Vanas eas modelliks...

Mul on siinsete eestlaste hulgas üks eeskuju. Tahaksin just temamoodi vananeda. See Eesti Vabariigiga täpselt sama vana daam on lihtsalt fantastiline. Temas on nii palju soojust, tähelepanu teiste vastu, kainet mõtlemist. Võimet enda üle naerda. Mõni aasta tagasi rääkis ta naerusära silmanurgas, kuidas Eestis haiglasse sattudes, paluti tal enne mingit protseduuri, hambad välja võtta. Ta oli täielikus segaduses, miks küll Eestis sellised imelikud nõudmised on. Tal on ikka oma hambad suus :D Erikaga on alati olnud tõeliselt tore suhelda. Igal aastal tõi ta jõuludeks omaküpsetatud piparkooke ja seeneküpsiseid. Kuni veel kaks aastat tagasi. Siis otsustas ta, et läheb viimaks ikka Eestisse tagasi. Ning alustas seal modellikarjääri ;) Tegelikult naeris ta kogu selle asja üle, ütles, et noor sugulane korraldas pildistamise. See ei olnud väga temalik olnud, just meik. Aga tal oli lõbus olnud. Loodan, et kui tulen suvel Eestisse, siis vast saan ka tema juurest läbi astuda. Ta ootab ju uudiseid Kanadast või lihtsalt seda, et näeb kedagi, kes elustab siinseid mälestusi  :) Siin artikkel koos piltidega. 

Juuksurite võistlus ja väike palve

Seekord teen natuke üllitava postituse ;) Mul on praegu väike hasart sees, et aidata kaaslinlast, rahvuskaaslast, eestlasest juuksurit Siirit Torontos. Ta osalses võistlusel, kus jõudis finalistide hulka oma juuste värvimise tööga. Ta on ainuke kanadalane muide, ülejäänud on ameeriklased. Ja muidugi ainuke eestlane. Kui ta võidab, saab ta stipendiumi ja kulud kaetud, et oma oskusi täiendama minna. Võitjaks osutub see, kes saab kõige rohkem meeldimisi Facebookis. Olen natuke siin seal teda promonud, nädalavahetusega tõusis häälte arv kolmekordselt, nii et ta jättis teised endast maha. Samas endine juhtija on ilmselt ka suuremat tööd teinud ning jõudnud meie Siirile järele. Niisiis palun kõiki, kes aga natukenegi soovivad aidata, palun klõpsake lingil, kui leht avaneb, klõpsake fotol ja valige Like (Meeldib). Väga tore oleks, kui saaks seda oma ajajoonel näoraamatus jagada. Juurde ka seletus, mis võiks olla midagi sellist: Siiri on juuksuriks Torontos, kes võiks võita stipendiumi oma oskuste täiendamiseks. Selleks on vaja osaleda hääletusel. Ava foto ning vajuta Like (meeldib). Kasuks tuleb ka sama postituse jagamine ja seletus, kuidas hääletamisel osaleda. Suur tänu Siiri nimel!
Minu poolt ka suur tänu, kui aitate kaasa. Nii palju kui mul siin neid lugejaid on :) Oleme ju ennegi eestlastena aidanud teisi igale poole pääseda ja muid asju võita.

Juuksurite võistlus ja väike palve

Seekord teen natuke üllitava postituse ;) Mul on praegu väike hasart sees, et aidata kaaslinlast, rahvuskaaslast, eestlasest juuksurit Siirit Torontos. Ta osalses võistlusel, kus jõudis finalistide hulka oma juuste värvimise tööga. Ta on ainuke kanadalane muide, ülejäänud on ameeriklased. Ja muidugi ainuke eestlane. Kui ta võidab, saab ta stipendiumi ja kulud kaetud, et oma oskusi täiendama minna. Võitjaks osutub see, kes saab kõige rohkem meeldimisi Facebookis. Olen natuke siin seal teda promonud, nädalavahetusega tõusis häälte arv kolmekordselt, nii et ta jättis teised endast maha. Samas endine juhtija on ilmselt ka suuremat tööd teinud ning jõudnud meie Siirile järele. Niisiis palun kõiki, kes aga natukenegi soovivad aidata, palun klõpsake lingil, kui leht avaneb, klõpsake fotol ja valige Like (Meeldib). Väga tore oleks, kui saaks seda oma ajajoonel näoraamatus jagada. Juurde ka seletus, mis võiks olla midagi sellist: Siiri on juuksuriks Torontos, kes võiks võita stipendiumi oma oskuste täiendamiseks. Selleks on vaja osaleda hääletusel. Ava foto ning vajuta Like (meeldib). Kasuks tuleb ka sama postituse jagamine ja seletus, kuidas hääletamisel osaleda. Suur tänu Siiri nimel!
Minu poolt ka suur tänu, kui aitate kaasa. Nii palju kui mul siin neid lugejaid on :) Oleme ju ennegi eestlastena aidanud teisi igale poole pääseda ja muid asju võita.

