Blue Moon... sinine kuu

Ottawa lugude vahele tänaõhtune pilt sinisest kuust. Õieti küll väike laiguke taevast, sest kurjad äikesepilved liikusid üle Toronto. Samas oli sel sinisel eriline sinine toon küljes. Mitte, et sinine kuu sinine oleks (kui just atmosfääris pole teatud osakesed ehk tuhk tantsu pidamas). Sinine kuu tähendab hoopis seda, tavalise 12 täiskuu asemel kalendriaasta jooksul on neid 13. Järgmine kord juhtub see alles kolme aasta pärast!

Kunstiteema jätkuks

Kui kunstigaleriisse sattuda, siis tasub kindlasti vaadata inuiti kunsti (kõik ikka teavad, et Kanadas ei öelda eskimo!). Ei jõua ära imetleda nende peent kätetööd ja huvitavat fantaasiat! Alumise pildi kaks äärmist kuju on üks ja seesama, ainult erinevast küljest võetud.

Pean samas tunnistama, et olen ikka paras võhik kunsti osas ja pole siiani hästi pihta saanud mõnele suunale. Ma tean, et mingi uurimuse alusel pidid kunstnike loodud modernselt abstraktsed pildid rohkem inimhingele pakkuma kui laste poolt kokku soditud soperdised. Aga vabandust küll... ma poleks mingi hinna eest nõus oma seina järgmise maaliga ilustama. Isegi kui selle väärtuseks müstilised numbrid. Nüüd ma muidugi kahetsen, et ainult foto võtsin ja täpsemalt ei lugenud kunstniku kohta, äkki on see hoopis näiteks elevandi poolt tehtud :D Mis ei tähenda, et ma oma otsuses taganeksin. Kuigi tekib väike küsimus, kas loomade poolt maalitu on samal tasemel kui lapse (ehk kunstis tuhmi inimese poolt) tehtu? Või ulatub see kunstnike tasemele, mis kõnetab tavalist inimest rohkem? Pean vist asja üle tõsisemalt mõtlema. Samal ajal võiks oma pintslid ja värvid üles otsida ning ise midagi proovida luua :P

Kanada Rahvuslik Kunstigalerii

Kunstigaleriis olen vast juba kaks korda varem käinud. Nii poleks ma väga kurb olnud, kui tüdrukud oleks tahtnud selle vahele jätta. Kuid minu üllatuseks oli just see üks kohtadest, kuhu Kirke kindlasti minna tahtis :) Nõnda ei vaielnud ma sugugi vastu ning lõpuks veetsime päris mõnusa hilise pealelõuna kunsti imetledes.

Kunsti imetlemiseks ei peagi majaseinte vahele minema. Maja ees on juba selline ulmeline olend, mille jalgade vahelt paistab parlamendihoone kätte.

Mulle meeldib väga galerii fuajee avarus. Omaette kunst tekib tänu suurtele akendele ja akanraamidele põrandale. Ka siit eemalt  näeb parlamendiküngast :)

Siit me tuleme... Alustuseks vanem kunst, mina naudin alati kanadalastest kunstnike - Tom Thomson ja tema kaasaegsete ehk Group of Seven - kunsti. Maalisid umbes 100 aastat tagasi peamiselt Kanada loodust. Millest mul üks näide allpool. Rohkem pilte leiab siit!

Galeriis on mitu väga mõnusat nurgakest. Nagu näiteks see, kus võis kuulata rahulikku muusikat ning ise kunsti teha. Rohkem küll lastele mõeldud, kuigi polnud sugugi vaid nendega piiratud. Ümmargused lauad pole kohvilauad vaid seal võis siis joonistada jne.

Mull meeldis, kuidas see "oaas" oli lahti mitmest küljest. Asus galerii koridoride keskel. Lisaks võisid ka teisele korrusele minna ning seal istuda ning rahus oma mõtteid mõlgutada, ja muidugi jalgu puhata. Huvitav, kas keegi on leiutanud kunagi muuseumite külastamise treeningprogrammi :-D Ma ei saa aru, kuidas kiiresti saalidest läbi tuhisedes, kasvõi kümme tiiru tehes, väsin vähem ära, kui aeglaselt liikudes kunsti vaadeldes.

