27.12.13

Verivorstid


Olen minagi nüüd viimaks verivorstid ise valmis teinud. Mitte et ma neid eriti süüa armastaksin, aga oli ikka tahtmine asi ära proovida. Kuigi mul kõik vajalik ammu valmis oli, siis tervis juksis ning mul polnud energiat millekski, kõige vähem vorstiteoks. Lõpuks suutsin ikka möödunud laupäeva õhtul pudru valmis keeta ja isegi liha-sibulasegu küpsetada. Aga siis tuli öö peale ning ma otsustasin päris vorstiteo pühapäevale jätta. Head plaanid, kui just hommik poleks üllatanud külma toa ja elektrita majaga, mis kõik jäise tormi süü oli. Kuidas ma siis nüüd edasi tegutsen... Lootsin, et ehk ikka saan tule majja, aga ei midagi. Viimaks, kui pimedaks kippus, siis arvasin, et võiks vorstid vähemalt valmis toppida. Kuna tulest polnud jälgegi, siis süütasin küünlad ning segasin kõik vajaliku kokku. Pean tunnistama, et verega jändamine küünlavalguses polnudki nii hull! Oli selline pruunikas vedelik ainult :) Vorstid valmis, viisin nad alla keldrisse, kus oli loomulikult ekstra jahedaks läinud. Toas oli umbes 14 kraadi sooja ja läks pidevalt külmemaks. Õues olid miinuskraadid...  Kogu see õhtu oli minu jaoks täielik sürr. Kujutasin elavalt ette, kuidas mu esivanemad nõnda hämaras toimetasid. Vist oli neil ainult pisut soojem, sest puitküttega pliiti mul ju köögis pole :)

Järgmiseks päevaks oli õnneks elekter tagasi, peale 24-tunnilist ootamist. Pidin hommikul tööle minema. Kus tegelikult ainult pisut üle kahe tunni istusin. Eesti Maja oli samamoodi külm ning arvutiteta on natuke raske tööd teha (Eesti Maja sai elektri tagasi alles jõululaupäeva õhtul). Tulin koju ja keetsin vorstid valmis. Meie Koko, kurinahk, sai paar tükki kätte ning kugistas kohe kiiresti alla. Õhtusööki talle selle pahateo eest enam ei andnud. Torkasin ka paar vorsti ahju. Maitse oli ju päris nagu verivorstil ikka, aga pisut liiga pehmed tundusid. Kardan, et puder sai liiga pehme. Jätsin ta ju lihtsalt potti, ning öö jooksul haudus see kindlasti edasi. Ma proovisin ka sooli mitte liiga täis ajada, esimesed (pildil) on eriti nirud :) Sest õpetuse järgi võivad nad liialt täisaetuna kergelt lõhki minna. Kasutasin siit leitud juhendeid (kuigi enam täpselt ei mäletanud, mis teha tuli, sest interneti mul ju polnud... Ma ütleks, et täielikult piisab sellest kogusest. Kui veel ainult enda jaoks teha, siis võiks vabalt poolega piirduda. Maitseainetest lisasin ka oregoni ja tüümiani. 1.5 naela kruupe ja 1.5 naela sealiha, 2 tassi sibulat, pipart, vorstirohtu (ehk marjoram), umbes liiter verd. Samas võiks ka Toidutare juhendid eeskujuks võtta. Aga mul polnud enam võimalik kusagilt instruktsioone otsida.


Tegin selliseid lühikesed pontsakad vorstid, sest just sellised meeldivad mulle endale rohkem :) Tom arvas, et maitsesid täitsa head ja käis jõulupäeval veel otsimas, kas saaks juurde. Sügavkülmas on mul neid veel nääriõhtuks ja ehk veel mõneks teisekski korraks. Taldrikul on näha, kui palju ma neid verivoste tegelikult armastan ;)  Ema, kes mul Hiiumaalt, ütles, et nemad ei teinud kunagi verega vorsti. Kusagilt lugesingi, et ega seal polnudki eriti kombeks verd kasutada. Mõtlesin ka korra osast segust hoopis valgeid vorste teha, kuid olin liiga palju nendega juba jännanud. Aitas küll! Kas teeksin järgmisel aastal uuesti... pole kindel. Pigem vist kulutaksin aega süldikeetmisele :D


26.12.13

Jäätormi järelkaja


(emaili) postkasti potsatas just kirjake meie rajooni esindajalt, et 18% linna majapidamistest on endiselt ilma elektrita (umbes 48 tuhat klienti, kusjuures iga ülesloetud kliendi taga on ju tihtipeale terved pered... keegi ütles, et seda numbrit peaks 2.5ga korrutama, siis saad inimeste arvu kätte). Meil oli väike ehmatus eile hommikul, kui elekter jälle ära läks. Õnneks mitte väga pikaks ajaks. Õige pea olid mehed tänaval askeldamas. Loodan, et kõik meie kolmnurga elanikud on nüüd elektriga. Sest jõuluõhtu traditsioonilisel jalutuskäigul hakkas päris hale meist vaid paar tänavat edasi majade tumadaid aknaid vaadates. Mõnel põlesid vaid küünlad sees, mõnel tegi generaator õues kurja häält. 

Pidevalt juurde sadav lumi ei kergenda sugugi parandustöid. Eelmise aastal samal ajal oli meil ilm nagu hetkel Eestis, käisin lausa kingad palja jala otsas tööl. Nüüd on ilm selline nagu ma siiani veel kordagi Torontos näinud pole. On ju küll olnud jäävihma, kuid mitte nii palju ja enamasti on ka soojemaks läinud, ning kõik ära sulatanud. Nüüd oli ju hoopis vastupidi. Jää sadas maha, ja ilma läks aina külmemaks, Torontos oli see -17 ühel ööl. Soojas toas on mõnus vaadata kaunist jõulust lumesadu, mis peidab jäised puud ja tänavad, kuid süda kripeldab kõigi nende pärast, kes peavad kodust eemal olema. Kas sõprade-sugulaste juures, hotellis või hoopis soojenduskeskustes, kus on ka magamisasemed muretsetud.

Mõned fotod meie ümbrusest. Eriti kaunis oli jõulutuledes kristallpuu...



Ja siin terve rida fotosid, mis netist üles korjasin. Palun kõigilt vabandust, et nende nimesid üles ei loe (välja arvatud Peeter Põldre, kes pildistas linde ja kelle fotosid võib Eesti Elu lehele minna vaatama), aga mõtlesin rohkem enda jaoks väikese "mälestuse" jätta.

24.12.13

Jõululaupäev


Kuusepuu on meil tulesäras, praad ahjus, hapukapsad poti sees. Saan korraks hinge tõmmata, kuigi pean ütlema, et ma täna just end väga välja venitanud ei ole :)  Minu mõtted on kindlasti kõigi nende üle sajatuhande majapidamisega, kes pole siiani veel saanud elektrit tagasi. Ma kujutan liigagi hästi ette, kuidas jõuluõhtu meil välja oleks näinud, kui samas olukorras oleksime. Külmakraade on ilmajaama sõnul hetkel 11, kuid tuul on päris tugev, mis soojustamata majades kindlasti lisaks tunda annab (ja vanemad majad on ju siin ilma soojustuseta, teame omast käest).

Tahtsin aga hoopis erilise tänu saata Pärnumaale ühele toredale perele, kes Eestist saadetud pakiga meile supervahva üllatuse korraldasid! Sain selle eile alles kätte, sest olen pikalt kodus olnud. Minu esimene päev tööle kujunes küll väga lühikeseks, aga hea, et ma ikka kohale läksin. Nii jõudis pakk just õigeks ajaks meie koju! Igaüks sai endale midagi :) Eriti rõõmustasin piparkookide ja raamatu üle! Piparkoogitainaski mul ju seekord tegematagi... Kaasa ja lapsed nohisesid samuti rahulolevalt. Ma ei oskagi sõnadesse panna, kui väga läks hinge selline armas liigutus! Suur-suur aitäh meie kõigi poolt!

