29.4.08

Koolist Kanadas

Ma proovin pisut kirjutada siinsest koolisüsteemist oma mätta otsast. Pean just viimast rõhutama, sest kindlasti on asju, mis mõnele teistmoodi paistavad :)

Kui ma Kanadasse tulin, olin ma üsna skeptiline kohaliku kooli suhtes. Arvasin, et lapsed on ennast täis ning ei kuulanud õpetaja sõna. Olin harjunud, õpetaja kui autoriteediga klassis. Temale ei saanud vastu vaielda, tal oli väga palju õigusi. Ma ei saa öelda, et seda kangesti õigeks pidasin ning oma imelühikese õpetamise ajal Tallinnas, püüdsin olla „kena” õpetaja. Siia saabudes isegi ei mõelnud selle peale, et kooliõpetajaks minna (ning sattusin hoopis pangandusse). Kohtasin küll paari Eesti õpetajat, kes oma paberid korda ajasid ning panid mindki mõtlema asi käsile võtta – eriti arvestades, et ülikooliski oli sihiks õpetajamet ning siin on see tegevus väga hästi tasustatud, koos kindlustatud tulevikuga pensionipõlves. Muidugi osutusin liiga mugavaks, sest ega töö pangaski just halb polnud (kuigi vastupidiselt paljude arvamusele, pole palk võrreldavgi õpetaja omaga, kui just suures pangas kõrgel kohal pole). Lapsed sündisid ning mulle tuldi päris palju vastu, kuidas ma nendega kodus sain olla, ja päevad ei olnud väga pikad, ja kenad töökaaslased, ja ikkagi see nii inimlik omadus – laiskus koos mugavusega…

Praeguseks olen täieliku kannapöörde teinud ning vaatan hoopis uue pilguga siinse kooli peale. Muidugi ainult tänu sellele, et lapsed on kohalikus süsteemis üles kasvanud ja mul on olnud võimalus kõike pisut lähemalt jälgida.

Lapsed läksid mul kooli, kui olid neli aastat vanad. Õieti on see küll kooli juures olev eelkool (junior ja senior kindergarten). Huvitav on see, et lapsed, kes käivad lasteaias, tuuakse pooleks päevaks kooli (kui just lasteaias ei ole vastavalt ettevalmistatud õpetajaid). Mulle tundus, et nad olid liiga noored selleks ja kuidagi imelik tunne oli neid päris võõraste hoolde jätta. Veel sügavamalt elasin seda üle, kui kuueselt algas esimene klass; ja ma teadsin, et nad on nüüd terve pika päeva seal – siin ei tähenda, millises klassis oled, kool kestab iga päev täpselt sama kaua (meie jaoks 8.50 – 15.20). Selline kindlaks määratud koolipäeva pikkus teeb muidugi lapsevanematele elu lihtsamaks, sest nii saavad nad paremini laste kooli viimist ja äratoomist korraldada – veel esimeses klassis lasi õpetaja kooliuksest välja ainult selle lapse, kelle vanemaid või hooldajat ta kohal nägi, ei mingit omapäi kojuminemist! Praegu arutatakse, kuidas eelkool viia terve päeva peale, kuna ruumi on koolide juures vähes, siis proovitakse seda lasteaedade kõrvale seada, kus siis vastava ettevalmistusega õpetaja kohal peab olema.

Enne kui koolitee laste jaoks üldse algas, pidime kokku saama tulevase õpetajaga, kellega koos istusime kenasti maha, et rääkida, mida laps oskab, kas on midagi, millega tuleks õpetajal arvestada ja mida lapsevanemal ees oodata. Ma mäletan, kuidas tüdrukutele anti ette mingi joonistus, mida nad värvisid ja kuidas õpetaja oli väga üllatunud, kui täpselt Mari oma pliiatseid kasutas ja värvis väga detailselt joontest üle minemata ette antud pilti. Aga selline on ta mul alati olnud, detailidele rõhku pannud ja muidu tubli laps, kellega koolis mingeid probleeme pole olnud. Muid katseid või proove või teste või muid imeasju ei pidanud tegema :).

Mari ja Kirke hakkasid käima public koolis ehk tavalises riigi poolt üles seatud süsteemis – ja oma elukohajärgses koolis. Mõned lapsevanemad, kes tahvad lastele anda kõige parema hariduse kolivad selle nimel vahel teise kohta või üürivad korteri/maja selles rajoonis, kus neile silmapiirile seatud kool asub. Sa võid proovida lapse mujale kooli panna, kui neil kohti vabaks jääb, kuid siiani pole ma kuulnud oskuste prooviliepanemisest, et kuhugi teise kooli sisse saada. Lisaks on olemas prantsuse keele kümbluskoolid ja privaatkoolid, kuhu alla kuuluvad katoliku koolid (samas tean, et privaatkoolidesse õpetajakoha saamine ei eelda siinsete õpetajapaberite olemasolu, nii on õpetaja oskused omamoodi kahe otsaga nendes koolides, võid olla väga hea, aga ka väga kehv… vahel aga maksab rohkem kooli nimi). Privaatkoolides on enamasti oma koolivorm, tavakoolis pane selga, mis aga meeldib, kuigi nad tahavad, et tossud oleks alati jalas, isegi kuuma ilmaga - nad ei taha vastutust võtta, kui keegi varba ära lööb ;)

Tean mitmeid eestlasi, kes käivad prantuse keele koolides, kuid mina otustasin mitte seda teha, kuigi hea prantsuse keel Kanadas avab hulganisti uksi (teine riigikeel ikkagi). Minu meelest on lastel niigi tegemist eesti keelega. Loomulikult ei oleks ma üldse võimeline aitama. Lisaks tean vähemalt ühte, kes peale kooli lõpetamist kurtis oma palju nõrgema inglise keele üle… Huvitav on see, et paljud minu Eesti Kooli õpilased on öelnud, kuidas eesti keel aitas neil pisut prantsuse keelt õppida (kohustuslik neljandast klassist) – näiteks tähti loetakse sarnaselt.

