5.9.16

Roheline soeng


Nõnda näeb meie laps praegu välja. Neljapäeval aitasin tal juuksed roheliseks värvida. Ta tahtis välja näha just selline nagu Joker, kes Batmani vastu tegutseb (nendele selgituseks, kes ainult Batmanist kuulnud on :)  Õmblesime ka rohelise vesti ja lillad püksid. Vesti puhul lasin Kirkel päris palju aidata. Ta oli ise väga huvitatud. Ja pidas juba plaani, mida veel õmmelda saaks. Pükste puhul jäi aega liiga väheks. Ühel hetkel juba ütles, et ärgu ma nähku vaeva, kasutab musta värvi pükse. Aga ma ei andnud alla. Vist aitas, et me õmblemise ajal vaatasime vanu Project Runway  osasid. Olin kasutanud lõiget, mis liiga väike. Kiiruga ei tulnud pähe, et võiks siiski täpsemalt järgi vaadata, kui suur laps on. Ega ta just suur pole, kuid puusad on laiemad kui minul kunagi olid. Panin ühe lapaka taha "täiteks". Mis neiule üldse ei meeldinud. Aga peale seda, kui olin veel mõned voldid sisse õmmelnud, nägi kõik välja justkui nõnda pidigi olema. Ta jäi rahule. Sõbrad olid küsinud, kas ta ostis püksid poest :-)

Alumisel pildil pole kummalgi pildil päris õige värv välja tulnud. Erineva valgusega tehtud. Hommikul jalutasin neiuga metroosse. Päris mitmete huvitatud pilkude osaliseks saime. Või õieti tema sai. Mõni naeratas ja lehvitas. Aga nädalavahetusel polnud vaja väga imestada, sest kesklinnas liikus teisigi maskeerunud inimesi. Toimus FanExpo, kuhu kogunevad ulmemaailma ja koomiksite fännid (näiteks Star Treki tegelasi võib seal näha). Mitmed olid ligi astunud ja palunud, kas saaks koos pilti teha.

Värv ise peab veel umbes 40 pesu vastu. Homme on ta oma ilusate roheliste juustega kolledzhis platsis. Ega talle väga tähelepanu endale ei meeldi tõmmata. Tahtis mütsi pähe panna. Aga ma ütlesin, et tõmba aga selg sirgu ja astu julgelt kooli :) Eks see natuke raske ole, sest on ju esimest aastat seal. Eks me homme kuule, kuidas läks.

23.7.16

Pokemon Go

Meedia kipub avaldama kõige ekstreemsemaid juhtumeid ja liiga negatiivne olema, kahjuks. Ja see mõjutab üldist rahva arvamist. Mitu uudist on osutunud ka juba kas valedeks või on mõned naljavennad teinud videosid, mida on tõe pähe võetud (nagu Torontos metrooliinil kõndija, mis iseenesest üldse tark tegu polnud). Vähem räägitakse mängu positiivsest mõjust. Nagu minu tüdrukud ütlevad, kas parem on arvuti taga toas istuda ☺. 

Üks üle 50nene vähiravi lõpetanud naine, kellele soovitati palju kõndimist, leiab, et ta poleks sellega hakkama saanud, kui poeg poleks talle mängu tutvustanud. Ega ma isegi naljalt niisama ei kõnniks, kui koeri kodus poleks. Teine üle 80nene mängib pojapoja telefonil, lubas kohe ka endale muretseda. Tema meelest tore nii paljusid väljas näha - minagi imestasin hiljuti, kui palju noori tänaval näen, süda läks lausa soojaks. Mõni mängib lausa perega. Keegi arvas, et mängu võiks fitness rakendusena reklaamida. Soovitatud 10 tuhande sammu asemel päevas kõnnitakse kaks või kolm korda nii palju. Lisaks on lugusid, kuidas suhtlusprobleemidega inimesed justkui avanevad imeväel. Mitmed on kõvasti kaalu kaotanud! Muidugi, kui toas logelemise asemel kilomeetrite viisi kõnnitakse! Kui keegi näitabki näpuga, oh, kui kole arvutisõltuvus, siis tuleb arvestada, et vähemalt nüüd nad liigutavad end toas istumise asemel 😁 

Ja nagu mu tütred ning nende sõbrad ütlevad, siis enamus mängijaid jäävad siiski normaalsuse piiridesse, jälgides ümbruses toimuvat. Ullikesi leiduvat igal pool ja nendega võib muudes olukordades veel imelikumaid asju juhtuda. Keegi võiks statistikat teha, kui palju õnnetusi nii ja nii mitme mängija kohta ;) 

Muidugi on kahju, et ainult mingi mäng suudab meid liikuma panna, kuid kõige suurem üleüldine probleem on esiteks selles, et arvutid/telerid on meie ellu tulnud oma heade külgede kõrval ka halbadega (mängusõltuvus), mis meelitavad inimesi päevade viisi ekraani ees istuma (millele ma ei näe mingit lahendust, sest inimene on üldjuhul väga mugav, isegi Pokemoni mäng huvitab meid vast mõni kuu ning vajub siis enamuse jaoks unustuse hõlma); ja teiseks, et me oma lapsi lõpmatult kaitseme. 

