26.6.15

Kirke koolilõpetamine


Neljapäeval oli siis mu nooremal võsul viimaks käes koolilõpetamine. Kõik eksamid kenasti läbitud ja lõpetamiseks vaja minevad punktid kokku korjatud, lisaks nõutud (ja rohkemgi) arv tunde vabatahtlikuna tööd tehtud. Mis ei tähenda, et ta koolitee seal gümnaasiumis lõpetab. Esialgu oli plaan jääda terveks aastaks ja võtta edasiõppimiseks vajalik ekstra kursus (sest mingil hetkel selgus, et kursus, mis ta oli valinud, ei kuulu vajalike alla, ja ei tähendanud et õpinõustaja hirmus palju vabandas) ning peale selle veel mõni, nüüd arvas, et äkki jääb ainult üheks semestriks ning läheb natukeseks tööle, enne kui järgmisel sügisel midagi edasi teeb. Eks see paistab. Mulle tundus muide alguses üsna kummaline, et õpilased võivad kooli edasi jääda. Ja kuigi seda just väga ei propageerita, siis päris mitmed teevad seda. Umbes kümme aastat tagasi viidi gümnaasium ametlikult nelja aasta peale, mis aga ei keela õpilastel viiendaks aastaks kooli jääda. Kirke puhul tuleb selline ekstra aasta pisut kasuks, sest siiani pole ta kindel olnud, mis suunas tahaks edasi liikuda. Kuigi mingi väike mõte, minu jaoks täiesti ootamatu, on tal tekkinud ;)


Siin piltidel on Kirke oma lemmikõpetajatega, kuigi ühte kõige lemmikumat, kelle juures ta lõunatunde käib vahel veetmas ja niisama jutustamas, ta kinni ei püüdnud. Vasakul tech design ehk tehnilise disaini õpetaja ja paremal inglise keele õpetaja. Mõlematel oli hea meel, et nad Kirket ka järgmisel aastal koolis ikka näevad :)  Kõige ülemisel saab Kirke oma lõputunnistuse koolidirektori käest.


Mõned fotod parimate sõpradega. Kui Mari lõpetas, ei kandnud õpilased rüüd ja mütsi, kool proovib, et ei teki olukorda, kus mõned ei saa endale seda lubada, sest see tuleb ise kinni maksta. Seekord olid siiski enamusel rüüd seljas. Õpilased olid ise algatanud selle :) Mõne ei jaoks pole asi justkui päris, kui rüüd ei kanta. Minule isiklikult ei tähenda, ega see lõpetamist rohkem tähtsamaks ei tee, aga eks ma saa aru... traditsioonid on mõnele tähtsad! Enamus võtsid selle küll pärst kohe seljast, sest ekstra riie tegi olemise väga kuumaks ja eks pidi ka oma kauneid kleite näitama :P


Viimaks foto Kirke ühest parimast sõbrannast, kellega ta juba põhikoolist saati koos olnud. Pildil koos emaga. H käis ju meiega eelmisel aastal Eestis. Lisaks väga headele tulemustele prantsuse ja hispaania keeles, õpib ta ju iseseisvalt eesti keelt :) Tegelikult on põhjust ka natuke uhke olla, sest H, tuleb välja, on selle aasta lõpetajate seas kõige paremate tulemustega! Tema keskmine hinne on 98.2%. Ühte pidi on mul hea meel selle üle, et Kirkel sellised usinad õppijad kõrval olnud, kellelt ta palju abi saanud. Nii kerge on muidu jätta õpingud unarusse. Teisalt võin ka olla natuke uhke oma Kirke üle, kes H kunagi põhikoolis oma tiiva alla võttis, sest ta oli uus õpilane, erilise probleemiga - valikuline mutism. Nii kergelt oleks võinud neiu hoopis tõrjutud seisusesse sattuda, isegi siin sõbralikus Kanadas!