Ja on veel üks võimalus, kuidas haridust omandada – kodus! See ei tähenda, et igaüks, kes aga soovib, võib oma lastele õpetajaks hakata. Sul peab siiski olema pisut koolitust ning muidugi küllalt suur rahakott, mis lubab ilma tööl käimata oma lapsi õpetada. Meie naabrilapsed olid just sellised (praeguseks on nad ära kolinud), kuigi vahel ma imestasin, kas nad üldse midagi tegid, sest nägin neid pidevalt õues mängimas :) Olen kuulnud, et taolistele lastele võib päris raskeks osutuda, kui nad peavad ühel päeval koolipinki teistega jagama minema.

Kooliaasta on jagatud kolmeks, kahenädalase vaheajaga jõulude ajal ja nädalasega millalgi märtsis. Kool algab alati peale septembri pikka nädalalõppu – esimene esmaspäev on alati vaba ning teisipäeval peavad kõik kooli ruttama. Ma ei ole kindel, kas neil üldse mingit avaaktust on, kuid kõige suuremaks küsimuseks on alati, millises klassis nad uuel aastal on. Nimelt ei tähenda see, et oled esimeses klassis kenasti paika pandud ning sinna sa jäädki kaheksanda klassini. Juba eelkoolis on junior ja senior lapsed koos ühes klassis. Hiljem jagatakse igal aastal lapsed laiali, justkui oleks nad täiesti uued koolile. Muidugi tähendab see seda, et sõbrad ei tarvitse sattuda samasse klassi, kuid teisalt olen õppinud hindama seda, kuidas lapsed tunnevad palju rohkem koolikaaslasi, tekitades ühtset koolitunnet. Aga samas on muidugi kolmas külg, kus tihtipeale ei teki sügavamaid sõprussidemeid ning koolist minnes kaovad kõik silmapiirilt (mhmm… ma ei käi ka ühegi oma klassikaaslasega läbi, küll aga ülikooliaegsete sõpradega). Ja jälle pean endale vastu rääkima, sest mõlemal tüdrukul on väga head sõbrad tekkinud, kellega ei ole juba mitu aastat samas klassis oldud, kuid kellega saab tundide vaheajal koos olla ning aegajalt üksteisel külas käia (isegi paar tükki, kes peale kolimist teises koolis on).

Kooli esimesel päeva ei viida lilli õpetajale! Lilli ei viida ka kooli lõpus. Mõned lapsevanemad saadavad siiski väikeseid kingitusi viimasel päeval ning jõulude ajal (ja mina olen ikkagi koolist suvevaheajale minnes lilli ning raamatu kaasa pannud). Enamasti on kingitused sellised, millega palju suurt teha ei ole...

Koolipäevad algavad eranditult hüminga, mõnikord inglise keeles, mõnikord prantsuse keeles. Sealt tuleb see kanadalaste hea hümnisõnade tundmine :). Kooliaasta saab otsa alles juuni lõpus, kui suvi täie hooga peale hakanud.

Tunnistused tulevad koju kolm korda aastas ja üldsegi mitte vaheaja algusega. Enamasti jagatakse need palju varem välja (mõnikord, nagu sel aastal märtsis, peale koolivaheaega). Lisaks tunnistustele on juures kaks lehte, millest ühele peab laps ja lapsevanem alla kirjutama ning kui soovi on, võivad mõlemad oma arvamusi kirja panna. Teisel on märgitud ära, kas õpetajaga peaks kokku saama või mitte. Sügisel on alati vaja intervjuule minna, sest lisaks sellele, et lapsed jagatakse laiali, on igal aastal neil uus õpetaja (klassijuhataja), kes kuni kuuenda klassini peaaegu kõiki aineid annab (prantsuse keel, laulmine, võimlemine jääb kellegi teise hooleks). Alles seitsmendast hakatakse rohkem eriala õpetajate all õppima.

Intervjuudeks määratakse kindel aeg ning 15 minutit, mil saad üks ühele maha istuda. Võid ka lapse kaasa võtta ning koos arutada, mida paremini teha ning millele rohkem rõhku pöörata ja kuidas laps koolis õpib ja käitub. Loomulikult on olemas ka päevikud – Student Planner – kuhu märgitakse kodutöid üles ning õpetaja võib kirjutada märkusi või lapsevanem võib enda poolt kirjutada millestki, mis talle näiteks lapse õppimise juures muret teeb. Ma ei mäleta, millisest klassist peale päevikud kasutusele tulid – vist kolmandast klassist – enne seda võis lihtsalt vihikus kirjas olla, mis täpselt vaja teha või koju saadeti raamat, mida pidi lugema.

Päevikusse tuleb iga päev alla kirjutada! Mida ma pidevalt ära unustan… ja lapsed ka. Päevikud on midagi, mida sa koolitarvete poest osta ei saa – igal koolil on oma, kooli nimega ning tähtsate kontaktandmetega. Mis tuletab meelde, et taolist suurt koolitarvete ostmist nagu Eestis oli/on (?), ei ole meil kunagi. Nüüd on ikka mõnel korral septembris kooli minnes tulnud kiri kaasa, mida peaks poest ostma, enamasti pliitaseid, liimi ja lahtist paberit, kuid väga palju saab koolist – ma pole kordagi veel vihikuid ostnud! Kooliõpikud on samuti kooli juurest. Ma ei julge öelda, kas see on tavaline koolides, kuid nii see kord meie koolis on… Ilmselt on iga kool erinev ja isegi iga õpetaja puhul käivad asjad omamoodi. Sellepärast tasub oodata, kuni kool algab ja selge, millised nõudmised üles seatud on.

Hinded… eelkoolis ei panda hindeid, esimesest kuni kuuendani kasutatakse tähti ning seitsmendast algab protsentide kasutamine. Mari tunnistusel on näha, kuidas kõrvuti on tema hinne ning klassi keskmine võrdluseks. Töid hinnatakse samamoodi. Enamasti peavad nad hinnatud kontrolltööd lapsevanemale ette näitama, et see saaks alla kirjutada.