"Originaalne" MÜ ehk Kotkajärve Metsaülikool

Ma ei mäletagi, millal viimati Kotkajärve Metsaülikoolis olin. Kunagi ammu, kui Kanadasse sattusime. Seekord aga mõned fotod (kus Kirke peal) nende Näoraamatust. Kirke oli seal nädal aega ja aitas lastele programmi korraldada, ning muidugi silma peal hoida, sel ajal kui lapsevanemad loengutel istusid. Muuhulgas õpetas noortele eneseakaitsevõtteid. Ma mäletan, kui mu enda tüdrukud kunagi karatega alustasid, siis see oli üks esimestest asjadest, millega tegeleti. Kirke jäi väga-väga rahule oma nädalaga Kotkajärvel ja ei ütleks sellest võimalusest tulevikuski ära. Paar aastat tagasi lapsi hoides ei olnud ta sama vaimustuses, aga siis oli ta noorem ka :)  Muide, Maril on palutud järgmisel aastal tulla ning jagada oma kogemusi Estcube juures töötamisest ja Erna matkast. Ta on oma esimese "jah-sõna" öelnud, kuigi kes teab, mis aasta pärast võib ette tulla. 

Siin väike väljavõte MÜ asutamise kohta nende kodulehelt.
Kotkajärve Metsaülikool (MÜ) asutamise kuupäevaks tuleb lugeda 25. septembrit 1966. Sel nädalalõpul toimusid Kotkajärvel Toronto Eesti Skaudisõprade Seltsi Kotkajärve Komitee korraldusel nn. "noorte sügiskulla päevad". Pühapäeval peeti uues kohvikus päevadest osavõtvate noorteorganisatsioonide esindajate nõupidamine, mida juhatas Heino Jõe. Nõupidamisel leiti, et eesti noorte kultuuriline tegevus Kanadas jãtab soovida. Oleks vajalik alustada mingisuguse rahvaülikoolitaolise kursusega noortele. Selleks otsustati kokku kutsuda kõikide Toronto eesti noorteorganisatsioonide esindajad 21. novembriks Toronto Eesti Majja.

Koosolek otsustas, et järgneva aasta augustikuul peetakse Kotkajärvel nädalane "Eesti noorte rahvaülikooli" kursus, mille kavas on teoreetilistest ainetest eesti keel, kirjandus, ajalugu, kunst, muusika, ideoloogilised ja ühiskondlikud probleemid ning praktilistest ainetest rahvatants, laul, võimlemine, rahvuslik käsitöö jm. 

Algasid intensiivsed nõupidamised ja 15. märtsiks 1967 olid valmis detailsed kavad nii programmi kui ka organisatsiooni osas. Uus institutsioon sai nimeks Kotkajärve Metsülikool. ... 19. augustil 1967. aasta õhtul toimus esimese MÜ avamine juhataja Olev Trässi sõnavõtuga.

Tähtis on vast märkida, et need naised ja mehed, kes panid MÜle aluse, proovisid jätta poliitka metsa äärele ning tõesti pühenduda eestluse hoidmisele. Mis tähendas, et ühendus Eestiga (mis tol ajal Vene võimu all), oli midagi, mida ei taunitud. Samas oli ju Torontos neid, kes "viskasid välja" need eestlased, kes julgesid piiriuste avanemise järel Eestis käia... Nii see elu kord oli...

Seedrioru Suvihari rohke vihma ja külalistega Eestist

Eelmisel nädalavahetusel tähistas Seedrioru suvekodude ja -laagriala oma 60ndat aastapäeva. Kahjuks vihmaga, mis tähendas, et peaesineja Tanael Padar ja the Sun pidid end pigistama väiksesse peamajja. Eelmisel päeval valmis trimmitud heli avali taeva all asuval suurel laval läks täielikult vett vedama. Ma ei saa öelda, et olen just suur fänn, kuid jään samas üsna neutraalseks tema muusika suhtes. Pean ainult tunnistama, et nii palju, kui olen teda teleris näinud, on ta jätnud mulle üha parema mulje. See tähendab inimesena ;)  Ma ei taha uskuda, et see on ainult väline kest. Meelitasime kolm ansambli liiget panga laua juurde, esialgu ei tahtnud nad meie kutsele reageerida, kui pakkusime jäätist. Napsasin siis ühe pildi :) Intervjuu Tanel Padariga oli minu meelest ka tore. Kanadasse sattus ta esimest korda ning lahkub väga heade muljetega, nimetades, et tuleks hea meelega tagasi! Samuti mainis ta, kui palju sarnasust leiab ta looduse osas Eestiga :) Eks ebatavaliselt vihmane suvi aitas muljele kõvasti kaasa :D

Anne Veesaar oli kohal oma monotükiga Lydia Koidulast. Minu jaoks oli esinemine tolle päeva peahetk. Nägin teda Ringvaate saates, kui natuke lavatüki tausta valgustas. Ma ei pidanud pettuma! Veesaar oli väga tore ja vahetu! Ning... milline vahva lähenemine! Ma ei ole kindlasti kunagi meie laulikust kui naisest mõelnud, oma naiselike kiiksudega ja vaadetega ;) Nagu pildilt ka näha, siis rekvisiidid olid kenasti Eestist kohale toodud! Ka või, mille üle võõrustaja pidi kullina valvama, et teised perest seda nahka ei pistaks :D

Kaks järgmsit pilti on laenatud Estonian World Review lehelt. Olima pangaga väljas panka promomas - loosisime ka kingitusi välja. Minu kõrval vennad Prostid, kellest vasakpoolne Mari-vanune ja õpib samuti inseneriks Toronto Ülikoolis ning suvel on meil abiks tööl. Paremal seisab meie kõige kõrgem ülemus. Hoolimata vihmast ja tuulest ja külmast suutsime ikka naeratada ning rõõmsalt osalejatele jäätist jagada. Ja-jah... jäätist :) Kes oskas ette arvata, et kuuma suvepäeva asemel meil terve päev vihma ladistab :D Jäin ka sinna varjualuse alla lõksu, sest vihma sadas ning tuul peksis vett igas suunas. Lõpuks sain vihmavarju laenata, et autost soe eesti lambavillane keep peale tõmmata :)

Kurb oli see, et nii piduliku aktuse jaoks üles seatud toolid ning varjualune kasutamist ei leidnud. Täpselt nii nagu Padari ja ta ansambli puhulgi. Eesti Elu lehel veel hulk fotosid.

