28.9.09

Parem versioon koolist


"I'm in a better version of school!" teatas Mari täna mulle!

Ta on tõesti väga hästi ja kiiresti uude kooli sisse elanud. Muidugi on suur vahe Eesti koolidega selles, et kõik üheksandikud on mujalt tulnud. Puuduvad need, kes juba esimesest klassist peale seal käinud oleks.

Talle meeldib, et koolikord on vabam. Ei aeta suure vahetunni ajal ükskõik millise ilmaga õue mängima. Süüa võib samuti vabalt seal, kus meeldib, kuigi puhveti/söökla taoline koht on seal olemas. Tervislik toit (näiteks salatid) pidi olema müügil palju odavamalt kui võileivad ja muu kiirtoidu kraam. Mina panen talle küll ise midagi kaasa ja siiani pole ta huvi üles näidanud, et koolist ise midagi osta. Sõber räägib, kuidas rahakott väga kiiresti kõhnaks jääb, kui seda iga päev teha.

Kooliõpetajad on lahedad ning suhtuvad neisse väga sõbralikult. Siiani pole ma veel kordagi kuulnud, et ta millegi üle nuriseks. Isegi mitte koolitööde pärast :)

Kõige rohkem kurvastab Mari, et egiptlannast sõbranna lendas tagasi Egiptusesse. Nouran oli Mariga samas koolis vist viis aastat ja samamoodi lahkumise pärast päris õnnetu. Kuid vanemate otsused on kivisse raiutud, eriti kui lapsed ikka veel alaealised. Loodetavasti ei kao neiu kusagile püramiidide vahele ära ja neil jääb omavaheline kontakt püsima.

27.9.09

WC-paberist kleidid


Juba kuues Toronto moenäitus kleitidest, mis on valmistatud täielikult Cashmere tualettpaberist (mida müüakse kõige rohkem Kanadas). Kleitidega ei proovi disainerid ainult oma loomingut uhkelt kõigile näidata, vaid see on osa vähihaiguste leviku teadvustamises - oktoober on just vähivastasele võitlusele ja teadvustamisele pühendatud.

Cashmere annetab teatud protsendi WC-paberi müügituludest vähivastase võitluse toetamiseks. Aga kleidid on ilusad ja annavad tunnistust, et osavad käed suudavad ükskõik millest kauni printsessikleidi välja võluda! Ehk leiab keegi sealt endale pruudikleidi ;)
(Veel pilte)


26.9.09

Mahl...

"Kas sa mäletad veel sellist asja..." küsisin sõbra käest, kelle laps tuli meie omadega mängima.
Sõber vaatas ja imestas:"Mahlaauruti! Kust sa sellise siin kätte said?"

Kanada-eestlastest tuttavad lubasid meie viinamarjajuttude peale enda oma loovutada. Sellega aurutasid juba nende vanemad viinamarjadest mahla välja. Viimane on jumalatõsi, sest kui hakkasin potti pesema, siis ei olnud mitte ainult sõelaosa auguline vaid valgus paistis läbi sellegi osa, kuhu mahl peaks kogunema... Olin juba valmis kogu kupatuse omanikele tagastama, kuigi kahtlesin, et nad seda kunagi kasutama hakkaksid. Tom tuli aga heale mõttele mingi spets teibiga augud kinni kleepida.

Nüüd siis podiseb mul poole sajandi vanune
pisut roostes käepidemetega ja kipakas potike pliidil ja keedab meile mahla, mis üsna hapu. Ega ma palju suhkrut juurde siiski ei pane. Saame seda just nii palju, et jõuame ilma suurte säilitusmeetmete kasutusele võtmiseta külmkapis hoida ning ilusti ära juua. Ja samal ajal võime pikka nina näidata kõigile pesukarudele ja opossumitele, kes viinamarjade kallal maiustamas käisid (õieti küll lagastamas, sest nad ju imevad mahla välja ning viskavad ebaviisakalt järelejäänu maha).

25.9.09

Fotojaht - silmad

Meie Koko silmad vaatavad meile päris kurvalt otsa... Sellel pildil on aga selgelt näha, miks need pisut kurvad välja näevad, kuigi põhjust ei oleks, sest nii pikkade ripsmete üle peaks ju hoopis üliõnnelik olema :)

Puma silmad... kassi silmad, alati kuidagi salapärased ja kunagi ei saa aru, mis mõttes käib.

