Island 3

Teise päeva hommik algas minu jaoks jälle päris vara, kuigi Kirke magas mõnuga edasi. Mulle ikka ei sobi need imelikud ajavahedega mängimised. Või õieti on vist minu vanus selline, kus keha ei taha sugugi harjuda sellega, mis pole tavapärane. Ei aidanud kaasa, et hommikul algas ka liikumine korteris. Ilmselt oli keegi tööle minemas. Meil just väga kiiret polnud, sest alles kolmest pidime auto saama. Kuid enne seda olin välja peilinud paar muuseumi, mis autorendi lähedale jäid. Taas kord vihma vastu varustatuna, seadsime sammud mere äärde, mille kallast mööda tahtsime jalutada vana sadamani.

Olen ikka täielikult mereinimene, kui midagi sellist olemas on. Kui vee äärde saan, siis tunnen, kuidas ülim rahu mu hinge ja meele kaissu võtab. Isegi kui ilm pilves ja tuuline ja vihmane ja kõik muu sinna juurde. Õnneks olime muidugi kõigega arvestanud. See tähendab kurja ilmaga. Palju jalutajaid just ei olnud, kuid ega me päris üksi ka polnud. Soovitan kindlasti võimalusel see rannaäärne tee ette võtta, kui Reykjavikis peatuda. Sealt leiab ka mõned skulptuurid. Kuigi ma ootasin, et neid oleks palju rohkem. Ruumi seal jätkuks 😉 

Kõige kenamaks on vastuvaidlemata paadi kujuline kunstiteos. See on 1986.aasta võidutöö, millega tähistati linna 200-ndat sünnipäeva. Nimeks "päikese rändaja" või midagi sarnast. Meenutab ju viikingite laeva, kuigi originaalne kontseptsioon skulptuuri taga oli ood päikesele, valguse ja lootuse sümbolina. Ükskõik, mis autori mõtetes ka ei olnud, on see minu meelest üks väga ilus töö. Natuke raske on seal pilti saada, ilma et inimesed ringi ei sibliks. Aga samas on hea, kui keegi võrdluseks ka peale jääb 🙂 

Lisaks foto ühest teisest kujutisest, mille kohta me proovisime natuke infot ammutada, aga eriti midagi ei leidnud. Ilmselt mingi vulkaaniline moodustis. Ja üks vähestest piltidest, kus ma ka peal olen. Ma olen ju selline, kes peamiselt fotokat enda käes hoiab. Nii et mul ei tohiks olla põhjust kurtmiseks. Üldse juhtus nii, et kuigi ma klõpsisin päris palju pilte, siis kindlasti hoopis vähem, kui ma muidu harjunud tegema olen. Lihtsalt otsustasime Kirkega, et naudime hästi palju ümbrust ja ammutame muljeid. Sest vahel muutub see pildistamine peaaegu et kohustuseks. Niipea kui pildi kätte oled saanud, siis polegi aega rohkem koha nautimiseks. Juba on vaja järgmise foto jahile minna  😉

Kontserdihoone Harpa jääb ka kenasti vee äärde. Hästi huvitavalt on lahendatud üks sein, mis on täielikult geomeetriliselt akendega kaetud. Esimene kontsert peeti siin aasta 2011. Islandlastel olid suuremad plaanid ehitusega, siis kui majandus õitses. Aga suure krahhiga jäi kogu projekt pooleli. Hea on, et kontserdimajana ta ikka valmis ehitati. 

Hoonest paremale poole jääb suur ala, kus on hulgaliselt kive, mis kaldaäärt kindlustavad. Ja mis näeb natuke välja nagu draakoni teravate ogadega selg. Turistid on leidnud sealt endale mängumaa, kuhu ehitada muistsete islandlaste eeskujul teetähiseid. Mulle tundus esialgu kogu see asi hästi põnevana, kuni sain teada, et tegelikult on see saare risustamine, või õieti looduse rikkumine. Ilmselt ei tähenda see nii palju linnas endas, kuhu kivid niikuinii mujalt kohale tassitud. 
Kui aga minna loodusesse ja sikutada kive paigast ära, et neid kusagile mujale kuhjata, teeb eriti Islandis palju haiget. Sest juba ainuüksi samblal hooletult kõndimine tähendab seda, et võtab aastaid enne, kui see taastub. Imelik on ka see, et mõnel pool on turistid lausa muistsete teetähiste otsa kive ladunud... Nii et paluks kivimängud koju jätta. Ja lihtsalt loodust imetleda! Ütlen seda ilusti kõigi islandlaste nimel 🙂 Vaadake kasvõi kõrvalolevat fotot, mille ma nende "murust" tegin. Mujal maailmas on linnas platside vahel enamasti ikka rohelised laigud. Siin kummitab ainult kivipuru. Lisaks võib arvata, et mis see mõne kivi kaasatoomine ka Islandis tähendab... neid ju nii palju seal. Aga ikka tähendab, eriti kui minnakse haruldaste kivide kallale. Las nad jäävad ikka saarerahvale ja külalistele imetlemiseks.

Olime sunnitud kontserdihoone eest väikese ringi tegema. Vist on ka Islandil nii, et suvi on parim tee-ehituste aeg. Nõnda õiget suunda otsides sattusime saareriigi parimate viinerite peale - Baejarins Beztu Pylsur - vähemalt reklaamide alusel. Arvestades, et nad on juba aastast 1937 tegutsenud, siis ehk on väitel tõsi taga ka. Praegune omanik on asjale alguse pannud mehe lapselaps. Aastal 2006 valiti see viineritoidukett mingi küsitluse alusel parimaks Euroopas. Ma olin neist enne lugenud, aga mõtlesin, et vaevalt me viitsime eraldi otsima hakkama. Nüüd, kus nende ees seisime ja kõhud oma tühjusest natuke märku andsid, siis võtsime kahepeale prooviks ühe. No, mis ma oskan öelda... viiner saiaga. Kindlasti parem kui Kanadas. Aga ainult vorsti pärast ei ole mõtet Islandireisi ette võtta 🙂 Küll aga tasub vorstile lasta enamus kastmetest peale laduda. Eriti meeldis mulle praetud sibul. Lõhnad meelitavad muidugi tiivulisi ka kohale. Üks kajakas piidles väga tähelepanelikult, kelle käest vorstijupp pihta panna.

