30.4.10

Kevad tuleb hooga

ning jalgrattaid ilmub tänavatele nagu seeni :)

29.4.10

Pulma-aastapäev

Kaks aastat hõbepulmadest puudu!!! Uskumatu, kuidas me nii kaua oleme vastu pidanud :D Aga samas läheb see ju järjest kergemaks, sest teine ju läbi-lõhki tuttav! Ma pole veel kindel, kas hakkan just kooki tegema, nagu märkasin Sille toidublogis 8-nda pulma-aatapäeva puhul, meil ju raamatukogu õhtu ees. Ehk küpsetab kaasa ise midagi selleks ajaks, kui töölt koju jõuan, tal tuli see ju viimane kord nii hästi välja :)

Pulmadega seoses lugesin veel ühte toredat postitust Ühel Teljel Ümber Planeedi, milles noored reisijad Indias Pakistani viisat saades kenasti ette võeti ning kohalikule ametnikule kuidagi pähe ei mahtunud, et naine võiks sama hästi küsimustele vastata kui mees. Ilmselt vangutati hiljem omavahel pead, kuidas küll see vaene eestlasest abielumees on sattunud naise talla alla :D Kombed on erinevad erinevatel maadel... Mis toob mind hoopis raamatu juurde, mille hiljuti kenasti läbi lugesin: Elizabeth Gilbert "Committed". Tunnistan, et pole tema eelmist menuraamatut läbi lugenud, kuigi plaanisin. Muud asjad tulid vahele (nagu oma raamat :).

Raamatus on huvitav nägemus abielust ja lahutustest. Autor on ise raske lahutuse kogemusega. Ta ei igatse uut abielu, kuni autori teele satub kena Brasiiliast pärit mees. Koos vabalt elades olekski võinud nende eluratas veereda, kui probleemiks poleks tekkinud USAs elamise luba. Ainuke lahendus oli ametlikult abieluranda purjetada. Samas toob ta välja huvitava statistika, mille järgi näiteks Rootsis elavad sambod (ehk elukaaslased ehk common-law'd Kanadas) peavad palju paremini kooselule vastu, kui need, kes on ameliku paberiga seotud! Huvitav, mille pärast inimesed on pidanud selle sammu ette võtma. Päris tavaline on läänes olnud lapseootel kiiresti sõrmused sõrme saada, kuid mina näiteks abiellusin Tomiga kiiremini kui ilmselt oleks plaaninud, tänu nõukogu korra tobedale tingimusele, mille järgi saime alles abielludes Tomi töö poolt Sakus endale päris oma korteri!!!

Aga mis tagab tugeva abielu... kas ainult armastus? Nagu Gilbert arvab, mitte alati. Ta leiab sellele kinnitust lihtsate rahvaste juures, kus laiendatud pere või hõim on noortele toeks oma elu sisseseadmisel. Kas läänest kohale jõudnud arvamised ja väärtused ongi alati need kõige paremad... Samuti mõjutab noorte abiellujate vanus, kui suure tõenäosusega kokku jäädakse. Mida noorem, seda suurem võimalus lahutuseks! Ta annab vanusepiiriks 25! Meie Tomiga olime vaid aasta nooremad :) Mina ise olen üha rohkem aru hakanud saama, et pole olemas mingit müstilist "paremat õnne" kusagil mujal või kellegi teisega. Ônn on just siin ja praegu, seda peab oskama lihtsalt näha!

Gilbert on otsustanud lapsi mitte saada, kuigi ta ei suru oma arvamist/otsust kellelegi peale. Ta armastab südamest oma õelapsi. Ema roll on mingil määral eneseohverdamine. Tema ema tunnistab, et kõige õnnelikum oli ta, kui lapsed kodust oma elu elama läksid! Ma ei oska seda nii vaadata. Mul on oma laste üle iga hetkega aina rohkem hea meel! Kuigi tunnistan, et laste perre tulek tähendas meeletut muutust! Iga ema kogeb seda aga erinevalt...

Nii palju siis abieludest mitme pilgu läbi :) Meile aga soovin veel mitmeid toredaid aastaid koos!

28.4.10

Kevad

Meie kevad on hästi kirjut ilmet näidanud. Oleme saanud suvist sooja ja talvist külma, kuigi tunnistan, et siiani on see olnud siiski kõige rohkem minu jaoks kenale kevadele sarnane. Muidu kipub ikka päris jahe olema, kuni äkki saabub soojus, kõik läheb õitsema ning suure kuumaga on lühikese ajaga puud juba lehes ning õitemeri kadunud.

Kevadega toovad restoranid ja kohvikud tänavale oma toolid ja lauad. Pildil saab üks metallist pink uue särava värvikorra üle, et külalistel ikka kena istuda oleks.

25.4.10

Selles majas täna õhtul rahu ei ole...

...arvas karateturniiri peakohtunik, kui Mari ja Kirke said kätte karikad esimese ja teise koha eest kumites ehk vabavõitluses. Pildi järgi seda nüüd küll öelda ei saa ning tegelikult kallistasid nad teineteist, kui Marile võit määrati. Kirke on oma kasvu ja kaaluga Marile järele jõudnud (pildil seisab ta küll trepiastmel) ning võistles samas kategoorias. Kui viimaks kaks õde vastamisi läksid, tekitas see hulgaliselt rõõmsat kahinat publiku hulgas, sest sellist asja ei juhtu just iga päev! Mari arvas viimaks, et tal oli lihtne Kirke vastu võistelda, sest nad on palju koos harjutanud, ning teineteise taktika päris selge.