Olime Seedriorul Kirke ja Mihkliga. Imestasin, kui kergelt Kirke kaasa tuli :) Kartsin natuke, kui vihma sajab, hakkab tal väga igav. Aga õnneks oli meie sõbral Jaagul malelauad üles seatud ning seal oli tore aega viita :D Iga mäng kaks dollarit Seedrioru lastelaagri toetuseks. Jaak mängis küll teiste vastu, aga ega teda on väga raske võita :D Mõned sõbrad olid veel kohal ning hiljem mängiti kaarte. Vahepeal kadusid nad mul küll silma alt ära, sest mingi purjus mees oli proovinud ka mängus osaleda, ning esimesel hetkel lasid noored jalgad taredesse peitu :)

Hoolimata sellest, et kogu pidutsemine peamajas toimus, ei tekkinud mul kordagi kahetsust, miks ma küll kehva ilmaga kohle ilmusin. Mul oli soe, kummikud isegi igaks juhuks kaasas. Muidugi oli neid, kes sellega eriti ei arvestanud, need, kelle telgid vihmale vastu ei pidanud, olid sunnitud end hoopis autosse magama sättima. Ise sõitsime õhtul koju. Kui oleks parem ilm olnud, jäänuks meiegi sinna. 

Kirke kadus mõne minutiga, kui Padari bänd pille häälestama hakkas. Ta ei kannata eriti mingit müra :) Mina kuulasin ikka kaks laulu ära ning siis ei saanud küll kauemaks jääda. Koer meil terve päev üksi kodus... Kojusõit oli paras peavalu, oleme umbes tunni kaugusel. Vihma tuli lõputult, tuul oli nii kõva, et pidin kogu aeg valvel olema, muidu oleks auto teelt ära viinud. Kui oleks talv olnud, siis oleks see tähendanud ägedat tuisku. Neil hetkil, kui vihm pisut vähenes, sain natuke hinge tõmmata. Ei meeldi mulle selline sõitmine. Aga õnneks jõudsime kenasti Torontosse, kus tänavad oli lehe ja oksaprahti täis. Ka seal oli tuul möllanud! Viisin veel Mihkli koju ning siis saime ise tuttu!

Hillside Bakery

Eestlaste kohvik-pagariäri Hillside Cafe tähistas oma 20ndat aastapäeva. 80ndate lõpupoole Torontosse asunud perekond Männamaad on seda ühiselt väga edukalt vedanud. Nii palju kui ma mäletan võtsid nad kunagi üle soomlaste Hillside Bakery, mis millalgi eelmisel kümnendil koliti Mt.Pleasanti tänavale. Hoolimata sellest, et kohvik on Eesti Majale palju lähemal, siis ilma autota on päris tüütu sinna sõita. Nii ma siis toimetan ikka oma kodus edasi. Ega Toomas muidugi väga rahul ka poleks, kui ma ise ei küpsetaks ja käiks mujalt küpsetisi ostmas :P  Aga ma saan ikka vahel nende imehead kringlit maitsta, näiteks siis kui pangas seda ühispankade päeval pakume :) Nende seenesalat viib keele alla. Kuigi enam seda süüa ei saa, sest selles on toores sibul. Leib on neil hea ja verivorstid täiesti tasemel. Loodame siis et nad ikka veel mitu korda 20 aastat vastu peavad. Üks poegadest on ju väljaõppinud kondiiter. Kohalikud torontolased on aga ikka peamised kliendid, nii et tegevust jätkub! Vaata siia, leiad rohkem pilte.

Traditsioonid

Nii kaua kui ma mäletan, st nii kaua kui olen oma praegusel töökohal olnud, on üks vanaproua alati meile jõulude ajal maiustamiseks toonud omaküpsetatud piparkooke ja küpsiseseeni (kes veel mäletab, kui Eestis igaüks neid küpsetama pidi, viimane moesõna ikkagi ;). Ja vanaproua võin ma julgelt ütelda, isegi kui mul juba tervelt 23 aastat pangatööd detsembri alguses täis sai. Nimelt on proual juba 93 aastat turjal. Kuigi tema puhul on raske öelda, et ta juba nii vana on. Välja arvatud ehk siis, kui ta panka tulles imestab, miks nii palju uusi nägusid on ning otsib teenindajaks selle, kes vanast ajast tuttav :) Oleme vist väga harjumuse orjad...

Kaerajaan ja muud tantsud Toronto jõuluturul

Laupäeval käisime Tomiga Toronto jõuluturul, kus muuseas esines juba kolmandat aastat järjest meie kohalik rahvatantsurühm "Kungla" (vaata lisaks pilte ja videot Estonian World Review lehel). Rühm on koos käinud aastakümneid, vahelduva eduga. Vahepeal oli ta varjusurmas, kuid mõni aasta tagasi võtsid noored kätte ning andsid Kunglale uue hoo sisse. Nii tore on näha nõnda paljusid mu endisi õpilasi seal tantsimas ;)  Ja muidugi pisimudilasi, kellest osa mu õpilaste lapsed :D Nii et eestlus püsib siin kindlalt edasi! Filmisin lühikesi lõikusid nende tantsudest ja panin video kokku. Kujutage end nüüd siis Torontosse, kus keset õue kõlab eestikeelne laul, ja kus muidugi on hulgaliselt eestlasi pealtvaatajate seas. Aga ka kanadalasi :)  Siin veel üks vanem video esinemisest Toronto Eesti Majas ja siin eelmise aasta jõululaadal (pole minu võetud ;).

