Lasteaia moenäitused

Eelmisel laupäeval oli Eesti Lasteaia järjekordne monäitus. Vaatasin Eesti Elus üles pandud fotosid ja meenutasin, kuidas minu lapsed sellest osa võtsid. Panin kokku väikese kollaazhi aastatest 1999-2004. Kõik kleidid ja kostüümid on minu tehtud. Välja arvatud alumine punane kampsun. Selle kudus minu ema mu õetütrele 80ndatel lõpul. Kes oleks võinud siis arvata, et kampsun ühel päeval Toronto Eesti Majas moenäitusel kõigile imetlemiseks hoopistükkis teise lapselapse seljas on :-) Mul oli hea meel, et laps sai vanaema kätetööd teistele näidata. Siis kui minu tüdrukud lavalaudadel kõndisid, oli rohkem vanaemasid, kelle rõivaid lapsed kandsid. Emmesid aga mitte enam nõnda palju. Juba siis oli päris palju riideid lihtsalt poest ostetud. Nüüd, kujuan ette, on tõeline haruldus, kui mõni emme tõesti lapsele ise midagi valmistab... Natuke kurb, aga eks see elu ole nõnda aina mugavamaks läinud. 

Ma võiks ju ka rohkem õmmelda, aga kuidagi lihtsam on poest osta, või lausa internetist tellida. Tegelikult olen ma siiski Kirke jaoks natuke pingutanud. Kui ta oma kostüüme on soovinud saada. Mis tähendab, et mul on mõned kangad tekkinud, millest võiks veel midagi valmis võluda. Ka Kirke jaoks. Kes on huvi üles näidanud õmblemine selgeks saada. Ise tahaks kangesti nii mitmeid erinevaid asju teha, kududa, heegeldada, süstikpitsi teha, õmmelda, aga töö võtab nõnda palju aega, et õhtuks on lihtsalt võhm väljas. Siis on vardad ja süstik kõike kergemad korraks kätte võtta. Ei tea, kas mul lööb vanusega välja selline vanaemalik joon :D

Püha Patricku päev

Ma olen mitu aastat mõelnud, et võiks ju olla midagi rohelist, kui iirlased oma pidu peavad. Mõned meil töö juures ei unusta kunagi seda ära. Aga isegi kui mul see meeles, siis kodus pole midagi rohelist. Kui ma just oma koerajalutamisjopet ei taha tööl seljas hoida :-)  

Sel aastal sai valmis süstikpits tehnikas kõrvarõngad ja kaeluse äär. Mõlemad tulid päris kenasti välja. Kuigi kõrvarõngastega nägin ikka omajagu vaeva. Mustrit mul polnud. Oleks võinud osta, kuid nägin kohe ära, et see oli tehtud jämedama niidiga. Pluss nõelaga. Ma kasutan süstikut ja miski ei tõmba nõela poole. Nii ma siis pusisin oma peaga ühe kõrvarõnga valmis. Oli enam-vähem, aga polnud see, mis tahtsin. Esiteks ei jäänud algus ja lõpp kenasti, kui alustasin tipust. Nii alustasin hoopis ühe ringiga ja liikusin ülespoole ning uuesti alla. Pärlitega töö ei tule ka veel nii hästi välja, ku mulle meeldiks. Tunnen vahel, et peaks ikka mõne suuremate kogemustega käsitöölisega rääkima :-) Selle esimese kõrvarõnga lõikasin katki, et pärlid kätte saada. Kaelus on ka mu oma looming. Nägin juba tehes, et võiks natuke teistmoodi teha, aga muudkui jätkasin. See mul ju ainult enda peas, mis ja kuidas. Kokkuvõttes võin rahule jääda, et suudan pildi järgi midagi ära teha. Äkki nuputan veel midagi uut :-)