Siit seiklesime tänavate vahel edasi. Telefonile aegajalt pilku heites, kus täpselt oleme. On see elu ikka palju lihtsamaks läinud, kui ei pea paberkaardil järge ajama, kuhu minema peab. Nüüd särab sinine täpike virtuaalsel kaardil virtuaalset järge pidades 🙂 Siia veel mõned fotod sadamapiirkonnast. Tundus, et oli populaarne koht, sest päris palju rahvast jalutas ümbruses. Meie rõõmuks halastasid mingil hetkel suured hallid pilved meile ja nägime lausa sinist taevariba. Lootust oli paremaks ilmaks...

Lõppu veel kord foto turistide ehitatud kivimärkidest. Mis on üks asjadest, mille üle islandlased turismi suurenedes üldse õnnelikud pole. Muude asjade hulgas, mille üle pahandatkse on ebaviisakas käitumine kohalikega suhtlemisel; vales kohas telkimine ja prahi maha jätmine; looduse kasutamine WC-na ükskõik, kus ka ei olda; hotellide ehitamine paikadesse, mis võiks looduslikuks jääda; hindade tõus; pääsmete müük, et looduslikke paiku vaatama minna - vahet pole, kas oled turist või kohalik, maksma pead ikka (kuigi, nagu aru sain, siis näiteks Sinise Laguuni puhul on kohalikel võimalik odavam sissepääs mingi trikiga muretseda ja osavamad võõramaalased saavad ka sama küsida). Kuna omal ajal piisas vaid väikestest teedest, et mahutada uudishimulikke, siis nüüd on vaja raha, et ehitada näiteks laudteid, mis kaitsevad taimestikku. Sellepärast ei tasu väga nendelt kõrvale astuda! Ja nii ongi, et kõige tähtsam on ikka hoida ja austada saare loodust! See ongi ju nende kõige suurem vara!  

Island 2

Peale lõunat kesklinna jalutades hakkas juba natuke tibutama. Õnneks olid meil kerged tuule- ja vihmakindlad kilejakid kaasas. Mul ka nokamüts, mille olin juba tükk aega enne reisi kohvrisse torganud. Et ei unustaks. Kui vihma sajab, siis prillikandjal on raskusi läbi märgade klaaside maailma vaadata. Eriti kui ei saa vihmavarju kasutada, kuna kõva tuulega pole sellest suurt kasu. Nagu Islandisse reisijatele kenasti seletatakse, tuntakse turistid tagurpidi keeranud vihmavarjude järgi ära 😃

Meie teele jäi esimesena ette linna keskele ehitatud kirik, Islandi üks kõige kõrgemaid hooneid - Hallgrímskirkja. Mille kahekesi kohe vallutasime. Kõrgust on tal 74.5 m. (Oleviste on 123.7 m). Juhtumisi sattusime kirikusse just sel ajal, kui toimus orelikontserdi harjutus. Nii et saime natuke muusikat nautida. Lugesin, et neil oleks õhtul ka kontsert olnud. Kuid selleks olime juba ette liiga väsinud, et uuesti välja minna. Ostsime hoopis torni otsa minemiseks liftipiletid ning sättisime end järjekorda. Vaatasin küll uudishimulikult ringi ega kusagil treppi pole, kust üles saaks. Just nagu Oleviste torni. Aga nad parem vist usaldavad lifti, kui et turistid mööda treppe kondama hakkaksid. Ülevalt avanes neljast küljest kena vihmane vaade. Sest nüüd juba sadas natuke rohkem. Sees hakkas ka pisut palav. Oligi hiljemgi pidevalt nii, et kui õues pidi end tuule ja külma eest kaitsma, siis ükskõik kuhu sisenedes, oli vaja riideid vähemaks võtta. Soovitan väga jälgida riietuse osas mitmekihilisuse põhimõtet. Meil ei hakanud reisi jooksul õues kordagi külm ega tuul ei tõmmanud läbi. Mul olid ka murdmaasuusa pikad püksid kaasas, mis lasid hingata, aga hoidsid hästi sooja.

Ega me esimesel päeval suurt midagi muud ei teinud. Jalutasime pisut linnas, astusime poodidesse sisse, kus meid pidi nuuskpiiritusega turgutatama, kui hindadele pilgu peale viskasime 🙂 Mul oli ka mõte, et muretseks endale ühe ehtsa islandi kampsuni, mille islandlase hoolikad käed valmis kudunud on. Aga kui neid lähemalt vaatasin ja katsusin, siis kadus millegipärast isu ära. Eemalt paistavad nad kuidagi palju kenamad. Ja pehmemad. Kenad on nad ikka lähedalt ka, kuigi ma ei oodanud, kui jämedate varrastega neid kootakse. Ainuke probleem tekkis tundega, kui kude sõrmede vahel hoidsin. Kuidagi kare ja tuim oli kude näppude vahel. Reisi viimasel päeval uuesti ühte katsudes, arvasime aga juba, et polegi vist nii hull. Aga nagu Kirke ütles, ilmselt olime juba sellega ära harjunud. Oskasime oodata 🙂 Nii et kampsunit ma ei ostnud. Kui, siis koon ühe endale iseenda hoolikate kätega😜

