Kunagi ammu

Ma pean ütlema, et mul pole just palju nukke olnud. Kindlasti mitte nii palju kui tänapäeva lastel. Ja Barbie nukkudest ei osanud me ju unistadagi. Ma ei mäleta, mis nuku nimi oli. Hoidsin seda küll hoolega, aga mingil hetkel läks nuku katki. Millegipärast on meeles, et väiksem õde viskas selle maha. Kandsin seda okast tükk aega endas. Kindlasti mitte enam :D Äkki talle ei meeldinud, et mängisin rohkem nukuga kui temaga :-) Naljakas, et mul on meeles see kleit, mida kannan. Ja nuku sussid. Hiljem sain ju uue nuku, mis mul on lausa siiani alles! Peaks teda ka tutvustama.

Nii umbes täpselt 30 aastat tagasi...

Saku mõisa trepil. Usun, et trepp näeb palju parem praegu välja. Eriti meie kortsukeste ja hallide karvade kõrval. Nagu pöödvõrdeline tehe :-D Aga me ei nuta. Oleme õnnelikult ikka koos.

Ootamatud avastused

Selle asemel, et vastata paar postitust tagasi jäetud kommentaarile, teen eraldi postituse, sest plaanis oli seda niikuinii teha. Olen Geni teenust, kus saad oma sugupuu jälgi ajada, mitu aastat kasutanud. Esimesed kaks aastat isegi maksulise teenusena (sest siis oli hind palju odavam). Kaugemalt sugulane Hiiumaal juhatas mind sinna, sest tema ema on väga kaua juba minu emapoolset sugupuud uurinud (esimesed nimed on 17.sajandist). Meil oli ka üks lähem sugulane, kes 80ndatel asja väga tõsiselt võttis ning kõigile ema vanavanemate sugulastele isegi piltidega albumid valmis tegi. Käisime mitu aastat Kassaril suviti kokku saamas. Nüüd on muidugi Geni abil kõik palju lihtsamaks tehtud. Aastatega on kasutajaid Eestist juurde tulnud, mis laiendab muidugi veelgi sugulaste ja hõimlaste arvu.
 

Kõige vähem oli mul infot emapoolse vanaisa sugulaste kohta (Julius Toffer, pärit Hiiumaalt Nurstest, kuigi Toffrid on ilmselgelt ikka Tohvri külast alguse saanud :D), olin ise nii palju kirja pannud, kui meil endil olemas oli, kuigi nüüd avastasin, et minu ja teiste omad on kenasti kokku sulanud ja viinud sellegi puu päris kaugele välja. Minu isapoolne suguvõsa oli ka alguses üsna hõre. Loomulikult tean oma tädi ja onusid ning nende lapsi, aga sellega kõik piirduski. 

Tunnistan, et pole ammu Genit uurimas käinud, kuigi saan pidevalt emaile. Mõne jaoks on see tüütu, kui need tulevad, aga tänu just ühele sellistest läksin jälle kohale. Sest üles kerkis minu neiupõlvenimi - Reinberg, kuna keegi on olnud nii kena ja seda liini uurinud. Ning mis ma avastasin...! Kõigepealt seda, et minu vanaisa ja kõik enne teda pole mitte Valgamaalt pärit (kus mu isa sündinud on), vaid hoopis Põltsamaa lähedalt Kamari külast (umbes 10km linnast lõuna pool). Lisaks tuleb välja, et millalgi 19.sajandil, kui eestlased kippusid oma nimesid saksastama (jah, tuleb välja, et selline aeg on ka olnud, kui äkki bergid ja mannid eestlaste hulgas rohkem ringi hakkasid käima), siis minu esiisa (täpsemalt vanaisa vanaisa) Rein muutis oma nime Reinbergiks. Kena ehteestilik Rein Mänd oli ta nimi ning temast sai (pisut fantaasiavaeselt) Rein Reinberg.

Aga huvitavaid kokkusattumisi on veelgi. Nimelt sellesama Reinu tütar Kai (ehk minu isa vanatädi) abiellus kellegi Juhan Jürman(n)iga, kelle järeltulijatest mõned elavad suurel Ameerikamaal (naise foto on Kai tütrest Elisabeth Ellinor Kangrost, kes suri Chicagos). See fakt polegi just eriti oluline (peale selle, et mul ikka ka kaugeid sugulasi siin mandril on), palju põnevam on hoopis see, et Tomi vanaema neiupõlvenimi on Jürman(n)! Tomi isa on ju pärit Põltsamaa kandist! Ma ei ole veel suutnud välja selgitada, kuidas need "minu" Jürmannid Tomi omadega seotud on, aga eks nad kuidagi kindlasti ole :)

Kui ma kõike seda põnevusega oma lastele rääkisin, vaatasid nad mulle otsa, nagu oleks mul väike kiiks külge karanud :D  Aga saan väga hästi aru. Olen avastanud, et mida vanemaks saan, seda huvitavam on teada, kust ma täpselt pärit olen! Nooremana ei tundu need asjad üldsegi olulised.

Ülemine foto on minu hõimupuu piltide hulgast, millel puudub täpsem info, kust need pärit on, alumine on kirikuraamatu väljavõte. Ja tegelikult on mul päris lähedalt sugulane veel Ameerikamaal Floridas, minu onupoeg perega, kes sinna umbes 10 aastat tagasi kolisid (nimeks ikka Reinberg). Meil ei ole palju kontakti olnud temaga, aga eelmisel aastal hakkasime tihedamalt helistama. Ta on minust kümme aastat vanem ja mäletab hulga lugusid, kui ma väiksem olin. Nii tore!

Uuel aastal uue hooga :)

Suvine meenutus kõigist meie pere karvastest ja sulelistest :) 
Õnnelikku uut aastat!

Hõbepulmad

Tom võttis nii kenasti kokku meie 25 aastat koos elamist, et ega mul jäägi midagi muud öelda :) Seda et ta soojamaa reisi plaanis, ei osanud ma ette kujutadagi. Aga Bermuuda on tõesti mul üks sihtkohti, kus tahaks ühel päeval ära käia (Islandi ja Uus-Mermaa kõrval). Tänaseks pidasid Kirke ja issi mingeid salaplaane, aga mina olen selline vähenõudlik naine, kes tahaks hoopis oma kaasaga pikale jalutuskäigule minna igat sorti restoranide asemel. Kirke on seevastu väike romantik :) Lilledki olid tema valitud, et need olevat ikka rohkem nagu armastuselilled (või midagi sinna kanti, sest päris karikakrad nad ju ei ole). Ilusad ikka, ning mõte loeb kõige rohkem ;)
Meie üks pulmapilt on siin üleval.