Kaunist pühadeaega kõigile!

23.12.13

Jäine torm


Tahtsin rahumeeli oma blogiga "jõulupuhkusele" minna, aga segama tuli sel nädalavahetusel külla tulnud jäätorm ehk jäävihm ehk freezing rain, mis meile ja umbes veel poolele miljonile majapidamisele Ontarios (nendest umbes kolmesajale tuhandele Torontos) tähendas elektrikatkestusi. Meil kadus elekter kusagil kolme ajal ööl vastu pühapäeva. Laps väitis, et pool kolm oli veel valgus majas, sest just siis lõpetasid nad külla tulnud sõbrannaga filmi vaatamise. Hommikul ärkasime päris külmas toas, ja seda mitte ainult sellepärast et meie küttesüsteem on seadistatud öisele jahedamale rezhiimile. Oleks nüüd kenasti ette osanud mõelda, siis oleks pidanud kütte õhtul hästi kõrgele ajama, sest elektrist võisime järgmine 24 tundi ainult unistada. Unistamise käigus ei aidanud põletavad pilgud termomeetrile, mille näit järjepidevalt ainult allapoole liikus, ja seda muidugi mitte ainult õues vaid ka meie toas. Sättisin hulgaliselt küünlaid elutuppa üles, mis sest et väljas suur valge oli. See oli minu hädine katse majas lõket luua. Õrnad küünlaleegid kinkisid vaid ühe ekstrakraadi, mis aga õhtu lähenedes võitlusele külmaga alla andis. Magama minnes oli elutoas sooja uhked 14kraadi, magamistubades veelgi vähem. Aga me oleme ju karastatud isikud, vähemalt teoorias. Igaks juhuks otsisime siiski kõik vabad tekid üles ning pugesime nende alla külma eest peitu. Enne tudile jäämist jõudsin mõelda, kuidas me jõuluõhtul õues külmakraadidega grilli peal seapraadi küpsetama peame ja tekikuhja all jõuluvana ootame. Sest linnaisad ja muud targad elektrijaamade esindajad hoiatasid, kuidas nad kõigi pingutuste kiuste ei saa viimsele kui ühele tagada elektriühendust enne jõulupäeva. Hiljem pidid nad sedagi teavitust pisut korrigeerima ning vabandavalt teatama, et mõni peab äkki kuni uue nädalavahetuseni ootama...


Meie õnneks nii kaua ootama ei pidanud. Juba järgmisel öösel, st täna hommikul umbes kolme ajal kikitasin kõrvu, kas ma ei kuulnud mitte kütteahju tuttavat käimalülitamise häält. Hetk hiljem hakkaski juba puhuma sooja õhku, mille peale oleksin rõõmsalt keksima hakanud, kui raske tekikuhi seda takistanud poleks. Kuna targad teadjad olid hoiatanud, kuidas tagasitulnud elekter ei tähenda, et see ka "pidama" jääb (sest jää raskuse all ja tuulega võib puuoksi endiselt elektriliinidele kukkuda), siis olin nüüd palju targem ja kiirustasin reguleerima termomeetrinäitu kõrgema numbri peale. Vähemalt oleks maja pisut soojem, kui peaksime jälle külma kätte jääma. Hetkel on meil siin juba esmaspäeva õhtu ja siiani on meil veel soe, kuigi meie majadeblokkide kolmnurgas on mitu tänavat endiselt ilma valguseta.


Meie külm pühapäev möödus minu jaoks küünlavalgusel lugemisest ja kudumisest. Tom koos lastega ja Mari sõbrannaga läksid Ikeasse sooja otsima ja sööma. Tom ei lähe ju "käima" kui ta kohvi pole saanud ;)  Hiljem astusid nad meie eestlastest sõprade juurest läbi, kellel õnneks maja soe. Isegi sauna sai mu kallis kaasa oma külmunud konte sulatama minna. Pean aga tunnistama, et hoolimata ilusatest küünaldest ja soojast tekist jalgade peal, kippus pisut jahedaks keerama. Otsustasin siis, et olgu peale, aitab istumisest. Teen ikka verivorstid valmis, just nii nagu meie esiisad kunagi küünlavalgusel :)  Õieti oli mul puder juba laupäeva õhtul valmis keedetud, aga kuna aeg kiskus hiliseks, siis mõtlesin, et saan pühapäeval jätkata. Sai ju küll, aga mida sa teed, kui pliit on elektriga ja küünlaleegist suure poti vee keema ajamiseks ei piisa. Igal juhul sain pudru maitsestatud, isegi vere lisatud ning hakklihamasina abil vorstikesed valmis meisterdatud. Pean ütlema, et pimedas oli ju päris tore askeldada. Vere värv oli selline kergelt pruunikas ja ei tekitanud õõvastavat tunnet, et millega ma siis õieti tegelen ;) Ma pole nimelt kunagi varem ise verivorste teinud!


Aga jäävihmast endast ei oskagi ma midagi eriti tarka kirjutada. Nagu Eesti ilma kodulehelt lugesin, esineb seda päris harva Eestis. Viimati oli Baltikumis ja Venemaal (Moskvas) selline suurem ja tõsisem umbes kolm aastat tagasi. Siin ja USAs on see aga päris tavaline talvine külaline, kuigi mitte alati nii raskel kujul kui seekord. (Viimane tõesti tõsine oli 1998.aastal, kui Quebeci provints kõige rohkem kannatada sai. Seal läksid suured elektritornid nagu tikkudest ehitised krõps ja plõks katki, ning paljud kodud said alles kuu aega hiljem elektriühenduse tagasi.)


Tavaliselt liigub soe õhumass külma kohale (meie puhul siin Mehhiko lahelt) ja vihm, mis alla sajab ei jõua päriselt ei külmuda ega lumehelbeks muutuda vaid sajab alla, aga nii külmana, et niipea kui ta midagi puudutab, saab temast jää. Autod jäävad raske jääkihi alla, nii et on parasjagu tegemist enne kui isegi ukse lahti saaksid. Rääkimata sellest, et sa aknast välja näeksid. Oksad kattuvad jääga, ning muutuvad muidugi väga raskeks ja otsustavad siis ühel hetkel, aitab küll ning sajavad aga uhkelt alla. Ükskõik mille otsa. Kuna väga palju elektrijuhtmeid on postide otsas (ainult osaliselt maa all) ja Toronto päris puuderikas, siis pole ime, et pered valgusest ja soojast ilma jäävad. Meie targad linnaisad proovisid küll lohutada, kuidas asi veelgi hullem oleks võinud olnud, kui nad viimased kaks aastat poleks väga usinalt pühendunud puude ülevaatusele ning puhastustööle, et ära hoida suuremat katastroofi. Eks tänu sellele usinusele kaotasime meie ja mitmed teisedki meie tänavalt oma uhked puud majade eest. Ühelt poolt on kahju puudest ilma jääda, kuid teisalt kui ikka külmas majas istuda ning aru pidada, kui kaua me täpselt seal vastu peame, kas hetkeni, kui toas miinuskraadid on või on meis ikka tugev viikingite veri sees, et ei hooli nendestki, siis on päris hea meel linnaisade hoole eest ;)


Fotod on mul tehtud mõned läbi akna, mõned täna töölt koju tulles. Kusjuures tööl olin vaid natuke üle kahe tunni, sest Eesti Maja oli ka ilma eletrita... kaua sa ikka seal külmas ja pimedas kontoris vastu pead, sest ega me pangauksi lahti ei saanud teha. Peaaegu eluohtlik oli sinna kolmandale korrusele minna, sest koridorid olid kottpimedad. Hea, et me juba kinnisilmi sinna oskame peale kõiki neid aastaid minna ;)  Ega ma eriti ei kippunud tänavatele jalutama, sest need on väga-väga libedad! Samas on häiritud ühistransport, trammid ei liikunud, osaliselt on metrooga probleeme. Lennuliiklus mind ei sega, sest ei reisi väga kuhugi, aga paljude jaoks algas ju jõuluvaheaeg...


