31.7.11

Surveillance


Püüdsin pildile mõned tuttavad ja mitte nii tuttavad isikud :) Hästi kaugelt. Nüüd vaatan, nagu oleksin olnud mingi spioon, jälgi kollases särgis noormeest koos neiuga :D

 

30.7.11

"Väike kanuu"


Ontario Kuninglikus Muuseumis on üks osa pühendatud iseenesestmõista Põhja-Ameerika põlisasukatele. Imetlemiseks on välja pandud mitu kanuud, mis on ehitatud valgest elupuust, kaetud kasetohuga, mis on omakorda kuusejuurtega kokku õmmeldud. Kuusevaiguga sai ühendused veel kenasti kokku määritud. Seal, kus kasetohtu ei olnud, läks kasutusele mõne teise puu koor või hoopis põdra ja piisoni nahk. Tihtipeale värviti see pärast ära või joonistati peale kompanii logo või midagi muud. Tavaline kanuu sai osavate käte abil valmis mõne tunniga, kuid sellise hiiglase jaoks kulus mitu päeva. Canots du Maitre ehk eesti keeli võiks ju seda ka kaubakanuuks kutsuda oli umbes 12 meetrit pikk, 2 meetrit lai ja sügavust oli sel 75cm (alumisel pildil võrdluseks tavasuurusega kanuud hiiglase kohal). Kaupa võis sinna tervelt 4 tonni mahtuda. Ning 8 kuni 10 meest hoolitsesid kauba kohalejõudmise eest. 1800-ndatest on alles vaid 3 sellist unikaalset kanuud. Ja kuigi ma arvasin  ROMi oma originaali hulka, siis avastasin oma kurvastuseks, et see on siiski vaid 40 aastat vana, kuigi valmis ehitatud jälgides täpselt vanu traditsioone. 


29.7.11

Ekstra lastega muuseumis


Chen-Chen ja Rainer ja muidugi minu neiud :) Väike varblane tahab meie tänavasöögist, st hot-dogist osa saada.

28.7.11

Toronto Hiina linnaosa

Käisime Kirke hiinlannast sõbrannaga (sündinud Shanghais) Chen-Cheniga Hiina linnaosas (asub all-linnas Spadina College/Dundas alal, kus omal ajal juudid kodu sisse seadsid). Kirke lootis, et Chen-Chen ka kohalikust kirjapildist selgust looks :) Mõnel pool polnud vaevutudki inglise keeles tõlget kirjutama, näiteks mõned toidumenüüd. Kuigi nende puhul võiks eeldada, et nad ei ootagi peale hiinlaste endi nende teatud toitu maitsma ;) Aga Chen-Chen pidi tunnistama, et ta saab ehk ainult mõnest üksikust märgist aru. Kuigi ta räägib oma vanematega mandariini keeles, siis on ta ikkagi inglise keeles palju tugevam ja kirjutamisest ei tasu üldse rääkida. Tegin ka foto pangast, millel kenasti kohalikule elanikkonnale seletus juures. Sundisin lapsi ka paari poodi sisse astuma, et tunda kohalikku lõhnabuketti. Millegipärasti kiirustasid kõik viivitamatult väljapääsu poole :)

27.7.11

Jäljed koerarannal


Milline hiigelkoer siin küll astunud on ;)


26.7.11

Veel liivakunsti


Neiud võtsid ühel hetkel ette veel ühe toreda liivast tegelase valmistamise. Tunnistan, et mulle väga meeldis ja nii mõnigi jäi seisma ning seda imetlema. Olin üllatunud, kui kaua see katki astumata vastu pidas, arvestades, et hulk koeri seal ringi jooksis. Hiljem lisasime minu algatusel Awenda provintsipargi nime, et siis foto sellest pargile saata :)

25.7.11

Veemadu


Selline elukas võib ujuma minnes sulle otsa vaadata :) Õnneks pole ta sugugi ohtlik.





24.7.11

Väike vägilane


Ma ei julge sellele krabilisele/vähilisele täpset eestikeelset vastet anda, aga tugev on ta küll. Endast mitu korda suuremat oksa kinni hoida ei valmista mingit probleemi.

