Nädalavahetus

Laupäeva hommikul tööl, millele tuleb küll suvel vahe, sest Eesti Maja on siis veelgi vaiksem kui muidu. Tom on nüüd aga alati laupäeviti tööl. Nii ei saanud me kohe lastega karatevõistlustele minna. Jõudsime siiski parasjagu selleks hetkeks kohale, kui naiste võistlus algamas oli. Ma pole siiani suutnud neid kuidagi rahulikult vaadata. Elan oma tütardele nii väga kaasa. Muretsen, kuidas läheb... Palju lihtsam on, kui nad peale võistlusi koju tulevad ja mulle teatavad, mis juhtus :-) Aga teisalt ei saa ma siis seal nende jaoks olla. Ning see on on tähtis, nagu nad kinnitanud on.

Kokkuvõttes läks hästi. Kirke küll medaleid seekord ei teeninud. Sai aga parima naissportlase karika. Mul on tunne, et tähelepanelikud silmad märkasid, et talle tehti vist natuke liiga kata hindamises (ilmselgelt ei jäänud mõned kohtunikud erapoolikuks, aga mis seals ikka). Mari võitis vabavõitluse ja sai kolmanda koha katas. Ja sai sportlaslikkuse karika. Mis iganes see siis tähendab. Kui vaadata tema võistlusi, siis kallistab ta kõiki oma vastaseid ;-)

Mu tüdrukud on ainult üks kord varem kolmeteist aasta jooksul vastamisi võistlemas olnud, mõned aastad tagasi kuldmedalile. Seekord juhtus see veerandfinaalis (vaata 16.30 alates). Vahekohtunik pidi nad korraks enda juurde kutsuma ja paluma, et nad pisut oma taktikat muudaks. Ikka õed ja üsna sarnased oma võistlusmaneerilt :-D Hiljem seletasid, et nad on õppinud rohkem ründajapositsiooni võtma, kuna paljud eelistavad kaitset, st ootavad, kuni teine ründab, et siis oma kombinatsioonidega välja tulla.

Peale võistlusi käisime veel ühel sünnipäeval. Mis osutus palju toredamaks kui ma ootasin. Huvitav oli üks hetk, mil kõik "kodu-eestlased" ühes ruumis ja siin sündinud eestlased teises :-) Oleme sarnased ja ei ole ka... Eks meie taustad ole erinevad ja oskame üksteisest paremini oma grupis aru saada. Paratamatu. Natuke oli ka Eesti Majast juttu, aga õnneks mitte liiga palju. See on teema, millest võiks muidugi pikemalt jutustada ;-)

Eurovisioon on minust seekord väga mööda läinud. Eesti laulu jälgisin ja vaatasin. Ei oleks Veronat saatnud. Ariadne ja Elina Born olid mu lemmikud. Tee, mis tahad. Aga ikka oli kurb, kui Koit ja Laura edasi ei saanud (isegi kui Laura mu lemmikute hulka kunagi kuulunud pole). Teiste maade laule polnud ma kuulanud. Siiani ei ole. Välja arvatud nüüd võitja Portugali oma ja Belgia, mida kiideti. Vabandust, aga mulle ei meeldinud Portugali originaalesitus. Ja mul on kahju, et seda võrreldakse Valgrega. Sest Valgre on minu kõrva jaoks palju parem. Ja ma ei hooli, kui mõned muusikatargad võiks väita, et minu kõrvadel võib mingi kiiks küljes olla :-P Nüüdseks kuulasin ka Birgiti versiooni ja Norrat esindanud Alexander Rybaki oma ära. Ning need istusid kohe palju paremini. Aga võitjaks poleks kumbagi pannud. Õieti ei tohiks ma siin palju arvamust avaldada, sest ma pole ju teisi kuulanud :D Aga, vähemalt Belgia oma oleks võinud vabalt eespool olla.

Emadepäev möödus rahulikult. Hoolimata sellest, et ma hilja magama sain, olin juba tavapäraselt kuue ajal üleval. Lugesin natuke. Ja jäin siis uuesti tuttu. Nii sügavalt, et ei märganud, millal Tom poes käis, et piima ja jahu tuua. Mari küpsetas siis pannkooke ja Tom tegi mango-maasika-mustika toormoosi. Mis osutus erakordselt heaks! Mari mikserdas veel smuuti ka valmis. Kirkele jäi köögitoimkond. Hiljem valmistas Mari internetist leitud retsepti järgi lihale marinaadi ning ülejäänud pere tegeles siis õhtusöögi valmistamisega. Kui mina rahulikult niisama olelesin. Nii on ka vahel tore olla ;-)

Minevik. Olevik. Tulevik?

Vaatan üle vanu fotosid ja proovin mingit korda luua. Minu lapsepõlves muidugi nii palju pilte ei tehtud kui tänapäeval. Ega meie lastestki (õnneks) alguses neid just liiga palju pole. Panen õnneks, sest kes neid jõuaks kõiki vaadata ;-)  Vanasti sai pildid kenasti albumitesse ritta seada, tänapäeval kaovad nad vaikselt aruvtimällu. Kust vast nii kergelt neid välja ei otsigi.

Nüüd on mu tüdrukud mõlemad täisealised ja otsustasin, et tahan kummalegi ühe fotoraamatu välja trükkida lasta. Et neil oleks alati võimalus seda lehtiseda, kui tuju tuleb. Selleks ka minu suur töö. Õnneks olin juba varem kõik vanemad fotod skänninud. Sest tol ajal oli ju digikaamera alles lapsekingades ;) Esimesed digifotod tüdrukutest ongi üsna kehva kvaliteediga!

