31.5.11

Eesti ajakirjad Zinios

Ajakirjade kirjastus teatas hiljuti, et mitmed Eesti ajakirjad (Eesti Naine, Anne&Stiil,  Kodukiri, Tervis Pluss, Oma Maitse, Pere ja Kodu, Jana, Kroonika, Naised, Käsitöö ja Käsityö) on varsti loetavad maailma ühe suurima digiperioodika firma kaudu - Zinio. Juunis saab neid ajakirju lausa tasuta lugeda. Muidugi pidin uurima, mis ja kuidas ning selle käigus sain priilt mõned kudumise ja toidutegemise väljaanded. Nädalavahetusel ilmusid ka välja kaks eestikeelset ajakirja. Otsingut saab teha maailmas väljaantava (ja Zinioga ühinenud) perioodika kohta nii huvi kui ka keele järgi!

Mulle meeldib väga see idee, isegi kui pean ajakirja lugemise eest maksma. Siin oli kõige suuremaks probleemiks kaugus. Tellides midagi võisid vabalt mitmekordselt üle maksta, sest postikulu on kallis! Muidugi arvestades, et meie üks pereliige postiga nüüd seotud on, siis ei tohiks küll selle üle nuriseda ;) Ja isegi kui said ajakirju (tihtipeale mitme kuu vanuseid, kuid ikkagi meie jaoks põnevaid), siis pärast ei raatsi neid kuidagi ära visata. Ja kuhu sa neid väikeses majas topid... Zinioga on kõik numbrid, mille eest oled maksnud (üksikult või aastatellimusega), alati kättesaadavad. Võid neid ka endale arvutisse laadida.

Tegelikult olen vahel mõelnud, mis õieti nendest paberkandjatest saab, sest üha rohkem inimesi kasutab arvutit, tahvelarvutit, lugejaid, jne. Usun, et nii mõnigi kergitab oma kukrut lähedal ja kaugel, et digiajakirja lugeda! Mina olin ka peaaegu valmis kergitama, kuid jooksin probleemi otsa, mille puhul Kanadast makstes ei saanud kasutada PayPal'i (pidevalt nõuti mult provintsi nime, mille kenasti sisse toksisin, kuid süsteem ei tahtnud sugugi seda ära tunda). Oleks võinud ju ka krediitkaardi välja võtta, kuid eelistan alati PP, kui see võimalus antakse. Kirjutasin siis kiiresti asjapulkadele küsimuse, ning nüüd olen nende juurest leidnud endale uue kirjasõbra :D  Ainult teema on meil väga ära nämmutatud praeguseks :)  Hetkel on nad Kanada jaoks PayPal'i võimaluse täiesti ära võtnud. Aga nad lubasid selle kallal töötada.

Viimaks veel üks pilt lugejast arvutiekraanil. Näed kahte lehkülge korraga, võid neid suurendada, teha otsinuguid terve väljaande seas, trükkida välja või jagada sõbraga. Reklaamidel klõpsates avaneb aken nende kodulehega, kui see muidugi olemas on :)

Head lugemist! Mul on nüüd, millega oma aega täita :) Ok-ok! Enne kui kallis kaasa hädaldama pistab, siis kinnitan, et muud ettevõtmised on hetkel kindlalt esimesel kohal ;)

30.5.11

Kanada lagled linnas

Just selline pilt avanes meile laupäeval tee kõrval, lagleema koos poegadega. Aeglustasin ja peatusin korraks, õnneks polnud sellel teel palju liiklust, kuid üleval on näha üks Toronto paljudest suurematest teedest, kus mõlemis suunas mööda kolme rada autod kiirustavad. Paremas nurgas paistab sinine IKEA hoone.

Ja veel fotosi laglepesast (üks suurendatuna), või on see hoopis nende maja terrass :)

Mina olen ka nagu hea linnuema, kes laste toidulaua eest muretseb. Seekord küll läksime IKEAsse sööma, mida ma pole juba ammu-ammu teinud. Tüdrukud meenutasid, kuidas me kunagi palju tihedamalt seda ette võtsime. Tavaliselt, kui laupäevasest Eesti lasteaiast tulime. IKEA on meie kodutee peal. Mulle meeldib, et nad nüüd lihapallide juurde kartuliputru pakuvad. Hea on! Kirke muide keeldub siiamaani soustist oma toidu peal, aga pohlamoosi armastab :)

29.5.11

Kuu aega salatitoidul

Ma pean tunnistama, et peale kartuli- ja seenesalati pole meie pere eriti usin muid kasulikke ja tervislikke salateid sööma. Kuigi võiks ju!!! Arvestades, kui palju põnevaid võimalusi on välja mõeldud. Nagu kanadalaste naisteajakirjas Chatelaine (mida ma tegelikult ainukesena siin loen) välja pakutud valik kolmekümne üheks päevaks!

Suvi on kohe käes ja kes siis tahab rasket seapraadi hapukapsastega mugida. Ma pole küll kindel, kas kõik nende poolt järele proovitud retseptid minu maitsega kokku sobivad, kuid nii mitugi head ideed saab tulevikuks kõrva taha panna!

28.5.11

Osavad käed...

Ma olen ikka väga aeglane, sest umbes aasta võttis seda postitust üles panna. Tegemist on "Globe and Mail" ajalehes ilmunud artikliga, milles käiakse ringi kohaliku arhitektihärra Thomas Tampõllu värskelt renoveeritud korteris (Thomase isa Elmar - samuti arhitekt - on Toronto linnas Tartu College'i "isaks").

Thomas jäi väga rahule lõpptulemusega. Siin on väike lõik artiklist: While his father, designer of the University of Toronto’s Tartu and Rochdale Colleges, has been a lifelong mentor – “I wanted to be an architect when I was four years old” – he adds that a patient and gifted contractor has also been key to his success. Without Juri Jarve of Jurwood Construction, he stresses, the condo renovation, which took five years to complete, would never have come out as well as it did."

