Hilinenud vastlad ehk vastlapitsa

Rootslaste küpsetamisajakirjast leidsin huvitava idee küpsetada vastlapizza. Kuna ma nädala sees sees seda teha ei saanud, siis jäi küpsetamine nädala lõpule. Tööl ma ka ei olnud, kus alati vastlakukleid pakume. Väga hea vahukooresai tuli. Alusele laotasin veel murakamoosi (aga igat sorti hapum moos sobiks). Ma ütleks, et lõpptulemus sai isegi parem kui traditsiooniline vastlakukkel ;) Lihtsam oli süüa ka.

Taigna jaoks:

12g pärmi (või 1.5tl kuivpärmi)

2dl piima

jahvatatud kardemoni

1,2dl suhkrut

natuke soola

25 g toasooja võid

4-5 dl jahu
Kergita umbes 45 minutit. Siis rulli pizzataginamoodi lahti (umbes 1,5cm paksuseks), ääred natuke kõrgemad. Kergita 30 minutit. Küpseta 210C juures 8-10 minutit. Jahuta plaadil.

Pane peale umbes 150 g moosi (või värskeid vaarikaid, kuhu segatud 2spl suhkrut ja 1spl tärklist)

Kõige otsa vahukoort.

Mina panin julgelt ;) Lisaks riputasin peale hakitud mandleid ja natuke shokolaadi.

Mmmm... maitses hea isegi järgmisel päeval!

Šampusetarretis

Uue aasta võtsime vastu ... šampusetarretisega, või peaaegu (jaa-jaa, ma tean, et šampuseks võib ainult teatud vedelikke kutsuda, ei ole vaja näpuga siin viibutada :). Magustoidu käisin vast tund enne südaööd välja. Idee hüppas paar nädalat tagasi mingil interneti lehel üles, aga nii palju kui ma otsisin, ei leidnud enam originaalretsepti üles :) Aga eks neid ole rohkem kui üks.

Kirke oli see, kes arvas, hea mõte. Leidsin tagavarast lausa 1.5 liitrise vahuveini ja kolmapäeva õhtul puhastasime granaatõuna. Sulatasime potis umes klaasijagu vahuveinis kaks klaasi suhkrut (võib muidugi maitse järgi panna nii palju kui soovi on, oleneb ka kui hapu on vein). Pisut rohkem kui kaks supilusikat želatiinipulbrit paisuta natukese kuuma veega ja sega suhkruveiniseguga. Lisa ülejäänud vahuvein. 

Kui tahta, et marjad põhja jääksid, siis oleks vaja enne natukese seguga need tarretuma panna. Meie ei pannud. Maitset see ei rikkunud ;)

Head uut aastat!

Kodujuustukook

Tegin jõuluõhtuks seekord kodujuustukooki pohlakattega nagu Silja blogist leidsin. Pidin natuke teatud asju ümber muutma, sest kodujuustu müüakse siin 500g topsikutes jne... Lisaks riivisin sidrunikoort ning panin ka sidrunimahla täidisesse :) Väga-väga hea kook sai! Kindlasti teen veel, ja omamoodi.

Põhi:
140 g tooreid mandleid (kasutasin mandlijahu)
140 g pehmeid kuivatatud datleid
näpuotsatäis soola
1 tl jahvatatud kaneeli (soovi korral)
Töötle mandlid koos datlite, soola ja kaneeliga kleepuvaks massiks ning suru ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga kilega kaetud vormi põhja. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi, et põhi saaks taheneda.

Täidis:
500 g kodujuustu (mina lasin saumikseriga peenemaks)
4,5 dl vahukoort
200 g suhkrut
2 sl vanillisuhkrut
1 sidruni riivitud koor ja mahl
20 g želatiini
Vahusta vahukoor. Teises nõus sega omavahel suhkrud, sidruni riivitud koor ning kuumutatud sidrnimahl, lõpuks kodujuust ning lisa samal ajal segades ühtlase nirena kuumas veel lahustatud želatiin kodujuustusegu hulka. Seejärel sega õrnalt täidisesse vahustatud vahukoor. Vala segu koogivormi ja aseta vähemalt kaheks tunniks külmkappi. Kui täidis on tahenenud, tee koogile kate.

Kate:
300 g pohli
80 g suhkrut
6 g želatiini
Püreesta pohlad kannmikseris, köögikombainis, saumikseriga vm viisil. Suru püree läbi sõela ja sega suhkruga läbi. Lisa kuumas veel lahustatud želatiin ja sega ühtlaseks. Laota koogile ja hoia külmas, kuni kate on tahenenud.

Pohli saab siitmailt sel kujul :)  Muidugi mitte alati, kuid poolakate Starsky poes ikka vahel müüakse, üsna kalli hinnaga. Aga vahel ju võib neid endale lubada.

Pannkoogipallid

Midagi uut meie menüüs. Tõlkisin selle taanlaste Æbleskiver toidu pannkoogipallideks, väga võimalik, et eestlastel on oma nimi olemas :) Igal juhul sai Kirke jõuluvanalt kingiks jaapanlaste takoyaki tegija ehk siis nende kaheksajalataignapallide elektrilise köögiriista. Sest neiu on mitu korda rääkinud, kui head need kunagi Jaapanis käies olid. Eks siis jõuluvana pani selle mõtte kõrva taha. Eks ma natuke muretsesin, sest pann tuli läbi Amazoni otse Jaapanist ja nende elekter on hästi natuke erinevam kui Ameerikas. Uurisin siit ja sealt, ka oma kaasalt. Muud ei pidanud juhtuma, kui et pann läheb pisut kuumemaks kui muidu. Jaapanlased, kes siia mandrile elama tulnud, nimetavad, et ongi hea, sest muidu pidi see liiga külm olema :)

Proovisime jõulupäeva hommikul kohe masina ära. Taignaks siis taanlaste pannkoogipallide retsept. Esimesed tulid küll natuke lopergused, aga siis sai asi käppa. Kahekesi Kikrega me seal toimetasime ja nüüd võiks öelda, et me pole küll just eksperdid, kuid saame juba päris hästi hakkama.