Siin võib vaadata tüdrukute võistlust. Kirkel võttis ühes ringis tükk aega, enne kui võidupunkt tuli. Seekord võisteldi noorte hulgas kahele punktile, et kogu turniiri pisut kiiremini läbi viia.



Maril ja Kirkel on juunioride mustad vööd kätte saadud ning omavahel oldi ka võistlustules oma katadega. Võit kuulus ühele pisikesele tüdrukule - ma arvan, et talle anti ka natuke "cuteness" punkte (st selle eest ta armas oli :). Mari sai sealt teise koha.



Video laste katadest ja ainult naistele mõeldud kahest katast, millest esimene on esitatud prantslasest sensei Marie'ga ning teine kahekesi.

Toomas seekord ei võistelnud, sest oli oma varbale liiga teinud :) Aga selle eest oli tal tähtis amet täita kohtuniku rollis. Ta oli pisut pabinas, kas saab ikka hakkama! Aga minu meelest sai väga hästi ning punkte niisama ei andnud ega pingutanud numbritega üle :) Hästi tehtud! Tom kirjutab ise võistlusest siin.


Kõige põnevam osa on kindlasti mustade vööde kumite. Püüdsin mõningaid pilte sealt kinni. Eriti meeldisid mulle need kaks, esimesel on justkui kaks riiukukke rinnad vastamisi pannud ja teisel on vastane saanud löögi, mis ta hetkeks õhku on tõstnud :)



Kahjuks venivad võistlused päris pikale. Hea, et nooremad saavad hommikupoole oma oskused proovile panna. Vanemate võistlejate naised ja lapsed peavad aga vastu pidama, kuigi see kerge pole, nagu pildile jäänud kaks tüdrukud näitavad. Põrandal on leitud mõnus, kuigi kõva koht pikutamiseks.



Seekord ei puudunud ka oma oskuste demonstreerimine, mida tihtipeale karatega seostatakse. Kuigi olen lõpmatuseni rõhutanud, et see on küll kõige tähtsusetum osa treeningust!!! Siin purunevad rusikalöögi all üksteise otsa laotud lauad ning betoon.

Kui viimaks võitjad vanemates kategooriates välja selgitatud, jagati kõigi ees medaleid ja karikaid. Mari on vasakul pool nurgas oma auringi tegemas.

Jaapni Maja ühes ruumis tegutses ajutine kohvik, kus müüdi võileibu, sooje viinerisaiu (hot dog ehk kuumad koerad nagu siinsed eestlased kenasti sõnaühendi tõlkinud on) ja niksi-näksi. Kirke on juba mitmendat aastat seal abiks olnud, muidugi siis kui ta parasjagu võistlemas ei ole :)

Pikk päev sai läbi. Emme-issi laste saavutustega eriliselt rahul ning koduteel saab veel korraks kiiresti poest läbi hüpatud, et traditsiooniliselt grillkana koju kaasa osta. Kes see õhtul jõuab söögiga jändama hakata!

24.4.10

Fotojaht - tulek-minek

Jõudsin ikka fotojahile see nädal! Olime kinni karatevõistlustega, kus mu tütred noorte vabavõitluse finaalis pidid kulla peale kokku minema. "Selles majas täna õhtul rahu ei ole!" arvas peakohtunik :D

Minu meelest on lennujaam üks suur tulekute ja minekute süda. Sünnimaalt kaugel elades on päris tavaline, et tulekud ja minekud just selle kohaga seotud. Kas oleme ise lennureisile minemas või võtame oodatud külalisi vastu. Sellel pildil on vanaema lapselastega, kellega kurvastuseks sugugi tihti kokku ei saa...

Millal küll ise saaks tulekute ja minekute üle otsustada ja uhketel maanteedel autoroolis kihutada (loodetavasti mitte liiga kiiresti... muretseb hoolitsev ema minu sees :D


Ja veel kaks tulekut-minekut, mis meil juba viis aastat igal neljapäeval (mõningate eranditega) ette võetud. Jalutame sel päeval perega (kuhu nüüd Kokogi kuulub) raamatukokku!

Vahel saab liikumise natuke kergemaks, kui võtta abiks tõukerattad. Proovisin eelmisel neljapäeval isegi selle vahendi ära ja pean tunnistama, et see polnudki nii kerge nagu ma arvasin. Vaja vist rohkem harjutada :)

21.4.10

Korrutustabel

Minu lastel on korrutustabelid selged, kui aga õppimine käis, siis leidsin ühe toreda programmi, mis teeb numbri-saladustega tuttavaks saamise hästi toredaks!

Timez Attack on arvutimäng, milles edasisaamiseks peab korrutamisküsimustele vigadeta vastama. Nad pakuvad kõigile tasuta versiooni. Raha tuleks käia välja, kui tahad muuta mitmekesisemaks erinevaid kohti, millest mängija peab läbi minema. Mina ei ostnud kunagi midagi juurde (tol ajal oli vist neid ainult 2 või 3 versiooni, nüüd 4), sest lapsed said korrutamise enne selgeks!

Huvitav on see, et koolis nõutakse korrutamist 12neni! Mina õppisin alguses ikka 10 tabelit selgeks, alles vanemast peast pidi vist natuke rohkem teadma.
TFUKCUDN

20.4.10

Kanada noored lauljad

Natuke noorte kanadalaste muusikatutvustust... Olen ammu-ammu mõelnud siia üles panna noore kanadalasest pop-punk laulja Shiloh esitust "Operator", mida tüdrukud mõnda aega tagasi pidevalt kuulasid :)



Siin on lühike intervjuu temaga - Avril Lavigne or Shiloh? Avril on teine kanadalane, kes on saavutanud ülemaailmse kuulsuse, kuigi tema käitumine on tekitanud vastakaid tundeid... Samas väidavad paljud, et ta proovib olla tema ise ning ei taha lasta suurtel plaadifirmadel ja kompaniidel ennast peale suruda.


