Emme rõõm...

Ma olen aegajalt ikka Kirke väiksest õpiraskusest kirjutanud. Õnneks pole ta vaeglugemine ehk düsleksia väga raskel kujul, aga just parasjagu, et peavalu valmistada. Meile kõigile. Ja ega me neiul kerge pole olnud. Tom ei ole ka alati teda just matemaatikas abistades alati viimane kannatlikkuse kants olnud. Raske on ühel praktilise meele ja üliterava loogikaga inimesel vahel aru saada, et asjad võivad teisiti olla... Aga koolist ta meil läbi sai, ning mitte just nii, et ta klassis viimaste hulgas oleks olnud. Isegi kõik ülikooliks vajalikud kursused said ära tehtud. Nüüd on ta hambatehniku õpingutes ühe semestri lõpetanud. Eelmisel nädalal olid tal viimased eksamid ja nüüd on ta juba suveks vaba. Plaaniga minna Eestisse ja seal oma oskused proovile panna. Hetkel on isegi üks koht olemas. Loodetavasti läheb ka kõik lõpuks plaanipäraselt. Ta sammub mul Mari jälgedes, et otsib suveks tegutsemisvõimalusi just Eestisse. Eesti on endiselt temalgi väga südame küljes.

Tegelikult aga hakkasin seda heietust siin kirjutama, sest Kirke sai kolledzhist kirja, mis teatas, et ta ära märgitud dekaani honour tudengite nimekirjas. Tema hinded on kõik olnud üle 80% (ehk siinses mõistes A'd). Tema on näide, kuidas keskpärasest õpilasest võib saada hoopis üks eriti usin tudeng. Üsna tihti kuuled pigem vastupidisest. Mina olen näiteks üks näide, mis ei tähenda, et ma oma tööelus pole suutnud end nii kõrgele töötada, kui hetkel üldse saab ;-) Omamoodi on ju hea tunne, kui tead, et sinusse on usku ja oled ka kaastöötajate poolt hinnatud. Siis ju ei tähenda, mis hindeid sa koolis said :) Kirke aga ütleb, et kõik need katsumused ja raskused kooli ajal tegid temast tugevama isiku. Lisaks õpib ta praegu ala, mis talle väga meeldib. 

Ja ma näen, kui tõsiselt ta kõike võtab. Kuidas valmistub arvestusteks, eksamiteks. Või teeb vajalikke projekte, nokitseb hammaste kallal jne. Toob oma töid uhkelt koju meile vaatamiseks :-) Ühe grupitöö juures kerkis mitteametlikuks grupijuhiks. Paistis, et neilt otseselt ei nõutud, et üks peab kindlasti juht olema. Aga seal ta on, juhib vägesid ja päästab olukorda, kui üks grupiliikmetest asju segi keerab. Viimase puhul läheb ta üsna turri. Sest see neiu suutis kogu nende töö ära rikkuda. Aga õnneks on Google Docs puhul võimalik ajalugu jälgida ning originaal taastada. Lõplik hinna tuli siiski väga hea. Ja nõnda siis sulab lapsevanemate süda, kui näed, kuidas temast on sirgunud asjalik tegelane.

Ma tean, et Internetist leitud foto kriipsutab alla, kuidas naised rohkem meestemaailma sisse saaks (st teeks rohkem neid töid, mida enamasti mehed enda käes hoiavad). Mina näen seal aga oma pesamuna, kes on suutnud silmitsi seista oma probleemidega ja kes hetkel julgelt edasi sammub.

Mis edasi peale gümnaasiumi

Täna teatas Kirke, et ta on lisaks kolledzhite neljale kursusele ka Toronto OCAD Ülikooli vastu võetud, mis võrdub vast Eestis Kunstiakadeemiaga (ma panin siis kohe kõrvale ka ühe kunstilise foto :P ).  Erialaks tööstusdisain. Tegelikult taotles ta sama kohta Humber kolledzhis, aga lõpuks oli nii laisk, et ei saatnud oma portfooliot sisse. Selleks oli vaja spetsiifilised joonistused teha lisaks oma töödele. OCAD puhul oli vaja 10 või 12 tööd sisse saata, mis ta siiani teinud on. Eks suuresti mõjutas vastuse saamine George Brown College käest, kus teda oodatakse hambatehniku erialale õppima. Ta läbis edukat selleks puhuks ettenähtud katse. Kirke ise muidugi kaldus millalgi sügisest disaini poole, kuid arvestades, et ta juba 3-4 aastasena soovis habaarstiks saada, siis tehniku amet on natukenegi sellega seotud ;) Mitte et ta kuidagi kahetseks, et arstiks ei õpi. Nii palju kui me uurinud oleme, on tehnikuna töö palju vähem närvesööv. ja selle elukutsega inimesed nende hulgas, kes kõige rohkem rahul oma tööga. Disainerite puhul on aga konkurents tõenäoliselt päris suur. Huvitava märkusena võib lisada, et pigem on siiski parem kolledzhis disaineriks õppida kui ülikoolis. Need lõpetajad pidid paremini tööd leidma, sest omavad rohkem praktilist kogemust.

Tom kirjutas juba natuke Kirke valikutest ja mõtetest edasiõppimise suhtes. Hetkel on ta siiski otsustanud hambatehniku kasuks, millele ta ka jah-sõna andis. Mis muidugi ei tähenda, et ta veel ära ei saa öelda. Just ülikooli kasuks. Aga ta on päris praktiline ning annab endale aru, et parem ikka omada konkreetset elukutset. Kõike muud saab ka tulevikus selle kõrvalt teha, eriti muidugi kunstiga tegeleda. Aga miks ka mitte arvutitehnoloogiat juurde õppida ;) Ma ütleks, et õnneks ei ole me ka sellised (tüüpilised eestlastest) vanemad, kes sunniks last ülikooli minema, sest midagi madalamat tema lapsele ei kõlba. Meie meelest on tähtis, et lapsed ise rahul on oma valikutega. Me ei hakka ju noorte elu nende eest elama. Eks muidugi aitasime nii palju kui saime ja oleme toeks, kui ta siin aru pidas, mis edasi teha. Aga lõplik valik jäi ikka temale.

Mis edasi peale gümnaasiumi

Täna teatas Kirke, et ta on lisaks kolledzhite neljale kursusele ka Toronto OCAD Ülikooli vastu võetud, mis võrdub vast Eestis Kunstiakadeemiaga (ma panin siis kohe kõrvale ka ühe kunstilise foto :P ).  Erialaks tööstusdisain. Tegelikult taotles ta sama kohta Humber kolledzhis, aga lõpuks oli nii laisk, et ei saatnud oma portfooliot sisse. Selleks oli vaja spetsiifilised joonistused teha lisaks oma töödele. OCAD puhul oli vaja 10 või 12 tööd sisse saata, mis ta siiani teinud on. Eks suuresti mõjutas vastuse saamine George Brown College käest, kus teda oodatakse hambatehniku erialale õppima. Ta läbis edukat selleks puhuks ettenähtud katse. Kirke ise muidugi kaldus millalgi sügisest disaini poole, kuid arvestades, et ta juba 3-4 aastasena soovis habaarstiks saada, siis tehniku amet on natukenegi sellega seotud ;) Mitte et ta kuidagi kahetseks, et arstiks ei õpi. Nii palju kui me uurinud oleme, on tehnikuna töö palju vähem närvesööv. ja selle elukutsega inimesed nende hulgas, kes kõige rohkem rahul oma tööga. Disainerite puhul on aga konkurents tõenäoliselt päris suur. Huvitava märkusena võib lisada, et pigem on siiski parem kolledzhis disaineriks õppida kui ülikoolis. Need lõpetajad pidid paremini tööd leidma, sest omavad rohkem praktilist kogemust.