Ehtne eesti neiu, helesiniste silmade ja valgete juuksesalkudega.

David jõuab tagasi Itaaliasse...


... peale kahte aastat Ameerikas.

Meenutas mulle kohe loetud lugu jaapanlastest ja prantslannadest, kes Ameerikas elades väga edukalt kosusid :) Ma arvan, et lisaks lugematutele kiirtoidukohtadele on siin mandril taldrikule kuhjatud portsjonid vähemalt kolm korda nii suured kui Euroopas!

24.9.09

Opossum meie aias

Istusin magamistoas arvuti taga ja kuulsin õues sahistamist. Pesukarud on jälle viinamarjades, mõtlesin. Hetk hiljem jõudis Tom lastega karatest koju ning siis kostis minuni kaasa hüüatus: opossum!

Olen seda looma mõned korrad varem näinud ning ehmunult rotisarnast olevust jälginud. Seekord proovisin mitte päris tema alla ronida, kui ülespoole vaadates Tomiga pilte võtsime. Ei oleks väga meeldinud, kui ta näiteks otsustanuks mulle pähe kukkuda.

Kõver saba püsti proovib ta meist eemale saada. Opossumid on ainukesed kukkurloomad Põhja-Ameerikas (kukkurloomad pidid olema loomamaailma ühed vanimad esindajad) ning tavaliselt nad ei elanud nii kõrgel põhjas. Kliima soojenemine (ja meie viinamarjad :) meelitavad aga nüüd nemadki siia kohale.

Laastamistöö aias, viinamarjade all...

23.9.09

Kooliaeg

Kui avaneb võimalus, siis on minu tüdrukud kribinal-krabinal puu otsas :)
Nüüd on muidugi kool ja koolitöö ja karate taas päevad tihedaks joonistanud. Mõlemale meeldib koolis. Kirkel on seitsmendas klassis pisut rohkem koolitööd, kuid ma näen, kui palju tõsisemalt ta asja võtab.

Minu rõõmuks on ta hakanud palju rohkem lugema! Paar päeva tagasi pidin lausa pahandama:"Kui sa kohe ei lõpeta lugemist, siis... " Siis jäin vait ja me hakkasime mõlemad naerma.
"Emme, kas sa oleks usknud, et sa kunagi mulle nii ütled?"
Ei oleks uskunud küll, aga mul on ääretult hea meel. Ta loeb praegu Erin Hunteri raamatuid kassidest (Warriors), kes kuuluvad eraldi klannidesse ning omavahel sõjajalal on. Paistab, et lood on põnevad, sest Mari kiitis neid ning Kirke on täiesti sisse võetud.

Kaks ja pool nädalat uue kooliaasta algusest... Mari on oma uue kooliga rahul! Piisas esimesest korrast, et ta end juba mugavalt tundis! Juhtumisi olin hiljuti telefoni otsas ühe emaga, kellel on samavanune poeg ja kellega koos nad olid Eesti Lasteaias. Hiljem käis poiss ka Eesti Koolis ning ma viisin teda sealt õhtuti koju. Meie lapsehoidja kantseldas
vahepeal teda ja ta õde mingi aeg meie kodus. Eriti pidi silma peal hoidma tüdrukul, kes kippus lillepoti mulda sööma.

Muidugi küsisin kohe, kuidas poisil läheb, sest temagi alustas gümnaasiumis.
"Kus sinu Mari käib?"
"Ja sinu Mati?"
"Nad on ju samas koolis!!!"
Mari polnud kindel, kas tunneks Mati ära, kuid paar päeva hiljem oli Mati ise Mari näinud! Nii et tuttavaid ja sõpru jätkub hulgaliselt. Mõned on isegi karate trennist seal.

Mari võtab matemaatikat akadeemilisest pisut kõrgemal tasemel (mitte kõik koolid ei paku seda) ning oli eriliselt õnnelik, kui ainukesena oli kiiresti osanud õieti vastata ühele nipiga küsimusele kohe esimesel tunnil.
Kompuutritundmise tunnis on neil nüüd kuus tüdrukut koos ning Mari oli päris rahul, et nad Tomiga olid ühe läpaka suvel lahti kiskunud koos.
Mari uurib juba, kas ta saaks mäesuusatamisklubisse ja võistkonda, kuid see algab millalgi novembris.

Nii paju siis koolist praeguseks.

