Meie panga Ekbaumi stipendium

Toronto Eesti Ühispangal on tore komme igal aastal tublidele noortele kanada-eestlastele välja anda panga asutaja nimelist stipendiumi. Arvestades, et siinsed ülikoolimaksud on lausa jubedalt suured, siis iga rahaline toetus on tudengile kulda väärt, sest muidu võid vabalt kooli lõpetades mitmekümnetuhandese õppelaenuga oma karjääri alustada (kui muidugi alustad, sest töö leidmine noorte seas pole sugugi kerge praegustel aegadel, kuigi oleneb ka erialast). Sel korral oli kandidaate eriliselt palju, kuigi mõni päev enne tähtpäeva jõudsime juba muretsema hakata, kas keegi üldse kavataseb kandideerida ka. Sundisin siis Mari ka oma avalduse sisse panema, kuigi esialgu polnud seda plaanis. Igal juhul oli ta üks nendest, kellele stipendium määrati. Tegelikult oli lõppkokkuvõttes tore, et tervelt 12 stipendiaati oli sel panga 60-ndal juubeliaastal. Ja kui tavaliselt jagatakse stipendiume aasta peakoosolekul välja, siis sel korral toimus see koosolekule järgnenud pidulikul koosviibimisel. Toronto Eesti Maja saalis oli üle kolmesaja inimese tihedalt laudade taga istumas. Kui Mari lühike elulugu ette loeti, siis tegi Ellen lugemises ilmeka pausi, kui teatas, et Mari õpib mehaanikainseneriks. Keegi ütles mulle pärast, kuidas see teadmine võttis hetk aega kõigi ajudesse jõudmiseks - insener... mehaanika... tüdruk..., ning siis kõlas saalis vile ja aplaus. Eestlastest meeste hulgas on meil hulk insenere, kes oskavad sellist asja hinnata :) Mu noor töökaaslane, kes elulood inglise keelde tõlkis, oli öelnud, et Mari on "scary smart" - hirmus tark. Mina pole kunagi selle peale nii mõelnud, aga tegelikult on teada, et ega alla 90 protsendise koolitunnistuse keskmiseta ei tasu eriti sinna sissesaamist proovidagi. Teine tunnustav kahin läbis, kui sai nimetatud, et Mari kümme aastat karatega tegelenud ja eelmisel aastal Kanadat esindas Jaapanis toimunud itosu-kai maailmameistrivõistlustel. Mille peale astus Ellen igaks juhuks sammu Marist kaugemale :)  Paljud tulid pärast mulle õnne soovima ja nimetama, et võin oma lapse üle uhke olla. Eks ma siis proovin natuke seda ka, kuigi kodus võiks ta küll pisut rohkem näiteks nõusid pesta :D

Kaks ühe hinna eest...

Kaks päeva ühispankade keskuse poolt korraldatud suurel koosolekul, kus arutati igat sorti küsimusi, muu hulgas ka mobiiliga poes ostude eest maksmist. Toimus see lennujaama lähedal asuva hotelli konverentsiruumides. Päris mitu erinevate ettevõtete gruppi olid ka oma üritustel. Mis tähendab, et kõik ei tarvitse väga sujuvalt minna. Nagu näiteks siis, kui meie saalis hakkas kõnepidaja jutu vahele kõlaritest hoopis teine kõne tulema. Tõenäoliselt kõrvaltsaalist, kus peeti mingit peakoosolekut. Nii et ühe hinna eest lausa kaks koosolekut ;D

Muudest tarkustest veel seda, et ühispangad on välja tulnud uue üllitisega, kuidas inimeste elu kergemaks teha (nad olid muide kunagi ka esimesed, kes deebetkaardi kasutusele võtsid!). Nimelt on siin endiselt täie elujõu juures tshekisüsteem. Tahad teisele raha anda, siis kirjuta tshekk. Mille peaks siis kuidagi panka toimetama. Siiani on kõige kergemaks lahenduseks olnud minek kõige lähema rahaautomaadi juurde (kui pangakontor liiga kaugel), kus saab ka deposiite teha. Või siis tshekk posti panna. Nüüd siis võib tshekist mobiiliga vastava rakenduse abil foto teha ning ongi tshekk su kontos. Ühtepidi hea mõte, kuid ma arvan, et noored eelistavad ilmselt pigem läbi interneti ülekandeid teha, kui tshekkidega jännata. Pisut segane on ka veel võimalike pettuste ärahoidmise kontroll, seda muidugi panga seisukohtast :) Kuigi vastavad programmid pidid näiteks kindlaks tegema, kui tegemist on dublikaatdeposiidiga.