Hõbepulmad

Tom võttis nii kenasti kokku meie 25 aastat koos elamist, et ega mul jäägi midagi muud öelda :) Seda et ta soojamaa reisi plaanis, ei osanud ma ette kujutadagi. Aga Bermuuda on tõesti mul üks sihtkohti, kus tahaks ühel päeval ära käia (Islandi ja Uus-Mermaa kõrval). Tänaseks pidasid Kirke ja issi mingeid salaplaane, aga mina olen selline vähenõudlik naine, kes tahaks hoopis oma kaasaga pikale jalutuskäigule minna igat sorti restoranide asemel. Kirke on seevastu väike romantik :) Lilledki olid tema valitud, et need olevat ikka rohkem nagu armastuselilled (või midagi sinna kanti, sest päris karikakrad nad ju ei ole). Ilusad ikka, ning mõte loeb kõige rohkem ;)
Meie üks pulmapilt on siin üleval.

Prillid...

No nii, kui uus mina, kes proovib elu pisut lihtsamalt võtta, siis on vaja ka uusi prille. Tegelikult sai need küll juba sügisel muretsetud ja mul tekib peaaegu küsimus, kas uue mina tekkimine pole hoopistükkis seotud uute prillide koju toomisega ;) Eelmisi kandsin nii pikalt, et enam ei mäletagi, mis ajast täpselt, nii et viimane aeg oli mingi muutus läbi teha. Õieti küll sai klaase vahetatud, kui pakend samaks jäid, selline alumise raamita, musta triibuga üleval, nagu näiteks siin pildil.

Nüüd tekkis mul suurusehullustus, mis tähendas, et poodi ainult niisama raame vaatama minemise mõte kuhugi pilvede alla haihtus ja ma kolme paari prillidega koju tulin! Aga teisiti ei saanud ju, sest eripakkumine kaks paari ühe hinna eest saada osutus palju kallimaks kui kolm paari osta! Kuidas see täpselt nõnda oli, pole mul aimugi, aga ma ei saanud ju "ei" öelda, kui müüja kavala näoga naeratades uuris, kas oskan arvata ära, kui palju kaks ja kui palju kolm maksma lähevad. Minu nõutu pilgu peale halastas ta kiiresti ning seletas hinnavahe ära. Võib-olla hakkas tal hoopis minust kahju head pakkumist tehes, sest ma olin juba tükk aega riiulite vahel ringi kolanud, Tom kannatlikult kõrval (või vähemalt mõnda aega kannatlikult, sest mingil hetkel hakkas ta uurima, kas kusagile võiks oma taguotsa toetada, kasvõi põrandale ;)

Aga nii raske oli valikut teha! Järgmiseks korraks pean kõrva taha panema, et parem on astuda prillipoodi, kus valik hulga väiksem oleks. Sest mis sest suurest valmisest kasu oli... raamid näevad ju üsna sarnased välja - selge, maitse mul ju vähemalt poole tunni jooksul palju ei muutu. Oh, ja veel üks tähtis ääremärkus endale... parem hoida eemale uhketest äridest, kus hästi palju peegleid ja lambid eredalt säramas, sest mul kulus valimise asemel tükk aega hoopis imestamise peale, millal mu näkku nii palju kortse tekkinud oli :D

Igal juhul oli poeonu väga lahke ning läks tõi ära kolmanda paarina sinised raamid, mida olin ühe valikuna kaalunud ja siis kahjatsusega riiulile tagasi poetanud. Kuna ma olen juba mõnda aega kahevahel olnud, kas peaksin muretsema lugemisprillid, st bifokaalsed läätsed, või saan ikka niisama hakkama, siis kolme paari ostuga oli väga kerge ühed just sellised valmis lasta meisterdada. Lisaks teatas üliarmas poeonu, et ta võiks tasuta mulle teha ühed läätsed sellised, mis päikesega tumedaks tõmbuvad. 

Kui ma oma uute prillidega lõpuks laia ilma ette läksin, siis töö juures, kus ma päeva jooksul kohe kindlasti rohkem tolgendan kui kodus, ei märganud keegi minu muutust, ma ei öelnud meelega ka midagi. Teisel päeval üks siiski märkas, tema auks pean ütlema, et see oli tema jaoks esimene kord mind uute prillidega näha, sest ta polnud eelmisel päeval tööl ;) Aga ega temagi ei pannud hiljem tähele, kui erinevate klaasidega kohale ilmusin. Nüüd kui fotode pealt asja justkui kõrvaltvaataja pilguga sain uurida, siis ma ei imesta! Ega ise poleks ka mingit vahet märganud. Ok, pean siiski tunnistama, et kaks sõbrannat tegid hiljem kohe esimese pilgu peale märkuse muutuse kohta :)

Kogu asja kokkuvõtteks pean ütlema, et ise ma kopikatki (rääkimata sentidest) välja ei käinud, sest tervisekindlustus nii minu kui Tomi töö kaudu kattis lõpuks kõik kulud! Mis ei tähenda, et seda kindlustust võiks taevani kiita, sest osa palgast läheb selle olemasolu jaoks kindlustusfirmale - minul rohkem, Tomil vaid kübe - oleneb töökohast. Ning prille saan osta ainult iga kahe aasta tagant. Huvitav on ka see, et nüüd on kindlustusfirmad hakanud ka osaliselt lasersilmalõikust katma. Nad võiks seda ju isegi rohkem teha, sest kas see pole neile lõpuks odavam, sest muidu maksa iga kahe aasta tagant prille välja? Aga ma pole kindlustusekspert. Ning pealegi ei lase ma ei nuga ega laserit silma ligi. Ma ei saa ju prillidest loobuda, mille taha ma oma tuhmust ikka peidan ;)

Lisaks jäi nimetamata, et mul oli tekkinud väike kaval plaan prillid hoopis üle interneti osta, nii ei peaks end ju poodi minemisega vaevama (otsi eyeglasses online näiteks). Neid kohti on nüüd tekkinud, lisaks veel selliseid, kus võid näiteks oma pildi üles laadida ja siis erinevaid prille ette proovida. Siin on artikkel soovitustega prilliostu kohta internetis. Mulle tundus asi aga siiski pisut kahtlane, sest kes teab, kui suured ja laiad need raamid ikka on, lisaks veel mõõdud... Ja nõnda tahtsin lihtsalt ühest poest läbi hüpata ja pisut eeltööd teha. Eeltööst sai aga hoopis suur ost :)

Klaasid kokku

Eelmise aasta raamatud üle vaadatud... nüüd võiks mõelda, mida uus aasta toob, enne kui liiga hilja pole :) Loodetavasti ikka hulga raamatuid, aga muid lubadusi alanud aastaks ma endale ei anna ja pole juba väga kaua aega seda teinud. Luban endale ju iga päev midagi ;) Et võtan tolmu kapi pealt või küpsetan või lähen koeraga pikale jalutuskäigule või joon mõnusa tassi kakaod vahukoorega jne... Kui hästi need lubadused täidetud saavad, on muidugi omaette küsimus. Olen ka omamoodi sisemise rahu saavutanud... Ikka nii, et asjad on kuidagi paika loksunud, mis siin maailmas siis õieti ühe inimese jaoks tähtsad on. Jah, teoorias teadsin ikka et lapsed-pere, lähedased, aga tegelikult muretsesin terve maailma murede üle, ükskõik, kas need mind otseselt puudutasid või mitte. Püüdsin liialt õigust taga ajada ja maailma-ümbrust parandada, mis ei tähenda, et ma seda ikka edasi ei teeks, aga natuke rahulikumalt kindlasti! Ei tea, kas see ongi see vanaduse tarkus, mis aastatega kätte tuleb ;) Nii et klaasid kokku uue minu auks ja muidugi uue aasta auks ka :D
Laste klaasides on seekord ainult alkoholivaba pirnisiider, mida Ikeas müüdi ja mis meie pere õrnemate poolte üheks lemmikjoogiks.