Kui keeraks kella tagasi aega, mil mina laps olin (nii umbes pool sajandit tagasi). Iga vaba hetk sai õues ringi joostud. Ja lisaks tuntud mängudele oma mängusid leiutatud. Kui selle aja tõstaks nüüd tänapäeva, siis kujutan juba ette, millised pealkirjad meedias esilehel oleks... Minu mängukaaslastest on kaks oma mänge mängides surma saanud, üks neiu väga raskelt vigastada (õnnelik õnnetus võib lõpuks siiski öelda) ja teised, mina kaasa arvatud, lugematuid kordi kergemate vigastustega koju longanud. Mõni olukord minu enda lapsepõlves ajab külmajudinad peale, takkajärgi targana ei tahaks küll et oma lapsed sedasama oleks teinud :D Aga enamus meist ju kasvas üles. Loomulikult ei kirjutatud tolle aja ajakirjanduses sellistest õnnetustest. Keegi ei teinud kära, kui ohtlik õues omaette mängimine on, kuidas oleks parem, kui keegi meie tegevust kontrolliks, veel parem kui kodus istuksime ;) Sõnu ikka loeti peale, aga kes neid sõnu jõudis kõiki meeles pidada... Looduslik valik toimis. Nii nagu mu enda tüdrukud irooniliselt mainivad, kui keegi targutab, kuidas Pokemoni mängimine elu ohtu seab.

Nüüd siis on üks mäng välja mõeldud, mis paneb igas vanuses inimesi oma pepu sohvalt üles ajama, ja meil on kohe katastroof käes (ok, ma liialdan natuke, aga ikkagi...). Huvitav on muide see, et nii nagu mängu tootja on näinud Pokemoni mängude kasutajate vanust kasvamas, siis sama on juhtunud nüüd. Väga palju on 30neseid, kes nostalgitsevad esimest videomängu. Minu tüdrukud ja nende sõbrad mäletavad rohkem Pokemoni multikaid ja kaarte, mida koguti (nad mul kohe 19 ja 21). Isegi sai nende kõrvalt ju telekat vaadatud :D Peaks ka nostalgitsema hakkama ;)

Ma ütlen kohe, et ma ei kaitse ega tee seda mängu maha. Olen üsna neutraalsel seisukohal. Lihtsalt kõige negatiivse kuulmisest lõpmatuseni tüdinenud. Sest olen veendunud, et enamus mängivad täiesti arukalt. Mul on peaaegu et tekkinud hoopis mõte ise mängima hakata - kuigi mu arvutimängude mängimise isu ammu kadunud - , et sellest fenomenist paremini aru saada 😁 Eks ma annan teada, kuidas mul siis läheb :P

23.6.16

Kaunist jaanipäeva!


Viimaks üle väga pika aja, peaaegu ütleks et vahet on olnud paarkümmend aastat, ja ma olen jälle jaanipäeva aegu Eestis! Loomulikult põleb lõke siin palju heledama leegiga ;-)

15.5.16

Eurovisioonist

Oh, taevake, ei teagi, kust kohe alustada! Suuri eksperte ja teadjaid tuleb uksest ja aknast ja sealt, kust oodatagi ei oska :D Kõigepealt, taevake küll, jätke Eesti lugu rahule! Kena laul oli! Veel kenam hääl. Positiivse hoiakuga laulja. Ja kui millestki muust pole enam kirjatada, siis on vaja tema riietus ja liikumine hambusse võtta. Mõni teeb lausa oma arust andekaid paroodiaid, millele agaralt kaasa noogutatakse. Nagu oleksid need seigad üksi ära määranud, kas pääsed parimate hulka või mitte. Laul ja laulja hääl olid täiesti kõrvalised... Kurb!!!!

Huvitav oleks teada statistikat, kui paljud huvilised tänapäeval päriselt hääletavad ainult üks kord nähtud kontserdi alusel. Vanasti kindlasti enamus, kuid nüüd on laulud juba ammu internetis üleval. Kuula ja vaata nii palju kui tahad. Muidugi aitab ka üleüldine ajakirjandus kaasa, üllitades osasid ja jättes teised kõrvale. Ja nõnda on juba ammu lemmikud leitud. Jüri laulu puhul oli kahju see, et mitmel pool, kui laulud olid Youtube kanalites üleval, ei tohtinud teatud piirangute pärast seda kuulata (vähemalt Kanadas, kuid kahtlustan, et mujalgi, mis tähendab, et sellega tehti suur karuteene eestlaste laulule; kes viitsib eraldi seda just otsima hakata...) Miks keegi seda välja ei toonud ja ei pahandanud, ei saa aru.


Mina kuulun nende hulka, kellele Jüri laul meeldis. Mitte, et ma vaimustunud oleks, aga meeldis (minu lemmikuks oli Go Away Bird oma lauluga Sally, mitte et see Eurolaval oleks palju südameid võitnud, kardan). Eriti muidugi meeldis noormehe hääl. Huvitav oli see, et kui Ringvaade näitas väikest ülevaadet Rootsis toimunud erinevatest proovidest, siis nagu ikka ei suutnud ma aru saada, kas tõesti saadetakse nii kehvade häältega lauljad võistlema. Millegipärast ei ole neis jõudu ega midagi. Kui aga Jüri lavale astus, siis tema hääl täitis ilma eriliste abivahenditeta terve saali. Üks võistlejatest lausa nimetas, et Jüri hääle tunneb eksimatult ära!