22.9.09

Koolitöö

Just selline pilt avanes mulle eelmisel nädalal töölt koju jõudes! Esialgu ei saanud arugi, et madu on Maril käes, samal ajal kui ta usinalt matemaatikaülesandeid lahendas! Ei tea, kas nõnda on lihtsam kontsentreeruda :)

21.9.09

Sügis

Täna hommikul jäi silma minu jaoks esimene vahtrapuu, mis sügisesed värvid peale saanud! Päeval kõigub soojus ikka üle 20 kraadi! Sügis on siin minu meelest kõige ilusam aastaaeg, kui suvine kuumus on kadunud (kuigi sel aastal ei tohi suve üle nuriseda, sest ma pidin õhujahutajat vaid paar korda sisse lülitama), kuid on ikka soe, ja loodus saab endale selga ilusa kirju rüü.

20.9.09

Fotojaht - peidus

Olen seda pilti küll siin juba näidanud, kui pesukarudest kirjutasin. Eks need pesukarud ole siin Torontos päeval kõigi silme alt ära peitu pugenud ja ainult öösel tullakse välja, et toitu otsida.

Sukapaelamadu Suki veedab enamus aega kivi all peidus.

Künka taha jääb 'shopper'ite paradiis :) Tegelikult hoopis 'Shoppers Drug Mart', kust tavaliselt käiakse ravimeid ostmas. On midagi apteegi laadset, kust saab aga ka kõike muud kuni toiduni välja.

Selline majake kõigi nende taimede ja puude vahel jäi mulle täna hommikul silma, kui Kokoga jalutamas käisime.

Teised peitust otsimas

19.9.09

Viimaks...

Sügis on käes ning lõpuks saime garaazhi alt välja grilli, mis meil garaazhis kolm aastat karbis istunud. Mingil arusaamatul arusaamatusel oli meil arvamine, et selle peaks otse gaasisüsteemi ühendama. Aga ei pea... Nii panid Tom ja Mari grilli kokku ning me oleme isegi paar korda jõudnud toitugi teha :)

Ja meil on ikka päeval veel päris soe, kuigi hommikul otsin juba jakki peale.

15.9.09

Tänavafestival

Käisime nädalavahetusel ühel tänavafestivalil, mitte just meile väga lähedal, kuid me oleme harjunud palju jala kõndima :). Ilm oli väga soe. Kokol tuli muidugi janu kallale. Kuid isegi loomade peale oli festivalil mõeldud ning siin seal olid kohad, kus nad vett limpsida said!

Tänav, mis läbib Toronto idast läände ning edasigi. Muidugi ainult üks lõik. Erinevad lõigud kannavad erinevaid nimesid - Bloor West Village, Kingsway jne. Tänaval oli hulgaliselt toidukohti, igat sorti müügilaudu (minu lemmikuks muidugi raamatute kuhilad), lõbustuspargi atraktsioone. Suurel laval oli pidevalt keegi esinemas ning siin-seal muid oma oskuste näitajaid.

Siin on ühe terviseklubi katusealune, kus vabatahlikud võisid osaleda oma kehasse terve vaimu sisse viimisel.

Meile meeldis väga see tuleneelaja, kes rääkis hirmus palju, kuid hästi lõbusat juttu. Mõnikord väga kahemõttelist. "Kui lapsed minu naljast aru said, siis on see küll vanemate viga," ütles ta ühe peene sõnademängu peale. Õnneks polnud publiku hulgas ninakirtsutajaid ning kõigil oli väga tore. Ta oli muidugi osav ka :)

14.9.09

Sukapaelamadu

Veel üks uus pereliige - Suki, meie sukapaelamadu (ehk garter snake). Sellised elavad meil ka linnas parkides ja tagaaias, kuigi Mari püüdis mao kinni Awenda looduspargis, kui madu parasjagu konna õgis. Väike muhk kõhus on ikka veel alles.
Kui kenasti hiiri ja konni sööta ning hästi hoolitseda, siis võib kümme aastat elada. Muidugi võib ta ka kenasti plehku panna, mille üle mina väga ei kurvastaks ;)