Sünnipäev

Täna viis aastat tagasi istusin arvuti taga ning kirjtuasin oma esimesed read blogis. Esialgu peitsin end meie internetihaldaja lehekülgedel, kuni nad selles osas uksed kinni panid. Siis kolisin bloggerisse, enne võrdlesin mitmeid erinevaid ning otsustasin lõpuks ikka selle kasuks. Peamiseks määrajaks sai võime pisut kujundusega mängida, wordpress nõudis selle eest raha ja mina pole millegi eest nõus maksma, mida tasuta saab :)

Alguses olid mu postitused suhteliselt harvad, kuni sellest sai harjumus ja viis, kuidas lähedased minust ja perest pidevalt elumärki said. Mingi aeg pidasin järge loetud raamatutest, kui ise ühte hakkasin kirjutama, siis polnud enam selleks õieti aega. Samas mõtlen nüüd raamatuid lugedes, et tahaks nendest kirjtuada, kuid siis olen juba järgmise teosega hõivatud ning nii jääbki asi katki. Kirjutan siiski üles loetud raamatuid ning pean vähemalt piltidega järge :) Isegi Marile meeldis see idee. Vaatame, kas teeb järele.

Üks suur muutus toimus kindlasti peale minu raamatu ilmumist. Ma pole üldsegi sama kriitiline kui varem. Nii nagu kunagi lugesin ühe raamatukriitiku tunnistust, et niipea kui ta oli ise ühe raamatuga valmis saanud, siis muutus ta palju leebemaks :) Mõtlen just selle peale, kuidas igale inimesele on olemas ainult temale meeldiv teos, mis teiste puhul vaid põlglikku halvakspanu väärib. Mõne jaoks igav ja veniv teos on teisele täis häid mõtteid ning ideesid. Ning sellepärast jäävad minu omaarust väga targad ja kriitilised arvamised ära ;)

Võtsin kolm aastat järjest osa fotojahist. Mulle meeldis väljas käies hoopis teise pilguga ringi vaadata, märgata maailma rohkem. Kuid lõpuks väsisin sellest. Ja hetkel võtan seda rahulikult ning kui tuleb hea mõte või tuju, siis ei ütle fotojahist ära.

Ja kõige toredam on kõik need blogituttavad ning sõbrad, kellega on tekkinud omamoodi hea klapp, mis sest et enamusega pole ma kungai kokku saanud :) Nii tore, et te olemas olete :)

Pulmad

Täna ei saa vist ei üle ega ümber ühest pulmast, mis uksest ja aknast (st läbi meedia) sisse trügib, isegi nende jaoks, kes põlglikult kogu asja peale nina kirtsutavad. Meie ei saa ka üle ega ümber, et just täna on meie 24.pulma-aastapäev! Nii et palju õnne meile ja kõigile nendele, kes täna oma pulmi või möödunud pulmapäeva tähistavad :)

Kanada võtab Williami ja Kate'i pulmi üsna tõsiselt, kuidas mitte, kui meie potensiaalselt tulevasel riigipeal nii oluline päev käsil on :D

Meie pilt on võetud ühe Eesti "lossi" trepil - Saku mõisa ees. 

Elu karm reaalsus...

Diana Saare Tan "Regina, mu imekaunis võitlejanna"

Raamat väikesest eesti-hiina tüdrukust, kelle elutee ajuvähi tõttu vaid kümne aasta pikkuseks jäi. See on ema lugu tütrest, aus ülevaade, mida tähendab elu raske haigusega võideldes. Elades kaugel Ameerikas, hoidis ema läbi blogi  kursis lähedasi siin ja mujal, ning eks nii mõnigi võõras, kaasa arvatud mina, sattus tema lehekülgedele. Rõõmustasin oma tüdrukutega, kui lugesime headest uudistest ning lootsime südamest, et juhtuks ime...  Me tundsime Reginat läbi ema kirjutiste, kuid oli selge, et imekaunis Regina ei olnud ainult ilus tüdruk, temas oli nii palju sisemist sära ja hoolimist.

Aitäh Diana, et jagasid oma mõtteid ja tundeid, oma kalli Regina lugu! 

Muidugi puudutab lapse kaotus valusalt, eriti neid, kes on ise selle läbi elanud. Minu poeg oleks sel aastal saanud 23 aastaseks, täpselt sama vanaks nagu mu noor töökaaslane. Ja mu vanem tütar peaks 17ndat sünnipäeva meiega... Ma ei pidanud nendega elama läbi kannatust ja lootust täis aastaid, nad olid minuga vaid viivu. Kuid see ei tähenda, et kaotuslein olematu... Mul on nende jaoks oma väike koht südamesopis. Olen Mardist ja Annest rääkinud Marile ja Kirkele, proovinud seletada, kuidas mina näen viimaks surma ja elu karmi reaalsust. Ning mul on hea meel, et nad suudavad vähemalt teoorias võtta seda loomuliku osana elust. Jah, ma olen olnud kuri kõigi ja kõige vastu, lohutavad sõnad on tundunud vaid tühjade sõnakõlksudena... ma olen nutnud, kuni pisarad on lihtsalt otsa saanud. Ja viimaks leppinud, nii palju kui seda võimalik teha on... Nüüd teen, mis minu võimuses, et mu tütred oleks kaitstud, kuid samas annan aru, kuidas minu võimetel on piirid... Ma tean, et iga saatuse poolt rusikaga virutatud löök paneb tulevikuski tunded vohama, ükskõik kui asjalik ma teoorias ka pole, kuid ma tean ka, et elu ei jää seisma ning läheb peatumata edasi... Ainult palju tundlikum olen nüüd, ning pisarate ilmumise üle ei saa ma just kurta, isegi olukorras, mille puhul seda just ei oodata...

Olin hiljuti üllatunud, kui Kirke äkki nimetas, kuidas surm ei tähenda lõppu. Oleme imepisike killuke suurest kosmoseruumist, millest mikroskoopilisest mikroskoopilisemad osakesed on vaid hetkeks võtnud inimese kuju. (Life is a whim of several billion cells to be you for a while.) Ning kõige tähtsamaks on mälestused ning tunded, mida me kaasas kanname, kui sulle kalleid inimesi enam ei ole. Keegi kirjutas kunagi väga ilusti: nii kaua kui meid mäletatakse, oleme me olemas.