Kodutööd - esimestel aastatel oli väga vähe! Ilmselt oleneb väga palju lapsest, kui palju ta tööd koju toob. Need, kes kärmemad, jõuavad kõigega valmis koolis, sest vahepeal on aega oma asjadega tegeleda, õpetajad lubavad lugeda või valmistuda järgmiseks päevaks, kui tunnitöö tehtud. Nüüd, kus Mari on seitsmendas, on tal äkki palju rohkem tööd! Kirkel on alati midagi teha, sest ta on palju aeglasem. Hiljuti käis uudistes läbi, et tahetakse keelata kodutöö andmine nädalavahetuseks või koolivaheajaks, sest see võtab aega ära, mida võiks koos perega veeta! Olen väga nõus!!! Eks näe, mis sügis toob.

Koolibussid on nende jaoks, kes elavad koolimajast kaugel (vist kaugemal kui 2 km). Kuna meie oleme vaid kilomeetri kaugusel, siis jalutame kooli, mis tegelikult parim! Näiteks olenevalt koolibussi ringist, peavad mõned lapsed tund aega varem valmis olema, sest nemad lähevad esimestena bussile ning peavad siis terve pika tee koolini sõitma, ikka kõigi laste kodude juurest läbi käies. Koolibusse kasutatakse muul ajal päevaste ekskursioonide jaoks - need ei saa kunagi kauem kesta kui koolipäev ise.

Algkool – junior school – algab eekooliga ning lõpeb kuuendas klassis. Peale seda on keskkool – middle school ­– kaks järgmist aastat ning siis gümnaasium ­– high school ­­– üheksandast kaheteistkümnendani. Veel mõni aasta tagasi käidi koolis kolmteist aastat, kuid see muudeti, mis tekitas paanikat kõrgkooli minejate hulgas, sest ühel aastal oli topelt nii palju tahtjaid… Ja kõik see on kohustuslik, kuigi ilmselt on ikka neid, kes välja kukuvad ning tööle lähevad ja võivad hiljem vastavaid kursuseid võtta, et kooli lõpetada. Hakkasin just mõtlema, et mingeid kutsekeskkoole või ametikoole pole olemas. Aga see kõik on asi, mis minust hetkel veel kaugel, kuigi Mari juba pisut muretseb viimase astme puhul. Nimelt tuleb siis kooli vahetada.

Kui alg- ja keskkool kuni kaheksandani võib ühes koolis toimuda (on ka selliseid, kus käiakse ainult kuuenda klassini, vahepeal on eraldi kool, mis mõeldud vaid seitsmenda ja kaheksanda klassi lastele), siis kõige vanema astme koolid on täiesti eraldi. Palju räägitakse probleemidest, mis seisavad ees, kui laps, kes kaheksandas klassis kõige vanem on, satub kooli, kus ta kõige noorem on… Eks see mure hakkab juba pisut närima.

Kui palju saab lapsevanem oma sõna vahele pista? Muidugi on olemas need intervjuud, isegi kui õpetaja arvab, et seda pole tulemuste põhjal vaja, siis võib ikkagi paluda kokkusaamist, kui mõni mure vaevab. Kõik koolid võtavad hea meelega vastu vabatahtlikke abilisi lapsevanemate seast, nii lõunavaheajal söögitoas korra hoidmiseks kui ka üks-ühele lugemise õpetamiseks või klassis abistamiseks. Kooliaasta jooksul on mitmeid väljasõite, mille puhul lapsevanemad võivad appi minna. Olen ise vahel seda teinud, kuigi tavaliselt on rohkem aega kodustel emadel-isadel. Selleks et koolis appi minna peab muu hulgas politseist võtma tõendi, et sa pole mitte nende pahas nimekirjas.

Veel mõtteid koolist… Mulle meeldib siinsete õpetajate suhtumine lastesse. Nii palju kui ma kõrvalt olen asja vaadanud, tunduvad nad justkui vanemad sõbrad lastele, kellele oma teadmisi jagatakse. Nad on hästi lahedad ning osavõtlikud. Koolitöö ise põhineb suuresti väga prakitilisel õppimisel. Ei ole väga palju faktide pähe tuupimist, probleeme seotakse sellega, mille sees me elame. Võrdlesime hiljuti ühe hiinlasega sealset koolisüsteemi ning pidin tunnistama, et see tuletas väga meelde seda, kuidas mina kunagi Eestis õppisin. Mõlemal on kindlasti oma head ja halvad küljed, kuid vaadates oma lapsi, siis tundub kool siin kuidagi inimlikum ja rahulikum. Ja mul on kodus laps, kes tahab kangesti Eestis kooli minna! Tegelikult meeldib mõlemale, kui nad saavad seal suviti olla! Nii et ühel päeval ehk...

Viimaks sattusin kokku ühe perega, kes kolis hiljuti oma kahe lapsega Inglismaalt siia (ei ole eestlased, naise õde tuli mõned aastad tagasi lapsehoidjaks Kanadasse ning abiellus kohaliku eestlasega). Peapõhjuseks nende sõnade järgi parem koolisüsteem!?! Nad rõhutasid, kuidas neile meeldib selle riigi võrdsus, kuidas sinu taust/rikkus ei mängi erilist rolli, kuidas sinusse suhtutakse! Mina ei ole kunagi lasknud häirida, mida inimesed minust arvavad, immigrandina on selles suhtes kuidagi eriliselt lihtne olla. Muidugi pole ma päris rikastega kokku puutunud, kuid arvan, et keegi ei ajaks nina püsti, mis neil olemas on... Olen kuulnud nendest, kellel oleks võimalus lapsed erakooli panna, kuid saadavad nad siiski tavakooli! Laste tulemused maailmaga võrreldes ei ole mitte väga kehvad, nagu kunagi kirjutasin!

Ma tean, et ees ootab hoopis uus peatükk, kui Mari aasta pärast peab uude kooli minema. Eks siis kirjutan nendest kogemustest!

(Pildid on Mari esimesse klassi ja eelkooli mineku päeval, Kirke eelkooli esimesel päeval ja Kirke ekskursioonist lähedale parki, et jälgida loodust ning proovida ära tunda taimi ning putukaid; ja Kirkest kirjutamas.)