Päris hea oli kuulda, et üle kolmveerandi lõpetajates lähevad edasi õppima, kes kolledzhitesse kes ülikoolidesse. Siis oli neid, kes viiendaks aastaks jäid ja ma ütleks vast kümme, kel mingit konkreetset plaani polnud. Diplomit välja andes hõigatakse ka välja, mis õpilane edasi kavatseb teha. Kaheteistkümnendas klassis oli neil kokku üle 200 õpilase, kuigi lõpetajaid 183. Mis tähendab, et kas osa katkestasid või suure tõenäosusega jäid edasi viiendaks aastaks või võtavad nad õhtukursusi, sest päris raske on tööd leida, kui vähemalt gümnaasiumi lõputunnistust pole.


Igal juhul palju õnne kõigile lõpetajatele! 

21.6.15

Sünnipäev


Kirke hea sõbranna, kes meiega eelmisel aastal Eestis käis ja kes vabal ajal iseseisvalt eesti keelt õpib, tähistas laupäeval oma sünnipäeva.

Tema ja veel üks koolisõber tulid väikeseks peoks ja koogisöömiseks meie koju. Ema kasvatab teda üksi ning on laupäeviti pikad päevad tööl. Nagu ema hiljem ütles, oli tal hea meel, et tütar sai päeva sõprade seas veeta.

Küpsetasin shokolaaditordi, sest Kirke arvas, shokolaadiga ei saa asjad kunagi viltu minna :) Ise ma ei ole nii suur shokolaadikoogi sõber, aga lastele siis ikka küpsetan. Kirke luges mulle ette, mis järjekorras talle küpsetised ei meeldi. Kõigepealt muffinid ja tassikoogid, siis koogid ja lõpuks küpsised (st viimaseid sööb ta kõige parema meelega, ülejäänud võivad tema jaoks olemata olla, kuigi väikese mööndusega shokolaadi osas). Kook sai üllatavalt hea, isegi minu jaoks :D  Vahele panin aprikoosimoosi ja peale vaarikaid. Lisaks vahukoort, mille sisse segasin sulatatud trühvleid. Avastasin, et neid on meil külmkapis seismas ja keegi neid ei söö :P 

Leidsin isegi 18 küünalt, mille ärapuhumisega neiul paras tegemine oli. Kook maitses kõigile, kuigi lõpuks vaatasin seda ja mõtlesin, kas pean nüüd kõik ise ära sööma :)  Õnneks olid mõlemad tüdrukud nõus, kui panin ette, et lõikan järelejäänud koogi pooleks ning panen kummalegi kaasa.

Tegime väga erilise kingituse neiule - ostsime talle sülearvuti. Kogu lugu on pisut omamoodi keeruline, ega me igale ka nii kallist kinki ei saa teha :)  Aga eelmisel aastal, kui tüdruk meiega Eestisse tuli, andis ta ema suurema summa tema kulude ja minu vaeva katteks. Ei tahtnud ma sugugi seda vastu võtta, kuid tean, kui tundlikud on aasialased raha osas. Mõte oli peale reisi raha tagasi anda, kuid kuidagi ei tulnud sobivat momenti ja teadsin, et ta ei võtaks seda niikuinii vastu. Nõnda tuli mul mõte, et ostan tütrele arvuti, sest seda oli tal hädasti vaja (sügisel alustab Toronto Ülikoolis õpinguid). Mu ülejäänud pere kiitis mõtte heaks :)  Kink sai siis sünnipäeva ja koolilõpu puhul üle antud. Ema muidugi helistas õhtul ja oli väga tänulik, kuigi arvas, et ei saa ikka seda vastu võtta, sest see on liiiiiga suur kingitus. Ma loodan, et sain ta kenasti ikka maha rahustatud, ja ta ei tunne end mingi tänuvõlglasena. Sest mul on lihtsalt hea meel, kui sellel neiul ikka hästi hakkab minema :)

19.6.15

Tallinn Kanada kodudesse


Milline tore üllatus, kui lehitsesin selle nädala reklaamlehti ning Kanada ühe suurema poeketi lehelt vaatas mulle vastu väga värviline pilt tuttavast linnast :)  Tunnete ikka ära, eks ju ;)  Shoppers Drug Mart on enamasti see pood, kuhu rahvas oma ravimeid ostma läheb, seal on apteekrid alati valmis aitama. Kuigi sealt saab ka kõike muud igapäevast vajalikku enda ja kodu hoolduseks. Viimastel aastatel on rohkem toodud sisse toitu ning ka elektroonikat. Reklaami osas oskan ainult aimata, et kas on nüüd käsi olnud mängus mõnel Eesti juurtega tegelasel või on keegi otsinud internetis pakutavate fotode hulgast midagi silmapaistvat :)