Viimane foto on meie aknast vastasmajale pühapäeva hommikul, kui jälgisime naabrimeeste usinat tööd igaks juhuks oma autod suurte puude alt ära viia. Sel ajal, kui nad autosid jääst puhastasid, sadas mitu oksa alla. See, mis sissesõidutee ära lõikas, tõi kaasa ka suure elektrivooluliini. Ime-ime, aga poole tunni jooksul olid juba elektrimehed kohal, et seda õnnetust likvideerida. Nimelt hoiatati, et parem on kõigist sellistest eemal hoida ja mitte lähedale minna. Kahjuks ei tähendanud see, et meil kohe ka elekter tagasi oleks tulnud, kuigi vaikselt ikka lootsin seda. Pidime ööni ootama. Homme jätkub meie saaga külmast ja jäisest Torontost. Need aga, kes külmetavad, võivad minna linnas avatud "soojenduskeskustesse", kus jagatakse peale sooja ka süüa ning isegi magamisvõimalusi. Samal ajal töötavad nii Toronto kui ka mujalt linnadest, kus probleeme ei ole, kohale tulnud spetsid, et likvideerida tormi tagajärgi.

Positiivse külje pealt pean nimetama, et kogu selle 24-tunni jooksul ei olnud meil õnneks probleeme veega. See oli mu esimene mure, kas ikka vett on. Boiler hoidis isegi õhtuni vee sooja, nii et sain isegi nõusid pesta. Järgmisel päeval polnud küll internetiühendust, kuigi elekter olemas. Kuid minu üllatuseks teatasid neiud (eriti noorem, kes ilma kuidagi olla ei saa), et palju tähtsam on elekter ja soojus :) Näed, millega nad oskavad üllatada!

Tom on oma jutu koos fotodega siia kirja pannud.


21.12.13

Jõuluaeg algab toomapäeval


Kauni foto meie maja ees olevast kuusest sain, kui paks kiht lund maha sadas. Alles hiljem neid arvutisse laadides märkasin, milline tore jõulune taust sai ehtele. Tänasel toomapäeval peaks kodus usinalt tegutsema, et see pühadeks korras oleks. Kuigi pean tunnistama, et viimased nädalad pole mitte väga kerged mulle olnud, sest kuri haigus tuli kallale. Mis mind väga häirib, sest kuigi ma pole mingi eriline usin koduperenaine, siis võttis see mul igasuguse väiksemagi tegutsemisiha.

Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju siruli olen olnud ja poest valmistoitu ostnud (st Tom on ostnud). Isegi jõulutunnet pole õieti kordagi tekkinud, kuigi olen proovinud seda pisut tekitada küünalde põletamiesga. Kogu asja juures on positiivne see, et sain päris palju kududa :) Ja varraste vahelt piiludes mitu telesarja ära vaadatud, millest rootslaste Tõeline inimene ehk kõige rohkem meeldis. Mitte et ma suur ulmekate fänn oleks, kuid see on kuidagi eriliselt hästi tehtud, ilma mingite uhkete filmiefektideta. Inimesed on leiutanud osavad robotid, kes näevad väga meie endi moodi välja. Küsimus on, kas nad on nagu inimesed või mitte? Eriti kui veel on olemas programmeerimiskood, mis neile justkui "hinge" annab; kuigi selle kasutamine on ebaseaduslik (teine seeria alles jookseb rootslaste telerites). Igaljuhul suur aitäh Netflixile, mis mu aega sisustas ;)

19.12.13

Uus mänguasi


Me ei ole väga suured jõulukinkide tegijad, lihtsalt läbi aasta saab ostetud asju, mida vähem või rohkem vaja on. Vahel siis ütleme, et see on sünnipäevaks või jõuludeks või ükskõik mis muu tähistamiseks ;)  Sügisel ostsin endale uue fotoaparaadi, peamiselt lihtsuse ja objektiivi pärast. Mu vanem fotokas on ka hea, kuid ta hakkas kuidagi ära väsima. Olen mõelnud ka peegelobjektiiviga fotoka peale, kuid üldse ei meeldi mõte, et peaksin erinevaid objektiive kaasa tarima. Nii suureks proffiks ma ka ei taha saada. Nõnda langes valik Canon PowerShot SX5 HS peale, mis juhtumisi eriti soodsalt müügil oli. Kõige uhkem näitaja on kindlasti selle zoom ehk suurendamisvõime 50x opiline (24-1200mm 35mm arvestuse järgi, see arvestus on minu jaoks endiselt arusaadavam ;)  Heaks näiteks on juuresolevad fotod. Esimesel on kõrghooned läänepoolse metroo lõpp-peatuse juures ja siis suurendus samast kohast rõdudele ja aknale (kaugem torn, väike must plekk näitab kohta, mis on toodud lähemale). Nagu keegi arvas, et sellega võid rahumeeli üles leida naaberitädi kadunud võtmed kõrvalmaja laua peal ;)


Lisaks olen eriliselt rahul, et ka makropilte saab hulga lihtsamalt võtta (siin foto paar postitust tagasi, lill sellel on väikse sõrmeotsa suurune). Eelistan ka neid fotokaid, mille ekraani saab liigutada, mis teeb madalalt või kõrgelt fotode tegemise palju kergemaks, st ei pea kikivarvukil olema või kõhuli maha viskama ;) Ja need, kes tahavad RAW pilte, siis sellega saab kaamera ka hakkama.


28.11.13

Manga tegelased paberilt välja


"One Piece" manga tegelane... Väiksema lapse savist kunstitöö enne ahju minemist.

25.11.13

Kui lund sajab


Mart must, kadri valge... nõnda teadsid esiisad, vähemalt Eestis. Kohalikel pole ju ei mardi- ega kardipäevast aimugi :)  Aga ilmataat kattis sel nädalavahetusel Torontogi lumevaibaga. Mitte nii paksuga nagu linnast väljapool (üle 30 cm), aga parasjagu, et meelde tuletada - talv on tulemas. Vahepeal tuisaks peenikest lund justkui oleks väljas paks udu (minu fotokal pole viga midagi ;) Eelmisel aastal samal ajal oli päris soe, käisin aasta lõpuni kingad palja varba otsas. Nüüd peab ikka soojalt sisse mähkima. Eks vaata, mis üllatused meid ees ootavad.

15.11.13

Umbrohi võib ju ka kaunis olla...


Eriti veel sügisel, kui muud lilled juba külma eest kadunud on ;)

10.11.13

Mardipäevaks


Paras hetk postitada mõned pildid möödunud Halloweenist ;) Mulle meeldib, kuidas siin nii noored kui vanad osalevad. Näiteks võid töö juures näha inimesi, kes on kostüümides, ja kõigil on omamoodi tore! Marigi konstrueeris endale "arsti" kostüümi (koos "tööriistadega", ta küüned on valged punase ristiga), kuigi vaevalt et keegi just tema juurde oma hädadega oleks rõõmuga rutanud :D  Nii tore tegelikult, kui osatakse tavaelu pisut elavamaks muuta ;)


Õhtul olime ikka meie eestlasest sõbranna Kati sünnipäeval. Küpsetasin shokolaadikooki, vahele panin pohlasid ja hapukoort ja oma aia viinamarjamoosi. Kirke voltis kaunistuseks ämbliku, mis sai minu poolt punaseks värvitud (Mari kostüümist järelejäänud värv). Pean tunnistama, et minu esimene katse ämblik valmis teha läks väga kiiresti aia taha. Tunudb, et harjutamine teeb ikka meistriks. Tüdrukud on mul vanad tegijad origami alal.


