22.2.08

Suusatama


Oleme nüüd nädalaks ära. Sõidame homme peale minu tööd Torontost välja Quebeci poole ning peatume Montreali lähedal Toomase sugulaste juures, et pühapäeval edasi Mont Sainte Anne'i sõita (Quebec'i linnast pool tundi edasi ning Torontost kõvasti põhja pool). Tagasi tuleme ühe pika sõiduga - umbes 9 tundi autos istumist. Loodetavasti on ilm korralik, sest mäletan viimast kojusõitu, kus peaaegu tund aega sõitsime lootuses, et midagi ikka ei juhtuks, sest nähtavus kadus meeletus lumesajus ära ning teed muutusid väga libedaks. Imelik, kui palju oli hulljulgeid, kes ikkagi pidid kiirustama (kuigi eks nii mõnigi uljaspea avastas end ootamatult kraavis istumas).

Leidsime selle mäe enda jaoks kuus aastat tagasi ning oleme seal peale seda igal aastal (välja arvatud eelmine) terve nädala veetnud. Viimastel kordadel olid meil isegi murdmaasuusad kaasas, sest sealsed rajad on ühed Põhja-Ameerika parimad, isegi USAst käivad võistlejad seal treenimas. Oleme ka Ameerika poolel Vermontis suusatanud ning Quebecis mujal, kuid Mont Sainte-Anne on meile südame külge jäänud. Läände jäävad uhked mäed on meie poolt siiani veel vallutamata :)

Järgmine pilt ongi võetud meie esimesest korrast sellel mäel!

Kui nüüd vahepealse pausi ajal väga igav hakkab, siis võib meie eelmise aasta suusavideot vaadata :)

21.2.08

Toronto uudiseid

Kaks uudist eilsest: kuuvarjutus, mida Torontos näha oli ja suur tulekahju linnas.

Mina istusin Kirkega usinalt koolitööd tegemas, kui Mari teatas, tema peab kohe välja minema, sest kuuvarjutust on näha! Ta võttis fotoka kaasa ning sai selle pildi, kus kuu küll millegipärast väga pisikesena paistab. Miks küll „päris elus” ta palju suurem on... Kahjuks polnud Tomi kodus, muidu oleks võinud panna teleskoobi üles, kuid mul ei olnud mingit tahtmist garaazhist seda välja sikutama hakata! Teinekord peab juba varem kõik valmis panema :)
Teise pildi laenasin Toronto Stari lehelt, kus muidugi palju parema kvaliteediga vaated kuule trükitud olid. Kuu helendas tõesti selliselt oranzhikalt!


Mõned vaated tulekahjust, mida üle 150 tuletõrjuja kustutama tulid. Maha põles üks ajalooline osa Toronto all-linnast (Queen'i tänaval). Mitte midagi ei saanud päästa. Osa inimesi jäi koduta, osa tööta, sest allkorrustel asusid ärid. Üks jalgrattapood on samas kohas alates 1914.aastast olnud... Mõned majad olid 1860ndatel ehitatud (mis siinses noores riigis „vana” on). Paistab samas, et leidub küllalt palju kenasid inimesi, kes juba toetusteks hädavajalikku ja raha korjavad ning üks hotell majutas elanikke kolmeks päevaks tasuta.

Siin on veel fotosid just tuletõrjujate tööst. Minu kõige lähem kogemus nendega oli, kui Eesti Maja suvel põles, kuigi see oli väga tagasihoidlik võrreldes eile juhtunuga. Vaatasin pisut telerist, kuidas külmaga vesi oli jääpurikaid tekitanud, mida ka piltidel näha. Kui kogu asi nii traagiline poleks, võiks öelda, et lausa ilusad on mõned vaated...



20.2.08

Nutikas kokk tegutseb jälle

Mida teha leivaga, mida palju järgi jäänud ja lastele vaja toit nina ette pista? Vastus: muffineid ehk väikekooke ehk ma ei tea, kuidas neid täpselt kutsuda, kuid „muffinid” panevad mind alati omaette mugistama. Küpsetasin sünnipäevaks leiba, mida chiliga pakkusin. Leidsin ühest Eestis välja antud kokaraamatust sellise toreda vormimise viisi. Taignasse tuleb väga sügavad vaod noaga lõigata ning peale küpsemist (ja jahtumist) on väga kerge seda lihtsalt murda. Juures oli ka retsept, kuid ma pean tunnistama, et enam selle järgi täpselt ei teeks, kuidgi samamoodi küpsetaks jälle!

Aga tagasi toidutegemise juurde. Murdsin leiva väikesteks tükkideks, lõikasin singi lahti, lisasin ühe muna, peterselli, porgandipüreed ning kõik see tuli siis kenasti segamini ajada - kellel köögikombain, võib seda kasutada, mina võtsin oma truu saumikseri kätte. Kõik see segu läks muffinivormidesse (mille peale kunagi vaatasin, mis ma küll nendega peale hakkan, kuid hetkel lootsin, et ehk meelitab see tüdrukuid toitu ilma nina kirtsutamata maitsma) ja ahju umbes pooleks tunniks.