Sõbrapäev

Täna saab soovida siis kena sõbrapäeva. Seekord on mul ühe südamekese asemel lausa päris mitu süstikpitsist südant. Pean ütlema, et kudumine jääb mul ikka number üheks, mida mulle meeldib teha. Aga süstikpits on kohe selle kannul. Oma imestuseks oli ka heegeldamisega päris mõnus üle tüki aja tegeleda. Aga rohkem sellepärast, et nõnda saab vahvaid loomakesi luua. Kunagi tegin ka paberitööd paperquilling, mis on jäänud küll pisut unarusse. Sest süstikpitsiga saab veelgi kaunimaid asju luua :)  Oleks ainult seda ajakest kõigi põnevate asjade jaoks ;)
Sõbrapäevaks midagi tarka ka, millele võin oma kogemusest alla kirjutada: Tõeline sõprus on kui hea tervis, selle väärtust märkad alles siis, kui oled sellest ilma. -Charles Caleb Colton

Suss-sokid

Vahepeal ma ikka tegelen natuke käsitööga ka :-) 
Siis kui meil siin mõni nädal tagasi soojaahi üles ütles ja ma hea meelega susse oleks kandnud tavaliste paljaste varvaste asemel, ei leidnud ma muidugi ühtegi paari. Võtsin siis lõpuks ette ammu plaanis olnud suss-sokkide kudumise. Tallad olid ka ju valmis ostetud. Hästi mõnus lõng ja üldse edenes kuidagi suurepäraselt. Arvestades, et ma polnud kunagi varem sokke kudunud. Kindaid küll ja igat sorti muid imeasju, kuid sokid on kuidagi täiesti plaanist väljas olnud. 
Kui lapsed neid vaatasid, siis arvasid, et neil võiks ka sellised olla. Mitte et nad neid just kannaks, kuigi Kirke on mul siin modelliks. Ikkagi oma pere lapsed. Kõik me käime kodus paljajalu :-) Aga järgmiseks suureks külmaperioodiks oleks igaks juhuks midagi tagavaraks ;-)  

Kirke töid

Ma oleks pidanud eelmise postituse juurde hoopis Kirke kunstitöid juurde panema ;) Siin mõned neist. Igaühega on ka seotud oma lugu. Nagu näiteks vasakus all nurgas kujutab ta ennast, kes ta on ja mis teda mõjutab (loomulikult karate ja jaapani multifilmid/koomiksid). Paremas ülemises nurgas aga pidid nad disainiklassis valmistama papist tooli, millel ka istuda saab. Sai tõesti. Kuni me siiski selle lõpuks ära põletasime. 

Ma toon eraldi veel välja kleidi, mis samuti disainiklassis valmistatud. Teemaks taaskasutus. Aluskleidiks on üks vana pulmakleit, seelikuosa on mingist huvitavast papist, vöö origamililledest (tal võttis parasjagu aega, et neid kõiki voltida) ning ülemisel osal on kasutatud pusletükke. Lõpuks pihustas ta ülevalt kõik värviga üle. Minu meelest sai kena kleit. Juhendaja meelest ka. Palus luba see kooli jätta, et tulevastele klassidele eeskujuks seada. Kleidi pilt sattus ka kooli aastaraamatusse.

Viimaks Kirke disainitud möödunud jõulude piparkoogimaja. Kui keegi arvas, et torn juhtumisi majal kõver oli, siis eksis. Kõik oli plaanipärane ;)

Kirke töid

Ma oleks pidanud eelmise postituse juurde hoopis Kirke kunstitöid juurde panema ;) Siin mõned neist. Igaühega on ka seotud oma lugu. Nagu näiteks vasakus all nurgas kujutab ta ennast, kes ta on ja mis teda mõjutab (loomulikult karate ja jaapani multifilmid/koomiksid). Paremas ülemises nurgas aga pidid nad disainiklassis valmistama papist tooli, millel ka istuda saab. Sai tõesti. Kuni me siiski selle lõpuks ära põletasime. 

Ma toon eraldi veel välja kleidi, mis samuti disainiklassis valmistatud. Teemaks taaskasutus. Aluskleidiks on üks vana pulmakleit, seelikuosa on mingist huvitavast papist, vöö origamililledest (tal võttis parasjagu aega, et neid kõiki voltida) ning ülemisel osal on kasutatud pusletükke. Lõpuks pihustas ta ülevalt kõik värviga üle. Minu meelest sai kena kleit. Juhendaja meelest ka. Palus luba see kooli jätta, et tulevastele klassidele eeskujuks seada. Kleidi pilt sattus ka kooli aastaraamatusse.