19.4.10

Koko sünnipäevapidu

Koko saab neljapäeval aastaseks! Kuna aga nädala sees on raske pidu pidada ja järgmine laupäev ootab ees karateturniir, siis organiseerisid lapsed (st Kirke) laupäevaks pidu. Mina proovisin kuidagi välja vingerdada, kuid mulle tehti selgeks, kui tähtis see sündmus ikkagi on. Nii palju ikka sain, et nad ei tohtinud liiga suurt hulka külalisi kokku ajada. Olin ju hommikul tööl ka...

Koko jaoks oli Kirke isaga lihapoodi läinud ning nad olid sealt koerakonte küsinud. Lahke mammi seletas siis, et need on lausa tasuta ära anda ning sosistas saladuskatte all, kuidas nendest head suppi saab keeta :) Pildil ongi Koko oma imemaitsva kondiga, millest üdi kohe nahka pandi! Kahjuks ei ole ta veel küllalt palju viisakaid lauakombeid õppinud, nõnda peab ta oma külaliste jalge juures toitu närima :D

Kahejalgsetele valmistasin hoopis pizzat. Seekord tegin üle pika aja käsitsi taigna valmis, sest hommikul ei olnud mahti jahu ja muud vajalikku masinasse panna. Tainast sai nii palju, et otustasin selle rullida suuremaks, kui minu ahjukivi ning keerasin siis ääre sissepoole tagasi, peites juustu kenasti ääre alla. Hiljem süües jäi viimaks justkui juustupirukas kätte. Muidu kippusid ääred tihtipeale söömata jääma, kuigi püüan täidise alati võimalikult serva lähedale panna. Tom ja lapsed kiitsid väga seda juustuäärt ning ma lubasin nõnda teinekordki teha!

Kõige suurem üllatus oli Tomi ja Mari poolt valmis meisterdatud virsikukook! Olin juba arvestanud, kuidas töölt tulles ma pean küpsetama hakkama! Tom oli interneti peal surfates ühe retsepti leidnud ning palunud Mari appi. Tunnistan, et kook tuli väga maitsev :) Pidu oli ka selline rahulik, sest mitte kõik oodatud külalised ei tulnud kohale (eriti neljajalgsed).

Tomi sünnipäevaheietused on peidus siin.

18.4.10

Toronto Eesti Maja peolt

Sain viimaks video üles, mis Tom eelmisel laupäeval Eesti Maja peolt pisut väriseva käega salvestas. Laulavad Peeter Kopvillem oma laste Leiki ja Keilaga, kitarril Eric Soostar. Muide eelmise postituse vanapaar on juhtumisi tüdrukute vanaema-vanaisa.

Peeter on Kanada poliitilise ajakirja MacLeans toimetaja, oli 90ndatel Münchenis Raadio Vaba Euroopa Eesti osakonna direktor ja muusikat teeb kindlasti oma isa Olafi mõjutusel. Ta töötas kunagi muusikuna, kuid sattus siis hoopis ajakirjandusse. Tütardel on minu meelest kena hääl, kuigi nad seda just profina ei kasuta. Nagu juba kord nimetasin, meeldivad mulle väga nende laulud! Isegi kui ma olen siinses eestlaste ühiskkonnas päris uustulnuk ning pole neid just palju kuulnud. Muidugi soojendab südant, kui näen oma endisi õpilasi nii kenasti esinemas! Ma ei ole vist päris erapooletu :D



Ja Olaf Kovillemi laul, mille leidsin Youtube'ist (siit leiab neid veel, kus on huvitav valik Georg Otsa ja Artur Rinne kõrval :)



Eesti Maja juubeliks on lisaks olemas veel üks pikem pildimeenutuste video maja ajaloost. Mina olen vähemalt kahe peale sattunud :) - muidugi panga omale ja millegipärast ka kindlustuse/konsulaadi pildile - proovisin meenutada, millega seoses, kuid meelde ei tulegi!

16.4.10

Fotojaht - vanasõna


Eelmise nädalavahetuse Toronto Eesti Maja 50. aastapäeva pidustustel jäi pilk peatuma vanpaaril, kes tantsupõrandal rõõmsalt jalga keerutas. Ei tähendanud see, et vanahärra selg ajaga küüru vajunud! Oma kallis proua tuli ikka kenasti tantsima viia! Haarasin fotoka just selle fotojahi tarbeks, isegi kui kohe ei suutnud ühte head vanasõna juurde mõelda. Ja nõnda sai neid viimaks interneti abiga lausa hulgem :) Raske oli seda ainust ja õiget selle pildi juurde valida! Nii et seekord ainult üks pilt ja mitu allkirja!

Ela rõõmsast, sured õnsast
Ega vanadus võta, haigus võtab
Mis noorelt haritud, sest vanadus ei võõrdu
Aeg lääb vanaduse poole, ei mitte noore poole
Kuida sa noorelt kasvad, nenda sa vanalt jääd
Siis on inimene vana, kui ta hauda mädaneb
Ken noorelt nobe, see virk vananagi
Hommik on noorus, õhtu vanadus
Noored võtku vanadest oppust
Vana inimesest võta viisi

Ma istusin seljad vastakuti ühe vanaprouaga, kes kunagi korporatsiooni astudes rebaste vanemaks oli. Kuulasin teda ja tundsin, et mul polegi muud meelelahutust vaja! Ta tegi märkusi peo korralduse, noorte riietuse, toidu ja kõige muu kohta, mis talle silma jäi... aga mitte pahatahtlikult. Mõtlesin, kui kerge on ilmselt jõuda ikka, kui võid vabalt oma arvamist avaldada. Muidugi peab vist kuulaja ise ka teatud vanuses olema, et kõigi nende ütlemiste peale solvumata rahulikuks jääda :)

Teisi vanasõnu

15.4.10

Juuksed


"Finally we got your old self back!" teatas Kirke minu uut soengut nähes! Ongi nii, et tegelikult on pikajuukseliseks olekut väga lühike osa minu elust olnud. Seekord polnud ma aga neli aastat kordagi juukseid lõiganud...