23.7.11

Koerarannas


Koko oli meil muidugi looduspargis kaasas. Ta on selline rahulik ja sõbralik, kuni üks kuri pit bull terjer peremehe käest lahti pääsedes häält tegemata suuna otse meie kutsa peale võttis ning ta nii kiiresti maha murdis, et me jõudnud õieti ehmatadagi. Hambad irevil oli tal Koko kael kindlalt lõugade vahel. Koko hale vingumine ei teinud teist korea sugugi lahkemaks. Mõtlesin murelikult
, kust me küll leiame loomaarsti, kes Koko kaela kokku õmbleb... Õnneks ei pidanud ma tüdrukutega midagi ette võtma, sest omanik tuli joostes kohale ning viskas end täie raskusega oma koera peale. Koko sai peale ehmatuse vaid ühe väikese haava, mida me esialgu isegi ei märganud. Ehmunud oli ka kurja koera omanik, kes käis hiljem veel üle vaatamas, kas kõik ikka OK on. Peale seda vahejuhtumit muutus Koko palju ettevaatlikumaks ning nii mõnigi koer, kelle juurde ta varem oleks rõõmuga läinud, tekitas temas ainult hirmu, saba jalge vahel põgenes ta nende juurest. Ma ei süüdista seda ründavat koera, pigem ikkagi omanikke, kes koera kasvatanud. Oma pisukestest kogemustest tean nüüd, kui tähtis on korralik treening.
 

Koerterannas peavad koerad tavaliselt rihma otsas olema (mujale randa ei tohigi kutsadega minna), kuigi ega keegi ei vaata kõõrdi, kui nad seal niisama ringi käivad. Enamasti on tegu hästi kasvatatud kutsadega, kes kuulavad kenasti sõna ja peremehe kutse peale nende juurde tulevad. Koko on üldiselt selles suhtes kõvasti edusamme teinud ning me ei pea eriti muretsema, et ta omapäi kõndima läheks ning meid ignoreeriks. Muidugi on tore rannas joosta, just nii palju, et siis linnas jälle natuke rahulikuma elu peal olla :) Koko armus väga ühte väikesesse kivisse, mis tükiks ajaks palju rõõmu tegi. Õnneks oli rand päris tühi, nii sai kivi muretult loopida. Imelik vahel, kuidas mänguasi võib koera/lapse ükskõikseks jätta ;) Veega oli tal so-so suhe. Ega ta sinna eriti ei kippunud. Suured lained ehmatasid. Kui aga ühe oksa leidsin (peale mitme proovimist), mis taas kord mingil kummalisel põhjusel just "see õige" oli, siis läks ta muretult sellele isegi kaugele vette järele. Huvitav on ka koera instinkt, kuidas ta jalad ujumisliigutusi edasi teevad, kui ta veest üles tõstada.


Kui väsimus peal, sai rannatooli juures päikesevarju all jalgu puhata ja tukastada :)

22.7.11

Liivakunst


Georgian Bay kaldale kerkis liivast püramiid. Ei püsi minu lapsedki sugugi paigal, vaid proovivad mingi tegevusega oma aega täita :)
 

Tüdrukud müttasid tükk aega selle ehitise kallal. Üks väike marakratt poiss käis seda kangesti piilumas. Oli ilmselge, et käed sügelesid kangesti seda hävitama. Ainult ema terav tähelepanu päästis neidude kätetöö vähemalt mõneks ajaks. Järgmisel päeval ilutses samal kohal juba suur liivahunnik, mis pani kindlasti nii mõnegi imestama, kuidas see sinna sattus :)

20.7.11

Kummipaadis


Nii on ka mõnus vee peal aega veeta. Ise leidsin, et kindla maa peal, rannatoolis istuda on siiski mõnusam :)

19.7.11

Süstadega veel


Meil olid ka kaks süsta kaasas, mis nüüd korralikult ristitud said, st iga päev läksid Tom ja Rainer nendega veele. Käisid ühel päeval isegi kaugel saarel ära. Eks Kirke ja Marigi said süsta, ainult mina keeldusin. Millegipärast on süst mulle alati kuidagi väga ebakindla veesõidukina tundunud. Arvestades, et mu ujumisoskus pole just kõige kõrgemast klassist, siis eks ole seegi pisut hirmutamas, mis sest, et päästevest peab seljas olema. Mõnele võib kanuu tunduda sõiduriistana, mis liialt kõigub (eriti kui sisse ja välja minna), kuid olen sellega väga harjunud ning ei kõhkleks minutikski sellega retke ette võtmast. Selle asemel istusin liival ning vaatasin teiste sõitu pilk kaugusesse ja vahepal ka lähemale raamatusse suunatud :)