20 aastat Kanadas ja asjad meie ümber

Täna 20 aastat tagasi saabusime oma vähese varaga Rootsist Torontosse peale lühikest vahemaandumist Heathrow lennujaamas, mis Kuveidi sõja tõttu kubises relvastatud sõduritest. Ontario pealinn Kanadas jättis porise ja halli ilmega üsna masendava mulje... Veel mitu aastat hiljemgi soojendas südant mõte vähemalt Rootsigi tagasi minna. 1991. aasta jaanuaris ei osanud me ka sugugi ette näha, et juba sel suvel kuulutatakse Eesti vabaks.

1991. aasta piltides

Kui ma mõtlen meie tuleku peale, siis oleme hirmus suure tänu võlgu Tomi sugulastele, kes meie maandumise võõral maal üsna pehmeks muutsid. Nüüd, mil oleme ise saanud pisut abiks olla kahele noorele, kes siia mõneks ajaks õppima tulnud, siis mõtlen erilise südamlikkusega meile osutatud omakasupüüdmatule toele. Oleme justkui abistamise teatepulga edasikandjad ning kes teab, ehk kunagi aitavad noored tulevikus kedagi teist :) Muidugi olid ajad teised... hoolimata Rootsis viibitud pooleteisest aastast, oli siiski "päris" elu "vabas" maailmas meile võõras, sest tööd me Rootsis elamisluba oodates teha ei tohtinud. Hoopis teine lugu on praegu, kui kõik läänelik, mida omal ajal nõukogude võimud meie eest proovisid varjata, on täiesti loomulik osa tänapäeva Eesti elus.

"Meie noored", kes siin hetkel elu sisse seavad, said hiljuti Eestist kätte paki, milles mitmeid asju, mis kaasavõetud kohvritesse ei mahtunud. Omamoodi on nad täpselt samas paadis, nagu meie kunagi lahkudes. Enamus asju jäi Eestisse, kodu, mööbel, raamatud, riided... Meie jaoks olid need maha kirjutatud esemed, mida proovisime kirjade teel lähedaste vahel ära jagada. Eriti tore oli mu meheõe poolt saadetud sõnum ja foto minu vanast kitlist, küsimusega, kas selline väärtuslik asi peaks minu tagasitulemist ootama :) Ehk poleks pidanud seda praegu meelde tuletama, äkki esitab ta nüüd mulle kitlihoidmise arve :D

Kas mul oli midagi kahju maha jätta... tunnistan, et ei! Pigem tõmbas süda kokku mõttest, millal näen õde perega ja vanemaid (ajad olid teised...)! Muidugi oli väikeseid esemeid, mis mälestustega seotud, kuid päriselt ei nutnud ma ühtegi asja taga. Isegi nüüd, kui ma mõtlen oma vara peale praegu, kas oleks midagi, mida kindlasti tahaks kolides kaasa võtta või mille üle mul nende kadumisel südamest kahju oleks, siis peale fotode ja videote ei tule mul esimese hooga midagi meelde. Muidugi oleks kurb oma maja maha jätta, see on ikkagi ka väga omaseks saanud :)

Ma ei usu, et ma enne sellist elu(koha)muutust oleks samamoodi mõelnud. Mingi asja omamine (iga hinna eest) pole kindlasti üldse oluline, mis tähendab, et minust ei saaks kunagi korralikku kollektsionääri. Kõige tähtsamaks on minu jaoks ikkagi inimesed minu ümber, et nemad oleks õnnelikud, et meil oleks koos tore olla. Asju on vaja just nii palju, et oma elu rahulikult/normaalselt elada. Lisaks oma asjade mahajätmisele oli suureks "silmade avajaks" see, kui me Rootsis läksime Päästearmees töötavale sõbrale appi tühjendama siit elust lahkunud vanurite kortereid. Uskumatu, mida kõike inimene endale kokku oskab korjata... Samas olen mina ehk ainult selline :) Tegelikult loodan, et minusuguseid liiga palju ei ole, sest ajaloohuvilisena on tore, kui järeltulevatele põlvedele on jäänud hulgaliselt jälgi meie elust. Kui kõik oleks minu moodi, kes suurt asjadest ei hooli ning kui midagi kasutuks osutub, sellest kohe kiiresti lahti saada tahab, siis poleks mitmesaja aasta pärast midagi põnevat meie sajandist leida :)

Mis ei tähenda sugugi seda, et mulle ilusad asjad ei meeldi (eriti kõrvarõngad ;), aga tihtipeale kipun ikkagi nende peale vaatama, kas nende omamisel ka praktilist kasu oleks. Peaks vist ütlema, et mulle meeldivad praktilised kasulikud asjad, mida majas liiga palju ei oleks :D !

Jõulumeem

osalise ärgitusel ja tiia algatusel vastan küsimustele :)

1. Kas sulle meeldib jõul? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?

Muidugi meeldib, alati on meeldinud. Isegi siis, kui seda Eestis ametlikult tähistada ei tohtinud. Tegelikult ma imestan, kui julged mu vanemad olid, sest jagasime kahetoalist korterit vene perega ja meil oli alati kuusk õigel päeval toas. Isa toodud, metsast. Vahel kuuse latv (et puu ise metsas edasi kasvaks), mille okste otsa ilmusid rohelised võrsed. Meil seisis see siis mõnikord veebruarini toas, kus neljakesi 11 ruutmeetri peal pidime toime tulema... Jõulud tekitavad alati eriliselt mõnusa tunde, hetkeks jääb justkui elu seisma ning on hetk aega hinge tõmmata (peaasi, et jõuluvalmistustega liiale ei minda :)

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid selle veeta?

Kindlasti perega koos, hästi lihtsalt ja mitte sugugi toidukoormast lookas laua taga.

3.Milline on su esimene jõulumälestus?

Kindlasti jõuluvana ootus ja mure, kas mul ikka jõululuuletus meeles on. Aga siis avastasin ühel suvel, et ema oli peitnud laealusesse kappi jõuluvana riietuse! Ma polnudki pettunud, kuid mind pühendati suurde "jõuluvana saladusse". Mõni aasta hiljem, kui kõigil lastel selge, kes jõuluvana tegelikult on, võtsin need riided ja panin ise selga. Mängisin isegi väikesele naabripoisile jõuluvana. Üks suurem laps ühele väikesele lapsele :) Tore oli!

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?

Ärevus oli alati sees. Pidime kenasti luuletused pähe õppima ja olime tema tulekuks valmis. Meil käis kodus nii jõulu- kui näärivana :)  Ma ei teagi, miks... Arvan, et rohkem vene naabrilaste pärast, "jagasime" meie "näärivana" nendega. Veel... Ema seletas alati, kuidas jõuluvana on oma põhjapõtrade ja reega õuest ära sõidab, kuid ma ei jõudnud kunagi küllalt kiiresti aknale, et seda imet näha.