Kirke sai endale kollase paberi, millest ta origamitehnikas lille meisterdas. Kata joonistas. Ma küll proovisin talle soovitusi jagada, kuidas tavalisest silmast võiks luua moderne kunstiteos. Lisada ühte nurka kaunis hõljuv kuldkala saba ning ripsmetest luua uimed. Aga ta ei võtnud mu mõttest kinni :D  Tagapool paistab huvitav "kunstiteos". Õieti koosneb see metalllippidest, mis liiguvad ühe posti ümber. Igaüks võis siis neid oma soovi kohaselt paika panna. Päris huvitav oli ka lihtsalt eemalt jälgida, kuidas isehakanud kunstiloojate mõtted teoks said.

Kandsime riietel väikest klepsu kuupäevaga, millal galeriid külastasime, kinnituseks, et piletid olemas. Siin on aga näha, mis nende klepsudega tänaval juhtub :)

Leidsin ka lühikese video galerii kohta, mille on Ottawa turism kokku pannud. Saab päris hea lühikese ülevaate :)

Teepood

Eelmises postituses sai kenasti teele palutud ja siin siis koht Ottawas, kus soovitan läbi astuda :) Poe nimi ongi lihtsalt Tea Store ja valik erinevatest teedest on muljetavaldav! Alumisel pildil jäi veel osa pakutavast välja. Kõige toredam oli see, et kui tahad tassikese teed kohapeal ära juua (või muidugi seda kaasa osta), siis võid rahumeel riiuli ees jalutada, tõsta klaaspurk alla, avada kaas ning nuusutada, kas see on just see, mida sooviksid maitsta. Lisaks on veel teejoomisega seotud atribuute saadaval ning maiasmokkadele ka koogikesi (kuigi selles suhtes on valik tagasihoidlikum).

Mina leidsin endale sellest suurest valikust rooibuse ja virsikutee segu, Kata valis Hunny rooibus (meemaiguline) ja Kirke sai tsitrusetee, mida oli neil üsna vähe järel (alla 100g). Ostsin selle ülejäägi kaasa. Alles järgmisel nädalal pidi juurde saama, sest siis saabub üks koostisosadest, et teesegu uuesti pakkuda.

Sealsamas Byward turul (mis asutatud kolonel By algatusel juba aastal 1826 ja on üks vanemaid ning suuremaid Kanadas) asub söögikohtade kompleks, millest ühes nurgas müüakse Obama küpsiseid. Kui USA president 2009.aastal Ottawas käis, siis ostis ta sealt kaasa vahtralehekujulise küpsise, mis kannab nüüd tema nime. "I love this country!" olevat ta kuulutanud :)  Peaks ütlema, et mul pole ka midagi halba selle riigi kohta öelda :P

Väga rõõmsad küpsised ju. Aga meist jäid need siiski sinna edasi istuma.

Tassike teed ehk... ja pisut ajalugu

Minu meelest üks toredamaid ausambaid on järgmine, mis pühendatud kõigile naistele, kes sajand tagasi oma õiguste eest välja astusid. Asub parlamendi külje all. Tüdrukutel oli põhjust end seal justkui kodus tunda :D

Tegelikult on nende viie kuju taga viis naist Albertast, kes küsisid aastal 1927 Kanada Ülemkohtult, kas 1867.a. Briti Põhja-Ameerika aktis kasutatud sõna "isik" laieneb ka naistele (ja sellega võiks ka naisi senatisse ehk ülemkotta valida). Vastuseks tuli EI, mis küll kaks aastat hiljem ümber lükati. Neli kuud peale seda muutmist määrati esimene naine senatisse, kelleks osutus hoopis üks Quebeci daam. 2009 anti aga neile postuumselt ausenaatori tiitlid. Samas olid nad poliitiliselt omal ajal päris aktiivsed, üks neist - Emily Murphy - oli Briti impeeriumi esimene naissoost kohtunik, teised tegevad Alberta valitsuse juures.

Täpselt sama skulptuur asub muide Calgarys - The Famous Five või The Valiant Five (ehk maakeeli Viis kuulsat või Viis vaprat).

