31.3.08

Wonderful life...

„Midagi on valesti...” pomisesin omaette köögis, kui olin teinud valearvestuse saia küpsemisaja suhtes. Minu pisem tarkpea ei süvenenud, miks mul kulm kortsus ning teatas: „Aga emme, think! Midagi ei ole valesti! You have wonderful children! You have a wonderful husband...” Lühikese pausi järel: „I think...”
Ta kallistas mind ning lisas: „And you have wonderful kiisud Liisu and Puma!”
Ja et ma ikka hästi aru saaksin, kui hea mul on: „And you have a wonderful child who is trying to improve on her grades!”
Kui vähe on õnneks vaja...

30.3.08

Earth Hour

Toronto oli üks paljudest linnadest, kes võttis väga edukalt osa Earth Hour'i üleskutsest. Tunniks ajaks laupäeva õhtul kella kahkeksast kuni üheksani keerasid kõik osalejad tuled kinni ning istusid kenasti küünlavalgel. Pilt on Torontost enne ja pärast tulede kustutamist (vaata siia - WWF Canada ja siia ning näed veel pilte ning infot).


Pikemalt on kirjutatud sellest ülemaailmsest ettevõtmisest Wikipedias (seal on ka kõigi osalevate riikide ja linnade nimekiri, otsisin Eestit, kuid paistab, et see on Eestist kuidagi mööda läinud). Muidugi leidus paljusid, kes suhtusid asjasse väga skeptiliselt ning tegid märkusi, kuidas suured kompaniid võiks oma tuled ära kustutada, pole ju sellest tuhkagi kasu, kui väikese lambikese toas kustutad. Mõned lausa seletasid, kuidas panevad meelega hoopis kõik tuled põlema, sest selline asi ei aita kedagi, hoopis peaks tähtsamate asjadega tegelema. Kuid mina võtsin seda pisukese sümboolse toetusena, näitamaks, et me hoolime, mis meie ümber toimub. Kui igaüks annab oma kasvõi kõige tillukesema osa, siis kõik kokku saab sellest SUUR (loe artiklit).

Väga paljudele oli see heaks põhjuseks kokku tulla ning koos aega veeta. Meiegi (seekord lasteta, kes olid sõbranna juures üle-öö) olime Hille juures ning meie mõnus elektrita õhtu venis päris pikaks. Ma arvan, et see õhtu pani nii mõnegi mõtlema, kui enesestmõistetavana me elektrikasutust võtame ning miks mitte muutuda tähelepanelikumaks, kuidas me seda teeme.

Toronto raekoja ette kogunes palju rahvast, toimus kontsert, kus esines muuseas Nelly Furtado. Vaata Toronto Star'i lehekülge, kus on ka lühike video toimunust.

Nüüd on veel vaja alla kirjutada lastele koolist kaasa antud lehele, et me osalesime üritusest! Kui ma vaatan oma tüdrukuid, siis on mul usku, et õpetajad teevad head tööd ning peale on kasvamas põlvkond, kes oskab kõiki neid loodust ja kliimat mõjutavaid probleeme väga tõsiselt ning südamega võtta! Ehk suudavad nad midagi ühel päeval ära teha... Laenates ühe 12-aastase sõnu:
"Earth Hour is important to me because my kids and grandkids will be living on this Earth. I don't want my kids to be around for the end of the Earth."

Earth Hour
on vaid algus...

Fotojaht

Kaja pildialbum kutsub fotokat haarama ning pildistama vastavalt ülesriputatud teemadele. Siit võib vaadata esimesi pilte.

Minu foto on tegelikult aastate tagant. Iga kord kui seda vaatan, tuleb pähe midagi taolist, mis Mari parasjagu oma nähtamatule sõbrale seletab: „Täna ei saa ma kohe kindlasti välja tulla!! NII palju asju on vaja kodus korda saata...”

29.3.08

Eesti Kanada sõpruskohtumine ...

