20.5.15

Ei saa minust aednikku...


Nõnda näeb siis praegusel hetkel minu maja ees olev lillepeenar välja :) Omavahel peavad ägedat võitlust maa ligi hoidev siniste õitega ronitaim (mis Ontario metsades tavaline nähtus) ja rohi, mis super kõrgeks veninud ning lõpuks tulbid, mis sealt ronitaime ja rohu seest end välja ajavad. Täielik Tootsi peenar ma ütlen. Kõik sai muidugi alguse sellest, kui meie hiigelsuur ja vana vahtrapuu maha võeti. Tore! Õieti küll ei olnud tore, lausa kurvaks võttis meid kõiki. Aga mis teha, kui valikuks on puu kummuli üle meie maja või see, et me ikka kenasti puutumatus hoones edasi elada saaksime. 

Igal juhul puu läks ja asemele tekkis suur mullahunnik. Mingil hetkel hekseldati ka känd ning tõmmati linna poolt mullahunnik tasaseks ja lõpuks külvati sinna isegi muruseemneid, mis üldse ei tahtnud idanema minna. Tunnistan, et oli päris kuum ja ega vihma ka eriti me ei näinud. Isegi mitte kunstvihma, st seda, mis voolikust meie poolt võinuks tekitatud olla. Otsustasin siis, et kui muru ei tule ja mingit uut puud asemele ka ei istutatud, siis paneme oma puu ning toon ronitaimed selle alla kasvama. Ei ole vaja tulevikus muret tunda, kas puujuured kogu jõu ainult endale ahnitsevad. Sügisel panin veel isegi tulbisibulad maha, et las kevadel tulevad sealt ronitaimede vahelt üles. Mida ma muidugi ette ei näinud, oli see, et muruseemned hakkasid minu kiusuks vohama. Olen nüüd püüdnud võitlust pidada ja neid välja nakitseda, aga ega see kerge pole. Sel aastal aga on rohi erilise võimsusega oma ilu demonstreerimas. Eks ma siis ootan, kuni tulbid kõik ära õitsenud ja vaatan, kellele neist ma lõpuks võidu annan :)  Vahetevahel mõtlen, et mis ma ikka hakkasin kõigega jändama. Oleks võinud niisama oodata ja vaadata, mis juhtub :D

19.5.15

Suveks Tartusse


Kodu meil nüüd tühjemaks jäänud, sest Mari on terve suve Eestis. Ja mitte lihtsalt Eestis vaid Tartus. Mõtlesin eile, kui me lennujaama tüdruku viisime, kuidas mina õige pisut nooremana kodust pikaks ajaks Tartusse ülikooli läksin. Olin 19 ja Marigi on 19, kuigi kohe-kohe saab ju 20. Mina läksin Tartusse ja Marigi esimene omaette elamise kogemus saab alguse sellest linnast. Tallinnas oleks ju vanaema-vanaisa käe-jala juures ja mitmeid sugulasi, tuttavaid ja sõpru. Tartus on neid kuidagi vähevõitu. Õnneks on aga minu täditütre lapsed seal, kellest ühe juures ta isegi elamist saab. Nii et päris üksi Mari just pole. Ja loodetavasti leiab ta ka uusi sõpru. Sest ees ootab hästi põnev töö. Tom kirjutas EstCube "külaskäigust" Torontosse ja nüüd lähebki Mari oma pisikest panust andma selle ehitamisele. Ta oli ise nii väga põnevil ja õnnelik, kui selline võimalus kerkis üles ja ta oma sooviavalduse sisse saatis! Üks mu Toronto sõbrannadest arvas, et ega Mari nüüd peale seda kogemust Eestist tagasi ei tahagi tulla :) Ma ikka arvan, et oma praktilise meele juures ei lase end neiu eriti emotsioonidest mõjutada. Ülikool vaja siiski enne Torontos lõpetada :P

17.5.15

Harv külaline...


Toronto on täis musti suuri oravaid ja olin kindel, et nende väiksemad sugulased - ameerika punased oravad - hoiavad targu linnast eemale. Õieti ega naljalt ei näe neid isegi metsas, olen vaid mõned harvad korrad neid märganud. Suur oli mu üllatus, kui aga ühte tegelast Toronto pargis nägin. Esimest korda! 24 aasta jooksul!!! Ja ma käin pargis ikka suht tihti!


Kõigepealt märkasin mingit tegelast jõe ääres ringi kiirustamas. Kuna ta hakkas liikuma minu poole, siis jäin muidugi ootama. Ja seal ta oligi, pisike oravake, suur saiatükk suus. Proovisin klõpsida fotosid (õnneks oli mul oma fotokas kaasas), aga ta oli ikka päris kiire. Sellepärast on need hüppamise pildid pisut udused. Oravapoiss jooksis erinevate puude vahel, ma jäin natukeseks ootama ja jälgima. Igal juhul petis ta saia suure kuusepuu otsa ja minu rõõmuks tormas tuldud teed tagasi. Ilmselt märkas ta mind silla peal ja jäi natukeseks ühe puu otsa askeldama ja minu jaoks poseerima :)  Tõeliselt tore elamus!