Unustasin, juustutüki pistsin ka keskele ning hiljem riputasin pisut teist juustu peale. Ikka kõik selle nimel, et lapsed sööksid toidu kenasti ära. Kirke on muidu selline väike Laisa-Liisu, kuid väga terane, uuris kohe, mis need rohelised tükid on. Nimetasin midagi umbmäärast taigna kohta ja ta ei uurinud rohkem.
Sõi kenasti kõhu täis.

Teine lugu on tavalisest lõhest, mille spinati sisse peitsin ning kaunilt pruuniks küpsetasin. Kõigepealt on vaja neli kalafileed (ei tähenda millist), maitsesta soola, pipraga ning kasta see jahu sisse. Torka nüüd jahune filee 1 muna ja ¼ kl spinatipüree segusse. Kogu asi näeb üsna disgusting välja (vaata parempoolset pilti), nagu mu lapsed ütlevad, kuid hoidsin nad köögist teadlikult eemale. Kui mure on suur, et väikesed võsud ikkagi kööki satuvad, siis varja kõike oma laia selja taha (vajadusel võtta kaasa abiks) või kata kõik see roheline ollus võimalikult kärmesti riivsaiaga (pilt vasakul pool). Mingit jälge spinatist ei jää, isegi terase pilgu petab ära ;)

Küpseta pannil kenasti pruuniks ja serveeri,
millega aga meeldib. Meie taldrikul on kartulipuder, millesse ma väga ebatraditsiooniliset kunagi võid ei pane (aga ma ei pane võileivale ka võid ja üldse mitte selles hirmus, et oh, kui palju kaloreid, vaid mulle pole kunagi või ega muu taoline ollus leival meeldinud; siiski üks erand on: supi kõrvale must leib võiga on lausa kohustuslik!)

Ma pidin tegelikult nimetama, et panen
kartulipudru sisse hoopistükkis hautatud sibualaid, mis on püreeks muudetud (olen seda juba aastaid teinud, ilmselt peitus minus juba siis nutikusepisik sees :) Ja loomulikult ei tule pudrust midagi välja, kui sooja piima ei kasuta! Sousti sain ülejäänud sibulapüreest, mille lisasin pannile pandud hakitud küüslaugule ja kuhu ma pisut kartulikeeduvett valasin. Kõrvale veel riivitud värsket porgandit ja hakitud tilli peale!

Lapsed olid igal juhul väga kurvad, kui avastasid, et olin NII vähe kala küpsetanud! Maril kadus see esimesena taldrikult!

Siin on eelmine postitus nutikatest nõksudest köögis.

Ametlikud pühad Ontarios

Esmaspäeval ei kirjutanud sellest, et tähistasime Ontarios esimest korda perepäeva. Paljud kohad pakkusid põnevaid üritusi tervele perele, kuigi tuli välja, et üsna suur osa inimesi pidi tööle minema - nagu minu kaasagi... Seaduse järgi on nüüd meil õigus üheksale ekstra vabale päevale, mis on seotud pühadega, kuid pühi on aastas rohkem - nii võib su tööandja ise määrata, millised täpselt vabaks saad.

Mulle meeldib siinne korraldus, kuidas pühad liigutatakse kenasti esmaspäevade peale, tekitades niinimetatud „long weekend'e” (pikk nädalalõpp). Ainukesena jäävad paigale jõulud, uus aasta :) ja Kanada päev - 1.juuli. (Kui need juhtumisi ise nädalalõpule langevad, siis saame selle arvelt vaba päeva järgneval tööpäeval.)

Tänu perepäevale saime pika nädalalõpu keset talve veebruaris. Peale seda on üks märtsis või aprillis - lihavõtted, mis muidugi alati reedest esmaspäevani (kuigi paljud on tööl esmaspäeval). Mais on (kuninganna) Viktoria päev; esimene esmaspäev augustis
(Civic Holiday) ja septembris (Labour Day); lõikustänupüha - teine esmaspäev oktoobris (ameeriklased tähistavad seda novembris); mälestuspäev (Remembrance Day) kõigile neile, kes sõjas hukkunud on alati 11.novembril, kuid mitte kõigile pole see vaba, isegi koolid on lahti; ja muidugi jõulud ning uus aasta. Enamasti ei saa jõulude ajal pikalt pidu pidada, vabad on 25. ja 26. kuid siis peab tööle minema, isegi 31.detsembril, kuigi minu jaoks on see pisut lühem päev (ja Tomil on vedanud, tema on üks väheseid, kellele jõulud pikad pühad on).