... jalgpallis lumise taeva all. Laenasin pildi ETVSport kodulehelt. Oleks pidanud kohe sellest paar sõna kirja panema, aga parem hilja kui mitte kunagi :)

Kolmapäeval saime töö juures teada, et võistlus on käimas ning CBC kannab seda interneti kaudu üle. Muidugi tõmbasin lehe kohe üles ning ei uskunud oma silmi, kui nägin seda uhket lumesadu, mis platsi paksu valge vaiba alla mattis. Eks me proovisime ühe silmaga töö kõrvalt toimuvat jälgida ning omavahel naljatlesime, ei tähenda, kumb võidab - põhjust mõlema edu üle rõõmustada. Tegelikult... tunnistasid enamus hiljem üles, et Eesti võit rõõmustas ikkagi rohkem!

Eriti tore oli vaadata kõiki neid vabatahtlikuid, kes lund lükkama tulid! Samal ajal saime kõne vanaproualt Eestist (kolinud sinna pensionipõlve pidama), kes muuhulgas kurtis lume rohkuse üle ning jutustas parasjagu toimuvast võistlusest. Ka tema hoidis Eestile pöialt! Ja üks vanaproua siin sosistas tasakesi oma hooldajale näpp suul: „Ära ütle kellelegi, aga ma olen Eesti poolt!” Ning vaatas ettevaatalikult ringi, et keegi ei kuuleks...

Hulganisti pilte leidub Eesti Elu leheküljelt (mitmed fotod on noortest, kes siit Eestisse elama asunud). Ja link lühikesele videole.

Mõned lingid Kanada uudistele kohtumisest (kuigi ega seda suure häälega kunagi välja ei hõigatud - jalgpall pole just kõige populaarsem spordiala siin maal): Sportsnet ja CBCSports.

Neljajalgne töökaaslane


Laupäeval on meil vahel rõõm tööd jagada ühe kutsuga. Meid on vähem kohal ning suured ülemused tavaliselt tööl pole (kuigi ma ei arva, et sellest suurt numbrit tuleks). Hille on mõned korrad oma koera kaasa võtnud ja sellega meie tuju mitme kraadi võrra tõstnud. Kuki (ma kirjutan eesti moodi) on päris vanaks jäänud, hall ja kurt, kuid hästi sõbralik!

Olen kusagilt lugenud, et kassid töö juures muudavad õhkkonna palju paremaks! Kui ma mäletan õieti, tuli sellest juttu, kui ühes ühispangas kassid ringi käisid. Meil käis mõned aastad tagasi üks kass mööda Eesti Maja ning sattus vahel ka pangauksest sisse. Kui ta ära kadus, olime kõik väga kurvad. Vahel oleme omavahel arutanud, kuidas meil ikka üks kassike siin võiks olla. (Eriti siis kui selles vanas majas taas kord hiired tahavad võimust võtta :)

Kui keegi ei usu, et mõni asutus enda juures kasse peab, siis kliki siia. Juhtkonna nimekirja lõpus on huvitavad nimed: Nooka (Senior Office Mammal) ja Connie (Junior Office Mammal).

28.3.08

Küüslauk ja safiirid

Ruth Reichl „Garlic and Sapphires”
Tore pealkiri veel toredamale raamatule. Peale eelmist ulmelugu tahtsin kahe jalaga maa peale maanduda ning otsisin järgmist lugemismaterjali memuaaride hulgast. Sattusin Ruth Reichl'i raamatu peale, mis oli peidetud kokaraamatute vahele. Hetkel on autor Gourmet ajakirja peatoimetaja.

Ruth Reich on restoranikriitik, kes vahetas oma hea töökoha Los Angeles Times'is New York Times'i oma vastu. Lennates oma kodulinna New Yorki, sattus ta kõrvuti istuma ühe ettekandjaga, kes ta kohe ära tundis ning teatas: igas restoranis on Ruth'i suur pilt üleval ning mõnes pakuti lausa $1500, kui keegi ta ära tunneb. See pani naise mõtlema, kuidas ta saab ausalt arvustust kirjutada, kui talle püütakse ainult parimat pakkuda. Sealt kujunes välja idee endale parukas pähe tõmmata ning külastada restorane inkognito.

