lõbusad lood võivad silmad kirvendama panna. Filmi puhul teadsin, et küüditamine puudutab aga eriti. Igal eestlasel on oma lood selles suhtes... Minu lugu võiks hoopis olemata olla, sest 1941.aasta juunis tuldi ka minu ema väikesesse Hiiumaa tallu, kust nad terve perega minema viidi. Mu ema oli 8. Tädi natuke vanem, ja ta mäeltab, kuidas mehi praami pealt maha kamandati - põlvili. Nad viidi Tallinna, minu vanaisa pandi rongile, vanaema ja lapsed sattusid aga hoopis Harku vanglasse (kas polnud enam kuhugi vagunisse neid toppida või kes seda teab, mis toimus). Vangis olid nad, kuni sakslased umbes kuu hiljem Eestisse tulid. Kui viimaks Hiiumaale tagasi jõuti, avastasid nad, et olid nii mõnestki asjast ilma jäänud. Mitte et need oleks haihtunud, lihtsalt ilustasid naabritalude tubasid... Vanaisa aga ei jõudnud kunagi kodumaale. Juba järgmisel aastal lasti ta maha. Mille eest? Nende talu oli väike ja mitte sugugi rikas. Ise oli ta aga tavaline laevapuusepp.

Ma pean ütlema, et mul oli viimaks väga hea meel, et ikka kohale läksin. Suure ekraani pealt oli veelgi parem võimalus kogu looga kaasa minna. Muidugi läks minu jaoks eriti hinge mahalaskmisstseen, sest just nõnda võis ka vanaisa elu aastaid tagasi katkeda. Muidugi oli minu jaoks palju pisaraid, ja kuigi Kirke noris mind paberist taskurätikute pärast, siis silmanurgast märkasin keset filmi, et nüüd oleks vist paras aeg ühte neist temaga jagada. Järgmisel päeval ütles ta mulle: "Ma mõtlen ikka filmi peale!"

Tore, et Martti Helde oli isiklikult kohal ning nõus küsimustele vastama. Ta rääkis natuke filmi tegemisest, kuidas nad valmistasid kaks kuni kuus kuud ühte filmimise päeva ette. Kuidas nad otsisid näitlejaid, vahel lausa tänaval inimeste poole pöördudes, sest silmavaade või midagi muud tundus sobilik. Must-valge ja "piltide formaat" aga näitasid justkui seda, kuidas küüditatute jaoks elu seisma jäi või justkui oleks see paha unenägu. Sai ka nõnda rohkem suunata vaataja pilku. Muusika valik oli suurepärane. Huvitav on ka üks koht, kus kuuled inimesi taustal sosistamas. Nii palju mõistsin, et on eesti keeles, aga alles hiljem sain teada, et nad sosistavad küüditatue nimesid... Küsimusele, kas on mingit lootust filmi ka Venemaal näidata, saime teada, et keegi olevat nendega küll kontakti võtnud, kuid nad olevad olnud nii ebameeldivad, et otsustasid asjaga mitte kaugemale minna. Küll aga linastub film Prantsusmaal!

Nii nagu iga filmiga, see kas meeldib või mitte. Ei saa kellelegi peale suruda teiste arvamist või hoiakut, et sulle PEAB see meeldima, sest tegemist on nii tõsise teemaga. Ma loodan,et inimestele läheb see ühte või teistpidi pisutki hinge. Sest jah, seal ei ole mingit põnevat lugu, millel on algus ja lõpp või mingi joon, mida mööda lõpuni käid. See on vaid üks väike pilk meie oma inimeste kannatusteteele. Millest ilmselt ise kunagi õieti aru ei saa, kui pole ise kogenud. Ja ma loodan, et sellised filmid aitavad just sarnaseid asju tulevikus ära hoida. Kui on vaatajaid, kes ei otsi vaid põnevust vaid lasevad filmil end puudutada.