9.9.09

Kool alanud

Seekord algas Kanadas kool alles teisipäeval, so eile! Mari jaoks oli see muidugi täiesti värske algus uues koolis hästi suure varuga varakult kohale minnes. Ta oli oma egiptlannast sõbrannaga kokku leppinud, et saavad tee peal kokku, sest nende klassijuhataja on sama. Võimlemine/terviseklass ning prantsuse keel on neil ka koos. Millegipärast oli neil mõlemil kuidagi kahe silma vahele jäänud, et nad pidid hiljem kooli tulema. Isegi üks naabripoiss rääkis pühapäevaõhtul, kuidas ta tund aega enne üheksat sammud kooli poole seab (kiirel käigul jõuab sinna vast isegi 15 minutiga :), sest ta on väga aeglane. Nii et kolm noort keskkoolilast, kel asjad pisut viltu läksid... kuigi olen kindel, neid oli rohkemgi, sest eks olda harjutud algkooli täispäevadega, mis kohe kooli alguses käiku lähevad!

Mari ega Nouran ei kurtnud. Olid juttu ajanud väljas ja koolis ringi kolanud, nii said klasside asukohad pisut tuttavamaks. Kool on tõesti väga suur ja nagu Mari täna ütles, nad lihtsalt jooksevad ühest tunnist teise, sest viie minuti jooksul pole just palju aega niisama kellegagi lobisema jääda.

Esimene päev jäi lühikeseks, määrati kapp, millele on ise vaja väike koodiga tabalukk ette panna ja kätte saadi 'planners' ehk päevikud, mis on täis tähtsat infot kooli kohta, isegi kooli korruste plaan on olemas. Siin ei tasu endale poest päevikut ostma minna, sest tuleb kasutada koolide omasid.

Kolmapäevade algus on alles kell 9:45, mis annab noortel kord nädalas sissemagamise võimaluse (õpetajatel on hommikul iganädalane koosolek). Mari muidugi oli meiega koos üleval juba kell seitse ning jäi aeda lugema, kui lahkusime. Täna oli neil omapärane tunnikorraldus. Kõik klassid käidi läbi, saadi tuttavaks oma õpetajatega ning klassikaaslastega, mis muidugi erinevad, olenevalt, milliseid aineid keegi valis. Nii nagu keegi seletas mulle, kuidas klassijuhataja all olevate lastega õieti kunagi väga hästi tuttavaks ei saa, sest neid näeb nädala jooksul nii harva koos.

Oma endistest sõpradest on Nouraniga tal kaks tundi koos ja suureks rõõmuks avastas ta et Vera on temaga inglise keele tunnis. Nad istusid seal kõrvuti. Kompuutriklassis on peamiselt ainult poisid ja Mari sai kohe sõbraks ühega vähestest tüdrukutest. Geograafiaõpetaja meeldis talle, sest võrdlses teda minuga. Minagi ei 'uskunud kodutöödesse' ning proovisin võimalikult palju lasta tunni jooksul ära teha. Kui siis ei jõudnud kõigega valmis, võisid kodus lõpetada. Prantsuse keele tunnis oli õpetaja pidevalt inglise keeles kõnelemist vältinud, mis tegi Mari väga murelikuks, sest eks see kohalik teise riigikeele õppimine ole pisut sarnane kunagise nõukaaegse inglise keele tuupimisega, kui õieti praktilist kasutamine puudub.

Ta ütles, et klassis on erinev arv inimesi - kõigub kahekümnest kolmekümneni. Väga vähestega liigutakse koos järgmisesse tundi. Sellest hoolimata oli ta juba mitme neiuga tutvust sobitanud ning ta loetles nende nimesid. Küsisin, kas ta ise alustas vestlust või nemad. "Mõlemat pidi," oli ta vastus, isgi kui tunnistas, et tunneb end pisut tagasihoidlikuna.

Erakordne kõigi nende aastate jooksul oli see, et pidime nüüd minema poodi, et mõningaid asju osta. Siiani on kõik koolist saadud, välja arvatud nipet-näpet, mis erinevad õpetajad vahel nõudnud. Õpikud on koolist, kui kaotad, siis pead päris korraliku summa välja käima. Võimlemisriided tuli koolist osta, kõigil on see ühtlane ja osa aineid nõuavad väikest materjalitasu. 'Visual arts' ehk kunsti tunnis $10 värvide ja pintslite eest.