Siin üks näide, kuidas kommitehased valmistuvad Halloweeniks. Coffee Crispist on saanud Coffin Crisp.  Mmmm... väga maitsev, minu lemmik ;) Ja kui Halloweenist järgmisel päeval poest läbi astuda, siis kõike seda müüakse poole hinnaga! Ma siis astusin ka ;)
Lapsed, kes viitsivad õhtul välja minna, võivad päris suure kommikotiga koju tulla. Eks see tekita muret mammadele-papadele, sest mõne jaoks on Halloweeni õhtu vaata et kõige suurem kehaline pingutus, ülekaalulisus kipub siingi probleem olema. Mulle meeldis väga töökaaslase laenatud idee, kus ta kaks tütart võivad kolm kommi endale jätta ja ülejäänud valgele nõiale anda. Kui nad seda teevad, siis toob valge nõid neile midagi toredat (seekord käevõru jaoks materjali). Samas on see vabatahtlik. Kui jätad rohkem komme endale, siis saad ka väiksema üllatuse (just nii juhtus ühe tütrega). Mina pakkisin kunagi maiustusi kotikestesse, et siis kommipäeval neid jagada. Aga laste suuremaks kasvades, oli seda juba raskem teha.



Ja viimaks pisut udune foto Marist koos karuga... või õieti küll professoriga ülikoolis. Vahel võib ju end lõdvaks lasta, elu ei pea alati liiga tõsine olema ;) Tänu sellele ei vaata ma enam pika pilguga kogu seda janti! Tunnen hoopis rõõmu.

8.11.13

Ühe "ajastu" lõpp


Shito-Ryu Itosu-Kai Karate & Kobudo Canada Honbu kunagisest peakorterist pole enam midagi järele jäänud. Sain jäädvustada lammutamise pilte, preagu on maa juba sile. Kunagi asus selles hoones väike kino, autosõidu kool ja karate. Viimane kuukekümnendatest aastatest. Sel aastal muide möödub 50 aastat päevast, kui Shihan Kei Tsumura selle suuna Kanadasse tõi.


Meie pere seob selle hoonega hulk väga häid mälestusi. Päev, kui ma lapsed esimest korda kohale viisin (9 aastat tagasi) ja nad kohe karatest vaimustusse sattusid. Hulgaliselt treeninguid, mida ma tihtipeale vardad käes jälgisin, aga ka lõbusamaid üritusi. Senseid on olnud fantastiliselt toredad lastega. Nad on neile korraldanud Halloweeni-, jõulupeo- ja lihavõtteüritusi. Fantastiliselt toredad sõbrad ja meie "teine pere" said alguse just sealt. Meil kõigil on kurb, et pidime sellest hoonest ära kolima, isegi kui uus koht palju kenam välja näeb. Ja veel kurvem näha, kui kergesti majast ainult kõrged prahikuhjad järgi jäid. See vana maja oli läbi imbunud karate vaimust :) Ning meie jaoks oli ta lausa jalutamistee kaugusel. Ega praegunegi just väga kaugele jää, ainult 2km, aga niisama just sinna kõndima ei hakka. 


Praegu tundub veel ebaselge, mis täpselt sinna asemel ehitatakse. Nii palju tean, et nad tahavad muuta väga keerulist liiklussõlme lihtsamaks, kaotada sillad ja ühendada uuesti pikk Bloori tänav (Spaghetti Junction ehk spagetiristmikuks on see mõne poolt ristitud). Päris tavaline on, et külalised eksivad pidevalt selles teederägastikus ära. Minu jaoks on asi muidugi selge peale 16.aastat siin, aga ega mulgi pole midagi selle vastu, kui asjad kergemaks lähevad, eriti jalakäijasõbralikumaks. Järgmisel kevadel peaksid tööd jätkuma. Alumine foto on Globe and Mail veebilehelt.

2.11.13

Kirke must vöö


Mu kuueteistkümnene tütar tegi edukalt musta vöö eksami kevadel ning sai kätte oma nimelise vöö. Kuidagi on jäänud see tähtis sündmus siin valgustamta :)  Endiselt pole kumbki mingit märki üles näidanud, et võiksid kogu asja katki jätta. Kuigi, jah, Maril on aja leidmisega praegu natuke raskusi. Loodetavasti läheb pisut kergemaks tulevikus.

Hingedepäev...


23.10.13

Kanada teemadel


Olen siin mõelnud, et peaks oma mätta otsast ka pisut siinse elu kohta kirjutama. Sest viimastel aegadel on aastase tööviisaga hulgaliselt noori teispoole ookeani saabunud, igal oma nägemus ja arvamus, nii enne kui siin elades. Mul on hea meel, et noored tulevad, et neil see võimalus on ilma näha ja kogeda. Endal tekib ka vahel neid vaadates selline nostalgia tunne, nagu vist kunagistel vanematel eestlastel, kes lausa näpuga meid üle tahtsid katsuda, sest olime justkui killuke kodusest Eestist :)

Mul ei ole mingit üleüldist statistikat ja toetun kuuldule nähtule, mida ehk on rohkem kui mõnel teisel, sest töö toob ju mind iga päev Toronto Eesti Majja. Enamasti tundub, et siiatulijad jäävad rahule. Kas just selle üle, kui raske või kerge on tööd leida, pigem avaldab muljet ikka üleüldine suhtumine ja sõbralikkus. Nii mõnigi sihib ilmselt sinna suunas, et pikemaks ajaks kohapeale kand kinnitada. Teisalt on jälle neid, kes sugugi rahule ei jää, kes panevad võrdluseks kõrvale näiteks paremate võimalustega Austraalia (kuhu saab samasuguse viisaga ja kus mõned juba olnud või plaanivad järgmisena ette võtta), või kes hoopis selja keeravad ning tagasi koju põrutavad. Austraalia on kindlasti soojem, seal saab kasvõi põõsa alla tudile heita ja banaani lõunasöögiks sisse mugida (muidugi seal, kus need kasvavad). Kanada on siiski maa, kus peale ülikuuma suve näpistav talv saabub ning korralik talvekorter vajalik. Pean ütlema, et on neid, kellele sellest hoolimata just Kanada meeldib ;) 

Tegelikult võikski vist heietama jääda, milline maa see kõige parem on. Arvan lõpuks, et inimene on selline omapärane olevus, kes kohaneb lõpuks ükskõik millises uues kohas (kes natuke paremini, kes halvemini) ning peale kohanemist ei kipugi väga eriti kuhugi mujale, kui just seiklusjanu liiga suur pole. Ja eks see rahvaste rändamine ole käinud iidamast-aadamast, nii et ei tasu kellegi peale näpuga näidata, miks nad ometi paigal ei püsi ja sünnimaal rahul pole. Kas pole kummaline mõelda, et tean siin sündinud kanada-eestlasi, kes kohe sugugi mitte Kanada eluga rahul polnud ja nüüd hoopis õnnelikult Eestis elavad, ja loomulikult vastupidi. Nii et millise kriteeriumi järgi õieti arvestada, kus see kõige parem elu on?!

Minu poole on mitmed pöördunud küsimustega Kanadasse elama asumise kohta. Olen neile kõigile proovinud nii hästi-halvasti vastata kui oskan. Kuid esiteks olen alati nimetanud, et mõtle hästi järele, kas see on tõesti mida soovid teha. Meie tulek Eestist oli selline segastel aegadel okupeerijate sõjaväe eest põgenemine. Kui ajad teised oleks olnud, kahtlen, et me sellist sammu oleks ette võtnud. Eriti praeguste kogemuste taustal. Muidugi on lihtsam jätta kõik, kui midagi jätta ei ole. Ma ei räägigi ainult materiaalsest osast. Kõige raskem on kindlasti lähedastest inimestest eemal olemine. Ja mida kaugemale tulla, seda raskem on nendega kokkusaamisi korraldada. Nõnda olen teiseks soovitanud ikka kusagil lähemal õnne proovida. Euroopas elamine jätab Eesti ikka peaaegu käe-jala kaugusele. Hakka või jala koju tagasi astuma :)  

Kuid viimaks pean ikka tõdema, et tõenäoliselt on Kanada üks parimaid kohti, kuhu immigrandina end sisse seada, kui ärakolimine tõesti kavas on. Just sellepärast, et me siin kõik puha samasse kategooriasse kuulume. Rahvusriigis põrkume paratamatult erinevate kultuuride ja kommetega kokku. Siin aga võime tänu Kanada riigi toetusele vabalt oma elu elada just nii nagu meile meeldib. Nagu üks mu Kanada-raamatu lugeja arvas, oli mu raamat justkui Minu Eesti Kanadas ;) Ta tabas väga naelapea pihta, sest selliseid "minu erinevaid riike Kanadas" võivad paljude rahvuste esindajad kirja panna :D Väga iseloomulik sellele riigile muide. Eestlastega polegi see nii ekstreemne kui näiteks hiinlaste või indialaste puhul näiteks. On neid, kes õieti kunagi ei peagi inglise keelt selgeks saama ning võivad rahumeeli kõik asjad oma keeles ära ajada alates poekskäikudest kuni arsti juurde minekuni. Muidugi oleneb palju, kus kandis Kanadas elada.