Panga peakoosolek ja pidu

Kel huvi, kuidas Toronto Eesti Ühispanga peakoosolek välja näeb ja kuidas me pidutseda oskame, õieti, millised talendid Kanada eestlaste seas peidus on, võivad kõike vaadata Estonian World Review lehelt, kus video üles pandud. Umbes 23 minuti pealt antakse Marile üle Ekbaumi stipendium (fotole sattusin, sest olen natuke seotud Ekbaumi stipendiumite väljaandmisega). 16 minutil kõneleb föderaalparlamendi liige Peter van Loan, kes ema poolt eestlane, ja kes pandi muide teiste kanadalste seas venelaste musta nimekirja Ukraina sündmuste keerises. 11.30 tasub kuulata Kopvillemite (isa ja tütred) triot ja 25.33 Liikide duot (isa ja tütar). Pisut elavaid pilte ka siit poolt ookeani :)

Tubli Eesti juurtega kokapoiss Torontos

Eelmisel nädalal võistles Kanada kokasaates "Chopped" Eesti juurtega noormees Paul Lillakas. Ja seda väga edukalt :) Ise vaatasime tüdrukutega asja üle nädalavahetusel, sest meil ju puudub telekaabel. Kirke ei kippunud küll teleka taha istuma, aga kui aru sai, et üks eestlane osalejate hulgas, siis jäi koha paigale. Ning Paul ei varjanud sugugi, milline köök talle mõju avaldanud :D Kui üks kohtunikest teatas, et tema abikaasal ka eesti taust, siis tõi Paul järgmise roana lauale hapukapsa, küll mitte traditsioonilise vaid sellise uuenenud kuues murakamoosiga. Muidugi rõõmustasin poisi üle eriti, sest mul on rõõm olnud talle Toronto Eesti Koolis õpetajaks olla (ja võin kinnitada, et tema eesti keel on väga hea). Ning nagu kõik õpetajad teavad, on koolilapsed neile natuke justkui oma lapsed, kelle edu südant soojendab. Ja kuigi ei tohi rääkida kellegi eelistamisest, siis mõned neist lastest jäävad ikka pisut rohkem meelde kui teised. Paul kuulub nende esimeste hulka :D

Foto on laenatud tema Facebooki lehelt. Vaata siia. Võid ka uurida tema kodulehte. Muide, olen teda varem ka siin maininud. Nii umbes aasta tagasi Marika Blossfeldti poolt pakutud pidulikult õhtusöögil, oli Paul üks abimeestest. Selle postituse viimasel pildil on ta vasakult kolmas. 

Loodan, et tal edaspidi ikka sama edukalt läheb! Ja mul teinekordki on võimalus tema poolt pakutud roogasid maitsta.

Eesti keel võõral maal

"Kas see on siis tõesti nii suur asi, et ma tean eesti keelt?" küsib minu noorem võsu ootamatult. "Olin nii üllatunud... Kas see on imelik, et ma oskan?!" Ta meenutab korda, kui me olime Tallinnas ja astusime sisse Viru väravate juures asuvasse suveniiripoodi. Lahke müüjatädi ei jõudnud ära imestada, kui hästi mu tüdrukud eesti keelt räägivad, ise Kanadas sündinud ja üles kasvanud.  Muidugi said nad kõvasti kiita, kuigi neiud olid pisut kohmetud, sest neil pole vist kunagi pähegi tulnud, et nad eesti keelt ei räägiks.

"See on nii lahe, et ma oskan! Saan rääkida teiste eestlastega ja nad saavad aru! Ainult mu lugemine ja kirjutamine ei ole nii head. Kirjutamine on parem... Ma lihtsalt kuulan, mis tähed on. Mitte nagu inglise keeles."

"Ja mõtle, ma tean ühte keelt, mis on kümne raskema keele hulgas!" Talle pole üldse oluline see, kui vähe inimesi seda maailmas oskab. Pigem on ta uhke selle üle ;)

Taas kord pean ütlema, et ma pole veel ühtegi inimest kohanud, kes kurdaks või oleks lausa vihane, miks küll temaga noorest peast eesti keeles räägiti, kui maal, kus nad kasvavad, muu keel riigikeeleks. Kui järele mõelda, siis pole ma seda ka teiste rahvuste juures kohanud, see tähendab, et nad oleks pahased, miks kodus õpetati keelt, mille juured hoopis seal, kus esivanemad pärit. Pigem on neis ilmselt peidetud uhkust (nagu minu tüdruk oma keeleoskuse üle rõõmustab). Hoopistükkis olen näinud kurbust ning kohati lausa pahameelt, kui nad tunnistavad, kuidas vanemad teise riiki kolides kõik sidemed möödunuga läbi lõikasid ning lastega kohalikus keeles purssisid. Mis aga neile purssimisena ei tarvitsenud kunagi tundudagi. Kuid minu meelest, võta või jäta, ei saa ükski omandatud võõrkeel kunagi nii heaks kui oma emakeel. Puudu jäävad peened nüansid, sõnamäng, lausa õrnus ja hoolivus, eriti kui pead lastega suhtlema. (Äärmusliku näitena laps, kes tänu pursitud inglise keelele samamoodi kehvalt seda oskas ning kooli minnes teiste naerualuseks sai... seda muidugi aastakümneid tagasi, nüüd on Kanadas immigrante lademetes ja kehv keeleoskus mitte midagi erilist ;)  Mis ei tähenda, et seda peaks kodust kaasa andma. Pigem ikka kinkida head emakeele oskust! Sest see tuleb lastel nii kergelt kätte! Ning lõpuks on nad sulle selle eest tänulikudki ja mitte sugugi kurjad ;)

