30.10.12

Sandy Torontos


Troopiline torm jõudis otsaga isegi Torontosse (New Yorgist, kus olukord palju hullem, kirjutab Reede oma blogis). Kuigi meedia hoiatas, et inimesed oleks meiegi linnas valmis elektrikatkestusteks ning üleujutusteks, siis õnneks läksid asjad siiski paremini, kui kõige hulleamd ennustused teatasid. Tuuled tuhisesid küll ägedalt. Õhtul koju tulles tekkis vahepeal tunne, et haaraks kusagilt kinni, muidu olen otsaga varsti sõiduteel. Öösel rabistas vihma tulla ning tuul vingus akna taga. Hommikuks kaunistas maapinda lisaks puulehtedele ka hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid oksi (ülemine pilt on laenatud ja näitab, kuidas kõik lahtine kraam ringi lendas, orav ei lenda, aga loodab kindlasti midagi maitsvat prahi hulgast kõhutäiteks leida). Mõnel pool oli ka elekter ära, peamiselt traatidele kukkunud puuokste või puude pärast. Üks 50ndates eluaastates naine sai surma, tuule poolt lahtirebitud poesildi ette jäädes. Ise nägin/kuulsin hommikul, kuidas ühe maja katuse serv ägedalt vastu seina peksis. Sinna alla ei oleks tahtnud kuidagi sattuda.

Vihma on kallanud juba nädalavehtusest, küll mitte Sandyga seoses, kuid nüüd jätkub see kuni laupäevani. Mis on suht ebatavaline nähtus minu meelest Toronto jaoks, kus märjad ilmad üsna kiiresti päikese vastu vahetatakse. Tegelikult mulle meeldib vahelduseks just selline ilm :) Tekib peaaegu et tunne, nagu oleks Eestis ;)

Muidugi on juttu olnud Halloweenist, kas näiteks võiks selle hoopis igaks juhuks ära jätta. Aga nagu ajalugu on näidanud, et igasugused keelud traditsioonist kõrvale hiilida, pole just eriti hästi vastu võetud. Lõpuks jääb ikkagi asi lapsevanemate kaela, kas nad lubavad oma võsud tänavatele või mitte.

Foto siit.

20.10.12

Sügisvärvid Torontos

Pean ikka igal aastal tõdema, kui kaunis sügis siin Kanadas on, õieti saan küll seda oma übruskonna kohta öelda, st Ontario lõunaosa kohta. Eriliselt säravad on punaseks värvunud vahtrapuud, pildil on taustaks pisut hiljem värvi muutev puu.

15.10.12

Aktsent...

"Emme, kas mul on eesti keele aktsent, kui ma inglise keelt räägin," küsis mu noorem võsu mõnda aega tagasi, endal lootusrikas ilme näos.
Olin üsna üllatunud sellisest küsimusest, sest isegi kui mu mõlemad tüdrukud siin sündides ja üles kasvades esimesed neli aastat ainult eesti keelt rääkisid, ning kooli minnes tõesti inglise keelt eestlasena rääkisid, siis praeguseks ei ütleks keegi, et nad "päris kanadalased" poleks.
"Ei, sa räägid väga hästi inglise keelt! Ainult eesti keelel on aktsent küljes," pidin talle ütlema.
Neiu oli ünsa pettunud näoaga. Ja üldsegi mitte selle üle, et eesti keel kõige puhtam pole. Hoopis selle üle, et ta inglise keel liiga perfektne on. Sain ka kohe seletuse.
"Minu sõbrannale meeldib väga, kuidas sa inglise keelt räägid, see on nii kena (it's really nice)!"
Ma poleks kunagi midagi sellist oodanud :) Paistab, et see multi-kulti riigis elamine mõjub väga huvitavalt, võõra keele aktsent tekitab põnevust ning üldise massi hulka kuulumine polegi midagi, mida taga igatseda :D Nii et rääkige aga rahumeeli võõraid keeli nii kuis räägite, peaasi et teised ikka sinust aru saavad.

Mul tuli see kahekõne meelde, kui lugesin Eva & Co Londonis viimast postitust.

14.10.12

Teel tööle

Mida teha, kui metroo esiteks venib ja venib ning siis teatatakse, et järgmises peatuses peavad kõik tööle kiirustajad rongi pealt maha ronima ning bussidel edasi sõitma, sest rong läheb nüüd hoopis tagasi. Ei tasu ka järgmist ootama jääda, sest rongiliiklustjärgnevas neljas peatuses ei toimu. Teiselt poolt liiguvad ka rongid tagasi just minu peatusest. Sest kusagil vahepeal toimub mingi juurdlus, millest ma täpselt aru ei saa, kas oli tegemist tulekahjuga või millegi muuga. Kui valjuhääldajatest teatatakse veel, et neil pole aimugi millal rongid jälle liikuma hakkavad, siis ei jää muud üle, kui alla vanduda ning ühineda kõigi teiste tööe kiirustajatega. Tean, et bussi peale saamine on siis suur õnneasi, sest neid on imevähe ja inimesi imepalju. Ega siis midagi, tõden rahulolevalt, et tasub ikka kogu aeg mugavaid jalatseid kanda ning sean aga sammud töö poole. Õnneks ju ainult mõned peatusevahed minna.

