30.6.10

Paberist tool

Lõpuks ometi on kool läbi (Kirkel teisipäeval) ja minu ning tüdrukute Eestisse reis käes. Viimased kaks koolinädalat ei jõudnud Kirke mult ära pinnida, kas me ei võiks kohe minema hakata. Eks koolilõpp ole pisut lihtsam, kuigi päris niisama ei lasta tunnis siiski istuda. Kirke klassil oli ülesandeks valmis meisterdada midagi, mis on praktiline ja tehtud taaskasutatavast materjalist.

Tüdruk pinnis minu käest paberit, mis muidu oleks ringlusesse läinud. Marigi jagas oma koolitöid, millega polnud enam midagi teha. Ja nõnda valmiski tema ja kaaslase ühistööna vanapaberist ning liimist meisterdatud tool. Kusjuures see pidi olema ka täiesti kasutamiskõlblik. Nõnda demonstreerib Kirke, kuidas toolil saab lausa jalgupidi seista istumisest rääkimata! Hindeks perfect!

Hoolas linnuemme

Linnupoegi ootab mõnus kõhutäis!

29.6.10

Rattad müügiks

Just nii maja ees käib rattamüük! Kas kellelgi on ühte vaja :) Lisaks veel mootorita muruniitja, mille kõhkelemata ostaks, kui üks mul kodus juba poleks. Uued sedasorti muruniitjad on võrreldamatud omaaegsetega!!! Isegi Tom pidi seda tunnistama, kuigi esialgu oli ta väga skeptiline :)

Raamaturiiul

Catherine Sanderson "French Kissing"

Kui palju on meie hulgas neid, kes ühel päeval avastavad, et armastus, mis tundus igavene ja tugev, mängib hoopis inetu vingerpussi ning elu läheb edasi üksi, sest partner on leidnud hoopis uuema ja parema armastuse, vähemalt nende endi joaks.


Just sellises positsioonis leiab end kolmekümnendates aastates nelja aastase tütre ema, kes on viimased kümme aastat elanud Pariisis, kus ta õpetab inglise keelt. Üksi on raske ja igav. Üksi ja lapsega pole aga kerge minna välja ja leida see “õige” mees. Nõnda registreerib ta end interneti tutvumisteenuse leheküljel. Aga kas see on kõige parem lahendus. Kes need inimesed on, kes endale partnereid otsivad. Kindlasti pole kõik mitte just ausate kavatsustega.

Omamoodi huvitav ülevaade tänapäeva tutvumistrendidele! Ning muidugi on see ka kindlasti “hea tuju raamat”, kus naine leiab mehe ja loodetavasti on kuni surmani õnnelik!

28.6.10

Moslemid Kanadas

Kindlasti on paljude hulgas eelarvamusi moslemite suhtes ja meedia ei aita sellele sugugi alati kaasa. Märkasin hiljuti metroos kuulutust moslemiusuliste kogunemise kohta (Journey of Faith Conference), kuhu kutsutakse ka mitteusulisi (mulle jäi kuulutus pisut segaseks, kuid tundus, et minusugune mitteusuline saaks lausa tasuta sisse). Mõtlesin lausa, kas poleks huvitav minna ja näha ehk nende tegevust teisest küljest?!

Samas on kurb näha, kuidas vanad kombed uues maailmas seadusega vastuseisu viivad. Kunagi kirjutasin noorest tüdrukust, kes isa ja venna poolt tapeti, sest ta ei tahtnud alluda moslemi reeglitele (kandis läänelikke riideid ja oli kaua kodust ära, kuigi viimase puhul kingiks oma lapselegi ehk triibulised püksid :). Nüüd viimaks langetati kohtuotusus, mis tähendab isale pojaga vanglatrelle päris pikaks ajaks. Kohtunik oli kõige rohkem pahane situatsiooni üle, kus oma tütar tapeti kodus ja vanemate poolt, kes peaksid ju igale lapsele kõige turvalisemaks toeks olema!!! Tunnistan, et see ei mahu mulle ka kuidagi pähe!!! Mulle ei mahu ka pähe ema palved, mehele ja pojale armu anda! Aga tütar! Kas tal jätkus pisaraid tema jaoks?!

Ma ei arva, et selline käitumine on siin normiks! Kindlasti mitte!!! Küllalt palju on neid, kes lasevad ilmselt noortel ise oma otuseid teha. Isegi hiljuti vaadatud saade Egiptusest ühest perest, kus kolm tütart, näitab, et vabameelsus ei pea ainult läänes valitsema. Üks tütardest ei kanna pearätikut ema meelehärmiks, tal on hoopis lühikesed püksid jalas ja t-särk, sest ta on üks esimesi moslemist naiskohtunikke jalgpallis. Isa on see, kes toetab tütre tegevust!!! Ja on uhke ta üle! Kuid iga pisike tõrvatilk tekitab suure kära! Just nii nagu piisab ühe alatu eestlasega kokku puutumisest, et terve eesti rahvas alatuteks tituleerida.

Minul isiklikult on laste kooli kaudu olnud väga meeldivad kogemused moslemiusulistest. Loodan, et isiklikul tasandil need ka selliseks jäävad! Ning arvan ikka, mida haritumad on ükskõik millise ususuuna esindajad, seda vähem toimub ka asju, mille pärast peaks pead vangutama!

Raamaturiiul

Arnaldur Indridason "Hypothermia"

Reykjaviki krimiromaan. Ühel külmal sügispäeval leitakse noor naine ülespooduna tema suvilas. Esialgu tundub asi väga lihtsana – Maria polnud kuni viimase ajani suutnud kuidagi leppida ema surmaga ning tal on olnud pikka aega sügav depression – järelikult pidi see olema ensetapp.

Kui aga Maria sõbranna annab Erlendurile kasseti seansist selgeltnägijaga, ei suuda ta jätta enesetapu teooriat teisest vaatevinklist uurimata. Samal ajal vaevab teda 30 aasta tagune noore naise ja mehe kadumine.