Kirke algus on ka omamoodi eriline, sest paljude jaoks tähendab 7 klass samuti teise kooli minekut - 7 & 8 on 'middle school' ehk 'junior high' (gümnaasiumi madalam aste). Kirke ei pea aga kuhugi minema ja saab samas jätkata, ainult nüüd on esimest korda erinevad õpetajad erinevate ainete jaoks ja nad ei ole ainult ühes klassiruumis. Mäletan, kui palju hakkas Maril äkki kodutööd tulema ning sellekohane 'hoiatuskiri' tuli nüüdki koju. Mis mulle eriliselt meeldis oli leht küsimustega, milles paluti kirjeldada lapse huvisid ning võimalikke probleeme. Ja mitte ainult lapsevanema seisukohast vaid ka õpilane pidi oma arvamuse kirja panema!

Lisaks oli kehalise kasvatuse kohta pikk seletus. Asi on nii tõsiselt kätte võetud (eks ikka järjest raskekaalulisema nooruse pärast), et see tund toimub iga päev! Ja et teha kindlaks, kas kõik ikka annavad endast maksimumi, pannakse külge pedomeetrid ehk sammumõõtjad. Kui siis kogutud sammude arv on väiksem kui nõutud, saad miinuspunkte. Ma ei kujuta ette, kui hästi see kõik käima läheb, aga vähemalt püütakse igaüht rohkem liikuma saada.

Kirke oli väga õnnelik, et Marija on jälle ta klassis, kuigi teine sõbranna seevastu küll mitte. Aga eks nad saa muul ajal kokku, juba organiseeris ta 'sleepover'it laupäevaks :)

Nii palju siis uue kooliaasta algusmõtteid :)

8.9.09

Kelle õigus...

Kirke oma eestlastest sõpradega, kes olid Kokost ülimas vaimustuses ning soovisid kangesti teda jalutama viia. Kariina ja Sylvi pidid kenasti korrad ära jagama, kes saab teda rihma otsas hoida ja kes võib kutsu kaka üles korjata, sest mõlemale tundus viimane eriliselt põneva ettevõtmisena :) Mhmmm... mis nad siis arvavad, kui peavad nõnda iga päev tegema!

7.9.09

Õhushow

Viimased viis päeva on Toronto kohal kõva müra teinud sõjalennukid, mis muul ajal nii kergesti siia teed ei leia, või vähemalt nii mitmekesi kui Septembri esimesel nädalalõpul, mil esmaspäev Labour Day tõttu veel vaba on. Oleme paar korda varem käinud uhket õhushow'd järve ääres vaatamas, ning otsustasime ilusast pühapäevast rõõmu tunda ja ratastega kohale sõita.

"Parkisime" oma rattad sellel Humber'i jõe sillal, mis kohe suudme juures püsti pandud. See on ainult jalakäijatele ja ratturitele avatud. Paremat kohta oli raske soovida, sest lennukid võtsid ümberpööramiseks suuna just silla peale ning sooritasid lausa nina all keerulisi kombinatsioone. Mitu fotograafi oma uhke tehnikaga olid samuti end sinna sisse seadnud. Lennukimootori müra oli lausa vapustavalt tugev! Kirke hoidis pidevalt kõrvu kinni ning lõpuks läks hoopis vaiksemat kohta lugemiseks otsima, kuigi ega see väga kerge ülesanne polnud.

Järve ääres võib isegi soojaga, mis kusagile 30C ligi kisub, pisut jahe hakata, eriti kui tuul järve poolt lennukitega võidu proovib puhuda. Sõitsime edasi ning piilusime läbi puuokste üle peal kihutavaid ja trikitavaid lennumasinaid.

Siin on üks USA lennuk, peal kirjad US Navy & Blue Angels.

Ja nõnda osatakse kenasti kõrvuti taeva all liikuda...

Aegajalt libises pilk ringi lendavate kanada laglede peale, kes on ju samuti osavad õhus liikujad. Imetlesime ka kajakaid, eriti ühte, kes mingi prahi vee pealt üles korjas ning seda pidevalt noka vahelt kaotas, et siis kiiresti õhust seda jälle kinni püüda. Sain ainult osa filmilindile kahjuks.