Jõulupidu

Detsember on täis enne-jõuluseid jõulupidusid. Ja ega meiegi vähemalt ühest ilma ei jää ;) Tööpidu toimus ühes huvitavas restoranis, mis kahekordse elumaja ruumides sisse seatud - Corner House Restaurant (ehk eestikeeli nurgamaja restoran), asub Casa Loma lossi lähistel. Olime teisel korrusel kunagiste magamistubade ruumides. Läksime kohale oma autoga, sest meil oli veel üks pidu samal õhtul, kuigi siin on päris tavaline, et töökoht võib kinni maksta takso kulud, sest suurem probleem on, kui hiljem jääda vahele purjus sõitmisega. Mille puhul näidatakse näpuga töökoha või ükskõik millise peo korraldaja peale jättes purjutaja kõrvale. Oled peo korraldajana vastutav, et kõik ikka kaine peaga rooli taha istuksid.

 

Tundub, et omanikud teevad suure hoole ja armastusega oma tööd. Peakokk-omanik on pärit Saksamaalt, mis ei tähenda aga et toit oleks ainult saksapärane. Vasakus nurgas on meile pakutud menüü, mille ülemisel serval lausa eestikeelne jõulutervitus :) Omaniku kaasa käis mitu korda üle küsimas, kas toit on ikka hea ja me kõigega rahul oleme. Tunnistan, et see on minu jaoks küll esimene sellesarnane kogemus (mitte et ma just väga suur restoranide külastaja oleks). Kelnerid olid väga abivalmid ja sõbralikud. Üks proovis mõningaid eestikeelseid tervitusi selgeks õppida ning hiljem rääkis, et on tegelikult koolitatud näitleja. Meenutas korda, kus teda nädal aega ühte filmitööd tehes poputati, ning ütles, et ta ei imesta, kuidas  filmitähed võivad suure tähelepanuga väga ära harjuda ning üsna nipsakaks muutuda :) Ilmselt kuluks neile rohkem ära perioode, kus nad tööta on ja peavad ettekandjana raha teenima :D

Mina sõin mereahvena praadi ja Tom lambaliha. Krabisupp lillkapsaga oli küll natuke kesine krabide ja lillkapsa esinemise suhtes, ja kuigi ma seda ehk enam uuesti ei sööks, maitses üsna hea. Magustoidule pidime ei ütlema, sest olime enne õhtusööki viinud lapsed meie sõprade poja sünnipäevale ning kiirustasime sinna tagasi - jõudsime just magustoidu serveerimise ajaks, nii et hea ajastus. Poja suur õde on juhtumisi nüüd mu töökaaslane, ta poseerib restorani ukse ees :)

Raha

Teema on hetkel Eestis eriti aktuaalne! Mõni nutab kroone taga, mõni rõõmustab uue raha üle, mõni ei saa sotti, kui palju siis asjad õieti maksavad! Kui kõik üle pea hakkab minema, siis võib ju meie pere moodi OMA raha luua :D Timmude raha (pisikeses kirjas rahatähtede ääres) on sama palju väärt, kui Kanada dollarid. Need tekkisid meie perre siis, kui lapsed väikesed ning käis igat sorti punktide kogumine näiteks nõudepesu ja voodi kordategemise eest. Alguses piisas tasuks ainult klepsude andmisest, aga vanemaks saades otsustasin neid hoopis rahadega tuttavaks teha. Enam ei mäleta, mitme punkti eest kui palju raha sai, kuid alles hiljuti tuli Kirke veel Timmude valuutat päris raha vastu vahetma :)  Kõik rahatähed on laste enda poolt minu juhendamisel arvutil loodud, kusjuures kõige tähtsamate tegelaste näod on ka uhkelt peale ilmunud (kahedollarisi on lausa kaks varianti, ühel on sõbranna Kati pilt).

Mina rõõmustasin EURO üle puht praktilistel kaalutlustel, kuna töötan iga päev rahaga. Saatsime juba novembri keskel oma kroonivaru Eestisse (klõpsasin veel mälestuseks pildi). Õnneks astus vaid mõni üksik oma kroonidega peale seda sisse. Soovitasime siis kroone ikka järgmise Eesti külaskäiguni alles hoida. Nüüd on pangas üks valuuta vähem, mille pärast pean muretsema :) Kuigi aasta esimeste päevade jooksul sai selgeks, et ikka nii kergelt ei lähe siinpool ookeanigi see vahetus. Pidime ikka natuke oma asju teiseks sättima rahaülekannete osas. Lisaks tuli natuke toredam teade keskusest, et viimaks ometi lubab nende süsteem Eestissegi "Eesti" rahas ülekandeid teha :D

Raha on samas minu joaks vaid töövahend, ja must töövahend, sest peale käsitlemist peab käed alati kenasti puhtaks pesema! Kui pangas rahatähti kokku loen, siis ei oska seda "päris" rahaga seostadagi :) Meil on peale Kanada dollarite ka USA raha ja Eurod. Kõige rohkem ei salli ma ameeriklaste rahatähti. Kõik on ühte värvi ja kui saame uhiuued pakid, siis on võimatu neid masinaga lugeda. Ega käsitsigi kerge pole, võtab ikka aega, et kontrollida, kas ma kogemata kahte-kolme üheks ei loe. Üldse on sellised korralikult kasutatud rahad palju paremad "töövahendid". Huvitav on ka see, kuidas aastatega harjud ära raha "tunnetama". Libistad neid käe vahel ning äkki saad aru, et üks rahatäht ei tundu õige. Eks siis pea seda rohkem uurima ja puurima. Kuid õnneks on enamasti tegu lihtsalt eriti kulunud või vanema väljaandega või väga kummaliselt ära väntsutatud rahatähega. Valeraha pole õnneks meil liiga palju kätte sattunud (sülitan nüüd kiiresti kolm korda üle õla).