Leidsime üles turistide jaoks mõeldud infopunkti. Sest kuigi ma olin oma reisi oodanud, polnud ma just ikka veel õieti selgusele saanud, mida ma täpselt tegema hakkan. Mis ei tähendanud, et ma hulgaliselt kirjandust lugenud ja internetist tarkust ammutanud poleks. Haarasime mõned lehekesed ja raamatukesed kaasa ning seadsime sammud tagasi tee peal nähtud krepikohviku poole. Kõhud olid vahepeal väga tühjaks läinud. Hoolimata Eestist kaasa ostetud spinatisaiakestest 🙂 Astusime ühte pannkoogimajja sisse, kus sõime elu kõige kallimad pannkoogid. Maitsesid nagu pannkoogid, ei läikinud kullast ja karrast, mis hinna järgi otsustades oleks võinud oodata 😉 Tegelikult ei tohi kurta, sest nad ju peavad palju asju sisse tooma. Nii nagu Põhja-Kanadas võivad mõned toiduained hingehinda maksta (näiteks piim).

Pean tunnistama, et vihm, mis vahelduva eduga meid külastas, ja väsimus, võtsid tuju avastusretke jätkata. Olime juba hommikul poole viiest üleval olnud, ajavahe ka otsa ning siis pole ime, et vaim oli juba pehme voodi ja sooja teki juures. Tagasiteel ei tekkinud enam isegi vihmapause, nii et teksad olid meil kergelt niisked, kuigi jalatsid pidasid hästi vastu. Ainult Kirke omad hakkasid kahjuks pisut pigistama. Ta jalg on üsna lai, nii et häid jalatseid ei ole alati kerge leida. See tegi natuke murelikuks, sest kui vihm samamoodi jätkub, siis ei saa ta ka oma ketse jalga panna, millega tal mugavam oleks.

Kedagi kodus polnud ja meil tekkiski juba tunne, et olemegi omaette, kuni perenaise sõber kohale ilmus. Rääkisime natuke juttu. Tuli välja, et ta on lätlane. Huvitav, kuidas selle peale tekib kohe vastastikune tunne, nagu oleksid oma kõige lähedasema sugulasega kokku saanud. Naabrid ju 🙂 Või on hoopis see vennasrahvaste jutt nii kõvasti meile külge hakanud 😉 Noorhärra oli lausa üle aasta Kanadas elanud noorte viisaga. Tööd teinud ja seigelnud. Aga kuna see paberimajandus pole sugugi lihtsamaks läinud, et hoopistükkis Kanadasse jääda, pigem ikka keerulisemaks, siis otsustas ta võtta vastu sõbra kutse Islandile tööle tulla. Oma erialale. Milleks on puusepa töö. Talle pidi saareriigis väga meeldima. Ja ta ei kahetse üldse, et Kanadasse ei jäänud.

Jutud aetud, uurisin, kus kõige lähem toidupood oleks. Mitte et ma kangesti süüa tahtsin tegema hakata, aga tundsin, et see aitab ehk mind pikemalt üleval hoida. Ja ajavahest üle saada. Kronan oli pood, mis asus umbes kilomeetri kaugusel. Pidi olema selline odavamat sorti asutus. Täpselt samuti nagu Bonus. Viimane jäi paaris kohas silma oma roosa silma pilgutava notsuga. Suutsin Kirke kuidagi välja ajada. Just siis, kui vihm pisut järele oli andnud. Pood ei olnud väga suur, aga valik oli enam-vähem. 

Mul oli Eestist kaasas pakk Pehmikut - tatra ja kanepiseemne leiba. Kuid Kirke keeldus seda söömast. Nii et võtsime poest rukkileiva, mis näis üsna "ohutu". Hiljem tuli küll välja, et leib oli vääääga magus. Muid leibasid me ei proovinud. Nõnda on raske öelda, kas kõik samasugused magusad olid. Skyri jogurtitopsikute ees seisin tükk aega, õieti proovisin seista ja uurida, aga inimesi muudkui vooris mööda, kes haarasid kapist teadjatena oma topsikuid, ja vahekäik oli nii väike. Kuna laps sikutas uimast ema tee pealt ära, siis haarasin viimaks ühe maasika oma kaasa. Kirke leidis hoopis Skyri joogi, mis meie mõlema lemmikuks osutus. Seda varusime hiljem igaks hommikuks, mis me seal olime.
Minusuguseid udupäid oli muidugi rohkem. Mõned lahked islandlased seletasid ostlejatele inglise keeles saarerahva toidu omapärasid. Üks neiu toksis telefoni siltidelt loetud sõnu. Minu õnn on see, et ma rootsi keelt tean. Nõnda võib mõnest sõnast isegi kuidagi aru saada 🙂 Ühele poemüüjale ütlesin tema islandikeelse summa peale inglise keeles... neli tuhat ja...? Need tuhanded ajasid muidugi pea täiesti sassi. Nii sassi, et enam ei suutnud järge pidada, kas see või teine tuhat on ikka vähe või palju. Mingil hetkel annad aga hoopis alla, sest lõppude lõpuks sööma ju peab ja kui ongi kallis, siis mis seals ikka teha. Toetame aga Islandi majandust. Poest võtsime kaasa veel kiirnuudleid ja kaks kokku mätsitud kotletti. See tähendab, need oli vaja enne söömist ikka ära praadida 🙂

"Kodus" oli juba perenaine Solveig tagasi tulnud. Ladus õllepurke kappi. Ütles vabandades, et see on selline pikema aja varu, sest alkohol on hirmkallis. Väga võimalik, kuigi ma hindu ei käinud uurimas. Olin lihtsalt lugenud, et turistidel soovitatakse kõik kangem kraam lennujaamast kaasa osta, kuna seal saab selle odavamalt kätte.