Väga mõnus lugemine taas kord, selline islandlik rahulik, mis toob väikese põhjariigi palju lähemale. Isegi kui taustaks tõsine mõrvalugu.

27.6.10

Üksi kodus ja uus amet

Sel nädalavahetusel on lisaks tähtsale G8 ja G20 kokkusaamistele Seedriorul võidupüha ja jaanipäeva tähistamine. Olen viimastel aastatel sealt küll eemale hoidnud, sest tunnen, et saan nädala sees küllalt piisava doosi eestlastest ja eestlaste tegemistest :) Pean ikka pisut suurest suhtlemisest puhkama ka, eriti arvestades, et ma ei ole tegelikult just suur suhtleja, pigem naudin rohkem omaette olekut ja asjade kõrvalt jälgimist.

Niisiis jäin mina Koko ja kassidega koju. Esialgu oli plaanis Koko kaasa võtta, kuid arvestades, et terveks päevaks ennustati vihma, siis oli vast targem ta siiski kojuhoidjaks koos minuga jätta. Võtsin asja väga rahulikult. Vaatasin pisut jalgpalli. Rõõmustasin Gaana võidu üle! Las olla sellised head üllatajad. Muidu läheb asi ju väga igavaks. Ainul USA vutisõbrad ohkavad raskelt, sest taas kord pole põhjust jalgpallile raha kulutada. Asjamehed toetavad pigem pesapalli ja ameerika jalgpalli! Kahju!! Rääkisin õepojaga ja õega, kes juhuslikult Eestis hetkel. Käisin jalutasin Kokoga. Ning ignoreerisin ukse taga antavat kella, sest olin kindel, et see on mõni müügimees.

Kolmandal korral läksin ikka ukse juurde, kuid liiga hilja. Märkasin ainult musta autot meie sissesõiduteelt välja keeramas. Hmmm... kes see küll võiks olla? Kas tõesti Mari uued “tööandjad”? läks korraks mõte peast läbi. Praegused kolivad järgmisel kuul ära ning üsna lähedal on pere, kellele nad Mari kiitnud on. Ühel päeval, kui Mari rattaga ringi tiirutas, paluski isa tal lapsi valvama. Noor abielupaar, isa kolumblane ja ema iiri juurtega, kuigi ta tunnistas, et ega ta mingit sidet kaugete esivanemate maaga ei tunne. Ta kiitis väga eestlasi, pidi ühte tundma. Tema meelest on eestlased hästi kokkuhoidvad ja kenad! Ja ta arvas, et mul on armas aktsent inglise keelel küljes :D Hästi tore paar. Neil on kaks poega – ühe- ja nelja-aastane. Neid ma näinud ei ole.

Kui nüüd kell neljandat korda helises, siis tormasin kiiresti ukse juurde, meie muidu nii vaikne Koko kurjalt kõrval haukumas. Ja oligi mu ukse taga pruunisilme tumeda peaga papa Rodolfo, kes oleks õhtul Mari teenust kasutanud. Muidugi hakkas mul temast kahju. Uurisin siis laste kohta ja kui pikaks ajaks tal abi vaja on. Ning pakkusin ennast ilma igasuguse omaksuta asemele! Ma tean, kui raske on väikeste laste kõrvalt vahel välja saada! Nende vanemad on ka kaugel, ühe omad Kolumbias, teise Ottawas. Haarasin läpaka kaasa ning nüüd ma siis siin usinalt kirjutangi. Rahustasin neid, et nad võivad olla nii kaua kui tahavad.

Nende maja on üks uuematest. Mõni aasta tagasi ehitati kolme krundi peale hulgaliselt ridaelamuid ning lisaks veel mitu individuaalmaja. Majal on kolm korrust, lisaks keldrikorrus. Just nii nagu neid siin nüüd usinalt püsti pannakse. Seisin korraks nende köögis ja kujutasin ette, kas seal oleks mul mõnusam toimetada kui meie eaka maja pisikeses köögis. Jõudsin otsusele, et ei ole! Ja üldsegi mitte mõttega, et niikuinii ma sellist suuremat kööki ei saa :) Tegelikult olin üllatunud, kui vähe oli kapipealset ruumi, kus toimetada! Pole mul häda midagi.


Nüüd olen pea kolm tundi siin olnud. Lisaks kahele lapsele, on kolmandal korrusel nende sõbranna 9-kuune poeg. Ja kas ma olen midagi kasulikku nende jaoks teinud? Nagu näiteks lutti suhu pannud või eestikeelset unelaulu laulnud või kussutanud! Kuulen läbi monitori ainult laste rahulikku hingamist. Oleks minu lapsed sama rahulikud kunagi olnud :)

Mõtlen ka, kas pean nende käest raha vastu võtma. Kuidagi imelik tundub see asi... sest ma olen ainult oma asju teinud, ainult võõras kodus. Ehk lasen neil lihtsalt Marile natuke rohkem järgmine kord maksta. Aga samas võib keeldumine pisut imelik tunduda? Nagu oleks nad mulle teene võlgu. Mida ma muidugi ei taha! Keegi pole mul ka nõu andmas! Või peaksingi endale uue elukutse võtma, selle lapsehoidmise oma? See sobiks mulle päris hästi. Natukene päevas lastega tegelemist ja vahel ka niisama istumist :)

Koju jõuti poole kaheteist ajal suurte vabandustega, et nõnda kaua läks. Kätte torgati veinipudel ja raha. "Anna see Marile või tee, mis tahad! Ära ainult pudelit anna!" lisas pisike blond pereema Kelly pisut ehmunult juurde. Pereisa avas mulle auto ukse ning viis mu kenasti koju, kuigi ma avaldasin protesti, et võin need kolm minutit vabalt kõndida. Aga nad olid vist niiii tänulikud ja tahtsid imekenad olla. Ja mina olin pisut unine, et küllalt veenvalt vastu vaielda :D

(Viimane foto on Marist vanaemaga, kui Tomi ema oli meie juures oma lapselast hoidmas. Kahju, kui vanavanemad nii kaugel on!!!)