18.7.11

Savikunst

Päikesekreemi asemel võiks ju ka savi kasutada :)

17.7.11

Õdede vestlus


Puhkuse ajal ei pea just väga kärmelt voodist ehk siis telgist välja ruttama :) Nii ma siis läbi telgiukse märkasin, kuidas minu neiud olid ebatavaliselt varakult üleval, endale kakaod teinud ning omavahel juttu ajamas. Millest... pole aimugi... aga armas oli neid nii metsas teineteisele pühendununa istumas.



16.7.11

Telgid püsti

Olime taas kord Ontario provintsipargis Awendas, mis asub Georgian Bay kaldal. Huvitav, kuidas see läbi aastate on üha populaarsemaks läinud. Kui me selle enda jaoks leidsime, oli see palju tühjem inimestest. Aga eks sõna hea kohta levi ning ehk on ka kehvem majanduse olukord elanikke lähemalt suvituskohti otsima pannud. Siin on veel võrdluseks Riia laht Georgian Bay (mis on Huroni järve osa) kõrval. Awenda on punasega märgitud A ja B.

13.7.11

Toronto loomaaed

 

Toronto loomaaed on Tallinna omaga võrreldes vääääga suur! Pole ka ime, kuna see on maailma üks suuremaid ning mõne aasta taguse arvestuse järgi pandud lausa teisele kohale kõige paremate loomaaedade hulgas. Loomadele on antud nii palju ruumi, et aegajalt tekib kahtlus, kas traataed on lihtsalt niisama püsti seatud või on ikka mõni loom ka sinna sisse pandud :) Mis muidugi loomade seiskohalt päris mõnus, kuigi külastajad jäävad vahel pika ninaga või siis heal juhul näevad ainult mõne eluka sabaotsa. Loomaaia elanikest on enamus sündinud sealsamas või mujal loomaaedades ja ainult mõned üksikud on kinni püütud vabast loodusest.
 

Tegelikult peab sinna minnes võtma kõvasti aega ning mitte kiirustama (muidu peab tõesti kadestama tippsportlasi, kellel rohkem võhma, nagu siin kirjas :). Kui aega pole, siis tegema otsuse, mida vaadata, mida mitte ning osa lihtsalt välja jätma. Muidu pole sellest käigust üldse rõõmu, ning meelde jääb ainult pikk ja väsitav lonkimine.  Võib ka osta päevapileti, mis lubab väikesele rongile hüpata ja vaevata ühest kohast teise saada. Me pole küll seda kordagi teinud.


Kui ainult kord loomaaeda sattuda, siis kindlasti peaks ikka grislikaru üle vaatama, mis asub Kanada osas (mäletan meie esimest käiku, kui sinna viimaks üldse ei jõudnud, sest olime meeletust kõmpimisest ja iga puuri eest seismisest liiga väsinud). Isegi kui tee sinna pikk, lisaks veel kergelt ülesmäge :) Parem jätta kaamelid ja metsikud hobused vaatamata, kuigi kängurute osa on selles suhtes huvitav, et nad on küll aia sees, kuid inimesed lastakse nende juurde. Meie jaoks läheb üks tee läbi ala, mõlemal pool peesitavad kängurud ja küsimus tekib, kes täpselt keda vahib :) Flamingode tiik on minu meelest ka väga ilus ja Amuuri tiiger jätab minu jaoks kõige vägevama mulje.

12.7.11

Veel loomaaia pilte

Mõned fotod, millel ka minu kaks kaaslast peal on. Kirke otsustas juba enne Raineri tulekut, et tema ei taha loomaaeda minna! Arvas, et see on ainult väikestele lastele :) Meil polnud plaanis tervet loomaaeda läbi käia, kuid peale rahulikku puhkepausi ühel piknkiku platsil, kus me kõhud ka täis sõime, otsustasime rahulikult ka viimase nurga ette võtta. Arvestades, et sellega välitisime ka kõige suuremat ummikut tagasisõidul, polnud mul midagi selle vastu.