Mõni sõna ka Toronto filmifestivali kohta, ei ole niisama kolkaküla tegemine ;) (laenatud siit):
4.–14. septembrini toimuv 39. Toronto rahvusvaheline filmifestival (TIFF) kuulub A-klassi filmifestivalide hulka ning on Põhja-Ameerika kõige olulisem festival. Ühtlasi sillutab see sügisene suurfestival teed uutele Oscari-nominentidele. Läinud nädalal avalikustati kogu tänavune võistlusprogramm, kus teiste hulgas jõuab sealse publiku ette ka Martti Helde mängufilm „Risttuules”, mis linastub koos 55 teise filmiga festivali kaasaegse maailmakino (Contemporary World Cinema) alaprogrammis.

Siin üks arvustus inglise keeles.

Kerge elu

"Kerget elu" ei saa enam vaadata väljamaalt :(  Olime väga pettunud, sest nii mulle kui Tomile (kes on eriti valiv, mida vaatab) saade väga meeldis! Eks ma siis nukrutsesin pisut. Arvan, et kuna soomlased on oma õigusi ka ameeriklastega jaganud, siis ei saa autoriõiguse seaduste konkse jälgides neid rikkuda. Äkki keegi ei tahagi ameeriklaste versiooni enam osta. Mina küll seda taga ei nutaks :D Nad oskavad kõik head asjad ära rikkuda.

Uurisin siiski interneti laiast maailmast, kuidas oleks soomlaste originaaliga - õnneks pole soome keel kuhugi kadunud, kuigi rääkimise praktikat pole olnud). Ja leisingi koha, kus sain vaadata esimese sarja lõpuni (vaata siia). Natuke imelik ju oli, et näitlejad teised, kuid kõik on üsna puhtalt maha viksitud ja mingit auku ei tekkinud. Soomlasi vaadates tabasin end pidevalt mõttelt, kuidas meie omad näitleksid. Huvitav on see, et soomlaste peretütre ja pereema osatäitjad meeldisid rohkem kui eestlaste omad ning perepojaga ja -isaga oli asi hoopis teistpidi :)  Vaatasin siis ühe jutiga ka teise seeria ära. Kahjuks kolmandale pole veel pihta saanud. Lugesin siis hoopis lühikokkuvõtte Wikist. Võin ju siis ette kujutada, kuidas kõik käis just nende näitlejatega, kes mulle meeldisid ;)

Muide samast kohast, kus sarja leidsin, avastasin teisigi soomlaste filme uusi ja vanemaid (päris mitmed tulid tuttavad ette, mida kunagi nähtudki). Vaadatud on Levottomat ja Rakkauden rasvaprosentti, mille alguses Ewerti ja draakonite lugu :). Kindlasti võtan veel mõne ette.

Lilyhammer

Märkasin, et ETV hakkab laupäeval näitama Norra-USA sarja Lilyhammer. Mina ütlen, vaadake, kes aga saab, sest mulle sari meeldis, kohe väga :) Noh, ei pea just sellepärast teleri ette istuma, et mulle meeldis, aga piiluge pisut ning otsustage ise. Hästi mõnusa huumoriga väikelinna elu läbi ameeriklasest maffiooso silmade. Vaata siit või siit, mida peategelane Steven Van Zandt sellest ise räägib.

Oleme nüüd pea kaks aastat ilma kaabeltelevisioonita elanud, ka antenni pole üles pannud, mis õhust kanaleid püüaks, kuigi alguses plaanisime. Lihtsalt pole nagu vajadust tundnud, sest üle interneti saab oma vaatamisenormi vabalt kätte :) Ja seda etem - laste peale mõeldes - et eestikeelsed saated on meil nüüd päris tavalised. Ning vaidleks kõigiga, kes põlglikult eestlaste oma saated ära põlgavad. Nii palju toredat ja vaadatavat, hakka või muretsema, et oleme liiga palju teleri ees ;) Ja tõesti teleri ees, sest vaatame kõike just selle ekraanilt. Vahel on tunne, nagu istuks kusagil Eestis elutoas.