"See ei ole Toronto!"


Nii ütles Toronto linnapea David Miller laupäeval toimunud rahutuste kohta. Ja ma peaks täpselt sama ütlema... Uskumatu on neid pilte näha, telerist näidatakse pidevalt juhtuvat (siin on videosid CTV lehel). Muidugi oodati proteste, paljud grupid olid need juba välja kuulutanud. Ja eile juba alustati nendega. Oldi rõõmsalt üllatunud, kui rahulikult (kanadalikult) kõik läks. "Ainult üks karjuja," nagu reporter ütles mehe kohta, kes ülekande ajal äkki tagaplaanile ilmus ning hüples ja hõikas kõva häälega midagi kaamera poole.

Kuid laupäevane demonstratsioon muutus poole pealt väikeseks märuliks, kui üks musta riietunud grupp eraldus, mustad maskid ja rätikud ette tõmbas ja pesapallikurikate, haamrite ning koha peal maha murtud liiklusmärkide või ajalehe- ja postkastidega hakkas kaupluste aknaid lõhkuma. Välja ilmusid golfipallid ning poodidesse visati ekskrementi! Kes seda endaga kaasas kannaks!?! Mitu politseiautot pandi põlema, kusjuures politseist polnud jälgegi, kui see juhtus. Üks reporter arvas, et need olid politsei poolt meelega keset teed jäetud, et protestijaid hirmutada.

Kogu selle jama käigus pandi kinni metrooliinid ja Eatoni ostukeskuse ning haiglate uksed suleti igaks juhuks. Enamus inimesi kõndisid tegelikult päris rahulikult. Mõni pahandas märatsejatega. Ning juba olen kuulnud arvamusi, et raha oleks pidanud veelgi rohkem kulutama linnatänavate kaitseks. Ja loomulikult on need, kes tahtsid edasi anda oma ideesid, mis neile südamelähedased ja olulised, solvunud ja pahased. Lisaks on selline laamendamine tunnistuseks, et kõik raha, mis kulutati linna turvamiseks, oli väga vajalik ja üks lausa nimetas, et ilmselt oleks pidanud veelgi rohkem kulutama...

Paljudel rongkäigus osalejatel olid kaamerad käes. Pilte võeti ka mobiilidega. Selline tunne, et tänavatele oli hulgaliselt lihtsalt uudishimulikke ilmunud.

Kurja juureks peetakse Black Bloci liikumise esindajaid, kes ilmselgelt pole kohalikud, vaid võivad olla pärit igast maailma nurgast. Linnapea ei tahtnud küll näpuga näidata, kuid intervjueerija vihjas, et need võiks olla pigem piiri tagant pärit (ma ju arvasin, et kanadalased on hirmviisakad :)! Paistab, et neid teati-oodati. Mulle tundub ka, et nende eesmärk on haarata kaasa rahulikke demonstrante, põhjustada rüüstamist ja lõhkumist, kuid seda tegelikult ei juhtunud, kui aknad purunesid! Nad olevat seekord päris hästi organiseeritud, oma koodidega, mis aitavad neil kiiresti taktikat muuta või veelgi kiiremini kaduda, sulades tagasi rongkäiku, vahetades mustad riided tavaliste vastu.

Siin on pisut rahulikum video reedesest demonstratsioonist ja politseist. David Miller rõhutab oma kõnes, kuidas Torontos toimuvad pidevalt sarnased kogunemised, kuid isegi 15 aastat tagasi pisut tõsisemaks konfliktiks kujunenud vastuseis ei viinud sarnase lõhkumiseni. Praegu jääb ka kogu G20 kohtumine ning arutlused täiesti kõrvale kogu selle märuli kõrval...



Veel üks pilt all-linnast, taustaks vana raekoja maailmas suuruselt kolmas kell. Selline tunne nagu oleks kaadrid mõnest filmist... Linn on politseist kubisemas, kokku peaks neid olema üle 10 tuhande!

26.6.10

Fotojaht - lend

Lennuga tulevad paratamatult silme ette lennukid ja ikka need, millega Eestisse saab :) Aga kaks esimest pilti on hoopis sõjalennukite demolendudest Torontos, taustaks maailma kõrgeim toeta torn (mis käimasoleva G20 tõttu küll kõrge aiaga hetkel piiratud, mitte nii kõrge nagu torn ise :D



Suurte riigijuhtide linnasviibimine toob kohale hulgaliselt rohkem helikoptereid...



Tore on soojal murul lamada ning vaadata taevasse, mille kangale lennukid valgeid triipe joonistavad, ja unistada kaugetest maadest, kuhu tänapäeva lennumasinad sind vaevata toimetada võivad.


Igavaeseks jäädvustatud kanada laglede lend Toronto kesklinna Eatoni ostukeskuses. Iidne Eatoni kaupluste kett läks küll mõni aasta tagasi paljude meelehärmiks pankrotti, ainult nimi on veel alles jäänud.


Ja siin siis lagled modellipoosis.


Mis saab veel uhkem olla kui kotka lend...


25.6.10

G20 & G8 tippkohtumised

G20 & G8 kohtingud toimuvad seekord Kanadas Ontarios. Torontos on koos G20 esindajad ja linnas on juba tükk aega toimunud selleks ettevalmistused. See on tähendanud muidugi ka politsei suuremat kohalolekut (umbes 5100, kes mitmelt poolt linna tulnud), millest annavad tunnistust need puhketunnil politseirattad. 8 kesklinna kooli on juba neljapäevast kinni. Mitmed lasteaiad, poed, restoranid on suletud. Alkoholipoodide aknad on vineerplaatide taha peidetud. Haiglad valmistuvad vastu võtma märuli tagajärjel vigastatud protestijaid. Need, kes enamvähem terved, saadeti kiirustades koju! Ja muuseas, kõik prügikastid korjati tänavatelt ära. Ainult kilekotid ripuvad postide otsas :)

Mõned pahandavad, miks linn nii palju raha on kulutanud eriti asjade peale, mille oleks võinud rahumeeli kõrvale jätta (muuseas võeti maha puid, et turvata ala paremini, puud lubati tagasi istutada). Kesklinnast on suur maalapp kõrgeima turvatsooni loomiseks piiratud kolme meetri kõrguste traataedadega. Seda ümbritseb tsoon, mis on justkui puhvriks ja kus politsei kontrollib kõigi ID. Nii et oma nina ei tasu liiga ligidale toppida, kui asja pole! (Siin on üks video ja siin juuni algusel võetud, milles saab traataia kõrval kaasa kõndida).