5. Parim jõulumälestus?
Ei tulegi midagi konkreetset meelde. Mulle meeldib lihtsalt vaikselt küünlavalgel istuda ning jõulumuusikat kuulata.

6. Lemmik jõulutoit?

Jõulud on mul kõige tugevamalt seotud mandariinidega :) Kui seda lõhna tunnen, siis olen kohe jõulumaailmas tagasi. Aga lemmikjõulutoitu ei oskagi nimetada. Traditsiooniliselt olen teinud seapraadi, kui verivorsti on, siis seda ka. Kunagi nägin palju rohkem toitudega vaeva, kuid nüüd võtan asja rahulikumalt. Pidupäev võiks olla iga päev natukese haaval, siis ei pea ühel korral aastas end korralikult täis pugima!

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?

Nagu ikka kodus oma kalli kaasa ja lastega. Natuke kurb, et ei saa olle oma lähedastega Eestis. Küpsetan aga kindlasti jälle midagi oma kanadalastest naabritele.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?

Lapsepõlvest ei oskagi midagi nimetada. Tavapärane jõuluvana, head söögid laual... Kirikuskäijad me ei just ei olnud.
Kuid oma perega oleme traditsiooniliselt peale jõululaupäeva õhtusööki läinud pikale jalutuskäigule. Vahepeal on jõuluvana käinud ja koti kuuse alla jätnud :D  Ja muidugi on peres päkapikkude traditsiooni, mida Kanadas ei tunta, kuigi olen proovinud seda üsna edutult pisut propageerida. Alustasin seda, sest tahtsin, et lapsed kirjutaksid ja loeksid eesti keeles. Meil on päkapikud Kriks ja Tiuks, kes hea meelega midagi paberile kirja panevad ning soki sisse jätavad. Oma õe käest sain hea idee pusletükke soki sisse panna. Esialgu ikka üks päevas, aga aastatega said lapsed suuremaks ning päkapikud tegid asja keerulisemaks (nii umbes 500 tükilise puslega). Tean, et päkapikkudel oli paras tegemine see ise kokku panna ja siis parasjagu tükke hommikuks valmis panna ;D Praeguseks on päkapikud vist otsinud teised majad üles, kus väikesed lapsed elavad. Sokk ilmus küll aknalauale, kuid millegipärast ei käi tüdrukud seda kontrollimas :)

9. Sinu jõulukingisoov?

Mina olen hästi tagasihoidlik ning polegi mul mingit soovi. Ma võiks siis kirjutada, et soovin maailma rahu ja sõdade lõppu, hea soov ju, aga... olgem reaalsed :)

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?

Mul on tunne, et ise jõulukinke tehes olen palju õnnelikum olnud! Mäletan tehtud kinke millegipärast palju rohkem :D

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Mina :D Mulle meeldib ju kinke rohkem teha, kui neid saada :)

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?

Ikka häid kingitegijaid ning palju rõõmu ja rahu pühadeks. Ja oleks tore, kui nii mõni teinegi sellest meemist kinni haaraks ning oma mõtteid kirja paneks! Annan teatepulga üle Evele, Sillele ja Kiilikesele, kui te pole veel asjaga tegelenud.

Meemi reeglid: Kopeeri siit blogist juhend/ küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/.

Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.

Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.

Tööjuttu

"Mulle meeldib sinuga töötada!" teatas noor kolleeg eile mulle. "Sinu käest on kerge midagi küsima tulla... sa tead niiii palju! Kui mul oleks oma firma, siis tahaksin, et sa seal kindlasti töötaksid!" :D
Muidugi ei tea ma just niiii palju midagi ning oskan ikka nii mõnegi kivi otsa komistada. Aga viimase 19 aasta jooksul samas kohas ametit pidades peaks ikka mõni asi selgeks saama :) Ja ma olen hirmkannatlik ning võin asju mitukümmend või mitutuhat korda üle seletada.

Ta uuris ka, kuidas ma nii paljude arvutiprogrammidega hakkama saan ning isegi uue kohvimasina trikid selgeks õpin (kusjuures ma pole ei kohvi jooja ega tegija :). Aga olen ilmselt omaaegse ühiskonna produkt, kes pidi kõigile probleemidele ISE kuidagi lahenduse leidma just nende väheste käepäraste vahenditega, mis meil omal ajal olid. Hiljuti vesteldes endast mõni aasta noorema samasuguse taustaga naisega, läksid mõtted just sellele, kuidas me õrnema poole esindajana sugugi kergelt kusagilt abi ei lähe otsima, vaid proovime ikka ise midagi ära nikerdada, olgu see siis katkine triikraud või õmblusmasin või arvutiprogramm, mille endale selgeks peaks tegema. Samas pole ma kindel, kas see, milliseks sa kujuned on just ainult ühiskonna mõju. Kui oluline on kasvatus, pere, kus kasvad. Meil ei olnud isa alati saadaval ning ema oli ikka päris kange, kes kergesti alla ei andnud ka tavapäraselt meestetöödeks peetavate asjade kallal pusides. Ning asi pidi ikka päris keeruine või tõsine olema, enne kui ta kellegi poole pöördus. Nõnda on mul eeskuju olemas ja ega ma ei saa halvem olla kui tema :D

Olin tegelikult väga liigutatud, kui kenasti mu töökaaslane mulle ütles. Millist kiitust sul veel vaja on :) Ja tööjuttu ma just väga ei rääkinud, kuigi pean ütlema, et viimasel ajal on mul päris hea meel tööle minna. Loodan ainult, et see pildvedes hõljumine liiga kiiresti otsa ei saaks :)

Ei saa mitte vaiki olla (ikka minu raamatust)

"It's unreal!" arvas Mari, kui nägi kõigile vaatamiseks ja ostmiseks poes välja pandud "Minu Kanadat". Siiani vist oli ta jaoks mina ja raamat ja poelett täiesti abstraktne mõiste :) Ja mida mina tundsin? Lihtsalt head meelt, et see seal oli ning lootust, et keegi ikka sinna sisse vahel piilub ja ehk isegi koju kaasa viib :) Kummaline suhe tekib kirjutatud raamatuga. Viimast lihvi andes on sees tunne, justkui oleks vaja seda veel siit ja sealt sopsutada, nagu lapsest hoiaks kinni ning ei taha kuidagi laia maailma saata. Kuni jõuad äratundmiseni, et aeg on tal lasta oma elu elama minna! Ja nüüd ta elabki iseseisvalt minust eemal, saab kokku paljudega, kellega ma kindlasti kunagi ei kohtugi. Ta võib neile meeldida või mitte, ta võib neid välja vihastada või hoopis rõõmustada. Temast võib saada nende sõber või hoopiski külmaks jätta.