28.4.08

Ühistransport streikis

Minu esimene mure täna hommikul, kas rongid ja bussid ikka liiguvad... Mitu nädalat on suured asjamehed laua taga istunud ja arutanud palka, töötingimusi jne. Lubati 48 tundi ette teatada, kui streik lahti läheb, kuid laupäeval avastasid need, kes pidid tööle minema, et peavad leidma mingi teise viisi selleks. Miks sellest teada siis ei antud... sellepärast et muidu oleksid inimesed pahased olnud ja kindlasti mõne krõbeda märkuse enne streiki töötajatele teinud. Väga põhjendatud ja väga õige (kuigi olen alati üllatunud, kui rahulikud kanadalased siiski on...)!

Kõige pikemalt on nad streikinud 9 päeva, kui olin alles väga uus siin linnas; ning pidin siis rattaga tööle sõitma. Praegu olen liiga kaugel, et seda tegema hakata; või siis jala kõndida, milleks peaks poole öö peal end liikuma seadma. Paar aastat tagasi avastasin alles koduuksest välja minnes, kui Tom mulle helistas, et mul polegi kuidagi võimalik minema saada. Helistasin tööle ja teatasin, mind te täna tööl ei näe, sest takso järjekorradki olid nii pikad, parem mitte proovimagi minna!

Kuid paistab, nad on siiski tagasi tööl eilsest! Ootan nüüd valitsuse poolt sammu muutmaks nende teenused „essential services” nimekirja alla, kuhu kuulub politsei, arstid ja tuletõrje. Tänapäeva maailmas, kus aina räägitakse ühistranspordi olulisusest õhu puhtuse nimel, ei tohiks nad oma niikuinii kõrgete palkade juures midagi toriseda!

27.4.08

Palume süüa!


Kõht on tühi ja tahaks süüa!!! Aga pererahvas on unustanud poes käia ning jätnud tühja koti vedelema! Igaks juhuks võiks muidugi vaadata järele, kas koti põhjas äkki siiski leidub midagi.


Hoidsin varem toitu sööginõus, milles toit kenasti vahetpidamata ees oli. Siis vaatasime, et Liisu on üsna tüsedaks end söönud ja maganud. Nüüd panen neile hommikuti päevaks topsitäie, mis hommikuks on kadunud. Kui me liiga kaua magama jääme, siis tullakse meid magamistuppa kiusama, enamasti hakatakse krabistama mõne asjaga, sest neile on selgeks saanud, kuidas meid liigutma panna (kust küll neile selline tarkus tuleb ;). Nad on meil sellised viisakad kassid, kes kenasti just enda toidukausi ette tulevad ning ootavad rahulikult järjekorras, millal toit ette saab.

26.4.08

Fotojaht - linn


Minu linn on olnud nüüd päris pikka aega Toronto... ja mis iseloomustaks Torontot kõige paremini kui mitte maailma kõrgeim torn (veel natuke aega tagasi) - CN Tower. Meil võttis kümme aastat enne kui lõpuks selle torni otsa saime - alati sai mõeldud, küll jõuab!





CN Tower paistab isegi minu koju kätte (või vähemalt sinna, kus saan natuke kõrgemale ronida ;)


Tükike „Eestit” Torontos - Tartu College'i ukse ees. Minu tüdrukud koos Eestist siin olnud tubli hokipoisiga, kellele me eelmisel suvel natukeseks ajaks kasupereks olime (nii mõnigi arvas, et nad mu kolm last olid :).


Minu sünnilinn - Tallinn...


Viimaks pildid, mis on tehtud täpselt kümme aastat tagasi teises suurlinnas - New Yorgis, kui need kaks torni veel püsti olid. Mäletan, kuidas proovisin neid ühe pildi peale kuidagi mahutada... Käisime Eesti Kooli lastega isegi tipus ära (viimane pilt)!
See päev, kui lennukid neisse lendasid jääb mulle alatiseks meelde, sest kuigi olime kaugel, puudutas see meid päris lähedalt. Kanada oli samuti mures, mis toimumas on. CN torn suleti ning all-linna pilvelõhkujatest lahkusid inimesed. Meie jaoks lõppes kõik õnnelikult, kuid mitte ameeriklastele...


Jaapani toidulaud

Naomi Moriyama „Japanese Women Don't Get Old or Fat: Secrets of My Mother's Tokyo Kitchen”

Kui mulle riiulilt vaatas vastu raamat, mille pealkiri väga meenutas ühte hiljuti loetut prantslannade kohta, siis loomulikult ei saanud ma seda mitte sinna edasi lebama jätta. Raamat annab ajaloolise ülevaate tänapäevani jaapanlaste söögilauast koos retseptidega kirjaniku ema köögist ning mujalt. Üks peatükk on täielikult pühendatud samuraide toiduharjumustele.

Hara hachi bunme” ehk „söö kuni oled 80% täis” ütlevad jaapanlased, mis sarnaneb prantslanna Mireille Guiliano teoses korratuga - ära söö end kurguni täis, söö vähe! Sama kogemus kui Mireille Guilianol tabas teda Ameerikasse kolides - ta võttis kiiresti juurde! Kui ta tagasi Jaapanisse läks, langes kaal.

Lugesin nendest toitudest ja pean tunnistama, minust ei saa vist kunagi jaapani köögi austajat. Sushi mulle meeldib, aga ilmselt rohkem sellepärast, et saan sinna vahele keerata asju, mis minu meele järgi. Kunagi lugesin, kui tähtis on siiski jääda oma toidukultuuri juurde, mis läbi sajandite välja kujunenud. Samas hindan võimalust erinevate maade rahvaste toite proovida!

Ta toob ära palju fakte. Siin on üks võrdlus, mille alusel on jaapanlaste hulgas kõige vähem ülekaalulisi elanikke. Jaapanile järgneb Itaalia ning alles siis Prantsusmaa! Kõrge kaal toob kaasa hulgaliselt terviseprobleeme ning faktidele tuginedes väidab autor, et Jaapani arstiabi kulud inimese kohta aastas on kõige madalamad (ma ei arva, et ta kõiki maid silmas pidas, vaid suuremaid riike).