Sel korral kuulasin laule vist vaid korra, mõnda ka paar korda. Ukraina puhul käis kohe mõte läbi, et arvestades, kuidas aegajalt teatud põhjustel üks või teine võidab, siis väga võimalik, et näeme just Ukrainat võidukarikat vastu võtmas. Mitte et laulja rünnaku all olevast Ukrainast, vaid ikka laulu sõnumi pärast. Muidugi läkski lõpuks just nii. Eriti põnevaks tegi asja veel see, kui uue häältejagamise juures kaks hetkel sõjajalal olevat riiki viimastena järele jäid :) Vähemalt lauluvõistlusel sai küll nüüd nõrgem võidu kätte. Loodetavasti juhtub viimaks see ka päriselus. Ja ma ütlen kohe, et mul polnud Vene laulu vastu mitte midagi. Üsna sümpaatne tundus esitaja. Laulu loojagi paistis väga sõbralik Eesti ja eesti ajakirjanike suhtes olema :) Ise oleks nõus ka Austraalia võiduga, lihtsalt sellepärast, et natuke kogu asja raputada :D Ühtegi ülevoolavat lemmikut sel korral küll polnud.

"Eesti laulu" konkurssi kritiseerijatele tuletan meelde, et kas mitte polnud nende ideeks teha oma lemmiklaulu valimise võistlus meie pisikeses riigis. Vahepeal on see mõte vist unustusehõlma vajunud ning ikka ja jälle virisetakse, miks see ja teine laul valiti, sest see ei sobi ju Eurolavale. Aga me ei valigi laulu sinna. Kas polnud nimelt nõnda :) Eesti laul toob välja huvitavaid lauljaid ja laule, mis muidu, kardan küll, täiesti varju jäävad (seesama Go Away Bird või Super Hot Cosmos Blues või Meister Jaan või kes iganes veel). Ja mina naudin seda. Ükskõik, kes siis lõpuks võidab. Mõnikord satub olema laul, mis Euroopas peale läheb, mõnikord on aga hoopis meie endi kodukootud lugu, mille üle ise oskame rõõmustada (või vähemalt nii kaua, kuni Eurovisioonil see läbi põrub, siis ei jõua seda hädakisa mõningate suust ära kuulata. Kaitseks väljaastujad aga tehakse maatasa :D

Nautige lihtsalt kogu kontserti, tundke rõõmu erinevate maade lauljate ja muusikute üle, kes saavad kord aastas kokku, et koos musitseerida. Võiks ju punktide andmisegi ära jätta, aga... eks see anna omamoodi põnevust juurde. Ärge võtke kõike nii hirmus tõsiselt! Või vähemalt need, kes ei väsi kriitikanooli pildumast :D Palju toredam on rõõmsalt kõike võtta!

29.4.16

Pulmapäev

29.aprillikuu päeval meie 29. pulma aastapäev! Seda ei juhtu küll iga päev ;) Nõnda me siis seadsime sammud lemmikrestorani "Mandariin", kus kõik saavad oma kõhud just nii palju täis, kui kellelegi meeldib. Muidugi tõstsime ka (vee)klaasi Mari auks. Ta alustab esmaspäeval AMD firmas. Seal on ta kuni järgmise aasta augusti lõpuni. Siis vaja veel aasta ülikoolis professoreid kiusata (või vastupidi). Loodetavasti ei otsusta ta, et aitab õppimisest küll, kui näiteks avaneks võimalus edasi jääda. Aga küll me siis vitsad välja otsime :-)  Kirke puhul saame ka kergendatult ohata, sest kool saab lõpuks läbi ja neiul kindel plaan edasi õppida. Kurtis ainult, et liiga paljud programmid on ta vastu võtnud. Nüüd on raske valikut teha. Kahest ülikoolist pole ka veel vastust tulnud. Parem on, kui need eitavad on :D Aga ükskõik mis ta otsustab, kas läheb ikka hambatehnikuks õppima või langetab otsuse hoopis tööstusdisaineri või arvutivõrkude spetsi kasuks, võime tõesti rahul olla. Ega see koolitee tal just väga kerge pole olnud. Õnneks on ta ise hästi positiivne ning asjalik. Ausalt... isegi meid on ta üllatanud!

17.4.16

Minevik. Olevik. Tulevik?

Vaatan üle vanu fotosid ja proovin mingit korda luua. Minu lapsepõlves muidugi nii palju pilte ei tehtud kui tänapäeval. Ega meie lastestki (õnneks) alguses neid just liiga palju pole. Panen õnneks, sest kes neid jõuaks kõiki vaadata ;-)  Vanasti sai pildid kenasti albumitesse ritta seada, tänapäeval kaovad nad vaikselt aruvtimällu. Kust vast nii kergelt neid välja ei otsigi.