Parliament Hill Ottawas ehk siis Kanada valitsusehoone

Parlamendihoone asus meie peatuskohast vaid veerandtunni jalutustee kaugusel. Nii et võtsime vaevaks teise päeva õhtul sealt veel korra läbi põigata, mis sest et hommikul koht juba üle vaadatud sai ja kuigi olime surmväsinud. Ma ei imesta, et Airbnb kaudu leitud võõrustaja meie kohta kirjutas: vaiksed, puhtad ja sõbralikud :) Meil polnud energiat lärmi tegemiseks või toa segi ajamiseks :P  Igal juhul tulime õhtul imetlema suurt valgusmängu, mis hoonele suunatud piltide abil ja nii inglise kui prantsusekeelsete seletustega andis kiire ülevaate Kanada ajaloost. Tõeliselt tore elamus. Võtsin ka pisut seda linti, kuid annan siinjuures hoopis nende ametlikult lehelt leitud ülevaate.

Alustasin valgusmänguga, kuid tegelikult näevad parlamendihooned nõnda välja. Hommikul sadas pisut vihma, nii jäi meil väljaminemine kauemaks, sest olime täiesti vihmakaitsega, st vihmavarju ega keepe polnud meil kellelgi kaasas. Nõnda ei jäänud me ka sappa, kust oleks saanud tasuta tuuri pileteid paralamenti. See tähendab, kui neid oleks veel meile jätkunud. Ei hakanud aega raiskama. Lõpuks peab midagi ka järgmiseks korraks jääma :) Küll aga õnnestus näha suurt etendust vaatepilti, kui toimus vahtkonnavahetus. Eriti meeldis mulle, et puhkpilliorkester mängis vahepeal üsna tuntud toredaid lõbusaid laulukesi.

Kanada riigipeale pühendatud sammas. Elizabeth II on see, kellele mina ja Tom oleme truudust vandunud, et ikka ustavad Kanada kodanikud oleksime. Lapsed seda tegema pole pidanud, sest on juba siin sündinud.

Minu reisiseltsilised Ottawa teekonnalt. Õnneks mingeid probleeme nendega polnud :) Tublid tüdrukud, kes ei virisenud kordagi, kuigi Kirke proovis küll ühest muuseumikülastusest eemale viilida. Ütlesin, et koos me tulime, koos ka teeme asju. Ning oligi asi paigas! Võib teinekordki koos kuhugi nõnda minna ;)

Lühike video vahtkonnavahetusest ja mõned kaadrid õhtusest valgusmängust.

Ottawa loodusmuuseumis

Sel nädalal sai kolm päeva veedetud Ottawas. Kui pool peret on Eestis, siis võtsime meiegi midagi põnevamat ette. Pean kohe ütlema, et pole varem nii pikalt üksi autoroolis olnud - Kanada pealinna on pisut üle 400 km meie kodust. Aga sain hakkama. Välja arvatud hommikune väljasõit, kui mul ikka uni pisut silmis. Võtsin siis esimesest peatuskohast endale kohvi, mida ma muidu ju ei joo :)  Kaasas oli meil ka sõbranna Katariina. Mis tegi sõidu kindlasti palju toredamaks Kirke jaoks :D  Peatusime Airbnb kaudu kinni pandud korteris, mis asus umbes kolme minuti kaugusel loodusmuuseumist (Museum of Nature). Nüüd hulk pilte sealt:

Hästi põnev oli väljapanek loomade sisemusest. Mitu head aastat tagasi käisin Torontos vaatamas seda, mis oli inimestest tehtud, kuid Kirke ei mäletanud sellest küll midagi. Eriti tore oli võimalus ka plastitseeritud inimese kätt katsuda ning inimesed ja sea südant käes hoida. Kirke sai näidata oma teadmisi, kui indentifitseeris õieti inimese südame. Ja mitte ainult suuruse järgi (on väiksem kui seal) vaid ka õige arvu veresoonte järgi. Minu käest poleks küll seda tasunud küsida :)

Siin näide koobastest ja nagu aru saada on, siis tüdrukutel oli seal päris lõbus :)

Ontario linnuks on kaur, tore väljapanek oli kõigist Kanada provintsilindudest. Kaur ehk loon inglise keeles kaunistab ka dollarilist münti, mida rahva seal loonie'ks kutsutakse (kahedollarine on toonie).

Millegipärast veetsime päris pikalt aega lindude seas. Mulle meeldis nende väljapanek rohkem kui see mis Toronto muuseumis on. Lisaks oli ka mitmeid toredaid interaktiivseid tegevusi. Näiteks pidi ühes kohas proovima järgi teha linnu häält.