Tom kirjutas juba natuke Kirke valikutest ja mõtetest edasiõppimise suhtes. Hetkel on ta siiski otsustanud hambatehniku kasuks, millele ta ka jah-sõna andis. Mis muidugi ei tähenda, et ta veel ära ei saa öelda. Just ülikooli kasuks. Aga ta on päris praktiline ning annab endale aru, et parem ikka omada konkreetset elukutset. Kõike muud saab ka tulevikus selle kõrvalt teha, eriti muidugi kunstiga tegeleda. Aga miks ka mitte arvutitehnoloogiat juurde õppida ;) Ma ütleks, et õnneks ei ole me ka sellised (tüüpilised eestlastest) vanemad, kes sunniks last ülikooli minema, sest midagi madalamat tema lapsele ei kõlba. Meie meelest on tähtis, et lapsed ise rahul on oma valikutega. Me ei hakka ju noorte elu nende eest elama. Eks muidugi aitasime nii palju kui saime ja oleme toeks, kui ta siin aru pidas, mis edasi teha. Aga lõplik valik jäi ikka temale.

Lastest saab vast asja

Väike ülevaade, kuidas neil läheb. Mari on Toronto Ülikoolis, õppimas mehaanikainseneriks. Käimas on kolmas aasta. Viimase semestri eksamitulemused viisid ta umbes 150 õppuri seas kusagile 14-15 kohale. Tubli tüdruk olnud seekord. Tänu sellele, et pühendus rohkem õppimisele muidugi. Loobus Aerospace klubis osalusest, kuigi astus hoopis robootika klubisse. Seal ei ole õnneks nii pingeline, st ei pea nii usinalt kohal käima. Suvest või sügisest peaks algama ta tööaasta enne viimast õppeaastat. Praegu käib õppetöö kõrvalt tööpakkumistele reageerimine. Kõik on organiseeritud läbi ülikooli.

Kirke on oma ekstra-aastal gümnaasiumis. Minu meelest ideaalne, kui ei tea täpselt, mis tulevikult oodata. Oleks võinud ju ka tööle minna, aga kui võimalus, siis miks mitte õppida. Tal oli vaja niikuinii üks kursus võtta, et edasi saaks õppida. Üks õppeainetest co-op programmi raames on viinud ta ühte mööbli disaini- ja tootmisfirmasse. Nad valmistavad seal näiteks restoranide mööblit. Tal on nimelt üks mõte minna edasi õppima tööstusdisaineriks. Ja töökoht sobis imehästi, et praktikat omandada, või õieti näha, mis see endast kujutab. Töö meeldis talle väga. Mis sest et vahel muud pole vaja teha, kui lihvida :) Muidugi ei saanud ta makstud, aga väike mõtteiva tekkis, äkki saakski sealt osaajalist tööd. Kirke mul ainult selline tagasihoidlik, et oli mures, kuidas täpselt küsida. Arutasime siis, et ta võiks lihtsalt nimetada, kui väga rahul ta oli ning kui neil midagi tulevikus on pakkuda... Juhtus aga nõnda, et eelviimasel päeval kutsus ülemus tüdruku enda juurde ja uuris, kas ta tahaks tööga jätkata, muidugi palgal (mis sest et miinimumpalgaga)! Laps oli muidugi super-super õnnelik :)

Kahjuks pole ta veel mingit vastust saanud disainerikoolist. Küll aga on jah-sõna tulnud kahest kolledzhist kolme õppeala peale, kõik seotud arvutitega. Programmeerimine ja arvutisüsteemide haldus või midagi sarnast. Ta teine valik oleks küll hoopis hambatehnik. Nii et väga mitmekülgne. Kui aasta tagasi ei suutnud ta peaaegu midagi välja pakkuda (suure hädaga hakkas politseiniku elukutsest rääkima näiteks), siis nüüd on asjalood palju paremad. Eks näe, mis suve alguseks sõelale jääb.

Kirke koolilõpetamine

Neljapäeval oli siis mu nooremal võsul viimaks käes koolilõpetamine. Kõik eksamid kenasti läbitud ja lõpetamiseks vaja minevad punktid kokku korjatud, lisaks nõutud (ja rohkemgi) arv tunde vabatahtlikuna tööd tehtud. Mis ei tähenda, et ta koolitee seal gümnaasiumis lõpetab. Esialgu oli plaan jääda terveks aastaks ja võtta edasiõppimiseks vajalik ekstra kursus (sest mingil hetkel selgus, et kursus, mis ta oli valinud, ei kuulu vajalike alla, ja ei tähendanud et õpinõustaja hirmus palju vabandas) ning peale selle veel mõni, nüüd arvas, et äkki jääb ainult üheks semestriks ning läheb natukeseks tööle, enne kui järgmisel sügisel midagi edasi teeb. Eks see paistab. Mulle tundus muide alguses üsna kummaline, et õpilased võivad kooli edasi jääda. Ja kuigi seda just väga ei propageerita, siis päris mitmed teevad seda. Umbes kümme aastat tagasi viidi gümnaasium ametlikult nelja aasta peale, mis aga ei keela õpilastel viiendaks aastaks kooli jääda. Kirke puhul tuleb selline ekstra aasta pisut kasuks, sest siiani pole ta kindel olnud, mis suunas tahaks edasi liikuda. Kuigi mingi väike mõte, minu jaoks täiesti ootamatu, on tal tekkinud ;)

Siin piltidel on Kirke oma lemmikõpetajatega, kuigi ühte kõige lemmikumat, kelle juures ta lõunatunde käib vahel veetmas ja niisama jutustamas, ta kinni ei püüdnud. Vasakul tech design ehk tehnilise disaini õpetaja ja paremal inglise keele õpetaja. Mõlematel oli hea meel, et nad Kirket ka järgmisel aastal koolis ikka näevad :)  Kõige ülemisel saab Kirke oma lõputunnistuse koolidirektori käest.

Mõned fotod parimate sõpradega. Kui Mari lõpetas, ei kandnud õpilased rüüd ja mütsi, kool proovib, et ei teki olukorda, kus mõned ei saa endale seda lubada, sest see tuleb ise kinni maksta. Seekord olid siiski enamusel rüüd seljas. Õpilased olid ise algatanud selle :) Mõne ei jaoks pole asi justkui päris, kui rüüd ei kanta. Minule isiklikult ei tähenda, ega see lõpetamist rohkem tähtsamaks ei tee, aga eks ma saa aru... traditsioonid on mõnele tähtsad! Enamus võtsid selle küll pärst kohe seljast, sest ekstra riie tegi olemise väga kuumaks ja eks pidi ka oma kauneid kleite näitama :P

Viimaks foto Kirke ühest parimast sõbrannast, kellega ta juba põhikoolist saati koos olnud. Pildil koos emaga. H käis ju meiega eelmisel aastal Eestis. Lisaks väga headele tulemustele prantsuse ja hispaania keeles, õpib ta ju iseseisvalt eesti keelt :) Tegelikult on põhjust ka natuke uhke olla, sest H, tuleb välja, on selle aasta lõpetajate seas kõige paremate tulemustega! Tema keskmine hinne on 98.2%. Ühte pidi on mul hea meel selle üle, et Kirkel sellised usinad õppijad kõrval olnud, kellelt ta palju abi saanud. Nii kerge on muidu jätta õpingud unarusse. Teisalt võin ka olla natuke uhke oma Kirke üle, kes H kunagi põhikoolis oma tiiva alla võttis, sest ta oli uus õpilane, erilise probleemiga - valikuline mutism. Nii kergelt oleks võinud neiu hoopis tõrjutud seisusesse sattuda, isegi siin sõbralikus Kanadas!