Nüüd on mu tüdrukud mõlemad täisealised ja otsustasin, et tahan kummalegi ühe fotoraamatu välja trükkida lasta. Et neil oleks alati võimalus seda lehtiseda, kui tuju tuleb. Selleks ka minu suur töö. Õnneks olin juba varem kõik vanemad fotod skänninud. Sest tol ajal oli ju digikaamera alles lapsekingades ;) Esimesed digifotod tüdrukutest ongi üsna kehva kvaliteediga!

Mõnes mõttes on kahju, et pole enam paberil pilte. Teisalt annab uus tehnoloogia hoopis teistmoodi mälestustele läheneda. Fotoraamatud on tore lahendus. Tean, et mõni usin "annab välja" igal aastal uue raamatu. Aga ma ei tea, kas tahaksin neid ka nii palju. Hetkel kogu meie tagavara üle vaadates, pean tõdema, et üsna paljud võiks vabalt kohe prügikasti saata. Teisalt saab suuremast hulgast jälle kõige paremaid hetki kinni püüda. Mitte nii nagu omal ajal filmilindile. Ega alati ei teadnudki, kui hästi foto välja tuli ju.

Täitsa huvitav, kuhu see pildimajandus liigub. Mulle meeldib Instagrami formaat. Facebookis kaovad postitused kuhugi ajavoogu. Ja pead siis tõesti eraldi neid vaatama, kes rohkem huvi pakuvad. Instas proovin mitte liiga suureks jälgitavate kontode hulka muuta. Sest mulle tõesti meeldib ka kõigi "väljavalitute" pilte vaadata. Teatud numbrist muutub see aga päris raskeks, kui ei taha just pikalt nina ekraanis kinni istuda. 

Ja saingi postituse valmis! Tahtsin õieti panna leitud fotodest ühe väikese kollazhi, millel mu pere karatevaimus esindatud. Uskumatu, kuhu aeg on lennanud. Ja seda olen lugematul korral pidanud tõdema, kui piltides sorin. Samas mäletan kõiki neid hetki, nagu oleks need vaid hetk tagasi toimunud :D  Ja tasub koguda selliseid mälestusi! Ja tasub ka lasta end pildistada :P Olen proovinud alati ise kaamera taga olla ning mitte just hea meelega pildile roninud. Kuid tore on ka ennast "nooremast peast" näha ;)

4.4.16

Juuksurite võistlus ja väike palve

Seekord teen natuke üllitava postituse ;) Mul on praegu väike hasart sees, et aidata kaaslinlast, rahvuskaaslast, eestlasest juuksurit Siirit Torontos. Ta osalses võistlusel, kus jõudis finalistide hulka oma juuste värvimise tööga. Ta on ainuke kanadalane muide, ülejäänud on ameeriklased. Ja muidugi ainuke eestlane. Kui ta võidab, saab ta stipendiumi ja kulud kaetud, et oma oskusi täiendama minna. Võitjaks osutub see, kes saab kõige rohkem meeldimisi Facebookis. Olen natuke siin seal teda promonud, nädalavahetusega tõusis häälte arv kolmekordselt, nii et ta jättis teised endast maha. Samas endine juhtija on ilmselt ka suuremat tööd teinud ning jõudnud meie Siirile järele. Niisiis palun kõiki, kes aga natukenegi soovivad aidata, palun klõpsake lingil, kui leht avaneb, klõpsake fotol ja valige Like (Meeldib). Väga tore oleks, kui saaks seda oma ajajoonel näoraamatus jagada. Juurde ka seletus, mis võiks olla midagi sellist: Siiri on juuksuriks Torontos, kes võiks võita stipendiumi oma oskuste täiendamiseks. Selleks on vaja osaleda hääletusel. Ava foto ning vajuta Like (meeldib). Kasuks tuleb ka sama postituse jagamine ja seletus, kuidas hääletamisel osaleda. Suur tänu Siiri nimel!
Minu poolt ka suur tänu, kui aitate kaasa. Nii palju kui mul siin neid lugejaid on :) Oleme ju ennegi eestlastena aidanud teisi igale poole pääseda ja muid asju võita.

31.3.16

Kirke töid


Ma oleks pidanud eelmise postituse juurde hoopis Kirke kunstitöid juurde panema ;) Siin mõned neist. Igaühega on ka seotud oma lugu. Nagu näiteks vasakus all nurgas kujutab ta ennast, kes ta on ja mis teda mõjutab (loomulikult karate ja jaapani multifilmid/koomiksid). Paremas ülemises nurgas aga pidid nad disainiklassis valmistama papist tooli, millel ka istuda saab. Sai tõesti. Kuni me siiski selle lõpuks ära põletasime. 


Ma toon eraldi veel välja kleidi, mis samuti disainiklassis valmistatud. Teemaks taaskasutus. Aluskleidiks on üks vana pulmakleit, seelikuosa on mingist huvitavast papist, vöö origamililledest (tal võttis parasjagu aega, et neid kõiki voltida) ning ülemisel osal on kasutatud pusletükke. Lõpuks pihustas ta ülevalt kõik värviga üle. Minu meelest sai kena kleit. Juhendaja meelest ka. Palus luba see kooli jätta, et tulevastele klassidele eeskujuks seada. Kleidi pilt sattus ka kooli aastaraamatusse.