Oma ema sõbranna abiga, kes töötas näitlejatega, moondus ta tagasihoidlikuks naiseks, kes siis vaikselt kannatas uhke restorani kehva ko
htlemist. Ta muutis end oma emaks, kellel pärlid alati kaelas ja kellel alati õigus. Temast sai blondiin, kes tõmbas kõigi tähelepanu (do blondes really have more fun); heatujuline punapea, kes eriliselt meeldis ta pojale, sest ta oli nii lahke ja lõbus; ning hall vana naine, kes vahel end lausa nähtamatuna tundis. Iga kord kui ta uue välimuse sai, leidis ta kiiresti uue nime ning võttis omaks iseloomujooned, mis tundusid just selle karakteriga koos käivat. Ta mõtles neile lausa välja keerulised elulood. Mis teda kõige rohkem üllatas, oli see, kuidas välimuse muutumisega muutus ka tema iseloom, mis vahel lausa hirmutas teda. Mis tunne oleks ise sama läbi teha, kas ma tõesti muutuksin, kui muudan oma välimust... Oma üllatuseks avastas ta, et suutis üsna lähedasi inimesi välimusega ära petta, kuid mitte kunagi oma väikest poega!

„Aren't you glad, that you don't have to deal with shiny newness?” She seemed to mean it, to thing of the original owners as garment-tamers whose main purpose in life was breaking in clothing to make her customer comfortable. Huvitav vaatevinkel rõivastele, mida müüakse kasutatud riiete poes, kus ta oma järjekordse karakteri jaoks ülarõivaid käis hankimas...

Ta tahtis kirjutada Aasia restoranidest, kuid nii mõnigi oli selle vastu, sest see ei tundunud küllalt tasemel olevat. Ma ei julge öelda, et oleksin aasia köögist väga sisse võetud, kuigi aegajalt käime hea meelega hiina restoranis „Mandarin” (nagu keegi meile seletas, seal pakutav toit oli mõeldud kunagi kõrgemale klassile, vaesed toitusid ikkagi peamiselt riisist).

„A thousand years ago the Chinese had an entirely codified kitchen while the French were still gnawing on bones. Chopsticks have been around since the fourth century B.C. Forks didn't show up in England until 1611, and even then they weren't meant for eating but just to hold the meat still while you hacked at it with your knife.”

Ta kohtus huvitavate inimestega, kes vahel „liiga” huvitavad ja veidrad. Siin on lõik ühest mehest, kes klassifitseeris erinevaid veine jägmiselt: „How do you define flavor? Some people might do it chemically ... Some might try colors... So I ascribe an image to each wine and
file it away in a sort of mental photo album... It's early spring, and the leaves are just changing from little buds to leaves. They're still that tender green they have when they're new, and a little breeze is rippling across them so that they catch the light and are faintly silver.”

Keegi ütles kord, et õige vein on tõeliselt hea, aga kahjuks kallis. Mina pole ilmselt veel seda „õiget” veini maitsnud, sest kõik siiani joodu tundub ainult hapu veena (tegelikult hoian ma üldiselt alkoholist eemale, viimasel ajal peamiselt migreeni hirmu pärast). Ilmselt pole mulle antud eriliselt head maitsemeelt, sest
proovisin eelpool loetu eeskujul ühest veinist „aru saada”, kuid millegipärast see siiski ei õnnestunud...

Kaks raamatut toidust - üks prantslannadest, üks Ameerikast - pani äkki hoopis teisiti toidu peale vaatama. Mõlemad rõhutavad, kui tähtis on toitu nautida (kuigi mul on tunne, et prantslanna soovitab vaid mõned suutäied süüa, kui ameeriklanna kõik toidu nahka pistab). Mina ei oska kuidagi toitu järgi jätta, mis sugugi hästi ei mõju, sest Ameerikas on ette pandud taldrikud kuhjaga toitu täis.