Mõnes mõttes on kahju, et pole enam paberil pilte. Teisalt annab uus tehnoloogia hoopis teistmoodi mälestustele läheneda. Fotoraamatud on tore lahendus. Tean, et mõni usin "annab välja" igal aastal uue raamatu. Aga ma ei tea, kas tahaksin neid ka nii palju. Hetkel kogu meie tagavara üle vaadates, pean tõdema, et üsna paljud võiks vabalt kohe prügikasti saata. Teisalt saab suuremast hulgast jälle kõige paremaid hetki kinni püüda. Mitte nii nagu omal ajal filmilindile. Ega alati ei teadnudki, kui hästi foto välja tuli ju.

Täitsa huvitav, kuhu see pildimajandus liigub. Mulle meeldib Instagrami formaat. Facebookis kaovad postitused kuhugi ajavoogu. Ja pead siis tõesti eraldi neid vaatama, kes rohkem huvi pakuvad. Instas proovin mitte liiga suureks jälgitavate kontode hulka muuta. Sest mulle tõesti meeldib ka kõigi "väljavalitute" pilte vaadata. Teatud numbrist muutub see aga päris raskeks, kui ei taha just pikalt nina ekraanis kinni istuda. 

Ja saingi postituse valmis! Tahtsin õieti panna leitud fotodest ühe väikese kollazhi, millel mu pere karatevaimus esindatud. Uskumatu, kuhu aeg on lennanud. Ja seda olen lugematul korral pidanud tõdema, kui piltides sorin. Samas mäletan kõiki neid hetki, nagu oleks need vaid hetk tagasi toimunud :D  Ja tasub koguda selliseid mälestusi! Ja tasub ka lasta end pildistada :P Olen proovinud alati ise kaamera taga olla ning mitte just hea meelega pildile roninud. Kuid tore on ka ennast "nooremast peast" näha ;)

Minevik. Olevik. Tulevik?

Vaatan üle vanu fotosid ja proovin mingit korda luua. Minu lapsepõlves muidugi nii palju pilte ei tehtud kui tänapäeval. Ega meie lastestki (õnneks) alguses neid just liiga palju pole. Panen õnneks, sest kes neid jõuaks kõiki vaadata ;-)  Vanasti sai pildid kenasti albumitesse ritta seada, tänapäeval kaovad nad vaikselt aruvtimällu. Kust vast nii kergelt neid välja ei otsigi.

Nüüd on mu tüdrukud mõlemad täisealised ja otsustasin, et tahan kummalegi ühe fotoraamatu välja trükkida lasta. Et neil oleks alati võimalus seda lehtiseda, kui tuju tuleb. Selleks ka minu suur töö. Õnneks olin juba varem kõik vanemad fotod skänninud. Sest tol ajal oli ju digikaamera alles lapsekingades ;) Esimesed digifotod tüdrukutest ongi üsna kehva kvaliteediga!

Mõnes mõttes on kahju, et pole enam paberil pilte. Teisalt annab uus tehnoloogia hoopis teistmoodi mälestustele läheneda. Fotoraamatud on tore lahendus. Tean, et mõni usin "annab välja" igal aastal uue raamatu. Aga ma ei tea, kas tahaksin neid ka nii palju. Hetkel kogu meie tagavara üle vaadates, pean tõdema, et üsna paljud võiks vabalt kohe prügikasti saata. Teisalt saab suuremast hulgast jälle kõige paremaid hetki kinni püüda. Mitte nii nagu omal ajal filmilindile. Ega alati ei teadnudki, kui hästi foto välja tuli ju.

Täitsa huvitav, kuhu see pildimajandus liigub. Mulle meeldib Instagrami formaat. Facebookis kaovad postitused kuhugi ajavoogu. Ja pead siis tõesti eraldi neid vaatama, kes rohkem huvi pakuvad. Instas proovin mitte liiga suureks jälgitavate kontode hulka muuta. Sest mulle tõesti meeldib ka kõigi "väljavalitute" pilte vaadata. Teatud numbrist muutub see aga päris raskeks, kui ei taha just pikalt nina ekraanis kinni istuda. 

Ja saingi postituse valmis! Tahtsin õieti panna leitud fotodest ühe väikese kollazhi, millel mu pere karatevaimus esindatud. Uskumatu, kuhu aeg on lennanud. Ja seda olen lugematul korral pidanud tõdema, kui piltides sorin. Samas mäletan kõiki neid hetki, nagu oleks need vaid hetk tagasi toimunud :D  Ja tasub koguda selliseid mälestusi! Ja tasub ka lasta end pildistada :P Olen proovinud alati ise kaamera taga olla ning mitte just hea meelega pildile roninud. Kuid tore on ka ennast "nooremast peast" näha ;)

Karate sügisturniir

Seekord oli Kirke võistlustel oma "teise perega" nagu ta ise ütles, sest keegi meist ei saanud kohal olla. Mina olin tööl, Maril oli palju õppimist ja Tom oli samuti tööl, kuigi sõitis kohe peale seda kohale. Sain töö juurde Kirkel teksti, et ta oli teisele kohale tulnud katas. Ja hiljem kumites võitis teisi noori naisi. Kokkuvõttes omistati talle veel tubli naisvõistleja medal. Fotod on muidugi laenuks võetud kaasvõistlejate käest. Eriti armas on parempoolne all, kus keskel seisev naine oli eelmisel aastal saanud Kirkest nii palju inspiratsiooni, et hakkas ka karatega tegelema. Ta austraallasest abikaasa oli juba klubiga varem liitunud. Kirke arvas, et nii kummaline on mõelda, kuidas ta on kedagi teist mõjutanud, ikka positiivselt muidugi ;)