Vahusta 4 munakollast 2 spl suhkruga, lisa 4.5 dl jahu ja 4.5 dl piima, 0.5 tl soola, 1 tl küpsetuspulbrit, 3 spl õli (või sulatatud võid), kõige lõpuks vahustatud munavalged. Valasin taigna kannu, sest nii on lihtsam seda välja valada.
Viimaks veel üks foto üliõnnelikust lapsest, kui ta oma kingi kätte sai :D

Verivorstitegu

Mul oli nii hea meel, et Mari oli nõus verivorstide tegemise enda kanda võtta. Kata tuli kolmapäeval appi, mina olin juhendamas ning kolmekesi saime asjaga palju kiiremini ühele poolele. Oleks võinud kiireminigi seda teha, kui keegi (st mina) poleks liiga palju tangu keema pannud :)  Järgmisel aastal peaks ikka vähem ette võtma, kui just ei hakka neid näiteks müüma. Ostjaid vist eestlaste hulgas ikka jätkuks. Peaks muidugi trimmima seda tegemiseretsepti. Kuigi sel aastal läks asi palju paremini! See tähendab, tugevam vorstilikum maitse. Panin ikka väga julgelt maitseainied! Mul on järejordselt lühikesed tontsakad vorstid. Keetmisel läks vaid kolm katki. Lisaks pudenes üks "kett" maha, nii et vast seitse vorsti läksid katki. Peab ikka paremini nendega ümber käima ;) Riputasin neid vannituppa, et koerad ligi ei pääseks.

Kirke käis vahepeal lihtsalt asja uurimas. Tal oli oma ülesanne. Disainins uhket piparkoogimaja :) Sellega peaksid nad nüüd lähemil päevil ühele poolele saama. Vaja ikka enne piparkoogitaigen ka valmis meisterdada. Kõigile, kes piparkookidest ei vaimustu ja kes verivorste kummardavad, soovitan läbi lugeda järgmise kirjutise: Ood verivorstile

Enda jaoks veel märkmeid vorstiteo kohta. 1 kg odrakruupe keeta pehmeks, võib enne likku panna, siis läheb kiiremini, panin ka soola kohe juurde, võiks ka puljongis proovida järgmine kord hautada. Liha (rasvast sealiha, peekonit, eelistaksin suitsupeekonit) kusagil 1 kg jagu (oleneb, kui lihast vorsti lõpuks tahta), sibulat nii 3-4, mille praadisin peekoniga, maitseaineid oma maitse järgi. Minu meelest võib päris julgelt panna. Kasutasin jälle kuivatatud verd (ostetud Tongmaster lehelt, sealt saab ka sooli osta, kõigile nendele, kel probleemi vere ja soole hankimisega ;) Mina olen lihtsalt hästi mugav, kes hea meelega ostab kõik asjad üle interneti. Tegelikult on võimalik sooli ka Kanadas tellida. Verega on keerulisem. Aga selle Inglismaalt saabunud saadetisega igal juhul mingit probleemi ei tekkinud. Jõudis kenasti kohale.

Veel peale vorstide toppimist torkisin kaks-kolm korda nõelaga ja torkasin siis umbes 10 minutiks kuuma vette. Hoidsin silma peal ja torkisin veel, kui vaja. Ahju läksid 180 kraadi juures umbes pooleks tunniks. Panin peekoniriba veel peale. Soovitatakse ka madalama kuumusega küpsetada. Siis pidid krõbedad mõnusad vorstid tulema.

Parima pagari otsingutel

Eesti parima pagari saade jõudis kenasti lõpuni. Minulgi õnnestus see ära vaadata :) Mulle meeldis. Ma ei saa aru nendest, kel jätkus kriitikat kogu saate ülesehituse, saatejuhtide, muusika, osalejate ja ma ei tea mille kohta veel. Minu meelest oli kõik just nii nagu pidi. Kui võrrelda originaaliga The Great British Bake Off, siis mina ei saa küll mitte midagi negatiivset välja tuua. Sest brittide saade ja kogu saate formaat meeldib mulle kõigist erinevatest kokandusvõistlustest kõige rohkem (eriti kui mõtlen nende peale, kus kurikuulus Ramsey oma sõnu ei vali). Ja eestlased jälgisid ülesehitust päris hästi. See on rahulik ja mõnus. Kohtunikud ei ole oma kriitikaga liiga õelad, ei kardeta nõuandeid jagada. Tekib hea sõbraliku koostegutsemise tunne. Eriti tänu saatejuhtide toredatele vahekommentaaridele. Kuigi pean ütlema, et brittide omad on vast kõige vahvamad selles osas. Aga ma ei oska midagi halba ühegi teise kohta ka öelda. Muusikaga jäin ka väga rahule, just selline sobiv. Ei mingit põnevuse üleskruttimist helidega.

Olen nüüd näinud lisaks veel Iiri, Austraalia, Rootsi, Lõuna Aafrika ja USA saateid. Soome oma magasin kahjuks maha. Osadel küll pisut erinevad saate nimed, kuid kogu ülesehitus enam-vähem sama. Välja arvatud Uus Meremaa, mille torkasin ka siia vahele, aga seal otsiti samuti parimat pagarit. Kõige vähem tegelikult meeldiski viimane ja USA oma. Liiga palju oli seda nii tüüpilist põnevuse ülesajamist. Mis tundub liiga kunstlik. Nii palju siis minu arvamisest. Teleriekraani taga istudes olen pea alati kohtunikega sama meelt olnud. Eesti võitja teenis täiega oma tiitli ära. Kiitus kohtunikele. Koduküpsetajad Eestis võivad kõik uhked oma oskuste üle olla, sest arvan, et paljud võivad temaga samastuda :) Isegi kui polegi kusagil kursustel käinud ja uhkeid prantsuskeelseid termineid ei tea ;) Mis ei ole üldse kivi loopime ühe võistleja kapsaaeda, sest tema küpsetised nägid superkenad välja ja kindlasti maitsesid sama hästi. Ma ise olen lihtsalt alati proovinud Eestis väga hoolikas olla, et ei kasutaks võõrkeelseid väljendeid :P

Kõigile, kel küpsetamise vastu huvi, soovitan neid saateid vaadata :) Siit leiab nimekirja teiste programmide kohta.