Viimaks Kirke disainitud möödunud jõulude piparkoogimaja. Kui keegi arvas, et torn juhtumisi majal kõver oli, siis eksis. Kõik oli plaanipärane ;)

Sõbrapäev

Päev möödus väga rahulikult. Korraks sai koertega õues käidud. Ei olnud nii külm kui eile. Eile oli kohati tuulefaktoriga -40C. Tegin väikese jalutuskäigu raamatukokku. Ja sain valmis süstikpitssüdame. Mõtelsin, et sõbrapäeva puhul peaks ikka midagi temaatilist tegema :) Kinkisin südame kallile kaasale, kuigi süda on ju ammugi ära kingitud :P

Peaaegu linik...

Süstikpits (frivolite, tatting) tehnikas linik. Või peaaegu linik.. Kahjuks sai meie noor kutsa Sushi selle kätte ning arvas, et võiks nahka panna. Ei olnud söödav. Sai aru, kui oli pisut närinud... Tegi ikka kurjaks küll. Mind siis. Koer vaatas ainult pailapse näoga otsa. Saaksin küll parandada, kuid tuju oli läinud. Torkasin liniku hoopis sahtlisse ja võtsin uue mustri vahepeal ette. Kui pahameel ära kaob, siis otsin uuesti üles :-) Õppetund mulle, et midagi ei tohi laokile jätta...

Pühadeaeg

Pildike minu "jõulupuust", ikka nagu eelmisel aastal on meil vaid kuuseoksad kaunistuseks. Natuke uuema värgina aga süstikpitsi tehnikas lumehelbed okstel :)  Huvitav, et ma varem seda enda jaoks ei osanud avastada. Alustasin pisut üle kuu tagasi! 

Kevadel üles korjatud okstele ostsin seekord ledlambid, mis peenikese traadi küljes. Sai kenasti okstele panna, nii et ei jää väga näha. Oksad ise on ikka pungades, mis kunagi lahti ei läinud. Mul on hea meel, et oskasin ette mõelda, kui tänava äärde tõstetud oksi nägin :) Suvel seisid niisama vaasis. Aga nüüd jätan lambid külge ja kui tuju tuleb, võin ka muul ajal need põlema panna. Suvel läheb ju Torontos juba 9 ajal pimedaks, kui ikka suveajale minnakse. Muidu juba 8 ajal! Ei mingeid ilusaid valgeid suveöid!

Siin veel mõned "lumehelbed". Praegu olen muudkui edasi pitsi teinud. Aina paremaks lähen, vähemalt ise arvan nii :) Isegi pärleid olen hakanud sisse põimima. Aga eks mul ole veel palju õppida. 

Nõelapadi

Üle tüki aja sai õmblusmasin välja otsitud. Siis tuli meelde, miks vahepeal ta puhkusele saatsin, sest probleem oli pistete tugevuses. Need jäid väga lõdvaks. Juba mõtlesin, kas hakkan endale uut masinat muretsema (praegune on mul olnud aastast 91, kui Kanadasse elama tulime, nimeks Janome, supermõnusa nööbiaugu õmblejaga). Pisuke uurimist, tegi selgeks, et ega mingit supermasinat ei tasu leida. Küll on ühel ühed ja teisel teised vead. Häda, kui inimesed nii vabalt tänapäeval oma arvamusi avaldada saavad :D Vanasti uskusid müüjat ja läksidki õnne peale või õnge. Pidin siis otsustama, kas saadan masina taas kord puhkusele või uurin edasi, mis täpselt viga on. Arvestades, et päris mitmed olid pahased, kuidas parandusse viies põhiprobleem (st piste tugevus) jäi parandamata, siis võtsin aga aruvti ette ning sirvisin erinevaid lehekülgi. Kuni viimaks ka lahenduseni jõudsin. Ma ei tea, kas ise selle peale oleks tulnud, kuigi mõttes kahtlustasin, et seal kusagil võiks viga olla. Nimelt tuli lihtsalt õmblusmasina poolipesa küljes olev kruvi tugevamalt kinni keerata. Huvitav, kas see on midagi, mis tootjad meelega nõrgemaks jätavad, et siis inimesed kärmelt poodi tormavad uut masinat koju tooma :)