Sel ajal, kui ma siis kotlette praadisin, tuli meie üllatuseks veel üks külaline. Korterist jagatakse kahte tuba turistidega. Minust pisut vanem poisipeaga naine oli pärit Inglismaalt. Ta olevat juba paar nädalat Islandil bussidega ringi rännanud. Tahtis augusti lõpuks ringi peale teha ja siis praamiga tagasi sõita. Siiani olevat ta peatunud hostelites. Kus ta vahel leidis, et parem on, kui ta teeb nägu nagu ta inglise keelt ei oskaks, kuna jutud läksid mõnikord väga kummaliseks Islandi kritiseerimiseks. Ta rääkis ka oma lastest, kellest üks tahaks perega ära kolida Kanadasse, kuna Inglismaal on asjad nii nagu nad on kogu selle Brexiti ja muuga. Kuid teine tahab jääda ning aidata kohapeal kaasa, et asjad jälle korda saaks.

Ja nõnda saigi meie esimene päev Islandil läbi...Viimane foto lähedal asuvast pargist, kus kunstigalerii asub. Nii armas on näha lilli, mid naljalt Kanadas ei märka, kuid mis koduselt tuttavad. Lõvilõuad olid meil lapsena suviti ikka aias õitsemas.

Island 1

Island on mu mõtetes olnud juba iidamast-aadamast. Ei ole ma unistanud palmisaartest või soojadest maadest, ikka pigem vaadanud põhja poole. Siiani on see ka vaid mõtteks jäänud, kuni kevadel Eesti reisi jaoks pileteid otsides, tekkis tunne, et nüüd... Kindlasti mõjutas mind ka eelmisel aastal läbi elatud kasvaja saaga. Kõige mustemate mõtete ajal ei saanud kuidagi peast, kas tõesti polegi mind varsti enam ja ma ei ole saanud oma unistuste Islandit nähagi. Loomulikult olen ma tüüpiline näide, kuidas inimesed tahestahtmata arvavad, et küll ma jõuan... Kuni enam ei jõua... Igal juhul said tagasilennu piletid kinni pandud nõnda, et veedame Kirkega neli päeva Islandil. Tema oli kohe nõus minuga kaasa tegema, mis iganes ma siis ka ei planeeri. Airbnb kaudu leidsin kolmeks ööks väikese toakese üsna Reykjaviki kesklinna lähedal. Jutu järgi vaid 20 minutit jalutada.

Tükk aega kaalusin, kas paneks kinni mõned ekskursioonid linnast välja või rendiks hoopis auto. Ja kui auto, siis kas terveks ajaks või lühemaks. Ühtepidi ootasin reisi, teisalt lükkasin muudkui mõningaid otsuseid edasi 🙂 Kui Kirke käest uurisin, kumba ta eelistaks, siis tema ütles kohe, et parem ikka autoga ise sõita. Uurisin hindasid ühte ja teistpidi, kuni kõige loogilisemana tundus, et võtan kesklinnast auto teise päeva pärastlõunal ja viin lahkudes tagasi lennujaama. Nõnda maksan vaid kahe päeva rendi eest, aga auto on käes kolmel päeval. Valisin ühe väiksematest ja odavamatest masinatest, sest olime ju ainult kahekesi ning mingeid ekstreemseid reise ei plaaninud. Meil poleks selleks aegagi olnud. Ja muidugi pidi see automaatkäigukastiga olema. Jätsin GPSi juurde lisamata. Kasutasime oma telefone. Mul oli Goolge kaart maha laetud selle piirkonna jaoks. Töötas väga hästi.

Lennujaamast linna saamiseks otsustasin lõpuks Flybus kasuks, teine võimalus oleks olnud Airport Express. Või hoopis mingid erateenused, mille puhul jäi pisut segaseks, mis juhtub, kui ma pole õigel ajal kohal. Kuna see osa jäi mul üsna viimasele minutile, siis polnud aega enam nendega kontakti võtta ning otse uurida. Hind oleks olnud pisut odavam minu meelest, võrreldes nende kahe bussiga. On olemas ka kohalik buss, mille hind muidugi eriti soodne, aga nende ajad on üsna harvad. Mis oleks meie jaoks tähendanud vähemalt paaritunnist ootamist lennujaamas. Nii palju kui ma nendest aegadest aru sain.

Nii Flybus kui Airport Express bussid ootavad lennujaama ees reisijaid. Mingi vahe neil on, ka väike hinnavahe, aga mul olid lõpuks need täiesti sassis. Mõlemad viivad ka hotellidesse või külalismajadesse lisatasu eest. Kaalusin, kas lasta ka ühte viia, mis jäi meie elamise lähedale, aga lõpuks jäi see ekstra raha maksmata. Suured bussid ei vii kedagi kohale. Bussijaamas pannakse inimesed väiksemate masinate peale, sest paistab, et linna ei lubatagi (ei mahu) suured bussid. Mina panin pileti kinni lahkumise hommikul Tallinnas, sest siin-seal oli juttu, et parem on, muidu võid järjekorras seista. Mina küll järjekorda ei näinud, aga eks see oleneb vist ajast. Mõlemad bussid pakuvad ka wi-fi võimalust. Kui tahad nina telefonis hoida (nagu mu lähedal istuv ameeriklasest teismeline poiss), selle asemel et imetleda ümbritsevat. Muidugi, kui sõidad sama teed ei tea mitmendat korda, siis vast on tõesti telefon huvitavam😃

Island võttis meid vastu üsna halli taevaga. Aga õnneks ilma vihmata. Sõit linna kestis alla tunni. Istusime Kirkega akna alla, tema ette ja mina taha. Et ikka juba kohe nii palju seda saareriiki nautida kui võimalik 😃 Buss päris täis ei saanudki, kuigi rahvast tuli ikka omajagu. Bussijaamas pandi osa teiste väiksemate sõiduvahendite peale, et neid hotellidesse toimetada ja meie saime oma varanduse kätte. Kummalgi kohver ja seljakott ning asusime aga peatuspaika teele. Õieti olime hetk tagasi sellest majast juba mööda sõitnud. Oleks ju võinud meid seal lausa maha panna 😉 Pidime väikese ringiga siis tagasi kõndima, sest suure tee äärest otse ei andnud minna. Mingi hetk tundsin, et hoolimata tuulest ja suht jahedast ilmast, kiskus selja pisut märjaks. Kohver oli strateegiliselt palju kergem kui muidu Eestist tulles... milles siis küsimus... Kuni sain aru, et kõnnime pisut ülesmäge. Aga polnud hullu. Meie sabas tulid veel kaks noort meest, kes samamoodi oma kohvreid kaasa vedasid. Nemad keerasid enne meid kuhugi majade vahele.