Meie perepäev möödus rahulikult. Kirke pidi raamatu läbi lugema ja temal peab pidevalt sel puhul silma peal hoidma, sest muidu võib ta kergesti millegi muuga tegelema hakata! Mari ja Jaanika kurtsid vahepeal, et igav on, kuid ei olnud nõus midagi põnevat ka tegema (nagu välja jalutama minna, sest külm oli - kus küll meie koer on...)

18.2.08

Koer „laenuks” - kokkuvõte

Pühapäev oli meie viimane päev Cassiega. Seekord viis Tom ta hommikul jalutama, kõik eelmised olin mina usinalt temaga väljas. Tom ütles, et ta eriti ei kippunudki õue ning kaasas olnud kott koera tagant koristamiseks jäi tühjaks, mis pani meid pisut imestama, aga mitte kauaks, sest ühel hetkel tormas meie pisem laps alt üles ning teatas, emme, sa pead appi tulema! Koer oli keldrikorrusel vaiba peal asjal käinud... Muidugi kirusin siis teda maa põhja, kui kõike seda rokka koristasin (Kirke tundis end erilise vastutajana ning oli mulle abiks). Annan tegelikult endale aru, et ega loom pole süüdi. Olime liiga pikalt peale pidu maganud ja kes teab, millal ta välja käis nõudmas. Samas pole kindel, mis ta peo ajalgi nahka pani, et enam kinni ei jõudnud hoida.

Ta oskas ka mitu asja meil ära närida, nagu mingil põhjusel põrandale vedelema jäänud laste lehviku, ühe vana padja, juukseharja, raamatu (kahjuks raamatukogu oma - piisas vaid poolest tunnist, kui ma lapsi karate trennist koju tõin) ja lõpuks vanad Tomi sandaalid, mis me temale olime loovutanud (õnneks polnud jõudnud neid veel ära visata). Oma ühe rihma näris ta samuti puruks, kui Tom ta õues korraks kinni pani.

Korjasime kõik asjad kokku ning hoidsime magamistubade uksed kinni. Ei lasknud teda ka alla keldrisse, kuigi kasside jaoks hoidsime väikese prao (kuidagi oskas ta ööl vastu pühapäeva siiski alla saada...) Kuna Cassie „valitses” üleval, siis kassid ei kippunudki väga samale korrusele. Liisu pani end tegelikult päris hästi maksma, kuid Puma jäi aegajalt koera kätte, kes siis proovis temaga mängida, kuigi see kassile sugugi ei istunud. Ilmselt oleks mõne
nädala pärast nende vahekord palju paremaks läinud.

Tundsin puudust kassidest, kes end eemal hoidsid ja oma üllatuseks pean ütlema - olen kassidest palju rohkem sisse võetud. Poleks kunagi arvanud end sellise kass-inimese olevat. Kujutasin end pigem koeraga ette. Tom ütles, et olen kassi moodi rahulik, kes hea meelega
poeb diivanipatjade vahele raamat käes mugavalt aega veetma. Mina lisaks kohe, et mul on kindlasti ka isepäisust, mis kassidele omane :) Tegelikult ei ole mul lapsepõlvest kassidest mitte kõige paremad mälestused, koerad tundusid alati palju „otsekohasemad” ja kassid salakavalad.

Cassie nõudis väga palju tähelepanu, tahtis ikka et me mängiksime temaga ja vahel olin sellest päris väsinud (see tähendab, kui mina temaga mängima pidin).
Isegi Kirke teatas, et ta tahaks natuke rahulikumat koera ja väiksemat. Eks ma siis seletasin, kuidas ka see väike on samuti kutsikaeas täis särtsu ning ega see kerge saa olema. Välja arvatud ehk teadmine, et saad teda pisikesest peale tundma ning ehk suudad talle korralikke kombeid õpetada. Siiani pole tüdruk siiski päriselt koerasaamise soovist loobunud ja nutab Cassie järele. On kohe valmis uuesti teda meie katuse alla lubama. Muidugi sai ta armsaks, ta võttis meid nii kiiresti omaks ning oli meie eest valmis välja astuma.

Teisalt ohkasin kergendatult, kui Cassie pere tagasi tuli. Tõin kasside toidu kööki tagasi - koer oleks selle kohe nahka pistnud - ning avasime kõik uksed, et kiisud rahulikult ringi tatsata saaksid. Kuidagi eriliselt rahulikuks on meie elamine läinud...

Väga huvitav ja õpetlik kogemus oli. Tom arvas, et kõik võiksid sama läbi teha, enne kui kodulooma perre toovad (me oleme ühte jänest kaks nädalat hoidnud ning meie kindel otsus oli - jänest me ei taha!) Siis ehk oleks vähem neid hüljatud kasse ja koeri. Kellelgi oli veelgi parem ettepanek - laenaks beebisid ka välja :)

(Fotodel: Kui vaatasin pilti Cassiest üle Tomi õla vaatamas, tuli meelde teine sarnane pilt Pumast... mhmm... kumb on armsam? Omamoodi mõlemad, oli meie ühine otsus!)