Karatevõistlused Panameerika mängudel

Võistlused ise kestsid kolm päeva, kuid Kirke tahtis vaadata just neid, kes on enam-vähem tema kaalus, lisaks oli rohkem naiste võistlusi. Oleks võinud ju ka kõik päevad kohal käia, aga piletid ei olnud just kõige odavamad :/  Samas andis minu meelest ka see üks päev oivalise elamuse nii Kirkele kui ka üllatus-üllatus minule :)

Pealtvaatajate poolest ei saanud eriti kiita, vabu kohti jagus parasjagu. Paistis, et palju oli Toronto ja ümbruse klubide karatekaid. Kasutasime ära mängude ajal sisse viidud võimaluse sõita tasuta ühistranspordiga kohale, kui samaks päevaks olid mängudele piletid olemas. Kuna meie jaoks on metroopeatus väga lähedal, siis jalutasime sinna ning saime otse bussile, mis viis spordihalli juurde. Ma ei arva, et oleks saanud autoga kiiremini, isegi kui parkimisega probleemi poleks olnud. Maanteedel on võistluste perioodiks üks rida eraldatud mängudega seotud sõidukitele ja autodele kus rohkem kui kolm inimest. Ülejäänutel võisid rahumeeli ummikus seista.

Nii tore oli vaadata, kuidas reporterid ja kaameramehed pidid medalitseremooniaks sokkides mattidele minema :)  Huvitav oli osa saada rahvusvaheliste suurvõistluste atmosfäärist. Tavaliselt olen seda ju ainult telekast näinud. Juba sellepärst tasus kohale tulla :D

Ma tegin hirmus palju fotosid. "Väike" ülevaade parimatest hetkedest :)  Mul oli muidugi huvitav, sest Kirke oli mu kõrval väikeseks kommentaatoriks. Samas imestas ta, kuidas enamus maade esindajatel puudus "respekt". Ainult USA võistleja, kes ilmselgelt jaapanlane, oskas kummardada, kui astus võistlussaali või trespist üles "lavale". Kummardamise ajal ei olnud käedki alati "õigel" kohal. Kirkele ei meeldinud ka, kuidas mõningad võistlejad ei suutnud säilitada alandlikkust, kui punkti said, vaid näitasid oma rahulolu liialt välja :) Samuti imestas ta, kuidas mõned ei jätkanud rünnakut, kui olid oma arust punkti teeninud, vaid heitsid kiire pilgu nurgakohtunike poole. Sellised asjad pidid olema nende klubis kindlad ei-eid. Nad jälgivad väga rangelt jaapani kombeid. Ja veel midagi, mis minulegi tundus imelik. Päris palju oli teineteise vastu minnes lihtsalt teise jälgimist ilma rünnakuta. Nagu Kirke seletas, on probleem selles, kui mõlemad on oma olemuselt kaitsjad. Kirke ise pidi ka rohkem kaitsja olema, kuid kui ta vastu satuks sama, siis tavaliselt on ta esimene, kes ründaks, sest üks peab ründama! Nii on neile õpetatud. Ja kui mõtlen kõigi võistluste peale, kus mu tüdrukud on võistelnud, siis ei mäleta ma kordagi, et mõni osaleja oleks saanud hoiatust selle eest, kui pool minutit pole kumbki midagi teinud... Poleks nagu nii suurtelt võistlustelt seda nõnda mitu korda oodanud!!!

Neljapäevastel võistlustel jäi kanadalane kolmandaks koos brasiillasega, võitja tuli Dominikaanist, teine koht tshiili neiule (alla 50kg) - medalitseremoonia pildid on sealt. Alla 55kg sai kanadalane teise koha. Kolmanda ja neljanda koha võistlust ei olnud, mõlemad said kolmanda koha. Minu pere suuna karates tehakse see võistlus ka, aga medali saab ka neljanda koha saanu. Ma ei ole kindel, kust see komme täpselt tuleb. Kokkuvõttes võiksin öelda, et olles ainult kõrvaltvaataja rollis, siis võinuks minu meelest nii mõnigi meie klubi võistleja vabalt matile minna, isegi Kirke :)  Kuna aga see karate suund end Kanada Karate Liidust välja arvanud ja kuulub otse Jaapani alla, siis polegi neil võimalust teiste suundade esindajatega kumites ehk vabavõitluses rinda pista. Neile jäävad oma suuna MM-võistlused. Muide karate võib olla esindatud aasta 2020 olümpial! Väga põnev, loodan, et see läheb ikka läbi, ikkagi Tokyo ju ;)

Karatetüdrukud

Peale viietunnist karatemaratoni oli neil veel jaksu korraks välja hüpata ja mulle poseerida :)  Õues on endiselt üsna külm -10, tuulefaktoriga -21. Aga nad on ju kanged tüdrukud. Pealegi sobivad nad ju hästi oma gides valge lume peale :) Tuletab meelde korda, kui ema meile rääkis, kuidas ta lapsena lume peal palja jalu jooksis. Pidin siis väikese tüdrukuna selle ka järele proovima. Päris külm oli :D  Minu neiud tunnistasid, et jalgadel hakkas, jah, pisut jahe. Täna tähistab nende dojo kagami birakit ehk uue aasta sissejuhatamist. 

