30.9.12

Pidu!?...

Ma ei tea, kuidas on Eesti koolides, kuid siin saavad lapsevanemad tähtsad teated koolist kätte automaatse telefonisüsteemi kaudu. Nagu näiteks teate, et sinu laps on puudunud sellest ja sellest klassist ning parem on, kui ta vastava aineõpetajaga ühendust võtab, kui ta tegelikult koolis oli. Ning kui ei olnud, siis peaks mingi põhjenduse kooli saatma. Aga teated võivad olla ka umbes sellised: "Vähese huvi tõttu jääb koolipidu õhtul ära! Kõik müüdud piletiraha makstakse tagasi!" Minul muidugi polnud aimugi, et mingi pidu pidi reedel toimuma. Mis näitab, kui vähe mu kaks neiut võimalikust peost sisse võetud on, aga teisalt ka seda, et vist pole noored sellest enam niiiii väga huvitatud. Kas ollakse pigem näoraamatus või hoopis telefonis tekste saatmas, arutasime mõnede teiste lapsevanematega... 

Tom uuris Kirke käest, kas ta siis ei taha poistega tantsu lüüa. Kuid Kirke meelest pole see huvitav, mis sest et mõni poiss on avaldanud arvamust, et neile Kirke meeldib. Ta olevat "turned them all down" ehk siis kõigi lähenemiskatsed eos purustanud. Asjalikult küsis Kirke veel, kas issi tõesti tahab, et ta poistega väljas käiks :D

9.9.12

Liisu

 

Meie peres on vahepeal juhtunud kurvad sündmused. Liisu, kelle Mari sai oma 8ndaks sünnipäevaks, läks parematele jahimaadele, nagu Tom kenasti kirjutas. Kaks ülemist pilti on võetud päev enne ta viimast. Olin alati millegipärast arvanud, et meie noorema kiisu Puma elutee jääb lühikeseks, sest tal käivad peal epilepsia hood, ja eks ta ole muidu ka selline ulakas, kes kipub kangesti välja, kuigi me seda ei luba. Aga siin suurlinnas ei ela õuekassid just väga vanaks, eriti kui tavaliselt toakass olla... Kuid nagu ikka ei lähe asjad just nii nagu ise enda jaoks selgeks mõelnud oled...


Viimase aasta jooksul oli Liisu meil muutumas omapäi-kõndijast-kassist selliseks, kes otsis teiste lähedust. Arvasime, et vanema kassi asi, ikkagi üheksas aasta juba jooksmas. Kuni viimaks paar nädalat tagasi kadus tal söögiisu ning peale seda hakkas ta oksendama. Lootsime ikka, et asi läheb üle, aga loomulikult pidime ta siiski arsti juurde viima. Meie loomaarst oli väga kena, oli nõus kassi kohale toomisega (Mari) ning siis kui aega saab, üle vaatama, sest päev olevat tal väga tihedalt täis (mina tõin ta peale tööd jälle koju). Tema diagnoos: "Teie kass on väga haige. Tal on maksaprobleemid!" See tähendab, et viga võib olla suht kergekujuline või hoopis raskem (kaasa arvatud vähk).

 Eks ma nüüd oskasin isegi mõelda, et okse oli kollane ning vaadata, et kõrvad olid tõesti kollakad. Me oleks pidanud kassi intensiivravisse panema, tilgutite alla mitmeks päevaks ning siis lootma paranemisele, st jätkama ravimitega ning suure hoolitsusega järgmised kolm kuud. Ning... lootma, et ta saab terveks... sest kogu see ravi ei tarvitse mingit tulemust anda. Kokku oleks see meil läinud maksma umbes $800 kuni $1200 dollarit, pluss ravimid... Ei julgustanud ka internetist loetud juhus, kus omanikud kulutasid umbes 4 korda nii palju ilma igasuguse tulemuseta. Nii et meie otsus kiisu ravi mitte alustada ning ta magama panna, võeti arsti poolt täiesti mõistvalt vastu.