Aga kui ma siin juba ravimitest rääkisin, siis ma ei tea, kuidas Eestis on asi organiseeritud (millegipärast arvan, et hulga paremini, kui Kanadas), kuid siin näiteks on mu info nende arvutites olemas minu kohta. See tähendab kindlustusfirma ning ka mingi ajalugu ravimite osas. Lisaks kirjutab arst välja retsepti, millega võin teatud arv kordi ravimit osta. See on neil siis ka kirjas. Ma pole veel hästi pihta saanud, kuidas toimib süsteem, kui krooniliste hädade puhul need korrad otsa saavad (minul migreenirohud). Tundub, et apteek võtab ise arstiga ühendust või vastupidi, kuigi viimase puhul pean ikka end arstile näole andma või talle helistama. 

15.6.15

Sirelid


Mõned aastad tagasi kinkis Tom pulma aastapäevaks väikese sirelipõõsa, õieti ongi see selline minipõõsas, mis hakkab õitsema teistest hiljem. Sel aastal oli ta meil eriti õites. Ning lõhnas imeliselt! Pidin igal hommikul astuma juurde ning ekstra nuusutama, kuigi lõhna oli tunda juba päris kaugele. Praeguseks on sirelid ära õitsenud. Kuna ma pole õieti kunagi nende eest pidanud hoolitsema, siis uurisin, kuidas hoida nii, et põõsad on igal ajal kenad. Sest minu meelest kipuvad nad muidu kuidagi "lohakad" välja nägema :)  Nii palju sain targemaks, et kuigi pole just väga eluline-oluline, siis peale õitsemist on hea õiekobarad ära lõigata. Siis pidi uuel aastal jälle palju õisi tulema. Ei oska midagi öelda, aga ära ma nad lõikasin. Eks tuleval kevadel näe, kas sellest ka kasu oli.


8.6.15

Potipõllundus


Ma ei ole kindlasti mingi super tubli aednik ja vaevalt minust seda kunagi saabki, aga vahel mulle ikka meeldib seal toimetada :)  Siin kirjutasin ettevalmistustest istutamishooajaks. Nüüdseks on taimed kenasti mullas koos ajalehest karbikestega. Need läksid tegelikult niiskusest natuke hallitama ja parasjagu hakkasid juba natuke lagunema, kui istutamiseks läks. Kindlasti proovin järgmisel aastal rohkem nõnda seemneid varakult mulda panna. Seekord võtsin ette saialilled, kui keegi ei tundnud lehtede järgi ära, mis imeasjad mul seal kasvasid :D  Napsasin sügisel koeraga jalutades ühe maja ees kasvavatelt saialilledelt seemneid. Tundub, et ega saialilled just väga populaarsed pole, kuigi siin-seal neid näeb. Isegi meie aias olid, kuid Tom on meil eriliselt usin rohija ja rohis tomatite vahelt välja. Muidu tulid nad igal aastal ise mind rõõmustama. Tegelikult oleks pidanud Toomastki rõõmustama, sest kusagilt lugesin, et saialilled pidid olema päris head tomatite vahel. Ma ei mäleta enam täpselt miks :) Aga ju siis eelmine omanik oli targem (ukrainlased).

Klõpsasin iga päev foto kasvavatest taimedest.

7.6.15

Suur laps kodust ära

Mai keskel seadis meie vanem laps sammud siis Eesti poole. Õieti küll loomulikult panime autole tuurid sisse ning viisime ta lennujaama. Emme-issi süda ikka pisut kripeldab, sest nõndaviisi pikalt pole ta ju varem ära olnud. Tagasilend on alles augusti keskel. Eestisse reis küll tuttav, kuid seekord elab ta hoopis võõras Tartus. Saab muidugi viimaks tunda, mis tähendab omaette toimetamine :)


Lennupiletitega oleksime aga äärepealt alt läinud. Mari avastas äkki, et email, mis pidi justkui kinnitama piletite ostu, oli hoopis teade makseprobleemi kohta. Jäta veel piletite ostmine mehe kaela :) Õieti soovitasin kasutada Mari krediitkaarti, aga tal on sellel väga madal limiit ning ilmselt oli juba midagi jõudnud osta. Egas midagi, kiiresti tõmbasin võimalikud lennud üles ning nõnda lendaski ta vahemaandumisega Pariisis asemel üle Londoni ja Helsinki, taas kord Finnairiga. 