Päris hea oli kuulda, et üle kolmveerandi lõpetajates lähevad edasi õppima, kes kolledzhitesse kes ülikoolidesse. Siis oli neid, kes viiendaks aastaks jäid ja ma ütleks vast kümme, kel mingit konkreetset plaani polnud. Diplomit välja andes hõigatakse ka välja, mis õpilane edasi kavatseb teha. Kaheteistkümnendas klassis oli neil kokku üle 200 õpilase, kuigi lõpetajaid 183. Mis tähendab, et kas osa katkestasid või suure tõenäosusega jäid edasi viiendaks aastaks või võtavad nad õhtukursusi, sest päris raske on tööd leida, kui vähemalt gümnaasiumi lõputunnistust pole.

Igal juhul palju õnne kõigile lõpetajatele! 

Infomercial

Noorema lapse üllitis. Düsleksia teema kodutööna tuli talle juhuslikult, kuigi see on talle liigagi tuttav. Õnneks mitte nii raskel kujul nagu võiks olla. Mida kõrgem klass seda keerulisem. Lugemine ei ole ju lihtne, faktide päheõppimine keeruline, kirjalikud matemaatikaülesanded nagu ladina keel jne. Aga ta peab ikka vastu ning võtab siiski koolikursusi, mille alusel saaks edasi õppida kolledzhis või ülikoolis :) 

"Crimsoni põgenemine" (2015)

Kirke on sellel poolaastal valinud filosoofia kursuse. Koostöös sõbraga pidid nad eksistentsialismi teema alusel välja mõtlema filmi stsenaariumi ning joonistama ka plakati. Crimson Runs on lugu tüdrukust, kes elab tuleviku maailmas, kus on otustatud, et inimesed ei tohi enam paljuneda. Kõigilt naistelt võetakse ära sünnitamise võimalus. Üks tüdruk, Crimson, suudab selle eest põgeneda. Ta leiab endale ühes mehes kaitsja, kuni tuleb välja, et mees töötab valitsusele. Lugu lõppeb sellega, et neiu pääseb siiski kinnivõtmisest ning jookseb peidukohast ära. Umbes nii see käis, põhimõttel, kes teeb ja kellel on õigus päriselt otsuseid meie elu üle teha. (Plakat ei ole päris valmis, "näitlejate" nimed pole veel juurde lisatud :)

Õpetaja abiline

Kirke koolis on võimalik võtta kursusi, mille käigus saab ka praktikal käia. Sel semestril võttiski ta ühe nendest, ning läks oma suureks rõõmuks endisesse põhikooli abiõpetajaks. Seal juba oodati teda, sest vanu õpetajaid on ikka palju alles, ja Kirke imestuseks mäletati teda hästi. Mina ei imestanud, sest mäletan, kuidas mitmed õpetajad ja isegi kooli direktor lõpuaktusel nimetas, et nad hakkavad Kirkest puudust tundma :) Õpetaja, kellega ta nüüd koos kolmanda klassi lastega töötas, oli Kirke endine klassijuhataja. Alguses tundus talle imelik, et saab minna õpetajate tuppa ning õpetajad palusid end eesnimepidi kutsuda. Iga päev oli ta hommikul kuni kaheteistkümneni siis oma oskusi lastega jagamas. Peale seda jalutas gümnaasiumihoonesse, mis suht lähedal.

Sel nädalal sai aga kursus läbi. Kool on läinud üle semesterõppele, mis tähendab, et jaanuari lõpus toimuvad sügiseste kursuste eksamid. Tal oli natuke kahju, et uus kogemus nii kiiresti otsa sai. Paistab ka, et lapsed tundsid sama moodi. Ta sai suure kaardi, millele tänusõnad peal ja õpilaste head soovid kaasa antud. Paljud kirjutavad, et nad hakkavad teda taga igatsema. Paar tükki mäletavad, kuidas ta origamit õpetas. Mitmed ootavad, et ta tuleks uuesti külla, ta olevat cool õpetaja ja ühe meelest lausa maailma parim :)

Kirke ise jäi väga selle kogemusega rahule. Kuigi tunnistas, et ei kujutanud ette, kui raske võib õpetaja töö olla. Arvas ka, et tegelikult talle see amet päris meeldis, kuigi pole kindel, kas ta kunagi seda tegema hakkab. Eks tal ole väike unistus Jaapanisse inglise keelt minna õpetama. Vähemalt see on tal selge, sest iseenesest pole ta veel sugugi otsustanud, mida täpselt tulevikult st. edaspidistelt õpingutelt ootab. Sellepärast otsustas ta üheks aastaks veel kooli jääda. Mida siin noored vahel ikka teevad. Võtavad siis mõne kursuse üle, et hinnet parandada või valivad kursusi, mis vajalikult ülikooli sissesaamiseks jne. Parem kasutada seda võimalust, kui tormata edasi õppima asja, mis näiteks vanemad on peale surunud, aga mille vastu vähimgi huvi puudub. Tõenäoliselt jääb ta siiski kooli vaid pooleks aastaks ja kas läheb kohe talvel edasi õppima või töötab sügiseni. Eks see selgu tuleval aastal. 

Huvitav on see, et mõned aastad tagasi pidid kõik viis aastat gümnaasiumis käima, st koolitee oli 2 eelkooliaastat pluss 13 õppeaastat pikk. Alustasid neljaselt ja lõpetasid, kui olid 19.

Kanada nutikad teismelised

Eile lugesin lehest huvitavast tulemusest Kanada noorte kohta, kes platseerusid seitsmendaks oma probleemilahendusoskusega (PISA testi üks osa). Inglise keelt kõnelevate riikide seas, oli Kanada esimesel kohal. Nendest eespool Singapore, Jaapan, Korea, ja neli regiooni Hiinas.  Eestigi esines täiesti kenasti. Oli kaheteistkümnes. Ainuke suur vahe on ilmselgelt selles, et kui eestlaste tulemused sõltusid paljuski kooli asukohast ja õppekeelest, siis Kanadas ei tähendanud, millise taustaga sa olid või kus õppisid. Olen alati leidnud, et hoolimata siin mõningate lapsevanemate mingist tobedast kinnisideest, kuidas teatud koolid on paremad, siis päriselt pole sellel mingit alust :) Tundub, et õpetajate tase on igal pool väga kõrge (õpetajate kolledzhitesse on suur tung, vähesed saavad aga sisse) ning koolide vahel jagatakse ilmselt raha üsna võrdselt (kooli sissesaamiseks ei ole teste, lähed oma rajoonikooli; kui tahad mujale, siis pead lootma loosiõnnele). Algkool, kus minu tüdrukud käisid, on siin meie ümbruskonna keskklassi jaoks liialt täis immigrante ja järelikult on õppetase madal! Tegelikult on see täiesti jama jutt. Ja kordan jälle, et pigem on immigrantide lapsed palju rohkem õppijad kui teised. PISA probleemilahenduse testi Kanada tulemuste analüüs ei näidanud mingit vahet, kas olid "kohalik" või mujal sündinud. Samas Ontario, Briti Kolumbia ja Alberta olid Kanadas esirinnas (muide, seal on ka kõige rohkem immigrante ;)

Probleemide lahendamisel tuli esineda kõige rohkem oma nutikusega, õpitud faktidega polnud seal palju midagi peale hakata. Kuigi hea akadeemiline haridus on oluline, siis tulevane tööandja hindab palju seda, kuidas töötajad oskavad igas olukorras konstruktiivse lahenduse leida. Tegelikult olen rõõmsalt üllatunud, kuidas kanadalased esinesid, loodan, et see on ka mingi näitaja minu tüdrukute kohta ;) Ma ei tea küll, mida juurdelisatud foto nende tarkuse kohta ütleb :D

Kes tahab proovida ka oma probleemilahendamisvõimet, saab seda siin inglise keeles teha.