Mina muidugi olen eestlasena uhke, et rahvuskaaslastel nii hästi läheb, nad tunnustust ja tähelepanu saavad. Jüri üle, kes korteris tööd tegi, muidugi eriliselt uhke, sest tema pere on meile sõpradeks olnud peaaegu sellest ajast, mil me Kanadasse tulime :) Tegelikult on tema lugu tüüpiline immigrandile. Elukutse, mis kodumaal omatud, jääb kõrvale. Teed siin seda, mille järele nõudmine. Osavate kätega eestlasi on siin teisigi. Ainult hea nime saavutamine ei tarvitse lihtsalt tulla... võtab aega ning järjepidevust. Jüri on muidugi veel eriliselt täpne ning teeb tööd justkui oma kodus, see tähendab ei proovi nurki sirgeks lõigata, ja võib poole ööni kusagil majas viimistlustöid teha, et kõik ikka tipp-topp välja näeks. 

27.5.11

Veel Toronto Eesti Kooli lõpetamise pilte

Kõik keskkooli lõpetajad saavad endale kingituseks sõrmuse, mille algusest peale Toronto Eesti Ühispank kinni maksab. Anvili juveeliäri kingib hõbemärgid gümnaasiumi lõpetajatele. Lisaks veel stipendium, st ümbrik rahaga, mis erinevad eestlaste organisatsioonid on just sellel eesmärgil koolile andnud. Tavaliselt on nende organisatsioonide esindajad seda ka üle andmas. Nagu Marile Filiae Patria vilistlane (mina kuulusin ka juhtumisi kunagi sinna, ja kuigi mind on tagasi kutsutud, siis pole ma siiani veel seda teinud, mis sest et lapsed suuremad. Ehk siis kui Mari sinna läheb :).
Aitäh Kaile fotode eest!

26.5.11

Head teed... Eesti kutsub

Viisime õhtul Tomi lennujaama, kus ta peaks praeguseks juba Finnairi lennukil istuma ning Toronto hilisõhtuseid tulesid imetlema. Kurb on muidugi kui keegi meist kauemaks ära läheb ja igatsus tuleb peale ise ka ära reisida. Kuid seekord oleme ülejäänud perega kenasti kodus. Klõpsasin pilte. Mulle meeldib millegipärast lennujaamade atmosfäär... inimesed, kes hetkeks oma igapäevasest elust justkui kõrvale astunud on. Samas arvas Kirke, et tema küll tahaks kohe sealt ära :) Vaatasime natuke suveniiripoes ringi, et aega parajaks teha. Eriti tore oli minu meelest see poolik kruus, millel kurb kiri, kui kallis Toronto oli, et ainult pool tassi sai kaasa osta :)

Teadusmessil koolis


Kirke koolis toimus iga-aastane teadusmess. Korraldajateks on 8ndate klasside lapsed, need kelle jaoks on kätte jõudnud viimane aasta samas koolis. Eelmine kord külastasin muidugi Mari väljapanekut kaks aastat tagasi. Seekord oli isegi Tom siin, et oma lapse tegemisi imetleda. Kirke valmistas koos oma sõbraga ettekande plastmassist. Kodus jahmerdasid nad ise plastmassi valmistada - booraksist ja valgest liimist, ning kohapeal tehti vaatamiseks sama. Kirke oli hästi asjalik. Ta pidi kõigile ligiastujatele täpselt seletama, mis ja kuidas. Ta sõbranna on see, kes ei räägi (olen aru saanud, et ta on valikuliselt tumm, kui selline seletus eesti keeles olemas on). Sellega seoses ei saa ma sugugi nimetamata jätte, et kooli abidirektor astus minu juurde ning kiitis selles suhtes väga Kirket, st et ta on võtnud selle tüdruku "heaolu" koolis oma südameasjaks. Üks teine õpetaja ei saanud mulle ka mainimata jätta, et kool kaotab Kirke näol hea õpilase. Ja sugugi mitte hinnete poolest hea, kuigi need just väga hullud ka pole :) Taas kord kinnitus sellele, kui palju hinnatakse last kui inimest.


Pean taas kord ütlema, et olen vaimustuses, kui tublid noored olid. Väga viisakad kõigi külalistega ning viimasele kui ühele tobedale küsimusele proovimas mingit normaalset vastust anda. Kirke sõbrannad Susan ja Marija (all paremas nurgas) demonstreerisid heli omadusi. Mäletan, kuidas me lapsepõlves tikutopsi ja jämeda niidi abil "telefoni" valmistasime ning sellega mängisime. Minu imestuseks polnud minu muidu tarkust täis kallis kaasa sellisest asjast varem midagi kuulnud. Tüdrukud kasutasid tikutopsi asemel väieseid joogitopse. Palju loogilisem :)

Eriliselt huvitav oli pizzakarbist tehtud päikeseenergial "töötav" ahi (esimesel pildil üleval paremal), milles kuumus võis kuni 80 kraadini tõusta ja kus sai vahukommi küpsiste vahele sulama panna (ameeriklaste magustoit :)


Kuna otsustasin õhtul Kirke ära oodata, siis käisin kõik lauad rahulikult läbi ja lasin igal oma teadustööst jutustada. Paistis, et päev oli üsna väsitav, sest nad olid juba kooli ajal teistele õpilastele seletusi jagamas. Ja homme uuesti :) Koju jõudes palus Kirke "päris" kakaod. See tähendab piima ja kakaopulbriga, nagu mina kunagi lapsepõlves seda sain (valmis kakaojoogi pulbrid on meie meelest liiga magusad).

Veel mõne õpetajaga rääkides tuleb välja, et koolis on vanemates klassides lapsi vähemaks jäänud! Kuid teisalt on esimest aastat täispäevase eelkooli klassides lausa 120 õpilast. Ja meie kool ei ole just väga suur! Eks kõik olene, kui vanad inimesed ümbruses elavad :)

25.5.11

Koolitöö

Taas kord pean ütlema, et koolis on ju nüüdsel ajal tore käia! Ei pea nina raamatus istuma, vaid võib sõpradega koos toreda videoprojekti valmis nikerdada. Mari pidi grupitööna prantsuse keele tunniks midagi valmistama. Kirke kutsuti appi filmima, temal on ilmselt kõige rohkem videotegemise kogemusi pagasis, sest aegajalt istub ta arvuti ees, et kõike filmitut kenasti kokku sättida! Tegelikult pidin mina viimaks asja viimistlema, sest millegipärast ei tahtnud hääl üldse läbi tulla, vaid kippus hakkima. Panin siis kõik rattakesed ajus tööle ning leidsin mingi ümbertnurga lahenduse, mis asja ära tegi. Hea on vahel muidugi ajurakukesi torkida, kuigi tegelikult oleks ma pidanud juba ammu peale pikka tööpäeva voodis tudima. Mida me kõik oma laste heaks ära ei tee :) Eriti kui laps õnnetu on, sest asi oleks võinud juba tükk aega varem valmis olla, kuid sõpradel oli kogu aeg muid asju ees...