Maja ise oli kahekordne mitme sissekäiguga, mõlemal korrusel kaks korterit. Olin õnneks Tallinna lennujaamas oma emaile kontrollinud, muidu oleksin vist paanikasse sattunud, sest sel ajal, kui meie kohale jõudsime polnud kedagi kodus. Nüüd teadsin, et võti peaks olema mingi lillepoti juures ja perenaise sõber peaks kõik korraldama, sest ta ise jõuab Sloveenia reisilt alles õhtul tagasi. Lillepoti leidsime, aga võti ei hakanud küll kohe silma. Ei olnud soovi seal tee ääres mingeid võtmeleidmise tantse sooritama, arvestades, et kõrval mitu asjapulka teeparandusega tegelesid 😃 Peale seitset tiiru ja viit kükitamist, mis ehk ikka tantsuna võis välja paista, saime siiski ääre alt jänesejalast võtmehoidjaga kimbu kätte. Üks takistus oligi ületatud. Ees ootas järgmine. Ukse avamine. Pöörasime võtit üht ja teistpidi, aga ei mingit tulemust. Õnneks on mu töövõti ka natuke kapriisne. Mis tähendab, et seda peab teatud asendisse nõksutama. Otsustasin siis omandatud oskused proovile panna. Ja, oh õnne, lukk avaneski. Kes oleks arvand, et mu igahommikune kirumine töö ukse taga võib kunagi kasulikuks osutuda. Muidu oleks küll arvanud, et meie jaoks jäetud võtmed pole siiski õiged ja kuuluvad mõnele teisele külalisele 🙂 Korteriuksega läks juba natuke lihtsamalt.

Kodus ei olnud tõesti mitte kedagi. Välja arvatud suur mustvalge kass, kes meid kohe tervitama ja uudistama tuli. Kirke oli nüüd siis seitsmendas taevas ja arvas, et tema Islandi avastamine võikski silmapilkselt otsa saada. Sest veedab ülejäänud aja kassiga. Kui siis hiljem veel kaks kassi end näole andsid, oli mul juba raskusi tüdrukut veenda, et lähme ikka vaatama natuke linnas ka ringi 🙂 Neid kasse nägime hiljem linnatänaval ka. Osa fotosid on viimaselt päevalt, kui Kirke mõne kassi hea meelega kohvrisse kaasa oleks pistnud.

Mul tuleb nüüd mitu postitust järjest Islandireisist. Nii et olge kannatlikud 😉 

Erna matk Mari silmade läbi

Mari on mul veel viimast nädalat Eestis ja üks põnevamatest asjadest, mis ette sai võetud, oli tema jaoks kindlasti Erna matk. Ta kirjutab sellest ise oma blogis: Mariberry Creations. Ainult inglise keeles, sest see kipub tahes-tahtmata lihtsam olema, eriti kirjakeel. Aga egas sellest midagi, kui emmel kirjasulg muudkui lehvib :) Panin ta juttude ja kirjutiste põhjal loo enam-vähem maakeeli, et vanavanemad kenasti seda lugeda saaksid. Järgnev pilt on laenuks võetud. Kokkuvõttes oskan ainult öelda: tubli tüdruk, et vastu pidas, eriti veel grupis, kus ta ainukesena naissugu esindas. Samas ütles emme süda, et ta saab hakkama. Aga võib olla sellepärast ka, et ma ise ka hästi ette ei kujutanud, mida taoline matk õieti tähendab :P

Juba kuusteist aastat järjest korraldab Eesti Skautide Ühing igal suvel militaar-seiklusliku Erna matka. Selle asutamise jälgi võib otsida maailmasõja päevilt, kui Talvesõjast osavõtnutest moodustati Erna luureüksus, mis tegi 1941.aasta suvel dessandi punaväe tagalasse Salmistus. Hiljem liitusid nad muu lahingutegevusega Eestis. Tänapäeval võib aga igaüks, kes soovib oma vastupidavust proovile panna, Erna matkast osa võtta.

Erna matk kuulub raskeimate Eestis toimuvate matkade hulka. Kaks läbitavat rada kannavad ajalooliste luuregruppide nimesid – Tümleri (24-tunnine matk) ja Hauka (36-tunnine matk), alguspunktiks Tapa ja lõpp Kautlas. Kuulsin sellest matkast Estcube satelliidi programmi juhendaja Mart Noorma käest. Olen terve suve veetnud Tartus, andes oma väikese panuse uue satelliidi ehitamisele. Mart kutsus liituma ühe osaleva grupiga, mis moodustati Estcube teadlastest ja praktikantidest. Kuulusin THR Teadusmalev rühma, teine kandis nime Eesti Kosmosekeskus. 

Tunnistan, et ega ma alguses ei saanud hästi aru, kui tõsise ettevõtmisega tegemist. Kui mõnele oma sõbrale Eestis ütlesin, et võtan osa Erna matkast, siis oldi alguses lausa ehmunud ning peaaegu et valmis kontrollima, kas mul on ikka peaga kõik korras. Võrdluseks võin tuua oma Kanada sõprade reaktsiooni, mis oli väga tagasihoidlik, nagu oleks ööpäevane mitmekümnekilomeetrine matk nende jaoks igapäevane tegevus.

