25.5.17

Kunagi ammu


Ma pean ütlema, et mul pole just palju nukke olnud. Kindlasti mitte nii palju kui tänapäeva lastel. Ja Barbie nukkudest ei osanud me ju unistadagi. Ma ei mäleta, mis nuku nimi oli. Hoidsin seda küll hoolega, aga mingil hetkel läks nuku katki. Millegipärast on meeles, et väiksem õde viskas selle maha. Kandsin seda okast tükk aega endas. Kindlasti mitte enam :D Äkki talle ei meeldinud, et mängisin rohkem nukuga kui temaga :-) Naljakas, et mul on meeles see kleit, mida kannan. Ja nuku sussid. Hiljem sain ju uue nuku, mis mul on lausa siiani alles! Peaks teda ka tutvustama.

15.5.17

Nädalavahetus


Laupäeva hommikul tööl, millele tuleb küll suvel vahe, sest Eesti Maja on siis veelgi vaiksem kui muidu. Tom on nüüd aga alati laupäeviti tööl. Nii ei saanud me kohe lastega karatevõistlustele minna. Jõudsime siiski parasjagu selleks hetkeks kohale, kui naiste võistlus algamas oli. Ma pole siiani suutnud neid kuidagi rahulikult vaadata. Elan oma tütardele nii väga kaasa. Muretsen, kuidas läheb... Palju lihtsam on, kui nad peale võistlusi koju tulevad ja mulle teatavad, mis juhtus :-) Aga teisalt ei saa ma siis seal nende jaoks olla. Ning see on on tähtis, nagu nad kinnitanud on.

Kokkuvõttes läks hästi. Kirke küll medaleid seekord ei teeninud. Sai aga parima naissportlase karika. Mul on tunne, et tähelepanelikud silmad märkasid, et talle tehti vist natuke liiga kata hindamises (ilmselgelt ei jäänud mõned kohtunikud erapoolikuks, aga mis seals ikka). Mari võitis vabavõitluse ja sai kolmanda koha katas. Ja sai sportlaslikkuse karika. Mis iganes see siis tähendab. Kui vaadata tema võistlusi, siis kallistab ta kõiki oma vastaseid ;-)

Mu tüdrukud on ainult üks kord varem kolmeteist aasta jooksul vastamisi võistlemas olnud, mõned aastad tagasi kuldmedalile. Seekord juhtus see veerandfinaalis (vaata 16.30 alates). Vahekohtunik pidi nad korraks enda juurde kutsuma ja paluma, et nad pisut oma taktikat muudaks. Ikka õed ja üsna sarnased oma võistlusmaneerilt :-D Hiljem seletasid, et nad on õppinud rohkem ründajapositsiooni võtma, kuna paljud eelistavad kaitset, st ootavad, kuni teine ründab, et siis oma kombinatsioonidega välja tulla.




Peale võistlusi käisime veel ühel sünnipäeval. Mis osutus palju toredamaks kui ma ootasin. Huvitav oli üks hetk, mil kõik "kodu-eestlased" ühes ruumis ja siin sündinud eestlased teises :-) Oleme sarnased ja ei ole ka... Eks meie taustad ole erinevad ja oskame üksteisest paremini oma grupis aru saada. Paratamatu. Natuke oli ka Eesti Majast juttu, aga õnneks mitte liiga palju. See on teema, millest võiks muidugi pikemalt jutustada ;-)

Eurovisioon on minust seekord väga mööda läinud. Eesti laulu jälgisin ja vaatasin. Ei oleks Veronat saatnud. Ariadne ja Elina Born olid mu lemmikud. Tee, mis tahad. Aga ikka oli kurb, kui Koit ja Laura edasi ei saanud (isegi kui Laura mu lemmikute hulka kunagi kuulunud pole). Teiste maade laule polnud ma kuulanud. Siiani ei ole. Välja arvatud nüüd võitja Portugali oma ja Belgia, mida kiideti. Vabandust, aga mulle ei meeldinud Portugali originaalesitus. Ja mul on kahju, et seda võrreldakse Valgrega. Sest Valgre on minu kõrva jaoks palju parem. Ja ma ei hooli, kui mõned muusikatargad võiks väita, et minu kõrvadel võib mingi kiiks küljes olla :-P Nüüdseks kuulasin ka Birgiti versiooni ja Norrat esindanud Alexander Rybaki oma ära. Ning need istusid kohe palju paremini. Aga võitjaks poleks kumbagi pannud. Õieti ei tohiks ma siin palju arvamust avaldada, sest ma pole ju teisi kuulanud :D Aga, vähemalt Belgia oma oleks võinud vabalt eespool olla.