Hiljutisel restoranikäigul tellisin tavapäraselt kana (minu meelest kana ja kala on ainukesed toidud, mida on raske kuidagi ära rikkuda). Taldrikul oli nii palju liha ja riisi ja kastet, et mina ja lapsed oleks võinud vabalt kõhud täis saada. Loomulikult pigistasin oma hea kasvatuse tulemusel kõik nahka ning pärast oli kõht nii täis, et hea oli pikem jalutuskäik ette võtta. Samas võib siin paluda „doggy bag'i” (ülejäänud toit pannakse sulle kaasa; nii on hea järgmisel päeval lõuna ajal näiteks see ära süüa).

Teisalt pean tunnistama, et me pole suured restoranikülastajad. Parem teen kodus midagi head ning naudime seda siis kenasti pere keskel. Meie pealt kahjuks restoranipidajad rikkaks ei saa... Või hoopis peaks laenama järgmist lauset:
„This isn't one of those foods that you eat. It's one of the ones that's only supposed to make you happy.” Piisab vaid piltide vaatamisest, sellepärast mul ongi NII palju kokaraamatuid kodus ja lemmiksaated toidukanalil :)

Siin on huvitav link New York Times'i lehele, kus Ruth Reichl räägib toidust ning siin katkend tema raamatust, kuidas ta oma emaks ümber moondus.

Raamaturiiul


David Lynn Golemon „Event”
Mida lugeda, kui kõik raamatud loetud ja raamatukokku pole veel asja. Loomulikult seda, mis kaasast vedelema jäänud... Ma ei ole suur ulmekirjanduse lugeja, kuigi vahel satub mõni lugu minu kätte, nii nagu seegi. Pean küll tunnistama, et teatud osadest libistasin kiiresti silmad üle, sest polnud tahtmist lugeda, millega maale sattunud kurjad ja näljased elukad hakkama said... Kujutage ise ette või lugege...

Samas pean ütlema, et peale nende kirjelduste, mis kindlasti väga mõjuvad kinolinal oleks, meeldis mulle jutu idee. Tegevustik toimub tänapäeval ning pani mind tõsiselt mõtlema, kui palju tavainimeste eest fakte varjatakse. Millist ajalugu me õieti õpime... Kas on olemas objektiivset kirjeldust sündmustest või on kõik meile ette söödetu kellegi nägemus...

Raamatus püütakse anda üks seletus 1947 Roswell'i loole ning järgnevad sündmused seotaksegi selle sündmusega. Mis juhtuks, kui kõrgema arenguga olendid püüavad leida endale uut elamiskohta ning Maa osutub just selleks õigeks kohaks... Enne on vaja oma teenrite (need rohelised ufolased) abiga ja nendele kuuluvate koletistega maa asustusest puhtaks teha. Küll on hea, kui rohelised ufolased ei ole nõus sellise barbaarsusega ning tulevad inimestele appi! Igal juhul huvitav lähenemine maa võimalikule tulevikule.

27.3.08

Varjud

Eile toimus panga peakoosolek ja loomulikult pidime kõik kenasti platsis olema. Kuna vahele jäi päris pikalt vaba aega, siis käisime kõik koos söömas (meie rõõmuks tegi pank õhtusöögi välja).

Väljavalitud restoran asus autoga viie minuti tee kaugusel, jala võisid umbes poole tunniga arvestada. Kuna üks mu töökaaslastest oli nõus sellel kenal päikesepaistelisel päeval värsket õhku nautima minema, siis seadsime rõõmsalt sammud söögikoha poole. Ülejäänud seltskond autos tuututas meile poole teele pealt veelgi rõõmsamalt tervituseks.

Tagasitulles jäin oma kõndimisega üksi, sest eks see täis kõhuga enese liigutamine kerge ole, mõnus tunne tuleb sisse ning tahaks hoopis kusagil rahulikus kohas mõnusalt leiba luusse lasta. Kõik on muidugi juba harjunud minu veidrustega: miks autoga, kui jala saab; kuigi nad püüdsid mind ikka auto peale meelitada (ilmselt tahtsid näha, kas ma kiusatusele vastu suudan panna).