Lilyhammer jäi mul aga silma Netflixi kaudu. Tegelikult ongi sari Netflixi loodud. Vaatame selle kaudu aegajalt filme ning ka sarju. Eriti rõõmustan, et seal on hulgaliselt ka "välismaa" filme, kus on subtiitrid all! Ameeriklastele (ka kanadalstele) ei meeldi ju filmi alt teksti lugeda :D Mulle jälle meeldib, sest saan ometigi peale ameeriklaste toodete muud näha! Netflix küsib vaid 8 dollarit kuus, vaata aga nii palju kui lusti on. Ainult kanadalased kurdavad, et USAs on valik suurem. Mina ei kurda, sest minu meelest on pakutavat juba niigi nõnda tohtult, et ma ei jõuaks isegi neid asju ära vaadata, mida tahaksin.

Kättemaksukontor

See saade on meil kindlalt Kirke lemmikute hulgas. Oleme seda vaadanud üsna algusest peale ning minul ei jää muud üle kui rõõmustada, sest laps on nõus eestikeelseid asju vaatama :) Tegelikult pidin juba mõnda aega tagasi kirjutama, kuidas reageeris Kirke osale, milles Marioni tegelaskuju maha lasti. "Kas ta sai mingis teises filmis tööd?" uuris ta täiesti rahuliku ilmega. Ei mingit kurvastamist, vaid väga pragmaatiline tähelepanek.

Pildi laenasin Õhtulehest. Sellel on veel Maango ja Tuvi osatäitjad peal. Eks Kirke natuke kurvastas, kui nad ära läksid. Mehed andsid mõnusat huumorit juurde, kuid samas ei röövinud uued tegelased tüdruku huvi sarja vastu. Suvel olime juhtumisi Eestis, kui toimus näitlejatega kohtumine, kuid õnneks me kohale ei läinud, sest rahvast oli murdu olnud. 

Lumivalgeke

Käisime Mariga päev enne laste äralendu vaatamas uut Lumivalgekese filmi (Snow White and the Hunter). Mis mulle päris meeldis. Ei olnud liiga magus, parasjagu põnevust ja seikluslikkust ning otsi pisut lahti jättev. Hiljem proovis Mari loogikavigu leida, näiteks ta polnud rahul, kuidas üks koletis leebus Lumivalgekese pilgust. Aga mina mõtlesin seda stseeni vaadates, et oh kui kena ja ebatavaline. Sest enamasti oleks olukord lahendatud kas koletise surmaga või millegi sarnasega. Ometigi juleti ühte monstrumit näidata "normaalsena" ja mitte olendina, kelle elu mõte on kõik, mis teele ette jääb, nahka pista. Nii nagu ma ei saa aru ulmefilmidest, kus tulnukad on enamasti verejanulised ning tahavad Maa elanikele ainult halba (selles suhtes oli District 9 jälle erand). Ja ma pidin mitu korda Marile meelde tuletama, et see oli muinasjutt :) Ning leebuv koletis (muude asjade seas) rõhutas ainult Lumivalgekese head südant, minu meelest :) Näitlejatest oli Charlize Theron kurja kuningannana kindlasti ületamatu! Ja nagu üks kriitik nimetas, ületas Lumivalgekst mänginud Kristen Stewarti ilu ;) Chris Hemsworth kütina aga murdis kindlasti paljude filmi vaatama läinud neidude südameid.

Tegelikult on mulle kõige suuremat muljet avaldanud hoopis üks vanem film Lumivalgekesest, mis pidi olema rohkem sarnane Grimmi algupärasele loole, sünge ja mitte sugugi nii helge nagu me oleme muinasjuttude puhul harjunud (Snow White: A Tale of Terror). Avastasin, et keegi on terve filmi Youtube'i üles pannud. Hoiatan, et see pole mitte nõrganärvilistele :) Ise ma tavaliselt hoidun õudusfilmidest, aga millegipärast jäi see mul õhtul kanalite vahel klõpsides silma ja lummas mind. Pidin lõpuni vaatama.

Aga meil Kanadas on sellised postiauto juhid :D

Nüüd, mil kaasa Kanada Postis töötab, on head sõbrad ja tuttavad varmad meile mitmesugust naljakat ja tögavat postiga seoses saatma. Siin tore video "Just for Laughs Gags" sarjast. Kanadalaste seeria salakaameraga ülesvõetud vempudest ning inimeste reaktsioonist on kindlasti eripärane selle poolest, et taustaks on vaid muusika. Ainult harva kuuleb kellegi kõnet ja enamus heliefektidest on hiljem juurde lisatud. Nõnda võivad kõik vingerpussidest probleemideta aru saada. Minu meelest on see parim kõigist teistest sarnastest seeriatest. Selles on kuidagi rohkem eht-kanadalikku heatahtlikkust ning niisama lõbusat naerutamist. Muuseas filmimine toimub peamiselt Montrealis ja Quebecis. Siin on nende Youtube'i link.