Nii et tõstame aga uue aasta algusel klaasid eesti keele auks! Just nii nagu need neli sõpra, kes eesti keeles ja eesti meeles võõral maal üles kasvanud ja oma juurte (ning keeleoskuse) üle uhked on.

Noor Toronto eestlane Eestis aega teenimas

Eilse postituse lõpus kirjutasin, kui uhked mu tüdrukud oma Eesti tausta üle on ning täna lugesin Eesti Päevalehest noorest Toronto mehest, Veiko Parmingust, kes otsustas oma sisetunde sunnil esiisade maale kohusetundlikult armeeteenistuse läbima. Mis sest et väärikast ülikoolist transpordisüsteemide inseneri magistripaberid  käes on, millega võiks hoopis edukalt töömaailma sukelduda. Aga ei... tema tõmbab korraks hinge ning tuleb hoopis Eestisse. Mis tegelikult nii siin kui sealpool ookeani nii mõnegi nõutult õlgu kehitama paneb. Miks... kui ei pea...

Veiko on mul Toronto Eesti kooli ajaast meeles just sellise vaikse oma sihtide poole sammuva poisina. Ühelt poolt ei oleks ma kunagi arvanud, et temas midagi militaarset leiduks, kuid teisalt on Eesti talle tõesti eriliselt südamelähedane. Kindlasti ka kodust saadud toe najal. Kujutan ette, er eriti mõjutas teda isa, Tönu Parming, kelle jaoks kõik Eestiga ja eestlusega seotud tegemised Torontos ning mujal väga korda läksid. Ning ta ei kartnud ka selles suhtes kunagi sõna võtta. Ma olen nii mõnelgi korral mõelnud Tönu peale, kui väga tema kätt ja arvamisi meil siin ühiskonnas vaja olnuks. Tõeliselt kahju, et ta elu ootamatult katkes. Aga tal on tublid lapsed, kes veel tublimad eestlased ;)

Kurb oli lugeda aga negatiivseid kommentaare artikli lõpus. Ma ei tea, miks ma üldse need lahti lõin...  Pärast jälle arvasin, et tegelikult oli ju hulganisti positiivseid arvamusi, kahju, kuidas negatiivne kipub võimust võtma. Mulle meeldis samas lehes ühe teise artikli kirjutaja mõte (kuigi ma paljuga ei nõustunud, teemaks oli eestlaste rahvustunne): Mitte kunagi ei ole eesti rahvas elanud nii häid aegu kui praegu. See ei ole mõne konkreetse valitsuse teene, see on meie kõigi teene. Tõmbame siis vahel ka hinge ja naudime seda, mis meil on, muretsemata paaniliselt selle pärast, mis saab siis, kui ühel päeval seda enam ei ole. Kui seda enam ei ole, siis on midagi muud!

Jäin ka mõtlema selle peale, miks Eestist eemal olleks, see riik aina paremana tundub. Ja mitte ainult minu, vaid ka nii paljude teiste jaoks. Ka nendele noortele, kes ühel või teisel põhjusel hetkel mujal elavad. Muidugi on neid, kes keeravad täielikult selja, kuid enamasti on ikka nostalgianoot jutus sees, kui kodumaast rääkida. Aga eks see ole sama kõigi rahvastega. Nii paljud nutavad ikka oma kodu taga, kui sealt on ära tuldud. Teine küsimus on, kui palju seda armastust suudetakse edasi anda järgnevatele põlvedele. Tundub, et eestlased Kanadas on selles suhtes väga head tööd teinud. Arvan, et meie ka oma kodus ;)  Sest mõlemad tüdrukud igatsevad Eesti järele. Ning tahaks seal igal suvel olla. Mari peab ka tööplaane järgmiseks suveks. Kuigi eks paista, kuidas sellega lõpuks saab. Peab ju koha leidma, mis kaugelt asju ajades ehk niisama kerge polegi ;)  Aga küll kõik lõpuks paika loksub, loodame! Eks ta või ju ka sõjaväkke minna, sain aru, et tüdrukuid võetakse samuti vastu. Ja kui ma Veiko puhul nimetasin, et ta on päris rahumeelne, siis oma tütart sõjaväeriietuses kujutan küll ette :D

Garaažimüük Eesti Majas

Vaatan siin vanemaid pilte üle ja siin üks mõni laupäev tagasi Eesti Majas koolide ja lasteaia poolt korraldatud garaažimüügilt. St inimesed tõid oma vana või kasutu kraami väljapanekuks ja loomulikult müügiks. Kogu tulu läks koolide toetuseks. Astusin sealt läbi tänu sellele, et üle pika aja laupäeval tööl olin. Ega ma muidu nii kergesti oma vabal ajal Eesti Majja ei kipu (kui just president külla ei tule ;). Aitab tööpäevadest küll. Müügilt käisin läbi, kuid midagi kaasa ei ostnudki. Ai, valetan, siiski... sain endale Eesti firma Suva sokid :) Muidu oli elektroonikal ja heas korras lasteriietel suur menu. Vaata pildigaleriid Eesti Elu lehelt.