Kui nüüd viimase jutu peale isu Kanada peale ärkas, siis soovitan väga nende valitsuse lehekülgede kaudu täpselt uurida immigratsiooni tingimusi. Sest eemalt paberite kordaajamine on palju kiirem ja valutum (meil võttis omal ajal see umbes pool aastat, kuid olen kuulnud siiski ka pikematest ooteaegadest, tundub, et valitsus veab seanahka).

Nii palju siis siiatulemisest. Muidugi on tore unistada uutest kohtadest, kuid ega unistused kõhtu täida. Kahjuks pean ütlema, et praegu pole tööturg just tööotsijale väga soodne, kõige rohkem on töötuid noorte hulgas, muide... (paarkümmend aastat tagasi olime sama kehvas olukorras kui meie tulime). Eriti kui proovid oma kindla eriala peale tööd leida. Kui aga oled immigrandina valmis ükskõik mida vastu võtma, ükskõik millises Kanada nurgas, siis kindlasti leiad kiiresti midagi. Kas see ka oodatud suure palga kaasa toob on omaette küsimus. Üleüldiselt pean siiski ütlema, et eestlased, kes kusagilt ukse vahelt sisse saanud, saavad kiiresti hea maine külge. Lihtsalt peab olema valmis, et ükski asi ei kuku sulle niisama sülle. Tean neid, kes on saatnud välja 200 resümeed (ehk CV) ja vastuseks saanud vaid kolm intervjuule kutset! Nii et peab olema valmis tööotsingute tööks! Ning ei tohi ära unustada tutvuste osatähtsust. Räägi kõigile, kes aga kuulata viitsivad, et otsid tööd!

Tasub ka oma resümeed erinevate töökohtade jaoks kohendada. Kõrgharidusega poemüüjaks nii kergesti kahjuks ei saa, oma kogemuste varal võin öelda. "Sa lähed kohe niikuinii esimesel võimalusel ära!" teatati mulle. Erinevate kohtade jaoks tasub erinevaid asju välja tuua, või hoopis välja jätta ;) Mina tegin nii ja sain viimaks ikka müüjaks, kus ma muidugi kaua ei püsinud :D  Ma olen muidugi sellest maailmast eemal olnud, tänapäeval on mitmeid internetilehekülgi, mille kaudu end müüa. Kuid tänu Tomile, kes mõni aasta tagasi tööd otsis, õppisime, et neid täites peab enda "kiitmiseks" teatud märgusõnu kasutama, et sinu avaldus arvuti käest üldse inimese ette jõuaks. Vaata kuulutust ning kasuta neid sõnu või väljendeid, mis selles on, või mis selle töökohaga võiks kõige paremini kokku käia! See ei ole niisama kunst vaid kõrgem kunst tänapäeval!

Need, kellel on siia tulles hästi läinud, võivad ehk isegi liiga suure suuga kuulutama hakata, kui head palgad siin on, või kui soodne elu on. Vaatan alati seda pisut skeptilise pilguga, sest kõik oleneb nii paljudest teguritest. Kõigepealt tulumaks. Kanadas on see astmeline, pluss osa läheb föderaalvalitsusele ja osa läheb provintsivalitsusele. Kui ainult ühte vaadata, siis võib asi väga roosiline tunduda. Pluss arvestada tuleb ka sellega, et käibemaks on kaupadel ja teenustel peal, mida aga hinnad ei kajasta. Alles kassasse maksma minnes tuleb välja näiteks, et sajadollarise mantli puhul Ontarios tuleb veel lisaks kolmteist dollarit maksta! Õnneks on toit siiski maksuvaba välja arvatud teatud pakendatud toidud. Lisaks arvestatakse palgast maha sotsiaalmaksud, mis tähendab, et lõpuks jääb sulle puhtalt kätte kunagi ühe siinse eestlasest majandusspetsialisti poolt kirjutatud artikli alusel vaid umbes pool teenitud palgast. Ma ei ole ise seda kunagi nii arvestanud, sest oleme õnneks Tomiga üsna sarnased rahakulutajad, st ei ole kulutajad. Oleme pidanud hakkama saama väga nirude palkadega (või ainult minu palgaga), kuid ikkagi toime tulnud. Kuidas Tom selliseks on kasvanud, ma ei tea. Mina ise tulen katkiläinud perest, kus pidime tegelikult ainult ema palgaga hakkama saama. (Pean siiski isa heaks nii palju ütlema, et ülikooli ajal ta toetas meid natuke). Ja kuigi ma polnud alati õnnelik, et saapad või mantel näiteks kõige paremad polnud, siis harjusin üsna vähenõudlikuks. Me ei ole ka mingid restoranikülastajad või viimase moeröögatuse või tehnikavidina tagaajajad. Samas kulub vaba raha pigem näiteks suusatamise või tagasihoidlikult metsa- või kanuumatka peale. Mida me naudime vastuvaidlemata rohkem kui mõnda soojamaa turismireisi. Isegi Kirke teatas hiljuti, et eelistab suusatamist soojale liivarannale :)

Nüüd kaldus jutt ma ei tea kuhu. Tahtsin ainult nimetada, et siin pole sugugi ebatavaline, et immigrandist pereisa või -ema või mõlemad peale oma põhitööd teisele tööle ruttavad, nõnda saavad nad oma lapsed hoitud ja tagada hea hariduse järelkasvule. Viimase suhtes oli huvitav hiljutine statistika, mille järgi just immigrantide lapsed on protsendiliselt kõige rohkem kanadalaste seas edasi õppimas peale gümnaasiumi! Mis sest et siin lapsevanemast insener kasvõi koristajana töötab, peaasi on lastele parem tulevik kindlustada. Kindlasti ongi kõige lihtsam nendel, kes tulevad ilma lasteta. Sest lapsehoid on siin kallis! Üks tuttav nimetas just mõni nädal tagasi, et ta kulutab lasteaia peale üle tuhande dollari kuus ja see pole mitte privaatlasteaed. On kallis, aga ei taha ka sellest kohast loobuda. Nimelt pidi siin vaid kusagile veerandile lastest olema lasteaiakohti, mis on mingi kontrolli läbinud. Loomulikult võid proovida oma naabritädi juurde laps hoiule viia, kus siis hiljem näiteks välja tuleb, et pisikeses majas üle 20 lapse koos ja mingist järelvalvest või korralikust toitumisest on asi kaugel, ja kõige hullemal juhul loed lõpuks ajalehest, kuidas mõni maimuke lausa hinge heitnud. Need on muidugi väga äärmuslikud lood. Lisaks muidugi see, et kuni 12 eluaastani pead kindlustama lastehoiu. Kui ma näiteks oleks pidanud oma kaks last enne ja peale kooli "pikapäevarühma" jätma, maksnuks see mulle üle 400 nädalas kahe lapse pealt (mitte kõik koolid ei paku sellist võimalust, mis teeks asja veelgi kallimaks). Õnneks saime ikka oma jõududega selles suhtes hakkama.