Umbes-täpselt neli aastat tagasi olin viimati juuksuri juures. Tol korral koju jõudes, võtsin vastu kõne õelt, kes teatas, et meie isa oli siit ilmast lahkunud... Ning kuigi me polnud kunagi väga lähedased isaga olnud, puudutas tema kaotus mind uskumatult sügavalt, eriti veel kodumaalt nii kaugel elades. Ma hoidsin juuksuritest eemale, ei tea kas alateadlikult võimalikest halbadest uudistest peitu pugedes...

Juuksed venisid omasoodu aina pikemaks ning ühel päeval sattusin nägema lühikest saatelõiku heategevuorganisatsioonist - Angel Hair - mille eesmärk on toetada neid lapsi, kes on vähiga võideldes oma juustest ilma jäänud. Otsustasingi tol hetkel, et juuksed, mis mul peas, pole enam minu omad, vaid kasvatan neid just sellele organisatsioonile annetamiseks. Nende poolt valmistatud parukad lähevad lastele, kelle vanematel poleks kunagi nii palju raha välja käia, mis üks korralik parukas maksma läheks.

Ja mina oma lühikese soenguga olen õnnelik ja rahul. Tom oli küll pisut vastu, aga eks see ole vist meeste häda, et nad tahavad pikajuukselisi :) Tüdrukud ütlesid hommikul veel: Go for it! Mis sa enam mõtled!!! Aga praeguseks on Tomgi leppinud ja arvab, et lühike soeng sobib :D (Pildil tundub küll lühike soeng tumedam, kuid see on ainult valgusest. Ma olen elus ainult korra juukseid punakaks värvinud, aga seda värviga, mis pesuga välja kulus.)

Mul on kindlasti hea meel, et võtsin vaevaks kannatlikult juukseid kasvatada. Isegi Kirke arvas, et ta võiks vaadata, kuidas lühike soeng talle sobiks! Talle meeldib väga mõte kellelegi abiks olla.

Minu kunagine soengutega mängimine on siin üleval.

14.4.10

Kes on kanadalane...

Vahetevahel oskab mõni väga kenasti kanadaste kohta kirjutada. Seekord siis Austraalia hambaarsti abivalmis ülevaade kanadalasest ühe Pakistani ajalehes avaldatud reklaami peale, milles pakuti raha ükskõik kellele, kes koksaks maha kanadalase, ükskõik millise kanadalase... Austraallane tahtis selge pildi anda, et keegi ei ajaks segamini, kes see kanadalane siis õieti on. (Annan väga vaba tõlke inglise keelest!)

Kanadalane võib olla inglane või prantsalne või itaallane, iirlane, sakslane, hispaanlane, poolakas, venelane või kreeklane. Kanadalane võib olla mehhiklane, aafriklane, indialane, hiinlane, jaapanlane, korealane, austraallane, iraanlane, Aasia, Araabia, Pakistani või Afgaani päritolu.


Kanadalane võib olla ka erineva indiaani hõimu esindaja. Kanadalaste religioon laiub ristiusust, juudiusust, budismist, islamiusust, hinduismist kuni nendeni, kes ei usu millessegi. Tegelikult on Kanadas rohkem moslemeid kui Afganistanis. Suur vahe on ainult selles, et Kanada elanikel on usuvabadus. Ükskõik kas nad kuuluvad siis mõne religiooni hõlma alla või mitte, vastutab iga kanadalane ainult oma jumala ees, mitte valitsuse või relvastatud bande ees, kes väidab, et on valitsuse või jumala esindaja.


Kandalane elab ühel jõukamal maal, mis maailma ajaloos üldse eksisteerinud. Selle aluseks on iga inimese õigus ja vabadus ise oma õnne nimel tegutseda
(peaasi, et ta seadusi ei riku :).


Kanadalased on helded ja nad on aidanud peaaegu iga rahvast rasketel aegadel, palumata midagi vastutasuks. Kanadalased võtavad avali käsi vastu kõike, mis hea, parimaid tooteid, parimaid raamatuid, muusikat, toitu, teenindust ja parimaid ideid ja mõtteid.


Aga nad võtavad vastu ka kõige viletsamaid - tagakiusatuid, väljavistauid ja hüljatud inimesi.


Need ongi need, kes ehitasid üles Kanada! Muidugi võib proovida mõnda kanadalast maha koksata, just nii nagu teised verejanulised türannid on enne sind proovinud teha. Kuid sa võid nõnda tappa oma sugulase või naabri. Sest kanadalane ei ole mingi kindel rahvus kindlast kohast. Kanadalane peidab endas inimhinge vabadust. Igaüks, kes tunneb samamoodi, võib olla kanadalane.

13.4.10

Raamaturiiul

Tiina Laanem "Väikesed vanamehed"
Tänu Tartu College'i raamatukogule on minu lugemisriiulisse ilmunud viimase aasta jooksul lõpuks ka eestikeelset uuemat kirjandust. Kuigi pean kohe tunnistama, et olen üsna nõutu, kui endale lugemist valin... Ei tunne ma õieti uuema aja kirjanikke ega menulugusid ega midagi muud... Vahel haaran kiiruga kaasa midagi, millest suudan vaid mõne lehekülje lugeda.