Nüüd on ka parasjagu aega mööda läinud, et pean tunnistama, minu kriitikud pole just ülikriitilised olnud :) Tegelikult muretsesin kõige rohkem, mida arvavad need, kes meiega sarnaselt Kanadasse sattunud või siin elanud. Eriti muidugi veel need, kes juba pool sajandit Kanadat koduks peavad. Aga paistab, et ilmaaegu vaevasin pead. Suutsin siis vist diplomaatiliselt erapooletuks jääda ;) Või ollaks lihtsalt diplomaatilised ning oma negatiivseid arvamusi valjusti välja ei hüüta.

Kokkuvõttes on nii mõnigi saatusekaaslane leidnud mu raamatust äratundmist ja võrdlust oma tulekuga Kanadasse. Mõne puhul, kes mind lähemalt tunneb, tuli küll arvamine, et ma poleks pidanud hüppama teemalt teemale vaid ikka ajalises järjestuses oma elust jutustama. Kuid samas pole see just memuaar vaid ka riigi tutvustus läbi isiklike kogemuste. Lisaks veel see eluringi sümboolne jälgimine.

Ning kõige rohkem rõõmustasin vanemate eestlaste puhul, kes tulid mulle lausa isiklikult ütlema, kui palju neile raamat meeldis! Nii mõnigi märkis ära, et neil oli põnev lugeda ühe uuema immigrandist rahvuskaaslase kogemustest. Ega peale sõda, kui mitmeid mälesturaamatuid välja anti, polegi keegi väljarändamise kogemustest õieti kirjutanud. Eriliselt soojendasid aga südant need minu eakaaslased, kes tavaliselt eestikeelsest kirjandusest suure kaarega mööda kõnnivad, ja kes minu raamatu lõpuni lugesid. Vahetevahel küll sõnaraamatut appi võttes või emadele-isadele helistades, et mõnest kohast täpsemalt aru saada! Minu hea kanada-eestlasest sõber, kes ka raamatus figureerib, tunnistas, et talle tõi see lausa kohati pisarad silma, eriti kui eestlusest ja selle hoidmisest juttu.

Nii et mu süda on rahul. Ei tähendagi, kui paljudele olen suutnud toredaid elamusi pakkuda, olgu see üks või tuhat. Igaühe üle on mul hea meel! Annan ka aru, et alati leidub neid, kelle jaoks mu raamat midagi ei pakkunud (tean lugejana väga hästi, kuidas mõne soovitatud raamatu puhul samasugusest vaimustusest ei pakata). Vaevalt on olemas kirjanikku, kes eranditult kõigile meeldiks!

Kindlasti oli aga kõige vahvam ühe kanada-eestlasega tehtud vahetuskaup. Tema sai minu raamatu ja mina tema Newfoundlandi saare seeneteatmiku. 2004. aastal ilmus tema sulest laste jaoks kokku pandud tore lugu seentest - "Sõida seenele!" ja kolm aastat hiljem Newfoundlandi ja Labradori seeneteatmik. Ta otsustas umbes 10 aastat tagasi kolida Ida-Kanadasse väikesele Newfoundlandi saarele, kus saidki kirja pandud raamatud tema ühest lemmikteemast - seentest, kuigi ameti poolest on ta hoopis kirurg (ja on ka orhideedest sisse võetud). Ma pole kindel, kas ta ikka arstina tegutseb, sest on juba korralikus vanaisa staatuses :)

Järgnevalt Andrus Voitki "arvustus" minu raamatu kohta. Huvitav on see, et ta toob üles pealkirja küsimuse, sest mingil hetkel hakkasin samamoodi mõtlema, kuid viimaks jõudsin ikka äratundmisele, et minu Kanada on just selline, Toronto mätta otsast vaadatuna :D Eestis olles sattusin mõni päev tagasi fotole, millel oli Niagara juga ja mu sees tekkis eriline soe tunne, et see on ju nii tuttav ning lähedane, tükike minu Kanadat! Ja kui kunagi jõuan kõik Kanada nurgad läbi käia, siis võiksin palju põhjalikuma tutvustava teose välja võluda ;)


Tegin hea kauba. Suur tänu! Su raamat oli kenaks seltsiliseks, kui tegin laatsaretis pisipuhkuse.

Väljaarvatud Eesti Maja, millest sain hea ülevaate (olles ise Torontost eemal 10 a). tuletas te käekäik meelde mitu sarnadust mu vanemate pagulasgrupiga. Teatud sarnadusi on väljarändajatel, kuigi teil see nii "absoluutne" pole, kui neil. Pagulased moodustasid omaette unikaalse seltskonna. Põgenejail polnud mingit kontakti kodumaaga, kardin oli sulet. Lahkujad olid peamiselt 20-40, keskmiselt ehk 30 a eaklassis. Pooltel polnud lapsi, kes olid, olid tited. Seega noor seltskond, Sinust praegu nooremad. Moodustasid ainulaadse ühiskonna, kus 33 aastane oli kõige vanem. Polnud ei vanavanemaid, vanemaid, sugulasi, sõpru ega õpetajaid või teisi seltskonna/ühiskonna juhte, kes neist vanemad. Järsku olid ainuautoriteedid, kelle poole pööras kogu ühiskond igas küsimuses. 50 aastat hiljem oli 83 aastane ikka sama ühiskonna vanem liige ja autoriteet ning liider. Huvitav fenomeen.

Sinul, osalt iseloomu, osalt ka töö tõttu on suurem kontakt tolle ühiskonna viimaste ristirüütlitega, kes võitlevad samas vaimus edasi. Enamikul Sinu saatusekaaslastel, kes hilisajal lahkusid Eestist, pole endise väliseesti ühiskonnaga samasugune kontakt. Ka kodumaaga kipub kauguste ja kohapealsete murede tõttu side lõdvenema. Teatud mõttes moodustate ka sellise ühiskonna, kus 20-30 aastane jääb elux ajax vanemaks autoriteediks. Loomulikult mitte nii eranditult, sest, siiski mingi kontakt siinse eesti ühiskonnaga on alles, mingi kontakt kodumaaga ka ja sulate praegusis tingimusis palju kergemalt pärisrahva sekka, muutute osaks sellest ühiskonnast. Aga vähemalt samasugused sugemed on olemas. Huvitav olukord. Palju nägin Su kirjutises seliseid paralleele.

Kriitiline kommentaar oleks, et pealkiri ei kooskõlastunud sisuga. Õigem oleks olnud Minu Toronto, äärmisel juhul Minu Ontario. See pole öeldud negatiivselt, sest ükskõik milline pealkiri ei võta kübetki sisu küljest ära. Sellest ongi ehk raske muidu kui teoreetiliselt aru saada, kuna Sa oled oma aja ja ruumi toodang ja torontotsentristlik ilmavaade on loomulik torontolastele, olgu nad eesti või üldisest ühiskonnast. Üleüldse on Kanada nii suur, et kui sa pole lausa patriootlik seikleja, on raske kogu maast mingit arusaama saada. Mine palu kellelgi tallinnlasel mõnekümne aasta kohalike kogemuste najal kirjutada raamatu, Minu Euroopa! Ega ma ise ka nii tark ei ole, kuid olin just selline ringituuseldaja, nii et mitmed Kanada alad on mulle isiklikult tuttavad, mitmed veel jatkuvate sidemete ja korduvate visiitide kaudu. Eemalolijana torkab see silma. Kuid nagu öeldud, see ei võta sisult tükkigi ära, nii et katki pole midagi. Ega see pole paha raamat, kui kõik mille kallal norida, on pealkiri.

