Island 2

Peale lõunat kesklinna jalutades hakkas juba natuke tibutama. Õnneks olid meil kerged tuule- ja vihmakindlad kilejakid kaasas. Mul ka nokamüts, mille olin juba tükk aega enne reisi kohvrisse torganud. Et ei unustaks. Kui vihma sajab, siis prillikandjal on raskusi läbi märgade klaaside maailma vaadata. Eriti kui ei saa vihmavarju kasutada, kuna kõva tuulega pole sellest suurt kasu. Nagu Islandisse reisijatele kenasti seletatakse, tuntakse turistid tagurpidi keeranud vihmavarjude järgi ära 😃

Meie teele jäi esimesena ette linna keskele ehitatud kirik, Islandi üks kõige kõrgemaid hooneid - Hallgrímskirkja. Mille kahekesi kohe vallutasime. Kõrgust on tal 74.5 m. (Oleviste on 123.7 m). Juhtumisi sattusime kirikusse just sel ajal, kui toimus orelikontserdi harjutus. Nii et saime natuke muusikat nautida. Lugesin, et neil oleks õhtul ka kontsert olnud. Kuid selleks olime juba ette liiga väsinud, et uuesti välja minna. Ostsime hoopis torni otsa minemiseks liftipiletid ning sättisime end järjekorda. Vaatasin küll uudishimulikult ringi ega kusagil treppi pole, kust üles saaks. Just nagu Oleviste torni. Aga nad parem vist usaldavad lifti, kui et turistid mööda treppe kondama hakkaksid. Ülevalt avanes neljast küljest kena vihmane vaade. Sest nüüd juba sadas natuke rohkem. Sees hakkas ka pisut palav. Oligi hiljemgi pidevalt nii, et kui õues pidi end tuule ja külma eest kaitsma, siis ükskõik kuhu sisenedes, oli vaja riideid vähemaks võtta. Soovitan väga jälgida riietuse osas mitmekihilisuse põhimõtet. Meil ei hakanud reisi jooksul õues kordagi külm ega tuul ei tõmmanud läbi. Mul olid ka murdmaasuusa pikad püksid kaasas, mis lasid hingata, aga hoidsid hästi sooja.

Ega me esimesel päeval suurt midagi muud ei teinud. Jalutasime pisut linnas, astusime poodidesse sisse, kus meid pidi nuuskpiiritusega turgutatama, kui hindadele pilgu peale viskasime 🙂 Mul oli ka mõte, et muretseks endale ühe ehtsa islandi kampsuni, mille islandlase hoolikad käed valmis kudunud on. Aga kui neid lähemalt vaatasin ja katsusin, siis kadus millegipärast isu ära. Eemalt paistavad nad kuidagi palju kenamad. Ja pehmemad. Kenad on nad ikka lähedalt ka, kuigi ma ei oodanud, kui jämedate varrastega neid kootakse. Ainuke probleem tekkis tundega, kui kude sõrmede vahel hoidsin. Kuidagi kare ja tuim oli kude näppude vahel. Reisi viimasel päeval uuesti ühte katsudes, arvasime aga juba, et polegi vist nii hull. Aga nagu Kirke ütles, ilmselt olime juba sellega ära harjunud. Oskasime oodata 🙂 Nii et kampsunit ma ei ostnud. Kui, siis koon ühe endale iseenda hoolikate kätega😜

Leidsime üles turistide jaoks mõeldud infopunkti. Sest kuigi ma olin oma reisi oodanud, polnud ma just ikka veel õieti selgusele saanud, mida ma täpselt tegema hakkan. Mis ei tähendanud, et ma hulgaliselt kirjandust lugenud ja internetist tarkust ammutanud poleks. Haarasime mõned lehekesed ja raamatukesed kaasa ning seadsime sammud tagasi tee peal nähtud krepikohviku poole. Kõhud olid vahepeal väga tühjaks läinud. Hoolimata Eestist kaasa ostetud spinatisaiakestest 🙂 Astusime ühte pannkoogimajja sisse, kus sõime elu kõige kallimad pannkoogid. Maitsesid nagu pannkoogid, ei läikinud kullast ja karrast, mis hinna järgi otsustades oleks võinud oodata 😉 Tegelikult ei tohi kurta, sest nad ju peavad palju asju sisse tooma. Nii nagu Põhja-Kanadas võivad mõned toiduained hingehinda maksta (näiteks piim).

Pean tunnistama, et vihm, mis vahelduva eduga meid külastas, ja väsimus, võtsid tuju avastusretke jätkata. Olime juba hommikul poole viiest üleval olnud, ajavahe ka otsa ning siis pole ime, et vaim oli juba pehme voodi ja sooja teki juures. Tagasiteel ei tekkinud enam isegi vihmapause, nii et teksad olid meil kergelt niisked, kuigi jalatsid pidasid hästi vastu. Ainult Kirke omad hakkasid kahjuks pisut pigistama. Ta jalg on üsna lai, nii et häid jalatseid ei ole alati kerge leida. See tegi natuke murelikuks, sest kui vihm samamoodi jätkub, siis ei saa ta ka oma ketse jalga panna, millega tal mugavam oleks.