Karate sügisturniir

Nagu Tomi blogist võis lugeda, oli Kirke karatevõistlustel päris edukas. Võitis katas esikoha, kumites ehk vabavõitluses ta ei osalenud, sest oli põlve natuke vigastanud. Lõpuks omistati talle veel väljapaistva naisvõistleja karikas. Mari langes kahjuks üsna alguses välja. Eks nüüd annab tunda, et ta kaks viimast aastat pole ülikooli kõrvalt palju saanud trenni teha. Kuid päriselt ei ole ta spordist nõus loobuma, nagu olen mitmeid teisi noori tegemas näinud. Läheb kohale nii palju kui õppetöö lubab. Kirke jaoks on see kümnes karate aasta päris hästi läinud. Kevadel sai ta ju teise koha kumites ;)  Kui ta sama usinalt edasi treenib ja täidab oma unistuse kunagi ka Jaapanisse karated lihvima minna, siis võib temast veel äkki "asja saada". Tegelikult on nad ju mõlemad päris tublid olnud. Karikate ja medalite rida meie kodus kapi otsas on selle tunnistajaks :)  

Kirke aitas palju kaasa kohtunike abina. Siin terve rida pilte, kui ta laua taga arvestust peab ja järgmisi võistlejaid välja hõikab. Paremas nurgas on fotol ka Jason, kes on suuresti üle võtnud võistluste korralduse poole. Ta alustas muide koos Toomasega üheksa aastat tagasi karatega. Hästi meeldiv noormees, kes annab hirmus palju vaba aega ja tööd karatele.

Riburada fotosid Kirkest katasid esitamas. Shihan (ehk peatreener) Kei Tsumura, kes 50 aastat tagasi shito-ruy suuna Kanadasse tõi, tuli pärast eraldi Kirket kiitma. Oli imestanud, kes see nii hästi esineb. Tundub, vähemalt Tomi juttude põhjal, et Kirke kipub pisut lohe treeningus olema. Võistlusringis andis ta küll endast kõige parema! Aga äkki see ongi tema taktika, et teised ei oskaks teda karta ;)

Marist ka mõned fotod. Kahjuks pidime Tomiga vahepeal lahkuma ja vabavõitluse osa jäi nägemata.

Kirke finaalis esitatud kata (teise nurga alt, kui Tomil):

Edu karateturniiril

Ongi vist esimene kord, kui Kirke päris üksi meie pere karatekatest võistlemas. Mina olin ainult kaasa elamas. Aga ju siis oli mu kaasaelmisest kasu, sest kumites (ehk vabavõitluses) sai ta teise koha. Ega ta palju midagi ei lootnud. Arvas, et niisama on ka tore osaleda. Seekord oli ta veel lisaks väga aktiivselt aitamas kaasa ühe kohtunikuna. Sellest ka paar pilti. Paremal alt teisel on näha, kui sügava kummardusega minu neiu kätleb (pildil keskel, st tagapool, eespool on neiu, kes temast kumites jagu sai). Natuke oli seekord muudetud hindamissüsteemi, mis võttis mõne vabavõitluses päris võhmale. Katas ei antud punkte, vaid kaks võistlejat läksid matile ning parem liikus edasi. Eks nõnda oled natuke õnne ohver, kui näiteks eriti tugeva vastu kohe lähed. Tähtis on muidugi see kõige parem välja sõeluda, jättes kõrvale potensiaalse paremuselt teise, kes näiteks kohe esimeses ringis läheb tulevase võitja vastu. 

Kas pole keegi nagu Harry Potteri filmist siia sattunud :) Hästi kena sensei, kes on mu tüdrukutel algusest peale silma peal hoidnud ning kiitusega mitte kunagi kitsi olnud, st minule laste kiitmisega. Ega tüdrukutel ei saa ju nina liiga kõrgele ajada lasta :D  

Küsisin Kirke käest, mis ta oleks "oma eluga" teinud, kui poleks karatega hakanud tegelema. Ta ei osanudki midagi tarka välja mõelda. Igal juhul kavatseb ta sama usin tulevikus olla ning mingeid mahajätmise mõtteid kunagi peast pole läbi käinud. Rääkisin ka ühe Mari-vanuse poisiga (kes treenib Ontario ühes teises klubis - Owen Sound - kolmandat aastat). Ta arvas, et alustas õigel ajal, et varem poleks ta ehk nii sisse võetud olnud. Huvitav oli aga ta mõte tuleviku suhtes, seda eriti noore mehe suust. Ta oli kindel, kui tal omal lapsed on, siis paneb ta nad karatesse :)  Kirke meelest on see täiesti enesestmõistetav, et ta lapsed hakkaksid sellega tegelema. Hmm .... kas see on kümme aastat ajupesu või on see tal nii hinges kinni :D

Ühe "ajastu" lõpp

Shito-Ryu Itosu-Kai Karate & Kobudo Canada Honbu kunagisest peakorterist pole enam midagi järele jäänud. Sain jäädvustada lammutamise pilte, preagu on maa juba sile. Kunagi asus selles hoones väike kino, autosõidu kool ja karate. Viimane kuukekümnendatest aastatest. Sel aastal muide möödub 50 aastat päevast, kui Shihan Kei Tsumura selle suuna Kanadasse tõi.

