Tervisest

Osaliselt oli mu kirjutis juba eelmise aasta kevadel valmis, kuid polnud kindel, kas postitan või mitte... Ma ei otsi kindlasti tähelepanu, aga ehk oskavad teised märgata enda juures muutusi, mille puhul tasub kohe kiiresti arsti ukse taha kiirustada. Et mitte kedagi ka ehmatada, siis hoolimata asja tõsidusest ja nüüdsest kohustuslikus korras iga teatud aja tagant testidel käimisest, pole olukord siiski liiga hull. 

Asi sai alguse juba paar suve tagasi, kui mind hakkasid kimbutama tugevad kõhuvalud. Nii tugevad, et panin lõpuks ikka aja arsti juurde kinni. Väga targalt tühistasin aga selle ära, sest valud kadusid. Pea aasta edasi ning olin jälle samas olukorras. Kuid valudega kaasnes väga kehv olemine ning iiveldus. Lisaks peapööritused, kui tõusin järsku või näiteks õhtul voodisse heitsin, justkui kukkusin sügavast kaevust alla. Nüüd ei oodanud ma kaua, sain päris kiiresti arsti juurde. Kes arvas, et mul on maohaavad ning määras mingi ravimi. Eks ma siis sõin seda söögi alla ja söögi peale ja kuigi sain abi, siis üleüldine enesetunne polnud just väga kiita. Sel ajal kui mu ülejäänud pere oli Jaapanis, võtsin mina end töölt vabaks ning proovisin hästi rahulikult seda elukest võtta. 

Enam-vähem oli ju kõik korras, kuni sügisel tulid valud tagasi iivelduse ja oksendamisega. Arstionu kahtlustas kõige muu kõrval, et äkki olen lapseootel :)  Ning saatis mind põhjalikku vereproovi andma. Mis paljastas, et rase ma ei ole, kuid maos teevad laastamistööd helikobakterid. Polnud nendest kunagi midagi kuulnud. Nii et koju jõudes uurisin põhjalikult, mille otsa olen sattunud. Tegu polegi just mingi haruldusega. Maailmas elab umbes pool elanikkonnast selle bakteriga sõbralikult koos (Ida-Euroopas ja arenguriikides on seda umbes 80 protsendil), ainult teatud tingimustes (millest siiani keegi pole vähemalt internetis kirjutanud ja vist pole teadlasedki päriselt selgusel) hakkavad nad inimese kehas peremehetsema. Muide bakteri avastaja on saanud selle eest Nobeli preemia! Ja seda vaevalt kümme aastat tagasi! Premeeritud teadlane tõestas ka, et antibiootikumikuuriga saab nendest lahti. Oli ise neid baktereid sisse söönud ja siis ravinud ennast!

Igal juhul oli mul hea meel, et kurjajuurele pihta saadi. Tegin läbi kahenädalase antibiootikumikuuri, mis ei mõjunud just väga hästi, sest sees keeras kõik ning pidevalt oli paha olla. Kodust kaugemale oli väga raske minna. Teisel nädalal tundsin juba end paremini, kuid tänu organismi nõrkusele ja hoolimata sellest, et magasin külmetuse käes vaevlevast Tomist eraldi, jäin ka külmetusse. Nii ma siis istusin kaks nädalat kodus.

Aga minu saaga jätkus. Tegin läbi endoskoopia, mille käigus uuriti mao sisemust. Õnneks olin üldnarkoosi all, kuigi tean, et mõnel pool tehakse seda ka ärkvel olles, mis ei pidanud eriti mõnus olema. Sain siis teada, et mul on kaks maohaava olnud. Ja lisaks on pikaaegne happeline keskkond rikkunud mu söögitoru sisekesta. Sellele on olemas ka teaduslik nimetus - barreti söögitoru. Millega pean nüüd kuidagi elu lõpuni hakkama saama. Kuigi lohutuseks öeldi, et enamasti surevad inimesed vanadusse, kui sellest seisundist vähk arenenda jõuaks. Ma proovin siis selle enamuse hulka jääda :) Mis tähendas, et pidin üle vaatama, mida söön ja kuidas söön. Happelised ja vürtsised toidud on parem kõrvale jätta. Viimaste üle ma ei kurvasta, kuid tsitruseviljadest ja tomatitest on küll kahju loobuda. Süüa tasub mitu korda päevas ja vähem. Ning viimane toidukord peaks olema kaks-kolm tundi enne magamaminekut. Peatsi tõstsin ka umtes 15cm kõrgemale, et takistada toidul söögitorusse tagasivalgumist. Üks küsimus, mis esitati, oli kõrvetiste kohta. Kuid ma pole kunagi midagi tundnud. Hiljem lugedes teiste kogemustest ja ka teiste arstide arvamusi, sain teada, et kuigi toimub reflux, kus toit üles ajab, siis on see nn vaikne. Millest arugi ei saa.

Kogu see asi oli kergelt öeldes ikka üsna shokeeriv. Kui ma siis uuesti perearsti juures olin, teatas ta mulle lisaks rõõmusõnumi, et tõenäoliselt liigun ikka suhkruhaiguse poole. Kindlasti on mul tänu emale soodumus. Arst soovitas mul nii kiiresti kui saan kaalu kaotada, nii umbes 9-14kg (kuigi ma jäin oma piirinormide sisse, mis sest et kusagile ülempiiri ligi), sest see aitaks ehk kogu asja edasi lükata. Hmm... mida ta õieti mõtleb, ma ei saa kunagi sama kergeks, nagu ma keskkooli lõpetamisel olin! Kui tema juurest välja sain, siis tundsin, et enam ei jõua. Läksin koju ja nutsin kohe hästi korraliku peatäie. Sõin lohutuseks umbes viiskümmendseitse (võib olla oli ka viis või seitse ;) lehmakommi ära, nii et lausa paha hakkas ja järgmisest päevast tegin täieliku kannapöörde toidulaua osas. Arvestades söögitoru probleemidega ning sellega, et olen pre-diabeetik. Arst soovitas mul kaalujälgijatesse minna, kuid ütlesin talle kohe, et suudan ise kõigega hakkama saada. Tom arvas ka, et olen nii tugeva iseloomuga, et mul pole grupi tuge vaja :) Ema oli mul just lugenud mingit horoskoopi, milles kirjutati, et peaksin olema justkui kass, kes korraks ehmatab, raputab siis pahuralt ning sammub aga edasi. Eks elu jaga meile kõigile oma hoope, ja eks me reageeri erinevalt. Enamasti saame ju hakkama, muidu poleks meid ju siin olemas :)

Tom on väga mures, et ma riputan nii isikliku asja üles. Palun siis kõik küsimused ainult minule suunata :)  Ma tunnen end väga hästi praegu, tükil ajal juba ülihästi!