Superkangelane tüdrukutele

Hiljuti loetud postitus pisikesest tüdrukust, kes ei pidanud enam printsess olema vaid Superhero, pani mõtlema minu enda neidude peale. Nad ei ole mul kunagi eriti printsessidest sisse võetud olnud, õieti küll Mari on meil selline tom-boy, kes on alati roosadest kleitidest ja neiulikest asjadest suure kaarega mööda käinud välja arvatud kui oli vaja küüned värvida ja silmad pähe teha :D Oh, neid kingituse toojaid küll, kes meile laste jaoks mõeldud kosmeetikat tõid, mida ma kangesti peita püüdsin, kuid mis ikka kusagilt välja ilmusid...) Ning vanema õe eeskujul proovib Kirke samasugune olla, kuigi näen temas siiski sügaval peidus ka printsessi :)

Ja nõnda sattusid nad vaimustusse 90-ndate lõpul nähtud seeriast Cybersix. Pidin lausa otsingu tegema, et meelde tuletada, mis selle tegelase nimi oli, kuigi omal ajal kodus muust ei räägitudki!

Loo peategelaseks on noor naine, kes tavaelus käib ringi üsna tähelepandumatu mehena ning kangelaseelus on Cybersix, kellel on mitmed üleloomulikud võimed. Tema eeskujul leidis Mari endale ühe tumeda laia äärega mütsi ning ümber kaela emme rätiku ja nõnda ta "lendas" meil kodus pidevalt ringi. Isegi sõber Andres sai enam-vähem vastava kostüümi - laste fantaasia on piiritu, sest mõlema riietus on muidugi tegelikust nii kaugel, et annab välja mõelda, miks nad nõnda kummaliselt end ilustanud on :) Oh, kui kerge kunagi oli, nüüd enam nii lihtsalt ei saa. Eelmiseks Halloweeniks pidime ju uhke kostüümi tegema ja Kirke räägib juba ka mingist anime-kangelaseks muutumisest, milleks on vaja õiget rõivastust.

Lugesin ka nüüd esimest korda Cybersix'i kohta. Tuleb välja, et tegemist on Argentiinas välja antud koomiksitega, mis palju süngemad, kui TV-seeria.

Lühidalt taustast: Saksa natsiarmee doktor, kes põgenenud Lõuna-Ameerikasse, on väga osav geneetikas. Sõja ajal tegi ta surnud vangide peal eksperimente, kuidas neid ellu äratada ja armee heaks tööle panna. Uuel kodumaal jätkab ta katsetusi ning loob ebatavaliste võimetega 5000 kunstlikult loodud humanoidi. Kuid asjad lähevad viltu, sest nad ei taha sugugi sõna kuulata ning käituvad liiga inimlikult.

Ta hävitab nad, kuid üks pääseb põgenema - Cyber6, kes hakkab kasutama autoõnnetuses hukkunud noormehe nime ja töötab kirjandusõpetajana keskkoolis. Hiljem saab ta kokku oma vennaga, kes oli samamoodi geneetiliselt muudetud, kuid tal on hoopis pantri kuju. Koolis on noor õpetaja Lucas Amato, kellesse ta armub, kuid kellega ta tegelikult koos ei saa olla... Loos on pinget ja lootusetust, alatoon on üsnagi kurb, mida ma tavaliselt sellistes seeriates kohanud pole (mis muidugi tähendab, et ma pole õieti neid näinudki :) Ja palun kergemat karistust, et sellist filmi lubasin lastel vaadata! Vähemalt tegime seda koos :)

Avastasin ka youtube'is mitu videot. Panen siia paar. Neist esimene on Dido laulu järgi kokku pandud ja teine kujutab lühikest ülevaadet seeriast (kokku tehti vaid 13 osa). Kuula alguse laulu siit. Olin üllatunud kommentaaridest, mis nostalgiliselt seda seeriat taga igatsevad ja parimaks nimetavad...