Aga et pikk jutt veelgi pikemaks ei läheks, siis tahtsin hoopis kirjutada, et suure õmblemise juures avastasin brittide sarja "The Great British Sewing Bee", milles harrastusõmblejad omavahel võistlevad. Hästi tore saade, kui keegi õmblemisest huvitatud on. Märkasin kolmanda saate ühe õmbleja hästi toredat nõelapatja, mil koera kuju. Agluses mõtlesin, et õmbleks endale ka ühe sellise, kuid siis arendasin mõtet, ning heegeldasin hoopis amigurumi koera oma nõelte jaoks. Nüüd on õmblemine hoopis lõbusam :)

Siia veel fotod "originaalkoerast", mis on andnud nii mõnelegi teisele õmblejale inspiratsiooni oma nõelapadja koera õmblemiseks. Tuleb lihtsalt kõikvõimsa Google abil otsida: great british sewing bee dog pin cushion :)

Tutimüts

Nii tore, kui lapsed vahel ise soovi avaldavad, et ma midagi neile kooks. Ja tore, kui see midagi ka ikka valmis saab. Ma kipun tihitpeale asju pooleli jätma või hoopis koon ja harutan ja harutan. Hiljuti võtsin ette sviitri tükid, mis juba rohkem kui aasta eest valmis, kuid kokku õmblemata. Ja... harutasin kõik üles. Sest kõigepealt vaatasin, et ma ei tea, milliste mõõtute järgi need valmis said.

Õieti tean küll :D Lihtsalt mind ei ole enam nii palju, et nende sisse parajalt ära mahuks, ilma et nad tekikotti meenutaks. Pealegi märkas Kirke mustrit (palmikud jne) ja arvas, et talle meeldiks midagi sellist kanda. Nii ma siis otsustasin, et sellest lõngast saab talle samasugune sviiter, aga muidugi väiksemas versioonis. Ma olen kuduja, kes ei nuta, kui peab oma tööga tagasi minema. Kui märkan viga ja töö käigus seda korralikult parandada ei saa, siis loomulikult harutan. Mõne jaoks on see muidugi overkill, aga ma ei kiirusta kuhugi. Kudumine ise, kui tegevus, pakub mulle rõõmu ja mõjub teraapiliselt :) Sellpärast pole mul ka pidevalt uusi asju, mis jälle valmis sain, sest ega ma just palju ei saa ka istuda "tegevusetult". Kepikõnnid õhtul võtavad ka oma aja.

Aga siin siis Kirkele kootud kõrvaklappidega müts. Sooviks oli saada South Parki ühe tegelase peakatet :)  Mina muidugi tegin asja keerulisemaks, ehk siis enda jaoks huvitavamaks, ja kudusin palmikud sisse. Kirke jäi väga rahule ja arvas, et ei jõua oodata, kui esmaspäeval sellega kooli läheb :D

Haapsalu sall Harry Potteri ainetel

Mis saab siis, kui laps soovib endale väga erilist salli ja emme lahkelt selle asjaga nõus on. Loomulikult saab sall kootud, mille ajendiks Harry Potteri raamatud ja emme viimase aja huvi haapsalu sallide vastu :) Mu tüdrukud kalduvad Slytherini fännid olema, ja selle õpilaste sall oli rohe-halli värvi. Puna-kollased sallid võivad teistele jääda! Vähemalt minu neidude arvates. Kui kudumi valmis sain, siis arvas Mari, et tal poleks ka midagi sarnase salli vastu. Nüüd ongi mul juba teine käsil erineva mustriga, kuigi see ei liigu nii kiiresti kui Kirke oma. Detsembris oli mul hulgaliselt jõudeaega, kui muu jaoks energiat polnud. Kirke arvates ei tohiks teist sellist salli küll enam majas olla :)