Mina siiski nii ükskõikselt asjasse ei suhtunud ning võtsin tõsiselt ka ettevalmistusi. Pidime kõigepealt kindlaks tegema, et meil on vajalik varustus koos, kaasa arvatud mugavad jalatsid ning riietus erinevateks tingimusteks. Lisaks tegime proovimatka, kõndides jala Tõravere Observatooriumist Tartusse. Tee pikkuseks on umbes 30km, ehk siis umbes pool Tümleri raja pikkusest, mille meie pidime läbima.

9.augusti hommikuks olime nii valmis kui valmis saime olla. Ilm oli pisut vihmane, kuid see ei mõjutanud sugugi meie kõrgendatud meeleolu. Kõik formaalsused täidetud, ühispilt tehtud ja täpselt kell 7:50 alustasime reipal sammul matkaga. Ees ootas kaheksa kontrollpunkti erinevate ülesannetega ja viimaks orienteerumislõik, kus oli vaja leida vähemalt 5 punkti kahekümnest. Samuti pidi arvestama vastutegevusega, kelle kätte ei tohtinud jääda, sest oli vaja kaitsta nelja „elukaarti“, mille alguses kaasa saime. Kontrollpunktide juures oli vaja panna tööle nii pea kui keha. Lahendatud ülesannete eest võis saada kuni 10 punkti. Punktide üldsumma võis väheneda või suureneda, olenevalt, kas hilinesid või jõudsid liiga kiiresti paika, kus järgmine ülesanne ootas.

Alustuseks läbisime päris lihtsa labürindi, et pall finišisse saada. Järgnes vaenlase lipu kinninabimine ja „vaenlaste“ ehk siis õhupallide tulistamine paintball püssidega. Kõik see tekitas mõnusa ootusärevuse järgmiste ülesannete ees. Uued kontrollpunkti koordinaadid käes, sammusime julgelt edasi. Kuni kaasmeeskond, kellega kokku sattusime, hoiatas vastutegevuse eest. Saatsime ühe liikmetest ette luurele, kuid juba mõni minut hiljem kostus meieni valjuhäälne: „Hei!“ ja rühmajuht kamandas: „Metsa!“ Jooksime läbi metsaaluse rägastiku põllulapi äärele, mille juures proovis üks meeskond kuiva jalaga üle oja saada. Okstest ajutine sild vajus üsna kiiresti kokku. Märkasin oja kaldal kasvavat noort kaske, mille abil saime kõik kergelt teisele kaldale. Suures tuhinas magasime maha vastutegevuse esindajad, kelle kätte jätsime mõned ekstra „elud“. Nüüdselt olime palju ettevaatlikumad ja panime paika skaudi, kes alati meie ees kõndis ning võimalikust vaenlasest teada andis.

Kõige kõvemaks pähkliks osutus aga pealtnäha lihtne nööriluku ülesanne. Kõigist võistlejatest suutis vaid üks võistkond selle eest maksimum punktid teenida. Aga ega see meid heidutanud. Ees ootasid veel ronimisülesanne, rannapallide veejoaga õigesse kohta „paigaldamine“. Ühe ülesandena oli erinevatest kujunditest uue moodustamine, kuid siis avastasime, et me polnud täitnud varem saadud kohustust metsast leitava materjaliga kolmnurk valmis meisterdada. Kasutasime siis kellelgi juhuslikult kaasas olnud kasetohtu, millest lõikasime vajaliku kujundi välja. Huvitav oli gastronoomiline ülesanne, kui pidime sööma musta küüslauku, lambaaju ja gruusia mineraalvett. Viimane maitses nii vastikult, et pani meid peale seda isegi tavalist vett kahtlustava pilguga piiluma.

Ühel hetkel ühinesime teise rühmaga Estcube’ist (Kosmosekeskus) ja jätkasime mõnda aega teed üheskoos, jagades häid nõuandeid ja tehes koostööd. Päikese allapoole vajumisega tundsin aga, kuidas väsimus hakkab võimust võtma, ja ega talla alla tekkinud villid käimist ka kergemaks ei muutnud. Kuigi mulle pole pimedus kunagi probleemi valmistanud, siis sel korral tundsin peaaegu et masendust, kui öö peale tuli. Muidugi hea, et Eesti ööd veel augustiski mitte liiga pikad ei ole. Pean siinjuures ütlema, et suureks abiks meeleolu taastamisel, olid mu kaaslased, kelle innustused ja aegajalt üles võetud viisijupp andsid energiat veel ja veel natuke vastu pidada.

Siiani ei saa ma aru, kust võtsin jõu, et ületada jõgi ilma turvavarustuseta mööda köit, mis oli kahe kalda vahele kinnitatud. Ja seda kaks korda! Pisut lihtsamad oli joonistusmõistatuse lahendamine ja esmaabi andmise ülesanne. Viimaste kontrollpunktide puhul sain aru, et pean end kokku võtma, unustama ära valutavad jalad ning lihtsalt edasi kõndima. Kontsentreerusin hingamisele ning sukeldusin oma mulli, kus ei lasknud end millestki segada. Tundus, et see ja lisaks tõusev päike aitasid kaasa, sest viimased 15km püsisin pidevalt oma grupi eesotsas.

Viimase orienteerumisvõistluse jätsime targu meie rühma kõige kiirematele jooksjatele. Samal ajal rühkisid teised finišijoone suunas, teadmisega, et jooksjad jõuavad meile järele. Sama taktikat kasutas nii mõnigi võistkond. Koostöös jõuab ikka rohkem!