Kingitus koolilõpetajale

Eelmise postituse jätkuks. Hõbedast kõrvarõngad, kivi on aleksandriit, mis kunslikult ikka saadud, kuigi vahetab värvi elektri- ja päevavalguses, nii kuis aleksandriidile kohane. Ta on ikka mu sõrmust imetlenud, mis Tom kunagi meie tutvuse alguses kinkis ja kus on sama kivi. Nii et otsustasin talle kõrvarõngad osta, sest sõrmuseid ta eriti ei kanna.

Kodujuuksur tegutseb jälle ja kui kallis on lõpetamine...

Suure eneseharimise käigus, st Youtube videote vaatamisega, olen nüüd palju osavam juustega mängima. Seekord siis Mari koolilõpusoeng. Ja kuna nii palju juttu on olnud, kui kalliks see lõpetamine läheb, siis lugesin ka kokku kõik vääringud, mis Mari nimel ja heaks kulutasime.

Kingad - internetipoest $60, kuna me ei ole väga poes käijad, siis saime lihtsamalt läbi (kuigi kingad ise on kenad, lausa nahast, nii et tasus pisut rohkem maksta). Kui kleiti kannab, siis saab need ka jalga (sobivad mulle ka ;). Promil olid ka jalas (promi kleidiga ei teagi, mis teha, äkki müüks eBays ära, kuigi ei tea, mida küsida, sest saime nõutud $120 asemel $20 eest ;) Tegelikult üks sõber juba küsis, mis me teeme sellega, kas ei tahaks ära anda. Eks kui aeg sealmaal ja tema tütar ka lõpetab.
Kleit - internetipoest $35, loodetavasti on tal juhust seda uuesti selga panna :D Tema puhul on see tõeline küsimus...
Soeng - tasuta
Meik - peaaegu tasuta, sest pidin talle isikliku ripsmetushi ostma. Loodan, et see tema harva kasutamisega varsti ära ei kuiva :)
Kõrvarõngad ja vöö eBayst - $22 ja $25
Kingitus - $20 aleksandriidiga (mitte päris) hõbedast kõrvarõngad
Lilled - $17, kuigi need oleks võinud rahumeeli välja jätta, sest seda kommet siin eriti pole.

Ja ongi kõik. Ma arvan, et kokkuvõttes päris soodsalt. Oleks ju veelgi lihtsamalt võinud läbi ajada, kui kodus oleks pidulikuks sündmuseks rõivaid olnud. Aga ei olnud, sest ega siin neid nii tihti vaja ei lähe. Ja muidugi on hea, kui on vähenõudlikud lapsed :D Ei ole väga viisakas kiita oma lapsi, aga pean ütlema, et selles suhtes on meil küll vedanud. Nad ei ole kunagi mingite moevooludega kaasa läinud või sõpradest end lasknud mõjutada (eriti Mari muidugi) ja kui midagi isegi on tahetud, siis ega nad nii kergesti neid asju saanud ka pole või on üldse ilma jäänud. Mari ütles mulle hiljuti, et oleme talle kannatlikkust õpetanud ;)

Üks lõpuaktus Torontos

Kirjutan pisut pikemalt, kuidas täpselt siis neljapäevane pidulik gümnaasiumi lõpuaktus käis. Kõigepealt kaks asja... Nagu aru sain, peavad paljud koolid seda hoopis sügisel. Selleks ajaks on need, kel on veel võlgnevusi ning kes kõik suve jooksul korda saavad, vajalikud punktid lõpetamiseks kogunud. Ka minu tüdrukute kool on seda varem edasi lükanud, kuid seekord tehti erand. Ei saanudki aru täpselt miks. Samas tähendab sügisene aktus seda, et paljud on linnast ära, teistes linnades õppimas ja ei tule ikka kohale. Teiseks, kuna lõpuklassis on õpilasi kolmsada üheksa (peab meeles pidama, et koolis on ainult neli gümnaasiumi klassi), siis igale lõpetajale on lubatud ainult kaks piletit pere peale jagamiseks. Kuhu muidu kõik õnnesoovijad mahuksid...

Tegelikult oli lõputunnistuse saajaid täpselt 209 (mul oli väga igav oodates kogu asja algust, nõnda lugesin kaval ära, kui mitu nime seal kirjas oli ;) Nendest imetlusväärsed 100 olid õpilased, kelle keskmine hinne üle 80% - siin antakse hinded endiselt ainult protsentides. Neid kutsutakse "Ontario Scholars" - eesti keeles kõlaks vist Ontario kirjatark suht sarnaselt :D

Kakssada pole aga kolmsada... Osa nendest, kes lõputunnistust ei saanud, võtavad ette suvekursused, osa teadsid juba mõnda aega, et nad ei kavatsegi lõpetada, sest tahavad jääda kooli veel viiendaks aastaks. Osa nendest, kes jäävad viiendaks aastaks, ehk "auringiks" (victory lap) nagu seda aastat ka vahel kutsutakse, said küll tunnistuse, kuid kavatsevad parandada mõnes aines oma hinnet, et edasiõppimise võimalusi parandada. Eestiga võrreldes ehk sama kui riigieksam uuesti teha. Ja muidugi on neid, kes ei hooli ei paremast hindest ega tunnistusest ning lähevad tööle. 

Aktuse üheks toredaks vahepalaks oli lugu ühest endisest õpilasest ja praegusest edukast ettevõtjast ja Trilliumi haigla toetajast - "ainult" 6 miljoni dollariga - Harold G. Shippist (vanust auväärsed 87 aastat), kes istus laval õpetajate ja teiste aukülaliste hulgas. Nimelt oli ta 1944. aastal 18-aastase noorukina suutnud augu pähe rääkida ühe sõjalennuki piloodile, et see laseks kooli jalgpalliplatsil lennukist alla reklaamilehti, millest mõnede eest võis kooli tantsupeole pileteid ja muid auhindu saada. Asi läks aga pisut untsu, sest kõva tuul kandis lehed hoopis lähedal asuvale hiinlaste maalappidele, kus nad kasvatasid juurvilju turul müümiseks. Kuna hasart oli sees, et ikka lehekesed kätte saada, siis tormasid noored üle peenarde ning trampisid need üsna segi. Mis muidugi ei rõõmustanud väga usinaid hiinlasi. Ma pole kindel, kuidas nad maha rahustati, kuid asja algataja ise ei lõpetanudki viimaks kooli (mitte selle koerustüki pärast küll). Tema isa kutsus poisi äritegevusse ning ajalooõpetaja käest jäigi hinne saamata. Nüüd siis peale mitmeid pikki aastaid anti kooli poolt üle sümboolne lõputunnistus.  
Kogu see lendlehtede lugu on kujutatud tänavaäärsel "müüripildil".