Tiina Laanemi lugu oli aga mõnus pala, mis viis mind märkamatult suvisesse Eestisse, kus sain koos teiste suvitajatega osa nii Eesti loodusest kui omamoodi eestlastest; ning leidsin hulgaliselt äratundmist. Kindlasti hoian silmad lahti, kui midagi veel tema sulest siiapoole ookeani jõuab.


Jaan Aps "Tähtis kevad"
Mulle meeldis! Kevad ei peagi olema ainult noorte valikud, kevadel võiks igas vanuses oma elule pilk heita ning teha otsuseid, kuidas ikkagi tasub edasi minna...

Tegevus toimub nii Eestis kui Prahas. Praha on alati mind pisut võlunud, kuigi sinna pole jõudnud. Pidi väga Tallinna moodi olema mõne targema sõnade järgi. Kuigi raamatust ei jää mingit hingejoovastavat tunnet... Tekib ainult mõte, et linn on linn igal pool ja elu on elu igal pool ja igal pool peab kuidagi toime tulema. Kas just nii nagu peategelane, kes heasoovliku hotelliomaniku nõusolekul peavarju annab, kui too uimastavate seente edasitoimetamisega appi tuleb.

Ja siis vanem õpetaja koolis, kus uued tuuled puhumas uute õpetajatega. Hirm uue ees paneb muretsema oma koha pärast. Kuid samas on minu meelest väga hästi antud edasi ka noore õpetaja ebakindlust... Ning muidugi noored ise, kes Prahasse ekskursioonile lähevad. Mis neile tähtis ja mis mõjutab nende tegevust ning otsuseid. Kui tähtsad on tegelikult sõprade arvamised...

Ma vist juba ütlesin, et mulle meeldis :)

Jaan Kross "Kallid kaasteelised"
Paul Ariste "Mälestusi"
Ülle Ulla "
Terpsichore tiiva all"
Lugesin need mälestusteraamatud kõik huviga läbi. Mõtlesin muidugi palju oma vanemate ja vanavanemate peale, kellest viimaseid ma ju tegelikult ei teagi...
Huvitav on see, et Ariste ja Krossi teed ristusid nooruses vangikongis, kuigi nende elu kujunes hoopis teiseks. Aristet mäletan veel Tartust, kuigi tol ajal ainult möödaminnes nähes. Tema lapselapsega olin samal kursusel. Ja tunnistan, mul polnud aimugi, et Krossgi Siberis ära käis... Olen kuulnud mokaotsast nimetamist, kuidas igaüks nüüd aina mälestusi kirjutab. Kuid mulle meeldib, et selline heietamine ette võetakse! Üks asi on juturaamatut lugeda, teine "päris" elukogemustest osa saada.

Viimaks veel Erik Tohvri raamatud, millest päris mitu olen läbi lugenud. Hea, kerge lugemine, milles minu jaoks uue Eesti eluga seotud probleemid samamoodi uued on :) - Kollaste lehtede aegu, Lepavere mõis, Tants läbi rukki, Kaksikelu (meeldis, kuna kõrvuti oli Eestisse jäänud ja Eestist Rootsi lahkunud sõprade elu - väga hästi edasi antud - küsimus on, kumb tegelikult õnnelikum... minu meelest mitte kumbki...).

12.4.10

Eesti Maja - 50!

Nädalavahetusel pidas Eesti Maja oma juubelit - 50 aastat sai aprilli esimesel kuupäeval täis, kui vana Chesteri koolimaja sai eestlaste omandiks. Hoone on praeguseks mitu juurdeehitust saanud - suure saali, mille all oleval keldrikorrusel on kohvik ning klassiruumid.

Kadunud on kunagine esifassaad, ruumipuudusel laiendati maja tänavapoolset külge (pildil - laenatud Eesti Elu kodulehelt). 90ndatel ehitati juurde lift. Olin juba siis Torontos ning mäletan seda suurt sehkendamist. Üks vanem ratastoolis proua kirjutas lausa luuletuse nii tähtsa sündmuse puhul, kiites panka, kes oli lahkelt ehitust finantseerinud. Kui aga jalad kannavad, siis tasub ikka trepist üles sammuda, sest liftiga võtab vähemalt kolm korda nii kaua :) Kalle Kadakas on Eesti Elus andnud täpsema ülevaate maja ajaloost ja Taavi Tamtik pani kokku vahva pildialbumi, mida ka laupäevaõhtusel peol näidati.



Olimegi laupäeval Eesti Majas korraldatud peol. Reede õhtul toimus midagi noortele, kuigi nagu ma aru sain, polnud eriti palju noori kohale kahjuks tulnud... Laupäeval oli aga maja puupüsti rahvast täis. Samas võrdlevad paljud pidusid panga 50-ndada juubelipeoga aastal 2004, kui kõigis kolmes saalis midagi toimumas oli (ning Eestist peaesinejana kohale tulnud Karl Madis kahvatus kohalike esinejate kõrval :). Tookord ei olnud ka mingeid vanusepiiranguid ja nõnda oli rahvast koos alates vastsündinutest kuni Ehatare elanikeni välja. Väga raske on sellist üritust üle trumbata!

Aga ei tasu kurta! Eriti mina, kellel panga poolt kingitud piletid taskus olid :D Seekordseks tõmbenumbriks oli Ivo Linna (kes küll pole kunagi eriti minu lemmikuks olnud, kuigi Eestis elades temast üle ega ümber ei saanud ja tema laulud loomulikult tuttavad). Tunnistan, et saatjaansambel Trio Naturale istus mulle palju paremini, kui nad alguses meelelahutuseks muusikat tegid.