Haapsalu salli muster on pärit ameeriklanna Nancy Bushi raamatust Knitted Lace of Estonia (lõng on siit - Malabrigo Lace). Raamat oli mul juba ammu kodus, aga alles umbes aasta tagasi haarasin vardad ja lõnga, et midagi kududa. Esimene sall sai valmis, aga pisut aia taha, sest tegin ikka päris palju vigu. Ei saa ikka nina raamatus sellist salli väga kududa :) Mis ei tähenda, et sall kena välja ei näeks. Tegelikult kudusin Kirke sallil nupud ka pisut valesti, kuid Mari omaga olen juba targem! Eestis ootavad mind nüüd veel kaks haapsalu salli raamatut. Kudumine on alati kuidagi eriliselt rahustav ja mõnus minu jaoks olnud. Kuigi kahjuks pole seda nii palju saanud teha, kui meeldinuls. Muidu ma mingeid lubadusi ei anna, kuid nüüd tahan küll (pisut ka olude sunnil) enda jaoks rohkem aega anda.

Ulquiorra Cifer

Nii tore, kui lastele ikka veel plastiliiniga mängida meeldib :) Avastasin ühel päeval oma suureks üllatuseks, kuidas nad olid savist teinud väga peent tööd (savi saab ahjus kõvaks põletada). Võrreldes kunagiste kujukestega on nad väga palju edasi arenenud. Siin on üks näide anime teglasest, kelle kuju küll pildiga võrreldes palju väiksem. Mõni aasta tagasi pidin Marile Halloweeni ajaks just selle kostüümi tegema. Mari ise valmistas kipsist peamaski.

Ulquiorra Cifer

Nii tore, kui lastele ikka veel plastiliiniga mängida meeldib :) Avastasin ühel päeval oma suureks üllatuseks, kuidas nad olid savist teinud väga peent tööd (savi saab ahjus kõvaks põletada). Võrreldes kunagiste kujukestega on nad väga palju edasi arenenud. Siin on üks näide anime teglasest, kelle kuju küll pildiga võrreldes palju väiksem. Mõni aasta tagasi pidin Marile Halloweeni ajaks just selle kostüümi tegema. Mari ise valmistas kipsist peamaski.

Käsitöönäitus

Sel nädalal toimub Torontos järjekordne käsitöö näitus-müük. Kes siia satuvad, soovitan :) Mul juba piletid ostetud kõigi pere kolme tüdruku jaoks.

Käsitöönäitus

Sel nädalal toimub Torontos järjekordne käsitöö näitus-müük. Kes siia satuvad, soovitan :) Mul juba piletid ostetud kõigi pere kolme tüdruku jaoks.

Jõuluaegne käsitöö näitusmüük

Mu tüdrukud pinnisid juba tükk aega, millal toimub suur 11 päeva kestev käsitöö näitus-müük: One of a Kind Christmas Show. Lapsed on viimaks nii suured (eriti vanem), et ootavad huviga, millal saab teiste tehtud asju imetlema minna.

Seekord uurisid nad mul rohkem kõrvarõngaid, sest augud kõrvas meelitavad muidugi uusi ja huvitavamaid kaunistusi leidma. Ühtede puhul, mis Mari ostis, tegi halli habeme ja muheda olekuga müüja nalja, et sellistega on ennegi noored tüdrukud oma papasid ehmatanud, sest tekib mulje nagu oleks äkki kohe mitu auku kõrva ilmunud. Ja nii oligi, Tom ei saanud kuidagi aru, kuidas lapsel äkki totter idee pähe on tulnud ja kas tõesti ühest august ei aidanud. Ma ostsin endale ka mitu aastat tagasi sellised (Ear Curls) ning ehmatasin samamoodi Tomi. Aga asjad lähevad ju meelest ära, mida vanemaks saada ;)

Mina käisin lahtiste silmadega ringi ning otsisin ühte suurt savikruusi. Valik on suur, sest hoolimata sellest et mitmesajast käsitöölisest vaid osa savitoodetega väljas oli, siis ega seda õiget pole sugugi kerge leida. Piilusin neid siin ja seal, võtsin kättegi, kuid kui isegi oleks mõne peaaegu et ära ostnud, siis millegipärast polnud käepide küllalt mõnus. Viimaks jäi silma üks hästi lihtne täpikaunistustega maavärvides kruus, mille peale iga mu rakuke karjus: Seda ma just tahan! Mõttes oli see mul töö juurde viia, kuid siis otsustasin hoopis Tomi kingitud Iittala tassi teejoomiseks kaasa võtta, mis lisaks ka mu Soome sõbrannat meenutab (ta kinkis ühe mulle Eestis paar aastat tagasi). Siis võin seda vaadates terve päeva oma "happy place" peale mõelda ;) Kodus aga joon sooja teed uuest kruusist, mis Bingham Pottery firmanime kannab. Siin on kunstniku koduleht.