Aktus ise tähendas mitmeid kõnesid nii õpetajatelt kui ka aukülalistelt. Kelle hulgas kohaliku valitsuse esindajad! Mis minu meelest väga kena komme. Ei pea ju nad kogu aeg oma laua taga kontoris istuma ja tähtsate valitsuseasjadega tegelema ;) Enne lõputunnisuste jagamist anti välja hulgaliselt autasusid, osa endiste õpetajate nimelised nende ainete kõige tublimatele, osa lihtsalt eriliste saavutuste eest. Nagu näiteks on vaja gümnaasiumi jooksul kokku saada vähemalt 40 tundi vabatahtliku töö eest. Maril oli neid kusagil 100 ringis. Kõige usinam õpilane kogus neid aga lausa üle 800! Siis oli veel tähelepanuväärsete sportlaste äramärkimine ja eriti usinale õpilasele tunnustuse jagamine, kes igal pool koolis alati abiks oli olnud - muide, seesama noormees jääb õpetajate rõõmuks ka viiendaks aastaks kooli ;). Kuigi see kiituste jagamine võttis omajagu aega, siis on komme taas kord eelpoolnimetatu moodi väga tore!

Lõpudiplomite jagamiseks olid õpilased mitmesse gruppi paigutatud ning lapsevanematel paluti mitte iga nime järgi plaksutada, vaid siis kui terve grupp on läbi käinud. Hea mõte, sest kogu aktus kestis kokku pea kaks ja pool tundi ;)  Sel aastal oli kool otsustanud, et mingit tavapärast lõpeaja rüüd ei kasutata (sellist suurt keepi spets peakattega), mis rõõmustas paljusid neidusid, kel juuksed kenasti soengus. Nende keepidega on ka see lugu, et peaksid nad ostma või rentima. Mina olin ka rahul, rahakott jäi rohkem pungi ja lisaks sain imetleda lavale astuvate noorte riietust :)  Muide õpetajad ise kandsid aga kõik keepe. Alguses ei saanud aru, miks need erinevad on, kas siis koolil ei ole mingit ühtset asja, kuid tuli välja, et neil on nende endi ülikooli lõpetamise keebid üll.

Niisiis kõndisid noored lavalt läbi ja said direktori käest käepigistuse koos sümboolse rulli keeratud diplomiga (päris dokumendid saadi hiljem klassis kätte, need olid mustade tugevate kaante vahel, seal oli ka kompositsioon kõigist lõpetajate fotodest). Lisaks kuulutati iga kohta loomulikult tema nimi, kas to oli usin Ontario tarkpea ja mis ta kavatseb tulevikus teha - õpilased ise kirjutasid selle üles. Mis tegi asja eriti huvitavaks pealtvaatajatele, kuid pani pressi peale mõningatele noortele, kel mingeid plaane päriselt pole. Ning siis oli neid, kelle vanemad või vanavanemate ootused kõrged ja nad lihtsalt luuletasid midagi suurt ja uhket. Mis kutsus abiturientide endi hulgas lõbusaid huilgeid esile :)  Nemad olidki ainukesed, kes siis julgesid kogu piduliku asja juures kuidagi märku anda, mis nad arvasid. Mari mehaanika inseneri elukutse väljakuulutamine sai igal juhul tunnustavaid hõikeid :) Lisaks vist mõjus see, et ta ebatavaliselt kena ja naiselik välja nägi. Arvestades, et tal alati püksid jalas ning meigist ta suurt midagi ei tea ja riided on küll viimased, mille pärast ta pead vaevab, siis ma ei imesta ;) Mari sõbrannad ütlesid, et mitmed olid nimetanud, kui ilus ta sel õhtul oli.

Vähemalt üheks õhtuk, eks ;)
Mari nimetas hiljem, kuidas laval teiste õpetajate kätt surudes nimetasid nad, kui tore, et naised inseneriks lähevad õppima, ka see 87-aastane vanahärra :) Sest... enamus õrnema soo esindajatest olid valinud ikka alad, mis rohkem humanitaarkallakuga. Üks teine mehaanikainsener oli lisaks noorte meeste  hulgas, kuigi reaalained olid ikka üsna nigelalt esindatud. Siin on sama probleem, et noored ei taha neid eriti õppida.

Pean ütlema, et väga paljud lähevad edasi oma õpingutega, kes ülikooli kes kolledzhisse. Üks lausa Hogwarts School of Witchcraft and Wizary :D  Tegelikult oligi mitmeid neid, kes väga andekalt oma tulevikust teada andsid, kui neil edasiõppimine kohe või üldse plaanis polnud. Näiteks: noormees seab sammud Loblaws toidupoeketti, kus teda võib leida Black Forest sinki lõikumas, mõned teatasid, et mõtlevad elu üle järele,  kui veel ühe aasta koolis käivad; lähevad reisima kes Euroopasse, kes Austraaliasse, kes Norrasse (muide soome nimega poiss). Enamus olid kenasti riides, mõni kohe väga kenasti, kuid oli ka neid, kes vist olid tulnud kui tavalisele koolipäevale. Üks noormees oli väga mugavalt teksades ja kapuutsiga pusas, kapuuts sai isegi pähe tõmmatud, kui ta lavale tuli.
Kogu selle tseremoonia juures oli kena, et igale anti aega ka foto teha. Ja fotograafideks olid nende endi kooli õpilased, kes ka kohe pildi välja trükkisid,  kaante vahele panid ning hiljem lõpetajatele jagasid. Koolis saab ju võtta ka fotograafia kursust ühe ainena. "Ametlik" lõpuportree on küll juba kevadest valmis olnud.

Kui kõik noored lavalt läbi käinud, pidas kõne õpilaste endi poolt valitud  esindaja (valedictorian - huvitav, et eesti keele tõlkes annab ta vastuseks priimus, mis küll siin ei tähenda seda; esindaja on ikka noorte poolt valitud ja ei tarvitse sugugi kodanliku õppeasutuse juhtkonnale pugev oivik olla nagu Andrei Hvostov ühes oma artiklis nimetab :D  Sama neiu valiti muide lõpuballi ehk promi kuningannaks. Ju ta siis ikka noorte hulgas populaarne on.

Ning saigi kogu asi läbi. Pidulikult lahkusid saalist õpetajad ja õpilased ning riburada lapsevanemad järgi. Saali ees ja koridoris pakuti magusaid suupisteid, st küpsiseid ja pisikesi muffineid ning vett. Muide, ei mingit lillede kinkimist! Minul muidugi olid lilled kaasas ja mõnel väga üksikul veel. Kuid nii nagu põhikoolis, oli ka gümnaasium lilletu. Ja muidugi ei mingit lõpupidu. Need on juba kõik ära peetud ;)  Võis rahumeeli koju sammud seada ja oma eluga edasi minna!

Olime üsna viimaste hulgas, kes lahkusid. Mari ajas mitmega juttu. Minuga rääkis Mari endine tootmisklassi juhendaja, Jamaika päritolu tumedanahaline jässakas meesterahvas. Kiitis, kui hästi Mari tema tunnis hakkama sai, kui süvenenult ta tööd kaasa tegi. Arvas, et valitud eriala sobib tüdrukule imehästi ;) Nii et sügisest siis alustame uue peatükiga!