Minu prantsuse keele oskused on väga ähmased. Ega ma täpselt tõlkida ei oska, kuid enam-vähem on selge, et jutt on Kanada ühest suuremast loteriist - Lotto Max - ja mida kõike võidetud rahadega siis endale osta saab! Prantsuse keel on Kanadas teine riigikeel, kuid eks seda õpitakse enamasti umbes nii nagu me kunagi vene keelt, et peab..., kuigi selle mitteoskamine ei tekita üldse probleeme! Ehk ainult Quebecis. Tegelikult on mujal provintsides ka koole, kus põhirõhk on prantsuse keele õppimisel (French immersion). Keskkoolis peab ainult ühe aasta seda õppima, kuid Mari studeerib omal valikul veel teist aastat.

Algkoolis muid võõrkeeli ei õpita, kui just ise vabal tahtel seda ei tee. See tähendab vanemate tahtel, kes oma võsukestele emakeelt tahavad selgeks teha. Koolide juures on tihtipeale kursuseid rohkem levinud keelte jaoks (õieti küll nende jaoks, keda siin rohkem on, nagu venelased, hiinlased, ukrainlased jne). Kuid see on kõik vabast ajast ja ei kuulu õppeprogrammi. Alles keskkoolis võid valikainena midagi muud võtta, olenevalt, mida seal pakutakse. Mari koolis näiteks hispaania keelt, kuid tema huvi on hetkel ainult teadusainetel, hakkab õppima bioloogiat, keemiat, füüsikat ja ma ei tea veel mida :)

Aga siin on igaljuhul noorte video:


23.5.11

Viktoria nädalalõpu aiatööd

Kuninganna Viktoria sünnipäeva tähistamise nädalalõpp möödub paljudele kanadalastele aiatöö tähe all (esmaspäev on vaba). Ega meiegi nendest maha jäänud, kuigi veetsime vaid esmaspäeva aiapoes käimiseks ning tomatite mahaistutamiseks (pildil on mõned, mis ka koju tõime, huvitav on see oranzhi-punasekirju viljalihaga taim, mille uudishimust kaasa ostsime). Meil juhtusid olema vihmased päevad, kuigi pühapäeval julges minu ülejäänud pere sõpradega metsa matkama minna. Selleks ajaks kui metsa alla jõuti, kadus ka vihm :)

Plant World on väga suur pood, kus tekib pea botaanikaaia tunne :) Jalutasime niisama seal puude vahel ning imestasime, mida kõike võiks aeda istutada. Klõpsasin pilte, kui kuulsin möödaminevat noort ema oma kaasale teatamas: "Vaata, mina pole ainuke, kes siin pildistab!" - "Ei ole jah!" kinnitasin, pilku nende poole pööramata :) Ümberkukkunud puu võis külili asendi saada tugeva tuule tõttu (äikesevihmad) või oli keegi ta meelega nii asetanud... ei tea.

Muidugi on tore neid uhkeid puid imetleda, kuigi ainult imetlemiseks meil vara jaguski. Kes küll on nõus puu eest $999.99 välja käima (kõige parempoolne ja vasakpoolne all nurgas)? Natuke odavam oli see valgete õitega ilutaim - $209.99. Kiwi ronitaime eest pidi ainult $84.99 letti laduma :) Hakka või ise kiwisid aretama ja müüma, kasvõi poole hinna eest! Need, mis ma kunagi seemnest kasvatasin, on täiesti elujõus!

Piirdusime seekord tomatitaimedega, millele Tom meie pisikesel aialapil kohad leidis! Tegelikult pean tunnistama, et kuigi ma pole suur aiandushuviline, siis seal poes käies hakkavad näpud kangesti mulla järele sügelema :)

Saime siiski veel ühe uue taime oma aeda - tavalise tikri! Meil on kaks õunapuud, mida me kord proovisime ka pritsida (mahe)mürkidega, kuid mis sel korral ja muudel aegadel ainult ussitanud vilju annavad - kui keegi proovib mulle veel rääkida orgaaniliselt kasvavatest viljadest, siis võiks nad mulle selgeks teha, kuidas see täpselt siiski käib. Mina pole oma silmaga seda veel näinud :)  Igal juhul otsustasime need maha võtta, sest kaua saab neid krimpsus söögikõlbmatuid õunu iga kord komposti viskamiseks kokku korjata. Tom lubas mulle emadepäeva lillede asemel puu kinkida (näiteks aprikoosi oma) õunapuu asemel. Kuid aprikoosi me täna ei näinud ning kui mu silm peatus tikril, siis tegin oma valiku selle kasuks. Ega siin naljalt tikreid ja sõstraid poest ega aedadest leia. Õunapuudest jäid mõlemad hetkel alles, kuigi üks kaotas mitu oksa, et tikker varju ei jääks. Eks sügisel vaata uuesti, millise puuga neid asendada.

22.5.11

Kallistus

Käisin hiljuti Kokoga loomaarsti juures. Talt oli vaja prooviks jalast verd võtta ning olin siis abiks kutsat kinni hoidmas. Muidugi ehmatas ta pisut ning verd sai liiga vähe. Arst tahtis teisest jalast uuesti proovida. Kui siis laua taga kohti vahetasime, tõusis Koko tagajalgadele ning pani oma käpad mulle ümber kaela ning surus end kõvasti minu vastu. Täpselt nii nagu hirmunud laps, kes klammerdub emme külge, palvega, et teda kohe sealt ära viidaks. Muidugi ei tohtinud me kuhugi minna. Teisest jalast sai aga ilma mingi probleemita vere kätte; kuid minu jaoks oli see koera tugev kallistus uus avastus koertemaailmast :)

Fotol on Kirke oma koeraga, parempoolsel eilse pügamise jälgedega.