Ajapikku on ka sularaha hulk pankades kõvasti väiksemaks jäänud, sest palju rohkem tehakse kaardimakse. Ega pangarööviga enam rikkaks ei saa :) Statistikagi ütleb, et pangad kaotavad rohkem raha igat sorti muude pettustega. Teisalt oleme ikka pank ja mõni aasta tagasi röövimise käigus ühes Kanada pangas maha lastud teenistuja paneb mõtlema, et ega nalja pole... Mis ei tähenda, et meil toredate töökaaslastega tore poleks! Eriti kui veel aegajalt käivad külas sellised vahvad karvased elukad, kelle kätte võib julgelt rahatähti usaldada :D (Mõlemad pildid on kusagil varem blogis juba üleval olnud, kuid sobivad minu jutu juurde kenasti). 

Lõpuks pangatöötaja üks kummaline harjumus. Kõik rahatähed peavad olema rahakotiski õiges järjekorras ja vaatama ühes suunas :)  Kuigi olen tähele pannud, et tänu masinate üha laialdasemale kasutamisele saame pakke, milles rahad ei ole sugugi "näod ülespoole"! Uuemad töötajad ei tee sellest nubrit, kuid minul on ikka sees kange sisemine tung kõik õiget pidi keerata :D


Nüüd sai küll pikk jutt fotojahi teemal, aga kuidagi ei tihanud vaiki olla :) Teiste rahafotosid võib imetleda siit.

Kanada post

Nüüd on minu kallis kaasa pool aastat Kanada Posti leival olnud. Ma ei tea, kuidas see Eestis on, kuid siin on postitöö päris hea soe koht :) Isegi kui väljas lund sajab ja külm on ja peab suure kirjakotiga jõuluvana saadetisi ringi tassima. Tegelikult pole Tom just kirjakandja, kuigi ta oli valmis ka sellise lihtsa tööga "leppima" (tunnistan, kui keegi mulle seda pakuks, siis jookseksin tulistjalu seda vastu võtma, aga ega seda siin kerge pole saada, sest postitöö on ju soe koht :) 

Tom on hoopis mingi tehniline asjapulk, vaatab, et sorteerimismasinad kenasti töötaksid ja tõrkuma ei hakkaks. Vahepeal käib veel kursustel ning saab aina tarkust juurde. Paar korda on ta öösel pidanud kohale minema, kuid siis tegi ta ületunde. Kõige rohkem oleme mures, kui ta peabki äkki öövahetusse jääma. Aga see selgub alles järgmise aasta alguses.

Eestlasi pidi olema veelgi posti leiva peal, kuigi mitte nii palju kui omal ajal. Nad on sealt juba pensionile läinud. Ega nii kergelt niisama ära ei minda, sest riik on hea leivaisa ning post kuulub riigi alla. Tom paistab ka päris rahul olevat! Mille üle mul on hea meel. Ta väidab, et esimest korda teeb ta tööd, mis kõige lähemal õpitud erialale.

Meie vaatame nüüd lastega möödasõitvaid postimasinaid ja mõtleme, kuidas Tom oma tööd teeb. Kui varem kippusin vahel posti kiruma, et kirjad ikka kaovad ja post aeglane jne, siis nüüd tunnen tahtmist hoopis Kanada Posti kaitseks välja astuda :)  

Muide, minu esimene ametlik töö oli Eestis ka posti juures Tallinnas (nimeks ilmselt mingi nõukogude asi... CCCP почта näiteks), aasta aega kohe peale kooli lõpetamist! LAPis, ehk Linna Ametpostis. Meie ei viinud käsitsi saadetisi laiali, vaid sõitsime taksoga ringi ning jagasime ametiasutustele, koolidele jne posti laiali. Linn oli kümneks ringiks jagatud. Õppisin päris kiiresti tegelikult kõik need ringid selgeks ja võisin vajadusel ükskõik millise läbi sõita. Paaril töötajal olid load ning nad sõitsid oma autodega. Hiljem istusin hoopis omaette ja saatsin registreeritud kirju välja, vana arvelaud kõrval, et pidada arvet, kui palju kirju teele läheb :) Ega selgi tööl viga ei olnud, aga mulle meeldis seal ringide peal isegi rohkem, sest mõned asutused said väljamaa ajakirju (eriti Soomest), mida me võisime siis kiiresti läbi sirvida! Nii et kui keegi sai pisut räsitud olemisega ajakirja, siis olid kellegi teise silmad selle juba üle vaadanud. Oh, neid aegu :D

Kõige lõbusam on, et minu praegune kolleeg Torontos on samuti oma "karjääri" LAPis alustanud, kuigi mõni aasta varem kui mina.