10.7.11

Loomaaias

Vahepeal on pikk vahe sisse tulnud :) Ega me palju muud pole jõudnud teha, kui loomaias käia ja nädal aega Georgian Bay ääres istuda. Nüüd tuleb mitu postitust, kuupäevi ei tasu täpselt vaadata... täna on juba tegelikult 23.juuli.

9.7.11

Maailma kõige põnevamad metroojaamad


Hiljuti avaldati nimekiri neljateistkümnest metroost, mis kõige silmapaistvamad. Moskva, Barcelona ja Stockholmi jne kõrval oli ka juhtumisi Toronto Muuseumi jaam. Mõni aasta tagasi tehti seal suur uuendus ning tavaliste postide asemele kerkisid väga muuseumipärased. Vahva, et Toronto ka vahel maailmapildile saab :) Kuigi samas võiks viriseda terve Toronto metroosüsteemi üle, mis võrreldes paljude teiste suurlinnade omadega väga nigel on. Aga linnaisad ei jõua ära vaielda, kuhu raha kulutada, kui seda üldse on. Ja kui isegi tuleb hea mõte uus liin ehitada, siis pole elanikud sugugi rahul, et nende koduõues kaevama hakatakse. Nii et nokk kinni, saba lahti... Juttu on olnud ka sellest, et arvestades Kanada ja Toronto pluss ümbruse elanike arvu suhet (~33 miljonit 5,5 vastu) võiks Toronto vabalt omaette provints olla, et siis paremini end rahastada. Praegu kerjab ta pidevalt Ontario valitsuse käest raha. Eks vaata, mis edaspidi saab, eriti meie uue linnaisaga eesotsas, kes tahab kõigile ülearustele kulutustele lõppu teha.
 

8.7.11

Dinosaurustele tere ütlemas

Meie üks esimestest linnakäikudest viis kohe Royal Ontario Museum'i ehk Ontario Kuninglikku Muuseumi, kus hulgaliselt dinosauruste ja muude elajate konte imetlemiseks välja pandud. Ega me tol korral rohkem ei jõudnudki, kui neid imetleda, käia nahkhiirte koopas (kus siiski elus nahkhiiri pole, kuid kus võib silmad kissi panna ning kujutada ette, kuidas "päris" elus see välja võiks näha). Mingil hetkel kaotasime silmist Mari, kes jäi ühte saali linde joonistama :) Hea õnne lootuses (nii nagu hiinlased usuvad) pidime muidugi nefriiti (jade) silitama.

Enne lahkumist sõime keldrikorruse sööklas kõhud täis ja kuigi minuga kaasas olnud noorem seltskond väitis, et nad on väga väsinud ja tahavad kohe koju minna, sundisin neid ühe metroopeatuse jala käima. Et Torontos Tartut näha :) Mis on muidugi on hoopis Tartu Kolldedzh ehk üliõpilaste ühiselamu, kus muuhulgas asub "Eesti Elu" toimetus, lisaks arhiivile, raamatukogule ja korporatsioonide ruumidele. ROMi läheme uuesti tagasi. Nii väikestes kogustes on päris mõnus muuesumis käia, eriti kui on olemas perepilet, millega lugematu kord sisse võib astuda.




Lõbustuspargis on ka terve päev veedetud. Õieti viisin nad kohale ja sõitsin ise tööle, et õhtul siis järele minna. Kuna neil on hooajapiletid, siis teeme kindlasti veel mitu käiku.

7.7.11

Linnaga tutvust tegema...

Teel metroosse... Muide, see pikk sihvakas noormees on minu 13-aastasest mõned kuud noorem :)

6.7.11

Kodus...

Tom on kenasti tagasi ning Kiisu-Liisu tahab kindlaks teha, et mingit reisimist rohkem ei oleks. Millegipärast on tal alati komme kapist välja sikutatud kohvrisse pugeda, ja kui see pole võimalik, siis kohvri peale :)


Tomiga tuli kaasa meie naabripoiss Pääskülast, selline Kirke vanune. Eks nüüd ole vaja temaga koos pisut turisti mängida :) Ja mul jälle üks "poeg laenuks".