Meie pere seob selle hoonega hulk väga häid mälestusi. Päev, kui ma lapsed esimest korda kohale viisin (9 aastat tagasi) ja nad kohe karatest vaimustusse sattusid. Hulgaliselt treeninguid, mida ma tihtipeale vardad käes jälgisin, aga ka lõbusamaid üritusi. Senseid on olnud fantastiliselt toredad lastega. Nad on neile korraldanud Halloweeni-, jõulupeo- ja lihavõtteüritusi. Fantastiliselt toredad sõbrad ja meie "teine pere" said alguse just sealt. Meil kõigil on kurb, et pidime sellest hoonest ära kolima, isegi kui uus koht palju kenam välja näeb. Ja veel kurvem näha, kui kergesti majast ainult kõrged prahikuhjad järgi jäid. See vana maja oli läbi imbunud karate vaimust :) Ning meie jaoks oli ta lausa jalutamistee kaugusel. Ega praegunegi just väga kaugele jää, ainult 2km, aga niisama just sinna kõndima ei hakka. 

Praegu tundub veel ebaselge, mis täpselt sinna asemel ehitatakse. Nii palju tean, et nad tahavad muuta väga keerulist liiklussõlme lihtsamaks, kaotada sillad ja ühendada uuesti pikk Bloori tänav (Spaghetti Junction ehk spagetiristmikuks on see mõne poolt ristitud). Päris tavaline on, et külalised eksivad pidevalt selles teederägastikus ära. Minu jaoks on asi muidugi selge peale 16.aastat siin, aga ega mulgi pole midagi selle vastu, kui asjad kergemaks lähevad, eriti jalakäijasõbralikumaks. Järgmisel kevadel peaksid tööd jätkuma. Alumine foto on Globe and Mail veebilehelt.

Kirke must vöö

Mu kuueteistkümnene tütar tegi edukalt musta vöö eksami kevadel ning sai kätte oma nimelise vöö. Kuidagi on jäänud see tähtis sündmus siin valgustamta :)  Endiselt pole kumbki mingit märki üles näidanud, et võiksid kogu asja katki jätta. Kuigi, jah, Maril on aja leidmisega praegu natuke raskusi. Loodetavasti läheb pisut kergemaks tulevikus.

Pere Jaapanis

Pere on mul olnud nüüd kaks nädalat Jaapanis, peaks jõudma tagasi pühapäeva õhtupoole. Hea, et esmaspäev meil ka vaba on, siis saab Tom veel hinge tõmmata. Laenasin fotosid Tomi ja Mikiko (ülemisel pildil keskel,elab Tokyos, kuid on siin Torontos olnud ka) näoraamatu albumist ja muidugi võib pisut aimu reisist saada Tomi blogist. Kuigi tal pole just palju aega olnud sinna kirjutada. Kindlasti, kui tagasi tuleb, siis saab pikki kirjutisi lugeda ;)  Seekord viis tee nii kaugele, sest nende karate stiili maailmameistrivõistlused toimusid Osakas. Ja kuna Tom oli lubanud peale viimaseid võistlusi (ei toimu igal aastal), et Jaapanisse peab kindlasti minema, siis ei saanud nüüd lubadusest taganeda. Kuigi eks ta natuke proovis ;) Mina utsitasin tagant, et ikka tasub minna ning nüüd on ta minu sõnu kinnitanud, tasus reis ära küll. 

Öömaja organiseerisime Airbnb kaudu, kus inimesed oma kodusid soodsalt välja üürivad. Paar ööd olid nad ka hostelis Fuji mäe juures. Tokyo korter on lausa ühe turismikeskuse juures, paljudesse kohtadesse saab jalutada. Kõige toredam on muidugi see, et kuna neil nii palju tegemist, siis aitasin otsida hosteli koha ning Tokyo elamise, sel ajal kui nad viimaseid päevi Osakas olid. Oleme saanud rääkida igal hommikul ja õhtul, nõnda et kui nendel on hommik, siis minul on õhtu ja vastupidi :D Ajavahe on 13 tundi. Nüüd ootame siin mina ja loomapere neid koju. Koko satub alati pöördesse, kui Skype kaudu teiste häält kuuleb.

Meil oli alguses plaanis kõigil Jaapanisse minna, kuid ma otsustasin asjast loobuda, kui vaatasime oma finantsi üle. Eks oleks ju pigistanud ära, kuid kuna minu jaoks ei ole Jaapan just koht, kuhu ma väga kippunud oleks, siis oli mul kerge ära öelda. Võtsin hoopis kaks nädalat puhkust ja olen olnud kodus ning nautinud kohustustevaba elu (isegi blogis oli pikem auk). Peaaegu kohustustest prii, sest koeraga peab ikka jalutamas käima ;) Tegelikult hea, muidu ei saaks vist majast kaugemale, poeski käisin vaid kahel korral. Eks see natuke kehv aeg oli kodus olemiseks, sest meie maja on nagu seapesa pärast üleujutust. Kuid ma otsustasin peale pisukest koristamist, sest muidu ei pääsenud elutoas liikuma, selliste asjade pärast mitte muretseda. 

Tegelikult võtsin ette veel oma paberite ja muu kraami ülevaatamise ja viskasin ikka päris palju asju ära! Lõin ka mingi normaalsema korra kõigele ning nüüd loodan, et Tom sama teeks. Kas tõesti oli vaja vett keldrisse, et panna mind selles suhtes liigutama... Ilmselt jah... kuigi ma olen päris hea enda üle kontrolli pidama, mida ma ostan ja majja toon, siis aastatega kipun ikka asjadest kinni hoidma. Ei tasu. Palju kergem on vähema kraamiga oma elu elada. Vähemalt mäletad, mis sul olemas on ;)

Lihtsalt reede...