17.2.08

Pidu meie majas

Ma pole mitu korda järjest nüüd oma sünnipäeva suure peoga tähistanud. Seekord otsustasime siiski pidu pidada, sest tahtsime valmistada üllatuse sõpradele Jaanikaga, kes jõudis Eestist Torontosse reede õhtul. Ta elas meiega kokku kolm aastat, hoides tüdrukutel silma peal ning ta oli lõpuks justkui loomulik osa meie peres. Tegime nalja, et ta on meie kolmas laps.

Alguses plaanisime, et ta tuleb mingil hetkel ukse taha ning helistab kella - mind kutsuti ju peole! Kuid siis saatsime ta hoopis igale külalisele vastu. Muidugi oldi VÄGA üllatunud ning kõik imestasid, kui hästi me saladust oskasime hoida :)

Ülal lõikan ma läbi lillede kooki lahti. Kõrval on pilt meie maja eest, kus Tom pani lumehanges küünlad põlema. Tekitas külalistes eriliselt talvise mõnusa tunde.

Jäin mõtlema, millised huvitavad või märkimisväärsed sündmused tähistasid minu sünniaastat ja valisin siin mõned välja.

Iraanis saavad naised hääletada;
Bali vulkaan Agung „hakkab tööle” - 11000 inimest kaotas elu (lisaks oli veel mitu suurt loodusõnnetust, kuid ma jätsin need siin üles lugemata);
Beatles'i album „Please please Me” näeb ilmavalgust;

Jugoslaaviast saab sotsialistlik vabariik;
Coca-Cola esimene dieetjook TaB;
USAs näidatakse esimest James Bond'i filmi;
Valentina Tereshkova lendab maailmaruumis ringi;
põletusmatus aktsepteeritakse rooma katoliku kiriku poolt;
Suur Rongirööv Buckinghamshire's Inglismaal, varastati £2.6 miljonit, millest enamus jäi kättesaamata;

Martin Luther King Jr. kõne: „I have a dream!”;
vulkaanipurse Islandi lähedal tekitab uue saare Surtsey;

Moskvas hakatakse ehitama Ostankino telemaja;

John F. Kennedy lastakse maha.

Enamus nendest uudistest tunduvad nii kauged. Meenutasin Kirke sünniaastat, kui suri printsess Diana. Öösel kanti otse üle tema matuseid ja kuna mul oli öö ja päev niikuinii segamini, siis isegi vaatasin seda (Kanada on ikka nimeliselt Inglise kuninganna võimu all ning siin leidub väga palju neid, kes kuningliku pere elu täpselt jälgivad). Mida minu ema tundis ja mõtles, kui maailmas toimusid kõik need sündmused; ning mina olin kodus kasvamas... Nii tähtsaks saab hoopis sinu enda laps, keda soovid kaitsta, kellele kujutad/tahad kõige paremat tulevikku!


Jaanika mängib Cassiega. Cassie läks pisut endast välja kõigi nende külalistega. Kui Jaak mulle õnnesoovimusi andis, siis hakkas ta väga kurjalt minu kaitseks haukuma. Lapsed olid kõik keldrikorrusel, kus nad rahus kassidega võisid olla, mängida; ning tegime mõned jalutuskäigud korega selleks ajaks, kui lastele söögi ette andsime. Kahjuks ei tunne me Cassiet veel küllalt hästi, et õieti aru saada tema tujudest ja harjumustest.

Minu menüü oli väga lihtne, tegin chilit (mis on tegelikult üks hakkliha-oaroog chilipulbriga), küpsetasin saia ja leiba, valmsitasin kanamaksapasteeti, pakkusin krevette ning lõpuks panin lauale kaks erinevat torti, kaneelisaia ning lastele hästi lihtsa vahukooretordi. Lapsed on ju siin sellised „ärahellitatud”, et nendele peab oma toidu andma - seekord kanakotlette (chicken nuggets) ja french fries. Mõlemad toidud (eriti viimane) on tavaliselt haruldus meie toidulaual, aga seda enam oskavad nad pakutavat hinnata.



Pidu käis täie hooga keskööni, kuni lapsed väsisid ja koer ärritus aina kergemini! Oligi aeg koju minna ning meil aeg magama pugeda. Enne seda tegime siiski pisukese koristuse ning ajasime niisama juttu, arutades koerte ja inimeste psühholoogiat ;)

15.2.08

Lõhnad

Sa lõhnad nagu minu laps!”
Ja sina lõhnad nagu minu emme!”
Kuidas ma siis lõhnan?”
Natukene daisies ja flower!”
Flower?”
Ei! Flour!”

Nii arvab Kirke...


Minu silmaarsti sekretär palus, et ma ei kasutaks lõhnaõli, kui järjekordsesse kontrolli lähen. Ja ma näen üha rohkem silte, milles palutakse sama teha. Ma ei ole eriline lõhnaõlide kasutaja, üks pudel on mul juba kümme aastat vastu pidanud :) Isegi
deodoranti ostan lõhnata.