21.5.11

Koerajuuksuris

Maailmalõpp läks taas kord meist mööda. Eks ootame nüüd järgmist... kuigi võin vist päris kindlalt öelda, et seda õiget ei suuda keegi täpselt ette ennustada :) Samas jõuab ju maailmalõpp kätte iga minut lugematutele inimestele, kui nad siit ilmast lahkuvad. Meie Koko jaoks ei olnud see päev just kõige meeldivamate killast, mitte just maailmalõpp, aga ikkagi... Enne suve tulekut tahtsime ta vabastada paksust karvkattest ning nõnda siis panin ta kenasti lauale seisma ning läkski lahti masinaga vuristamine.


Mu masinal on karvalõikaja tera natuke liiga väike, st karva pikkus jääb päris lühike. Ja nii sai Koko endale üsna ärapügatud ilme. Kirke palus küll, et jätame talle "juuksed" pealael alles :) Olin üllatunud, kui rahulik koer oli. Alguses panin ta rihmaga kinni ja tõmbasin suhteliselt pingule. Tahtsin ka tagantpoolt sama teha, kuid ma ei leidnud õiget kinnituspaika. Õieti oleks sellega rohkem jama olnud.
Kirke käis vahepeal teda hoidmas. Kui aga ühel hetkel pidin kaelarihma aluse karvkatte kallale minema, siis olin üllatunud, kui rahulikult ta paigale seisma jäi. Tegelikult oli selge, et kutsule ei meeldinud kohe üldse selline sagimine tema ümber, kuid ta ei proovinud kordagi laualt maha hüpata või mind näksata. Samas keeldus ta laual seistes meie käest maiustusi vastu võtmast! Muidugi oli Koko närvis, kuid oskan ainult imestada, kui uskumatult kannatlik ja kena ta meiega on.


Saime päris suure kuhja karvu. Varsti võib juba ei tea mis sellest valmis kududa :)  Viimaks üks varasem pilt, kui karvad alles on. Ei osanud kohe seda "enne"-pilti lauale seisma pandud Kokost võtta :) Eelmine kord lõikasime ta karvu eelmise suve eel ja õues. Kuid panin tähele, kuidas iga pisikesemgi putukas teda häiris ja kõik hääled panind ehmunult ringi vaatama. Toas on ikkagi parem juuksurit mängida. Kõige naljakam oli see, kuidas mu käsi peale kogu seda lõikamist mõnda aega surises. Nagu oleks mul ikka masin käes olnud :)


19.5.11

Aiatööd ja vihm


Ebatavaliselt palju vihma paneb muretsema aiapoed, sest nii asjaarmastajatel aednikel kui ka proffidel ei jää muud üle, kui kurvalt toas akna taga istuda ning piiluda taeva poole, lootes hallide pilvede vahelt ometigi pisut heledamat triipu näha. Ajalehes kuulutas, kuidas 96 tunni jooksul sadas 68 tundi vihma! Kummikute ja vihmavarjude müük on viimaste päevade jooksul eriti suure hüppe teinud, nii et mõnele ka midagi positiivset :)
Mina ka ei muretse eriti, sest pole ma ei asjaarmastaja ega proff aednik meie majas. Tom on küll usinalt juba võililledega võidelnud ning tomatimaa üles kaevanud. Minul ei jää muud hetkel üle kui imetleda muru sees võimust võtvaid meelespea lilli! Neid tuleb iga aastaga aina juurde! Ega me muud tee, kui laseme aga rahulikult neil vohada, sest niipea kui nad ära õitsevad, kuivavad varred ning rohu sees pole jälgegi enam lilledest, mis hiljuti oma siniste õitega aeda ilu tõid. Unistan ka nendest toredatest kummikutest, mis oleks selliste vihmaste ilmadega eriliselt tore jalga panna :) Tegelikult ma ei mäleta, millal viimati kummikuid omasin... vist siis kui lasteaias käisin, khm... khm... ma pole küll lasteaias tegelikult käinud :)

18.5.11

Vihm

Ma ei mäleta sellist pikka mitmepäevast vihmasadu kogu selle aja jooksul, mis ma siin elanud olen. Tavaliselt tuleb ikka vahe sisse ja vihmahood lähevad kiiresti üle. Nüüd on küll olnud kangesti kodune (st eestilik) tunne, sest vihma on muudkui ladistanud. Täna õhtul pidin suure sajuga end välja ajama, sest Koko häda ei anna oodata :) Toppisin talle papud jalga ning tegin kiire tiiru, suur sini-kollane IKEA vihmavari käes. Proovisin ikka seda kutsa kohal hoida, kuid ega see eriti õnnestunud. Kui viimaks jooksujalu koju tagasi jõudsin, teatas Kirke, et üks papu on kadunud! Oh, seda õnne! Sain veel kord õue vihma kätte! Ja loomulikult pidin kogu tiiru ära tegema, enne kui pimeda taeva all maja lähedal sussi üle leidsin :D 

17.5.11

Toronto Eesti Kooli lõpuaktus

Esmaspäeva õhtul olin üle tüki aja jälle taas kord esmaspäevasel kooliõhtul Eesti Majas. Mari otsustas sügisel uuesti Toronto Eesti Koolis käima hakata ning eks ta siis proovis "päris" kooli ja karate kõrvalt sellegagi hakkama saada. Kunagisest suurest lasteaia klassist on ikka mõned keskkooli lõpuni vastu pidanud. Poistest vaid üks! Eks näe, kui paljud neist viimasesse, gümnaasiumiklassi, edasi lähevad. Mari oli küll veendunud, et ta ei jõua seda enam teha, kuid peale aktust oli tal juba hoopis teine jutt suus :)