Mõni on päris rahul, kes mitmetuhande dollari eest on saanud välja üürida oma kortereid. Samuti on enamus kesklinna töötajaid koju komandeeritud. Seal peaks nad siis teoreetiliselt tööd vihtuda teha, kuid kes neid kontrollib :) Mis tähendab seda, et linn olevat justkui välja surnud!

Tom rõõmustab, sest saab mööda kesklinna lõikavat maanteed tööle ja koju ainult 20 minutiga! Tavaliselt kulub tipptunnil poole rohkem aega! Linna aga ei soovitata ei autoga ega jala minna, peamiselt protestijate pärast, kes võivad politsei kurjaks ajada. Ja siis pole enam nalja, pisargaas ning veekahurid on juba valmis pandud. Mina arvasin küll, et kanadalased on nii rahulikud ning viisakad, nad lähevad niisamas jalutama ja uudishimutsema. Kuid inimesi pidi ka mujalt kohale ilmuma. Nemad tahavad ju ka protestida ning neil pole aimu, kuidas Kanadas ette taha vabandama peab :)!

Väga tore artikkel oli paar päeva tagasi ühes lehes, milles arutati G20 ja moe üle. Kuidas end täpselt riidesse panna... Kui oled ülikonnas ja liiga viisakas, siis võid mädamunaga mõne protestija käest pähe saada. Kui oled riides nagu läheksid sõtta, siis võtab politsei sind suure tõenäosusega sihikule. Aga moodi ei tohi siiski unsutada, ei ühte ega teistpidi, eriti veel kui oled mõne protestijate grupi liider. Mõtle, sul on suur potensiaal ajalehtede esiküljele saada või tv kuumadesse uudistesse sattuda :D

Kel huvi võib lugeda Toronto Stari artiklit, mis jagab G20-ga toimetulemise juhtnööre. Läbi huumoriprisma on hulgaliselt kasulikke näpunäiteid! Aga üks ajakirjanik arvab hoopis, et nüüd on paras aeg siit linnast jalga lasta. Näiteks Huntsville'i, mis asub Torontost põhja pool keset metsi ja kus toimub G8 liidrite kohtumine. Kuna tuhanded kohalikud inimesed on pandud sellega seoses tööle, on seal kindlasti päris rahulik. Või hoopis New Yorki, kus võiks jalutada ÜRO hoone ümber ja imestada, miks kohtingut ei võiks hoopis seal pidada! Või Quebec City'sse, kus ainukesena Kanadas tähistatakse muide jaanipäeva. Rahvast on ilmselt sama palju kui Toronto tänavatel, ainult nad on palju rõõmsamas ja pidulikumas meeleolus võrreldes kurjade protestijatega. Lisaks on ju baarid ja restoranid lahti :) Või hoopis Shveitsi Asconasse, kus on anarhia-teemaline näitus. Seal võib siis mõelda, mis inspireerib tänavale ilmunud protestijaid! Või hoopis kusagile Texase avarustesse, kus mõni teksa elanik siis imestab, miks küll Kanadast USAsse tulla, kui Obama parasjagu Kanadas on :)

Eks jälgime ja vaatame, mis toimuma hakkab!

24.6.10

Dinosaurused

ROMis, meie lemmikmuuseumis, on veel selle kuu lõpuni väljas dinosauruste kivistunud munad ja embrüod. Arvasin küll, et neid on pisut rohkem, aga hea meel oli nende vähestegi üle!

Dinosaurustega seoses veel üks uudis. Albertas avastati maailma suurim dinosauruste surnuaed (2-3 ruutkilomeetrit). Teadlased arvavad, et tänu sellele on suutnud nad lahendada mõistatuse, miks just selles provintsis nii palju iidsete elukate luid leidub. Siiani on just Albertast välja kaevatud kõige paremini säilinud kivistisi.

76 miljonit aastat tagasi oli Alberta troopiline rannikuala, kus aegajalt möllasid katastroofilised tormid, mille käigus tuhanded loomad uppusid. Vesi võis ulatuda nelja kuni viie meetri kõrguseni. Lehmaaruga dinosaurused (tsentrosaurused) said tavaliselt liiga hilja aru, et targem oleks jalga lasta. Kui siis vesi tõusis, püüdsid nad ujuda, kuid väsisid ja uppusid. Vee taganedes tulid kiskjad-dinosaurused maiustama. Nemad olid pisut targemad ja põgenesid õigel ajal.

Nii et tänapäeva ja tulevastel paleontoloogidel on hulgaliselt võimalusi vanu konte välja kaevata ja uurimustöid teha :)

23.6.10

Torontos maavärin

Torontos maavärin – 5.5 esialgsetel andmetel. Epitsenter Ottawast umbes 60 km põhjapool! Hiljem vähendati tugevust 5 peale. Seda oli tunda nii Ontarios kui Ameerika poolel.

Kontoris kõikusid kapid ning tekkis kahtlus, kas sajandivanune Eesti Maja ikka püsti jääb. Ise olin parasjagu telefonil ning proovisin samal ajal sotti saada, mis toimub, miks istun nagu rappuvas autos. Telefonis teatab naine, et ta ei kuule hästi, sest alarm on peale läinud. Mina ei pea enam vastu ja uurin, kas ta on Torontos ja kas ta tundis midagi. “Mida?” – “Maavärinat!” – “Oh… ma mõtlesin, et mu peaga on midagi viga!” Ja siis pidi ta juba majast välja kiirustama, sest kõik aeti majast välja.