Tänuks ilusa raamatu eest saadan Sulle kevadlilli. Kahju, et sinililled siin ei õitse. Neist tunnen igal kevadel puudust. Ontarios on küll üks Hepatica, kuid mitte sama kui eesti oma--ebatavaline, kasvab sügavas lehtpuu metsas. Õitseb suvel, mitte nüüd, õied tihti lillakad, isegi roosad. Mede saarel pole sedagi. Aga on pähkel, mis ka Eestis peaks olema kaunis sarnane. Teised on kuremarjad. Ei tea, kas see on ikka õige nimi? Sõnastikus oli crowberry antud kuremarjana. Vares või kurg, mis seal vahet? Kasvavad mägedes, ülalpool puuvööndi, too mis pildid lausa harjal alatise tuule käes. Nimi Empetrum. Meil on neid 4 liiki. Pildil neist väikseim, Empetrum eamsii. Isased ja emased lilled õitsevad eraldi taimedel. Tolmutamine toimub tuule kaudu, nii et võivad juba sula ajal hakata õitsema, sest pole vaja putukaid. Näed isaste tolmupaune vartel kõrgemale tuulde sirutatuna, tolmu kübemed juba igale poole laiali pillatud. Teisel taimel ootab punane emane lill. Lillekesed on vaevu 1 mm läbilõikes, nii et pole just hiigla-hiigla suured. Kui natuke tudeerid, näed, et teatud sarnadus pähkli mamsliga, kelle portree eespool. Põhjuseks on, et ka pähkel on tuuletolmutatav. Kui ei pea sooja ilma ja putukaid ootama, on rohkem aega, et jõulupähklad koralikult küpseksid.

Nojah, terve raamatu eest on need väiksed küll, need lillekesed. Kuid arvesta sellega, et neid on ikkagi kolm ja tulid koos loenguga. Seda ka iga päev ei juhtu! Eriti loeng isikult, kes iialgi oma ühiskonnas kõige vanem ja aukartustärtavam pole olnud. Paraku aga olen selle staatuse oma perekonnas saavutanud. Olen nüüd esimene mees vikatimehele vastu minemas. Ega sealt neid palju tagasi tule.
....

Paljud kirjanikud kirjutavad. Punkt. Teised kirjutavad publikule, omaette oskus on kõnelda kaasinimesega. Sina kuulud sinna teise kilda--lugeja on Sul igas lauses silmi ees ja kõneled otse talle. Tegelikult paistab Su lugeja olevat Eestis elav eestlane, kes Sinuga seda reisu ja seiklust pole kaasa teinud ja kellele Sa nüüd räägid, mida oled näinud, mida kogenud, kuidas see Su endistest (ja Su lugeja praegustest) teadmistest erines: jagad, oma avastusi ja tähelpanekuid lugejaga, kellega Sul ühine taust. [Seega olen mina näiteks pealtvaataja, keda ehk rohkem huvitab kuulda, kuidas Sa siin maal sisserändajana hakkama said ja millised muljed Sul sellest olid, kui selle maa "objektiivset" kirjeldust. Teiste sõnadega, kuigi raamat pole kirjutatud otse mulle, pakub ta ka mulle huvi.] Sa kirjeldad parasjagu isiklikke momente, kuid mitte nii intiimselt, et keegi peaks end piilurina (pakuksin välja sõna "vuajöör") tundma.

Nii oleme ilusti ringiga jõudnud sinna, kus oleme täiesti kolleegid. Ka mina kirjeldan isiklikke kogemusi hiljutisest retkest võõrasse keskkonda ja kõnelen otse lugejale, kellega mul varemalt ühine tagapõhi. Kirjeldan talle, mida olen näinud, leidnud, avastnud seal seente maal. Jagan oma kogemuste (kui ka lugemiste) najal näpunäiteid, kuidas temagi saaks selles maailmas orienteeruda, ehk minu nõu tõttu isegi kergemini, kui mina. Ei pea oma raamatut teaduslikuks seene õpperamatuks, pigem isiklikuks reisukirjelduseks, otsekõneks oma enneseeneaegsete ligimestega. Paraku toetub ta vaid põgusal ülevaatel ja vähesil teadmisil, kuid selle tõttu mäletan veel hästi oma seeneignoratidest kaaslaste hingelaadi ja oskan nendega paremini suhelda. Kui on huvitavalt kirjutet, siis ehk pakub huvi ka mõnele kõrvalseisjale, kes kas seentest väga teadlik, või hoopis ei hooligi, vaid on huvitatud muusikast või lilledest. Nagu Sinugi raamat!

Parimat!

a

Juuksed

"Finally we got your old self back!" teatas Kirke minu uut soengut nähes! Ongi nii, et tegelikult on pikajuukseliseks olekut väga lühike osa minu elust olnud. Seekord polnud ma aga neli aastat kordagi juukseid lõiganud...

Umbes-täpselt neli aastat tagasi olin viimati juuksuri juures. Tol korral koju jõudes, võtsin vastu kõne õelt, kes teatas, et meie isa oli siit ilmast lahkunud... Ning kuigi me polnud kunagi väga lähedased isaga olnud, puudutas tema kaotus mind uskumatult sügavalt, eriti veel kodumaalt nii kaugel elades. Ma hoidsin juuksuritest eemale, ei tea kas alateadlikult võimalikest halbadest uudistest peitu pugedes...

Juuksed venisid omasoodu aina pikemaks ning ühel päeval sattusin nägema lühikest saatelõiku heategevuorganisatsioonist - Angel Hair - mille eesmärk on toetada neid lapsi, kes on vähiga võideldes oma juustest ilma jäänud. Otsustasingi tol hetkel, et juuksed, mis mul peas, pole enam minu omad, vaid kasvatan neid just sellele organisatsioonile annetamiseks. Nende poolt valmistatud parukad lähevad lastele, kelle vanematel poleks kunagi nii palju raha välja käia, mis üks korralik parukas maksma läheks.

Ja mina oma lühikese soenguga olen õnnelik ja rahul. Tom oli küll pisut vastu, aga eks see ole vist meeste häda, et nad tahavad pikajuukselisi :) Tüdrukud ütlesid hommikul veel: Go for it! Mis sa enam mõtled!!! Aga praeguseks on Tomgi leppinud ja arvab, et lühike soeng sobib :D (Pildil tundub küll lühike soeng tumedam, kuid see on ainult valgusest. Ma olen elus ainult korra juukseid punakaks värvinud, aga seda värviga, mis pesuga välja kulus.)