Kolm sõbrannat - Kati, Katariina, Mari - kes aegajalt ka muul ajal kokku saavad. Ikka sellepärast, et lapsevanemad läbi käivad :) Mari ja Kati on pisikesest peast juba koos olnud, kui me kõrvaltänavatel elasime ning Tomi ema neid hoidis. Nüüd elame aga hoopis Katariinale lähemal. Nende eesti keel on kindlasti üks parimaid koolis. Millegipärast on mõnel ekslik arvamine, et nad on Eestis sündinud ja sellepärast ka keel nii hea! Kõik algab siiski kodust, kui järjepidevad seal eesti keele rääkimisega ollakse! Tean kahte väikest poissi, kes on juba neljandat põlve Kanada-eestlased ja kelle eesti keel annab silmad ette nii mõnelegi päriselt Eestis sündinule, kes siin mõnda aega elanud :) Ja seda tänu vanaemale, kes on järjepidevalt nendega koos olnud! Juhtumisi on ema-isa ka eesti juurtega, kes siiani eestlust tähtsaks pidanud. Vahel ma ei suuda ära imestada seda entusiasmi ja oma juurtest kinni hoidmist, eriti veel nende taustal, kes pole just väga kaua aega Eestist ära olnud, kuid kes täielikult eestlusele selja keeranud... Meie ise pole just selga keeranud, räägime eesti keeles ja käime Eesti vahet, kuid mul on tunne, et jääme mõnele kohalikule kanada-eestlasele kõvasti alla!

Mari keskkooli kolmanda ja seega viimase klassi õpetajaga Erika Kessaga. Erika oli väga kannatlik minu neiuga, kes päris palju karate, suusatamise ja õppimiste pärast puudus. Teisel pildil on Mari koos teise hiiu juurtega neiuga, kes lõpetas gümnaasiumi.

Videos on Kati ja Kristjani kõned, keskkooli ja gümnaasiumi lõpetajate poolt. Torkasin vahele fotosid lasteaiast ja kooli ajast. Muidugi enamasti kõik Mari kesksed :) Lõpus on katkend palast, mis on kooli vilistlase Riho Maimetsa poolt loodud. Ta õppis ja lõpetas Tallinna Muusikaakadeemia ning esineb siin koos õe Kailiga. Mul on kahju, et tema peetud kõnet linti ei võtnud. Muide tema on just see, kes mulle väga intrigeerivaid küsimusi esitas, kui ma veel õpetasin koolis (kaasa arvatud "Minu Kanadasse" lükitud pärimine, mis ma Türgist ja EÜst arvan :)


16.5.11

Ilma telerita!


Paar nädalat tagasi lülitati viimaks meie TV kaabelühendus maha (internet ikka jäi :). Saime veel pisut "armuaega" peale seda, kui olin vastava palve esitanud. Mul juba jõudis kahtlus tekkida, kas nad on meid ära unustanud ja ei katkestagi teenust. Mis ühelt poolt ju pole paha, kui mõnda asja tasuta saab, kuid teisalt tahtsime just oma kõige nooremalt võsult võtta ära kiusatust kogu aeg selle ees istuda. Oleme kõik peale tema suured lugejad ning telerit niikuinii palju ei vaadanud. (Tom kirjutab ka samal teemal. Eriti meeldib mulle leitud karikatuur sellest, kuidas kaablimees teab täpselt, kes kaabli läbi lõikas. Süüdlasi tuleb otsida pere raamatukoide hulgast :D)

Kirke on tegelikult selle ajaga juba kolm esimest Harry Potteri raamatut suutnud läbi lugeda, mis on tema jaoks väga suur saavutus. Eriti tähelepanuväärne, sest lisaks teatas ta mulle, et Potteri raamatud pole üldse huvitavad (ta kippus teatud hulka raamatuid lihtsalt uuesti lugema, millest ma tema puhul väga hästi aru saan, sest nii on lihtsam).

Eks ta istu ka vahel arvuti ees ja vaatab animemultikaid (ma väga ei pahanda, kui all jookseb tõlge, aitab ta lugemisele kaasa), ja siis minuga Eestist tulevaid saateid, endal vardad käes :)

Isegi Magic the Gathering kaardid otsiti üles ning mäng läks uuesti käima! Vahepeal on need kuidagi meelest ununenud! Olen aru saanud, et seal on paras ports reegleid, millega tuleb arvestada. Maailmas on üle kuue miljoni fänni, kes seda 1993.aastal ühe matemaatiku poolt välja mõeldud mängu mängivad (nüüd siis kaks uuesti juures). Meil on ka vahelduva eduga perega koos lauamängude mängimine käinud, kuid kahjuks just vahelduva eduga, sest karatetrenn võtab päris palju aega ära. Ehk nüüd saab sedagi natuke elavamaks muuta, kui lapsed tahavad lugemises pausi.


Ma olen ka uurinud paremaid teleriantenne, millega õhust kanaleid püüda. Tavaline võimendiga kahjuks annab vaid virvendavaid või topeltpilte. Kuid arvestades, kui hästi me praegu ilma hakkama saame, siis ma ei kiirusta väga sellega.

15.5.11

Eurovisioon ja muusika meie peres...

Paistab, et minu pöidlahoidmisest polnud palju kasu Eestile :) Vaatasin läbi interneti Eesti TV ülekannet. Tom oli esimesed kaheksa laulu minuga, kuid ta ei saa eriti aru, miks inimesed muusikat üldse kuulavad :) Proovisin lapsi ka juurde meelitada, kuid Mari oli just sõbranna juurest pidzhaamapeolt tulnud ning tal olevat vahepeal väga igav olnud, kui teised (välja arvatud veel üks neiu) olid hakanud Youtube'ist laule vaatama :D Kirke oli raamatu läbi saanud, ja ei teadnud, mida teha, sest telerit ei saa me enam vaadata. Kuid temagi keeldus minu kõrvale tulemast ja vardaid kätte võtmast. Tal on praegu sall pooleli!


Nii me siin oleme, et eriti palju muusikat ei kuula. Omal ajal pidi mul kogu aeg raadio kõrval plärisema, kui kodus olin. Kohe kui koolist koju sain, läks raadio peale. Nüüd olen vist tänu Tomi mõjule hakanud hindama palju rohkem vaikset olemist (linnulaulu kuulamist, nii palju kui seda linnas on ;), kuigi eks ma ikka vahel midagi kuulan. Tihtipeale ühe hooga mitu korda sama laulu :) Lapsed leiavad ka üksikuid, mis meeldib ja kuulavad üle ja üle, kuni unustavad või tüdinevad. Eurovisiooni vaatan peamiselt vanast harjumusest :) Nagu tükike tuttavat "vanast elust".