15.5.15

Õunapuude õitsemise ajal...


Ei pidanud ma jälle väga kaugele minema, et õunapuu õisi jäädvustada. Seekord on Toomas puud korralikult ära püganud, kuigi minu meelest võiks ta need veelgi väiksemaks nudida. Tahame hoopis viinamarjadel laste puud vallutada :)  Saaks viinamarjad maja juurest eemale, sest sügisesest võitlusest pesukarudega olen minga kõige rohkem tüdinenud. Viinamarjad on vaja ju neil kõik nahka pista, õieti küll isegi mitte kõik, vaid lihtsalt sisud, et siis kestad hooletult igale poole meie kõndimise alla pilduda. Ise kindlasti itsitavad pihku, kuidas me pärast seda löga kokku roogime :/


11.5.15

Meelespeade väli


Üks lill, mille üle mul hea meel on, kui ta kevadel õitsema hakkab. Ja aias meil neid juba jätkub :)

10.5.15

Emadepäeva hommikusöök


Kellele emmedest veel selline hommikusöögi taldrik ette pandi :)  Ülejäänud perele jätkus ka armastust täis südamekujulisi pannkooke. Pereisa tegi lausa kiirmoosi värskest mangost, banaanist ja õuntest, salajase lisandiga, milleks oli sorts "Vana Tallinnat". Sai päris mõnus pannkookide peale. Lisaks muidugi vahtrasiirupit :)


7.5.15

Kirsside õitsemise aeg


Kui praegu Torontosse tulla, siis tasub kindlasti kirsipuude kasvukohad üles otsida :) High Park on sel ajal väga-väga ilus. Kuna ma aga hetkel maadlen rakse külmetuse järelmõjudega, mis tähendab, et õhtuks olen täiesti läbi nagu meie kutsa Koko peale seda, kui ta minuga suviselt pikalt kepikõnnilt koju jõuab, siis seadsin sammud hoopis tagaaeda ja klõpsisin sealt mõned fotod. Siin siis üks nendest :) 

5.5.15

Kevadised lilled


Viimaks on nartsissid ja tulbid ka oma õied avanud. Sel aastal võttis see ikka päris kaua, sest külma oli ebatavaliselt palju. Eesti on meist kõvasti ees olnud, mis üsna ebatavaline.


Nartsissid on enamasti mul nibin-nabin enne varajasi tulpe õitsemas, kuid seekord käib kõik kuidagi samal ajal :)


Väljas on üle 20 kraadi isegi, kuigi sel nädalal pidi jälle jahedamaks minema. Ise olen endiselt külmetuses. Paranemise tundmärke õieti pole. Köhin küll vähem, aga nohu võtab võimust. Olen juba päris tüdinenud, sest enamasti käivad gripid ja muud külmetushaigused minust mööda. Ei meeldi mul see haige olemine :/

4.5.15

Infomercial



Noorema lapse üllitis. Düsleksia teema kodutööna tuli talle juhuslikult, kuigi see on talle liigagi tuttav. Õnneks mitte nii raskel kujul nagu võiks olla. Mida kõrgem klass seda keerulisem. Lugemine ei ole ju lihtne, faktide päheõppimine keeruline, kirjalikud matemaatikaülesanded nagu ladina keel jne. Aga ta peab ikka vastu ning võtab siiski koolikursusi, mille alusel saaks edasi õppida kolledzhis või ülikoolis :) 

2.5.15

Kevadhõngu...


Viimaks siis avavad ka nartsissid ja tulbid oma õienuppusid. Kenad kevadised ilmad, kahjuks on küll 3/4 perest mingi külmetuseviirusega nakatunud. Nii et olen terve päeva takkajärgi mitu saadet "Nädalalõpp kanal 2ga" ja "Hommik Anuga" läbi vaadanud. Olemine sellest küll paremaks ei läinud :P

1.5.15

Hillside Bakery

Eestlaste kohvik-pagariäri Hillside Cafe tähistas oma 20ndat aastapäeva. 80ndate lõpupoole Torontosse asunud perekond Männamaad on seda ühiselt väga edukalt vedanud. Nii palju kui ma mäletan võtsid nad kunagi üle soomlaste Hillside Bakery, mis millalgi eelmisel kümnendil koliti Mt.Pleasanti tänavale. Hoolimata sellest, et kohvik on Eesti Majale palju lähemal, siis ilma autota on päris tüütu sinna sõita. Nii ma siis toimetan ikka oma kodus edasi. Ega Toomas muidugi väga rahul ka poleks, kui ma ise ei küpsetaks ja käiks mujalt küpsetisi ostmas :P  Aga ma saan ikka vahel nende imehead kringlit maitsta, näiteks siis kui pangas seda ühispankade päeval pakume :) Nende seenesalat viib keele alla. Kuigi enam seda süüa ei saa, sest selles on toores sibul. Leib on neil hea ja verivorstid täiesti tasemel. Loodame siis et nad ikka veel mitu korda 20 aastat vastu peavad. Üks poegadest on ju väljaõppinud kondiiter. Kohalikud torontolased on aga ikka peamised kliendid, nii et tegevust jätkub! Vaata siia, leiad rohkem pilte.