Lõpetuseks veel ülevaade diplomitest ja ka nimekiri kursustest, mis Mari võttis. Tal oli lausa üks ekstra punkt teenitud :) Ükski hinne pole ka alla 80%,  kuigi keskmine langes pisut peale viimaseid eksameid, peamiselt väga raske füüsikaeksami pärast, mis kõigile peavalu valmistas (paljud ei jõudnud lõpetada, Mari kirjutas mõnele vastuseks vaid lahendusskeemi ja ei teinud arvutusi). Sellest hoolimata oli tal seal viimaks ka 81%. Neil on ära määratud iga aine puhul, mitu protsenti läheb lõpuhindessse eksamist, mitu näiteks kodustest töödest, projektidest jne. Nii et kui eksamil tõesti väga-väga viltu läheb, siis võid ikka kursuse lõpetamiseks vajalikud 50% kätte saada.

Lõpetaja

Mari on siis nii kaugel, et gümnaasium ka ametlikult läbi! Küsisin, kas on natuke kahju ka, kuid ta arvas, et ei olegi. Ilmselt tänu sellele, et ta on juba pisut aimu saanud, kuidas Toronto Ülikoolis asjad käima hakkavad. Pigem on ta juba põnevil järgmise sammu ees! Pikemalt hetkel ei kirjuta. Ainult nii palju, et Mari tootmisklassi õpetaja käis mulle kaks korda täna õhtul rääkimas, kui tublilt ja süvenenult mu neiu tema tunnis töötas. Arvas, et mehaanika inserneri elukutse sobib Marile erakordselt hästi ;)
Alles see oli, kui Mari samas koridoris esimest korda jalutas...

Lõpuballi klassika

Pisut tööd laenuks võetud fotoga ja ongi noored autoga enam-vähem samas ajas tagasi :)
Laps jäi peoga rahule, kuigi ta imestas, miks toiduga peab nii palju mängima. Kui on kana, siis miks on vaja sinna sisse midagi muud toppida... nagu spinatit. Aga eks kõigega harju viimaks ära ;)  Noormehe ema oli päev enne väga mures, et neiule oleks vaja muretseda lilledega käepael, ikka nii nagu tavaks on, kui peole paarina minna. Mari oli väga ähmi täis, sest arvas, et midagi sellist pole küll vaja. Ega ema poissi uskuma ei jäänud, vaid pidi Mariga ise asja üle rääkima. Soovitasin, siis tüdrukul öelda, et see asi ei käi meie kommetega kokku ja oligi kogu asi lahendatud :)  Siin on ju erinevate tavade austamine väga au sees.

Peol pakuti siis süüa, tantsumuusika käis, kuigi tanstimas käidi hooti. Mari oli ikka natuke noormehega ka tantsinud, kuigi ta suur tantsufänn pole :)  Sõpradega oli tore koos olla. Mitte kõik ei tulnud paaridena. Ja mingit kohustust selleks pole. Mari ise küll tunnistas, et kui Amar poleks teda kutsunud, siis ei oleks ta viitsinud end küll kohale ajada, kuigi mitmed ta sõbrannad koos peole tulid. Needsamad sõbrannad uurisid Mari käest, millises juuksuris ta oma kena soengu sai. Ning siis kurtsid, mitu tundi nad ise soenguseadjatega veetma pidid. Mari oli minu pooletunnise sahmerdamisega väga rahul, eriti veel et ei pidanud kuhugi välja minema. Silmad said tal ka kergelt värvitud, siiani pole ta meigist üldse huvitatud olnud. Pidin talle peale käima, et ta mõned korrad enne ikka silmade värvimist harjutaks (Kirke on meil samasugune). Sellepärast ei oleks talle ka mingi uhke soeng sobinud. Kleite oli peol igast mastist, pikki ja lühemaid. Soengud enamasti ikka peas. Minu jaoks on kõik see huvitav, sest ise pole midagi sarnast kogenud, ja filmidest nähtu on nii kuis on, palju selles siis tõelist elu on :)

Siiajäetud kommentaari peale veel lisaks, et filmidest jäänud arusaam, kui tähtis ikka paaris kohale minna, ei pea paika. Ehk oli see kunagi olulisem, eks siis abielluti ju ka palju nooremalt ;) Kui olen küsinud tüdrukute käest, kui palju paare koolis on, siis tuleb välja, et mitte just väga palju. Rohkem ollakse sõbralikus vahekorras, ole siis poiss või tüdruk. Nii ei tähenda, kes kellega või kuidas promile minnakse. Peole (mis Kanadas ka formal nime all teatakse) ostetakse piletid, mis, olenevalt kohast, kus asi toimub, ei tarvitse sugugi väga odavad olla (vist oli kusagil 70 dollarit Mari jaoks). Koos sõradega võidakse näiteks üürida limusiin, millega siis kohale sõidetakse. Mõned agaramad armunud noormehed teevad seda lausa ainult oma sõbranna jaoks. Mari sai küüti oma sõbra autoga, mis oli kena. Arvestades, et kui kunagi tormasid noored endale kohe 16-aastaselt juhilubasid tegema, siis see on ka vaibunud ning Amari-suguseid juhte ei leidu palju. Seda ehk liigsest vanemate hoolitsusest, kes inertsist ikka oma suuri lapsi igale poole sõidutavad :)

Peale pidu võivad toimuda veel järelpeod. Kuhu mõned noored lähevad teadmisega, et proovivad ära alkoholi või teevad esimese suitsu või võtavad ette muud siiani keelatud asja. Rääkisime sellest Mariga natuke ja ta ütles, et ei tunne mingit vajadust ühegi katsetuse järgi, ning ei saa aru oma sõbrannast, kes seadis sammud järelpeole ainult selle mõttega, et end end purju juua. Huvitav on, kuidas Mari rõhutas, et niipea, kui ta saab teada mõne suitsetamislembusest, kukub see inimene tüdruku silmis mitu pulka. Eks pere mõjul ;) Sest meist keegi ei suitseta.  Alkoholi suhtes on ta pisut leebem, sest nõnda rikub inimene ise oma tervist ega mõjuta suurt teisi, tossu tõmbamisega peavad aga kõrvaltseisjad ju rikutud õhku sisse hingama.

Siin on koolipoolne teade peo kohta: 

Prom will be held at the Palais Royale and begin at 7:00 p.m. sharp. Doors will open at 6:00 p.m. and close at 7:00 p.m. There will be no admittance after 7:00 p.m. There are no in and out privileges. This is a school event, and as such, all school rules are in effect. Students who are under the influence of drugs or alcohol will not be admitted and no refund will be given.  

Prom ehk lõpuball

Eksamid lõpuks läbi ja on aeg pidutsema minna :D Pildil Mari oma väga hea sõbra Amariga, kellest oli pisut juttu paar postitust tagasi. Kena pikk sirge poiss ju ;) Tema juured on Briti Guajaanast, hindu päritolu.

Mari arvas, et ta on justkui teistsugune nüüd, ei tea kuis astuda ja istuda :) Neiu ju harjunud ainult pükstega ringi käima. Kas ma ikka jõudsin nüüd kõik tarkused talle edasi öelda, kuidas ikka kleidis ringi käia...  Amari ema oli väga mures olnud, et Marile peaks ikka lilledega käepaela kinkima, siinsete traditsioonide kohaselt. Mari polnud sellest väga vaimustuses ning minu soovitusel ütles, et meie kultuuris pole see kombeks. Ja oligi asi ants!