CN-torn jäi inimestest tühjaks ning kõik suuremad kontorimajad. Siiani pole teatatud mingitest purustustest ega vigastustest. Ottawas olevat vist mõned aknad katki ja vähemalt ühel majal praod sees. Seal oli see kindlasti palju tugevamalt tunda ning paljud jutustasid, kuidas värisemisele kaasnes ka müra, mis pani mõtlema, et raske kaubarong läheb mööda.


Uudiseid andis internetist tükk aega oodata. Esiaglu võttis ilmselt aega, et nad ise mingit infot saaks ja siis ei olnud tõenäoliselt rohke hulga uudishimulike tõttu võimalik avada ühtegi lehte, kust kõige suurema tõenäosusega oleks asja täpsemalt valgustatud. Ainult Twitteris sai midagi jälgida ja sedagi ainult inimeste endi kogemuste põhjal. Huvitav, kuidas nii mõnedki kahtlustasid terrorismi, pommiplahvatust! Üks ehitusmees jutustas inimestest, kes tulid uurima, kas nad kasutasid mingeid võimsaid masinaid :)

Ise olen varem ainult Tartus kunagi tundud väga õrna maavärinat. Lamasin ja mõtlesin, et suur veoauto läks mööda. Alles hiljem sain teada, et asi oli hoopis milleski muus. Tom on Torontos ka varem tundnud maavärinat, kuid see oli palju nõrgem, kuigi peegel oli vist liikunud.

Ärivaistuga inimesed tahavad juba trükkida t-särke: I survived the Toronto Earthquake 2010!
Nüüd on juba hulgaliselt artiklei maavärina kohta. Siin näiteks üks ja siin on ka pilte Torontost, kus inimesed tänavatele kiirustasid.

Meie maja Lotte

Kui keegi kunagi kahtleb, kas kutsul võiks tutt peas olla, täpselt nii nagu tuntud multikakangelasel Lottel, ei pea tõestust kaugelt otsima! Siin on meie kodu kutsa, kelle pikkadest heleblondidest salkudest saab toreda tuti pähe!

Ütlesin tüdrukutele, et oleksime võinud Kokole hoopis Lotte nime anda, kuid Kirke meelest on meie kutsu ikka rohkem Koko kui Lotte. Isegi kui ta tutiga on! Lotte multikad ja lepatriinude film ning jõuluraamat kuuluvad kindlasti laste lemmikute hulka! Muumimultikad olid kunagi samuti väga populaarsed. Eks need kõik aita kaasa eesti keele oskusele, kui inglisekeelsete filmide asemel eestikeelseid vaadata :)

22.6.10

Üllatus

Ühel päeval kooki tehes ja munakarbi kaant üles tõstes avanes mulle järgmine vaade... mitu muna oli seistes triibud külge saanud! Pole nagu varem kuulnud ega näinud sellist imet!


Kui siis muna ettevaatlikult tema pesast välja tõstsin, vaatas ta mulle naerusuuga otsa! Muidugi ei olnud siin tegemist millegagi, millest ajalehe esilehed huvitatud oleks! Minu noorem võsu oli emme rõõmuks munadele näod ja juukse pähe joonistanud. Selline ta mul on, tähelepanelik ja suure lahke südamega :D

21.6.10

Aeglaselt lugejad - ühinege!

New Hampshire ülikooli inglise keele professor Thomas Newkirk kutsub lugejaid üles kirjasõna rohkem nautima ning mõistma. Ta on üks nendest, kes propageerib aeglasemat lugemist, mis tema meelest muutnud üha olulisemaks meie kultuuris ja haridussüsteemis, kus lugemisest saanud tihtipeale kiirtoidu sarnane allakugistamine.

Mõnes koolis on lausa võistlused, kui mitu sõna minutis lapsed jõuavad lugeda! Newkirki meelest peaksid koolid tagasi tõmbuma ning kasutama rohkem valjusti ettelugemist ja päheõppimist, et lapsed oskaksid taas kord nautida sõnade võlu. Tema enda tudengid on tunnistanud, et tänu meeletule infotulvale internetis, on neil
raamatuid kätte võttes lausa raskusi kontsentreerumisega! Ja lugedes tavalist raamatut, mõjuvad mõned sõnad linkidena, mis viivad mõtted hoopis teistele radadele. (Päheõppimine tõi meelde Mari hiljutise monoloogi, mille ta pidi ise koostam ja peast esitma).

Muidugi ei tähenda see, et nüüd peakski alati aja maha võtma. Oluline on tuua loetav tekst ning selles peituv info või sõnum lugejale lähemale. Kiiresti silmadega üle teksti libistamine jätab tihtipeale nii mõndagi segaseks. Nagu Woody Allani kunagine nali sellest, kuidas ta läks kiirlugemiskursusele, kus loeti läbi Tolstoi "Sõda ja rahu". Tema kokkuvõte raamatust: see lugu oli Venemaast!

Mina loen üldiselt päris palju! Aga ma pole kunagi kiirlugemist selgeks saanud, kuigi olen kord proovinud. Jäin tookord mõtlema, milleks mulle see kiirustamine. Loo võlu kaob ju nõnda ära! Ma ei saa öelda, et oleksin ka üliaeglane lugeja, pigem selline paras, vähemalt enda jaoks. Ja kui midagi haarab tähelepanu, paneb mõtlema, siis ma libistan pilgu üle raamatuserva kusagile kaugusesse ning lasen oma mõtetel ringi uidata. Ja vahel loen kohe mitu korda mõne lõigu läbi, mis eriti meeldib või intrigeerib.