Presidendiga kohtumine

Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga reede õhtul jõudsime Tomiga siiski Toronto Eesti Majja presidendipaari üle vaatama. Meie jaoks on see tegelikult teine kord president Ilvest näha. Kuigi nüüd saime ikka pikemalt kuulata ja vaadata, viimati polnud ta siin ametlikult visiidil, kuid kena inimesena astus ta läbi Toronto Eesti Kooli lõpuaktuselt, kus Mari juhtumisi ka kohal ning tähtsa tegelase käest oma tunnistuse sai (siin on mul lühike video ja pilt, tegelikult märkasin rohkem seda, kuidas Mari karate trenni mõjul kummardas ;).

Seerkord siis peeti ära suur rahvakoosolek presidendi auks. Rahvast oli üllatavalt palju, nii noori kui vanu, mis oli kena. Toimus vastastikune kingituste jagamine. Evelin Ilves kinkis oma leiva ja veel mingit kraami. Leivaraamat sai Eesti Maja raamatukokku (mille asukohta ei oska ma ka piinamise peale nimetada ;) Kanada poolt siis Bay triibuline tekk (väheseid väga kanadalikke asju), mis kunagi väga populaarne tekina oli, nüüd tehakse sellest näiteks jakke. Hudson's Bay on kompanii, mille juured ulatuvad aega, mida tänapäeva inimesed ainult ajalooraamatutest lugeda saavad (1670). Üks vanemaid kaubandusfirmasid maailmas, mis ikka tegutseb. President sai kingiks nimelise hokisärgi.

President pidas väga kena kõne, tundus kuidagi hästi mõnus ja rahulik, viskas vahele nalja. Hoopiski mitte selline nagu ma teda vabariigi aastapäeva või aastalõpukonede ajast mäletan. Kõige rohkem jäi meelde tema arvamine, et midagi võiks ära teha, et välismaal elavad eesti juurtega noored, tuleks kasvõi mõneks ajaks Eestisse tööle. Tundus, et see on midagi, mille peale on mõeldud ning ehk saab kuidagi lihtsustada seda võimalust. Olen sellest ise huvitatud, sest Mari tuleks näiteks ülikooli ajal suviti Eestisse tööle ja kes teab, ehk isegi peale ülikooli (sest naisinseneridel pidi maailmaga võrreldes Eestis palju paremad võimalused olema ;)

Peale seda lubati esitada küsimusi, kõige noorem küsija oli imehea eesti keelega noormees, kel vanust alla kümne aasta. Üldiselt arvan, et Ilves vastas väga hästi kõigile küsimustele. Näiteks uuriti, mida ta arvab ajude äravoolust. Ja mida saaks teha, et inimesed Eestit eelistaksid. Kõigepealt ütles ta, et see on liialdatud probleem, sest statistika väidab vastupidist (Tom just hiljuti kirjutas sellest mul ka, muidu oleks ma kohe arvanud, et mis juttu see härra seal räägib). Ning siis viskas ta küsijale vastu oma küsimuse: "Mina tulin Eestisse, mu poeg on Eestis, mis paneks sind Eestisse tulema?"

Küsimus selle kohta, mida arvatakse Eestis väliseestlastest, mille kohta arvas härra president, et see pole üldse mingi küsimus, kus tänapäeval nii paljud on elanud või elavad ajutiselt või ka alaliselt mujal. See olevat eestlaste komme muudkui mõelda, mida teised meist arvavad :)

Peale küsimusi lubati väsinud paaril lahkuda. Kahjuks mitte koju vaid keskmisesse saali, kus soovijaid võisid nende juurde astuda ning kätt suruda. Hoidsime Tomiga eemale, sihtisime hoopis laudade poole, kus lõhe- ja heeringavõileivad ning pirukad. Isegi veini pakuti, millest ma ei hooli küll. Mul oli natuke kahju meie esipaarist. Neil oli pikk päev taga, reis üle ookeani imab nooremaltki jõu, mis siis vanematest inimestest rääkida ja siis peab veel enne magamaminekut viisakat nägu tegema ning rõõmsalt pildiopi jaoks naeratama. Minu jaoks on selline asi kuidagi väga üle pingutatud. Ja see peegeldub ka Ilveste nägudelt, arvan ma. Nad seisavad seal kui vahakujud... Saan aru, kui asja pärast kätt surutakse ja pilti tehakse (nagu ülalpool kooli lõpetamine), niisama pildile ronida ei tähenda mulle mitte midagi (ja ma ei räägi hapudest viinamarjadest, oleksin võinud ka järjekorda end sättida). Tänapäeval, kui just väga soovi on, saab fotoshoppida ei tea mida, ka ennast presidendi kõrvale ;) 

Tegin hoopis pilti uhkest Eesti lipuga autost. Garaazhi taga pidasid "pidu" noored eestlased. Ma arvasin, et eriti üks neist, hästi kodustes pükstes ja pluusis, oleks võinud ka fotot tegema minna, vähemalt oleks presidendipaaril vast näod rohkem särama löönud, või hoopis oleks nad ehmatanud. Aga vähemalt oleks neil rohkem elu sees olnud, vist ;) 

Kokkuvõttes oli mul hea meel, et ma ikka kohale läksin, just selle üllatuse pärast, kui lahe meie president võib olla ja üldsegi mitte igav, nagu alati arvasin. Isegi anekdoodi põimis ta oma juttu. Ja nägin ka esileedi ära ;)

Fotod on osaliselt laenatud Eesti Elu lehelt.