Kõigepealt palju õnne meie noortele sugulastele, kelle kodu mõneks ajaks Torontos on olnud ja on ning kes täna oma pulmapidu Sangaste lossis peavad. Kahju ainult, et ise kohal ei saa olla. Aga... just täna, just praegu on minu muu pere teel Jaapani poole, kuhu kogunevad üle maailma itosu-kai karatega tegelejad, et oma oskused proovile panna ja uusi sõpru leida. Usun, et sellest saab üks tore ja meeldejääv reis. Lisaks kohtumistele teiste karatekatega näevad nad ju pisut Jaapanitki. Lapsed olid küll põnevil. Neil saab sügisele üheksa aastat trenni ja Jaapaniga seotud tegevust täis :) Loomulikult on suur asi viimaks selles riigis ringi tatsata. Mina olen nii kaua kodus pöidla- ja majahoidjaks ning muidugi kutsa jalutajaks ;) 

Hetkel on olukord maja/keldririndel pisut-pisut parem, sest täna hommikul, kõige pakkimise ja sekeldamise vahepeal, parandati meie kütte-/jahutussüsteem. Nüüd uhab konditsioneer käia. Temperatuur aga ei taha eriti alla langeda. Eks see võtab aega, sest maja on viimaste päevadega ikka korralikult ära kütetud. Kindlustusinimene jõudis eile viimaks kohale. Ja arvas, et meil on niigi hästi ja kiiresti kõigi asjadega läinud - olime vist väga varakult kohe kindlustusega ühendust võtnud. Loomulikul olime, sest agent on ju samas hoones, kus ma töötan, st Toronto Eesti Majas :)  Kui nüüd ikka meil uputusekahjud kindlustuse järgi kaetud on (peaks nagu olema), siis peale $500 on kõik kulud tasutud, et taastada olukord enne uputust. See tähendab remonti ja sisustust (kaasa arvatud riided, jalatsid, tehnika, jne). Tom pildistas kõik asjad üles ning tegi pika nimekirja, mis peame ära viskama või mis ei tööta. Samas ei olnud see siiski nii pikk, kui oleks võinud oodata. Sest me rabelesime ikka päris kõvasti, et võimalikult palju päästa, mis päästa annaks (ta palus tunnid kirja panna, et need oleks tasutud, ilmselt odavam, kui mõningate esemete (näiteks arvutite) hilisem kinnimaksmine :) Keegi nimetas nagu muuseas, et saite ikka mööbli ka üles. Naljakoht :D Nüüd takkajärgi pean ütlema, et sellises äärmuslikus olukorras töötab aju küll kiiresti, kuid kuidagi lünklikult. Lihtsalt mõned kapid ja nurgatagused ununesid täielikult. Või juhtus see, et panid küll oma arust turvaliselt kasti üles, aga terve kapp läks kõrges vees kummuli. Igal juhul saan palju paremini aru filmidest, kus tahaks tegeleastele karjuda, miks ta küll ühte või teist asja just nii teeb, kui parem moodus oleks siililegi selge.

Olen väga tänulik ka kõigile, kes on lahkelt mulle oma kodunurgakesi pakkunud, kus saaksin aega veeta, st end jahutada ning normaalselt välja magada, kui oma maja endiselt sauna funktsiooni täidab. Ja eriti armas oli töökaaslane, kes tõi mu lauale ühe loeteriipileti ning palus sellele alla kirjutada. Ma ei saanud kohe arugi miks, arvasin, et teeme töö juures jälle ühist pileti ostmist ja ma olen sel puhul ennegi neile alla kirjutanud. Aga tegelikult mõtles ta hoopis minu peale :) Sellised väikesed asjad teevad tuju palju paremaks! 

Ilm peaks ka lähipäevil pisut jahedamaks minema, kusagile sinna 20ndate ülesotsa. Loomulikult on ilmajutud pea kõigil meelel ja keelel. Mõni õnnistab seda kuumust, mõni kirub. Aga siis mõtlesin nende õnnistajate peale, et kui nad tõesti pole sellised, kes on kuumaga väga harjunud, siis niipea, kui neilt võtta ära võimalus oma jahedatesse tubadesse varjule pugeda, kas nad räägiks sama juttu. Minule pole liigne kuumus kunagi istunud (me läheme ju talvel pigem ikka suusatama kui soojale maale). Ja kui sul ikka 24 tundi pidevalt üle 30ne kraadi majas sooja on, kui sa ei saa sellepärast korralikult magadagi (sest ventilaator ajab ka ainult kuuma õhku ring), siis on see liig mis liig. Kahtlustan, et need siinsed soojalembelised loobuks samas olukorras üsna kiiresti kuumade päevade kiitmisest - ma pole veel kedagi kuulnud rõõmsalt teatamast, et oh, kui soe, ja ma ei kasuta isegi õhujahutajat :)  Ma ei kujuta samas elu ette kusagil, kus on pidevalt soe ja pole võimalust ka enda jahutamiseks. Aga eks inimesed ela ju sealgi ning eks pikapeale kohaneks kuidagi, kujutan ette...