Kiwikook

Halloweeni peole valmistasin kiwi-jogurtikoogi. Võtsin aluseks siit leitud retsepti, mis oli küll tehtud granadillist ehk kannatuslille viljadest, kohalikus keeles passion fruit. Kuna meil on aias hulgaliselt arktilise kiwi vilju, siis otsustasin hoopis neid kasutada. Meil väike mure, mida kõigist nendest teha. Hetkel on küll tunne, et kui keegi ei tule appi ära korjama ja sööma, siis jäävad need linnukestele toiduks. Kui siinsed linnukesed muidugi kiwimarju söövad.

Koogi tegin lausa eelmisel päeval valmis. Tahtsin kiwipüreest veel õhukese katte panna peale, kuid see ei tarretunud. Võtsin maha ning lisasin zelatiini. Panin sügavkülma, kuid ikka ei tarretunud. Õieti tundus pooleldi valmis. Autos voolas osa kattest sülle. Kiiresti ots ümber ja tagasi koju. Õnneks olime vaid mõne minuti jõudnud sõita. Tõmbasin jälle katte maha. Kuna muuks aega polnud, siis sai ainult granaatõuna seemneid peale raputada. Muidu oli mul lausa minikiwi lõigud koos granaatõuntega kaunistuseks pandud. Kook maitses ikka päris hea :P

Koogipõhi

30 g mõru šokolaadi peenikeseks tükeldatud

1 spl kakao pulbrit

1/8 tl lahustuvat kohvi
   sega ülaltoodu ained omavahel ja lisa...

2spl keeduvett - sulata

Sega kuivained:

1/2 kl jahu

1/4 tl küpsetuspulbrit

1/8 tl meresoola

Vahusta omavahel:

3 spl toasooja võid

1/4 kl suhkrut

2 spl pruuni suhkrut,
lisa viimaks

1 muna (toasoe)

1 tl vanilli

3 spl hapukoort (toasoe)

ja šokolaadisegu

Pane kõik kokku ning 22cm lahtikäivasse vormi. Küpseta umbes 20-25 minutit 175kraadises ahjus. Jahuta. Lõika 20cm lahtikäiva vormi suuruseks ja pane selle põhja.

Tarretis

1/4 kl külma vett ja 4,5 tl zelatiinipulbrit seisma u 10minutiks

1,5 kl marja/puuviljapüreed 

1,5 kl suhkrut

2tl värsket sidrunimahla

näpuotsaga soola (püreele suhkur jne, soojenda ning lisa sinna paisunud zelatiin)

1,5 kl vahukoort (või 2 kl jogurtit)

Ahjupannkook õunte ja kanepiseemnetega

Sattusin hiljuti ühe sakslase blogisse, kus mitmeid toredaid retsepte - Zucker, Zimt und Liebe. Kõik loomulikult saksa keeles, milles ma küll oma teadmistega hiilata ei saa. Arvestades seda, et saksa keele eksam on ainuke, milles ma kunagi täielikult läbi olen põrunud :) Muidugi ei aidanud kaasa, et ma saksa keele tunde ülikooli ajal väga nigelalt oma osavõtuga austasin, ning õppejõud, mis iganes ta nimi täpselt oli (aga siniseid riideid erinevates toonides ta armastas), minu suhtes oma kehva arvamise paika oli pannud. Algas vist kõik sellega, et ma ei tahtnud kaasa laulda mingit laulukest ja sain mürgise märkuse sihtmärgiks. Aga mis teha, laulmises pole ma just kõige hiilgavam, ainult parasjagu nii, et lapsed enne tuttu jäämist mu laulukesed kenasti ära kannatasid. Õieti küll lausa neid nõudsid :D Aga saksa keele eksami eel oli ilmselgelt mu kallis õpetaja juba ette otsustanud, et hoolimata sellest, kuidas ma vastan, pole mul pääsu :) Ta ei pööranud õieti tähelepanu, mis ma rääkisin või ei rääkinud, ja ütles üsna kohe, et pean uuesti suvel eksamile tulema.

Nüüd sai siis pikk ja kurb lugulaul kirja, selle asemel et ahjupannkoogi retsepti jagada. Täiesti maakeeli :)  Tomi arvamine oli: sellist pannkooki võin ma teinekordki teha.

Kuumuta ahi 200C.
Lõigu 1,5spl võid (malm)pannile või ahjuvormi (mina panine 1spl ja sortsu oliiviõli). Pane ahju sulama. 
Koori üks õun ja viiluta õhukeseks. Pane sulanud võile, riputa üle 1 supilusika suhkruga ja torka uuesti ahju.
Vahusta 3 muna 1 supilusika suhkruga. Lisa 175 ml piima. Näpuotsatäis soola ja 1/4 tl kaneelipulbrit. Kõige lõpuks 125g jahu. 
Mina lisasin veel natuke vanillisuhkrut ja umbes 2spl kanepiseemneid.
Vala tainas õuntele ning küpseta ahjus umbes 15-20 minutit, kuni kook on pealt kena pruun ja ääred kerkinud. 
Kaunista tuhksuhkru ja mandlilaastudega.
Serveeri soojalt. Võib näiteks vahtrasiirupit peale valada.