Viimaks Kirke disainitud möödunud jõulude piparkoogimaja. Kui keegi arvas, et torn juhtumisi majal kõver oli, siis eksis. Kõik oli plaanipärane ;)

30.3.16

Mis edasi peale gümnaasiumi


Täna teatas Kirke, et ta on lisaks kolledzhite neljale kursusele ka Toronto OCAD Ülikooli vastu võetud, mis võrdub vast Eestis Kunstiakadeemiaga (ma panin siis kohe kõrvale ka ühe kunstilise foto :P ).  Erialaks tööstusdisain. Tegelikult taotles ta sama kohta Humber kolledzhis, aga lõpuks oli nii laisk, et ei saatnud oma portfooliot sisse. Selleks oli vaja spetsiifilised joonistused teha lisaks oma töödele. OCAD puhul oli vaja 10 või 12 tööd sisse saata, mis ta siiani teinud on. Eks suuresti mõjutas vastuse saamine George Brown College käest, kus teda oodatakse hambatehniku erialale õppima. Ta läbis edukat selleks puhuks ettenähtud katse. Kirke ise muidugi kaldus millalgi sügisest disaini poole, kuid arvestades, et ta juba 3-4 aastasena soovis habaarstiks saada, siis tehniku amet on natukenegi sellega seotud ;) Mitte et ta kuidagi kahetseks, et arstiks ei õpi. Nii palju kui me uurinud oleme, on tehnikuna töö palju vähem närvesööv. ja selle elukutsega inimesed nende hulgas, kes kõige rohkem rahul oma tööga. Disainerite puhul on aga konkurents tõenäoliselt päris suur. Huvitava märkusena võib lisada, et pigem on siiski parem kolledzhis disaineriks õppida kui ülikoolis. Need lõpetajad pidid paremini tööd leidma, sest omavad rohkem praktilist kogemust.

Tom kirjutas juba natuke Kirke valikutest ja mõtetest edasiõppimise suhtes. Hetkel on ta siiski otsustanud hambatehniku kasuks, millele ta ka jah-sõna andis. Mis muidugi ei tähenda, et ta veel ära ei saa öelda. Just ülikooli kasuks. Aga ta on päris praktiline ning annab endale aru, et parem ikka omada konkreetset elukutset. Kõike muud saab ka tulevikus selle kõrvalt teha, eriti muidugi kunstiga tegeleda. Aga miks ka mitte arvutitehnoloogiat juurde õppida ;) Ma ütleks, et õnneks ei ole me ka sellised (tüüpilised eestlastest) vanemad, kes sunniks last ülikooli minema, sest midagi madalamat tema lapsele ei kõlba. Meie meelest on tähtis, et lapsed ise rahul on oma valikutega. Me ei hakka ju noorte elu nende eest elama. Eks muidugi aitasime nii palju kui saime ja oleme toeks, kui ta siin aru pidas, mis edasi teha. Aga lõplik valik jäi ikka temale.

25.3.16

Fabulous Fabula ehk lugemisvõimalused

Mingi aeg tagasi sattusin uue rakenduse - Fabula - peale. Õieti küll jagas keegi kena eestlane promokoodi, millega sai kuu aega Fabulat tasuta kasutada. Põhimõte on selles, et kindla igakuise maksu eest võid lugeda raamatuid täpselt nii palju kui jõuad (võid ka ette maksta kolme või kuue kuu eest, odavamalt muidgugi). 

Mis mind kõige rohkem köitis, oli võimalus lisaks eesti keelele ka soomekeelseid teoseid valida. Olen ammu mõelnud, et võiks natuke oma soome keele teadmisi raamatute lugemisega lihvida. Rootsi keelega ma ju seda teen juba. Fabula pakub tegelikult ka läti-, inglise- ja venekeelseid teoseid. Kuigi viimase puhul polnud minu meelest valik eriti suur. Peaaegu olin juba valmis ka mõne selle ette võtma :D Kuigi kirillitsa puhul läheb mul see lugemine kuidagi aeglasemalt. Harjutamine teeks loodetavasti meistriks. Tegelikult olen kõige rohkem üllatunud, et suudan rootsi keeles lugeda üsna sama kiiresti kui eesti- või inglise keeles. Soome ei valmista ka probleeme. Suur SoomeTV vaatamine juba väiksest peale pole niisama mööda külgi jooksnud :D

Veel Fabulast. Rakendust saab muidugi kasutada nii õunatoodetega kui Androidi seadmetega. Mina laadisin maha oma tahvlile. Kus ma aga enam eriti raamatuid ei loe, sest eelistan pigem lugerit. Aga kui muud võimalust pole, siis tahvel käib kah. Rakendust ise on kerge kasutada, raamatuid hea otsida teemade kaupa. Kuna neid veel tuhandeid pole, siis on lihtne midagi sobivat leida. Uued teosed tuuakse eraldi välja. Igast raamatust saab 10% enne maksmist lugeda (kui pole veel muidugi liitunud).