Ja siis oligi kõik äkki läbi! Olin teel olnud 24 tundi ja käinud üle 60km. Kahekümnest võistkonnast katkestasid kaheksa. Meie platseerusime oma punktidega kümnendale kohale. Pean ütlema, et me eesmärgiks ei olnudki väga punktide kogumine, tahtsime lihtsalt edukalt lõpuni jõuda. Jah, see ei olnud sugugi kerge, ei füüsiliselt ega vaimselt! Ma ei imestanud enam, miks Eesti sõbrad mu plaanist esialgu ära ehmatasid. Kas ma oleks seda teinud, kui teadnuks, mis täpselt ees ootab? Kindlasti oleks! See oli täielikult väärt iga higipiiska, mis ma seal Eestimaa metsades valasin!

Suvi

Kuigi kalendri järgi pole suve enam just palju järgi jäänud, siis ega te veel kuhugi kadunud pole. Siin paari nädala tagune pilt Simcoe järve põhjakaldalt, Mara looduspargist. Kirke oli oma kahe sõbrannaga seal omapäi nädal aega. Mina läksin viimasel päeval kiusama, õieti küll linna ära tooma. Omamoodi hea kogemus ja iseenda proovile panemine, sest vanemad ikkagi paarisaja kilomeetri kaugusel. Linn küll nii kaugel polnud. Rattad olid neil kaasas ja vajadusel sai poodi sõita. Tegelikult naljatles Fiona ema, et see pole camping vaid glamping (glamorous camping). Sest lisaks linna lähedusele, oli neil väike järelhaagis, mis muutus enam-vähem mugavaks ööbimiskohaks, kus voodid magamiseks olemas. Elektriga kämpingu koht andis ka võimaluse õhtul vana läpaka pealt lausa filmi vaadata. Paar päeva vihma sundis rohkem varjus istuma. Nii sai Kirkel lausa paks raamat läbi loetud :)

Ottawa reisi lõpetuseks...

Polegi ammu nii põhjalikku ülevaadet teinud :) Kokkuvõttes võiks öelda, et jäime kõik väga rahule! Eriti tore, et tüdrukud samamoodi tundsid. Mari tundis end küll natuke väljajäetuna, aga kuidagi raske oleks teda olnud Eestist siia saada. Eks peame kunagi uuesti selle ette võtma, või ta leiab endale hoopis oma reisisellid ;) Nüüd veel viimane pilt reisist. Rohkem ei pane, ausõna :P

The Big Apple - Hiigelsuur Õun

Torontost idapoole viib maantee 401, mille ääres väike linnake Colborne (umbes poolteist tundi Torontost). Kui olla tähelepanelik, siis lõuna poole jääb see suure naeratusega punane õun. Mille sisse võib uudistama minna ja ülevalt maailma imetleda.

Kui keegi kaugemalt tuleb, siis on kõik suuremad kohad siin koos kaugustega!

Õuna omanikud kinnitavad, et see pidi olema maailma kõige suurem. Ma ei oska öelda, kui tõsi nende väide on, kuid nii suurt naeratust annab vist ilma pealt tikutulega otsida.

Big Apple poes müüakse kas just maailma parimaid, aga väga-väga häid õunakooke. Valik on tegelikult suurem, lisandunud on hulk muid asju. Kuna neil on ka loomi, siis peredele sobib koht suurepäraselt, et näiteks mõnus pealelõuna veeta. Oleme seal ikka aastate jooksul peatusi teinud, kui kusagile kaugemale sõidame. Näiteks suusatama.

Ottawa reisi pilte siit ja sealt

See hoone seisab kohe valitsuseplatsi kõrval. Leidub ka Uuel Maal uhkeid losse. Kuigi lossist on asi kaugel, või õieti ei tarvitse ju olla... Hoone ehitati siis, kui Kanadasse rajati suur raudteeühendus ja teenis/teenib hotelli funktsioone. Igas suurem linn, kust rong läbi läks, ehitati ka uhke hotell. Torontos on selleks Royal Hotel all-linnas, kuigi ta kaob nüüd oma hiilgusega pilvelõhkujate vahele. Kunagi oli aga hoopis kõige kõrgem hoone... Nõnda see ajalugu kord käib.

Rideau kanalil seisab päris huvitav veesõiduk, kanuu purjega?

Bytown turu rajoonis asub ka Eesti saatkond. Ega seda eriti ära ei tunneks, sest asub ühes väikeses büroohoones, kus muuhulgas mitme arsti kabinetid :) Aga vähemalt ukse taga saime ära käidud, mis sest et sisse ei saanud, sest õhtutunnil tahavad inimesed siingi koju puhkama minna ;)

Ottawa Notre Dame katedraal, kust korraks läbi astusime. Kuigi samal ajal oli käimas jumalateenistus. Tegelikult oligi palju huvitavam.

Terry Fox ausammas. Noormees, kes omamoodi kangelane Kanadas. 1980ndal amputeeriti tal jalg vähi pärast. Aga ta otsustas, et jookseb ühest Kanada otsast teise, et teavitada üldsust vähihaiguste kohta ning koguda raha uuringute jaoks. Ta oli enne tegelenud pikamaajooksuga ja korvpalliga. Kahjuks jäi ta jooks pooleli, sest haigus sai tast 1981sel jagu ning ta suri 22-aastasena. Nüüd peetakse üle maailma paljudes kohtades igal aastal Terry Fox jooksu, mille tulu täidab sama eesmärki.

Söömas...

Beavertails ehk kopra sabad Ottawa turult. Neist olen varem kirjutanud, aga just siin sain seda kanadalaste toitu proovida kunagi esimest korda. Olin Eesti kooliga ekskursioonil :) Seekord valisid tüdrukud küüslaugu juustu koprasabad tavalise kaneelisuhkru asemel. Valikuid on veelgi, aga need kaks on minu meelest kõige paremad.