Samas on tema raamatus häid soovitusi, mida ükskõik millise riigi elanik suuremal või vähemal määral järgida saaks, ilma et ta täiesti jaapani toidu peale peaks minema. Ta toob ära seitse tugisammast, millest kinni hoida: söö palju kala ja juurvilju - võta juurvilju kui peatoitu ning liha kui lisandit; söö rohkem riisi (soovitavalt pruuni) ning sugugi mitte suurte kuhjadena vaid parasjagu natuke, asenda riisiga sai või leib toidu kõrval; söö nuudleid - nende nuudlid on tihtipeale serveeritud puljongida, mis tähendab, et neid ei ole mitte väga palju kausis - ta eelistab tatra- ja nisujahust valmistatud nuudleid; joo teed - eriti rohelist teed, selle asemel, et mullijooke juua, tee endale külma suhkruta teed; ning naudi puuvilju, ka magustoiduks. Nagu ma kunagi kirjutasin, siis avastasin juba tükk aega tagasi, et neil pole õieti magustoidu traditsiooni. Nüüd sai mulle veelgi selgemaks, mida nad selle asemel söövad! Pildil on jaapanlaste magustoidud, mida pakutakse ühes jaapanlaste poes Londonis (Inglismaal, ka Kanadas on üks London olemas :).

Jagan veel tema mõtteid. Muretse endale väikesed nõud, see aitab sul portsjone väiksena hoida. Neil on kombeks mitte kõike ühele taldrikule kuhjata, vaid eraldi pisikestel taldrikutel ning kaussides serveerida. Näri toit korralikult läbi, naudi, mida sööd! Võta aega nautida ka silmadega, mis lauale on toodud. Söö korralik hommikusöök (ta soovitab jaapanlaste toite, kuid mina jään ikkagi oma kaerahelbepudrule truuks - väga lihtne ja kiiresti saab valmis: peotäis kaerahelbeid, pisut rosinaid ning piima peale; umbes kolmeks minutiks poole võimsusega mikrosse ning siis naudi mõunsat sooja kõhutäit - Mari on minuga kambas seda söömas, kuid tema ei taha rosinaid, panen hästi pisut soola ning kui puder valmis, natuke mett). Eelista kõndimist autosõidule, liigu nii palju kui võimalik! Söögitegemine ja söömine peavad olema midagi, millest sa rõõmu tunned!

Mulle meeldisid mõlema kirjaniku raamatud väga, sest nad ei suru peale mingit erilist dieeti, nendel on häid mõtteid, mida võib endale kõrva taha panna ning proovida oma elustiili viia. Paljud on vanad tõed, kuid kui neid küllalt palju korratakse, siis ehk jäävad need loodetavasti lõpuks mulle külgegi :)

Toidutare tõi hiljuti ära väga huvitava artikli, mis käib selle jutuga imeilusti kokku!

Raamaturiiul

Ruth Reichl „Tender at the Bone: Growing Up at the Table”

Ruth Reichl „Comfort Me with Apples: More Adventures at the Table

Kaks raamatut Ruth Reichl'i sulest. Lugesin läbi tema „Garlic and Saphires” ja olin muidugi kohe huvitatud, mida tema esimesed teosed endast kujutasid.

Ta annab hästi huvitava ning humoorika ülevaate noorusaastatest; emast, kelle toitude eest õppis ta juba väiksena külalisi kaitsma, sest ema ei hiilanud sugugi oma kokakunstiga; isast, vaiksest kannatlikust mehest, kes oli raamatukujundaja ning peaaegu surmani tööl käis, nagu Ruth hiljem arvas, sellepärast et kodust pisutki eemal olla; oma mehest, kes mingil määral isa meenutas ning kellele isa avaldas fakte elust, millest ta tütrel aimugi polnud; ning kõigist teistest huvitavatest inimestest, kellega teda elu kokku viis.

Peale abiellumist kolisid nad Ruth'i vanematest eemale, sest tütar ei pidanud vastu ema pidevale vahelesegamisele. Nad satuvad New Yorgist Kaliforniasse, kus elavad aastaid ühises majas samasuguste „hipidest” eakaaslastega, kuni Ruth'ile pakutakse tööd toidukriitikuna.

Kui ma lugesin eelmist raamatut, siis juba imestasin, kui imeliselt ta oskab toidust kirjutada. Ma ei suudaks kunagi rääkida sellest, kuidas erinevad maitsed löövad tantsu suus ning kuidas kusagile peitu pugenud lisand endast õrnalt märku annab. Kõigi nende prantslannade ja jaapanlaste soovituste järgi olen nüüd proovinud rohkem hakata toitu nautima, tabada loodud toitude erinevaid nüansse, kuid mul on ilmselt veel päris pikk tee läbida, enne kui seda õieti teha oskan.

25.4.08

Raamatud... raamatud...

Sille jäetud kommentaar pani mind lõpuks kirjutama sellest, mida tahtsin juba eelmisel kuul jagada - mina ja raamatud.

Hakkasin loetud raamatute kohta üht-teist kirja panema pisut üle aasta tagasi. Minuni oli just jõudnud kellegi arvamine, et ideaalne oleks nädalas raamat läbi lugeda! Nuputasin, kui hästi mina sellest kinni hoian ja kui ma aegajalt olingi püüdnud
järge pidada autoritest ning nende teostest, siis ei tahtnud see kunagi õnnestuda. Kord kadusid lehekesed, kuhu neid üles kirjutasin või failid, mis ma usinalt kuhugi kindlasse kohta tallele panin :)

Nüüd käisin läbi kirjapandu ning sain umbes 80 raamatut aastas kokku. Mulle tõesti meeldib lugeda ning eelistan filmide vaatamisele ja telerile vaikset minutit koos raamatuga. Samas ei ole laste kõrvalt sugugi alati aega kuhugi omaette nurka pugeda, kuigi iga aastaga läheb asi paremaks. Vahel olen köögis hommikul pannkooke küpsetamas, kui raamat on kõrval lahti, et mõni minut selle jaoks napsata; ja kududes ei pea mu silmad varrastel olema, nii nad on siis hoopis raamatutekstis kinni...