Hiljem esinesid meie endi kuulsused - Peeter Kopvillem oma tütarde Keila ja Leikiga, kellel kõigil väga kenad hääled. Tom filmis neid, kuid ma ei saanud filmilõike kokku liimida, nii et jätan praegu selle välja (võib hoopis näiteks kuulata Peetri isa Olafi laulu siin - ta oli muide 1996 aasta Meie Mats).

Lisaks saime nautida kohaliku rahvatantsurühma Kungla esinemist. Vahepeal oli see varjusurmas, kuid nüüd on tõmmatud jälle käima. Isegi mudilastele õpetatakse tantsu laupäevahommikuti. Vaatasin neid tantsimas ja meenutasin Eesti kooli aegu, kui omaloominguõhtul mitte kõik lapsed just suure rõõmuga tantsima ruttasid. Nüüd on need samad õpilased omast vabast tahtest valmis Eesti Majja tulema ja rahvatantsu õppima! Lausa fantastiline!


Teija Korjus iluvõimlemisgrupist Kalev Estienne näitas oma oskusi. Ta on juhtumisi täpselt sama vana kui Kirke ning nad õppisid koos Eesti Koolis. Muidugi on huvid teised... Kirkel palju sõjakamad, kui nii võib karate kohta öelda :) Tegelikult ei või, karates õpetatakse väga palju sisemist eneskontrolli lisaks muudele oskustele. Ainult karate juurde võib iga oskusega inimene kergesti eluks ajaks jääda. Võimlemisega on ilmselt teised lood...

Ja muidugi ei puudnud ka eestilikud hapukapsad ja kartulid ja sealiha :) Ainult taldrikud tegid meile nalja, sest need oli õhukesest plastikust (arvasime, et võiksime lendavaid taldrikuid nendega mängima hakata) ning hõbedane riistvara võis küll esialgu ära petta, kui aga need kätte võtsin, siis olid need sulgkerged, sest samuti plastikust :) Ega mulle selline raiskamine ei meeldi... kuid koristamine läheb nõnda hiigellihtsalt. Kaks noort poissi tegidki selle töö kiiresti ära! Magustoiduks oli kevadkook marjadega - sellise armsa nime sai tavaline pasha :)


Viimaks laulis Ivo Linna ning päris paljud ruttasid tantsupõrandale. Meie ei rutanud, võtsime suuna hoopis keskmise saali poole, kus oli näitus erinevate organisatsioonide tegevusest Eesti Majas. Ajasime niisama juttu tuttavate-sõpradega ning läksime oma autot otsima, mis seekord parkimisplatsile ei mahtunudki. Päris kena õhtu oli ja lastele lubatud kella 10neks olimegi kodus, ainult akadeemilise veerandtunnilise hilinemisega :) Ma pole küll kindel, kas nad rõõmustasid, sest neil oli parasjagu filmifaatamine pooleli!

11.4.10

Kanadasse tööle?

Eesti Elu: "Kuna praegu saavad Eesti noored elada ja töötada aasta aega viisavabalt Austraalias, siis on sinna läinud juba sajad siinsed noored õnne otsima. Nüüd sõlmib Eesti sarnase kokkuleppe ka Kanadaga. Kokkulepe annab Eesti ja Kanada 18-35aastastele kodanikele võimaluse viibida ja töötada lühiajaliselt (kuni 1 aasta) teise poole riigis.

Kokkuleppe alusel antakse noortele kodanikele rohkem võimalusi täiendada oma akadeemilist või kutseharidust, saada töökogemusi ja õppida paremini tundma teise riigi keeli, kultuuri ja ühiskonda, millega aidatakse kaasa kahe riigi vahelisele teineteisemõistmisele. Sama eesmärgi ja sisuga kokkuleppe on Eesti sõlminud praegu Austraalia ja Uus-Meremaaga."

Kanada valitsuse lehel on samasugune teade juba eelmise aasta lõpust, kuigi Eesti ei ole veel ametlikult nende maade nimekirjas. Loodetavasti on suveks Eestigi seal :) Tean vähemalt ühte noort eestlast, kes hea meelega siin ringi reisiks ning samal ajal tööd teeks. Ehk isegi tahab mõni uljaspea jalgrattamatka ühest servast teise ette võtta, nii nagu minu endine noor kolleeg tegi (kuigi ilma töötamiseta). Mul on hea meel, et Kanada ja Eesti vahelised suhted aina paranevad. Täpsem info programmi kohta on siin.

9.4.10

Fotojaht - katkine nõu

Päris raske oli oma kodust mõnda katkist nõud üles leida. Ei mäletagi, millal mõni kildudeks purunes! Samas tuleb meelde minu teetass töö juures, mis mingitel segastel aegadel, kui hing sealt minema ihkas, esialgu kuhugi ära kadus, kuni selgus, et sellest olid vaid tükid järel. Mõtlesin, kas see tähendas märki, et aeg oleks lahkuda :) Aga ei ma lahkunud... Kas tegin õieti... küsin nüüd vahel kahtlevalt... ehk aeg suudab sellele küsimusele vastuse anda...

Kuid minu pilt on hoopis
jäädvustatud Toronto Eesti Maja juures asuvast aiakesest. Kas pole tore katki läinud anumaid hoopis kaunistusena kasutada (ja kaunistust vajab see pisut trööstitu pind minu meelest kohe sülejagu)?! Või alusena, kuhu kadunud võti panna :D

7.4.10

Õnnelik

"Emme, kas sa oled õnnelik?" küsis mu väiksem järelkasv hommikul kooli-tööle jalutades.
"Kas sina oled õnnelik?" hiilis kaval emme oma pärimisega nii raskekaalulisest küsimusest kõrvale.