Ainult otsuse tegemine ei olnud üldse kerge. Veel enam, kui pidid valiku tegema, millal kass kohale viia. Liisu oli viimasel ajal ka väga õue nurunud, ning kui tundsime end pisarad mööda põski alla voolamas justkui kurjade kohtumõistjatena, siis tahtsime tal lubada, mis ta soovis. Kiisu lipsas välja ning kadus... Ta tuli alles järgmisel õhtupoolikul välja ning keeldus tuppa tulemast. Panime talle vett ja toitu õue, kuigi ega ta toitu ei puudutanud. Ainult jõi. Istusime siis temaga aias, meenutasime temaga veedetud aega ning naispere muidugi lahistas nutta. Tegelikult märkasin ka Tomi silmi kahtlaselt läikimas. Kuna siin oli parasjagu pikk nädalavahetus, siis kõik kohad olid kinni. Arst arvas, et Liisu peaks ikka need kolm päeva vastu, kuid kolmandal päeval vajus ta täiesti ära. Veel eelmisel õhtul oli ta hüpanud aias tooli peale ning ringi käinud. Kuigi oli selge, et ta oli palju nõrgem kui varem.

Olime natuke paanikas, mida teha. Tom helistas loomakliinikusse, mis 24/7 lahti. Meie üllatuseks nõudsid nad kõigepealt $350 eest ülevaatuse tegemist, et kontrollida, kas meie otusus loomake magama panna on põhjendatud. Eelmise arsti ülevaatus ei pidanud midagi lugema. Lisaks veel muud kulud. Kuid ega meil palju midagi üle ei jäänud. Panime kiisu õrnalt kasti ning Tomi rooli, sest pere nõrgem pool ei suutnud kuidagi kaasa minna. Tom ei jõudnudki aga kliinikusse, sest kiisu oli poole tee peal väga vaikseks jäänud. Nagu Tom hiljem ütles, oli see justkui Liisu viimane kingitus meile, et me ei pidanud ahnete arstide jaoks nii palju rahakotti kergendama.

Suure ähmiga ei osanud Tom kohe midagi teha. Mari oli öelnud, et ta jätaks kassi kliinikusse, kus need põletatakse, sest ta ei tahtnud endale suuremat leina tekitada, kui Liisu meie aias igaveseks mulla alla puhkama panna. Nõnda viis Tom Liisu järve äärde metsatuka alla. Kuid asi jäi nii tema kui minu hinge kriipima. Nõnda tõi ta kiisu sealt koju ning me matsime ta tagaaeda. Hauda sai kaasa pandud kaks ühe- ja kaks kahedollarist münti, Liisu sünni- ja surmaaastatega.

Otsisin kokku fotosid Liisust (siin alates uuematest vanemateni), kuid pean tunnistama, et ma läinud kõike üheksat aastat läbi. Siin valik mõnedest. Lõpus on ka video päevast, kui Mari kassi endale sai (päeval tõi Eesti Majas töötav kindlustusagent kiisu panka ja õhtul viisin ta alla kooliruumidesse, kus Mari Eesti koolis oli). Milline rõõm lapsele! Ta mäletab, kuidas oli mõelnud kasside lühikese elu peale (võrreldes muidugi inimestega), kuid arvanud, et ta on palju suurem, kui see kunagi juhtub. Ja siis pole ju seda nii raske üle elada. Istusime kahekesi diivanil ning vesistasime, kui ta seda rääkis. "Mari, see ei tähenda, kui vana sa oled, iga kaotus on raske... Vaata mind..." Tegellikult ei osanud ma kunagi arvata, kui raske võib olla kodulooma surm. Mul ei ole päriselt ühtegi kodulooma varem olnud. Nüüd on mul looma kaotuse kogemus... arutasime Tomiga, kas see tähendaks, et me kunagi enam lemmiklooma ei võtaks. Jõudsime mõlemad otsusele, et lihtsalt oleks vaja pisut aega leinaks ning siis oleks meil jälle keegi kodus. Mis ei tähenda uut kassi, sest meie väikses majas on ikka kaks looma opitmaalne.



Puhka rahus, Liisu!

2.9.12

Pimedad ööd...

Mari värvipiliiatsitega joonistus