Eesti president Kanadas

Kui keegi veel ei tea, siis juhtumisi on EV president Kanadas ametlikul riigivisiidil. Hästi toreda pildi leidsin Eesti Elu leheküljel, kus kaks neidu presidendipaarile lilli kingivad. Ilves peaks tulema kohtuma reede õhtul Toronto Eesti Majja kõigiga, kel aga soov on. Ma pole veel kindel, mida ma täpselt teha tahan. Pean valima, kas minna kutsaga kepikõndi tegema või presidendiga kohtuma... Hmmm...
Senikaua loen hoopis, mida kohalikud lehed kirjutavad presidendist: link Toronto Stari artiklile.

Tervislik õhtusöök

Mul käivad nüüd asjad küll aegluubis või õieti pole viimasel ajal eriti tahtmist arvuti taga istuda. Igal juhul eelmisel laupäeval oli tore võimalus Tartu College'is Marika Blossfeldti tervislikku toitu maitsta. VEMU ehk Välis-Eesti Muuseumi fond korraldas tulutoova õhtu ning kutsus kokkama New Yorgi ja Eesti vahel kodu jagava Marika. (Need, kes näiteks Õhtusöök viiele vaatavad, võivad teda näha siin). 

Toidud olid huvitavad ja tegelikult ju maitsvad ka. Õnneks pakkus ta lisaks "jänesetoidule" siiski kala, sest muidu poleks vist ükski tugevama poole esindaja kohale tulnud ;) Ega minagi poleks läinud, sest piletihind oli ikka päris soolane (loomulikult, sest tegemist oli ju toetuste kogumisega, et muuseum ikka lõpuks püsti saaks). Aga õnneks toetas pank üritust ning minu vaevaks jäi lihtsalt kohale tulla. 

Rahvast oli parasjagu. Fuajees shampuseklaas käes ja suupisteid näksides sai terve tund aega juttu aetud, kusjuures jutt muutus iga minutiga järjest kõvemaks, nii et tegelikult oli juba raske kuulda, mida kaasvestleja parasjagu öelda tahtis :) Viimaks lasti meid ikka peoruumi, mis oli kui pulmadeks ehitud.

Toitudest ehk nii palju, et polenta pole minu maitsele (kuidagi liiga palju oli seda taldrikul), väike muffin ubadest oli ok, shokolaadikoogid jätavad mind üldiselt külmaks. Püreesupp meeldis, siidiselt mõnus ja kala kõrvale pakutud salat oli hea. Kogu selle kokkamise viis läbi aga kohalik meeskond Susi Holmbergi juhatusel (ja muidugi Marika näpunäidete järel). Tore on näha tema kõrval ka kahte noort eestlast Kristina Kald ja Paul Lillakas (keda ma Eesti Kooli ajast hästi tean ;). Tore, kui noored oma kutsumuse leiavad.
Kaks viimast pilti on laenatud VEMU kodulehelt ja pildistajaks on Taavi Tamtik (seal on veel hulgaliselt fotosid siinsetest eestlastest ;).

Elagu Eesti, Henno!

Kanada-eestlaste hulgast lahkus arhitekt Henno Sillaste, kes Eestiski jättis mitmete hoonetega oma jälje. Paljudele on kindlasti tuttav Tallinnas Vabaduse väljakul Kawe Plaza büroohoone, mis justkui terava ninaga laev läbi linna mere poole suuna seadnud. Ja oma välimuselt võikski Henno pigem merekaruna kaptenisillale panna kui kontorisse hooneid projekteerima. Ma pole just agar jagama kurbust, mis valdab mind paljude siinsete toredate eestlate lahkumisega, kellega olen ühel või teisel viisil kokku puutunud. Kuid Henno surm puudutas kuidagi eriti sügavalt.

Tol aastal, kui me Kanadasse tulime, ja eestlaste seltskonnas ringi hakkasime käima, saime päris palju imestavaid ja noomivaid märkusi, kuidas me küll Eestist ära võisime kolida. Muidugi ei hakanud me kõigile seletama, et tegelikult olime juba Rootsis mõnda aega olnud, enne kui Kanadasse jõudsime. Võtsime lõpuks neid kommentaare väikse õlakehitusega vastu, piinatud naeratus huultel. Teisalt oli muidugi neid, kes väga sõbarlikud ning kenad ning toetavad. Henno oli üks esimesi, kellega kokku puutudes tundsin end justkui normaalse inimesena. Imestasin, kas tõesti leidub siinsete hulgas nii fantastiliselt lahedaid isikuid. "Olete kindlasti tüdinenud juba nendest küsimustest, miks te ära tulite?" uuris ta meilt kaval säde silmanurgas. Ning mõni hetk edasi esitas ta juba suurele ringile küsimuse: "Kuidas siis on? Kes teist nüüd kotid pakib ja vabasse Eestisse kolib? Just nii nagu te siin alati lubanud olete!" Mispeale kostis ruumist vaid ebamäärast pobinat. Ta ise jäi ikka siia, kuigi käis väga tihedalt Eesti vahet. Tema tütar aga kolis Eestisse.