Kogu selle ilmajutu peale panin vahepeal arvuti igaks juhuks kinni, sest taevas tõmbus kahtlaselt tumedaks ning väljas hakkas tuul puid sasima (sasis  muuseas ühe naabrimaja puu suure oksa otse meie lillepeenrasse :) Muidugi käis äike ja müristamine ühes. Põhja pool hoiatati võimalike tornaadode eest. Pisut oli ka hirmu, et mõni puudutab ka Torontot, kuid see hoiatus võeti varsti maha. Samas ähvardati taas kord vihmaga, kuigi umbes poole vähemaga, mis me poolteist nädalat tagasi saime. Mõtlesin, kas peaksin keldri pärast jälle mures olema, aga siis tuli meelde, et seal pole enam millegi pärast muretseda :) Ainult kehv lugu oleks, kui küttesüsteem taas kord otsad annaks.

Lõpuks veel üks pilt meie majaesisest teisipäeva hommikul. Õnneks jõudis viimaks meiegi juurde prügimasin, mis kõik selle kola minema viis - tundub, et terve kuhil on suurem kui meie maja ;)  Ei tea, kas iga maja ees oleva prügihunniku jaoks pidi saatma terve masina :D

Karate kevadturniir

Kevadpühad on möödunud meil karate tähe all. Esiteks käib suur trenn Jaapanis toimuvateks maailmameistrivõistlusteks, siis toimus laupäeval kevadine võistlus ning pühapäeval ootas Kirket musta vöö eksam (mis tavaliselt kestab päris mitu head tundi). Ta saab suvel 16 ning on valmis "täiskasvanute" ridadesse astuma. Võistlused ise läksid päris hästi, välja arvatud ehk see, et Kirke oma jalale haiget tegi ning kumites mitte just väga hästi ei esinenud. Samas oli neljas koht katas väga hea tulemus. Mari võitles endale välja kolmanda koha katas ning teise koha kumites (viimase kohta arvas ta, et nüüd on tal täiskomplekt medaleid olemad sellel alal ;)  Tom oli ka tubli, kuigi ta ise ei arva just nii. Kui paljud viiekümnesed mehed (või naised) võivad letti lüüa, et nad ikka aktiivselt sporti teevad ning võistlemas käivad :) Nii et see on juba saavutus!!!

Vastandid...

Sõbrad... vastased võitlusringis...
Istusin nende taga ning äkki märkasin sama soengut, erinevat juuksevärvi... punast ja blondi neiut omavahel juttu ajamas. Pilt on viimastelt karatevõistlustelt.
Laupäeval oli nende dojos tavapärane aasta alguse üritus - kagamai biraki. Kõik halb majast välja ja hea sisse! Küpsetasin kaasa apelsinivahvleid (krumkake).

Minu tubli pere

Napsasin pildi Tomi käest, sest olude sunnil pidin enne võistluste lõppu lahkuma. Igal juhul esines Mari sel korral jälle edukalt. Esimene koht kumites ehk vabavõitluses, kolmas koht katas (pean ütlema, et ta esinemisse on tulnud kindlust ja täpsust),  ning parima naisvõistleja karikas. Kirke sai kolmanda koha katas, kumites kukkus ta kohe esimeses ringis välja. Mul on tunne, et kui Mari oskused on järjest paranenud, siis Kirke teeb lisaks kõike pisut nagu enda lõbuks (mis ei ole ju ka paha). Samas tahab ta ikka võistlemas käia, vist rohkem kõigi nende sõprade pärast, kes kaks korda aastas oma oskusi proovile panevad. Ja viimaks Tom, kes võitles üllatuslikult neljanda koha välja. Eks tal oli ka pisut õnne, kelle vastu ta alguses läks :-)  Aga ma ei ütle, et talle aastatega midagi külge poleks hakanud ;-)  Võistlustel on mõnda aega kombeks olnud ka neljanda koha saajale medal tubli esinemise eest kaela riputada, vist sellepärast, et pisut innustust anda, mis noorematele kindlasti ära kulub, aga ka vanemaid rõõmustab ;-)  Tänapäeva maailmas, kus enese liigutamine just kõige populaarsem tegevus pole, siis iga asi, mis natukenegi tagant tõukab, on teretulnud!
Sel korral oli Kanada võistlejate hulgas ka Iirimaa ja Itaalia esindajaid.

Karate kevadturniir

Emadepäeva nädalavahetus möödus meil täielikult karate tähe all. Tom on kõigest pikemalt kirjutanud, minul jääb ainult üle korrata, et Kirke sai katas kolmanda koha ja Mari vabavõitluses ka kolmanda, katas jäi ta neljandaks. Ikka veel püsivad nad seal eespool, aga õnneks enam karikaid ei jagata :) Mul jääb rohkem vaba ruumi kodus. Mari oli ka kohtuniku rollis noorematele ning Kirke aitas taas einelauas. Proovin ka video üles riputada, aga jändan endiselt Windows 8ga, mis mõned programmid sassi ajanud. Eks pean teise arvuti peale minema.

Võtsin eelmise kevadise karateturniiri video maha, sest mingi tarkpea (kes pidi endale nõnda raha tegema) väitis, et juurdelisatud muusika on "tema oma". Õieti pole see tõesti ka minu oma, kuid tema oma ka mitte. Olen kasutanud helitöid, mida jagatakse tasuta kasutamiseks (mõne eest olen natuke raha annetanud ka). Sama tarkpea olevat näiteks ühe video puhul väitnud, et heli on ka tema oma. Heliks oli aga linnulaul, mida inimene oma koduaias filminud!!! Nõnda saab ta panna reklaamid videotele külge. Ma oleks võinud asja vaidlustada (nagu tegelik muusika looja ka oma kodulehel soovitab), aga otsustasin, et võtan filmi lihtsalt maha ning panen hiljem uuesti üles :) Google kahjuks pigem soosib neid reklaamide panemisi, ning venitab vaidlustega.