Nii et jäin rahule oma kuuga. Ma ei tea, kas Fabula just sama rõõmus oli, sest lugesin kuu ajaga umbes-täpselt kolmteist raamatut läbi :D Kuna mul on järjekorras mitu raamatut lugeris, siis ei kiirustanud kohe uue kuu eest raha välja käima. Leian aga, et aastas paar korda võiks ikka seda teha! Kusagil oli promokood "paabel", mis lubaks kaks nädalat kasutada. Ma pole kindel, kas see töötab. Võib ju proovida ;)

Avastasin veel ühe lugemise võimaluse, kui siin Fabula kohta googeldasin. Elisa Raamat on samasugune rakendus, aga ainult eestikeelsete raamatute jaoks. Proovida võib tasuta kahe nädala jagu. Valik on väga suur! Tundub, et suurem kui Fabulal. Aga Fabula oma kasvab pidevalt, suur pluss minu jaoks on muidugi soome keele olemasolu. Eestikeelseid saab ka Keskraamatukogu kaudu laenutada, kuigi seal pole see valik ka alagi kõige viimase peal.

Maksmine tundub Fabulaga lihtsam. Elisa puhul peaks olema vist Eesti pangakonto. Nii palju siis lugemisest. Suurepärased lahendused, eriti kui elada kaugel Eestist ;)

14.3.16

Fotojaht


Sel nädalal otsime tagurpidi fotosid, eelmisel nädalal vaatasime valgusesse... Piiluge siia ja tulge osalema. Või lisage Instagramis oma fotole #fotojaht_tagurpidi


Valguse foto püüdsin kinni ühel viimastest lumistest päevadest, kui hommikul Mariga metroo poole sammusime.

27.2.16

Talv koduhoovis


Sel talvehooajal ei ole selline talvine pilt väga tavapärane olnud. Aga sain ikka ühe ära napsatud. Järgmisel nädalal peaks veel natuke lund tulema. Aga hoolimata viimase aja külmadest päevadest on juba tunda kevadehõngu. Päike särab eriliselt soojalt.

25.2.16

Presidendiball


Vaatasin minagi külaliste vastuvõtmise ära. Ja mõtlesin, väga viisakas ju, et peo peremees ja perenaine igaühele tere ütleb. Huvitav, mida USA president teeb. Kas annab terekätt kõigile, kui peole kutsub. Kujutan ette, et peaks ju tegema. Kuigi nii uhket pidu ta ju ette ei võta. Isegi 4.juulil, kui tähistatakse iseseisvuspäeva. Samas olen kindel, et kui neil olekski midagi sarnast, siis võetaks sealgi külaliste rõivastus ette. Nagu kõigil telerites ülekantavatel üritustel, mis enamasti küll näitlejatega seotud :)

Mina tegin ka oma ülevaate :) Ja jõudsin järeldusele, et mul pole aimugi, kuidas targad moekriitikud suudavad välja tuua ainult mõne kleidi. Minu meelest oli enamus neist väga kenad! Sain kokku üle 90 pildi tuhande foto hulgast. Ülemisele fotole ladusin ritta mõned, mis võiksin isegi selga panna. Puha mustad toonid, mille üle mu lähedased väga ei imestaks ;) Ja minu meelest oli sõdurimundris paar peo kõige kenam üldse, isegi presidendipaari kõrval, nii ma otsutasin iseenda tarkuses. Kaspar Taimsoo, Eesti sõudja, oma kaaslasega. Pean veel ütlema, et Evelin Ilvese kleidid on rohkem meelde jäänud. Aga ma arvan, et Ieva Ilves prooviski pisut tagasihoidlikumalt esineda.


Palun, siin umbes 50 kleiti, mis üks ilusam kui teine. Suur muster oli julge ja põnev! Kui kõigil muidugi sellised oleks olnud, siis vast oleks kirjuks läinud. Aga miks ka mitte kirju peopidamine :P  Lisaks valisin veel välja natuke kogukamate daamide kleidid. Kes minu meelest olid väga maitsekalt ja kenasti end üles löönud. Millegipärast kiputakse neid mitte tähele panema :D


Alumisel fotol on vasakul pool rahvrõivastes külalised. Mulle meeldib, kui tullakse nii. Või kui kasutatakse rahvuslikke motiive, nagu mõned paremal pool. Eriti meeldis paremal pool sinine kleit, mille vöö oli kootud! Haapsalu salli mustriga, nuppudega ja puha! Võtaks ka selle kleidi ;) Minu meelest võiks rohkem rahvariideid olla. Kuigi ma jätaks põlled koju, kui just need ilusti tikitud ning kaunistatud pole. Valge põlle tagant ei paista kaunid seelikutriibud välja :)

Kokkuvõttes ütleks aga, et mis tähtsust sel on, mis kellelgi seljas on. Peaasi, et on kena ja puhas :P Naisterahvana on muidugi põnev kõike vaadata, aga ma olen ammu juba proovinud kriitikanooled kõik kenasti kotti jätta, olgu see siis rõivastus või välimus või hoopis midagi muud. Välja arvatud, kui asi tõesti kriitikat väärt, näiteks liiga kriitiliste kriitikute kritiseerimine ;)


Veel tahan öelda, et mulle meeldis väga kontsert! Üks parimaid, mis aastapäeval on esitatud :)
Kõik fotod on Delfi lehküljelt. 