Sellelt jalutuskäigult ongi pilt sillalt (Bloor-Danforth sild – Bloori tänav muutub Danforth’iks - ehk Prints Edvardi Viaduct), mille ajalugu päris pikk ja huvitav. Silda hakati ehitama eelmise sajandi alguses ning paljude vastuseisust hoolimata (kulud olid suuremad) ehitati see kahel tasemel, et alumisele paigutada rööbastel transport. Kui 1966 avati metrooliin just sellel madalamal tasandil, siis muidugi tehti kõik kulud kuhjaga tasa …

Kui tähelepanelikult vaadata, siis vasakul pool on näha telefoni ja kirja: Distress Centre. Sild on aastate jooksul saanud halva kuulsuse enesatapjate sillana (üle 400 enesetapuga oli ta maailmas teisel kohal peale San Francisco Golden Gate silda). Kuna probleem kujunes nii suureks (ohtlikuks sai isegi selle alt autogagi läbi sõita), siis mõned aastad tagasi ehitati mõlemale poole ette kõrge kaitse, mis takistab sillalt alla hüppamist. Kõik need, kes lootsid oma probleeme seal lahendada, võivad telefoni haarata ning oma muresid lahkete kuulajatega jagada.

Siin on veel üks pilt sillast, kus on näha metroorongi all ja millel pole veel kaitset ehitatud. Mul ja kindlasti paljudel, oli kahju, kui see juurdeehitus kerkis, kuna vaade on nüüd rikutud peenikeste torudega, kuid arvestades, et enam pole keegi saanud sillalt alla hüpata, siis on see oma töö ära teinud.

TORONTO--Bloor-Danforth Subway. EB train crossing on Don Valley Bridge

25.3.08

Miks prantslannad nii kenad välja näevad...

Mireille Guiliano „French Women Don't Get Fat”
Kui raamat umbes kolm aastat tagasi ilmavalgust nägi, siis oli sellest päris palju juttu ning ma mõtlesin, et tasuks vast ikka vaadata, millest nad täpselt räägivad. Nüüd siis lõpuks jõudsin nii kaugele ja mul on hea meel, sest sarnaseid teoseid võiks palju rohkem kõigile meile tavainimestele (st mitte- prantslannadele) ette sööta ;)

Kuidas küll on võimalik, et mõned võivad süüa mida iganes ka lauale ei toodaks ning nad näevad imehead välja, ning teised söövad hea meelega kõike, mis lauale pannakse, ning neil pole mingit probleemi paisumisega. Lõpuks ometi on saladus avalikustatud!!! Ja tegelikult polegi siin mingit saladust: söö kõike, aga VÄHE!

Autor, kes on ise juhtumisi prantslanna ning elab hetkel peamiselt USAs, rõhutab vee joomise tähtsust. Ma olen siiani samuti palju sellest kuulnud ning ühel päeval isegi proovisin soovitatud koguse vett sisse kaanida, kuid vabandust väga, ma ei tea, mida need soovitajad ette kujutavad - minu jaoks oli see ületamatu ülesanne. Hiljem leidsin enda lohutuseks ühe teise arvamuse, mille järgi inimesed ei ole loodud sarnaseks ning osadel ei ole vee vajadus nii suur. Samas pani raamat mõtlema, kuidas ma kipun tihipeale toitu kuivalt sööma (eriti töö juures võileiba). Olen nüüd püüdnud teadlikult seda muuta, kuigi vahetevahel kipun ikka unustama. Ja kohvi ei kuulu mitte joogi alla, mis aitab kehal vedelikku taastada, see võtab pigem seda ära! Võib-olla sellepärast ongi mul veega parem suhe, sest ma ei joo
kohvi :)

Teine punkt süüa valikuta vähem (mitte dieeti pidada) on just see, millesse olen alati uskunud, ainult millegipärast ei suuda ma sellest ise alati kinni pidada (just sellest, kui palju ma söön :) Nüüd saan paremini aru, miks - minu viga: söön liiga kiiresti. Autor rõhutab, kui tähtis on aeglaselt toitu nautida! Ma ei ole kindel, kas ma just laste kõrvalt nii kaugele jõuaksin, kuid vähemalt lubasin endale, et vahel ikka proovin... aru saada, mis kõhtu läheb, st toitu nautida.