Muuseumis läks aeg väga kiiresti. Viimased väljapanekud tuli lausa jooksujalu läbi käia. Aga minu meelest olidki need esimesed palju huvitavamad. Alustasime ülemisest korrusest ja liikusime allapoole. Jätsin auto muuseumi juurde, sest parkimisplats 24 tundi lahti. Aga hoolimata ühe töötaja kinnitusest, et parkimistasu lihtsalt suureneb, ei saanud ma järgmisel päeval autot kätte. Kuna nad olid kinni, siis olin ülejärgmisel päeval kohe kell 9 platsis. Mängisin natuke tuhmi blondiini, et neil ei tekiks mingit kahtlust, et olen kuidagi neid halvasti proovinud ära kasutada, kinnitasin, et olen nõus ükskõik mida maksma, peaasi kui auto kätte saan. Lõpuks oli tasu ainult kahe päeva eest ja ööd tasuta. Aga ma ei hakanud vaidlema ja raha pakkuma :D Nii et läks paremini, kui oskasin arvestada. Ei soovita küll seda teistel teha ;)

Siia lõppu veel lühike video, kui tüdrukud proovisid linnulaulu matkida :) Neil oli igal juhul lõbus.

Karatevõistlused Panameerika mängudel

Võistlused ise kestsid kolm päeva, kuid Kirke tahtis vaadata just neid, kes on enam-vähem tema kaalus, lisaks oli rohkem naiste võistlusi. Oleks võinud ju ka kõik päevad kohal käia, aga piletid ei olnud just kõige odavamad :/  Samas andis minu meelest ka see üks päev oivalise elamuse nii Kirkele kui ka üllatus-üllatus minule :)

Pealtvaatajate poolest ei saanud eriti kiita, vabu kohti jagus parasjagu. Paistis, et palju oli Toronto ja ümbruse klubide karatekaid. Kasutasime ära mängude ajal sisse viidud võimaluse sõita tasuta ühistranspordiga kohale, kui samaks päevaks olid mängudele piletid olemas. Kuna meie jaoks on metroopeatus väga lähedal, siis jalutasime sinna ning saime otse bussile, mis viis spordihalli juurde. Ma ei arva, et oleks saanud autoga kiiremini, isegi kui parkimisega probleemi poleks olnud. Maanteedel on võistluste perioodiks üks rida eraldatud mängudega seotud sõidukitele ja autodele kus rohkem kui kolm inimest. Ülejäänutel võisid rahumeeli ummikus seista.

Nii tore oli vaadata, kuidas reporterid ja kaameramehed pidid medalitseremooniaks sokkides mattidele minema :)  Huvitav oli osa saada rahvusvaheliste suurvõistluste atmosfäärist. Tavaliselt olen seda ju ainult telekast näinud. Juba sellepärst tasus kohale tulla :D

Ma tegin hirmus palju fotosid. "Väike" ülevaade parimatest hetkedest :)  Mul oli muidugi huvitav, sest Kirke oli mu kõrval väikeseks kommentaatoriks. Samas imestas ta, kuidas enamus maade esindajatel puudus "respekt". Ainult USA võistleja, kes ilmselgelt jaapanlane, oskas kummardada, kui astus võistlussaali või trespist üles "lavale". Kummardamise ajal ei olnud käedki alati "õigel" kohal. Kirkele ei meeldinud ka, kuidas mõningad võistlejad ei suutnud säilitada alandlikkust, kui punkti said, vaid näitasid oma rahulolu liialt välja :) Samuti imestas ta, kuidas mõned ei jätkanud rünnakut, kui olid oma arust punkti teeninud, vaid heitsid kiire pilgu nurgakohtunike poole. Sellised asjad pidid olema nende klubis kindlad ei-eid. Nad jälgivad väga rangelt jaapani kombeid. Ja veel midagi, mis minulegi tundus imelik. Päris palju oli teineteise vastu minnes lihtsalt teise jälgimist ilma rünnakuta. Nagu Kirke seletas, on probleem selles, kui mõlemad on oma olemuselt kaitsjad. Kirke ise pidi ka rohkem kaitsja olema, kuid kui ta vastu satuks sama, siis tavaliselt on ta esimene, kes ründaks, sest üks peab ründama! Nii on neile õpetatud. Ja kui mõtlen kõigi võistluste peale, kus mu tüdrukud on võistelnud, siis ei mäleta ma kordagi, et mõni osaleja oleks saanud hoiatust selle eest, kui pool minutit pole kumbki midagi teinud... Poleks nagu nii suurtelt võistlustelt seda nõnda mitu korda oodanud!!!