Ma loen "heal" aastal üle 80 raamatu ja arvasin alati, et seda on üsna paras ports, kuni saattusin kokku omavanuse naisega, kes loeb vähemalt kolm korda nii palju kui mina! Ja milles on tema saladus... ta ei vaata peaaegu kunagi telerit! Muidugi aitab kindlasti kaasa ka see, et ta on üksik :) Kuid teleri suhtes olen täiesti nõus. Mina olen aastatega samamoodi sellest eemale tõmbunud. Mõnikord läheb mööda mitu päeva, kui ma pole seda lahtigi teinud! Mulle ei meeldi see ühe pika loo pigistamine tunni või kahe sisse, mis lisaks täis lükitud reklaame! Raamatuga on palju mõnusam koos olla, eriti kui see veel hästi mahukas on :)

Samas pole ma sugugi alati nii mõelnud, kuigi lugeda armastasin juba pisikesest peale ja isa vahel pahandas, et meil õega ninad pidevalt raamatus olid, selle asemel et maasikaid rohida! Soome televisioon mängis kunagi ikka päris olulist rolli oma sarjade ja saadetega, liigagi! Vahel sai ju alles keskööl magama, mis sest et hommikul oli vaja vara tõusta! Nüüd ei lase ma enam sellel hüpnotiseerival ekraanil enda üle domineerida! Valin hoolikalt, mida vaatan ja tänu internetile saab isegi vahel valida aega, millal vaadata :)

Tellisin kaua aega brittide ajakirju Story Box, Adventure Box ja Discovery Box. Alles sellest aastast enam ei tule neid meile koju. Esimene muidugi juba pikemat aega, Discovery jätsime ka ära, sest Mari hakkas meil juba "suurte" inimeste ajakirju lugema. Adventure Box oli aga väga populaarne meie kodus! Millegipärast istusid need paremini kui siin välja antavad lasteajakirjad! Olid kuidagi asjalikumad! Ja ma tean, sest tellisime ka siinset Owl ajakirja mõnda aega. Aga mis sest tellida, kui lapsed ei loe!

20.6.10

Printsessi pulmad

Siinsetes lehtedes ei olnud see kindlasti esilehe uudiseks ja tegelikult ma ei tea, kui paljud pulmadest kirjutasid. Kuna Rootsi mul ikka südames, mis sest et seal tegelikult nii vähe aega olime, siis vaatasin eile Sverige TV saateid, milles pidulik sündmus edasi kanti. Prints Daniel tundub selline tagasihoidlik mehike, kes vist tolle momendini ei uskunud, et ta Victoria endale naiseks saab, kui sõrmused sõrmes ja nad ametlikult abielupaariks kuulutati. Kuigi tema suguvõsas leiti sidemeid aadlikega, siis tunnetab ta ilmselt ikka, et on nagu muinasjutu konn, kes printsessi suudlust ootas. Väga armas oli pulm ja armas oli ka kuninga kõne, milles ta pöördus oma kuninganna poole. Nemad tähistasid ju pulma-aastapäeva (vaata videot)!

Mulle meeldis nii Victoria kui ta ema Silvia lihtne kleit mõlemi pulmapäeval. Neil olid ka vist samad kroonid peas ning isegi loor tundus sama olevat, või vähemalt väga sarnane. Igal juhul palju õnne neile. Loodetavasti peab nende armastus niisama kaua vastu kui nende vanematel.

19.6.10

Fotojaht - APPI

Lapsed on lõputuks allikaks mitmesuguste teemade puhul! Hea, et mul neid pilte natuke ikka kogunenud on :)

Appi - ämblik!


Ja kuidas ma siit välja saan!?!


18.6.10

Eksamid läbi ja kohe lõbustusparki!

Maril oli eile viimane eksam. Eksami tulemused saaks ta koolist kätte nädala pärast, kuigi just kohustust selleks pole. Mul on tunne, et olen ise palju uudishimulikum, kuidas tal täpselt läks! Kool polegi ta jaoks varem nii vara lõppenud. Kirke muidugi kadestab, et vanem õde saab koju jääda, kui tema ikka veel hommikul kooli vantsib. Kuigi ta enda sõnade järgi ei tee nad enam suurt midagi.

Eile käisid Mari oma koolisõbranna Trishaga ja Kirkega (kellel lubasin poppi teha :) lõbustuspargis (Canada's Wonderland). Tom sai teada, et neil on töö kaudu soodsamad piletid ja nõnda siis kasutasime selle võimaluse ära. Muidu on hinnad ikka üsna soolased! Meenus nüüd hiljutine uudis, et üks kanada-eestlane tahab Eesti tivolit üles seada! Huvitav, kui suur minek sellel oleks... Millegipärast olen skeptiline, aga usun, et inimestele meeldiks, kui nad ei peaks lõbustusparke kusagilt kaugelt otsima minema. Loodan sama süsteemi sisse seadmist, mille järgi ühe piletiga saab kõigile atraktsioonidele.

Minu pilt on umbes kuue aasta eest võetud, kui lapsed õhtutunnil kasutasid ära väikeseid sabasid ning mitu korda järjest sama karusselli peale tormasid. Näost on näha, mida nemad arvavad lõbustusparkide olemasolust :D

Raamatukokku

Oleme üsna järjepidevalt neljapäeviti raamatukokku jalutanud. Kui mõni lapse sõbranna külas, siis saab temagi kaasa meelitatud. Koos on palju toredam lugemist valida. Ja siis koduteel juba seda lugedagi, või lausa ette lugeda! Eriti kui raamatus põnevad õuduslood kokku kogutud on :)

Vahepeal saab väikese peatuse mänguväljakul teha, kus seekord hoopis leiti mõnus koht istumiseks, et lugemist mitte pooleli jätta. Mina napsasin võimaluse hoopis kiigel koos Mariga kiikuda.

17.6.10

Klient on kuningas... või hoopis koer :)

Panka tulles on hea, kui omast käest turvaja käepärast, isegi kui ta sellist väikest kasvu on :) Samas pole kunagi probleemi olnud, kui isegi suuremat sorti neljajalgsed peremehega sisse astuvad!