Olen juba tükk aega (enne raamatu läbilugemsit) proovinud osta seda, mis rohkem meedib, isegi kui see kallim on - lihtsalt sööme vähem. Tegelikult ongi meil kujunenud, et taldrik ei ole kuhjaga täis. Isegi Tom on meil väiksema isuga kui üks tüüpiline meesterahvas (kuigi eks ta võib end kergesti kurguni täis pugida - näiteks Rootsi laua tüüpi söögikohas, kus mina olen loobunud sellisest üliküllasest söömisest, sest pärast pole enesetunne mitte suurem asi - valin, mida tahan, söön nii palju, et mul mõnus oleks - paistab nagu oleks mul kusagil ajusopis prantslannade mõtlemist peidus :)

Raamatu lõpus pöördub ta eri vanuses naiste poole.
35-55: „Not older but wiser” is a hollow consolation only for those who expect it to be. French women are ... at their peak in these years - we truly believe it.

Ta rõhutab, kui tähtis on oma keha tunda, unusta igat sorti dieedid ja mõtle selle peale, mis sinu vanuses on vaja teha, et tunneksid end hästi! Söö korralikult, maga küllaldaselt ja liigu! Vanemas eas muutub eriti oluliseks jõutrenn, aga selleks ei pea kiirustama võimlasse, muretse paar hantlit ning tee harjutusi kodus! Ning liikuminegi ei nõua treeningsaali, proovi võimalikult palju jala käia, kõnni lifiti või eskalaatori asemel trepist üles ja nii aina edasi.

Ja peida kõik kaalud oma majas, kui riided hakkavad liiga kitsaks jääma, tee midagi - osta suuremad riided (minu soovitus, kindlati mitte autori ;) Tema tahab, et me ikka järele mõtleksime, kui palju toitu me oma suu-uksest sisse laseme. Mõni amps ja aitab küll... Eriti kui sööd magustoite, sest paar-kolm esimest suutäit pidid andma selle kõige mõnusama tunde! Mhmm... miks minu meelest peaks vahel kõik maiused kiiresti nägemispiirilt kaduma (loomulikult kõhtu), sest muidu ei anna süda rahu...

Aga tegelikult mulle meeldis see raamat ning soovitan soojalt, kindlasti leidub igale midagi kõrva taha panemiseks (ja mis sest, kui riided endiselt pigistavad peale jagatud tarkuse ammutamist, vaata minu ülalpool toodud soovitust ;)

24.3.08

Käsitöö näitus-müük

Lihavõttenädalalõpul toimus kevadine käsitöö näitus-müük (või kas ma peaks ütlema 'mess') - One of a Kind Show - kuhu tullakse üle terve Kanada kokku. Seekord toon ära mõned kunstnikud, kes mulle eriliselt silma jäid. (Eelmine postitus jõulumüügist on siin.)

Lucille Crighton Design käsitsi kangastelgetel kootud kangad, millest autor valmistab jakke, veste ja salle. Ta ise ütleb, et leiab värvikombinatsioonid jälgides ümbritsevat loodust erinevatel aastaaegadel. Tema töö on minu meelest väga kena; ja väga kallis. Hinnad ulatuvad CAD $600 kuni $1200. Mu sõbranna, kellega koos näitusel olin, proovis ühte jakki selga. Küll see istus kenasti, kuid kuidas sa teed valiku: kas sõidad suvel Eestisse või ostad ühe jaki... Kunstnik seletas, kuidas naised tihtipeale helistavad lausa koha peal oma meestele, kas see oleks nõus kingitust tegema, või paluvad, et arve pannakse krediitkaardile kahes summas. Mina mõtlesin hoopis, kuidas tahaks ikkagi ise kunagi kangastelgedel kuduma hakata ning uurisin täpsemalt infot selle kohta (ta oli väga üllatunud, kui ma kinnitasin talle, et ma tean täpselt, mis süstik (shuttle) on, sest nagu ta seletas, pole enamusel asjast õrna aimugi).