 Nii et on siin ka oma varjuküljed, täpselt nagu igas riigis. Mulle jäi hiljuti silma Eesti ajakirjanduses ilmunud artikkel, milles autor kirjutas ühest endisest liiduvabariigist, mis väga vaene, kuid kus inimesed külalisele väga sõbralikud ja abivalmid. Kus üksteist aidatakse ja kus muidugi valitsust kirutakse, kuid ega midagi head ka ei oodata. Ka seal elavad inimesed ja saavad hakkama, nii nagu meie kunagi. Huvitav on rahvusvaheline uurimus, mille järgi võrreldakse kui ebavõrdselt jaotub tulu riigis. Eesti paikneb riikide grupis, mis on kohe Kanada järel (Rootsi on absoluutne liider võrdsuse poolest, meie naabritest Soome ja Taani on järgmises grupis). Enamus vaestest kuulub mõlemas riigis üksikvanemate ja pensionäride hulka, Kanadas lisaks ka immigrandid ja põlisrahvad. Jah, meil on Tomiga suhteliselt hästi lõpuks läinud. Suuresti meie endi ellusuhtumise pärast. Kuid oma tööga seoses olen ma ka elu varjukülgedega päris hästi tuttav. Kuigi eestlased üleüldiselt on päris tublid ja terve Kanada statistikat nende najal ei tasu teha, siis tunnistan, et eriti laenudega tegeledes, ei suutnud ma kuidagi aru saada, kuidas inimesed end nõnda võivad auku kaevata (kuni pankrotini välja)! Isegi kui neil korralik sissetulek olemas on. 

Ja ega pensionäridki just lillepidu pea, eriti naised, kes on olnud koduperenaised või osaliselt tööl käinud. Kuigi Kanada on võrreldes paljude teiste riikidega selles suhtes paremas olukorras (isegi Rootsist ja Soomest ees), siis viimase aja trend on taas kord halvema suunas liikumas. Kanada vanaduspension on hetkel kõigile võrdne pisut üle $500 kuus. Lisaks võid saada tööpensioni, mille suurus oleneb sellest, kui palju oled ametlikult tööl käinud, st kui palju sotsiaalmaksudest on sinna tallele pandud (kui töötanud pole või sissetulek ümbrikupalgana saadud, siis siit mingit sissetulekut pole loota). Kõik tulevased immigrandid peaks ka kõrva taha panema teadmise, et teatud vanusest (vist 28) siia maale tulles hakkab tiksuma protsent, kui palju sa tegelikult vanaduspensioni saad - mitte see garanteeritud 500. Muidugi on olemas veel sotsiaalabi, kui sissetulek on alla igat sorti ellujäämispiiri, kuid mõne meie pensionäri puhul ei saa ma kuidagi aru, kuidas nad toime tulevad, sest sissetulek on väiksem kui nende üür... Hea on, et neil sugulased toeks on... Riiklikult räägitakse palju sellest, kuidas tulevased pensionärid (ka mina) ei peaks üldse riigipensioni peale lootma jääma, sest ... kokkuvõttes, majandus on nii kuis see on ja pensionäre tuleb liiga palju juurde. Soovitatakse väga nn. pensionisambasse investeerimist ja eks kinnisavara omamine tagab ehk tulevikus inimväärse elu, sest majamüügist saadud rahaga saab loodetavasti elada enam-vähem korralikus vanadekodus. Ja mitte seal, kus hirmutavate ajaleheartiklite põhjal vanainimesi pekstakse ja kinni seotakse ja ma ei tea, mis veel ette võetakse.

See vananemine võõral maal on ehk kõige masendavam. Eriti kui sul ka lähedased puuduvad, pole lapsi, lapselapsi. Kõik teised sugulased, kes natukenegi hooliksid, on aga sünnimaal. Eks ma olen selle peale ise mõelnud ja hale hakkab endast :(  Kui hooldajad räägivad ei tea mis keeles ja ise enam inglise keelt ei mäleta... kurb... 

Nüüd läks lugu väga haledaks. Aga ega see vananemine sugugi lõbus eluperiood pole. Kui teisi lõbusaid vanainimesi ümber pole ;)  Tegelikult tahtsin hoopis veel tervishoiust ja haridusest rääkida.

Tervishoid on siin minu meelest hea. Kõige rohkem üllatasid mind Eestis mingid visiiditasud. Siin seda ei ole, kuigi teiselt kurdetakse, kuidas arstide juurde minekuks peab pikalt ootama. Ise õnneks pole väga tõsiste põhjustega pidanud selliseid asutusi külastama, kuid nii palju kui olen ja oma hädade pärast spetsialistide juurde pidanud minema, ei saa ma ühegi asja üle kurta. Minu meelest, kui häda tõsine, saab ka arsti juurde. Teisalt kes teeb kindlaks, kui tõsine probleem on. Kui on ikka suur mure, siis loomulikult võid minna üle piiri USAsse ja hulga raha välja käia, milleks näiteks majalaen kaela võtta või suurendada. Ma ei tea kedagi siin, kes oleks oma ravi eest pidanud midagi maksma, kui ta just privaatselt midagi ei tee. Ise sain küll kord haiglast arve, kuid see oli minu poolprivaatse toa eest. Töö poolt saadud kindlustus pidi selle katma, kuid haigla hinnad olid kõrgemad, kui kindlustus nõus katma. Õnneks oli Tomil ka oma kindlustus, nii me ei käinud kopikatki lõpuks välja. Ja järgmine kord ei nõudnud ma mingit privaatsust ;)

Hambaravi on KALLIS! Soovitan kõigil siiatulijatel oma hambad korda teha! Tööpoolne kindlustus, mida mainisin, katab teatud osa ja see aitab. Kuid suurmate asjade eest on piirid peal. Hambajuur krooniga võib vabalt näiteks ligi tuhat maksma minna. Ma tean nii mõndagi eestlast siin, kes aastaid Kanadas elanud ilma korraliku töökindlustuseta (nad ei ole vist kohustatud seda pakkuma) ja kes pigem lendavad selle raha eest Eestisse, et seal asjad korda teha! Saad veel reisi pealekauba! Ja lastele on hambaravi ka tasuline. On siiski olemas mingid abikliinikud, kuhu kooli kontrolli järel võidakse lapsed suunata, kui perel raha pole. Retseptiravimid on kallid. Minu migreenirohi maksis kunagi kakskümmend dollarit tablett! Nüüd on see siiski odavam, aga õnneks maksan ise ainult kolm dollarit tänu eelnimetatud kindlustusele. Ma ei tea, mis ma hakkan tegema, kui töölt ära tulen... Vist enne ei saa seda ette võtta, kui migreenidest lahti pole saanud :)

Haridus... ja noored. Veel mõnda aega tagasi oleks ma isiklikult öelnud, et Eesti on tublisti Kanadast ees. Aga mitte enam. Selleks peavad vist oma lapsed ise siin kooli käima, et aru saada, mida ja kuidas õpitakse (OK, ma ei räägi kõigi lapsevanemate nimel ;). Samas tunnistan, et noored Eesti eestlased on üleüldiselt palju täiskasvanulikumad ja asjalikumad kui siinsed noored. Peamiselt vist sellepärast et Kanadas nad on nii ära hoitud ja iseseisvust pole palju antud. Teiselt oleks huvitav näha neid noori, kes pole kasvanud suurlinnades, kus hirm ei tea mille ees suurem on. Mari käest uurisin, kuidas ta võrdleks kanada ja eesti noori. Tema arvates on eestlased vaiksemad ja tagasihoidlikumad :)  Mul on tunne, et kuigi siinsed noored on ärahoitud, siis neisse on sisendatud mingi teistmoodi oskus enda väärtust paremini hinnata. Mis aitab kindlasti end tööturul müüa ja esineda ;)

Hariduse koha pealt pean ütlema, et siin tehakse gümnaasiumis juba valikud, mida elult edasi tahetakse. Kas lähed õppima või tööellu. Jah, neile võiks ju ka kõigile pähe lasta tuupida fakte, mis viib ehk üleüldise intelligentsi taseme kõrgemale, kuid teisalt arvan, et see tasandub mingi aja möödudes, kui need noored kõrvuti panna, kes oma elus hariduse kõrvale jätavad. Neile, kel eesmärgiks edasiõpe, pannakse paras võhm peale. Tom ei jõudnud ära imestada neid õpikuid, mille järgi näiteks reaalaineid õpiti. Kordan jälle ühe noore kogemust, kes mõlemal pool õppinud. Kanada koolides läheb õppimise nõue järjest rangemaks, kuni ülikoolis see täielikku tippu jõuab. Eesti koolidest ja ülikoolist on jäänud pigem vastupidine mulje :) Lugedes, kuidas juba nelja-viieselt lapsi koolieluks hakatakse Eestis valmistama, siis ma ei imesta ;)