Meenub hoopis teistsorti kuuldud lugu Eestist, kus ühes pangakontorist aeti välja kaks vanaprouat, kes liiga pikalt olid jäänud lobisema. Põhjenduseks - nad ei tegevat pangandust! Kõige tipuks olevat sildid üleval, milles kutsuti panka kasvõi kohvile! Ja meie oleme lausa kaalunud, kas ei peaks kohvikannud ja näiteks küpsiseid liikmete jaoks välja panema. Aegajalt isegi teeme seda, kui vastlapäeval kukleid ja ühispankade (laenu-hoiuühistute) päeval kringlit pakume! Laste jaoks on meil aga kommid ikka varuks (kui just need parasjagu otsa pole saanud, sest meil on ka maiaid ametnikke, aga magus teeb ju tuju heaks :)

Ning päris tavaline on, et just pangas saavad vanad tuttavad kokku ning pikad jutud aetakse ära. Siiani pole kellelgi pähe tulnud neid välja ajada, isegi kui panka sulgedes ukse lukku keerame. Muidugi, kui seista siis tõsise näoga ukse juures, aegajalt lobisejate poole pilke heites, saadakse aru, et aeg on vist tõesti lahkuda, sest meiegi tahame kodu poole teele asuda :D

16.6.10

Raamaturiiul


Martin O'Brien
"Jacquot and the Waterman", "Jacquot and the Master", "Jacquot and the Angel", "Jacquot and the Fifteen", "Confession"

Martin O'Brien on iirlasest ajakirjanik, kes töötas pikka aega ajakirja "Vogue" reisikirjade osakonnas, kuni oma naise ja lastega Londonist maale kolis ning hakkas kirjutama Jacquot lugusid. Peainspektor Daniel Jacquot töötab ja tegutseb Prantsusmaal kodulinnas Marseille's. Haarasin O'Brieni teise teose raamatukogust kiiruga kaasa, sest esiteks oli see muidugi parajalt paks ning teiseks tundus lugu huvitav. Nüüd siis olen kõik ta siiani ilmunud raamatud läbi lugenud ning ootan huviga aasta lõpus ilmuvat järgmist teost.

"Jacquot and the Waterman"
See on esimene raamat seeriast, kus Jacquot kui Masseille inspektor proovin jälile jõuda sarimõrvarile, kes tapab naisi ning uputab neid. Huvitav on see, et hoolimata lugematutest jutuniitidest, jõuab lahendus lugejani peaaegu nagu järelmõttena. Nii palju muid asju on käims samal ajal.

"Jacquot and the Master" viib meid iidsesse lossi, mis kaasajal hotellina eksisteerib. Samas elab vana kunstnik, kes kunagi noorest peast muuhulgas Piccassoga koos aega veetnud, ja kelle juurde vana majahooldaja raha eest külalisi lubab. Hotelli on kogunenud kirju seltskond, kes ei pääse liikuma, kui tormine ilm mägitee katki lõikab. Kaks mõrva, tulekahju, vanad maalid ning saladused kokku loovad hästi põneva tegevustiku. Ja kas alati peabki olema lahendus selline, et süüdi jäänu vangis istub...

"Jacquot and the Angel" algab meenutusega II maailmasõjast, kui sakslased võtavad kinni ja lasevad maha kohaliku vastupanu liikumisest osalejad. Ainult üks noor naine pääseb, kes muidugi nüüd hulga vanem. Kes võiks olla aga süüdi saksa perekonna tapmises, kes juba mitu aastat elanud vanas mõisas, kus uhke kasvuhoone orhideedega. Kui arreteeritakse kohaliku lossi aednik, kes sakslasest vanapaari tütretütre tulevase lapse isa, siis ei mahu selline ebaõiglus eriliste vaimsete võimetega noore lillepoe müüja pähe, kes hakkab saatma Jacquot'le kirju, et aednik on ilmaaegu kinni võetud. Mitmeid erinevaid võimalusi kerkib üles, kuni õiglus jalule saab.

"Jacquot and the Fifteen" valgustab Jacquot tausta. Ta on olnud kunagi tubli rugby mängija. Kui tema endised kaaslased kogunevad kunagise kapteni juurde, siis hakkab Jacquot'le imelik tunduma, miks mitmed on viimasel ajal ootamatult surma saanud. Miks... mis ühendab neid ja kas eesmärk on kõik tappa.

"Confession" toob Jacquot tagasi Marseille'sse, kus ta tegelikult maale välja saadeti, sest ta partner politseis peab isikilikku viha. Raamatus on juttu noorte tüdrukute varastamisest ja müümisest kas prostitutsiooniks või organidoonoriteks. Päris julm... ja paneb mõtlema, kui kergesti haavatavad me oleme... Vastamisi on viimaks kohaliku maffia uus juht - noor naine - ning rikas pere Pariisist, kelle tütar on kadunud.

15.6.10

Rattad ja koer ja raamatukogu

Proovime ikka neljapäeviti terve perega koos raamatukokku jalutada. Koko tuleb loomulikult täisväärtusliku pereliikmena kaasa, kuigi sisse ta ei tohi lipsata. Peab jääma hoopis kannatlikult ukse ette rataste juurde. Õnneks on ta rahulik kutsa, kes sugugi ei pahanda, kui me majja kaome. Ise tuleme minu pealekäimisel küll enamasti jala, sest nii saab minu meelest palju paremini juttu ajada ning koos olla. Lapsed võtavad ainult vahel tõukerattad kaasa.

14.6.10

Eksamid

Meie kodus on täiesti uus ajajärk! Esimest korda on lapsel eksamid! Eksamite tegemine algab alles gümnaasiumis, st üheksandas klassis. Ja sugugi mitte valikuliselt, vaid pea kõigis ainetes ning kõigile. Siiski mitte just kõigis - kunstis eksamit ei olnud :) Küll aga inglise ja prantsuse keeles, matemaatikas, loodusainetes, geograafias ja isegi tervise kursuses, mille puhul pidi näitama teadmis näiteks suguhaiguste kohta :). Kompuutriklassis pidid nad valmis tegema html-koode kasutades veebilehe. Ja isegi kehalises kasvatuses oli huvitav ülesanne ise välja mõelda sportlik mäng. Mari töötas paari kursusekaalasega välja mingi pallimängu, skeemide ja seletustega.