Eurovisiooni võidulaul oli üks nende hulgas, mis mulle meeldis. Võistlust vaadates oleks Itaaliale ka punkte jaganud. Esimese hooga jäi ta millegipärast kahe silma vahele. Hea, et nad tagasi ikka julgesid tulla ja neil hästi läks! Rootslaste Eric Saade pani mind hoopis uurima, milliseid muid laule ta esitanud on ja leidsin mitu, mis rohkem meeldisid :) Siin on üks. Taani oli ka kena, kuid meenutas mingit teist laulu. Huvitav oli kommentaar, et nende bänd A Friend in London on Kanadas tuntud. Arvestades, et ma palju muusikat ei kuula, siis on ta kindlasti kahe silma vahele jäänud :) Nende kodulehe alusel on nad esinenud Breakfast TVs, mida "hirmus" palju inimesi vaatab. Meie ka kunagi, kui teler oli :) Nad osalesid Kanada muusikanädalal märtsis. Ja nii palju, kui ma taani keelest aru saan (ainult tänu rootsi keelele), on nad ka alla kirjutanud plaadi väljaandmise kontraktile. Pidi siin septembris välja tulema.

14.5.11

Eurovisioon


Peaaegu oleks kogu Eurovisiooni tralli seekord maha maganud :) Vaatasin ikka ülesriputatud videod viimaks neljapäeva õhtul üle, st enamusel vaid pisut algust ja keskelt. Olen märganud, et parem ongi valmisvorbitud vidosid kuulata-vaadata kui "elus" esinemisi, kus iga viga mitmekordselt välja paistab. Esimese hooga meeldis üle kõige Prantsusmaa. Vist hakkab vanus oma rolli mängima ;) Autos keeran ka tavaliselt klassikaraadio peale.



Hoopis vastandlikult kleepis aga iirlastest kaksikute laul end minu külge :) Kuulasin reede hommikul uuesti mõnda üle ning siis jalutasin terve tee metroo peale just nende viisijupp peas edasi kõlamas. Nägin neid esimest korda X-factori saates (ei näidata Kanadas, aga olen ikka üle neti jälginud), milles jätsid alguses pisut ennasttäis tüüpide mulje, kes just kõige parema "helikvaliteediga" hääli ei omanud. Samas said nad hiljem kiita, kui varmalt nad olid koostööd tegema ning käitusid väga hästi, ilma igasuguste virisemisteta ja jonnimisteta. Peabki vist neid võtma naerusäde silmanurgas :) Ja minu meelest ei pea kogu seda Eurovisiooni ka niiiii hirmus tõsiselt võtma! Las see olla mõnus muusikute ühispidu! Kujutan ette, et nemad naudivad seda ettevõtmist ehk kõige rohkem (või vähemalt tahaks loota :).


Tegelikult meeldivad mulle ikka pisut rahulikumat laadi lood. Sakslaste Lena on kindlasti lemmik. Mulle meeldib tema hääl ja hoopis teist laadi laul seekordsetelt võistlustel. Islandlastega käib kaasas kurb lugu laulja loojast, kes ei saanudki oma loomingu edu nautida, sest elutee lõigati lühikeseks. Juba sellepärast tahaks, et neil hästi läheks! Shveitslastel on mõnus viis, kuigi sõnu kohati pole, kui 'na-na-na' sõnade nimekirjast välja jätta :)


Olen alati vaimustuses olnud a cappellast ning belglaste oma langeb muidugi sinna kategooriasse! Aserbaidzhaanil on väga kaunis meloodia, minu meelest, eriti kui veel seda paar korda kuulata. Ja soomlaste oma selline, mille peale ma poleks kunagi osanud öelda, et see meie sugulasrahva oma oleks olnud! Ilus!!! Lisaks veel sügava sõnumiga!


Kuna mina ei võta asja liiga tõsiselt, siis mingeid ennustusi ka ei hakka tegema :) Minu meelest on kõik võitjad, kes kohale läksid... välja arvatud need, kelle laul ilus ei olnud ;) Aga selliseid ei olnud ju, sest kusagil leidub alati keegi, kelle muusikaline huvi just nende joont pidi käib. Mina avastasin enda jaoks mitu kena lugu ja mitu lauljat, kelle muusikat edasi uurida-puurida! Ja muidugi hoian ikka Eestile ka pöialt! Midagi muud siit kaugelt ju teha ei saa :)

13.5.11

Linnaelu varjukülg...

Kas ei paista kevadiselt kaunis pilt Doni jõe orule, pisut udune, pisut vihmane, kuid värskelt roheline. Kuid nende pisut veel raagus okste vahelt jääb silma kellegi kodu...


Nagu oleks keegi hetkeks peatunud, kanuu kaldale tõmmanud ning ööseks puhkama heitnud, mõtlen hetkeks. Kuid tegelikult on see tõesti koduk neile, kellel kodu ei ole, seda meie mõistes kodu... Muidugi proovib linn leida kõigile abi, on olemas varjupaigad, kuid mitte alati ei sobi need mõnele. Põhjuseks ei tarvitsegi alati raha/vaesus olla, vaid hoopis psühholoogiline...

12.5.11

Matkasoeng

Mida teha, kui minna metsa ja unustada pikkade juuste kinni panemiseks vajalikud vahendid maha. Nutikas neiu leidis metsa alt paraja puuoksa ning matkasoeng oligi valmis!

11.5.11

Veel matka pilte

Muidugi ei saanud kuidagi jätta lilli pildistamast. Ühelt avastasin hiljem isegi varakevadise mesilase usinalt tööd tegemas :) Alumisel pildil on Mari ühte kannikese õit "noppimas", tegelikult jäid kõik lilled meist metsa, ainult fotod võtsime kaasa.