Ja saksa keele osas pean ütlema, et see aitas väga palju rootsi keele kiirele omandamisele kaasa. Peale seda pole ma eriti sellega kokku puutunud, kuigi nüüd mõtlesin, et võiks ju uuesti käsile võtta. Vähemalt proovida neid retsepte blogis lugeda :)

Koduaia viinamarjadest moos

Aiast sai viimaks enamvähem kõik viinamarjad ära korjatud. Enne kui pesukarud need nahka jõuaks panna ja meile tuhat ja üks uut halli karva juurde tekitaksid oma öiste nosimistega, mis äratab kõigepealt koera. Tema muidugi näitab oma pahameelt haukumisega. Siis ajab torisev pereisa end üles ning läheb uhkesse võitlusesse neljajalgsete triibusabadega. Mina proovin aga tulutult kuidagi kogu selle lärmi sees magada.

Aurutasin marjadest mahla välja ning kuna varem olin mina lõpuks ainuke, kes mahla jõi, siis seekord otsustasin kogu mahlakogusest hoopis moosi teha (võtsime marjad kobara pealt ära, nii et sain need veel korra pressi alla panna).

Kuna tegemist oli mahlaga, siis oli mul vaja pektiini kasutada. Ostsin vedelat pektiini (näeb välja nagu tapeediliim) ja lisasin suhkrut vastavalt õpetusele. Kuna viimasest moosi keetmisest (õieti küll džemmi keetmisest) mäletan, et maitse sai liiga lääge, kuigi ega tal viga polnud, siis seekord kallasin pudelipõhjast leitud mustikalikööri juurde. Maitse sai nii ja naa... tundus liiga magus, nõnda valasin veel konjakit lisaks. Ikka üsna julgelt :)  Kuna mul pole midagi, mis kaitseks purgi ääri, siis tegin ühe katte hõbepaberist. Tõstsin seda ühelt purgilt teisele. Muidugi tuli veel välja, et meil polnud küllalt purke. Nõnda tegid lapsed kiire sõidu pühapäevasel õhtul Wal-Marti, mis ikka lahti oli. Nii tore, kui peres rohkem inimesi autorooli saavad istuda ja on ka seda nõus tegema :)

Tegelikult tuli lõpuks välja, et olin liiga vähe pektiini arvestanud. Mis tähendas, et moos oli järgmiseks päevaks ikka vedel. Egas midagi, valasin kõik tagasi potti ning kuumutasin üles ja panin aga pektiini juurde. Tulemus oli tõeliselt mõnus moos (kokku umbes kuus liitrit). Esmaspäevasel vabal päeval (teisipäeval algab alles jälle kool) küpsetasin pannkooke. Päris hea oli neid süüa oma moosiga :D

Kanada päev

Täna siis üks vaga päev keset nädalat. Kanada päeva tähistamine olevat küll juba eile õhtul alanud, kuid meie ootasime ikka õige päeva ära. Tegelikult ei tee me ju suurt midagi. Kirke läheb õhtul sõbrannaga ilutulestikku vaatama.

Hommikul otsustasin, et valmistaks puna-valge teemalise magustoidu. Kirkege on mul raske, sest ta ei söö eriti mingeid kooke, nagu ma siin hiljuti põhjalikult kõik ära seletasin. Kuna küpsised tal üsna esireas meeldivuse poolest, siis otsisin välja need, mille vahele on pandud kakao-pähklikreemi (pole kunagi varem uurinud, aga tuleb välja, et tootjamaaks on Türgi!). Ostame neid tavaliselt poola poest, kuigi hiljuti avastasime pakid kenasti reas ka tavalises toidupoeketis - Food Basics, kuigi Torontoga kõrvuti seisvas naaberlinnas Mississaugas. Hakkisin küpsised väiksemateks tükkideks, panin peale vahukoort (hea, et mul seda juhtumisi külmkapis oli, täiesti õiget sorti, mitte purgist) ning maasikaid. Nõnda vaheldumisi. Vahukoort oleks ju võinud natuke rohkem olla, aga ega me pea siin liiga palju rasva sisse ajama :D Maitsesime mõlemad, ja tunnistasime heaks! Mari nägi mu pilti ja teatas, et kui tagasi Torontos, siis ma võiks sellise magustoiduga ta vastu võtta :) Panen ilusti kõrvat taha! Kõrva taha veel see, et võik panna juurde natuke näiteks hakitud tumedat shokolaadi või kuivatatud jõhvikaid.

Kanada päeva puhul võivad uudishimulikud läbi lugeda ka artikli, milles erinevad rahvused avaldavad arvamust Kanada osas. Siin veel üks. Ega seal palju imestada pole, aga inimesed ei tea eriti midagi Kanadast :D  Või kui, siis enamasti siiski positiivset (natuke negatiivsest siiski ka). Mis on kena. Sest siin on KENA! Eriti kui ise kõigi vastu kena olla ja mitte liiga palju viriseda ning ennast peale suruda :P  Nii nagu igal pool maailmas tegelikult ;)

Verivorstid, tegu nr.2

Vaevalt, et keegi mäletab minu esimest verivorstitegemise katset, mis jäi umbes-täpselt aasta taha. Viimane kord lubasin endale, et enam neid ei tee. Tookord oli meil jäätormi pärast elekter ära ja minu vaaritamine köögis meenutas rohkem esiemade aegu, peaaegu... sest küünlad küll põlesid, kuid ahju, kus mõnus tuli üles teha, et maja soendada, mul ju polnud :) Eelmisel päeval olin kruubipudru valmis keetnud, vaevalt et ma muidu oleks end vaevama hakanud. Nüüd jäi mul kappi koristades kuivatatud vere pakk ette ja millegipärast kasvas kihk, et võik jälle siiski proovida, kui just ilm jälle alt ei vea.  Õnneks oli majas valgus ja sain rahulikult köögis toimetada.