Minu peamine lugemine toimub siiski metroos, kus olenevalt kui kiiresti sõit läheb, saan päevas vahel poolteist tundi endale. Mõnikord on raamat nii huvitav, et töö poole jalutades hoian ikka seda nina all (proovin siiski mitte liiga süveneda ning pisut silma peal hoida, mis jalge ees toimub :). Meie lähedal elab üks vanem härra, keda juba mitu aastat tagasi märkasin mööda tänavat kõndimas ning samal ajal lugemas - nii läks ta tööle. Praeguseks on ta vist juba pensionil ja mina olen tema kombed üle võtnud.

Ma ei osta siin eriti raamatuid, enamasti on need kõik laenutatud raamatukogust. Toronto raamatukogu süsteem on lihtsalt sõnulseletamatult hea (siin on nende koduleht). Selle kaudu saab otsida terve Toronto linna raamatukogudest teoseid, millest oled huvitatud. Praeguseks on uuendatud nende muid võimalusi ja nüüd saad isegi kokkuvõtet lugeda. Kui sulle raamat meeldib, siis võid selle endale tellida, ei tähenda, millises raamatukogus see parasjagu pesitseb. Mõnele populaarsemale raamatule võib saba olla, kuid niipea kui järjekord sinuni jõuab, jäetakse telefonile teade, tule oma tellitud raamatule järele just sinna raamatukokku, kus sa käid (kuhu sa selle tellinud oled). Proovi ise, kliki siia, märgi, et otsid autori järgi midagi ning pane näiteks sisse 'Kross Jaan' - selle alt leiad 28 teost, millest mitmed eesti keeles! Lisaks saad oma kontot kontrollida, millised raamatud laenutatud on, milliste järjekorras oled ning vajadusel/võimalusel (kui keegi teine ei taha sama raamatut lugeda) võid seal pikendada laenutuse aega (enamasti on see 3 nädalat, kokku võid hoida 9 nädalat).

Meil on olnud kombeks jalutada ülal pildil olevasse raamatukokku neljapäeviti - umbes paari kilomeetri kaugusel; kui aega vähe, sõidame sinna, ikka alati neljapäeval - meie raamatukogupäeval. Vahel valin raamatuid riiulilt, kuhu töötajad oma soovitatud teoseid välja panevad, vahel võtan mõne uuema, mille pean seitsme päevaga läbi saama (vanasti oli see vaid kolm päeva, kuid nad said ilmselt aru, et kõik ei ole võimelised seda tegema). Kui äratoomisega hiljaks jääd, pead maksma 35 senti päeva eest. (Lisaks saad ka videosid ning DVDsid laenutada ning ajakirju koju viia).

Mõnikord siiski kulutan raha raamatute ostmisele, eriti kokaraamatute; kuid enamasti siis, kui olen mõne läbi lugenud ning arvan, et ilma selleta kohe kuidagi elada ei saa ;). Loen üldiselt inglise keeles, vahel keele alalhoidmise mõttes rootsi keeles. Eestikeelseid raamatuid on saada; Tartu College'is on isegi nüüdseks eestlaste enda raamatukogu uuema kirjandusega, kuid sinna pole eriti mugav mul minna. Saime kunagi eestlastelt, kes majast korterisse kolisid, paar riiulitäit siin välja antud raamatuid, millest enamuse ka läbi lugesime. Mõnest autorist said lausa lemmikud, palju on mälestusi, tihtipeale sarnaseid...


Peamised raamatuostud on mul laste jaoks olnud. Kunagi tassisin kohvrite kaupa Eestist eestikeelseid kaasa, lootuses, et lapsed ikka kenasti eesti keeles lugema hakkavad. Mari teebki seda, kuid Kirke on meil hoopis teistsugune - tal on oma probleemid lugemise ja kirjutamisega. Samas valib Mari hoolikalt raamatuid ning teatab, et eesti keeles ei ole need tihtipeale huvitavad (talle meeldisid väga Juhan Jaigi tondilood, mis ta mitu aastat tagasi läbi luges ning siis veel paar korda peale seda!) Olen neile õhtuti ikka ette lugenud, kui nad väiksemad olid, tõlkides otse teksti inglise keelest eesti keelde. Nüüd oleme kõik enne magamaminekut voodis siruli igal ühel oma raamat nina ees.


Koolis soositakse väga lugemist (ikka sellepärast et seda järjest vähemaks jääb...). Minu meelest on pea kõikides koolides nüüd kombeks alguses maha istuda ning lugeda umbes 20 minutit. On olemas programm (Scholastic), mille alusel saame aegajalt reklaamlehti erinevate raamatutega, mida võib lastele tellida. Iga ostu pealt saab kool endale krediiti uute raamatute ostmiseks. Selle kaudu olen päris palju raamatuid lastele muretsenud.


Esimene pilt on minu voodi kõrvalt raamatuvirnast, mille otsas Kleenex'i karp, et hea käepärast võtta, kui mõni teos mind nutma paneb ;) Tegelikult loen väga erinevaid autoreid ja teoseid. Mulle meeldivad krimilood, loen hea meelega mälestusi, reisikirju ning viimasel ajal olen rohkem hakanud lugema populaarteaduslikke teoseid. Ülikooli ajal pidin filoloogina väga palju aega kulutama raamatutele, mis olid ette nähtud (ja ma olin eriliselt usin, kes püüdis ka kõik läbi lugeda, kuigi ega sellest palju kasu polnud, sest eksamiks võisid nad mul peas täiesti segamini minna; ainuke hea punkt oli, et õppisin palju kiiremini lugema, mitte kunagi kiirlugema, sest ma ei suudaks nii lugusid korralikult nautida). Ma ei saa öelda, et kõik oli tüütu, väga palju huvitavat oli kohustusliku kirjanduse hulgas, kuid nüüd valin loetavat vastavalt tujudele. Mul on olnud periood (õnneks lühike, sest tegelikult olid jutud kõik ühe vitsaga löödud ning sellepärast lõpuks igavad), kus lugesin eriliselt magusaid lugusid, kuid mul oli seda vaja, kui masendus tahtis võimust võtta.