Valged suureõielised valged trilliumid alles olid õide minemas. Vaid julgemad olid oma õienupud avanud, samal ajal kui punane trillium juba õitses. Kollasele lillele ei oska ma eestikeelset vastet anda, ladina keeles on see Erythronium americanum, inglise keeles trout lily või adder's tongue (otsetõlkes forell-liilia ja rästiku keel). Kasvab peamiselt Põhja-Ameerika idaosas.

Siin seerias on vasakul all nurgas raja algus, mis on üks osa pikast Bruce Trail'ist. Mõnel pool on üle aia saamiseks seatud püsti trepid. Kõrval on kohe karjamaa, kus ei soovitata just lehmadega kokku minna :) Leidsime ka suure kivihunniku, kus kellegi osavad käed on "kivimehi" püsti pannud.

10.5.11

Esimene kevadine matk

Emadepäeva kõige põnevam ettevõtmine, peale südamekujuliste maasikate-mustikate-jäätise-pannkookide söömist, oli matk Hockley Valley radadel. Huvitav on loodus, kui puud on veel lehte minemata ning siin-seal vaatavad metsa alt vastu üksikud õied või õienupud. Koko oli muidugi seitsmendas taevas, eriti kui ta avastas raja kõrvalt väikese oja, mille peale ta otsustas, et seal on palju lõbusam jalutada. Meie meelest oli asi lõbust väga kaugel, sest ta ajas põhjamuda üles ning nägi varsti ise välja nagu mudakonn.

Seekord oli meil Hanna koos taksikoer Sakuga kaasas. Koertel oli tõesti tore. Lubasime nad rihma otsast lahti, kuigi kindlasti rikkusime sellega mingeid eeskirju, ning kahekesi tormasid nad mööda rada suure tuhinaga ette, et siis meie hõikamise peale tagasi joosta. Hüüame heleda häälega "krr...rrr", sest ei ole tahtnud, et igaühe vile peale kutsa kohale tormab :) Saku vaatas asja pealt, peaaegu oli näha, kuidas ajutöö käis ning varsti reageeris temagi sama tublilt meie hõike peale, mis tühjas ja vaikses metsas päris kaugele kajas.

Hockley Valley metsas on pikad sirged puud. Ilma lehtedeta on eriti selgelt näha, kui väike inimene nende kõrval on.

Koko ja Saku on tõesti head sõbrad. Naljakas oli vaadata, kuidas nad kahekesi kõrvuti jooksujalu liikusid. Olime natuke mures, kas lühikeste jalgadega taksikoer vastu peab ning igaks juhuks oli kaasas tühi seljakott, kuhu ta vajadusel torgata. Kuid hetkekski ei tekkinud muret, et ta hakkama ei saaks.


Kutsude ja meie jaoks oli vett kaasas. Koertele riidest vettpidav kauss, millest vahepeal turgutust võtta. Järelejäänud vesi maitses aga eriti hästi, kui seda valamise pealt limpsida sai! Tom oli ka õunu kaasa pannud ja minul olid mõned meekommid, mis meile indu juurde andsid :) Tom küll arvas, et mis kasu matkast on, kui me magusa mugimisega kõik kaotatud kilod tagasi saame. Aga meie ei hoolinud tema targast jutust :D Me ei saanud seekord väga kauaks jääda, sest õhtupoole ootasime kodus külalisi. Muidu oleme olnud pisut paremini ette valmistanud taolisteks matkadeks. See tähendab et söögipoolist on pisut rohkem ning võtame aja maha pikniku pidamiseks või maha kukkunud palgiotsal pirukate ja võileibade nautimiseks.

Hästi tore emadepäeva matk. Inimesi polnud liiga palju. Ilm päikesepaisteline ja mitte liiga soe. Just paras!

9.5.11

Vanade asjade uus elu


Kui me Kanadasse elama tulime, polnud meie rahakotid sugugi rahast pungil (ega nad siiani ei kiitle just tüsedusega, kuigi võiksid ju viimaks ;) ja võtsime hea meelega vastu meile annetatud esemeid, millega sai elamist sisustatud. Nõusid, potte-panne, täispuust söögilaud, mida me siiani kasutame, vana madrats, mille muhud viimaks liiga muhklikuks külje all muutusid, ja minu nõudmisel hästi laia voodi vastu vahetatud sai. Nii mõnigi annetaja oli meiesugune immigrant, kes lahkelt nendele antud asju edasi jagas. Meie keldris on kaks tugitooli ja diivan ikka alles. Diivan olevat kunagi kuulunud õmblejale, millest vahel mõni nõel istujale märku andis. Nüüd on ta küll peamiselt meie Puma jaoks heaks peidukohaks :)

Mulle on meeldinud siinne küllaltki rahulik suhtumine vanadele asjadele uue elu andmisesse. Ning kui veel kümmekond aastat tagasi toimus peamine hea kvaliteediga vanakraami ost ja müük ikka antiigiäri kaudu, siis tänapäeval leiavad nutikad tegijad muid kanaleid. Näiteks osavate kätega mees, kes kammib läbi garaazhimüüke ja vanakraamipoode, kust ta siis ostab kokku puumööblit. Putitab selle üles ja müüb e-bay kaudu edasi. Sama äri peal on ka naisi, kes nõnda vanade riietusesemetaga elamisväärse sissetuleku kätte saavad. Muidugi ei tarvitse iga kuu olla samaväärne ning vahel ei taha müük hästi õnnestuda, aga siis tulevad vahele eriliselt head ajad, mil võib midagi tagavaraks panna.


Ma pole kindel, kas oleksin väga rahul nii ebakindla "palgaga". Kuid eeliseks on kindlasti suhteline vabadus. Ei pea oma tööandaja käsi väänama, millal täpselt vabu päevi võib võtta või puhkusele saab. Oma peremees on hea olla, ainult kahjuks ei saa vist kunagi töölt minema, isegi kui "vaba" päev endale lubada. Ei ole nii, et paned töökoha ukse kell viis kinni ja lähed mureta oma elu elama. Eks need mõtted tiirleks vist isegi unenägudes järgmiste projektide ümber. Kui just mõistaks olla hiljuti ühest raamatust loetud taskuvarga moodi, kes püüdis ainult väga rikkaid ohvriks valida ning üle teatud summa kunagi päevas koju ei toonud. Ülejäänu läks kiriku annetuskasti. Oskaks ka nii rahulikult elu võtta :)

8.5.11

Emad 4x

Hea mitu aastat tagasi võetud foto, millel tol ajal küll ainult kolm ema ja nüüdseks neljandana õetütrest kahe lapse ema saanud. Võilille panin kaunistuseks, sest just sellise õie tõi mu kõige vanem laps tagasihoidliku naeratusega mulle eile õhtul emadepäevaks :) Poed olevat kinni olnud. Aga nagu issi ütles, mis emmel ikka üle jääb, kui ainult kinnitada: "See on kõige ilusam lill emadepäevaks!"