Selle nädala "Ringvaate" saates käidi ühel mehel külas, kes seletas natuke vorstide tegemise saladusi. Kulus väga ära, sest ühtegi õpetajat, peale internetiavarustes leitu, mul eriti pole. Olin varem lugenud, et kruubid peaks ikka päris pehmeks keetma, mõni lausa soovitas kahetunnist protsessi. Otsustasin siiski minna uuemate näpunäidete järgi ning keetsin neid umbes pool tundi. Selleks ajaks oli vesi kõik ära keenud (panen tavaliselt vett nii palju, et kui nimetissõrme näpuots toetab kruupidele/riisile/tatrale ja vesi ulatub esimese lülini, siis on paras küll). Kuigi telesaates soovitati rasv ja liha kuubikutes lõigata ning praadida, siis ma lasin need siiski enne hakklihamasinast läbi. Praadisin ka sibulat, lisasin julgelt (st mitu supilusikatäit) majoraani, punet, kuivatatud peterselli - olime päeval Mariga poes, kus lahtiselt mitmeid maitseaineid müüdi ja me siis nuusutasime ning nuputasime, mida võiks kasutada. Hiljem jahvatasin mõned vürtsiterad, koriandrit, nelki ja loorberilehte. Kui siis putru mekkisin, tundus, et võiks selle niisamagi nahka panna. Eriti meeldis nii mulle kui Tomile, et kruubid polnud läbipehmed, olid al dente.

Vorstide tegemine käis KitchenAid masina abil. Kindlasti palju-palju lihtsam, kui eelmisel aastal käsitsi hakklihamasinat kasutades. Ainult millegipärast jäi puder aegajalt toppama ja siis tuli kõik väga kergesti läbi. Ma pole nüüd kindel, milles asi täpselt oli (kas ikkagi mitte nii pehmete kruupide pärast!?). Eks kui vorstid ahju lähevad, saan täpsemalt aru, kas nad on ikka söödavad. Nii palju sain peale keetmist aru, kui mõned vorstid lõhki keesid, et soola oleks võinud vast pisut rohkem panna. Ma olen üldiselt vähese soolaga harjunud, nii et ma ise ei kurda. Neile, kes soolasemat soovivad, panen soolatoosi lihtsalt käeulatusse :D

Kuivatatud seavere kohta veel nii palju, et seda veega segades, saab tumepruuni vedeliku, mille ma sõelast läbi ajasin, sest kõik ei lahustu korralikult. Kui selle pudruga segan, saan segu, mis näeb välja täpselt nagu oleks vorstid juba ahjus ära käinud, st on väga tume. Kui mu vorstid aga ootasid keema panemist, siis avastasin alusel punase vedeliku. Nii et ikka veri ;)  Maitse poolest ei saa ma küll aru, et pole värskelt saadud veri! Kasutan tulevikus ikka verd samamoodi ;) Naljakas oli ka see, et kui ma eelmise aastal poolpimedas köögis kõike tegin, oli pisut õõvastavam tunne selle vedelikuga tegeleda, kuigi ma õieti ju ei näinud, mis värvi see oli. Nüüd ei tekkinud kordagi tunnet, et oih-aih! veri!!!!  Olen sellest ka korra verikäkki teinud. Teeks veel, aga peale minu pole sööjaid ja ega see minu jaoks just tervislik ka pole.

Kiluleivad

Ei, ma ei ole Eestis, kus mitut-setmet sorti kilulisi poest koju saab tuua. Paistab, et nüüd saab Torontoski seda teha. Sortiment on küll lahja, kuid oma üllatuseks avastasin siinses Poola poes plastkarpi peitu pandud kilud. Tegelikult pole ma kindel, kas neid juba varemgi seal kaupluseriiulil pole olnud, kuid minule jäid need alles hiljuti silma. Leib on loomulikult minu enda köögi toode :)

Karbikaant kergitades vaatasid päris ehtsad kalad välja. Ainult ehk natuke pehmemad kui harjunud olen. Sellist korralikku fileed oli raske saada. Maitse poolest täitsa kilud mis kilud. Kui just kõrvuti võrrelda ei saa, siis suurt vahet ei teeks.

Peal inglisekeelne kiri balti sprottide kohta. Muud kirjad siis siinse maa kombe kohaselt prantsuse keelsed, ning lisaks veel tootjamaa seletus (mille järgi ei teki kahtlustki, et tegemist kiludega poleks). Mis ei ole vene keel, peaks olema valgevene keel. Sest just Valgevenest see toode siia mandrile tuuakse. Ma ei tea küll, mis ajast selles riigis kilusid püütakse, aga ma ei kavatase oma pead taolise küsimusega küll vaevama hakata. Peaasi, et ma kilu süüa saan, isegi kui ma Eestis pole :)

Metsmaasikad aiast

Mis saab veel parem olla, kui koduaiast korjatud metsmaasikad :)  Meie ei ole neid sinna istutanud. Emb-kumb, kas maja ukrainlasest omanik tegi seda või on maasikad iidamast-aadamast seal olnud. Ega neid just väga palju pole, kuid parasjagu, et suhu pista ning hommikul mõnda aega müsli peale riputada (lisaks on mul seal mustikad, mis aias ei kasva, kuid mida saab poest sügavkülma osta, müsli ise läheb loosi vähese kreeka jogurtiga ja keefiriga, sest korralikku joogijogurtit siin ju pole).

Mida värvilisem toit, seda kasulikum...