"Jah, ma olen!" teatas Kirke kõhklemata. "Mul on emme! Ja issi! Ja õde! Ja Koko! Ja kiisud!"

Ja nii ongi, et pere on see õnne alus! Imeline, kuidas laps selle ära tabab! Aga kas mina olen õnnelik... Olen kindlasti, just tänu oma lähedastele ja nendele, kes nii kenad oskavad olla. Olen neid päris palju enda ümber kokku kogunud :D
TFUKCUDN

5.4.10

Lihavõtted

Esmaspäev on lastele veel vaba, mina pean tööl olema. Eile tegin oma tüdrukutele siiski "munajahti" (easter egg hunt), kuigi ma arvasin, et nad on selleks liiga vanad :) Eelmisel aasta viilisin kuidagi ära, aga mitte seekord! Nad läksid lausa kodust ära jalgratastega sõitma. Ma ei ole kunagi munasid niisama majja või aeda peitnud, olen peidukohta jätnud väikese sõnumi, kust järgmist vihjet otsida. Mõne juurde jätan munajänku kommidega. Viimaks jõudsid nad korvini, milles seekord kolm pikka magusat kummimadu! Nii pole kunagi muret, et keegi saab rohkem või vähem.

Mõlemad olid väga rahul ja õnnelikud ning Kirke arvas, ma võin sama asja jätkata, kuni nad 24 on! Mari meelest võiksin ma seda nii kaua teha, kui nad meiega elavad :D

Kummimadusid ostes ütles poeomanik, et ta oli tellides väga skeptiline olnud - kes neid tahaks. Kuid siiani on maod väga populaarsed olnud!

4.4.10

Tartu College'is

Kolmapäeval olin Tartu College'is, mis on eestlaste ehitatud ühiselamu tudengitele ja mille alumise korruse ruume kasutatakse korporatsioonide ja arhiivi poolt. Ajaleht Eesti Elu kolis umbes kümme aastat tagasi siia, kui Toronto eestlaste kaks ajalehte - Meie Elu ja Vaba Eestlane - ühinesid. Esimene oli Eesti Majas, teine üüris ruume mujalt. Kompromiss leiti Tartu College'is.

Ka eestlaste raamatukogu, kus valikuks uuem kirjandus, avas mõned aastad tagasi seal uksed (siit võib lugeda pikemat artiklit raamatukogust). Ise ma raamatuid laenutama ei kippunud, sest mulle tundus natuke raske sinna keset päeva minna... (Nad on kaks korda nädalas päeval lahti). Aga kui Epp Petrone palus proovida, kuidas minu sulg jookseb, siis olin pisut mures... ma polnud ühtegi raamatut sellest sarjast läbi lugenud :) Tegelikult polnud ma peaaegu üldse eestikeelse kirjandusega tegelenud... Helistasin raamatukokku ja uurisin, kas neil on olemas "Minu Ameerika", sest tahtsin ikka mingit pilti, kuidas raamat kirjutatud. Õnneks neil oli, kuigi praeguseks on vaid Eesti ja Kanada juurde lisandunud. Loodan, et nad ostavad nüüd teisigi! Mina aga hakkasingi raamatukogus käima. Teisipäeval on mul pikk päev (kella 9 hommikuls kuni 8.30 õhtul), mille vahele mahub poolteist tundi pausi. Jõuan parasjagu metrooga kohale sõita ning siis tagasi Eesti Majja jalutada (umbes 4.5km)! Paras jalutuskäik ja pea tuulutamine!

Nüüd olen kenasti peateemast mööda hiilinud. Olin nimelt Tartus oma raamatu tutvumisõhtul. Õnneks oli ikka pisut-pisut rahvast kokku tulnud. Piret Noorhani oli rõõmus, et keskmine vanus oli tavaliselt palju madalam :D Tean mitmeid, kes kahjuks ei saanud keset nädalat kohale tulla, kuid ma lohutasin, et ega ma midagi uut ja peadpööritavat ei räägi. Pisut sarjast ja raamatu tekkeloost. Taustaks panin hulga pilte jooksma.

Midagi ikka jätsin üllatuseks, millest isegi Tomil aimugi pole... Neljandas klassis tuli meile noor uus õpetaja, kes lasi ühes klassijuhataja tunnis kirja panna kolm unistuste ametit. Mina kirjutasin: õpetaja, kirjanik, juuksur. Õpetaja olen ma olnud, kuigi Eestist kaugel, juukseid olen lõiganud Tomil meie tutvumise algusest ja muidugi olen juuksuriks ka oma lastele (isegi ühe raamatu tudeerisin läbi, kuidas ikka paremini lõigata, mille järgi oma õele isegi soengu pähe tegin). Ja nüüd saan siis veel ühe ruudukese ära tikkida :D, kuigi ainsa raamatu järel ma just kirjaniku tiitlit siiski natuke liiga suurejooneliseks pean! Vähemalt olen kõik ametid nüüd järele proovinud :D

Samas oli kummaline endast jutustada, isegi kui ma kõiki kohaletulnud inimesi tundsin (keda ma siin ei tunneks :D, sest ega siinsetele ei saa ju palju Kanadast rääkida. Piret esitas küsimusi ja hoidis juttulõnga pingul, kuigi Tomi sõnade järgi ma muudkui jutustasin lõpmatult ilma tema abitagi. Minu enda jaoks oli muidugi kergem, et keegi toeks oli. Pean ütlema, et üks asi on näiteks klassi ees laste ette astuda ning näiteks Vabadussõjast rääkida ja teine asi 'vabalt peale minna'. Minu neiud olid samuti kohal, kuigi esireas istudes lipsas Kirke vahepeal salaja minema ning Mari hakkas minu poole pilke heites oma olematule kellale näitama :D