Vahel tunnen, kuidas mõni on end nii tugevalt lõhnastanud, et lööb mul lausa hinge kinni, eriti meeste puhul. Kahjuks on nende jaoks mõeldud lõhnad kuidagi eriliselt vänged või kasutatakse seda ülihelde käega.


Ma ei mäleta, et oleksin varem nii tundlik olnud. Mõtlen Eesti peale, nagu me kunagi olime. Väliskülalised kirtsutasid nina ja meie ei saanud suurt millestki aru, välja arvatud ehk siis kui keegi küüslauku hiljuti tarbinu näiteks bussi trügis. (Tegelikult mäletan midagi vastupidist, kui kord Ermitaazhi külastasin, mil üks välisgrupp minust möödus. Minu meelest oli üks tumedanahaline eriliselt ebameeldiva lõhnaga). Mõni ütleb, et ei taha siingi ühsitranspordis sõita. Muidugi juhtub aegajalt, et rongivagunisse satub kodutu, kes on justkui aastate vältel korjatud lõhnabukett. Aga siis eemaldutakse temast päris kiiresti või minnakse teise vagunisse. Hullem on lugu nende riidest pinkidega, kus keegi märgade pükstega istunud ja siis järgmisena istud ise sinna sisse. (Samas võib see igal pool juhtuda - kord isegi meie pangas.)


Kunagi lugesin, kuidas mehe higilõhnas on naise jaoks stressimaandavaid aineid. Ma ei oska kommenteerida, ma ei lähe oma meest nuusutama, kui stressis olen (ainult ehk kallistusi nuruma) ja igal juhul migreene see kahjuks ära ei hoia (ehk aitaks, kui ta enam deodorante ei kasutaks :)
Teisalt mäletan ühte kavaleri, kelle pidin jätma maha, sest mulle hakkas eriliselt vastu tema lõhn. Nagu hiljem olen kuulnud, pidi see aitama ära hoida liiga lähedalt suguluses oleva isikuga paari minemise.


Ja siis on lõhnad, mis toovad tagasi mälestusi möödunust. Või vastupid – kui mõtlen näiteks oma lapsepõlvekodu peale, tulevad meelde sealsed lõhnad. Näen silme ees meie tuba, köögis toimetamist ja olengi äkki justkui nende lõhnade sees ning tagasi seal...


Vaatasin hommikul Cassiet, kes lausa lume alla oli valmis pugema, et sealseid lõhnu kätte saada. Mõtlesin, huvitav küll, millise kirja on eelmine külaline tee äärde jätnud – kas ma pean tal ikka laskma korralikult see läbi lugeda enne kui teda edasi sikutan, muidu jääb ta millestki tähtsast ilma...

14.2.08

Sarvedega musi

Sõbrapäeva õhtu käes ja Tom teeb just teed üleval, et korraks rahulikult maha istuda. Lapsed koos sõbranna Hannaga on juba pool tundi Cassiega jalutamas. Loodetavasti pole nad kaduma läinud, aga ehk Cassie oskab neid koju juhatada!

Minu suureks imestuseks oli Tom libistanud hommikuseks üllatuseks ühe kena orhidee magamistoa aknale. Oli tõesti ootamatu, sest tavaliselt ei võta me seda traditsiooni just väga tõsiselt (seda enam, et mu sünnipäev on kohe nurga taga). Kena oli ikkagi!!! Milline naisterahvas ei ütleks lilledest ära (kuigi mina eelistan ikka potililli, kuidagi kurb on näha õisi vaasis närtsimas...)

Mu töökaaslane sai ilusa lillekimbu oma kaasalt ja kõik tegid nalja uudistes kõlanud sõnumi üle, kuidas 60% naistest tellib endale ise töö juurde teistele näitamiseks lilli; ja käisid tema käest küsimas, kelle käest kimp tulnud on...

Kuna mul pole ühtegi teist head temaatilist pilti, siis leidsin selle, mis aastast 1992. Meie sõprade tütar on ilusa kaunistuse mu juustesse libistanud; ja ei saa kuidagi vastu panna end ka pildil jäädvustada ;)

13.2.08

Valentini päev ehk sõbrapäev


Mari on siin mõni aasta tagasi enda poolt küpsetatud südamekookidega, mida ta klassikaaslastega jagas. Mäletan, et pidime küpsiste peale suhkrut riputama, kuid suhkur oli otsas ja siis kasutasime joogipulbri puru, mis mingil põhjusel meil ühel kapiriiulil koha leidnud. Väga huvitava maitsega küpsised tulid.