Henno sündis Tallinnas 1936.aastal ohvitseri perre. 1944.aastal põgenesid nad emaga Saksamaale (isa tapeti venelaste poolt) ning 1949.aastast elas ta Kanadas. Siin sai temast tugev eesti asja eestvedaja. Ta oli suviti Kotkajärvel toimunud Metsaülikooli üks vaimsetest isadest. Ning ta ei kartnud kunagi ühendust hoida Eestiga, kui siin paljud vahet tegid Eestisse jäänute puhul: need olid kas sugulased või kommunistid... Mul on kahju, et meie laste sünniga ja muude murede kõrval jäi suhtlemine temaga ajapikku kasinaks. Õnneks nägin teda ikka aegajalt pangas, kus proovisin ikka kenasti abiks olla. Alles  hiljuti astus ta sealt läbi ning lubas varsti jälle asju ajama tulla. Ma poleks kunagi arvanud, et enam teda ei näe... 

Tema "Elagu Eesti!" teretuse asemel jääb mulle alati kõrvu kajama.

ETVs näidati paar aastat tagasi intervjuud Hennoga saates "Püramiidi tipus". Youtube'is on need ka üleval. Panen siia sealt võetud kolmanda osa, kus on juttu Kawe Plazast.

Urve Tambergi raamatuesitlus

Ma tean, et olen viimasel ajal väga vaikseks jäänud siin kübermaailmas. Mis loomulikult ei tähenda, et ma päris oma kookonisse pugenud oleksin. Eelmisel laupäeval käisin näiteks kohaliku eestlase esikteose esitlusel. Urve Tamberg on kirjutanud ajaloolise noorteromaani "In the Darkest Corner of the World", mille põhitegevustik keerleb 1941.aasta sündmuste ümber. Kõik see teismelisest neiu silmade läbi. Raamat on inglise keeles ning omamoodi abivahendiks neile eestlastele, kelle jaoks tolle aja sündmused näiteks Toronto Eesti Kooli ajalootundidest vaid faktide kaudu mingil määral tuttavad. Kujutan ette, et selle lugemine kuluks ära ka tänapäeva noortelegi Eestis. Oma neidudele teatasin enne kodust lahkumist, et toon raamatu kaasa, mille peavad läbi lugema. Kirke esimene mure oli, kas raamat pole äkki eesti keeles. Eks annan teada, mis nende arvamised on.
Pilte Tartu College'ist võib vaadata Eesti Elu lehekülgedel. Ja Urvest peaksin ehk tulevikus pikemalt kirjutma ;)

Urve on minu jaoks üks nendest mammadest, kelle lapsed samavanused ning lasteaias ja koolis koos käinud. Tema kaksikutest poeg-tütar on Kirke klassikaaslased olnud. Ning lasteaias pidasin mina vabatahtlikult laekuri ametit kui Urve oli minu abiks.

Tänane Eesti pidupäev Torontos

Nõnda kogunes grupp eestlasi Toronto Eesti Maja ette, et tõmmata pidulikult lipuvardasse nii Kanada kui Eesti lipp. Kohal oli ka Kanada parlamendisaadik Peter van Loan (kel soontes ka pisut eestlase verd). Hiljem jagati Briti impeeriumi valitseja 60nda valitsusaasta puhul välja antud tunnustusi tublidele eestlastele. Kanada riigipea istub ju Londonis oma troonil :) 20.augusti hommikul toimunud koosviibimisest võib lugeda Eesti Elu leheküljel.

Noor andekas kanada-eestlasest helilooja

Toronto eestlaste seast on kasvanud üles noor andekas helilooja - Riho Maimets, kes muide oma tõsisema muusikuharidusega peale kooli lõpetamist alustas Eestis, sest vanavanemate sünnimaa on temale ikka südame lähedal! Ta lõpetas Eesti muusika ja teatriakadeemia 2010.aastal. Õppis Tulve ja Rene Eespere käe all kompositsiooni (loe Eesti Päevalehest lähemalt). Magistrikraadi omandas Toronto Ülikoolis. Võitnud mitmeid autasusid ning kirjutanud lugusid.  Ja nüüd ootavad ees õpingud Philadelphias asuvas maailmatasemel Curtis Institute of Music, kuhu sissepääsemine on väga raske (USAs vastuvõtu osas kõige tihedama sõelaga kõrgkool). Nii et eriline au ning tunnustus Riho andele!

Hoian ikka ta tegemistel silma peal, nii nagu paljudel teistel, keda olen Toronto Eesti Koolis õpetanud :) Tema on mul meeles väga nutika poisina, kelle eesti keel väga hea ning kes oskas üllatada ootamatute küsimustega, mis õpetaja vahel hetkeks tummaks lõid ;) Aktustel esines ta tihtipeale viiuliga (neid talente siinsete noorte hulgas on tegelikult ju veelgi, vaata Eesti Elu artiklit, Riho õde Kaili Maimets teeb endale nime näiteks flöödimängijana, Liivi Hessi, Lepikute ja Kopvillemi neidude hääl on imeline, jne).

Rihol on olemas oma koduleht, kus võib ka tema muusikat kuulata ning artikleid lugeda. Hiljuti võitis ta Inglismaal interneti vahendusel korraldatud võistluse. Võitja valisid kuulajad ise. Kolmest sõelale jäänust, oli minu meelest tema oma pikalt teistest parem :) Proovisin olla erapooletu ning kuulasin kõik läbi. Temast kirjutati lausa "Toronto Star'is". Eks kanadalasedki peavad uhked olema, et selline talent siit sirgunud on ;)