Olen viimased kaks kuud suuri muudatusi oma toitumises teinud. Peapõhjuseks terviseprobleemid, millest ehk natuke hiljem kirjutan. Söön nüüd mitu korda päevas väiksemaid koguseid ja kaks-kolm tundi enne magamaminekut on mu viimane toidukord. Õhtusöögiks on mul põhikomponendiks pildil kujutatu, st hästi palju erinevaid juurvilju, mis ma vähese oliiviõliga kuumal pannil läbi praen. Võtan ainult natuke kartulit või riisi või nuudleid kõrvale, oleneb, mida ma teistele teen. Kala ja kana on meie laual nüüd ülekaalus, vahel ka (enamsti isetehtud) hakklihast toidud, millele segan sisse hautatud ja püreestatud ube. Pidupäeval taine sealiha. Supp on kindlalt iga nädal menüüs. Pühapäevahommikustest pannkookidest juba kirjutasin (ma ei ole aga väga liiale läinud ja kui on vahukoort, siis võtan ikka maasikatega :)  Hommikul sööme Mariga seemnemüsli (retsept Nami-namist). Panen enda omale keefiri ja Marile jogurtit peale, lisaks mustikaid ja kaneeli (Tseiloni oma, mis pidi natuke parem olema). Olen palju lugenud tervislikust toitumisest, ja kuigi ma panen mitmeid asju kõrva taha, siis täiesti hulluks ma ka ei kavatse sellega minna. Teisalt poleks ma arvanud, kui palju võib nautida nii suurel hulgal "rohelise" söömist :)  Armastasin patustada palju juustuga ja eks ma olen ka paras maiasmokk. Sellele olen proovinud kriipsu peale tõmmata. Kuigi jälle mitte täielikult. Aga... kui nüüd võtan juustuviilu või shokolaaditüki, siis oskan seda palju rohkem nautida, sest luban neid endale palju harvem! Enne kippus pisike kuradike seal kusagil vasaku õla juures sosistama, et võin ju kohe uue järele kõndida, kui vana otsas.

Olen nende kahe kuuga umbes viis kilo alla võtnud. Mitte et ma kunagi üle kaalu oleks olnud, jäin oma piirinormide sees sinna ülemisse otsa. Nüüd oleks hea, kui jõuaksin kuhugi alumise piirimärgi ligi. Ja ma ei kiirusta sellega, sest mulle pole kunagi mingid dieedid meeldinud. Olin kuidagi leppinud, et kaal on nii nagu ta mul oli. Riideid sai ju poest vastavalt suurusele osta ja mitte põdeda, miks seelik enam ümbert kinni ei lähe. Kurtsin Tomile hiljuti, et jube jama, ostsin just sügisel paari pikki pükse ja nüüd ei tea kohe, mis teha, sest need on laiaks jäänud. Tomile tegi see kurtmine nalja, sest tavaliselt ju ollakse pigem rõõmsad, kui kõhurasv kokku kuivab :)  Ma olen vist liiga praktiline :D

Kas mul on olnud kerge neid muudatusi sisse viia... Mõnes osas ei, mõnes jah. Kuna ma ei pea dieeti, vaid olen muutnud kogu elustiili ja selle mõttega, et ma ei tohiks kõrvale kalduda ning peaks nõnda ikka elu lõpuni elama, siis mingil määral on see kerge olnud. Kõige raskem oli alguses õhtusest söömisest loobuda. Siis oli ju nii hea tee kõrvale üks või kaks või kolm juustusaia süüa. Ja magustoiduks ikka midagi veel peale haugata. Tühi kõht õhtul andis ikka päris kurjalt märku. Aga siis läksin välja koeraga hästi pikale jalutuskäigule ning see mure kadus ära. Hommikul oli jälle palju parem enesetunne, kuigi õhtul võisin küll mõelda, et ei suuda vastu pidada.

Ma poleks kunagi arvanud, et võiksin sellise kannapöörde teha. Aga kui valikuks on tervis või tervisehädad, siis pole just raske sundida end ümber mõtlema. See on täiesti võimalik :)

Kilupallid

Hiljuti Ringvaate saadet vaadates, maitsti seal huvitavat asja - kilupalle. Panin kohe kõrva taha, sest idee tundus hästi huvitav. Õnneks oli veel üks Eestist toodud karp kilusid külmkapis (ega neid siin saada ei ole, sprotte küll). Pisut surfamist ja näiteks siin on üks retsept. Mis ei tähenda, et ma neid just täpselt selle järgi tegin. Panin kindlasti rohkem muna ja vähem toorjuustu (parasjagu, et juust hoiaks kõike koos), segamise käigus otsustasin mida kui palju. Kilud hakkisin, pisut tilli ja veeretasin oma küpsetatud leivast tehtud riivleivas. Väga head said! Ühe asja vast teeksin teisiti või vähemalt proovin järgmine kord. Paneksin riivleiba ka segu sisse. Mulle meeldib ikka pisut rohkem "leivane". Tom võttis lausa leiba kõrvale :)

Vastlapäev

Vastlapäev muidugi koos kuklitega, traditsiooniliselt Eesti Maja kohviku toode, mida Toronto Eesti Ühispank terve päeva jooksul pakub :)  Ja kelgutama võib Torontosse vabalt tulla, sest lund jätkub meil hulgim!
Mõnel pool aga tähistatakse seda pannkoogipäevana, nii et siia kõlbab ka järgmine lugu.