District 9

Mari pinnis mind juba tükk aega tagasi, et tahaks näha District 9. Mina heitsin sellele kiire pilgu, ning mulje oli üsna kesine... ma pole just ulmefilmidest eriti sisse võetud. Nüüd lõpuks võtsime aja siiski maha ning asusime filmi vaatama. Tegelikult küll arvasin, et ega ma kaua vastu ei pea, kuid endalegi üllatuseks haaras film mind kaasa. Kui arutsime hiljem, kumb siis parem oli, kas Avatar või District 9, siis otsuse tegemine osutus päris raskeks ning kaalukauss kandus kangesti viimase kasuks!!! Eriti kui hommikul jagasime oma muljeid unenägudest, mis täis lükitud filmist nähtud tulnukaid :)

Avatar on ilus muinasjutt, oma väikese sõnumiga. District 9 on üles ehitatud pool-dokumentaalsena ning nagu filmilooja Neill Blomkamp nimetas, pole see sugugi tulnukate lugu, vaid pigem sisevaade meie endi hulgas levinud eelarvamustele, rassismile... Ta on pannud sisse oma kogemusi Lõuna-Aafrikast. Mulle meeldis, et filmis esitatud tulnukad polnud stereotüüpsed 'pahad', kes tahavad maa pealt inimkonna hävitada. Puudus ka suur armastuselugu. Ainult paugutamist jätkus omajagu (võrreldes Avatariga liiga palju, või mahendasid seda ehk Avatari kaunid vaated). Ikka nii nagu ühele "korralikule" filmile kohane :) Ja muidugi lõpp... imehea! Mari nõudis ainult kohe järge! Ma ütlesin, et seda pole ju vaja, selle võid ise välja mõelda! Aga just sellised filmid, mis panevad natuke pea tööle ja kus kõik pole ette nämmutatud, mõjuvad kuidagi palju sügavamalt!

Muide Neill Blomkamp elab Vancouveris ja on seal filmikooli lõpetanud. Pärit on ta siiski Lõuna-Aafrikast, kust kolis perega Kanadasse 15-aastasena. Filmilugu pärineb tema enda ja ta abikaasa Terri Tatchelli sulest. Mõlemad on rõõmsalt üllatunud, kui hästi nende film on vastu võetud (Oscari kandidaat neljal alal, ka parima filmina)! Filmitegemisele kulus murdosa sellest rahast, mis Avatari puhul. Filmiti see Lõuna-Aafrikas, Vancouverist pärit filmigrupiga. Leidsin toreda intervjuu Neill Blomkampiga. Küsimusele, kas ta arvab, et tulnukad ongi just sellised nagu filmis kujutatud, vastab ta: EI! Ning peale seda jutustab ta lühidalt elu võimalikkusest mujal planeetidel.

Samuti nimetab ta vene teadlase teooriat, mille järgi tsivilisatsioonid jagatakse erinevatele tasemetele vastavalt sellele, kuidas nad suudavad kasutada võimalikke energiaallikaid. Maa peal oleme alles 0 tasemel... ja enamus võimalikest tsivilisatsioonidest ilmselt samuti, sest väga kriitiline on üleminek I tasemele, mille käigus enamasti lihtsalt hävitakse. Nii nagu meie oleme jõudnud punkti, kus oleme oma planeedi varud üsna lõpukorrale viinud ja midagi muud ei paista just eriti silmapiiril olevat, õieti ei oska me suurt midagi veel teha... I tasemele jõudmiseks peaksime suutma kasutada oma planeedi kõiki energiaallikaid (päike, tuul...). Lisaks on esimese taseme planeet/tsivilisatsioon ühe maailmavalitsusega ja majandussüsteemiga. II tase on juba nii kõrge, et kasutab terve päikesesüsteemi varusid. See oli nüüd väga lühike kokkuvõte, aga huvilised võivad teda ise kuulata:

Avatar

Jõulupäeval läksime Mariga kinno "Avatari" vaatama. Filmist on praegu palju juttu, seda on nimetatud ainulaadseks ning filmitegemise tulevikuks. Filmi taga on James Cameron - Kanadas sündinud ja üles kasvanud, 17 aastasena perega Kaliforniasse kolinud ning seal filmiasjandusega tegelema hakanud. Titanic, Aliens, True Lies, Terminator, Rambo - kõik on tema filmid! Titanic on üle aegade kõige rohkem raha sisse toonud film ning võitnud 11 Oscarit! Cameron ise on saanud 3 Oscarit.