Mari on minu sarnane, kes neelab raamatuid. Hiljuti kurtis ta, et pole midagi lugeda. Andsin talle siis Sherlock Holmes'i lood (kõik samade kaante vahel), mille ta esialgu kõrvale pani, kuid eile teatas, et talle meeldivad need. Ma olen ka selline, kes ei pahanda, kuid ta söögitaldriku kõrvale oma raamatu nihutab. Mulle endale meeldib süües lugeda. Ja oma jutud saame kõik koos hommikul kooli minnes ära rääkida või oma jalutuskäikudel raamatukokku ;).

Head lugemist kõigile!

24.4.08

Ilus kevad

Täna ma tööl ei olnud, käisin hoopis kuulamas ettekandeid deebetkaardi pettuste kohta, milliseid kavalaid nõksusid nüüdseks välja on mõeldnud ning kuidas me paremini selle vastu võidelda saaksime. Nagu juba ammu olen aru saanud, võid küll sammu edasi astuda, kuid sulid suudavad varsti midagi vastukaaluks välja mõelda. Uhked uuemad kaardid pidid paremad olema, samas näidati pilte Euroopast, kus juba neidki proovitakse võltsida... ei tea, kui edukalt.

Kuulasin nad ära ning kuna ma olin täna autota, sest Tom pidi töö pärast linnast välja sõitma, siis otsustasin vähemalt esialgu pisut jalutada. Lõpuks jalutasin terve tee koju - „ainult” 14 kilomeetrit - oli eriliselt kena kevadine päev! Nautisin ilusat ilma ning klõpsisin aina pilte.

Meil on olnud nüüd nädala jagu soe ning tasapisi hakkavad puud ning taimed lehte minema. Magnooliad veel uhkelt ei õitse, ainult mõned õied on ettevaatlikult end pisut lahti ajanud. (Vaata Reede pilte magnooliatest New Yorgis). Kui nüüd jahedamaks läheb, nagu ilmajaam ennustab, siis ei ehk jäävad nad kauemaks meid rõõmustama. Siin kipuvad nad soojaga väga kiiresti närtsima...








Deebetkaardi/krediitkaardi pettuste kohta veel nii palju, et kõige rohkem aitab see, kui inimesed oma kontot iga päev kontrollivad ning kohe imelikest kannetest pangale teatavad! Meil on küll sisse seatud mitmesuguseid ettevaatusabinõusid, kuid alati need ei tööta. Nii nagu üks politsei esindaja ütles, kujunegu harjumuseks arvuti taha istudes (näiteks hommikul tööle minnes) kiiresti korraks oma pangakonto olukorda vaadata. Enamasti maksavad pangad kaotusud kinni, kuid tihitpeale (eriti suurmad pangad) kipuvad nad tagasimaksmisega venitama või viimasel ajal olen aru saanud, proovivad nad vastutusest kõrvale hiilida!

23.4.08

Raamaturiiul


Chip Heath & Dan Heath „Made to Stick”

Väga kerges keeles ning haarav raamat sellest, millised mõtted ja ideed jäävad lihtsalt meelde ning miks. Nad toovad välja viis erinevat tähtsat punkti: lihtsus, ootamatus, konkreetsus, usaldusväärsus, emotsioonid ning lood, mis näitlikult kinnitavad teatud punkte. Väga kasulik nendele, kes töötavad teiste inimestega, reklaamitootjatele, õpetajatele. Viimane pakkus mulle eriliselt huvi (kuigi ma pole enam tükk aega õpetamisega tegelenud), kuidas ka kõige igavamat teemat põnevaks teha...

Mis mulle peaaegu uskumatuna tunuds, oli nende väide, et ei tähenda, kui hea oraator sa oled, oluline on, millisel viisil sa oma ideedega välja tuled. Kui hoiad kinni nendest viiest printsiibist, siis võib ka kõige igavama inimese loengust saada huviga jälgitav ning meeldejääv kogemus.


Autoritel on oma koduleht, kus võib lugeda katkendit teosest.


Daniel Silva „The Secret Servant”
Minu jaoks teine raamat, milles peategelane Gabriel Allon, kelle ametiks enamasti vanade maalide restaureerimine, kuid vahetevahel Iisraeli salaluure ülesannete täitmine.

Huvitav on see, et komistasin taas kord islamiprobleemide otsa, kus radikaalsed islamirühmitused püüavad Londonis läbi viia terroriakti. Proovisin end ikka aeg-ajalt näpistada, see on vaid üks äärmuslik osa islamiusulistest, kuid olen kindel, et enamusele jääb taas kord mulje islamist kui kõige halvemast asjast, mis maailmas kunagi ilmavalgust näinud. Eriti veel, kui ühes peatükis on lühidalt märgitud, kuidas saja aasta pärast on terve Euroopa islamiusuliste ülemvõimu all...

Aga tegelikult on raamat põnev ning raske on seda käest ära panna, sest tahad ikka kangesti teada, mis edasi saab! Ja ei tasu tõepõhja kusagilt otsima hakata, see on ainult hästi väljamõeldud jutustus. Kui John le Carrè ja Graham Green on lemmikuks, siis kindlasti võib tema nende hulka panna.

Joy Fielding „Heartstopper”

Joy Fielding on üks mu absoluutsetest lemmikutest, kelle jutud tungivad sügavalt inimese loomusesse. Selles loos jooksevad paralleelselt kurjategija päevik (killers dirary) ning tegelik sündmustik. Esimesel hetkel mõtlesin, kas tahangi seda lugema hakata, sest see tundus väga sünge, kuid mul on hea meel, et ikkagi raamatut käest ei pannud.

Muidugi oli lõpp ootamatu ning mitte just päris tavaline... Samas pani see mõtlema, kuidas me üksteisesse suhtume (muuhulgas koolivägivald), kui julmad võivad isegi su lähedased sinu vastu olla ning kuidas see sinu isiksust mõjutab. Kuidas vanemate ootused võivad pilvedes hõljuda, kui lapsed võimed kunagi sama kõrgele ei suuda tõusta... Mida aga see tähendab lapsele...