Neljapäevastel võistlustel jäi kanadalane kolmandaks koos brasiillasega, võitja tuli Dominikaanist, teine koht tshiili neiule (alla 50kg) - medalitseremoonia pildid on sealt. Alla 55kg sai kanadalane teise koha. Kolmanda ja neljanda koha võistlust ei olnud, mõlemad said kolmanda koha. Minu pere suuna karates tehakse see võistlus ka, aga medali saab ka neljanda koha saanu. Ma ei ole kindel, kust see komme täpselt tuleb. Kokkuvõttes võiksin öelda, et olles ainult kõrvaltvaataja rollis, siis võinuks minu meelest nii mõnigi meie klubi võistleja vabalt matile minna, isegi Kirke :)  Kuna aga see karate suund end Kanada Karate Liidust välja arvanud ja kuulub otse Jaapani alla, siis polegi neil võimalust teiste suundade esindajatega kumites ehk vabavõitluses rinda pista. Neile jäävad oma suuna MM-võistlused. Muide karate võib olla esindatud aasta 2020 olümpial! Väga põnev, loodan, et see läheb ikka läbi, ikkagi Tokyo ju ;)

Panameerika mängud Torontos

Toronto on nüüd mõned nädalad suuremat sagimist täis, sest kõik Ameerika maailmajao parimad sportlased on tulnud linna oma oskusi proovile panema. Mängud peetakse iga nelja aasta tagant (alates 1951ndast), just aastake enne olümpiat. Ma pole kindel kui palju nendest eriti mujal räägitakse. Aga eks siin ole see omamoodi suursündmus. Eriti nüüd torontolastele, kellele mängud koju kätte jõudsid, kuigi korraldajad on palunud elanikke natuke eemale tõmmata, parem linnast välja sõita või näiteks kasvõi puhkus sel ajal välja võtta, et liiklusummikuid vähendada. 

Ma pean tunnistama, et avatseremoonia käigus särama pandud CN torn oli imeline. Ma muidugi kohal ei olnud. Oleks võinud siin kodu lähedal sillale kõõluma minna, sest mulle paistab torn sinna kätte, aga eks ma imetlen videot ja fotosid. Ka need on minu meelest vägevad. Ma ei mäletagi, et midagi sellist oleks varem Toronto teinud. Vist keegi teine ka ei mäleta, sest kui nad eelmisel nädalal esmakordselt mingi väikese proovi tegid, siis ehmatasid mõned torontolased ära, et torn põleb :)  Päris uhke oleks, kui aastavahetusel ka sarnane tulemäng tehakse, kuid arvan, et see oleks liiiiiga kallis.

Meie perest on pool praegu Eestis, aga minul on piletid karate poolfinaal- ja finaalvõistlustele. Ei pea ju imestama, mida me siis lõpuks vaatama läheme :P Lisaks on veel hulk tasuta kontserte mitmel pool linnas, ehk jõuan isegi sinna mõnele. Toronto linn on ka hakanud uuesti rääkima, kas ei peaks proovima olümpiamänge siia tuua, kuna kõik need uhked ehitised on valmis. Aga omamoodi saan aru nüüd nendest, kes just väga kergelt nii suurt sündmust oma linna ei taha. Kõik on raha taga... eriti kui seda oleks vaja hoopis muudeks asjadeks, nagu korraliku transpordisüsteemi sisse viimine. Selles osas seisab Toronto üsna nigelatel jalgadel. Aga egas midagi, praegu naudime siis neid väiksemat sorti mänge! Loodetavasti tuleb ikka raha neile tagasi ka kogu sellest üritusest!

Tuledemäng sai ka filmilindile jäädvustatud...

Vaadake lisaks veel fotosid nendelt lehekülgedelt, kust mõned laenuks võtsin: 9 unforgettable images from the opening ceremony, CN Tower set ablaze...