Nuputasime ka mida juustega teha. Salongist polnud Mari huvitatud. Siis tuhlasin pisut internetis ringi. Leidsin ühe väga huvitava soengu, kuid Mari juuksed on liiga lühikesed selleks. Otsustasime siis hoopis lihtsama versiooni kasuks. Katsetuste käigus punusin tihedamalt, kuid lõpuks jätsin pisut lahtisemalt. Eriti hästi ei paista pildilt efekt välja, kuid soovitan proovida, kui tüdrukud Mari sugused lihtsad, või kui pole soovi liigselt rahakotti kergendada.

Kas pole nagu ameerika filmist ;)
Nad pidid veel poisi kodust läbi sõitma, et emme saaks ka pilti teha :)

Oled vastu võetud

Mari sai vastuse kolmest ülikoolist, kuhu ta oli oma avalduse sisse pannud. Ning ühega tuli kaasa lausa väga personaalne kirjake, milles talle soovitakse õnne arvutitehnoloogiasse vastuvõtu puhul. Lisaks on kirjutajale suurt muljet avaldanud Mari karatetreening ning ta usub, et see tuleb väga kasuks tema tulevaste õpingute juures. Sest on õpetanud distsipliini ja vastupidavust. Kui neiul juhtub küsimusi olema, siis võib ta otse talle kirjutada (olen täisnime ja emaili lisatud koopialt siiski kustutanud ;). Suureks plussiks veel stipendium! Aga... Mari on juba oma otuse teinud ning valinud siiski Toronto Ülikooli. Maailmatasemel on Toronto tehnikateaduskonnaga Kanada koolidest esirinnas - vaata näiteks siia - viimase 11 aasta tulemuste põhjal. Paljude kanadalast poolt kiidetud ja hinnatud Waterloo Ülikool (kuhu Mari ka sisse sai) jääb Kanada arvestuses tahapoole. Kuna Mari aga seab oma sihid natuke laiemale tasandile, mitte kitsalt ainult Kanada tööturule mõeldes - näiteks miks mitte Eesti!, siis on ehk Toronto Ülikooli kraad kõvem sõna. Mõned ütlevad samas, et Torontos on õppida väga raske, sest nõudmised on suured. Nõnda ei ole hinded ka nii head, kui mõnes muus koolis. Mis tähendab, et kui soovid edasi õppida, siis pole kerge läbi lüüa. Eks me näe, mis tulema hakkab. Igal juhul pidi soovi korral Torontost kergem üle minna mõnda teise ülikooli kui vastupidi!

Ülemisel pildil on Toronto Ülikoolist ja Waterloo Ülikoolist saadud pakend vastuvõtmise kohta. Toronto puhul on nimetatud, et keskmine hinne ei tohi kooli lõpetamisel alla 80% kukkuda. Maril on ees veel mõned tööd ja ka eksamid. Kuid ta arvab, et ta suudab ikka oma keskmist kõrgel hoida. Mingit loorberitele puhkamist see vastvõtt siis ei tähenda!

Uus peatükk peale kooli lõpetamist...

Ma jõuan nüüd sinnamaani, millest oleks juba varem tahtnud kirjutada. Kuidas täpselt Toronto koolides kursuste valimine käib ning tulevikuplaanide mahapanemine. (Gümnaasiumiõpingutest kirjutasin kunagi näiteks siin, võib ka koolilugusid sirvida).
Pean ütlema, et Kanada pole just jõudnud nii kaugele oma e-koolidega nagu Eesti, kuid olen väga imponeeritud nende programmist, mis lubab õpilasel mõelda selle peale, mis ja kuidas edasi saab. Igale õpilasele on ligipääs My Blueprint veebilehele (klõpsa pildile, et seda suuremaks teha), kus toimub kursuste valimine järgmiseks aastaks, ja kus näidatakse üleüldist õpingute kulgu (mitu kursust veel vaja võtta, kui palju on tehtud vabatahtlikku tööd jne). Lisaks on võimalus avada koolijärgne planeerija (Post-Secondary Planner). Ma lisasin mõned ekraanipildid sellest programmist väikesel kujul, klõpsa nendele, et lugeda.

Mari lubas mind lahkelt tema lehele sobrama ja ma tegin üsna juhusliku  valiku. Occupation Planner lubab valida õppimistiili (visuaalne, audio või praktiline), siis kategooria või oskuste tüübi (põhimõtteliselt millises sektoris meeldiks töötada, alates põllumajandusest kuni kunstini), soovi korral vali ka haridus, prospekt töö leidmiseks ja soovitav palk. Selle peale teeb tark masin pisut mõttetööd ning annab pika (või lühikese, olenevalt, milliseid valikuid tegid) nimekirja erialadest. Kui siis klõpsad ameti peale, mis võiks huvi pakkuda, saad ülevaate, mida töölt eeldatakse, mida tasuks õppida (tähtis, kui teed oma kursusevalikuid gümnaasiumis), milliseid oskused tuleks kasuks. Lisaks saad teada, kas töö on ikka noore jaoks õige (Is It Right For Me?), mida nad täpselt teevad, kitsamad erialad ja potensiaal tööd leida. Eriti hea on, et võid erialasid ka võrdlusesse panna, et siis see kõige rohkem huvi pakkuv ala leida. Muide isegi palganumbrid on kirjas :)

Kui oled leidnud endale meeldiva ala, siis võid selle enda jaoks tallele panna. Siin on näiteks Mari valikud, kuigi ülikooli avaldusi täites, tegi ta mõningaid muudatusi (näiteks mehaanikainseneri ala tuli sisse ning mõne jättis ta kohe välja). 

Kui tahad ülikooli mingit eriala minna õppima, siis annab ta valiku terve Kanada või provintside või linnade järgi. Lisaks veel mitmeid kategooriaid nagu konkreetne ülikool, ülikooli suurus, mitu õppeaastat, kui suur on õppemaks, kas pakutakse ka õpingute vahele praktilist töövõimalust (co-op). Tõmbasin üles mechanical engineering, mida Mari õppima läheb. Kursus on nelja-aastane, kuid võib venida pikemaks, sest paljud lähevad peale kolmandat kursust aastaks või pooleteiseks kuhugi tööle. Potensiaalselt pakutakse juba sealt töökohta, kui viimase kursuse lõpetad. Co-op programmide puhul on tööperioodid lühemad õpingute vahel.

Paljud leiavad, et Toronto Ülikool on liiga suur, võid kergesti "ära kaduda", kui õppejõud sind ära ei tunne. Eks me varsti kuule Mari käest lähemalt. Samas pakuvad nad mitmeid võimalusi spordiks.

Inseneriks õppimine pole just väga odav lõbu... Lisaks veel õpikud ja muud kulud, ja nõnda võib see aastane kulu mitutuhat dollarit kallimaks tõusta. Pean ka ütlema, et välistudengitele pole Kanada just kõige soodsam koht, sest õpitasu on vähemalt topelt nii suur kui kohalikele. Samas pakuvad ülikoolid ka oma stipendiume, mis pole just väga suured. Ning isegi kui õpiraha on olemas, tasub paluda riiklikku õppelaenu või soodustust. Võid saada näiteks 30% soodsamaks õppekulu. Aga seda peame veel täpsemalt uurima. Meie jaoks on tähtis, et saaksime ikka lapsed koolidest läbi aidata, et neil laenu kaela ei jääks. Nii et võime ühelt poolt rõõmustada, et sügiseks on majalaen makstud, kuid samas saavad alguse õppekulud...