21.4.08

Laulev revolutsioon

Käisime pühapäeval Mariga „The Singing Revolution” vaatamas. Film tuli Torontosse estdocs'i nädala sees sügisel, kuid suuresti mugavusest ei läinud ma kinno (ja ma olin pisut skeptiline, kas üldse tasub oma aega raisata). Seekord otsustasin siiski piletid muretseda ning Marigi kaasa võtta, sest Kirke tundus liiga väike ning Tom lihtsalt tahtis midagi muud oma pühapäevaga ette võtta.

Terve saal oli välja müüdud - hästi palju tuttavate rahvuskaaslaste nägusid jäi silma. Eriti tore oli, et nii palju noori tuli kohale (endisi õpilasi nende hulgas, kellest paljud vabatahtlikult abiks olid). Kokku oli istumiskohti 700. Peakõneleja oli filmi loonud James Tusty ning lõpuks Priit Vesilind, kes on aastaid „National Geographic'ule” töötanud ja kes kirjutas filmil põhineva kokkuvõtva raamatu laulvast revolutsioonist.

Mul oli hea meel, et Marile meeldis film ning ma olin tõeliselt üllatunud, kui hästi kõik oli kokku pandud, puudutades mind väga sügavalt, täites silmad pisaratega... Nii mitmest üritusest sai 80ndate lõpul osa võetud, ka öistest laulmistest laulukaare all. Üliõpilaspõlves oled tuhinat täis ning valmis kõigele kaas lööma. Ei ole kedagi manitsemas, ole ettevaatlik...

Mäletan kooliajast klassiõe kätte sattunud lendlehti, mis panid südame ärevalt ja lootusrikkalt põksuma. Ning meenuvad peale 80ndate alguse noorte meeleavaldusi kõigis koolides (ka meie omas) ette võetud noomitused... Tuleb meelde, kui Gorbatshov võimule sai ning ma mõtlesin, huvitav-huvitav mis juhtumas on, kuhu need vanad mehed juhipositsioonilt kadusid; ja ei jõudnud ära imestada tema uute tuultega kõnesid. Elu oli huvitav - üliõpilasena tunduvad igapäevased mured nii tühised, jutud ja laulud olid julged ning täis pilkenooli valitseva korra suhtes. Ma arvan, et olime viimane aastakäik, kes pidi teaduslikus kommunismis eksami tegema, kuigi aine oli jõudnud paari aastaga juba suured muutused läbi teha.

Olen kohanud neid, kes nutavad vana taga - kui lihtne ja kerge olevat elu olnud. Küsin siis nendelt, kas nad kunagi seisid järjekorras, et toitu osta, kas nad kunagi muretsesid, mis lapsele selga panna, mis neile süüa anda. Nii kerge on kõike seda unustada; või nende puhul, kes - olles näiteks sel ajal alles liiga nooruke - kunagi sellega kokku ei puutunud idealiseerida, mis neile tegelikult võõras - kerge on heaoluühiskonnas põlglikult seda asjade kultust kritiseerida (ning siis poodi minna ning endale uhke elektrooniline vidin muretseda...) Paneb ainult kurvalt ohkama... ning proovin tuua vastukaaluks näite kahest õest, kellest vanem Rootsi põgenes ja noorem Eestis hakkama pidi saama. Kui neid nägin, arvasin, et Eestist külla tulnu on vähemalt kümme aastat vanem… Sellisel viisil mõjus see igapäevane laveerimine ning püüdmine kuidagi toime tulla!

Nii ma mõtlesin ja meenutasin peale filmi. Ning taas kord arutasin omaette, kuidas on küll võimalik, et eestlased koos ühise eesmärgi nimel nii kenasti omavahel läbi saavad, aga samas millegipärast tavaelus mornilt üksteisest mööda kõnnivad. Ja siis tulin hoopis teisele mõttele, kas see suur võõraste teietamine ei panegi tõkkeid üles, kus mina olen mina ja sina (teie) minu vastas oled keegi kauge ning külm, kellega ma võin ehk isegi kohe-kohe varsti sõbrakski saada, kuid niikaua hoian siiski eemale. Mulle meeldis meeletult rootslaste sinatamine ning minu meelest on väga armas, kui Eesti Kooli lapsed siin kenasti sina ütlevad, samas küll mitte ära unustades viisakat „prouat”! Tunnen kohe palju lähemal neile olevat!

Minu pilt on aastast 1989, kui kõik rahvuslik oli jälle uus ja moes ning kui lõpetajate auks lehvisid Tartu Ülikooli peahoonel rahvuslipud! Nii on minulgi rahvariided seljas. Samas sain sõbrannalt kingiks dollaripuu... mis osutuski saatuslikuks, sest juba samal aastal jäin ilma Balti ketist ning kõigest järgnevast, kuna elutee viis hoopis üle mere Rootsi ning sealt juba kaugemale Kanadasse.

20.4.08

Fotojaht - märg

Alguses arvasin, et piirdungi selle pildiga,
kuid siis jäin oma pilte vaatama
(huvitav on teema järgi neist üle käia)
ning leidsin järgmised:


Ühel Kariibimere saarel, kui beebit ootasin...


Kanuuga Algonquin pargis (suuruselt umbes ¼ Eestit).
Väike Mari on meil kaasas ja vanaema ka,
kellele hoolsalt seletasime, mida peab karu nähes tegema
ning unustasime ära sellise tühise seiga,
et hundidki samas pargis elavad
(sellest sai ta teada, kui need õhtul ulguma hakkasid :).


Ka Kanadas on kohti, mis kangesti Eesti rannikut meentuavad...


Selline võib meie aed välja näha,
kui palju vihma sajab või lumi sulama hakkab
(sel korral tekitas meil ja paljudel teistel
torontolastel korraliku uputuse keldrites).


Mõned „pisut” märjad fotod albumitest...


Tomi ema Quebec'i linnas -
minu meelest kõige kenam linn Kanadas
oma imeilusa vanalinnaga.


Marineland Niagara juures on kindlasti koht,
mis tasub siia külla tulles üle vaadata, eks ju!