Tunnistan, et enamasti ei vaja ma pannkookide jaoks retsepti, aga see tähendab ka iga kord erinevaid kooke. Mis iseenesest pole ju sugugi paha, eriti kui ma tuju järgi vahel riivitud porgandit või õuna või muud huvitavat lisan. Tegelikult meeldib aga meie naisperele, kui pannkook on mõnusalt õhuke. Pisut surfamist ja leitud retseptide pisukest (tervislikumaks) muutmist on minu retseptiks kujunenud järgmine:

1 dl täistera nisujahu
1 dl kaerajahu
1 dl rukkijahu
1 dl odrajahu
0.5 tl soola
1 tl kaneeli
5 dl piima
4 muna

Segan erinevad jahud soola ja kaneeliga, lisan detsiliitrihaaval piima, iga kord segades, nii ei jää tükke sisse. Lõpuks lisan munad. Teen kõik valmis õhtul ja jätan ööseks külmkappi seisma. Hommikul segan juurde umbes pool dl vett, vahel rohkem. Minu pann on päris suur. Saan umbes 10 pannkooki. Parasjagu, et kõik saavad kõhud täis. Sööme neid vahtrasiirupiga, nutellaga, kaneelisuhkruga või viimase aja lemmikuga - värskete maasikatega (kas jäätise või nutellaga), variante on erinevaid.
Kuna Tomile õhukesed koogid väga ei meeldi, siis viimane kord küpsetasin meile kõik valmis ja lisasin taignale jahu ja soodat. Nii sai temagi pannkooki, kuigi kurvastuseks oli ta juba kõhu muudest asjadest täis söönud :)

Verivorstid

Olen minagi nüüd viimaks verivorstid ise valmis teinud. Mitte et ma neid eriti süüa armastaksin, aga oli ikka tahtmine asi ära proovida. Kuigi mul kõik vajalik ammu valmis oli, siis tervis juksis ning mul polnud energiat millekski, kõige vähem vorstiteoks. Lõpuks suutsin ikka möödunud laupäeva õhtul pudru valmis keeta ja isegi liha-sibulasegu küpsetada. Aga siis tuli öö peale ning ma otsustasin päris vorstiteo pühapäevale jätta. Head plaanid, kui just hommik poleks üllatanud külma toa ja elektrita majaga, mis kõik jäise tormi süü oli. Kuidas ma siis nüüd edasi tegutsen... Lootsin, et ehk ikka saan tule majja, aga ei midagi. Viimaks, kui pimedaks kippus, siis arvasin, et võiks vorstid vähemalt valmis toppida. Kuna tulest polnud jälgegi, siis süütasin küünlad ning segasin kõik vajaliku kokku. Pean tunnistama, et verega jändamine küünlavalguses polnudki nii hull! Oli selline pruunikas vedelik ainult :) Vorstid valmis, viisin nad alla keldrisse, kus oli loomulikult ekstra jahedaks läinud. Toas oli umbes 14 kraadi sooja ja läks pidevalt külmemaks. Õues olid miinuskraadid...  Kogu see õhtu oli minu jaoks täielik sürr. Kujutasin elavalt ette, kuidas mu esivanemad nõnda hämaras toimetasid. Vist oli neil ainult pisut soojem, sest puitküttega pliiti mul ju köögis pole :)

Järgmiseks päevaks oli õnneks elekter tagasi, peale 24-tunnilist ootamist. Pidin hommikul tööle minema. Kus tegelikult ainult pisut üle kahe tunni istusin. Eesti Maja oli samamoodi külm ning arvutiteta on natuke raske tööd teha (Eesti Maja sai elektri tagasi alles jõululaupäeva õhtul). Tulin koju ja keetsin vorstid valmis. Meie Koko, kurinahk, sai paar tükki kätte ning kugistas kohe kiiresti alla. Õhtusööki talle selle pahateo eest enam ei andnud. Torkasin ka paar vorsti ahju. Maitse oli ju päris nagu verivorstil ikka, aga pisut liiga pehmed tundusid. Kardan, et puder sai liiga pehme. Jätsin ta ju lihtsalt potti, ning öö jooksul haudus see kindlasti edasi. Ma proovisin ka sooli mitte liiga täis ajada, esimesed (pildil) on eriti nirud :) Sest õpetuse järgi võivad nad liialt täisaetuna kergelt lõhki minna. Kasutasin siit leitud juhendeid (kuigi enam täpselt ei mäletanud, mis teha tuli, sest interneti mul ju polnud... Ma ütleks, et täielikult piisab sellest kogusest. Kui veel ainult enda jaoks teha, siis võiks vabalt poolega piirduda. Maitseainetest lisasin ka oregoni ja tüümiani. 1.5 naela kruupe ja 1.5 naela sealiha, 2 tassi sibulat, pipart, vorstirohtu (ehk marjoram), umbes liiter verd. Samas võiks ka Toidutare juhendid eeskujuks võtta. Aga mul polnud enam võimalik kusagilt instruktsioone otsida.

Tegin selliseid lühikesed pontsakad vorstid, sest just sellised meeldivad mulle endale rohkem :) Tom arvas, et maitsesid täitsa head ja käis jõulupäeval veel otsimas, kas saaks juurde. Sügavkülmas on mul neid veel nääriõhtuks ja ehk veel mõneks teisekski korraks. Taldrikul on näha, kui palju ma neid verivoste tegelikult armastan ;)  Ema, kes mul Hiiumaalt, ütles, et nemad ei teinud kunagi verega vorsti. Kusagilt lugesingi, et ega seal polnudki eriti kombeks verd kasutada. Mõtlesin ka korra osast segust hoopis valgeid vorste teha, kuid olin liiga palju nendega juba jännanud. Aitas küll! Kas teeksin järgmisel aastal uuesti... pole kindel. Pigem vist kulutaksin aega süldikeetmisele :D

Võileivatort singiga

Valmistasin tänaseks võileivatordi oma töökaaslase sünnipäevaks. Kuna ta juhtimis meesterahvas, kes hea meelega pigem soolast eelistab (kuigi mitte kala), siis olin nõus selle kokkamise ette võtma. Samas on võileivatort suht tundmatu kontseptsioon siinses ühiskonnas. Ning tekitab üllatavat kulmukergitamist, kui aru saadakse, et tegelikult on asi magusast ampsust väga kaugel :) Sünnipäevalapsele tort meeldis, võttis teise tükigi. Ning see on kõige tähtsam!