Koju ostsime veel mandlishokolaadi ja minu lemmikut jääveini moosi! On natuke kallis teine, kuid jõuluajal võib ju endale midagi eriti head lubada ;) See toitude proovimise osa on kindlasti meie kõige lemmikum paik. Ega põrsast saa kotis osta ja nii pakuvad müüjad oma tooteid proovida. Nüüd rohkem kontrollitult. Vanasti oli kõik laua peal vabalt võtta ja siis oli vahel küll tunne nagu oleks notsude vahele sattunud.

Ja kuna tegu on ikkagi jõululaadaga, siis pidin ühe jõulukaunistuse ka ostma. "Häid pühi" ei ole muide minu kirjutatud, vaid ikka kunstniku enda käega kirja pandud :) Leena Kimsto on neid erinevas suuruses inglikesi teinud väga-väga kaua aega. Juba siis kui mu lapsed Eesti lasteaias käisid, müüdi neid lasteaia tegevuse toetuseks. Osa tulust annetas Leena lasteaiale. Black Creek Pioneer Village, ehk Toronto vabaõhumuusem (ütleme nii Eesti mõistes) müüb ka tema ingleid.

Leena on hästi armas, jutustas mu tüdrukutele, kuidas eesti keeles on küll hea omavahel salaja kõneleda, kuid alati ei tarvitse see sugugi salakeeleks olla, kui mõni eestlane kõrvale satub. Kujutan ette, et igal siinsel eestlasel on sarnane lugu jutustada :) Ta soovitas ka neidudel ringi käia ning inspiratsiooni saada ise asjade tegemiseks, sest kuigi näitusel on palju ilusaid asju (ja koledaid), siis tihtipeale on neil arusaamatult kallis hind küljes. Minul hakkavad küll iga kord seal käies näpud sügelema, seekord jäime Mariga ühte mantlit vaatama ja ma ütlesin: aga ma oskaks ju ka sellise valmis õmmelda! Ülikooli ajal õmlesin endale mantli, millele sai isegi sooja voodri talveks sisse panna. Ema tuttav rätsep vaatas selle üle ja arvas, et olen väga tubli olnud ning soovitas ikka ise nööbiaugud käsitsi valmis õmmelda. Lootsin, et tal on mingi salanipp tagataskus, kuidas need ikka kõige ilusamad välja tuleksid :)

Kas ma nüüd just midagi kohe tegema hakkan, on iseküsimus. Palju lihtsam on poodi minna. Ainult vardad on mul küll õhtuti käes, hea rahulik tegevus. Eks siis jõua järgmise näituse ära oodata, mis tegelikult juba kevadel toimub. Oleme küll kevadise tavaliselt vahele jätnud, aga ehk seekord ikka läheme :)

Ise tehtud kingitus

Järgmisel nädalal algavad Maril eksamid - kokku viis, ja kõik järjest... Programmeerimises ja veel kahes aines pole eksamit, ülejäänutes siis peab ikka eksamilaua taha istuma (kirjalikud). Lugesin just, kuidas eksamile hiljaks jäädes, võib küll osaleda, kuid mingit lisaaega ei anta. Kui ilmud kohale peale eksamit, siis saad hindeks 0, ning oled läbi kukkunud. Ei mingit järeltegemist. Eriliselt range!