Tom kirjutas põhjalikumalt õhushow'st.
Hästi lühike filmilõik, mille puhul peaks kõlarid põhja keerama, et mingit aimu saada, milline kõrvulukustav müra meid ümbritses :)


6.9.09

Laste pidu eestlastest sõpradega

Viimane vaba nädalavahetus enne kooli algust ning me pidasime viimaks sümboolse sünnipäevapeo ka laste eestlastest sõpradele. Õiged päevad jäävad paari nädala taha, kuid suvel on raske kõiki kokku saada. Tegelikult oli ühe noore neiu emal päris sünnipäev just laupäeval, aga nii saigi toredam pidu. Panime koogile kolm küünalt, igale ühe ning lapsed said veel õhtuses pimeduses lõbusalt sädemeid pilduvaid säraküünlaid põletada.

Ma ei jõua ära imestada, kui pikaks kõik suve jooksul sirgunud on. Marist aasta noorem Andres, kes siiani ikka kuidagi pisikese ja tagasihoidliku poisi mõõdu andis, oli vahepeal Marile järele jõudnud ning minu neiu meelepahaks vähemalt 5cm pikem oli. Aga see ei seganud lõpuks nende koosolemist, millest suur osa kulus kolme arvuti ees ühise sõjamängu peale.


Küpsetasin tavapäraselt ise koogi, biskviittaigna vahele jõhvikamoosi, vahukoore ja kohaliku kohupiima (mis Eesti mõõtu sugugi välja ei anna) segu. Peale mandleid ja sulatatud shokolaadi. Kariina, kes on alati mul võimalusel küpsetamise juures abiks ja kes suvel iga päev olevat ainult pannkooke tahtnud teha, piilus minu kooki külmkapis ning arvas, et see on justkui poest ostetud. Ei olnud muidugi, nagu pildi peal olev teine väike kook, mis külaliste poolt kaasa toodi (väga heast belglaste koogipoest: Rahier).

"Sellest võib ju purju jääda!" teatas Kai, kui oli esimese lusikatäie minu kooki suhu pistnud. Tunnistan, jah, et olin päris helde käega, kui konjakiga immutasin :)

Kringli küpsetasin ka, mille sain peaaegu soojast peast lauale tuua. Jaak kiitis seda taevani, ning arvas, et Männamad (kellel on väike kohvik, kus pakutakse eestipäraseid küpsetisi) peavad muret hakkama tundma konkurentsi üle :) Mina muidugi ei kipu kellegagi võistlema ning olen niismagi rahul vahetevahel midagi valmis meisterdades. Peaasi et maitseb.

4.9.09

Fotojaht - tänavakunst

"Tere! Minu nimi on Sing. Olen kunstnik Hiinast. Tänan teid lahke toetuse eest ja julgustuse eest endast parim anda. Suur aitäh, ilusat päeva! Jumal õnnistagu teid kõiki!" Vaba tõlge tänavakunstnku poolt kõnniteele jäetud teatest. Nii kaunis ja kaduv on see tema pilt... just nagu kõik meie maailmas.


Torontos tasub kindlasti põigata peateedelt kõrvale majade vahele, kus avaneb täiesti omapärane pilt... kui 'päris' loomad ei tohi linna tulla, siis vähemalt kujud võivad seda.



Just nõnda võib ajutiselt linna kaunistada...

Teised tänavakunsti imetlemas.

3.9.09

Tõeline naine

Septembrikuu ajakirjas "Glamour" leidub pilt, mis on hulgaliselt vastakaid arvamusi ning vaidlusi tekitanud - naine (elukutselt modell - pluss-suurustele ?mille alusel?), kelle kõhu rasvavoldike kõigile nähtav on.

Ühed pahandavad, et nii propageeritaksegi ülekaalulisust, teised kiidavad, viimaks ometi näidatakse naist just sellisena nagu ta on, kolmandad väidavad, et hoopis veelgi tüsedamaid võiks pildistada, sest sellel naisel pole häda midagi.

Lugesin pisut kommentaare ning olin üllatunud, kui mitmed mehed arvasid, et ta näeb väga seksikas välja. Üks ütles, hea, kui silutud fotode ja hirmkõhnade modellide asemel ometigi näidatakse seda, kellega sa suurema tõenäosusega kokku puutud.

Mul on ka hea meel, et nõnda julged ollakse, kuid ilmselt ainult korraks... Kõige tähtsam on ometigi oma keha mitte kui vaenlasega suhelda ning olla rahul iseendaga. Nagu kusagilt lugesin, elad ja dieeditad ning ei tunne elust rõõmu, ja mis on tasuks... elu, mis on täis olnud rahulolematust... ja mille nimel õieti... Millega ma ei taha öelda, et lase aga end toiduga täiesti lõdvaks ning pärast ole hädas igat sorti haigustega. Lihtsalt on tähtis mitte millestki loobuda, jäädes mõõdukuse piiridesse.