Ärasõidule eelneval pühapäeval tegin Mari soovil belgia vahvleid. Loomulikult ei puudunud vahtrasiirup nende kõrvalt :)  Minu vahvliküpsetaja on selline, mille saab tagurpidi keerata. Nõnda tulevad mõnusalt kohevad küpsetised.

  

Ja siin me siis istume kõik kenasti koos aias ning naudime hommikusööki. Loomulikult püüab Kokogi oma osa saada :)  Praegu peab muidugi Mari ise toime tulema oma hommikusöökide ja muuga, kuid tundub, et ta on oma olemisega väga rahul. Olevat leidnud ka mingi geomängu rakenduse, mille abil õpib Tartut tundma. Siiani on ta seal Eesti külaskäikude ajal vist vaid paar korda käinud (viimati küll eelmisel aastal, aga väga kiirel visiidil). Tallinn on siiski palju tuttavam, seal on elamine olemas. 

Tallinna ja Tartu vahet käib rongiga. Huvitav on see, kuidas Torontost tulnuna tundub Tartu eriliselt väikesena. Peaaegu et jaluta igale poole :) Tõravere olevat nagu lihtsalt üks Toronto linnaosa. Ta väitis ka, et pole väga seltsiv, kuid juba esimese rongisõidu pealt saatis meile selfie, millel tema ja üks noor neiu, kes oevat magistritudeng ülikoolis :D Nii et pole hullu midagi. Tüdruk oli lausa tuttav meie noore sugulasega, kelle korteris Mari praegu peatub. Selfie ehk eneka tegemist valgustas ta ka vanaemale ja vanaisale. Minu meelest supervahva foto tuli sellest!

Tööpäeviti käib ta Tartu Ülikooli füüsikahoones või Tõraveres. On üks pisikestest mutrikestest sel suvel, kes aitab kaasa Estcube 2 ehitamisele. Nõnda pisikese mutrikesena ta end ka tunneb. Sest kui Mart Noorma oli teda mingil koosolekul tutvustanud kui mehaanikaspetsialisti Toronto Ülikoolist, siis oli tal küll tunne olnud, et mis spets, alles tudeng ju :)  Aga ma arvan, et ta on ikka päris tubli, arvestades, mis ta siin Toronto Ülikooli raketiklubis tegi. Vähemalt mitte-spetsile tundusid need asjad päris keerulised :P

Kodus saab ikka aru, et last pole. Süüa tehes eriti, kui võib pisut vähem toitu teha. Aga eks ta kippus päris palju kodust ära olema, kui loengutel käis. Ning väike omaette tuba keldrikorrusel tähendas seda, et ega me teda just tihti näinud :) Praegu oleme vaat et rohkem kontaktis, kui Skype kaudu räägime või Facebookis sõnumeid saadame ;)  Kuigi raske on vahel last rääkima panna, sest tal samal ajal käimas mõni vestlus Toronto sõpradega. Proovisin talle küll rääkida, et peaks natuke oma blogis postitama, meil oleks tore lugeda. Siiani pole asjast asja saanud.

Eesti keel on justkui paremaks läinud. Täna olevat nad ühe vietnami ja kahe soome tüdrukuga kusagil Tartus pikniku pidanud, kui korravalvur tuli ütlema, et õlut ei tohi avalikult juua. Vaene mees proovis väänata inglise keelt, kui siis minu laps kenasti eesti keeles soovitas lausa kohaliku keele juurde jääda :) Väga kena oli temast kohalikke seadusi valgustada. Mitte et Mari peaks joomise pärast väga muretsema, sest siiani on ta täielikult oma ema tütar ning hoiab kangemast kraamist eemale :) Saab ka nõnda, ma tean :P