Avatar jättis meile väga sügava mulje! Vaatasime seda 3Dna ning kuigi ilmselt ei ole see just oluline, siis kõigi loodusvaadete pärast tasus see kindlasti ära. Kinno minnes tasub ka varuda kannatust, sest film on peaaegu 3 tundi pikk! Kuigi ma ei tundud kordagi, et asi oleks liiga venima hakanud ja võinuks kiiremini lõppeda. Kinosaalist lahkudes ei tekkinud sellist tühja tunnet, nagu oleks ma aja ilmaaegu maha visanud. Kõiki neid muljeid kannan siiani kaasas :)

Muidugi on lugu omamoodi muinasjutt. Inimesed lähevad 22.sajandil planeedile Pandoras, mille asukad - na'vi - elavad loodusega väga lähestikku. Nende sabad on justkui USB-ühendused, mille kaudu nad saavad nii puude kui loomade/lindudega suhelda või üheks muutuda. Na'vid on kolme meetri pikkused, sinised olendid, kelle planeedil on mineraal, mis inimestele väga väärtuslik. Loomulikult ei hooli osa inimestest, mis saab kohaliku rahvaga, kui oma huvide eest väljas ollakse; kuid samas on teisi - teadlasi, kes tahavad na'visid tundma õppida ning leida parem viis, kuidas kõrvuti elada. Selleks luuakse inim- ja na'vi DNA põhjal avatarid - kuid selleks et avatar ellu ärkaks, peab inimese 'hing/teadvus' ümber kolima.

Mis aga juhtub, kui üks avataridest, mille sees halvatud alakehaga endine ameerika sõjaväelane; ja kes võetakse Pandorase rahva poolt omaks. Kumma poolt olla, kas inimeste või kohalike...

Muidugi tekkis mul paramatamult paralleel Ameerika indiaanlastega ning kuidas valge mees hoolimatult oma huve taga ajades vanad kultuurid purustas. Teisalt mõtlesin ka eestlaste peale, kes ristiusu toojate ees kunagi murdus. Nii indiaanlaste kui eestlaste puhul oli peamiseks probleemiks see, et nad ei ühinenud. Oli ikka neid, kes oma huvid kõrgemale seadsid. Näiteks indiaanlaste puhul uskusin jutte, kui paha valge mees oli, (ka neegrite puhul, kes orjaks püüti ja müüdi) kuni kätte sattusid ajalooraamatud, milles valgustati ka nende endi rahva hulgas inimesi/hõimusid, kes valge mehega käsikäes töötasid ja kelle abita kõik nii kergelt poleks läinudki...

Mina soovitan filmi kõigile, kellele meeldib ulme... või ka mitte, sest mina ei ole just suur ulmekummardaja :) Filmiefektid ning terve film on lihtsalt omaette nähtus, mida tasub oma silmaga üle vaadata.

Veel mõned lingid: CNN intervjuu Cameroniga, 60 minutes intervjuu I osa ja II osa.

Õudusfilm "Orb"

Umbes-täpselt kaks aastat tagasi oli mul huvitav ja omapärane kogemus, kui pidin oma inglise keelega, millel kerge eesti aktsent on, aitama ühte filmimeest, kes tavaliselt tegeles näitlejatele diktsiooni õpetamisega. Ja minust sai üks "õppevahend". Ta lindistas mu kõnet ning hiljem lugesin linti ka mõned laused eesti keeles. Enne seda istusin ju veel maha ühe noormehega, kes vajas sama filmi jaoks eesti keele aktsendiga abi (lühike kõrvalosa) ja kes Eesti Majja 'õpetajat' otsima tuli.

Vaatasin ja ootasin, kas film tuleb välja, ning siis unustasin.