Teine kanadalaste toit - poutin, ehk põhimõtteliselt friikartulid juustu ja soustiga. Vahel harva võib seda süüa :)

Eriti mõnus on, kui saad oma toitu süüa nii kaunis kohas jõe ääres :) Ajaloomuuseumi kõrval on terrassiga mõnus söögikoht. Seal sai Kata kenasti oma prantsuse keele proovile panna.

Mina võtsin seenesuppi, mis on parim, mida olen siin Kanadas saanud :) Tõeliselt mõnus ja hea, ei olnud tavaline valge kreemine, aga valmistatud mingitest teistest seentest, mis hästi väikeseks hakitud.

Ajaloomuuseumi park

Natuke veel pilte ajaloomuuseumi ümbrusest. Minu meelest on see omaette vaatamisväärsus. 

Kaks väljapanekut väsinud turistidest. Mõlema kõrval on ka seletused püsti :)

Pargist avaneb väga ilus vaade parlamendihoonele!

Kanada ajaloomuuseum ja võlur Kirke

Viimasel päeval oli meil kaks võimalust, kas proovime ikka Parlamendihoonesse ekskursioonile saada või läheme hoopis Quebeci poolele, kus asub ajaloomuuseum (vanasti tsivilisatsioonimuuseum). Lõpuks langes ikka otsus sinna minna, sest Katal polegi varem olnud võimalust prantsuse keelt igal pool kuulda. Ta on käinud prantsuse immersiooni koolis. Ottawas kuuleb muidugi prantsuse keelt kõvasti rohkem võrreldes Torontoga, nii et juba see oli talle omaette elamus. Nüüd avanes aga võimalus oma keeleoskus proovile panna.

Nüüd mõned fotod muuseumist. Pildistasin peamiselt indiaanikunsti :) Kanada ajaloole pühendatud korrus on kuni 2017.aastani uuendamisel. Aga meile piisas ka lahti olevast kahest korrusest. 

Sellised kujud olid kunagi majade tugisammasteks. Päris uhke, kuigi mõni oli üsna hirmutav.

Sellisesse kanuusse mahub juba nii mõnigi istuma! Tagapool paremal on "normaalse" suurusega kanuu.

Palju oli välja pandud maske, lisaks majapidamisnõusid. Erilise mulje jätsid supersuured lusikad ehk kulbid. Ma ei tea, kui suured siis potid pidid olema ja mida täpselt nendega segati. Kõige rohkem meeldis mulle kellegi naljamehe loodud kulp mehikesega. Päris tore oleks tänapäevalgi midagi sellist kasutada, kus supipotil hulbib inimene :)

Tootemipuud on muidugi klass omaette! Üks väljapanek näitas ka, kuidas neid leiti. Vahel on väga raske metsast kõige risu ja prahi alt märgata, et mädanev palk on hoopis tootemipuu!

Pühendasime päris palju aega külalisväljapanekule Kreekast. Heinrich Schliemanni Trooja otsingute käigus avastatud leiud olid toodud Ottawasse. Seal ei saanud muidugi jälle fotosid võtta. Aga eks me kõik oska ette kujutada, mis seal olla võis :)

 Mulle meeldib, kui muuseumis on pandud välja asju, mida saab puudutada. Näiteks muistsete kreeka sõdurite peakatted, sellised suured hobusesaba karvadest tehtud. Õieti ei kujutanud ma ette, kuidas need tehtud olid, nii et kui ikka oma käega katsuda sai, oli nagu teine asi :) Loomulikult olid tänapäeva meistrid kiivri valmistanud.

Kirke ei ole meil eriti ajaloohuviline. Aga ma proovisin talle meelde tuletada, et ta nimi tuleb Kreeka mütoloogiast :) See oli talle natuke huvitav, kuigi alles siis kui sattusime ühe vabatahtliku töötajaga lauda, millele oli laotatud "redelite ja madude" mäng. Ainult mänguruudud olid täidetud Odüsseuse reisi piltidega. Istusime siis kõik sinna mängima. Iga kord, kui sattusime mänguruudu peale, kus pilt, jutustas ta vanast eeposest lugusid, mis mulle kergesti meelde tulid. Tõesti oli päris põnev. Mina mäletan kunagi Soomest vaadatud, ma arvan et itaallaste tehtud, sarja (leidsingi Youtube kanalil, aga muidugi itaalia keeles). Ootasin iga nädal põnevusega uut osa. 

Aga... eriti tore oli, kui Kirke peale täringu veeretamist sattus jumalanna Kirke ruudule :) Ütlesin, et see oli kindlasti Kreeka jumalate poolt nii määratud, sest meie lauas istub Kirke nimekaim. Muidugi pidin seletama, et hääldamine on ikka kreekapärane, mitte nagu inglased selle oma keele järgi seadnud (Circe - söörs(i) või midagi sarnast). Vanem naine oli natuke ehmunud ka, ja küsis kohe, kas Kirke ikka teab, kellega tegu. Aga meil on ju kõik juba ammu selgeks tehtud, kuidas nõid/võlur/jumalanna Kirke vaenlasi või neid, kes teda solvasid võlujookidega loomadeks oskas muuta. Tegelikult oli ta ju lausa päikesejumala Heliose ja merenümfi tütar. Ja õde muuseas Minotauri ema. Rahustasin, et Kirke nimi ei pane Eestis eriti kedagi kulmu kergitama. Kirke ise on väga uhke ja rahul oma nimega. Et see nii eriline on siin Kanadamaal. Nii et väga vahva hetk meie külastusel.

Siin muide lõik itaallaste sarjast, kus jumalanna teguseb, kohe alguses. Vaatasin natuke neid üle, tuli tõesti päris hästi meelde, ei olnudki tõlget vaja :P