Siin on näha nõudmised, mis vajalikud, et seda eriala õppida. Selle järgi saad siis oma kursusi gümnaasiumis valida. Tegelikult võid jääda ju pikemaks kooli,  võtta vajalikud kursused, kui need tegemata, või proovida paremat hinnet mõnes saada. Kuid Mari sõnade järgi ei vaata mitte kõik kõrgkoolid sellele positiivse pilguga ja võid ikka jääda ukse taha. Miinimum keskmine koolilõputunnistuse hinne on ka ära toodud. Tegelikult ei ole see ju päris lõplik, mille järgi valikuid tehakse, sest eksamid on ju veel ees. Toronto Ülikoolist saadud jah-sõna juures oli väike märge, et kooli lõpuks ei tohi keskmised hinded alla 80% minna. Ja kui ikka lähevad, siis võib ülikool oma pakkumise tagasi võtta. Kui sul just pole mõjuvaid põhjuseid esitada (näiteks arstitõendid).

Mingeid sisseastumiseksameid ei ole, ega ka riiklikke eksameid. Lihtsalt on vaja teatud kursused võtta gümnaasiumis (kõik lõppevad alati eksamiga). Ning keskmine hinne on määrajaks. Lisaks pead andma ülevaaate oma muudest huvialadest, sproditegevusest, vabatahtlikust tööst. See võib saada otsustajaks kahe võrdseprotsendilise vahel. Või kui keegi on väga tähelepanuväärse taustaga selles suhtes, isegi otustajaks, juhu kui protsent juhtub pisut madalam olema. Mõned ülikoolid nõuavad ka lühikest kirjandit endast ja miks tahetakse just sinna õppima minna.

Ja siin veel mõned ametid, millele Mari võiks tulevikus kandideerida :)

Niisiis üleüldine lühike ülevaade ülikooli minemisest Kanadas. Kindlasti jäi midagi kahe silma vahele, ja loodetavasti pole ma ka faktides liiga mööda pannud :) Kirjutan kindlasti veel sellel teemal, kujutan ette, sest eks see ole meiegi jaoks täiesti uus peatükk siin maal.

Lapsed saavad suureks...

Kahe silma vahele jäi üks foto, mis on kümneaastase vahega võetud minu sünnipäeval :) Lapsed on küll teistpidi pildile sattunud. Oleme nüüd nii kaugel, et vaatan oma vanemat last ja ei taha kuidagi uskuda, kui suureks ta sirgunud on. Sügisest alustab ta oma õpingutega juba Toronto Ülikoolis. Inseneriteadus jäi tal oma 92% keskmisega siiski kättesaamatuks (vaatasime, et oodati kuni 97%). Samas ei saanud ta ka elektri/kompuutriinseneri kursusele, kus nõuti hulga madalamat keskmist, ta võeti vastu mehhanikainseneriks õppima. Ei saanudki aru, mis põhimõttel, sest sinnasaamise keskmine pidi olema palju kõrgem kui elektriinseneridel. igal juhul mõtles ta pisut ning otsustas, et võtab pakkumise vastu. Sest peale esimest aastat saaks ta vahetada oma suunda, kui soovib, sest alguses õpitakse üsna sarnaseid asju. Ja eks üliõpilasi kuku välja ka (näiteks need, kes oma hindeid on ostnud, vaata seda postitust ;)

Ta oli ka vastu võetud Waterloo Ülikooli  (mida siinsed elanikud peavad ikka parimate ülikoolide hulka kuuluvaks, kuigi statistika järgi on Toronto Ülikool oma inseneriteaduskonnaga maailmatasemel Kanada kõrgkoolidest kõige paremale kohale jõudnud; aga ega vana usku saa muuta. Samas pakuvad nad programmi, mis lubab vahepeal praktilist tööd teha). Ka Ryersoni oli ta vastu võetud elektri/kompuutri alale. Selle jättis ta kohe välja, mis sest et seegi on Torontos. Waterloo asub umbes 110km linnast väljas, kuid Mari on meil selline praktiline, kes ei taha lisakulusid tekitada ning Torontos edasi õppides saab ta ju kodus elada. Ise on ta oma otsusega väga rahul. Juba on ta kutsutud Toronto Ülikooli naisinseneride grupitööst osalema, laupäeval toimub mingi üritus.

Koolitöö ja ostetud hinded

Seekord jälle üks näide siinsest toredast koolitööst (mis ei tähenda, et koolitöö kogu aeg tore oleks ;)  Inglise keele tunniks pidid lapsed grupitööna valmis tegema video, mis lahkab mõnda aega tagasi "Toronto Staris" ilmunud artiklit osades koolides levinud tavast müüa hindeid. Mis tähendab, et need ostetud hinnetega noored pääsevad ülikoolidesse, kus aga mingit hinnetega äritsemist ei ole, samal ajal kui tööd on üle pea, aga pea ei võta... Artiklit võib lugeda siit.

Mari grupp lähenes teemale omamoodi (Mari võttis enda peale "stsenaariumi" kirjutamise, ise mängib ta videos õpetajat), mitte otseselt analüüsides vaid pisut elulisemalt. Tegelikult olid nad pärast teiste tehtud videote nägemist isegi natuke mures, kas see sai "õieti" tehtud. Kuid tuli välja, et õpetajale oli tüdrukute töö väga meeldinud ja ta andis hindeks 100%. Lisaks pidi igaüks veel lühikese kokkuvõtte esitama, mis ilmselt tõmbab ehk seda protsenti mõne jaoks allapoole, oleneb, kui hästi kirjutis õnnestub.

Video lõpupoole on "videotehnik" Vera lisaks viltu läinud stseenid lisanud. Ei tea miks need vahel kõige toredamad on ;) Tegelikult meeldib mulle ka raudteesilla all vändatud hindeostmise stseen. Ning pöörake tähelepanu mikrofonile, see on valmistatud kummipallist ja tuulega ei tea kust meie maja ette toodud ventilatsioonitorust. Muide, massistseenis tagaplaanil plakatit vehkiv keskmine noormees on Mari väga hea sõber, kes mu neiu ka promile (lõpuballile) kutsus. Mari jaoks on kõik ainult sõpruse tasemel, sest ta leiab, et noormees on liiga usklik (võite ise arvata, mis usku ;)

Engineering Idol

Kui enamus otsivad superstaare lauljate ja muude artistide hulgast, siis Torontos on üks tore üritus, kus otsitakse nutikaid tegelasi tulevaste inseneride hulgast. Gümnaasiumiõpilased võivad võistlustulle minna oma tehnikaalaste teadmistega. Tom kirjutas sellest hästi pikalt, sest võttis ise juhendajana osa, sest Mari ja ta neli sõbratari olid seekord ka võistlejate hulgas. Medaleid nad ära ei toonud, kuid said pakkumise ühe inimese käest, et kui nad oma leiutist tahavad tootmisesse viia, siis on ta nõus aitama :) Tüdrukute (õieti küll kõige rohkme Mari) väljamõeldud vidin olevat teistest kõige praktilisem, mida ka tegelikult kasutada saaks. Tublid neiud!