Mul on kindlasti hea meel, et võtsin vaevaks kannatlikult juukseid kasvatada. Isegi Kirke arvas, et ta võiks vaadata, kuidas lühike soeng talle sobiks! Talle meeldib väga mõte kellelegi abiks olla.

Minu kunagine soengutega mängimine on siin üleval.

Meie pere

Eesti Elus ilmus "Nädala portree" all lugu meie perest.
Ja me saime foto, kus me viimaks ometi kõik koos pildile jäänud :)

Minu Kanada

Nüüd on “Minu Kanada” juba teist nädalat poeletil kättesaadav ning ime-ime müügitabelis kohe esimese nädala järel päris tipu lähedale tõusnud. Alguses arvasin, et kõik mu sõbrad ja tuttavad tormasid ilmselt kohe poodi raamatut ostma, kuid hoolimata oma päris laiast tutvusringkonnast, ei ole vist see siiski piisavaks põhjuseks. Keegi arvas, et põhjust ei peakski kaugelt otsima. On ju Kanadas palju eestlasi, kellel veelgi rohkem sugulasi Eestis. Kindlasti aitas asjale kaasa ka Vancouveris toimunud olümpiamängud, mis muidu nii tähelepandamatu Kanada kõigi meeltesse tõi.

Kas ma oleks veel aasta tagasi uskunud, et ma lõpuks ikka nii kaugele saan ja minu kirjatükid kunagi raamatukaante vahele jõuavad? Kindlasti mitte... Sellepärast teadsid ainult mõned üksikud, mille kallal ma kodus peale tööd usinalt vaeva nägin. Kui Epp Petrone pöördus minu poole küsimusega, kas tahaksin proovipeatükki kirjutada (Marje Aksli õhutusel, hiljem nägin sarnast soovitust Siiri poolt ka), siis olin alguses kindlasti meelitatud, kuid järgmisel hetkel hakkasin juba kahtlema. Äkki proovin liiga suurt tükki pirukast hammustada. Üks asi on niisama blogis ei-tea-millest heietada, teine midagi vägevamat kokku panna. Tom arvas mu kõrval, miks sa ei proovi! Kui asjast asja ei saa, siis vähemalt on meie endi jaoks olemas midagi, mis tulevikus tore lugeda ja kuhu pidevalt täiendusi saab teha.

Kõigepealt võtsin ette oma vanad kirjad, mis täis hulgaliselt igat sorti tühja-tähja, milline ilm parasjagu oli ja mida me poest ostmas käisime. Aga samas leidsin mitmeid toredaid juhtumisi ja mõtteid, mis vahepeal kusagile kaugetesse mälusoppidesse peitu pugenud. Minu esimesed kümme lehekülge, mis viimaks paberile sai pandud ja mida hiljem uuesti üle vaatasin, olid ausalt-öelda väga igavad, isegi minu jaoks :)

Mu esialgne mõte oli minna enamvähem kronoloogiliselt läbi sellest, millega olime kokku puutunud. Viimaks kujunes toimetja Marje Aksli toel raamat hoopis kirjatükkideks, mis mingil määral jälgisid inimese eluringi võõral maal. Sünd ja meie tulek Kanadasse alguses, eestlased Kanadas, nende tegemised, meie endi kogemused Kanadast ning viimaks eluratta pisut kurvem lehekülg – vananemine ja matused.

Olen oma ehmatuseks juba mitmelt poolt kuulnud mõtet, et raamatu lõpp on sünge... isegi minu ema arvas nii... Alles siis kui ta järele mõtles ja uuesti vaatas alapealkirja: eestlase eluratas vahtralehemaal, siis ei paistnudki asi enam väga hall. Tegelikult on mul hea meel, et raamat on pannud ehk pisutki mõtlema, kuidas me oma elu elame ja võibolla rohkem hindama seda, mis meil käes on... vaatama pisut enda sisse ning rohkem rõõmustama oma lähedaste ja sõprade üle, kes meie ümber on.

Tom imestas, kuidas kõige raskemateks komistuskivideks osutus kaanepildi ja alapealkirja valimine. Mulle meeldis väga pilt, kus minu tüdrukud istuvad Eesti lipuga künka otsas, kus taustaks vahtralehekujuline lillepeenar. Kui aga nägin erinevaid disaine, siis vahtralehed “võitsid mu südame”. Oh, neid edasi-tagasi e-maile ja arutlusi, mille käigus enamus ikkagi lõpuks vahtralehti eelistas. Ma poleks kunagi arvanud, kui paljudele pisiasjadele on viimaks vaja tähelepanu pöörata. Isegi lühikese kokkuvõtte jaoks sai kaks erinevat versiooni kirja pandud :)

Kõik see oli minu jaoks uus aga omamoodi põnev kogemus. Mõned on küsinud, kas nüüd, kus ma ühe raamatuga hakkama sain, proovin veel midagi kirjutada. Keegi on öelnud, et on erinevat sorti inimesi. Need, kes lasevad sündmustel mööda minna ilma süvenemata või leiavad rahulduse asjad lihtsalt lahti rääkida, ning siis on need, kes suudavad toimunu ja probleemid ainult paberile pannes/raamatut kirjutades enda jaoks selgeks teha. Elades sünnimaalt kaugel, on mul hulgaliselt kogunenud mõtteid, mis kindlasti kõik sellesse raamatusse ei jõudnud ja mis ma enda jaoks olen juba ammu tahtnud lahti harutada. Neid olen ma endaga kaasas kandnud sooviga kunagi kirja panna. Kas ma oskan need ka kenasti paberile panna, on küsimus, milllele mul praegu küll vastust pole...

Raamatu kohta on arvamused kokku kogutud siia.

Minu Kanada

"Minu Kanada" on nüüd ametlikult ilmunud!
Tunnistan, et mul oli küll vahel tunne, et ma sellega hakkama ei saa :)

Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.

Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred - eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?

Smiley

"Hello, Smiley!" teatas töö juures meie uus Bahamalt pärit shokolaadivärvi koristaja. Vaatasin üllatunult talle otsa, kas ta tõesti minuga räägib, sest oma arust olin väga süvenenult ja tõsiselt arvutiga tõtt vaadanud ja pikast tööpäevast kindlasti näost juba päris hall!

Tegelikult tunnistan, et olin natuke kõrvust tõstetud :) See on üks abielupaar, kes juba üle kahekümne aasta Kanadas elanud, kuid kellelt pole Kanada talvine külm kariibilikku sära ja rõõmsameelsust ära võtnud. Nii vahva on nendega rääkida ning ammutada teadmisi/jagada kogemusi oma elust sünnimaal ja Kanadas. Muidugi soojendas südant ja rõõmustas, et nad ei pea mind põhjamaalikult tuimaks inimeseks, isegi kui ma selline olengi :)