Tegelikult ei juhtu sellist asja õnneks mitte liiga palju, kuigi vahel on küll tunne, et venitamisi toimub ikka parasjagu. Aga eks sellepärast, et need rohkem meelde jäävad. Pilt on septembrist, kui puud veel rohelised, vasakul on näha treilerid, kusagil lähedal käib mingi filmi väntamine.

11.10.12

Mõista, mõista, kes on pildil...


Torontos võib mõnel pool vabalt ära unustada, et oled suurlinnas. Mõni päev tagasi pargis kepikõnnil märkasin kedagi rõõmsalt minu ees tee peal kalpsamas. Igaks juhuks hüppas see tegelane kusagile rohu sisse ja jäi siis uudistama, kes see temast pilti tahab teha :) Kvaliteet pole suurem asi, sest pildimasinana pidin oma mobla kasutama (kuulan selle vidina abil raamatuid, vahel ikka vastan ka telefonile ;). Linnas olen varem rebastega kõrvuti kõndinud ning linna loodeosas - ehk mujalgi, aga ise oma silmaga olen neid just seal näinud - on sõidudeedel lausa hoiatusmärgid üleval, et sõitjad ettevaatlikud oleksid, sest hirved võivad neid segama tulla. Jänest nägin siin nii lähedalt küll esimest korda.

5.10.12

Urve Tambergi raamatuesitlus

Ma tean, et olen viimasel ajal väga vaikseks jäänud siin kübermaailmas. Mis loomulikult ei tähenda, et ma päris oma kookonisse pugenud oleksin. Eelmisel laupäeval käisin näiteks kohaliku eestlase esikteose esitlusel. Urve Tamberg on kirjutanud ajaloolise noorteromaani "In the Darkest Corner of the World", mille põhitegevustik keerleb 1941.aasta sündmuste ümber. Kõik see teismelisest neiu silmade läbi. Raamat on inglise keeles ning omamoodi abivahendiks neile eestlastele, kelle jaoks tolle aja sündmused näiteks Toronto Eesti Kooli ajalootundidest vaid faktide kaudu mingil määral tuttavad. Kujutan ette, et selle lugemine kuluks ära ka tänapäeva noortelegi Eestis. Oma neidudele teatasin enne kodust lahkumist, et toon raamatu kaasa, mille peavad läbi lugema. Kirke esimene mure oli, kas raamat pole äkki eesti keeles. Eks annan teada, mis nende arvamised on.
Pilte Tartu College'ist võib vaadata Eesti Elu lehekülgedel. Ja Urvest peaksin ehk tulevikus pikemalt kirjutma ;)


Urve on minu jaoks üks nendest mammadest, kelle lapsed samavanused ning lasteaias ja koolis koos käinud. Tema kaksikutest poeg-tütar on Kirke klassikaaslased olnud. Ning lasteaias pidasin mina vabatahtlikult laekuri ametit kui Urve oli minu abiks.

2.10.12

Sõpradega


Pilt juunist, kui Mari mõned oma parimad sõbrad eel-sünnipäevapeole kutsus. Suvel on raske kõiki kokku saada, aga kui kool käib, siis on asi lihtsam. Maril oli plaanis ka hea sõber Amar kohale kutsuda (moslemist noormees, kelle kohta ta küll ütleb, on poiss on tema jaoks liiga usklik, kuid sõbraks kõlbab küll), kuid üks sõbrannadest ei pidavat temaga hästi läbi saama. Niisiis olid ainult noored neiud koos.

Kui Eestis paistab paljudel teismelistel juba oma kindlad poiss- ja tüdruksõbrad olevat, siis siin võetakse asja palju rahulikumalt. Mulle vähemalt tundub nii. Mari näiteks väidab, et tal pole aega selliste asjadega tegeleda. Peab õppima hoopis. Kuigi näiteks võib ta rahumeeli minna ühe poisiga - mitte selle moslemiga - kunstimuuseumi, lihtsalt niisama, et talle seltsiks olla. Eks ma tegelikult arva, et poisile Mari ikka meeldib, aga Mari meelest kõlbab see jälle ainult niisama sõbraks ja mitte mingiks tõsiseks suhteks :) Mina siis jagasin omalt poolt arvamist, et ega ei peagi kiirustama. Parem ongi kui ta pisut ootab ja ülikooli ajal pigem samasuguste huvidega noormehi piilub.