See pilt tuletas meelde Briti sarja "How to Look Good Naked", milles igasuguse kehatüübiga inimesed pannakse positiivselt endasse suhtuma. Siin on nende YouTube'i kanal.

1.9.09

Tants...

Ma ei saa kuidagi jagamata jätta seda videot, mis näitab, et hoolimata eluteele veeretatud raskustest, ei pea oma unistustest loobuma. Noor baleriin, Ma Li, jäi raskes autoõnnetuses ilma käeta ning mees, kes pole elus kunagi tantsinud, Zhai Xiaowei, kaotas jala juba noore poisina. Kahekesi treenides on nad loonud imekauni tantsu!



Kui minna YouTube'i leheküljele ja klõpsata "more info" hüppab üles linke intervjuudele (kahjuks ilma inglisekeelse tõlketa), kuid teades nende lugu võib saada pisukese visuaalse ülevaate.

The girl (Ma, Li) was a beautiful promising professional ballerina when she lost her right arm in a car accident in 1996. She was only 19. Her handsome boy friend walked away from her.
She tried to kill herself only to be saved by her parents. Her love for her parents gave her the strength to live. She learned how to live her life independently.
She learned how to write Chinese beautifully and how to do many things including combing her hair, which she had to cut short from the waist-length to shoulder-length. She learned to cook and to wash clothes ... In a few months she opened her small bookstore.
Five years later in 2001, she was invited to compete at the 5th national special performing art competition for handicaps and won the gold medal. That success gave her the hope to return to her beloved stage.
In 2002, a handsome 20-year-old young man (Li, Tao) madly fell in love with her. She ran a way from him for fear of being hurt again.
After she disappeared in Beijing, Tao searched her up and down despite his parents' strong objection and ridicule.
He finally found her dancing in a bar. They have never been separated since.
They were very broke when SARS was spreading because all theaters were closed. In 2004, he got a license to be her legitimate agent and was trying to help her develop a unique performance. In a cold snowy night, when the two huddled in an underpass to wait for the sunrise in order to catch a bus after a long day at a movie shooting site working as extras, she suddenly had the urge to dance in the snow with him.
She had used her dance to tell him her story so many times before and this time, after their "dance" ended, he suddenly realized that THIS should be her unique performance.
In September 2005, she ran into a 21-year-old young man (Zhai, Xiaowei). He was being trained to be a cyclist for the national special olympics. He had never danced before.
He climbed on a tractor when he was 4 years old and fell off it and lost his left leg. His dad asked him, "The doctor will have to amputate your leg. Are you afraid?" He couldn't comprehend what would be so different so he said no. His dad said, "You are going to face many challenges and difficulties in life, are you afraid?"
He asked, "What are 'challenges and difficulties?' Do they taste good?" His dad laughed with tears, "Yes, they're like your favorite candies. You just need to eat them one piece at a time!" (Then his dad ran out of the room in tears.)
So he's always very optimistic and athletic with a great sense of humor. He had tried high-jump, long-jump, diving, swimming, and just settled on cycling.
His coach believed that he would be able to get 2-3 gold medals in the national special Olympics games. (In the video interview, you can see him doing a bridge with great ease!)
He initially didn't understand how he could "dance," so Li invited him to see her performing "Hand in Hand" with another male actor. He felt that he saw a perfect soul dancing on the stage and agreed to give it a try.
Li & Tao treated him like their younger brother and they stayed under the same roof during the more than 1 year of intensive training and practice. One would not be able to imagine the kind of challenges and difficulties they faced. He had NO dancing background and she is a perfectionist. There are so many touching stories.
Much determination has gone into the making of this performance. Just for that one "drop" move at 3:41 of the clip, he landed her on the hard floor more than 1000 times!!! To get the move right, they started at 8 a.m. and got the first successful move shortly after 8 pm!
All they did was to train and to practice from 8 a.m. to 11 p.m. day-in and day-out until the three of them ran out of money in early 2007 ...
The rest is history. In April they were one of the finalists among 7000 competitors in the 4th CCTV national dance competition. It is the first time a handicapped couple ever entered the competition. They won the Silver medal with the 99.17 high score and not to mention the highest audience popular votes. They became an instant national hit.