Huvitav on näha talistel näitustel, milliste ideede peale kunstnikud tulevad. Pebble Art of Nova Scotia - Sharon Nowlan on järgmiste piltide autor. Oma kodulehel seletab ta, kuidas hakkas kivikesi oma lapse eeskujul korjama ning nendest pilte kokku panema. Ta ei proovi kive kuidagi muuta, kõik tuleb iseeneset loomulikuna. Teades, kui palju Mari on kividest sisse võetud, pani see mõtlema, et suvel võiksime kindlasti midagi sarnast proovida teha...




Shirley Park ehted on põnevad, ta kasutab ootamatuid kombinatsioone: kõrvaloleval pildil on kaelaehe tehtud hõbedast, eebeni- ja kasepuust ning kivikestest!

Ma ei ole suur kaelakeede kandja, vaatan rohkem kõrvarõngaid, kuigi kõrva sain augud alles kümmekond aastat tagasi. Nüüd on mul komme iga kord, kui mõnel uuel maal käin, sealt kõrvarõngad kaasa osta. Nii tuletavad need mulle meelde kohti, mida ma tol ajal külastasin.

Woo Designs Inc. handmade modern art pakub omapäraseid lahendusi õnnitluskaartide tegmiseks. Need näevad nii kenad välja, et kahju oleks neid sahtlipõhja peita, pigem tahaks raami panna ning seinale kõigile vaatamiseks üles riputada.



Anat Basanta, kes elab Kanada läänerannikul - British Columbias, loob ehteid, mis on lihtsad ja elegantsed. Kui ainult need hinnad nii kõrged poleks...



Isabel Desy
on Quebeci kunstnik, kes tuli näitusele oma ehetega. Pean ütlema, et tihtipeale on Quebecist tulnud ehtekunstnikud palju ilusama loominguga esindatud. Kuidas on nad suutnud iseendaks jääda selle suure Ameerika kõrval...

Aimée Kennedy - Fine and Good Jewellery - äratas tähelepanu klaasist tehtud ehetega, eriti nende kirsikõrvarõngaste ja -kaelakeega. Ta proovib ühendada erinevaid tehnikaid ja erinevaid materjale. Eestlastele peaksid meeldima tema pääsukeseteemalised ehted ;) kuigi minu kogemus ütleb, et millegipärast pole rahvustunne Eestis nii suur kui see on siin nende hulgas, kes väljaspool Eestit elavad.


Ja lõpuks lihavõtteteemaline nikerdatud (päris ehtne) muna. Leidsin pildi leheküljelt: Elegant Intrigues Carved Eggs. Seekord ei näinud ma näitusel ühtegi selle ala kunstnikku, kuid munadepühale mõeldes, meenus kunagi silma jäänud kaunid munad. Minu meelest eriliselt kena ja lihtne. Tekib tahtmine ise järgi proovida.

Eggzotica lehekülg on mõeldud ka potensiaalsetele tulevastele nikerdajatele, kus on täpselt seletatud, kuidas ja mida oleks vaja, kui soovid sama asjaga tegelema hakata. Ainult nõelaga torkimine ei aita :) On ikka vaja vastavaid puure, mis mulle kangesti hambaarsti meenutasid!

23.3.08

Ikka pühad

Laenan Koolieeliku leheküljelt katkendi:

Lihavõttejänes toob mune
Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda (ka majja, korterisse või rõdule) ja lapsed otsivad need üles. Komme on tänaseni elav, ehkki mõneski peres peidetakse värvitud munade asemel hoopis šokolaadimune ja -kujukesi. Esimene teade lihavõttejänese toodud munadest pärineb 1572.aastast Saksamaalt. Ameerikasse ümberasujad viisid tava kaasa ja muutsid selle sealse kombestiku osaks. Ka jänesekujulised lihavõttekoogid on sama päritoluga.
Mina kasvasin üles ainult munade värvimisega. Isa oli teinud erilised traadist munahoidjad, mille peale munad sai toetada ning kergesti ära värvida. Mäletan, et meil olid imeilusad eredad värvid ja vahel pidasid mõned värvitud munad aastaid vastu, muutudes seest tühjaks ning kergeks, kuid särades sama ilusti, kui värvimise päeval. Munade või kommide otsimine oli täiesti tundmatu-teadmatu, kuni minu enda lapsed siin natuke aega koolis olid käinud ning sealt usinalt sellealaseid teadmisi ammutanud. Siiani saime hakkama vaid munade maalimisega, tihtipeale kasutasin vana tuttavat sibulakoortega keetmist (ikka koored ümber muna mähitud, vahel riisiterasid vahele pannes, et muster ilusam tuleks). Ja mõnikord tegime midagi muud põnevat (nagu siin kirjas).