24.2.16

Magusat vabariigi sünnipäeva!


Nägin kellelgi kommidest "lippu" ja pidin loomulikult idee näppama enda tarbeks :-)  Kõige alla valged piparmündikommid, siis mustad aniisikommid ja kõige otsa sinised šokolaadimunad. Minu lemmikuks... aniisi omad.

14.2.16

Sõbrapäev


Päev möödus väga rahulikult. Korraks sai koertega õues käidud. Ei olnud nii külm kui eile. Eile oli kohati tuulefaktoriga -40C. Tegin väikese jalutuskäigu raamatukokku. Ja sain valmis süstikpitssüdame. Mõtelsin, et sõbrapäeva puhul peaks ikka midagi temaatilist tegema :) Kinkisin südame kallile kaasale, kuigi süda on ju ammugi ära kingitud :P

13.2.16

Hilinenud vastlad ehk vastlapitsa


Rootslaste küpsetamisajakirjast leidsin huvitava idee küpsetada vastlapizza. Kuna ma nädala sees sees seda teha ei saanud, siis jäi küpsetamine nädala lõpule. Tööl ma ka ei olnud, kus alati vastlakukleid pakume. Väga hea vahukooresai tuli. Alusele laotasin veel murakamoosi (aga igat sorti hapum moos sobiks). Ma ütleks, et lõpptulemus sai isegi parem kui traditsiooniline vastlakukkel ;) Lihtsam oli süüa ka.

Taigna jaoks:
12g pärmi (või 1.5tl kuivpärmi)
2dl piima
jahvatatud kardemoni
1,2dl suhkrut
natuke soola
25 g toasooja võid
4-5 dl jahu
Kergita umbes 45 minutit. Siis rulli pizzataginamoodi lahti (umbes 1,5cm paksuseks), ääred natuke kõrgemad. Kergita 30 minutit. Küpseta 210C juures 8-10 minutit. Jahuta plaadil.
Pane peale umbes 150 g moosi (või värskeid vaarikaid, kuhu segatud 2spl suhkrut ja 1spl tärklist)
Kõige otsa vahukoort.
Mina panin julgelt ;) Lisaks riputasin peale hakitud mandleid ja natuke shokolaadi.

Mmmm... maitses hea isegi järgmisel päeval!



4.2.16

Lastest saab vast asja

Väike ülevaade, kuidas neil läheb. Mari on Toronto Ülikoolis, õppimas mehaanikainseneriks. Käimas on kolmas aasta. Viimase semestri eksamitulemused viisid ta umbes 150 õppuri seas kusagile 14-15 kohale. Tubli tüdruk olnud seekord. Tänu sellele, et pühendus rohkem õppimisele muidugi. Loobus Aerospace klubis osalusest, kuigi astus hoopis robootika klubisse. Seal ei ole õnneks nii pingeline, st ei pea nii usinalt kohal käima. Suvest või sügisest peaks algama ta tööaasta enne viimast õppeaastat. Praegu käib õppetöö kõrvalt tööpakkumistele reageerimine. Kõik on organiseeritud läbi ülikooli.


Kirke on oma ekstra-aastal gümnaasiumis. Minu meelest ideaalne, kui ei tea täpselt, mis tulevikult oodata. Oleks võinud ju ka tööle minna, aga kui võimalus, siis miks mitte õppida. Tal oli vaja niikuinii üks kursus võtta, et edasi saaks õppida. Üks õppeainetest co-op programmi raames on viinud ta ühte mööbli disaini- ja tootmisfirmasse. Nad valmistavad seal näiteks restoranide mööblit. Tal on nimelt üks mõte minna edasi õppima tööstusdisaineriks. Ja töökoht sobis imehästi, et praktikat omandada, või õieti näha, mis see endast kujutab. Töö meeldis talle väga. Mis sest et vahel muud pole vaja teha, kui lihvida :) Muidugi ei saanud ta makstud, aga väike mõtteiva tekkis, äkki saakski sealt osaajalist tööd. Kirke mul ainult selline tagasihoidlik, et oli mures, kuidas täpselt küsida. Arutasime siis, et ta võiks lihtsalt nimetada, kui väga rahul ta oli ning kui neil midagi tulevikus on pakkuda... Juhtus aga nõnda, et eelviimasel päeval kutsus ülemus tüdruku enda juurde ja uuris, kas ta tahaks tööga jätkata, muidugi palgal (mis sest et miinimumpalgaga)! Laps oli muidugi super-super õnnelik :)

Kahjuks pole ta veel mingit vastust saanud disainerikoolist. Küll aga on jah-sõna tulnud kahest kolledzhist kolme õppeala peale, kõik seotud arvutitega. Programmeerimine ja arvutisüsteemide haldus või midagi sarnast. Ta teine valik oleks küll hoopis hambatehnik. Nii et väga mitmekülgne. Kui aasta tagasi ei suutnud ta peaaegu midagi välja pakkuda (suure hädaga hakkas politseiniku elukutsest rääkima näiteks), siis nüüd on asjalood palju paremad. Eks näe, mis suve alguseks sõelale jääb.