Pean tunnistama, et esialgu suhtusin sellesse päeva üsna skeptiliselt. Nagu ikka on kogu asi aetud ülikommertslikuks ning tugev press on nii naiste kui meeste peal, et kindlasti midagi oma lemmikule kinkida. Hiljuti lugesin, kuidas isegi suur osa naistest, kes on meestega kokku leppinud mitte kingitusi teha, on eriliselt pettunud, kui mehed lubadusest kinni hoiavad... Meie võtame kodus seda väga rahulikult :)

Ainult lapsed viivad kooli kaardikesi ja kommi. Kusjuures kui juba viid, siis pead tervele klassile seda tegema, pole mingit üksikute sõprade välja valimist! Mis peale pisukest järelmõtlemist on üks väga kena komme - tegelikult on ju kõik klassis sinu sõbrad (ja muidugi pole siis lapsi, kes kuidagi üksikuna ilma tähelepanuta jäävad).


Mari enam ei „mängi seda mängu kaasa”, kuid Kirke tahtis sel aastal midagi viia.
Loomulikult jälle neid pulgakommi lilli, millise idee leidsin sellelt leheküljelt. Millegipärast ei leidnud ma ühtegi pilti enda tehtud lilledest, aga kõrval on laenatud foto instruktsioonide juurest. Kirjutame tavaliselt südame peale kellelt kink on. Väga raske on nime järgi neid muidu jagada (kuigi õpetajad annavad igaks juhuks nimekirjad lastega koju kaasa).

Kahjuks polnud mul ei pulgakomme ega paberit, millest lillekesi teha nii otsustasime keerata õhukese paberi sisse minikaardikese ja Draakoni kommi, mis Eestist saadud. Väga armsad väikesed pakikesed said neist.

Oleme teinud ka „kartulitrükiga” kaarte, mis lastele palju lõbu valmistas.

Lugesin pisut Valentini päeva tavast. Nagu ikka on see pühakute järgi kalendrisse pandud, kuid sellise hoo armsamate vahel kaarte ja kinke teha sai 19.sajandil. Muidugi mängis suurt rolli äride surve, sest nii oli jälle kord olemas päev, mis pani inimesi oma rahakotikest lahti tegema.

Paljud riigid tähistavad seda erinevate nimede all enamasti ikka armastuse märgi all. Soomlastel on see ystävänpäivä, kust kindlasti eestlasedki selle üle võtnud on; ja minu meelest sõprade meelespidamine on hoopis kenam komme!

Siit poolt ei jää muud üle kui soovida hästi kena sõbralikku päeva kõigile!

12.2.08

Libe!


Täna tuiskab juba jälle ning homseks võib järgmine 10cm lund maapinda katta. Linn teatab, et ei hakka lund lükkama, enne kui lumesadu lõppeb, Muidugi saan aru, kuid teed on praegu võimatud…


Kaks päeva on olnud väga külm, mis tähendas seda, et eelnevate soojemate ilmadega sulanud lumi on kõnniteedel muutunud jääks. Paljud pilluvad lihtsalt soola maja ette, ilma et korralikult lund ära lükata. Kuna sool külmaga ei tee sugugi sulatamistööd, siis muutub lumepori jäätunud krobeliseks moodustiseks, mis kohati isegi aitab paremini püsti püsida, kuid eriliselt siledatel küngastel muutub nendel koperdamine pisut ohtlikuks. Lastel on lõbu laialt, aina lasevad liugu (mis tuletab meelde, et ma lapsena täpselt samasugune olin). Võiks ju lausa uisud alla panna, kuid probleemiks saab uisutamise oskus (mis mul
täielikult puudub)! Täna hommikul vaatas üks lapsevanem mulle otsa ning laiutas käsi, kes küll vastutab selle jää eest… Tahtsin Kirke moodi vastata: Ilm on süüdi!

Esmaspäeval tõusin nagu tavaliselt võimlemiseks, kuid seekord otsustasin
koeraga jalutama minna. Õnneks ei ole hommikul palju liiklust, nii sain ma kõnniteid vältida ning majade vahel mööda sõiduteid jalutada (siiski oleks ühes kohas siruli lennanud, kui ma poleks küllalt kiiresti reageerinud). Tegin päris suure ringi, kuigi väljas oli väga külm! Isegi jooksin pisut temaga – küll on kerge, kui selline ise peenike kuid sitke koer sind ees veab. Ainult külmast ja tugevast tuulest hakkasid silmad vett jooksma. Kui koju jõudsin, olin päris tugeva trenni saanud!

Ja, oh seda inimeselooma küll, kord pole lund, siis on liiga palju, siis on libe ja siis veel midagi...

11.2.08

Koer „laenuks” - kolmas päev...

Praeguseks on Cassie meiega täiesti ära harjunud! Oleme temaga nii palju tegelenud, et tal pole aega olnud kellegi järele igatsema hakata.

Teine lugu on kassidega, kes ettevaatlikult seda ilmaimet eemalt jälgivad. Isegi omavaheline mitte just kõige parem läbisaamine on ära unustatud ning nad ronivad koos kõige kõrgemale astmele kutsu tegevust piiluma.