Emadepäev möödus rahulikult. Hoolimata sellest, et ma hilja magama sain, olin juba tavapäraselt kuue ajal üleval. Lugesin natuke. Ja jäin siis uuesti tuttu. Nii sügavalt, et ei märganud, millal Tom poes käis, et piima ja jahu tuua. Mari küpsetas siis pannkooke ja Tom tegi mango-maasika-mustika toormoosi. Mis osutus erakordselt heaks! Mari mikserdas veel smuuti ka valmis. Kirkele jäi köögitoimkond. Hiljem valmistas Mari internetist leitud retsepti järgi lihale marinaadi ning ülejäänud pere tegeles siis õhtusöögi valmistamisega. Kui mina rahulikult niisama olelesin. Nii on ka vahel tore olla ;-)

12.5.17

Raamaturiiul

Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Ma tahaks öelda, et mulle meeldis raamat väga, aga... minu jaoks oli see eht-eestilikult melanhoolne ja kuidagi ebamaine (nagu meeleolu muusika :). Mõte hüppas ühest äärest teise, ilma et õieti millestki oleks kinni haaranud. Olles just lugenud Oskar Lutsu mälestusi (ja kindlasti pole need võrreldavad), on kuidagi hale laskuda peaaegu justkui unenägude tasemele. Hoolimata sellest et Lutsu minevikuheietustes kaikub läbi omamoodi kurbus ja nukrus, jäi mulle meelde nii mõnigi huvitav karakter ja sündmus ja olustikupilt. Paradiisi puhul, isegi kui ma kangesti püüaks, ei saa ma õieti mingit pilti Hiiumaa väiksest nurgakesest. Ehk siis ainult halli ja masendava... mis aga pole ilmselt autori eesmärk. Ja minu Hiiumaa on isegi ähvardavate vihmapilvede vahel alati väga helge olnud.

Hoolimata sellest et raamat on saanud uhke autasu ja kriitikud on kindlasti väga kiitnud, olen ma seda tüüpi raamatutest eemale hoidnud. Ma ei loe enam ka eriti luuletusi, panekski Paradiisi pigem luulemaailma. Jah, kunagi lugesin sarnaseid teoseid, kuid maitsed muutuvad, ja ma ei tea, kas just alati paremuse poole, võib-olla olen endast mingi osa kaotanud. Kuid mis tollest, peaasi et ise õnnelik olla :) Nii nagu ma ei taha enam vaadata ei tragöödiat täis filme (ega õudukaid). Mu elus on olnud kaotusi, mis mind väga õrnaks teinud ja ma ei taha üleliigset nukrust või pinget, mis keeravad lahti mu pisaratekraanid.

Tegelikult olen tihtipeale rõõmsalt üllatunud, kuidas väga tuntud ja kuulsad kirjanikud oskavad kirjutada nii lihtsalt ja mõnusalt. Vahel ei taha kohe uskudagi, et nad ilmaaegu sõnu tuulde ei loobi või neid hirmus kunstiliselt ritta ei sea. Meenub Hugo Raudseppa näidendis kirjanik Johannes, kes "suurt kunsti" teeb, millest lihtsurelik aru ei saa, kuid mis kriitikute poolt kirjanduajalukku pannakse :) Ja mina olen muidugi see lihtsurelik, kes luges küll Paradiisi läbi, kuid kes paneb väga tihti sarnase raamatu pigem kiiresti kõrvale. Ehk jõuan kunagi tagasi nende lugudeni, kes teab...

10.5.17

Kevad Torontos


Imeline kevad seekord Torontos. Just selline nagu ma mäletan Eestist. Ei tea, kas pean kliimasoojenemist tänama :-) Tavaliselt saame kevadet nautida umbes nädal aega. Selle aja jooksul saab talvest suvi. Nüüd on aga on kõik veninud. Pungadest on aeglaselt lehed saanud. Nartsissid ja tulbid on täies hiilguses rõõmu pakkumas. Jah, eks ta ole nautuke jahedam kui muidu. Ja vihma oleme ka parasjagu saanud. Nädalaga näiteks terve kuu jagu. Aga mulle meeldib. Minu pärast võib see veel natuke aega rahumeeli edasi kesta ;-)