Karate kevadturniir

Emadepäeva nädalavahetus möödus meil täielikult karate tähe all. Tom on kõigest pikemalt kirjutanud, minul jääb ainult üle korrata, et Kirke sai katas kolmanda koha ja Mari vabavõitluses ka kolmanda, katas jäi ta neljandaks. Ikka veel püsivad nad seal eespool, aga õnneks enam karikaid ei jagata :) Mul jääb rohkem vaba ruumi kodus. Mari oli ka kohtuniku rollis noorematele ning Kirke aitas taas einelauas. Proovin ka video üles riputada, aga jändan endiselt Windows 8ga, mis mõned programmid sassi ajanud. Eks pean teise arvuti peale minema.

Võtsin eelmise kevadise karateturniiri video maha, sest mingi tarkpea (kes pidi endale nõnda raha tegema) väitis, et juurdelisatud muusika on "tema oma". Õieti pole see tõesti ka minu oma, kuid tema oma ka mitte. Olen kasutanud helitöid, mida jagatakse tasuta kasutamiseks (mõne eest olen natuke raha annetanud ka). Sama tarkpea olevat näiteks ühe video puhul väitnud, et heli on ka tema oma. Heliks oli aga linnulaul, mida inimene oma koduaias filminud!!! Nõnda saab ta panna reklaamid videotele külge. Ma oleks võinud asja vaidlustada (nagu tegelik muusika looja ka oma kodulehel soovitab), aga otsustasin, et võtan filmi lihtsalt maha ning panen hiljem uuesti üles :) Google kahjuks pigem soosib neid reklaamide panemisi, ning venitab vaidlustega.

Jõululaul

Midagi kaunist noore kanada laulja esituses. Ann Chaplin on juhuslikult tüdrukute lemmiksensei karates. Kui sellised kenad senseid õpetamas, kes ei tahaks siis karates käia ;)

Panen siia veel ühe karatevideo mustade vööde kumitest. Tom ei võtnud sellest seekord osa, kuigi eks ta ikka kibeles võistlusringi :) Eks ainult neile, kes karatega tegelevad (või sellega pisut seotud, nagu mina), pakub video midagi. Samas soovitan kõigile, kes Torontosse elama satuvad ja on huvitatud idamaisest võitluskunstist, liituma just meie klubiga ;) See ei ole lihtsalt ainult kohalkäimine kindlast kellaajast kindla kellaajani ja ainult teatud päevadel. Shito-Ryu Itosu-Kai karate Kanada peakontor (ehk Honbu klubi) on alati õhtutundidel lahti.

Me maksame tavaliselt aastamaksu korraga ära, mis tähendab, et eriti usinad võiksid kohale tulla kasvõi iga päev. Esmaspäevast teisipäevani on õhtuti kaks tundi trenni, neljapäeval on harjutamine relvadega, reedel on vaba klass, kus kõik kõiki aitavad katasid lihvivad. Laupäeval on ka midagi, aga me pole enam seal käinud, kui lapsed suuremaks said (lastetund on laupäeva hommikuti). Lisaks veel ühiseid üritusi, mis toob karatekad üksteisele palju lähemale. Väga tavaline on, et kõrgemad vööd õpetavad madalamaid. Mäletan, kuidas väike Kirke oma rohelise vööga juhendas kollase vööga neidusid :) Nüüd kaalub ta lasteklassi õpetama minemist - nii täidab ta kohustuslikud vabatahtliku töö tunnid, mida on kokku 40 terve keskkooli jooksul. Paljudel on aga neid tunde hoopis rohkem! Nii et alati ei loe, kas tunnid on täis või mitte, kui huvi midagi muud teha ja oma abi pakkuda väga loomulikuks elu osaks saab.

Tegelikult tahan jälle kord öelda, kui hea meel mul on, et just sellesse klubisse sattusime. Mul oli üks teine väga potensiaalne koht, kus shotokan karatega tegeldi (sama paik, kus lasped ujuma õppisid), kuid õnneks otsustasin ikka lähema koha kasuks, mis sest et see eemalt väga kahtlane välja paistis ;) Nüüd on nad sealt ära kolinud ning treeningsaal väga ilus, kunagine tantsusaal Ja kuigi ma ise olen ainult kõrvaltvaataja rolli jäänud, tunnen väga paljusid klubi liikmeid ning nende kaasasid või kaaslasi :)

 

Video karate sügisturniirist

Oma üllatuseks avastasin, et ma ei pea enam piirduma 10 ega 15 minutiga, kui Youtube'i videosid üles laadin. Nii et seekord pisut pikem (kuigi ikka alla 15 minuti) filmike karatevõistlustest. Alguses muidugi Mari ja Kirke katad, Mari kumite. Lisaks veel mõne kaasvõistleja katad. Lõpupoole tasub vaadata pisikese 10-aastase hiinlanna demo-esinemist. Ta olevat Hiinas mingil olümpiaadil esimesele kohale tulnud. Fantastiline :) Minu tüdrukud esinevad võistkonnakataga, mis ainult naiste jaoks loodud.