Kedagi kodus polnud ja meil tekkiski juba tunne, et olemegi omaette, kuni perenaise sõber kohale ilmus. Rääkisime natuke juttu. Tuli välja, et ta on lätlane. Huvitav, kuidas selle peale tekib kohe vastastikune tunne, nagu oleksid oma kõige lähedasema sugulasega kokku saanud. Naabrid ju 🙂 Või on hoopis see vennasrahvaste jutt nii kõvasti meile külge hakanud 😉 Noorhärra oli lausa üle aasta Kanadas elanud noorte viisaga. Tööd teinud ja seigelnud. Aga kuna see paberimajandus pole sugugi lihtsamaks läinud, et hoopistükkis Kanadasse jääda, pigem ikka keerulisemaks, siis otsustas ta võtta vastu sõbra kutse Islandile tööle tulla. Oma erialale. Milleks on puusepa töö. Talle pidi saareriigis väga meeldima. Ja ta ei kahetse üldse, et Kanadasse ei jäänud.

Jutud aetud, uurisin, kus kõige lähem toidupood oleks. Mitte et ma kangesti süüa tahtsin tegema hakata, aga tundsin, et see aitab ehk mind pikemalt üleval hoida. Ja ajavahest üle saada. Kronan oli pood, mis asus umbes kilomeetri kaugusel. Pidi olema selline odavamat sorti asutus. Täpselt samuti nagu Bonus. Viimane jäi paaris kohas silma oma roosa silma pilgutava notsuga. Suutsin Kirke kuidagi välja ajada. Just siis, kui vihm pisut järele oli andnud. Pood ei olnud väga suur, aga valik oli enam-vähem. 

Mul oli Eestist kaasas pakk Pehmikut - tatra ja kanepiseemne leiba. Kuid Kirke keeldus seda söömast. Nii et võtsime poest rukkileiva, mis näis üsna "ohutu". Hiljem tuli küll välja, et leib oli vääääga magus. Muid leibasid me ei proovinud. Nõnda on raske öelda, kas kõik samasugused magusad olid. Skyri jogurtitopsikute ees seisin tükk aega, õieti proovisin seista ja uurida, aga inimesi muudkui vooris mööda, kes haarasid kapist teadjatena oma topsikuid, ja vahekäik oli nii väike. Kuna laps sikutas uimast ema tee pealt ära, siis haarasin viimaks ühe maasika oma kaasa. Kirke leidis hoopis Skyri joogi, mis meie mõlema lemmikuks osutus. Seda varusime hiljem igaks hommikuks, mis me seal olime.
Minusuguseid udupäid oli muidugi rohkem. Mõned lahked islandlased seletasid ostlejatele inglise keeles saarerahva toidu omapärasid. Üks neiu toksis telefoni siltidelt loetud sõnu. Minu õnn on see, et ma rootsi keelt tean. Nõnda võib mõnest sõnast isegi kuidagi aru saada 🙂 Ühele poemüüjale ütlesin tema islandikeelse summa peale inglise keeles... neli tuhat ja...? Need tuhanded ajasid muidugi pea täiesti sassi. Nii sassi, et enam ei suutnud järge pidada, kas see või teine tuhat on ikka vähe või palju. Mingil hetkel annad aga hoopis alla, sest lõppude lõpuks sööma ju peab ja kui ongi kallis, siis mis seals ikka teha. Toetame aga Islandi majandust. Poest võtsime kaasa veel kiirnuudleid ja kaks kokku mätsitud kotletti. See tähendab, need oli vaja enne söömist ikka ära praadida 🙂

"Kodus" oli juba perenaine Solveig tagasi tulnud. Ladus õllepurke kappi. Ütles vabandades, et see on selline pikema aja varu, sest alkohol on hirmkallis. Väga võimalik, kuigi ma hindu ei käinud uurimas. Olin lihtsalt lugenud, et turistidel soovitatakse kõik kangem kraam lennujaamast kaasa osta, kuna seal saab selle odavamalt kätte.

Sel ajal, kui ma siis kotlette praadisin, tuli meie üllatuseks veel üks külaline. Korterist jagatakse kahte tuba turistidega. Minust pisut vanem poisipeaga naine oli pärit Inglismaalt. Ta olevat juba paar nädalat Islandil bussidega ringi rännanud. Tahtis augusti lõpuks ringi peale teha ja siis praamiga tagasi sõita. Siiani olevat ta peatunud hostelites. Kus ta vahel leidis, et parem on, kui ta teeb nägu nagu ta inglise keelt ei oskaks, kuna jutud läksid mõnikord väga kummaliseks Islandi kritiseerimiseks. Ta rääkis ka oma lastest, kellest üks tahaks perega ära kolida Kanadasse, kuna Inglismaal on asjad nii nagu nad on kogu selle Brexiti ja muuga. Kuid teine tahab jääda ning aidata kohapeal kaasa, et asjad jälle korda saaks.

Ja nõnda saigi meie esimene päev Islandil läbi...Viimane foto lähedal asuvast pargist, kus kunstigalerii asub. Nii armas on näha lilli, mid naljalt Kanadas ei märka, kuid mis koduselt tuttavad. Lõvilõuad olid meil lapsena suviti ikka aias õitsemas.