Ja nüüd teatas töökaaslane: "Mu sõber nägi just õudukat - Orphan - kus üks peategelane on Eestiga seotud!" Minul muidugi klõpsas kõik paika! See peab olema just film, mille valmimisel on minulgi ime-pisi-pisike osa mängida :) Isabelle Fuhrman räägib siin, kuidas ta eesti keele aktsenti õppis. Saan aru, et ta on hea õpilane olnud, kuid eestlast ta ikka ära ei peta. Ning veel üks aps jäi silma - instituut on suurelt kirjas 'instituute'! Kes küll seal teadmisi jagas...

Filmitud on seda osaliselt Torontos, tundsin mõned kohad ära. Eriti muidugi meie laste lemmikkoha High Pargis - uhke loss-mänguväljak , kus me päris palju käinud oleme (umbes 40 minutil filmis ja allpool lõigus on see ka näha).

Minu arvamine? Mulle ei meeldi õudusfilmid ega pingelised/psühholoogilised trillerid, kuid samas vaadates seda filmi, leidsin, et tegevus haaras kaasa ning polnud ainult hirmuefektidel üles ehitatud! Eestis peaks see vist just nüüd jooksma.

Kuhu minna koduleht annab sellise kokkuvõtte:
Veel sündimata lapse traagiline kaotus on mõjunud laastavalt Kate’ile (Vera Farmiga) ja Johnile (Peter Sarsgaard), pannes proovile nende abielu ning Kate’i hapra vaimse tervise. Naist vaevavad pidevalt luupainajad ning deemonid ta minevikust. Üritades kodust elu normaliseerida, otsustab paar lapsendada tütre. Kohalikus lastekodus jääb neile kohe silma väike Esther, 10-aastane andekas tüdruk, kes armastab mängida omaette. Ent peaaegu kohe, kui nad on tüdruku perekonda vastu võtnud, leiab aset rida murettekitavaid ja seletamatuid sündmusi, mis paneb Kate’i mõtlema, et Estheriga ei ole kõik korras. Et see pealtnäha ingellik tüdrukutirts pole see, kellena paistab. Olles mures oma pere turvalisuse pärast, püüab Kate panna Johni ja kõiki teisi vaatama Estheri armsa maski taha. Aga keegi ei võta ta hoiatusi kuulda, kuni võib olla juba liiga hilja... kõigi jaoks.

Blogi sünnipäev

Täna, täpselt kolm aastat tagasi tegin oma esimese sissekande. Sellise ettevaatliku, teadmata ette, mis ja kuidas. Siiani olin lihtsalt arvuti taga lugenud lehti ja vahel vaadanud erinevaid saateid. Kindlasti sattusin ka mõnikord blogide peale, kuid ei süvenenud, mis need täpselt olid.

Ja nüüd seletus, miks siin Julie & Julia filmi reklaam ilutseb. Esiteks muidugi jõudsin lõpuks nii kaugele, et vaatasin selle filmi ära. Teiseks... üks peategelastest, kellel film põhineb - Julie Powell - oli see, kes mind blogimise juurde tõi. Ja üldsegi mitte oma blogiga, vaid hoopis tema raamatuga, mille olin tänu ühele arvustusele koju toonud ja läbi lugenud. Sealt edasi otsisin juba blogi üles... ning nüüd on siis kolm aastat möödas :)

Aga filmist... ma ei osanud eriti midagi oodata, kuid minu meelest on see hästi toredalt kokku pandud. Meeldib väga Meryl Streep, kes nii vahvalt Julia Child'i mängib ning ta kuidagi inimlikuks muudab. Minu meelest oli see naine väga robustne ning ennast täis... nii palju kui ma mäletan telerist teda nähes, aga see oli muidugi pealiskaudne 'tutvus'. Youtube abil üks kokasaade, mida mina kunagi nägin ja teine tema enda vana saade:

Pildile püüdsin meie kaks blogijat, sest Tomgi on hakanud oma mõtteid kirja panema. Ilmselt vaatas, et midagi huvitavat on käimas, kui ma arvuti taga muudkui istun, ja ei tahtnud heast asjast ilma jääda ;)