Kultuuri osas... Peale eestlaste pole vist maailmas ühtegi rahvast, kus iga elaniku kohta tuleb vähemalt üks teatri külaskäik aastas. Sellest tunnen ma siin puudust küll! Ainult teatud väike seltskond kõhukama rahakotiga jaksab neid hirmkalleid ooperi- või teatripileteid osta (siiski neid on ka soodsamate hindadega aegajalt, aga ega eriti ei taha posti tagant odava pileti eest ka teatrit nautida ;). Kuidagi puudub see kultuuri osa siin täielikult. Ja ma ei saagi õieti aru miks. Vist on teler ja kino palju olulisema rolli omandanud kui elav teater! Isegi Rootsi peale mõeldes... seal toodi kuidagi kultuuriinimesed läbi teleriekraanigi vähemalt rahvale lähemale. Siin tundub see kõik väga eraasi. Paremini tuntakse pigem iidolivõistlejaid või talendisaate inimesi. Samas pean Kanadale plusspunkti andma selle eest, et iidoliotsimise kõrval oli ka üks telerihooaeg, kus otsiti tavaliste inimeste hulgast ooperisolisti! Pole veel ühegi teise riigi kohta sellisest saatest kuulnud. Kahjuks pole uue hooajaga veel välja tuldud... ja kahtlustan, et ei tuldagi.

Panganduse osas soovitan ikka konto avada Toronto Eesti Ühispangas, ei tähenda, kus Kanada nurgas hiljem elada (või vähemalt mõnes teises ühis(tu)pangas ehk credit unionis). Pangal on aktiivseid liikmeid, kes elavad teises Kanada otsas ja kunagi pole probleemi selles suhtes olnud. Ma tean, ma tean... ma töötan ju seal. Aga tänu sellele on mul ka pilt selgem, millega suured pangad sind nöörivad ja kui palju me siin pükstest välja hüppame, et aidata. Ka seal, kus suurpank kohe sind ukse taha saadab :) Kõige suurem vahe on, et eestlaste pangas ei ole põhiteenuste eest tasusid. Deebetkaarti saab isegi väljaspool Kanadat tasuta kasutada (kuigi palume, et mitte iga kohvitassi eest seda välja käia, sest kuigi see inimesele on tasuta, siis pank peab ikka päris korraliku raha selle eest välja käima; mis tähendab, et kahe dollarine kohvitass maksab tegelikult seitse dollarit). Mõni ütleb, et näed, seal teises pangas maksab ülekanne Eestisse hoopis vähem, aga samas ei näe, et iga kuu tuleb kümme-kakskümmend dollarit kontohooldustasu maksta. Aasta lõpuks on seda päris palju, mis panga taskusse läheb. Nii et pankurid rikastuvad. Ühis(tu)pank on aga selline, kus omanikeks on iga liige! Seda ei tohi ka unustada, vahel inimesed suhtuvad meisse, nagu oleks me ahned pankurid :P Ja igal aastal jagatakse tulu oma liikmetega! Ma muidu ei kirjutaks sellest, aga vahel on lihtsalt kurb näha, kuidas noored oma raha niisama tuulde loobivad, kui samas on olemas võimalus hoopis midagi muud selle rahaga ette võtta ;) Minu perest pole ükski nõus kusagile mujale oma rahadega minema, isegi kui ma enam seal ei töötaks!

Kes nüüd selle pika loo jõudis läbi lugeda, siis rõhutan veel kord, et kõik see on minu pisikese mätta otsast nähtud. Kindlasti pole see absoluutne tõde ja teiste kogemused võivad hoopis teistsugused olla. Mul on aastatega kadunud esialgne vasikavaimustus sellest riigist, vaatan kõike kaine pilguga ja olen õppinud selle maa kommete ja olukorraga hakkama saama. Ma ei ütle ei ühte ega teistpidi, kus on parem või halvem. Sest inimese jaoks on seal kõige parem, kus ta end kõige mõnusamalt ja turvaliselt tunneb. Ainult vahel tuleb ehk natuke vaeva näha, et aru saada, mis need olulised asjad meie jaoks õieti on, et me õnnelikud oskaksime olla! Meie pere jaoks pole see kindlasti pungil rahakott. Need, kes Tom kirjutisi lugenud tema töö ja ületundide kohta (mis ta eelistab ajas välja võtta), teavad, et hindame rohkem aega ja perega koos olemist (ei pea uhke reis olema, piisab ka lihtsast jalutuskäigust parki või õhtutundidel koos mõnusalt ninad raamatus istumisest). Raha on just nii palju vaja, et meil peavari ja soe kodu oleks ning toit laual. Kõik muu ei oma üldse tähtsust. Ausõna!

18.10.13

Viimne kui üks telliskivi kuulub nüüd meile :)


Täpselt 16 aastat ja kolm päeva tagasi saime kaela piraka majalaenu, millest täna vaid $56.77 veel võlgu olime ja mille ma kenasti kinni maksin! Kui ma nüüd laenu pirakaks nimetasin, siis ei anna seda võrrelda praeguste hindadega. Ausalt öeldes ei taha ma mõeldagi, et peaks praegu maja ostma, sest Toronto on ikka kõvasti kallimaks läinud. Nii oleme rahul oma pisikese majaga, mis meile kõigile hästi armsaks saanud, ja ei kavatse kuhugi mujale kolida. Mis sest et kodul lossi suurust pole. 
Fotol meie esimene pilt majast, kui läksime oma kõige esimesele jalutuskäigule, et ümbruskonnaga tutvuda.

Majalaen ise oli meil õieti küll 25 aasta peale võetud. Kuid tänu sellele, et muutsime pisut tagasimaksmise plaani, läks asi pisut kiiremini. Kuigi sel ajal, kui Tom meil siin jälle vahepeal tööta oli, vähendasime maksusid ja nõnda venis see aasta võrra edasi. Siinkohal tasub ehk pisut neid laenuasja tagamaid selgitada. Kui meie maja ostsime, siis eeldati, et ostjal on 25% ostuhinnast endal olemas, nüüd on see 20% peale toodud. Kui raha ei ole, võid muretseda panga kaudu kindlustuse, mis lubab neilt veel maksimum 15% ekstra laenata. Mäletan, kuidas töökaaslane tol ajal vangutas pead ja imestas, kuidas noored üldse jõuavad maja osta. Just nii nagu mina praegu :) Ju siis pole parata midagi, vanemale põlvkonnale tunduvad hinnad võimatult suured, ükskõik mis ajal elada :D

Meie laenu tagasimaksmine käis matemaatiliselt hästi lihtsa skeemi alusel. Laenusumma jagati võrdseteks osadeks, mida tuli siis iga kuu pangale kanda. Lisaks järelejäänud laenu pealt arvestatud intress. Mis tähendab seda, et iga kuu väheneb intressi arvelt ka makse suurus (kui intressimäär ikka sama püsib). Meie muutsime tagasimakse küll kindla summa peale, nii et peaaegu "nähtamatult" vähenes laen kiiremini (oodatud ja tegeliku makse vahe läks põhilaenu vastu). Kui veel maksud iga nädala peale panna, siis tänu sellele olid ka intressimaksed kokkuvõttes väiksemad. Kuna intressid majanduse madalseisuga pidevalt vähenesid, kuid meie maksesummat ei vähendanud (välja arvatud mõni aasta tagasi), siis lõppkokkuvõttes olimegi omadega palju kiiremini mäel.