Tema ühe arvutiõpetaja jaoks on käesolev aasta viimaseks selles koolis, millest minu tüdrukul väga-väga kahju (õpetaja alustab kodule lähemas koolis tuleval sügisel, et ära hoida pikka töölesõitu). Mari otsustas õpetajale kingiks punuda järjehoidja, mille peal õpetaja nimi. Kahekesi Kirkega on nad viimasel ajal mulineeniitidest käepaelu pununud ning internet on appi tulnud, kuidas erinevaid mustreid luua. Minu jaoks käib see hetkel üle mõistuse :)

Kudumas

Eelmisele postitusele lisaks veel üks foto Kirkest, kes on enda jaoks ootamatult kudumise avastanud! Tavaliselt on mul vardad käes, kui vaatame midagi telekast (enamasti läbi interneti Eesti saateid). Ja eks see ole neiu huvi äratanud vist (heegeldamine on tal enam-vähem selge). Mul on hetkel pooleli üks proovilapp, mis kapi peal seisab. Ühel päeval haaras Kirke selle kätte ja hakkas uurima, kuidas täpselt see kudumine käib. Eks ma siis näitasin talle ette ja terve õhtu pusis ta varrastega kudumistöö kallal (samal ajal, kui teleriekraanil jooksid "Unistuste kontori" uued osad). Järgmisel päeval töölt koju tulles avastasin tüdruku taas kord vardad käes elutoas :)

Eks ma lase tal harjutada ja järgmisena võime midagi suuremat ette võtta. Igaks juhuks, enne kui keegi jõuab öelda, et kudumine on vanaemade meelelahutus, rääkisn Kirkele, kuidas paljud kuulsad näitlejad koovad ka ;) Hiljutine teade Katherine Heigl'i kohta, et ta võtab enda õlgadele uue filmi produtseerimise (täidab ka peaosa rolli), mis põhineb Ann Hood'i raamatul "The Knitting Circle", annab veelgi põhjust kriipsutada alla kudumise taassündi :D

Jõulud tulemas...

Täna panime aknale IKEAst kunagi hangitud aluse seitsme küünlaga. Lapsed küsivad pidevalt, miks meil hanukah küünlajalg aknal on. Isegi mõned sõbrannad on uurinud, kas oleme juudid :D Proovisin siis seletada, et küünlad tähistavad nelja adventi ja siis kolme jõulupüha. See sai küll väga imelik seletus, sest jõuludel on ikka vist kaks püha, aga arvasin siis ka 24. sisse, mis niikunii eestlastel alati palju olulisem olnud :)

Käisime eelmisel nädalal Mariga jõulumessil (rootsi jõululaadale ei jõudnudki...), kust ostsime uksele uue kena pühadeteemalise kaunistuse. Tom imestas, miks nad küll roostes asju seal müüvad :) Aga meile meeldis. Mõned pildid on klõpsitud just sealt.

Sel nädalalõpul olime One of a Kind käsitöö näitusmüügil (pilte pole, sest nad ei luba pildistada, aga nende kunsti võib osaliselt siia imetlema minna - vali kategooria ning paljudel on ka oma kodulehe link juures). Mõlemad lapsed olid varmalt kaasa tulemas! Tore, kui nendest on äkki saanud sellised, kes hea meelega teevad kaasa, mis varem igavust ja tüdimust tekitas. 

Tegime mõned ostud. Mari otsis ühte shokolaadimüüjat, keda mäletas eelmisest aastast. Pidime siis neid maiuseid ostma. Mina leidsin üles veinimoosi leti ning sammusin sealt  rõõmsalt kolme purgiga ära. Enne seda muidugi pidin kenasti ikka kõik moosid läbi proovima, kuni just need kõige magusamad üles leidsin. See maitsmine ongi vist meil põnevaim osa, sest paljud pakuvad oma söödavaid tooteid maitsta. Nende lettide ees on ka rohkelt liikumist. Müüjad, kes ei raatsi seda teha, istuvad väga mahajäetuna teiste vahel! 

Kirke sihiks oli olnud külmkapimagnetid (nagu ta hiljem mulle tunnistas), mida me eelmine kord ei ostnud. Tema lemmikuks magnet, millel kiri: Bad spelers of the world untie! Kotti sattus veel mõni kingitus, mis päkapikud sinna salaja poetasid. Kui lapsed väsinult ühele pingile vajusid, siis lubasid nad mul omapäi natukeseks toimetama minna :)