7.5.11

Näomuutused

Kui juhtub olema hetk aega ja väga igav, siis võib minna veebilehele, kus saab oma fotoga mängida ning teise näo pähe teha. Asja ei tohi muidugi liiga tõsiselt võtta :) Minu lapsepõlve pildid ei näe sugugi nii välja, nagu ülal, ma naeratasin palju vähem ;) Ja vaevalt, et ahvinimesed nii rõõmsameelsed olid, kuigi ega meil ju mingeid tõestusi pole. Manga karakteri puhul võiks arvata, et tegemist pole kindlasti peategelasega :D Kes nii inetuid selleks joonistab. Päris põnevad on need teise rassi esindajad, afro ja aasia oma võiks ju täiesti olla! Kuigi lemmikuks on kunstnik Mucha variant.

Viimaks lühike video vanenemisest... 85 aastat 40 sekundiga.

6.5.11

Suurlinnad ja loodus...


Kui palju me tegelikult mõtleme, mis linnade asemel kunagi oli... Vastandina tuled linnas ja tähistaevas... Filmitud on ühe aasta jooksul Montrealis, Torontos, Quebeci linnas, New Yorgis ja Chicagos.  Vaata videot suuremana autori kodulehel. Minu jaoks on muidugi Toronto väga tuttav. Eriti need kaadrid Torontost, kus esiplaanil näha kesklinnast läbi minev maantee (kiire liikumine umbes 1:52 ;), mida mööda olen lugematuid kordi sõitnud ikka Eesti Maja ja kodu vahet. Väga ilusad on viimased võtted tähistaevast.

4.5.11

Valimised ja Kanada noorim parlamendiliige

Tom kribas juba eile siinsetest valimstest, eks ma pea ka mõne sõna vahele torkama ;) Ma ei ole suur poliitika jälgija, tulen rahulikult peale tööd koju ja teen veelgi rahulikumalt oma toimetusi, kuid seekordsed pealesunnitud valimised tekitasid tunde, et mis siin küll toimumas on... Konservatiivid on riigi väga kenasti hiljutisest majandusriisist välja toonud ning rahva toetus tänu sellele kõrge. Kuid opositsioonis olev liberaalide partei otsutas mingil tundmatul põhjusel rahuolelematust üles näidata, kui valitsus uue eelarvega välja tuli. Ilmselt ei kujutanud nad ette, et õhulosside lubamine ei lähe rahvale seekord peale, mis sest raskemad ajad on kõigil veel selgelt meeles. Kuid samas on ka meeles, kui hästi suutis valitsus tervet riiki juhtida, kui kindlat kätt hädasti vaja oli.

Konservatiivid said seekordsete valimiste tulemusel parlamendis enamuse. Liberaalid kaotasid nii kehvasti, et pidid opositsioonipartei au loovutama Uutele Demokraatidele (NDP), mida pole ei tea mis ajast nähtud! Juba kaaluvad liberaalid, kas peaks oma partei laiali saatma ning ühinema NDPga! Liberaalide juht Michael Ignatieff (vene aadli päritolu), kes meie valimispiirkonnas, astus oma kohalt tagasi - millegipärast pole ta mulle kunagi meeldinud (ja üldse mitte sellepärast et tal selline taust on;). Tegelikult tegime Tomiga nalja, miks küll liberaalid Eesti valimisi tähele ei pannud, kus samamoodi endine liider tagasi valiti. Poleks tasunud oma jalgealust nõnda kõigutama hakata ;).

Kogu valimiskampaania ajal oli selge, et paljud ruttasid hääletama põhimõtteliselt liberaalide vastu (mitmed mu noored sõbrad otsustasid just nõnda). Olenes, kuhu poole rohkem kalduti liberaalina, kas vasakule või paremale, ja nõnda läksid nende hääled kas NDPle või konservatiividele. Eesti juurtega konservatiiv Peter van Loan (ema ja vanavanemad põgenesid sõja ajal Eestist) valiti taas kord oma kohale tagasi (kuuluvat peaminister Harperi 12 kõige mõjuvõimsa poliitiku hulka) - on parlamendis olnud aastast 2004.

Huvitav on ka see, et verivärskete parlamendiliikmete hulgas on ootamatult palju noori. Kõige noorem nendest üldse üle aegade noorim 19 aastane Pierre-Luc Dusseault (NDP), kel mittevalimise puhul suvetöö golfiväljakul soolas. Ta õpib ülikoolis poliitkateadust - lõpetas esimese kursuse - ning nüüd ei pea leppima kehva suvetöölise tasuga. Üle 150 tuhande dollari aastas teenida poliitikuna pole vist väga paha :) Mida aga arvavad vanad tegijad noortest... NDP juht Jack Laytoni meelest peabki just nii edasi minema - noored ja vanad koostööd tehes. Arvestades, kuidas vanad vahel liialt oma kohtadest kinni hoiavad, siis on selline suhtumine ainult kiiduväärt. Dusseault ise arvab, et segu noortest ja vanadest aitab paremini kogu rahva eest hea seista.

Lisan siia veel Wikipediast leitud tabeli hääletustulemuste kohta. Rohelistel, kes tavaliselt minu lemmikud, said viimaks ka ühe koha parlamendis, mille üle ollakse muidugi väga õnnelikud! Aga ega marksistid-leninistid, ninasarvikud, piraadid ja marihuaanlased ilma pooldajateta jäänud :) Muidugi oli hääli siiski nii vähe, et neil võtab veel hulk aega, enne kui nad valitsusredeli esimesele astmelegi end upitada jõuavad.