Meie koolis on eksamid ainult kevadel. Mõnel pool on need kaks korda aastas. Sel puhul võetakse pool aastat ainult näiteks neli ainet ja siis järgmine jälle neli, eksamid on talvel ja kevadel. Mina ei oska öelda, kumb oleks kergem, sarnane kogemus ju puudub.

Huvitav on ka, et 9. ja 10. klassis pidid need siiski lihtsamad olema. Ma ei kujutaks näiteks ette, et meie oleks pidanud kunagi iga päev eksamile minema! Aga just nõnda see Mari jaoks hetkel on! Vanemates klassides pidi ikka rohkem aega vahele jääma. Eelmisel nädalal olid tal neljapäeval ja reedel eksamid. Sel nädalal esimesed kolm päeva. Peale seda on vabadus käes, kuni 24.juunil minnakse eksamitulemuste järele.

Aga pilt on meie raamatukogupäevast, kui laps isaga kordab tee peal loodusainete eksami materjali. Arvasin, et ta võiks ikka koju jääda, kuid Mari pidas siiski paremaks välja minna! Siiani on neiu arvanud, et eksamid polegi nii hullud nagu ta ootas ja muretses.

Kirkel on aga veel vaja koolis käia pea juuni lõpuni!

13.6.10

Maalid nüüd ja vanasti

Ma olen vahel vaadanud vanu idüllilisi maale ning mõelnud, milliseid vasteid võiks samas stiilis tänapäeval luua. Kes tahab aga endale seina peale linnapilte, kus autod nagu tihedalt üksteise kõrvale sätitud tikutopsid reas on või pilvelõhkujad kauni sinise taeva varjavad. Polegi ime, et kunstnikud pöörduvad hoopis abstraktse kunsti poole :)

Kui aga sel nädalal võetud foto arvutiekraanil lahti lõin, siis mõtlesin, kas see poleks imeheaks teemaks mõnele tänapäeva kunstnikule. Kuna minu anne nii kõrgele ei küüni, siis pidin hoopis arvuti appi võtma, et fotost saaks pintslitõmmetega loodud teos. Tegelikult jäi mul esialgu silma kiik, mis rippus vana kuivanud puu küljes. Ja muidugi need kaks redelit, kenasti kirsipuu toele asetatud, üleval ladvas veel alumiiniumist taldrikud, et maiaid linde eemale peletada!

12.6.10

Põdrad koduaias

Põhja-Ameerikas leiab põtru peamiselt just Kanadas. USAs enamasti loodeosas ja muidugi Alaskal. Kanadas arvatakse neid olevat poole kuni ühe miljoni jagu. Isegi Newfoundlandi saarele (ajaloost tuntud kui saar, kuhu kunagi viikingid oma asulad püsti panid) viidi mõned umbes sajand tagasi ning nad on end seal mõnusalt sisse seadnud.

Hoolimata sellest, et neid nii palju, ja meie ikka metsa armastame minna, oleme vaid korra siin looduses põtra näinud. Mul oli juhtumisi kaamera kohe käepärast ning klõpsasin kiiresti kanuus istudes pildi. Igaks juhuks me päris lähedale ei läinud, kehva kvaliteediga foto annab sellest muidugi tunnistust :)

Mis aga teha, kui põder lausa maja juurde aeda külla tuleb... Väga armas video, milles kaks üllatust, vähemalt minu jaoks!


11.6.10

Fotojaht - tööriistad

Millegipärast tulid tööriistade peale mõeldes ainult sellised mehised töövahendid meelde :) Ja nõnda ma siis koeraga jalutades aiast läbi kõndisin ning kirve paku seest üles leidsin. Koko oli väga uudishimulik ning ei saanud kuidagi nuuskimata paigal püsida.


Sama kirves minu noore sugulase pihus, kelle valvsa silma all mu lapsed mitu aastat kenasti hoolitsetud olid. Tundub nagu suur töö olevat kleenukese neiu jaoks, kuid osavad käed ning terav kirves saavad sellestki pakust jagu.

Ja uuesti see isade ja poegade või isade ja tütarde küsimus. Veel kord tõestus, et ei pea alati isal just poeg olema, kui 'poiste' asju tahaks lapsega teha. Kahekesi nad seal pusisid mingi 'osavate käte ja nutika aju' mängu juures, mille puhul üle saja erineva projekti saab läbi proovida. Kõrval hulk tööriistu, milel kasutamine Marile sugugi peavalu ei valmista ja mis Tom, kui TPI automaatika eriala lõpetanu, vist unepealtki õiget pidid kätte haarab ;)


10.6.10

Õitemöll

Tegelikult on suurem puude ja põõsaste õitsemine juba ära olnud, hoopis lilled näitavad järjest oma värvilisi kuubesid. Sirelid on kindlasti alati minu ühed lemmikud olnud, sest meenutavad kõige rohkem sünnimaad. Õhtul koeraga jalutades on imeline, kui soe tuulehoog toob minuni õrna õite hõngu. Ma lausa peatun iga sirelipõõsa juures, mis ette jääb (kahjuks pole neid just palju) ning lihtsalt seisan seal ja nuusutan õitekobaraid. Koko vaatab mind pisut imelikult ning ainult turtsub, kui proovin sireliõisi kutsu nina alla torgates tedagi kurssi viia nii kaunite lilledega :)

Kastanidki on oma õitsemisetegevuse lõpetanud. Eriti huvitavad on need roosad küünlatena taeva poole sirutavad õitekoonused.

Aga loomulikult ei puudu ka tavaline valge kastaniõis.

Ning siis avastan oma üllatuseks lausa kullerkupu moodi lilli. Mis ilmselt ongi kullerkupud, kuigi mul pole aimugi, et neid siin võiks kasvada. Pisut uurimist ja oligi asi selge. Võib küll ka Põhja-Ameerikas olla niiskematel aladel (globeflower või trollius, saksa keeles trollblume). Aga müüakse ka seemneid, et aeda istutada!!!

Viimaks kollase õrna õitelooriga kaetud puuoksad. Mis puu see on... selle küsimuse võiks nüüd mõni botaanik lahendada!