31.1.16

Peaaegu linik...


Süstikpits (frivolite, tatting) tehnikas linik. Või peaaegu linik.. Kahjuks sai meie noor kutsa Sushi selle kätte ning arvas, et võiks nahka panna. Ei olnud söödav. Sai aru, kui oli pisut närinud... Tegi ikka kurjaks küll. Mind siis. Koer vaatas ainult pailapse näoga otsa. Saaksin küll parandada, kuid tuju oli läinud. Torkasin liniku hoopis sahtlisse ja võtsin uue mustri vahepeal ette. Kui pahameel ära kaob, siis otsin uuesti üles :-) Õppetund mulle, et midagi ei tohi laokile jätta...

28.1.16

Kristallkuuliga väljas


Küll on vahva... postitasin ühe kristallkuuli foto ühes FB grupis ja seal oli päris mitu, kes ideest kinni haarasid. Nii et varsti on lootust rohkem sarnaseid pilte näha. Siin näide samast kohast suurema ja väiksema taustaga.

25.1.16

Talvine jõeorg


Nüüd pole pääsu. Fotosid hakkab aga tulema :)  Siin foto Mimico ojast, mis kevadel ja suure vihmaga jõe mõõtmed võtab. Hetkel on veel täiesti jää peal, mis sest et muidu lund pole õieti ollagi.

23.1.16

Uus mänguasi


Sel ajal kui muu pere endale arvuteid kokku klopsib, piirdun mina väga tagasihoidlike vidinatega. Nagu näiteks see klaaskuulike. Millagi sügisel sattusid esimest korda mu vaatevälja klaaskuuliga tehtud fotod. Mis meeldisid väga-väga. Mõte ei andnud rahu ja muretsesingi endale oma pallikese. Täna käisin seda siis katsetamas. Ilm oli päris külm, aga kargelt päikseline. Palja käega klaasi käes ei saanud hoida. Päris vahva oli siiski mängida :)
Alumisel pildile sain lausa enda kinni püütud ;)

2.1.16

Raamatuaasta 2015



Sel aastal lausa 100 raamatut minu silmi rikkunud ;)  Üks rootsi-, 24 eesti- ja ülejäänud inglise keeles. Rootsikeelseid võiksin ikka rohkem ette võtta. Eestikeelsete osas olen päris rahul, sest aastaid ei sattunud pea üldse neid kätte. Nüüd olen saanud lugeda tänu ellu'le. Pea kõik on muidugi e-raamatud. Ainult mõne üksiku tõin raamatukogust. Seekord olen kuulda võtnud Mari soovitusi ning lugemisvaras on fantaasiamaailma teoseid rohkem kui muidu. Nagu Artemis Fowl ja Spirit seeria, või mu enda leitud kanadalse Meghan Doidge lood. McCall Smith on aga kindlalt lemmikute hulgas, see on justkui magustoit minu jaoks. Lugesin ka päris mitmeid kergeid krimilugusid, tunnen natuke, et olen väsinud liiga tõsistest ja keerulistest kuriteo lahedamistest. Ja andke andeks, kuid "Lingvistiline mets" ei kõnetanud mind samamoodi, nagu tundub et enamust eestlastest. Selle lugemine venis ikka lõputult. Ei tea, kas mu aju on millegipärast mandunud - võite nüüd usinalt kaasa noogutada, ma ei vaidle vastu ;) - või on määrajaks, et olen nii kaua Eestist eemal elanud... Tunnistan ka, et enamasti olen eelistanud raamatuid, kus ikka hästi palju lehekülgi, seekord aga on valikus igat sorti, sellepärast ka nii ümmargune number ;)

Täpsem info sellest aastast siis Goodreads leheküljel, siia ei hakka mingit nimekirja panema. Ma ei saa aru, miks ma varem neid küll ei kasutanud :/

1.1.16

Šampusetarretis


Uue aasta võtsime vastu ... šampusetarretisega, või peaaegu (jaa-jaa, ma tean, et šampuseks võib ainult teatud vedelikke kutsuda, ei ole vaja näpuga siin viibutada :). Magustoidu käisin vast tund enne südaööd välja. Idee hüppas paar nädalat tagasi mingil interneti lehel üles, aga nii palju kui ma otsisin, ei leidnud enam originaalretsepti üles :) Aga eks neid ole rohkem kui üks.

Kirke oli see, kes arvas, hea mõte. Leidsin tagavarast lausa 1.5 liitrise vahuveini ja kolmapäeva õhtul puhastasime granaatõuna. Sulatasime potis umes klaasijagu vahuveinis kaks klaasi suhkrut (võib muidugi maitse järgi panna nii palju kui soovi on, oleneb ka kui hapu on vein). Pisut rohkem kui kaks supilusikat želatiinipulbrit paisuta natukese kuuma veega ja sega suhkruveiniseguga. Lisa ülejäänud vahuvein. 

Kui tahta, et marjad põhja jääksid, siis oleks vaja enne natukese seguga need tarretuma panna. Meie ei pannud. Maitset see ei rikkunud ;)

Head uut aastat!