Võtsin aluseks 100 rooga sarja Tordiraamatu retsepti ning kohendasin seda oma äranägemist järgi. Vahekatteks panin umbes võrdses koguses majoneesi, hapukoort ja lisaks veel toorjuustu. Lõikusin singi peenikeseks, ühe kurgi, tilli, riivjuustu ning pisut küüslauku. Isegi natuke mädarõigast sai sisse poetatud. Kaunistuseks paprikat, kirsstomateid ja singirulle (juustu-majoneesi-küüslaugu täidisega) ning ohtralt tilli. Pean ütlema, et pideva tegemise ja maitsmisega kaob justkui maitsetunne ning viimaks tekkis arvamine, et kogu asi on aia taha läinud. Tom maitses küll õhtul äralõigatud ribasid ning kiitis. See oli juba hea tundemärk ;)

Järgmine kord proovin ehk teha seda võilevatorti siin, mis Nami-Nami võistlusel esikoha napsas. 

Sünnipäevakookide lugu on aga meil töö juures selline üsna kummaline olnud. Kunagi kui sinna tööle sattusin, toimus ikka korralik pühitsemine. Siis vajus see tasapisi ära, jäid ainult lilled, kaart ning viimaks vaid õnnesoovid :) Mitte, et ma seda pidutsemist väga taga oleks igatsenud, kuid kena on, kui töö juures ikka asja meeles peetakse, arvan ma, ühendab rohkem gruppi. Nüüd, uue ülemusega on toodud tagasi ühine tordisöömine. Kuigi probleemiks on, et kellelgi pole täpselt meeles kooki tuua ;) Lahendusena on pakutud, et sünnipäevalaps toob ise koogi. Aga kes siis selle koogi kinni maksab? Siin on ikka kombeks, et sünnipäevalapsele tehakse välja, nii et koogi ise toomine võib muutuda pigem tüütuks kohustuseks. Mis tähendab, et oleme tagasi eelpool nimetatud kombe väljasuremise juures... Nokk kinni, saba lahti... 

Juuretisega sai

Proovisin nüüd ära, kuidas juuretisega sai välja tuleks. Alustuseks kasutasin leiva juuretist ning igaks juhuks panin rohkem täistera nisujahu ja mitmeviljajahu, sest kusagilt lugesin, et need meeldivad juuretisebakteritele rohkem. Ma ei hakka ju neile seda keelama, mis meeldib ;) Lisaks natuke valget nisujahu ka. Kerkis imehästi. Küpses samuti mõnusalt, hea koorik tuli peale. Maitse poolest... nii ja naa. Tom arvas, nagu valga sepik, kui keegi seda mäletab :) Mina ei mäleta. On tõesti rohkem sepiku moodi. Lisaks veel hapukas. Vist isegi natuke liiga hapu. Kuid proovin kindlasti edasi katsetada (Tom küll muretses, kas ta ikka tavalist saia ka saab. No küll saab, kui ta hea poiss on :D). Nüüd on juba valgest taignast eraldi juuretis kõrvale pandud. Proovin järgmine kord natuke rohkem suhkrut panna ning muidugi võiks ka seemneid lisada.

Quebeci köögist: Sucre à la crème ehk koorekomm

Eelmise postituse jätkuks... Milline oli mu üllatus, kui sain teada, et maiustust, mis lapsepõlves üks mu lemmikuid, peetakse Quebeci kööki kuuluvaks (üks "Recipe to Riches" saates osalejatest võistles selle retseptiga). Ma ei tea, kui palju teistes Eesti peredes koorekommi ise keedetud on, kuid minu kodus valmistas seda isa. Mäletan, kuidas see siis hoiule pandi ning oh, seda rõõmu, kui siis jaopärast maiustada saime. Isa rääkis, kuidas kunagi tema ema juba kommi tegi. Olen ise seda mõned korrad valmistanud, kuid pole saanud täpselt sama maitset kätte (panin tunde järgi koort ja suhkrut ;). Vist on küsimus rohkem selles, et lapsepõlvest kaasa toodud mälestused on seotud veel mingite teiste mõjutustega, lõhnadega, meeleoluga, ma ei teagi millega veel. 

Nüüd otsisin konkreetset retsepti, sest Mari hakkas peale käima, et peame ise ka proovima seda teha. Mäletasin, kuidas isa kasutas rõõska koort (35%). Huvitav, et nii mõnigi leitud retsept nõudis hoopis tavalist piima või konservpiima. Arvan, et tavaline koor on siiski see kõige autentsem, sest kes omal ajal konservpiima sai osta :) Quebeci elanikud kasutasid kunagi rõõska koort ja vahtrasiirupit. Mina võtsin lõpuks aluseks siit leitud juhendi. Nüüd, kus kommid valmis, arvan, et minu varasemate katsetuste viga oli või puudumine. Või lisamine andis just selle viimase killukese, mis tõi meelde isa poolt valmistatud kommide maitse. Peab ka meeles pidama, mida rohkem pruuni suhkrut kasutada, seda tumedamad tulevad kommid! Minul oli erinevaid suhkruid täpselt pooleks.

250 ml (1kl) suhkrut
250 ml (1kl) pruuni suhkrut
250 ml (1kl) 35% rõõska koort
1tl vanilli
1 spl võid

Sega omavahel suhkrud ja koor. Lase keema tõusta (võtab umbes 10 minutit). Sega pidevalt. Lase keeda vaiksel tulel umbes pool tundi. Ära unusta segada. Katseta, kas segu on valmis. Pane lusikaga seda külma vette, kui moodustub pehme ümmargune pall, tõsta kõik tulelt ära, lase pisut jahtuda ning sega juurde vanill ja või. Klopi segu (võid mikserit kasutada) veel mõnda aega, kuni see näeb välja läikiv ja ühtlane, ning pane võiga määritud vormi jahtuma. Hoia külmas umbes 10 minutit, lõigu tükkideks ning pane uuesti külma (nii on hiljem lihtsam tükke kätte saada).