Lapsed muidugi hakkasid sõprade eeskujul lihavõttejänkusid ootama. Minule ei meeldinud väga idee, et maja pahupidi pööratak
se, kui maiustusi otsitakse. Nii tulin hoopis huvitavama lahenduse peale. Kirjutasin lastele juhiseid, millises järjekorras nad majas ringi peavad käima (võimalikult palju trepist üles-alla, kuigi see tähendas, et mina pidin juhendite peitmisel sama tee läbi käima ;) Mõne peidukoha juurde peitsin siis šokolaadimune, komme või väikeseid kingitusi. Neile on see väga-väga meeldinu ja kuigi praeguseks on selge, et mingit jänkut pole olemas, siis ootavad nad igal aastal sama põnevat tegevust! Proovisin sel aastal ära viilida, kuid Mari teatas, ta tahaks ikkagi, et ma sama teeks, sest siis tunneb, et ta on ikka laps...

Pildid on laste „saagist” ja väikestest paberile trükitud juhenditest. Küll on hea, et mul oli see paari aasta eest ikka arvutis tallel. Eelmisel aastal juhtus ainult äpardus, tüdrukute juhendid läksid kuidagi segamini, panin nüüd M- ja K-tähe numbri ette ning ei proovinud samal ajal kahte teed maha panna (pole siin minit Laisa-Liisu mängimist)!

Tomi ja minu jaoks on 22.märts meie kohtumisepäeva tähis - sel aastal sai 22 aastat täis! Eks meil ole olnud oma üles-alla toimunud lainetusi, kuid oleme ikka koos vastu pidanud :) ja ei kujuta ette, et keegi teine mu kõrval oleks.

Suusatamas Albertas

Mõned pildid Albertast, kus Tom tegelikult töö pärast pidi minema, kuid kus ta loomulikult oskas töö ja lõbu kokku viia :) Nädalavahetus jäi talle priiks, nii sai ta käia Banffis ja Nakiskal, kus Calgary '88 olümpiamängude ajal võistlused mäesuusatamises toimusid. Tomi arvamine: Nakiska oli mõnusam, aga samas leidis ta, et Mont.Sainte-Anne Quebecis on samamoodi mõnus! Mul oli muidugi hea meel seda kuulda ning enam ei kipu lääne pool asuvaid mägesid vallutama.

Ainuke, mida ida pool pole, on uskumatult kenad vaated kõrgele mäestikule. Siinpool on need palju madalamad. Samas mõtlesin mägede peale, et neid on kena vaadata ja imetleda, kuid ei kujuta end sugugi selliste mägede vahel elamas. Tahan ikka tunda, et vesi on lähedal - eelistatavalt ikka meri, (ilmselt minu sees voolav hiidlastest esivanemate veri nõuab seda :) Mõned aastad tagasi Põhja-Norras telgiga reisides seadsime kord end suurte mägede vahele orgu öömajale. Vaatasin neid mägesid ning tundsin end kuidagi pisikese ja kaitsetuna...

Siin on mõned pildid Albertast. Kui tahad rohkem vaadata, kliki siia.

















Viimased pildid on Calgary'st. Tom ütles, et ei tahaks sugugi seal elada ja töötada, mis sest et viimased aastad on väga palju jõukust neile toonud. Pildi peal tundub linn väga hall (pruun) ja sellepärast otsisin, kas tõesti näeb ta nii õnnetu välja. Siin on natuke rohelisem pilt linnast :)