Meie imestuseks on Liisu palju julgem (pildil näitab ta liiga uudishimulikule sissetungijale koha kätte) ning Puma, kellest me arvasime Cassiele mängukaaslast saavat, läheb suure kaarega koerast mööda ja hoiab end parema meelega keldrikorrusel...

Cassie on Kirke eriliselt välja valinud, niipea kui tüdruk millegipärast hädakisa teeb (nagu näiteks kui isa on võtnud ära tv-puldi ning keeranud lastesaatete asemel uudised peale), tormab kutsu ähvardavalt kiusaja poole. Samuti on lemmikkohaks saanud Kirke voodi...

Ilmad on väga külmaks läinud (ööseks ennustab
-19°C, päeval on siiski soojem), eile vilistas lisaks tugev tuul, kuid lapsed koos isaga ning sõpradega, kes pidid koera vaatama tulema, läksid ikkagi kahetunnisele jalutuskäigule parki.


Koer ja Kirke väsisid sellest käigust VÄGA ära...

10.2.08

Usk ja kombed (ehk muslimi naised)

Lugesin just läbi Randa Abdel-Fattah raamatu
„Does My Head Look Big In This?”

Lugu on noorest Austraalias elavast palestiina juurtega tüdrukust (Amalist), kes teismelisena ühel koolivaheajal otsustab „täisajaliselt” katta pea islamiusu tavade kohaselt. Tema vanemad paluvad tal tõsiselt järele mõelda, kas see on ikka õige tegu. Nad on sügavalt usklikud, kuid mitte fanaatiliselt, et sundida peale kombeid, mis nad oma kodumaalt kaasa toonud. Esimene küsimus koolis noorele tüdrukule (isegi õpetajate poolt), kas see on ema-isa poolt peale surutud... (Kuulsin hiljuti tuttava tuttavast, kes muslim ja kes ühel päeva otsustas samamoodi pearätikut kandma hakata, mis muidugi pani enamuse töökaaslastest imestunult täpselt samu küsimusi esitama).

Ma tunnistan, et enne seda lugu oleksin täpselt samamoodi küsinud. Eriti veel hiljutise Toronto kuueteist aastase tüdruku tapmisloo taustal. Neiu ei tahtnud järgida isa poolt ettekirjutatud reegleid ning kuigi ta kodust väljus traditsioonilises muslimiriietuses, siis enamasti vahetas ta need koolis moekamate vastu, kuni isal kõik see üle viskas ning ta ilmselt suures vihahoos lapse kägistas... Kurb on ka see, et tüdruku vend pidas isa tegu õigeks. (Siin on huvitav kommentaar ülalpool juhtunu kohta - mis tähendab kasvada üles täiesti erinvas kultuurikeskonnas).

Raamatuski on ühe tegelasena Amali sõbranna, kelle ema ootab tüdrukult täpset kommete täitmist, lastes pojal loodri-elu elada (nii ema kui tütar täitsid vastuvaidlemata poisi soove). Siin on küsimus rohkem selles, millised on erinevate muslimiusuliste rahvaste kombed. Ma pole koraani lugenud ja ei julge teadjatele vastu vaielda, kuid nagu raamatust selgub, on nii naistelt kui meestelt nõutud tagasihoidlikumat riietust ja erinvad rahvused on seda erinevalt tõlgendanud (midagi on tegemist ka „vana” koraaniga, milles vist rangemad eeskirjad). Koraan andvat päris suuri õigusi naistelegi - nad võivad omada vara, õppida, töötada! Sellepärast ei peaks segamini ajama usku ja tavasid (eriti need maad, kus naised on väga alla surutud)!!!

Muidugi ei jää puudtamta ekstremistide tegevus, alates New Yorgi pilvelõhkujate maapinnalt kadumisega. Nii mõnigi ei saa jätta parellele tõmbamast selle islamiusulise tüdruku ja nende „hullude”vahel. Suures pahameeles, kui teda palutakse sellest rääkida, küsib ta, kas keegi ristiusu kummardajate hulgast ei tahaks rääkida Ku Klux Klanist või kui mitte nii kaugetest aegadest, siis IRAst. Kuidas nemad võivad selliseid koledusi korda saata ning siis rahumeeli kirikusse jumalat kummardama minna... Kas tõesti on see piiblis kirjas? Islam ja muslimid on vaid ettekääne, kõik taandub tegelikult poliitikale... Kuidas ükskõik milline usk lubaks taolisi koledusi toime saata!

Ja kas meil on küllalt tervet mõistust, et näha inimesi nendena, kes nad tegelikult on, selle suure poliitilise mängu tagant? Ja kas väline muutus teeb sinust
tõelise uskliku, kui sisemiselt pole muutust toimunud?