5.7.11

Magamistuba


Kui me majja kolisime, nii umbes 13 aastat tagasi, siis olid kõik seinad ühtlaselt ebamäärast kollakat värvi. Mis ei olnud sugugi paha... kui aga saime magamistuppa kellegi käest terve mööblikomplekti, mis läikivalt mustjas, siis tekkis mul kinnisidee, et pean seinad kirsipunaseks värvima. Eks ma siis ühel päeval müttasingi seal, kuigi kirsipunane kadus merekäsna abil heledama tooni alla. Piltidel on ikka veel heledam voodipesu, hiljem oli kõik kirsipunane :)

Mõni aasta tagasi juhtus aga nii, et maja õhuniisutaja otsustas meid väga korralikult niisutama hakata, mis tähendas, et magamistoa välisseina vastas oleva voodi peatsi taha tekkis hallitus. Muidugi aitas kõvasti kaasa ka igasuguse soojustuse puudumine (ma ei tea, kuidas maju küll kunagi ehitati!) Otsustasin sellest mustast mööblist lahti saada, sest niikuinii hakkas see ära tüütama. Üks asi on midagi kelleltki saada, teine oma maitse järgi asju korraldada. Olin ka silma heitnud ühele IKEA voodile ja kappidele.



Nii oli meil siis hele mööbel ja punased seinad, mida muidugi plaanisin ära värvida. Kuid kõik muu tuli ju vahele ning seinad ootasid ikka uut värvi. Viimaks siis oleme sellegi ära teinud. Tom arvas küll, et oleks nagu haiglas, aga ma lubasin lastel ise värvi valida ning minu meelest on see kena :)

 



Siin on veel kaks näidet erinevatest tehnikatest, mida olen kasutanud magamistoas. Seekord võtsin ühe vana t-särgi ning käisin heledama rohelisega kõik üle (proportsioon on vale, kui pilti vaadata). Muster kuivas palju heledamaks võrreldes pildil olevaga. Merekäsnaga oli mul lausa kaks erinevat tooni pluss valge, millega kõik üle käisin. Sest kirsipunane oli ikka päris ägedalt punane :) Nii sai seda pisut mahedamaks muuta. Kui keegi proovib sama teha, siis tasub tavaline lateksvärv lihtsalt veega pisut lahjendada, et see nii paks poleks!
 

4.7.11

Raamatuhuviline kass

... nii nagu mu sõbranna kirjutas :)

3.7.11

Elutuba läbi aegade

Kuna ma ei võtnud ühtegi enne suuri muudatusi fotot, siis otsisin oma vanade piltide hulgast neid, millel elutuba pisut paremini näha on. Suur mugav punane nahkne tugitool (mida sai isegi lamamiseks kasutada) läks just sellele härrale, kes ühel fotol end sinna seadnud on. Mingil ajal oli tugitool minu jaoks kõige parem koht, kui migreenivalud kimbutasid, kuid viimasel ajal kippusime sellele ainult asju laduma ning istumisest ei tulnud midagi välja. Tuba tuli koos võltskaminaga, mis pidi omal ajal väga moes olema ja mille me viimaks välja tõstsime. Pidasime tükk aega aru, et paneme päris sisse, kuid siiani pole me seda teinud. Arvestades, et maja kindlustus läheks hulga kõrgemaks, siis kaob vist mõte ära, sest raha, mis kütmisega kokku hoiame, peaksime kindlusetusele välja käima.
Ja viimaks uhiuued vaated... Ise oleme oma kätetööga väga rahul :) Nüüd on lausa lust elutoas elada. Kuna meil ei ole enam kaabeltelevisiooni ja antenni pole ka veel muretsenud, siis vaatame asju läbi arvuti teleriekraanil. Minu läpakas seal on aga siiski ajutine lahendus. Tomil polnud muidugi suurt aimu, mille kallal me töötasime. Ta teadis, et värvime ja tõstame asju ringi. Täna jõudis ta Eestist tagasi ning tema hinnang... väga kiitev :) Tom tunnistas, et poleks ise kunagi viitsinud kõike seda ette võtta.