Viimaks vastasin veel küsimustele ning sain Toronto Baptisti kiriku pastorilt hulgaliselt kiidusõnu ning tänu, et nii julgelt olin raamatukirjutamise kätte võtnud! Eks see ole siinses ühiskonnas pisut kahe teraga mõõk ning mul on kohti, mille puhul pole sugugi kindel, kas astusin kellegi varvastele! Ehk saame kunagi pastor Puusaagi sulest ilmunud mälestusi kunagi lugeda, sest ta olevat päris korralikult päevikuid pidanud :) Ma usun, et tal on hulgaliselt põnevat materjali kogunenud!

Kui jutud said jutustatud, siis jagasin veel oma autogramme ning lobisesime veel mõnede sõpradega niisama tühjast-tähjast. Aga järgmisel päeval oli kellel töö- ja kellel koolipäev... nõnda haarasime oma asjad ning asusime koduteele!


3.4.10

Kevadpühade matk

Mitu vaba päeva järjest ja imesoojad ilmad meelitasid muidugi linnast välja. Otustasime seekord minna Hockley Valley provintsiparki, mis meile siiani ainult talvise suusatamisega on seostunud. Oma imestuseks avastasime puude vahelt piiludes, et lumi polegi mäenõlvadelt kadunud. Ise muidugi asja lähemalt uurima ei läinud, et talverõõme nautida, kuigi kuum ilm meelitas küll jahedamat kohta otsima :).

Kuumus muutis nii meid kui Kokot väga januseks. Ei aidanud ka asjaolu, et see park on üsna mägine ning ronimist oli omajagu. Leidsime kutsa jaoks varsti mägioja, mille juurde ta rõõmsalt tormas ning usinalt lisaks joomisele midagi vee alt otsima hakkas. Varsti kõndis ta uhkelt liiva seest leitud kiviga ringi ning püüdis siis seda mulla alla peita.

Lubasime tal väikese kõhklusega ilma rihmata lahti jooksma - ikkagi ei tea ju, kuidas ta täpselt käitub, sest siiani on ta linnas vaid rihmaga liikunud. Kuid muretsemiseks polnud põhjust. Ta hoidis ikka meie ligi ning kui rada mööda liiga kaugele tormas, jäime lihtsalt seisma. Selle peale vaatas ta meid pika pilguga, kas tõesti ei jõua me talle järele, ning tuli ruttu-ruttu tagasi. Isegi teiste koertega möllates, kuulas ta sõna, kui edasi astuma hakkasime. Tom arvas, et Koko on palju sõnakuulelikum kui lapsed kunagi :D

Looduspark on osa ilmatu pikast Bruce Trailist (ainult umbes 800 km pikk), mille eest kenasti hoolitsetakse. Näiteks on mäenõlvadele tekitatud ronimist lihtsustavad looduslikud astmed. Mis ei tähenda, et nendest ülesronimine vähem võhmale võtab. Eriti kui olla korralikult vormist väljas :).

Loodus on muidugi varakevadine. Ainult igihaljad puud annavad rohelust. Samas lubab selline lehtedeta mets palju avaramaid vaateid imetleda. Kõrgelt mäeküljelt alla tulles jõudsime pisikese metsajõeni, mille üle korralikud sillad ehitatud ja kus mets päris metsik paistis.

Kohati oli üle aedade ehitatud trepid, mis panid Koko pisut kurvalt niutsuma. Kui ta aga avastas, et aia vahelt saab kenasti läbi ning isegi traataiale oli vastav ava tehtud, kadus kurvastus, kas teda äkki maha ei jäeta.


Keset metsa leidsime laguneva auto, mille hiilgeaega meenutas puutüvele kinnitatud vana foto. Kuidas masin keset metsa sattus, jääb küll mõistatuseks. Kuigi ilmselt kuulusid need alad kunagi ehk mõnele põllumehele ning väga võimalik, et siit ka mõni tee läbi läks. Meenutasime tv-seeriat - Elu peale meid. Siin oli elus näide, mis juhtub...

Kui me viimaks tagasi oma auto juurde jõudsime, (mis õnneks terve), olime päris väsinud. Meil olid kõigile tee peal kepid toeks kätte tekkinud, kuigi vahepeal oli mul tunne, et see pigem väsitas kui aitas :) Kõndisime viimaks Mariga kõige ees, kui Tom koos Kirkega kahekesi juttu ajades kuhugi kaugele taha jäid. Tom seletas uudishimulikule tütrele maailmaruumi ja planeetide tekkimist ning elu algust Maal. Pean taas kord kiitma, kui usinalt tüdrukud eesti keelt räägivad, kuigi vahetevahel läks isa ikka inglise keele peale üle, et midagi selgusetuks ei jääks.

Meist läks matkarajal mööda üks noor abielupaar, kelle umbes kolme-aastane laps oli kandetooliga kukil. Meenutas mulle aegu, kuidas meie täpselt samamoodi oma lastega looduses ringi seiklesime.

Viimasel pildil on näha, kuidas raja eest hooldajad on teele langenud puult tükid vahelt saaginud, et matkajad muretult edasi saaks liikuda. Metsaalust püütakse hoida puutumatuna.

Tore varakevadine käik sai! Nüüd ootame taas kord pisut jahedamaid ilmu, mis ilmselt tänaõhtuse meeletu tuulega kohale jõuavad.