Ma ei käi kirikus ja kõigile küsijatele vastan, et usun iseendasse (keegi ütles, sa ju usud siis millessegi :) Samas ei vaata ma kunagi viltu nende peale, kellele ükskõik milline usk tähtis on - peaasi, et ususektide tekitajad mitte ise hullud pole - massienesetapud Ameerikas tulevad meelde.

Siin on üks link Toronto Stari leheküljele, kus kaks muslimi tüdrukut räägivad, miks üks kannab pearätikut ja teine mitte. Huvitav on „kandja” kommentaar, mis raamatuski esile tuleb, et suhtumine temasse muutus palju tõsisemaks, kui ta rätikut kandma hakkas... Ja veel üks artikkel samast lehest, mis kajastab raamatus loetut. Pealesunnitud kohustus jääb ainult kohustuseks, vabal valikul tehtud otsus on palju sügavama tähendusega. (Nii nagu Eesti Kool siin on algkooli tasemel paljudele lastele tüütuks kohustuseks - lapsevanemad nõuavad vähemalt selle lõpetamist, keskkooli/gümnaasiumi puhul antakse vabad käed, mille peale nii mõnigi kooli vaevaga kohale vedanu otsustab siiski seal jätkata. Või need noored, keda vanemad kooli ei toonud, kes õieti keelt ei õppinud, äkki otsustavad eesti keelega tegelema hakata).

Huvi pärast uurisin internetis pearätikute kohta rohkem ning sattusin sellisele huvitavale kanada leheküljele, kus reklaamitakse ja müüakse lovely hijabs. Vaatasin neid ja minu meelest olid need väga ilusad, hakka või ise muslimiks (või kujutasin hoopis ette, et nii muutun ilusamaks ja salapärasemaks ;)
Lisaks oli
internetipood, mille kaudu sai osta klambreid ja nõelu rätiku kinnitamiseks - üks kenam kui teine! Nii et ei tähenda kui tagasihoidlik sa pead olema, naiseks jääd sa ikka! Ning mulle meeldisid videod, mis õpetasid õiget pearätiku sidumist. Tuttavana kõlas raamatus välja öeldud mõte, kuidas kodumaalt lahkunud jäävad maha seal toimuvast (mõeldud oli moemaailmas toimuvat) ning kannavad väga vanaaegseid peakatteid, kui sugulased isamaal eriti moekalt riietuvad. Sellist vanast kinnihoidmist olen siinsete eestlaste hulgas kohanud, ja ilmselt nostalgitsen minagi mingi „vana” järgi (või on see hoopis vanusest tingitud :)

Proovisin mõelda, mis mujal elavate eestlaste puhul oleks see, mida oma sügavamate tunnete nõudel tegema hakkaks - kandma rahvariideid? Teisalt näen siinseid eesti noori, kes ühel päeval päris uhked oma tausta üle on. Isegi minu tüdrukud on vahel eriti püüdlikud omavahel eesti keelt rääkima, kui on vaja kellelegi kõrvalseisjale eriliselt rõhutada, et nad eestlased on. Kui meil oleks mingi oma tunnus, siis ma kujutan ette, kuidas nii mõnigi seda kasutama hakkaks. (Ma ei mõtle just seda, kui eestlastest autojuhid oma autosid Eesti klepsuga kaunistavad :)

(Lastega pildil on Kirke klassikaaslased ja klassijuhataja ühel väljasõidul.)

Raamaturiiul


Ruth Rendell The Water's Lovely”
Ma olen päris mitu sama autori raamatut läbi lugenud, kuid mitte ühtegi hiljuti. Kunagi üle kümne aasta tagasi leidsin just tema ja Margaret Drabble'i, kelle lood viisid mu eemale enda elu rasketest hetkedest.

See teos ei kuulu mitte tema kriminaalromaanide hulka selle sõna otseses mõttes, vaid lahkab elu sügavamaid probleeme, tuues sisse ootamatuid lahendusi. Vääriti mõistmised,
tühjad lootused - kõik see, mida meie elu täis on. Kas poleks lihtsam, kui me suudaksime siiski vähemalt oma lähedastega maha istuda ja julgelt rääkida hinges valitsevatest kõhklustest.

Stephen Booth „Dancing with the Virgins”
Krimiromaan, mis viib meid üsna süngesse sügisesse kõrvalisse kohta. Iidse muistendi taustal tantsivatest neitsitest, kes kivideks muudetud, leitakse mitu tapetut naist, kelle surma põhjus palju proosalisem on.

Mõtted läksid hoopistükkis teistele radadele. Mõtlesin, kui kergesti inimene võib ületada piiri, mis viib meid hullumiseni. Kas see võiks minuga juhtuda? Mis peaks olema tõukeks? Kas mul peaks olema selleks eeldusi, kas see on minu DNAs kirjas? Kas see, et ma üldse sellele mõtlen ongi märk minu võimalikust piiri ületamisest?

Kujutan end siiski liiga tugevalt kahe jalaga maa peal olevana ja ei oska ette näha, kuidas see toimuda võiks :)