Kuid see skeem ei sobi mitte kõigile, sest maksed võivad olenevalt laenu ja intressi suurusest päris kõrgeks osutuda. Nõnda on siinsed pangad tulnud välja oma skeemiga, mille alusel on makse suurus väiksem, kuid alguses tähendab see suuremat intressimakset kui laenu enda tagasimakset. Tean nii mõndagi, kes meie panka majalaenu üle tuua tahtnud, ning kindlalt veendunud olnud, et viie aastaga on ju laenu hulk vähemaks jäänud; ja siis teisest pangast ebameeldiva üllatuse osaliseks saanud, kuidas küll võimalik on, kui vähenemine peaaegu olematu olnud on. Poole pealt muutub küll intressiosa väiksemaks, aga sinna on parasjagu aega, mis tähendab, et panga omanike rahakotid muudkui paisuvad ;)  Meie pank kuulub nende väheste hulka, kes veel pakuvad üldse esimest varianti lisaks teisele. Meie eesmärgiks on ikka oma liikmetele võimalikult mitmekesiseid valikuid anda. Meil ju omanikud puuduvad, kes piitsaga ainult kasumit taga ajavad. Iga isik, kes konto avab, on ka omanik! Nemad õnneks piitsa ei viibuta :)

Ma ei saa öelda, et viimane laenumaks meile just suurt elumuutust põhjustas. Oleme kõik väga hästi ajastanud (kuigi kindlasti pole selle peale eriti enne mõelnud). Nüüd, kus laenumaksudega ühel pool, saame rahumeeli majasse pandud raha kõrvale panna, et laste edasiõppimise eest tasuda. Olen siin seda varem maininud, et ega see odav lõbu pole. Seletasin üsna hiljuti Marile, et eestlaste jaoks on haridus alati väga oluline olnud ja see on üks asi, mida tahaks veel oma lastele võimalusel kaasa anda. Ilma et neil mitukümmend tuhat dollarit võlga peale lõpetamist kaelas oleks. Tegelikult lugesin hiljutist statistikat, mille alusel Kanada immigrantide lapsed on protsendiliselt ülekaalukalt edasi õppimas võrreldes siin sündinud elanike lastega. Mulle pole statistikat vaja, nägin seda juba laste koolist, kus päris palju immigrante. Isegi kui lapsevanemad oma kõrgharidusega siin midagi ette ei saa võtta ning teevad tööd, mis saavad, siis proovivad nad kõik anda, et lapsed kohaliku korraliku hariduse omandavad ja uuel kodumaal edukalt läbi löövad.

Nii palju siis majajuttu ja muid heietusi. Otsutasime ka, et asi väärib tähistamist meie lemmikrestoranis "Mandarin". Eriti veel, kui täna viimaks ometi lisaks kindlustuselt raha kätte saime ;) Andis aga seda oodata peale suvist üleujutust. Vahepeal oli tunne, et asjad ei liigugi enam. Ja kui remondifirma esindaja hakkas mingit imelikku juttu ajama, et tema ei pidanudki mingit kokkuvõtet tulevastest remondikuludest esitama, siis sain kohe päris kurjaks. Ning võtsin meie agendiga ühendust. Kes omakorda helistas kindlustusfirmale. Ma ei tea mida ta täpselt tegi, kuid tulemuseks oli see, et isik, keda Tom oli tulutult proovinud kätte saada uurimaks, kuidas asjalood on, helistas lausa kaks korda tunni jooksul ise, et Tomiga rääkida! Peale seda hakkas kõik väga kiiresti jooksma. Isegi see raha, mis oleksime kahjude eest pidanud ise maksma, arvestati meie kasuks! Kogu asja pikale venimise lohutuseks peame siiski nentima, et meil on niigi hästi läinud, sest päris paljudel pole kõik siiani veel selge. Aga eks see kes kõige rohkem lärmi lööb, pääseb ka esirinnale ;)

27.9.13

Shokolaaditruhvleid tegemas


Mul oli neidudele sünnipäevaks veel üks kingitus varutud. Poole hinnaga oli pakkumine Chocolate Tales lühikursusele shokolaadisaladustega tutvumiseks ja ma ei saanud ju sellest ära öelda :)


Ega ma ise eriline shokolaadisööja ei ole. Ainult vahel harva on tunne, et võiks seda nagu leiba sisse ajada. Tüdrukud on aga maiad, eriti Kirke. Kursusele oli hästi põnev alguses erinevate maitseainetega shokolaade degusteerida. Mina ei tundnud ühtegi ära :D


Saime dekoreerida lavacake ehk shokolaadikook ja nii kuis isu, kas kohapeal ära süüa või koju tuua.


Ja muidugi tegime hulgaliselt trühvleid, mis kenasti koju toomiseks ära pakkisime. Egas nüüd midagi, peame aga usinalt koduski neid tegema hakkama ;)

18.9.13

Veel Niagara pilte

Mõned fotod veel Niagara linnast. Üks osa on näiteks pühendatud dinosaurustele, õieti küll vaatavad nad, kuidas pisikesed inimesed golfi mängivad :) Kui ainult lapsed väiksemad oleks, tundnuks nad elukatest palju rõõmu!


Ning siin veel väike ülevaade linnapiltidest. Seal leidub igat sorti veidraid muuseume, kaasa arvatud õudustoad ja vahakujude kogud. Niagara on nii kanadalaste kui ameeriklaste jaoks ka teada-tuntud pulmareiside sihiks. Õhtul sihitakse värvilised tuled jugade peale.


Viimaks pilt ühest õudustoast, mille lapsed sihiks seadsid. Ise ma sinna ei kippunud, juba ammu hoidun igasugustest õudkatest :) Tüdrukutel oli aga hästi lõbus olnud, sest "tondid" olid neid muudkui tagant utsitanud, et nad kiirustaksid. Üks väike külastaja võttis asja väga tõsiselt, suurest hirmust tegi poiss peaaegu püksi isegi minu tüdrukuid nähes :) Vaeseke oli uksest välja tulles näost täiesti valge. Vaevalt, et ema-isa ootasid lapse sellist reaktsiooni.


16.9.13

Maja kummuli


Üks Niagara uuematest hoonetest on kuidagi imelikul kombel tagurpidi püsti saanud :) Kui juhtumisi tee Niagara joa poole viib, siis tasub ka see hoone üle vaadata. Siin on nende koduleht.


Iseenesest on maja tore väljastki imetleda, kuid omamoodi huvitava kogemuse saab sisse astudes. Kõik majja kuuluvad esemed on muidugi tagurpidi üles kinnitatud. Põrand (ehk siis lagi) on viltune. Ja kuigi viltuse põranda peal on ennegi saadud käia, siis millegipärast seal hoones tekib tunne, nagu oleksid kõikuva laeva peal. Peaaegu kahtlustasin, et nad on selle mingite tugevate vedrude peale pannud :D Hea, et mõnel pool on käsitoed paigutatud, et vajadusel neist kinni haarata :)  Väga huvitav meeli sassi ajav effekt.


Pärast on muidugi tore pilte "õiget" pidi keerata. Ülemistel võib peeglist näha uudistavaid nägusid ning alumine sai eriti tõetruu, sest Kirke hüppas üles, nii et juuksed on ka kenasti loomutruult, nagu kõnnikski ta lae peal ja proovib altpoolt midagi kätte saada.


Muide, maja kõrval on suht soodsalt parkimine olemas. Päevapilet $15, joa enda juures on suur parkimine, kus hinnaks $20. Kes viitsib pisut jalutada, siis veelgi kaugemal on hoopis odavam parkimine (viimati vist isegi $5, kuigi kahtlustan, et seegi on ehk ajapikku tõusnud). Samas on Niagarale minekuks hea kasutada turismiteenust (hinna sisse kuulub ka joa ja veinitalu külastamine ja palju muud: vaata siia). Muidugi on veel olemas kasiinobussid, mis hästi odavalt su kohale veavad, lootuses, et kulutad kõvasti kasiinos raha. Keegi minu meelest küll täpselt ei jälgi, mida sa seal teed :) Nii et aega oleks ka linnas ringi käia ;)